Kõva Äri OÜ hagi IUi vastu käenduslepingu täitmise nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 14. detsembri 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
IUi apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
47 933,74 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): Kõva Äri OÜ (registrikood 11368826), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Kruus Kostja (apellant): IU (isikukood xxxxxxxx), lepinguline esindaja Vladimir Buldakov
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Harju Maakohtu 14. detsembri 2016 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga täiendada otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendava osa punktidega 9.2 ja 9.4. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda. Rahuldada hageja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Määrata hageja Kõva Äri OÜ põhjendatud ja vajalike menetluskulude summaks apellatsioonimenetluses 388,80 eurot ja mõista see summa kostjalt IU (isikukood xxxxxxxx) hageja Kõva Äri OÜ (registrikood 11368826) kasuks välja. Mõista kostjalt IU Eesti Vabariigi kasuks välja apellatsioonkaebuselt veel tasumata riigilõiv 498 eurot. Nimetatud summa tuleb tasuda vastavalt otsusele lisatud makseinfole 15 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest ja sellelt tuleb maksta viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon
sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGEJA NÕUE, SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kõva Äri OÜ (hageja) esitas 20. oktoobril 2014 Harju Maakohtule hagi IUi (kostja) vastu käenduslepingu täitmise nõudes ja palus kostjalt välja mõista 47 933,74 eurot. Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud: − Tenax Ehitus OÜ (edaspidi „töövõtja“) ja OÜ Xxxxxxxxx (registrist kustutatud, edaspidi “põhivõlgnik“) sõlmisid 1. aprillil 2008 töövõtulepingu, mille alusel töövõtja teostas ehitustöid; − töövõtja ja kostja, kes oli põhivõlgniku juhatuse liige, sõlmisid 22. juulil 2010 käenduslepingu nr K 220710/01, mille alusel kostja kohustus käendama põhivõlgniku kohustusi maksimaalselt 750 000 krooni (47 933,74 euro) ulatuses; − käenduslepingu sõlmimise ajal oli põhivõlgnik töövõtjale võlgu 850 000 krooni (54 324,90 eurot); − kohustuse täitmise tähtajaks oli 21.juuli 2012. Põhivõlgnik kohustust ei täitnud, ta kustutati registrist 19. oktoobril 2011; − kostja käendajana ei ole käenduslepingust tulenevat kohustust samuti täitnud; − töövõtja loovutas 3. oktoobril 2012 nõude kostja vastu hagejale.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Tema peamine vastuväide maakohtu menetluses oli, et ta ei ole käenduslepingut allkirjastanud. Järelikult ei olnud töövõtja ja kostja vahel mingit võlasuhet, millest võis tekkida hagejale loovutatud nõue.
3.Maakohus rahuldas hagi 16. aprilli 2015 otsusega, mille Tallinna Ringkonnakohus tühistas
30.septembri 2015 otsusega. Selles menetlusstaadiumis oli otsustavaks küsimus, kas kostja on käenduslepingu allkirjastanud. Ringkonnakohtu otsus jõustus edasi kaebamata ja seejärel lahendas maakohus vaidluse uuesti. Maakohus määras allkirjaekspertiisi, mille käigus ekspert asus seisukohale, et käenduslepingu allkirjastas kostja. Kostja esitas asja uuel läbivaatamisel täiendavaid vastuväiteid, mh tugines sellele, et hageja peab tõendama põhivõlgniku kohustuse sissenõutavaks muutumise.
MAAKOHTU OTSUS
4.Maakohus rahuldas asja uuel läbivaatamisel hagi 14. detsembri 2016 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras kindlaks hagejale hüvitatava summa. Maakohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg-le 1 ja § 145 lg-le 1 ning leidis, et kostja vastutab käenduslepinguga võetud kohustuse eest 47 933,74 euro ulatuses.
2 (5)
Käenduslepingu sõlmimine ei ole enam vaidluse all, kuna ekspertiisiga on tõendatud kostja poolt käenduslepingu allakirjutamine. Kostja ei tugine sellele, et põhivõlgnik oleks täitnud kohustuse, mida kostja käendas. Seega tuleneb käenduslepingust kostjale kohustus lepinguga võetud kohustuse täitmiseks. Kuna põhivõlgnik ega kostja solidaarvõlgnikuna ei ole kohustust täitnud ning kohustus on muutunud sissenõutavaks, mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja võla käenduslepingus kokkulepitud piirmääras.
POOLTE SEISUKOHAD
5.Kostja esitas vaidlustatud otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja jätta hagi uue otsusega rahuldamata. Apellatsioonkaebuses esitab kostja kaks väidet. Esiteks vaidlustab kostja maakohtu seisukoha, et põhivõlgniku rahaline kohustus töövõtjale tasu maksmiseks oli muutunud sissenõutavaks. Hageja väidab, et põhivõlgnik võlgnes töövõtjale 54 324,90 eurot, aga see on tõendamata. Maakohus ei põhjendanud, milliste tõendite põhjal ta tuvastas hageja väidetava asjaolu. Kuna käendus on aktsessoorne, st täita tuleb vaid tegelik põhikohustus, siis on hagi kostja kui käendaja vastu ebaõigesti rahuldatud. Teiseks tugineb kostja aegumisele. Hageja väitel muutus töövõtja nõue põhivõlgniku vastu sissenõutavaks 22. juulil 2012, st vastav nõue aegus 22. juulil 2015. Kostja leiab, et tähtsust ei oma, millal esitati nõue tema kui käendaja vastu.
6.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel jätta lõppjärelduses muutmata, aga vajalik on täiendada maakohtu põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.
8.Juhindudes TsMS § 652 lg 1 p-st 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas õigesti käenduslepingu sõlmimise ja kostja vastutuse piirsumma asjaolud. Neid ei ole apellatsioonkaebusega vaidlustatud ja ringkonnakohus saab samadest asjaoludest lähtuda.
9.Kaebuse esimene väide käsitleb küsimust, kas põhivõlgnikul oli töövõtja ees rahaline kohustus ja kas vastav nõue on muutunud sissenõutavaks. Käendatud kohustus ja selle sissenõutavus tuleb esile tuua ja vaidluse korral tõendada hagejal. Kui hageja on vastavad asjaolud esile toonud ja tõendid esitanud, siis on kostjal võimalik põhjendada ja tõendada, miks ta ei pea põhivõlgniku algset kohustust täitma, sh kas põhivõlgnik või keegi teine on kohustuse juba varem täitnud.
9.1.Hageja tugineb sellele, et käendatud kohustus ja selle sissenõutavaks muutumise aeg nähtuvad selgelt käenduslepingust. Lisaks on hageja toonud esile, et kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liige. Nende asjaolude üle ei ole pooltel vaidlust.
9.2.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käenduslepingu p 1.1 tõlgendada deklaratiivse võlatunnistusena põhivõlgniku kohustuse kohta. Kuna lepingu allkirjastas põhivõlgniku juhatuse liige, siis saaks hageja ka põhivõlgniku suhtes tugineda sellele, et võlga summas 54 324,90 eurot on kinnitatud ja see tuli põhivõlgnikul tasuda hiljemalt 21. juulil 2012. Pole mõistlikku põhjust, miks ei saa hageja samavõrd edukalt tugineda neile asjaoludele kostja kui käendaja suhtes. 3 (5)
9.3.Võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu 6. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21, ja selles viidatud 24. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; samuti aga hiljutisest praktikast nt 24. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 20 teine lõik). Maakohus on õigesti sedastanud, et kostja ei ole oma tõendamiskoormust täitnud, st ei tõendanud, et käenduslepingu p-s 1.1 nähtuvat võlga ei ole.
9.4.Eelneva põhjal saab ringkonnakohus tuvastada, et põhivõlgnikul oli töövõtja ees kohustus tasuda 54 324,90 eurot, mis tuli maksta hiljemalt 21. juulil 2012. Alates 22. juulist 2012 võis töövõtja nõuda selle kohustuse täitmist ka kostjalt kui käendajalt. Vaidlustamata asjaoludel loovutas töövõtja oma nõude 3. oktoobril 2012 hagejale. Vastavalt VÕS § 164 lg-le 2 astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele, st hageja saab panna maksma käenduslepingust tuleneva nõude kostja vastu.
9.5.Maakohus on õigesti põhjendanud, et põhivõlgniku kohustuse täitmist saab nõuda kostjalt, selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja juhindudes TsMS § 654 lg-st 6 ei korda neid. Kaebuse esimene väide ei ole edukas.
10.Kaebuse teine väide on aegumise vastuväide, mida kostja ei esitanud maakohtus, aga mille võib erandina TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 esitada esimest korda apellatsioonimenetluses.
10.1.Käenduslepingu p 2.1.1 järgi muutus nõue kostja kui käendaja vastu sissenõutavaks
22.juulil 2012. Lepingu p 1.1 järgi (järgides eelmises p-s 9 kirjeldatud käsitlust) sai põhivõlgniku suhtes kasutada kohustuse rikkumisel rajanevaid õiguskaitsevahendeid samast kuupäevast. Poolte esile toodud asjaoludel on tegemist lepingust tuleneva nõudega ja sellele tugineb kostja ka oma kaebuses.
10.2.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimene lause sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kui jätta kõrvale arutelu selle üle, kas põhivõlgniku algne kohustus oli tasu maksmise kohustus TsÜS § 147 lg 3 tähenduses, siis oleks nõue kostja kui käendaja vastu aegunud kõige varasemalt 21. juuli 2015 möödumisega (tähtaja arvutamise kohta vt Riigikohtu 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 33 teine lõik).
10.3.Vastavalt TsÜS § 160 lg-le 1 peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et hagetav nõue oli enne hagi esitamist hagejale kehtivalt loovutatud. Seega oli hageja õigustatud hagi esitama ja hagi esitamine peatas kostja vastus suunatud nõude aegumistähtaja kulgemise. Hagi esitati
20.oktoobril 2014, mistõttu ei ole kostja kui käendaja vastu suunatud nõue aegunud.
10.4.Siinjuures ei oma tähtsust, kas põhivõlgniku vastu nõude esitamata jätmise tõttu on tema vastu suunatud nõue käesoleva menetluse ajal aegunud. Kaebuse teine väide ei ole edukas.
11.Kaebus jääb tervikuna rahuldamata ja ringkonnakohtu menetluskulud kannab TsMS § 171 lg 1 alusel kostja. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
12.Maakohus määras seni kantud menetluskulud kindlaks rahaliselt, mistõttu teeb seda TsMS § 174 lg 3 kohaselt ka ringkonnakohus. Tulenevalt menetluskulude jaotuse otsustusest eelmises p-s 11, tuleb seda teha hageja taotluse ja menetluskulude nimekirja põhjal.
4 (5)
Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on esindajal aega kulunud apellatsioonkaebuse ja maakohtu otsuse analüüsile 1,5 t ja vastuse koostamisele 1,2 t. Arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on tegemist põhjendatud ja vajalike õigusabikuludega. Hageja esindajaks on vandeadvokaat, kelle tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) tuleb vastava kvalifikatsiooni puhul hinnata tavapäraseks. Hageja taotlus on tervikuna põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista õigusabikulude hüvitamiseks 388,80 eurot ( = 2,7 × 120 + 20%). Hageja on kinnitanud, et ta ei saa tagasi õigusabitasult makstud käibemaksu. Viivise väljamõistmist hageja ei taotle.
13.Lõpuks tuleb lahendada küsimus apellatsioonkaebuselt tasuda tulnud riigilõivu seni veel maksmata summa kostjalt väljamõistmise kohta.
13.1.Ringkonnakohus rahuldas 23. veebruari 2017 määrusega kostja menetlusabi taotluse ja võimaldas tasuda apellatsioonkaebuse esitamise eest riigilõivu 1 000 eurot osamaksetena 6 kuu jooksul. Otsuse tegemise aja seisuga on kostja tasunud riigilõivu 502 eurot ( = 170 + 2 × 166). Kuivõrd kaebus jääb rahuldamata, tuleb kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista seni tasumata riigilõiv 498 eurot (= 1000 – 502).
13.2.TsMS § 190 lg 2 sätestab, et menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on kulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi kulude tasumiseks. TsMS § 190 lg 5 sätestab, et kui kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, mh tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega.
13.3.TsMS ei näe otsesõnu ette, et menetluse kestel tehtud menetlusabi määrus kaotaks oma kehtivuse otsuse tegemisel, sh et menetlusabi korras määratud osamakseid ei tuleks edasi tasuda. Ringkonnakohus tõlgendab ja kohaldab TsMS § 190 lg 4 analoogia korras viisil, et menetlust lõpetava lahendi tegemisel tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud ja veel tasumata riigilõiv mõista välja konkreetse summana riigi kasuks.
13.4.Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi TsMS § 179 lg 5 järgi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks teistsuguse tähtaja määramist.
13.5.TsMS § 179 lg 9 sätestab, et kohtulahendi alusel riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude maksmise nõude, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
13.6.TsMS § 179 lg 4 näeb mh ette, et riigi kasuks menetluskulude, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, väljamõistmise lahendi ärakirja saadab kohus pärast lahendi jõustumist viivitamata rahandusministri käskkirjaga määratud asutusele. Viidatud asutus võib lahendi TsMS § 179 lg 6 alusel sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Rahandusministri 30. oktoobri 2015 käskkirjaga nr 170 kinnitatud põhimääruse § 9 p-ga 4 on vastavaks asutuseks määratud Riigi Tugiteenuste Keskus, kelle ja Justiitsministeeriumi vahel 21. veebruaril 2013 sõlmitud tugiteenuste osutamise kokkuleppe nr 1/13-7 kohaselt ei ole vaja lahendit eraldi saata, vaid kohus teeb selle viidatud asutusele kättesaadavaks Kohtute Infosüsteemi vahendusel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing