Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere ja Margo Klaar
Otsuse tegemise aeg ja koht
25. mai 2017. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-9599
Tsiviilasi
AJ hagi VI vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 3. jaanuari 2017. a otsus
Kaebuse esitaja, kaebuse liik, kaebuse hind
AJ apellatsioonkaebus, 11 500 eurot VI vastuapellatsioonkaebus, 0 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
Menetluse liik
nende Hageja: AJ (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Marina Smirnova Kostja VI (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Igor Sumarok Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 3. jaanuari 2017. a otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
2.Välja mõista VI-lt 11 500 eurot AJ kasuks.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada ja jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud VI kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.AJ (hageja) esitas 21. juunil 2016. a Harju Maakohtule hagiavalduse VI (kostja) vastu võlgnevuse 11 500 euro väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sai 27. mail 2014. a kostja hagejalt laenu 11 500 eurot ilma intressita tingimusel, et laen tagastatakse hiljemalt 1. oktoobril 2014. a. Hagejalt raha kättesaamise kohta andis kostja võlatunnistuse. Alates 2014. a novembrikuust helistas hageja iga kuu kostjale ja tuletas meelde võla tagastamise kohustust. Iga kord palus kostja hagejal oodata ja seletas, et tal on rahalised raskused. Asjaolu, et kostja vahetas päris sageli mobiiltelefoni numbreid ja hageja oli sunnitud uusi numbreid otsima, tõendab, et kostja ei soovi oma kohustust hageja ees vabatahtlikult täita. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
4.Kostja ei ole sõlminud hagejaga väidetavat laenulepingut ega saanud hagejalt mingeid rahasummasid. Kostjal puudusid muud suhted peale korteriomandi müügi.
5.Kostja ei vaidlusta võlatunnistuse olemasolu, vaid vaidlustab võlatunnistuse kehtivust kohustusliku vorminõude järgimata jätmise tõttu. Maakohtu otsus
6.Maakohus jättis 3. jaanuari 2017. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte kanda.
7.Otsuse põhjenduste kohaselt selgitas kohus pooltele korduvalt, et arvestades vaidluse eset (võlakirjast tulenev nõue) pidanuks pooled keskenduma oma väidetes ja tõendite esitamisel eelkõige sellele, kas poolte arvates on 27. mail 2014. a kostja poolt hagejale antud võlakiri deklaratiivne või konstitutiivne võlatunnistus.
8.30. novembri 2016. a kohtuistungil vastusena kohtu küsimustele selgitas hageja, et kostja pidi tasuma 30 000 eurot sularahas hagejale korteriomandi müügi eest enne ostu-müügi tehingu tegemist, ning pooled leppisid kokku, et osa sellest summast loetakse hagejalt saadud laenuks. Laenu saamise kohta andis kostja 11 500 euro osas võlakirja. 18 500 eurot korteriomandi müügil tasumisele kuulunud sularahast on hageja reaalselt kätte saanud ja 11 500 eurot jäi hagejal korteri müügihinnast saamata (I kd, tl 188). Hageja selgitas kohtule ka põhjuse, miks pooled otsustasid kasutada korteri müügilepingu tasumata osa vormistamiseks võlakirja vormi, kuigi hageja kinnitas notariaalses müügilepingus sularaha kättesaamist. Selgituse kohaselt oli panga nõue, et kostjal peab olema laenu saamiseks 30 % omafinantseering. 30 000 euro saamise kinnitus korteriomandi müügilepingus oli selleks, et leping vastaks panga nõuetele. Kostjal ei olnud võimalust seda raha koheselt hagejale täies mahus anda ning siis leppisid pooled kokku, et hageja kinnitab, et sai raha kätte ning kostja andis puuduoleva summa kohta võlakirja (I kd, tl 188 pöördel).
9.Ka kostja nõustus, et võlakirja andmine toimus müügilepingu raames (I kd, tl 189). 22. detsembri 2016. a kohtuistungil kinnitas kostja ka seda, et võlatunnistuse mõte oli fikseerida tasumata müügihinna osa (I kd, tl 18). Kuna kostja võlatunnistuse olemasolu ja enda allkirja sellel kahtluse alla ei seadnud, siis puudus ka kohtul alus
kahelda selles, et kostja andis hagejale poolte vahel sõlmitud korteriomandi müügilepingu sõlmimisega samal päeval (I kd, tl 57-66) lihtkirjaliku võlatunnistuse, millega kostja kohustus hagejale tasuma 11 500 eurot (I kd, tl 5-6).
10.Kohus leidis, et tegemist oli deklaratiivse võlatunnistusega, st sellise võlatunnistusega, mille eesmärgiks ja tulemuseks ei ole uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine. Pooled ei ole väitnud, et nad tahtsid võlatunnistusega luua nn algse kohustuse olemasolust sõltumatut (abstraktset) võlatunnistuse andja kohustust sisaldavat kokkulepet (st konstitutiivset võlatunnistust).
11.Maakohtu hinnangul puudus vaidlus selles, et võlatunnistuses märgitud võlg 11 500 eurot oli seotud pooltevahelise korteriomandi müügilepinguga selles mõttes, et algselt oli tegemist rahaga, mille kostja pidi tasuma hagejale ostuhinna osana enne lepingu sõlmimist (II kd, tl 22). Seda, et enne tehingut andis kostja üle 18 500 eurot ja pidi andma veel 11 500 eurot, kinnitas hageja ka vande all ülekuulamisel (II kd, lk 20). Hageja kinnitas vande all ülekuulamisel ka seda, et reaalselt nimetatud summat 11 500 eurot hagejale üle ei antud. Kohus järeldas eeltoodust, et 27. mai 2014. a võlatunnistusega soovis kostja kinnitada oma võlakohustust hageja eest tulenevalt samal päeval sõlmitud korteriomandi müügilepingust, kuna hagejal jäi reaalselt saamata müügilepingus kokkulepitud ostuhinna sularahasummast (30 000 eurot, vt I kd, tl 59) 11 500 eurot. Seega oli kostja võlatunnistusega kinnitatud olemasolevaks kohustuseks hagejale notariaalse lepingu kohaselt justkui tasutud, kuid reaalselt tasumata korteriomandi ostuhinna osa summas 11 500 eurot.
12.Kuivõrd kohus leidis, et kostja poolt antud võlatunnistuse alussuhteks oli korteriomandi müügileping ning võlatunnistusega soovisid pooled fikseerida kostja kohustuse tasuda hagejale kostja poolt reaalselt tasumata korteriomandi ostuhinna osa 11 500 eurot, siis pidanuks ka võlatunnistus olema antud notariaalses vormis (AÕS § 119 lg 1). Seega oli antud juhul lihtkirjalik võlatunnistus notariaalse vormi järgimata jätmise tõttu tühine.
13.Antud juhul kinnitas hageja müügilepingus raha kättesaamist enda väitel selleks, et täita näiliselt panga omafinantseeringu nõuet ehk sisuliselt poolte koostöös panka petta (I kd, tl 188 pöördel). Kui pooled valivad teadlikult tee, kus nad kinnisasja müügilepingus esitavad ebaõigeid andmeid ja kajastavad osa tegelikust tehingust notari ja panga eest varjatuna lihtkirjaliku võlatunnistusega, siis peab ka hageja ise kandma riski, mis tuleneb sellise tühise võlatunnistuse täitmata jätmisest kostja poolt.
14.Kohus märkis, et kuna vaidlus puudub selles, et reaalselt raha ei liikunud, st et hageja ei andnud kostjale reaalselt tema valduses olnud raha 11 500 eurot, siis ei saaks hageja nõuet kostja vastu rahuldada ka muul õiguslikul alusel (nt alusetu rikastamise sätete kohaldamine eeldaks, et kostja on hagejalt reaalselt midagi saanud).
15.Kohus pidas vaatamata hagi rahuldamata jätmisele käesolevas asjas erandlikult mõistlikuks jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hageja apellatsioonkaebus
17.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub jätta kostja kanda.
18.Kaebuse kohaselt tugineb hageja jätkuvalt sellele, et hageja andis kostjale 11 500 eurot suulise laenulepingu alusel, mille sõlmimist ja laenu saamist kostja kinnitas 27. mail 2014. a omakäeliselt kirjutatud võlakirjaga.
19.Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt vaatamata sellele, et kostja tunnistas ja maakohus tuvastas võlgnevuse, ei pea kostja võlga hagejale tasuma, kuna pooled olid kohustatud märkima võla kinnistu müügilepingus. Poolte vahel oli
sõlmitud 2 lepingut - korteriomandi müügileping ja laenuleping. Raha 11 500 eurot oli sama, kuid võlasuhe oli erinev.
20.Lähtudes kostja esindaja ütlustest, on hagejal õigus nõuda kinnistu müügilepingu punkti 2.1 osalist tühisust, kuna sellisel juhul on lepingus valesti märgitud asjaolu, et enne lepingu sõlmimist on kostja tasutud hagejale 30 000 eurot, kuna kostja tunnistab, et tegelikult ei ta hagejale tasunud 11 500 eurot. Hagejale jääb arusaamatuks, millise eesmärgiga kostja vaidlustab võlakirja alusel saadud raha, kui ta tunnistab võla olemasolu.
21.Hageja rõhutab, et kostja ei ole esitatud kohtule ühtegi seletust, milline oli poolte tahe ja eesmärk hagejale võlakirja andmisel. Kostja vastuapellatsioonkaebus
22.Kostja esitas vastuapellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Vastused kaebustele
17.Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
18.Hageja palus jätta kostja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
19.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormide rikkumise ja materiaalõiguse eksliku kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Kolleegium ei nõustu asja lahendamisel tuvastatud asjaoludest tehtud maakohtu järeldustega ega maakohtupoolse arusaamisega kehtivast materiaalõigusest. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse ilma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja hagi tuleb rahuldada. Vastuapellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.
20.Ringkonnakohus võtab vastavalt TsMS § 652 lg-le 1 asja lahendamisel aluseks maakohtu poolt õigesti tuvatatud asjaolud, mille järgi sõlmisid pooled 27. mail 2014. a deklaratiivse võlatunnistuse selleks, et fikseerida olukord, mille järgi ei olnud erinevalt samal kuupäeval sõlmitud korteriomandi müügilepingus antud hageja kinnitusele korteriomandi ostuhinnast 11 500 eurot hagejale tegelikult tasutud (I kd, tl 5-6 ja 5766). Seadus ei reguleeri deklaratiivse võlatunnistuse vorminõuet. Kui käsitleda sõlmitud võlatunnistust kinnitusena, et müügihind jäi kostja poolt tegelikuses 11 500 euro ulatuses tasumata ja kokkulepitud müügihind võlgnetakse vastavas osas laenuna, ei kohaldu sellele maakohtu viidatud AÕS § 119 lg 1 järgne notariaalne vorminõue. Tegemist ei ole osaga müügilepingust, vaid 27. mail 2014. a müügilepingus hageja antud täitmiskviitungit (VÕS § 95 lg 1) ümberlükkava tõendiga.
16.Riigikohtu praktika kohaselt on VÕS § 30 järgse deklaratiivse võlatunnistuse andmisel kaks peamist tagajärge. Deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt Riigikohtu 24. märts 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 21; 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23;
6.veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest
vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt ka Riigikohtu 24. märts 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 21; 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14613, p 24; vastuväidetest loobumise kohta vt täpsemalt otsuse p 23).
17.Kostja ei vaidle vastu võlatunnistuse sõlmimisele ega sellele, et võlatunnistuse mõte oli fikseerida tasumata müügihinna osa (I kd, tl 18 ja 189). Seepärast tuleb lugeda võlatunnistus kõigiti kõlblikuks tõendiks selle kohta, et korteriomandi müügihinnast jäi hagejal tegelikuses 11 500 eurot saamata. Kuna vaidlust ei ole ka selles, et kostja ei ole hagejale müügihinna tasumata osa tänaseni maksnud, tuleb hagi võlatunnistuse alusel rahuldada ja kostjalt korteriomandi eest kokkulepitud hinna maksmata osa hageja kasuks välja mõista. Vastavalt võlatunnistusele tuli kostjal kohustus täita hiljemalt 1. oktoobril 2014. a (I kd, tl 4).
18.Kostja vastuväited, mis puudutavad ostetud korteriomandi võimalikke puudusi, ei ole seostavad käesoleva vaidluse lahendamisega, kuna kostja ei ole vastuhagi esitanud ega esitanud tõendeid hageja suhtes hinna alandamise, omapoolse kahju hüvitamise nõudega tasaarvestamise, lepingust taganemise vm müüdud asja puuduste tõttu alust anda võiva õiguskaitsevahendi (VÕS § 101) kasutamise kohta.
19.Hagi rahuldamise tõttu tuleb jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust sel määral, et muuta tuleb ka menetluskulude jaotust, jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust on vaja hinnata diskretsiooniõiguse alusel ja seepärast peab menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine toimuma tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (vt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 21).
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.