2-05-13717/9 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

lahend.ee

Tsiviilasja kohtuliku menetluse käigus selgus, et AS ei kavatse kokkulepet täita ja omandada hoovitorustikku, et elanikele teenuse saamiseks määratud ühisveevärgi ja – kanalisatsiooni liitumispunktid asuvad väljaspool kinnistut, et liitumislepinguid elanikega ei sõlmitagi, et on sõlmitud enamuse korteriomanikega teenuse kasutuslepingud ning et alusetuks tulusaajaks on hoopis kinnistu korteriomanikud. Tulenevalt eeltoodust taotles hageja kohtuistungil kostja AS-i asendamist korteriomandite ostjatega VSi, TS, SJ, TL, T-KL, SL, JCi ja ALaga. Kohus asendas kostja AS-i nimetatud kostjatega. Ekslikult jäi taotluses nimetamata kostja AP, kelle kaasamiseks kostjana esitas hageja eraldi 22.02.2006 kohtule taotluse ning mille kohus ka rahuldas. Kostjate VS, TS, SJ, TL, T-KL, SL, JC, AL ja APvastu esitatud hagiavalduse kohaselt OÜ ehitas aastal ridaelamud. Ridaelamu bokside müügiks sõlmiti ostu-müügilepingud perioodil . Ridaelamu boksid müüdi selliselt, et iga boksi juurde kuulus boksi sisene vee- ja kanalisatsioonitorustik. Iga ridaelamu boksi juurde kuuluva torustiku ühendamiseks Püü tänava tänavatorustikuga ehitas OÜ omadest vahenditest hoovitorustiku, mis valmis , so pärast korteriomandite müüki. Seega ei kuulunud hoovitorustik korteriomandite juurde müügi ajal. Vaatamata asjaolule, et OÜ ehitas hoovitorustiku omavahenditest pärast korteriomandite müüki, ei saanud OÜ tulenevalt sel ajal kehtinud seadusandlusest hoovitorustiku omanikuks. Omanikeks said maaomanikud - ridaelamu bokside omanikud. OÜ sõlmis perioodil järgmised ostu-müügilepingud: Korteriomandid ostnud isikud kohustusid eraldi tasuma hoovitorustiku mõttelise osa eest summa 30916.- krooni. Käesolevaks ajaks on täielikult tasutud (või tulenevalt sõlmitud ostu-müügilepingu tingimustest ei olnud kohustust eraldi tasuda) hoovitorustiku mõttelise osa eest kuue korteriomandi eest: korterid . Osaliselt on hoovitorustiku mõttelise osa eest tasutud järgmiste korteriomandite eest: Praeguseks ajaks on tasumata järgmiste korteriomandite osa hoovitorustiku mõttelise osa eest: Hoovitorustiku eest maksmise kohustus tekkis korteriomanikel alates hoovitorustiku kasutusse lubamisest – . OÜ on korduvalt pöördunud kirjalikult ostjate poole taotlusega tasuda hoovitorustiku mõttelise osa eest. Praeguseks ajaks on aga jätkuvalt tasumata OÜ-le summa 189965,35 krooni hoovitorustiku hinnast. OÜ on oma kirjalikes pöördumistes ostjatele viidanud ka asjaolule, et kuna osadel ostjatel on tulenevalt vee kasutamise eest tasutud summadest üleval nõue, siis tasaarveldatakse hoovitorustiku mõttelise osa hinna nõue ostjate nõuete osas. Ülevaatlikult välja toodult andmed hoovitorustiku eest tasumata jätnud korteriomandite kohta koos andmetega tasaarveldatud summade kohta on järgmised: Ostjad on alusetult rikastunud OÜ arvel nii TsK § 477 kui ka VÕS § 1037 järgi. TsK § 477 lg 1 kohaselt isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Lg 5 -3-

Tsiviiltoimik 2-05-13717 kohaselt alusetult vara saanud isik on kohustatud samuti tagastama või hüvitama kõik tulud, mis ta sai või pidi saama sellelt varalt sellest ajast peale, kui ta sai teada või pidi teada saama vara saamise alusetusest. Lg 6 kohaselt laienevad need sätted ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta. VÕS § 1037 lg 1 kohaselt õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust kasutamise viisil rikkunud isik peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Lisaks asjaolule, et osad ostjad on jätnud hoovitorustiku mõttelise osa eest tasumata ning tekitanud tasumata summa ulatuses OÜ-le kahju, on ostjad kohustatud tasuma OÜ-le viiviseid hoovitorustiku eest maksmisega viivitamisel. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsK § 231 lg 1 kohaselt on rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Alates 01.07.2002 kehtiva VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eesti Panga kodulehelt pärineva info kohaselt tuleb käesoleval juhul arvestada Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäärana 2%. Seega moodustub viivise protsent iga päeva kohta järgmiselt: 2% : 182,5 = 0,011 7% : 365 = 0,019 0,03% päevas OÜ arvestab viiviseid maksmata summadelt eest järgmiselt: Kokku moodustab OÜ nõue kostjate vastu järgmised summad: OÜ vähendab nõuet kostjate vastu käesolevas haginõudes kokku summale 216300.- krooni ning palub kostjatelt välja mõista järgmised summad: Kuna taotluse esitamisel kostja asendamiseks ei olnud võimalik esitada kinnistusraamatu väljavõtteid, milledelt nähtuksid andmed korteri ostja SJ, korteri ostja TL ja korteri ostja ALa kohta, lisame käesolevale koopia kinnistamisotsustest, milledega vastavad omanikukanded tehti. Hagiavaldusele lisati koopiad kõigi kostjatega sõlmitud ostu-müügilepingutest, millest nähtub, et lepingud on sõlmitud enne hoovitorustiku ehitamist. Tulenevalt eeltoodust ning tuginedes TsK § 447, § 231 lg 1 ja VÕS 1037, § 113 lg 1 palus hageja esindaja välja mõista kostjatelt OÜ-le siiani tasumata hoovitorustiku hinna maksmata osa ning maksmisega viivitamise eest viivis, kokku järgmised summad: 1) VSilt summa 15891,00 krooni; 2) TSlt summa 12032,70 krooni; -4-

Tsiviiltoimik 2-05-13717 3) SJlt summa 14090,00 krooni; 4) TLlt summa 34182,20 krooni; 5) Timo Lahtilt ja SLlt summa 36374,00 krooni; 6) JCilt summa 34503,00 krooni; 7) APlt summa 35266,75 krooni; 8) ALalt summa 33960,35 krooni ning kohtukulud. Kohtuistungil jäi hageja esindaja haginõude juurde tervikuna ja taotles asja sisulist lahendamist istungile kutsutud, kuid ilmumata jätnud kostjate SL, TKL, JCi ja ALa suhtes. Kohtuistungil osalenud kostjad TS, VS ning kostja SJ esindaja YK ja kostjate TL ja AP esindaja PP taotlesid haginõude osas aegumise kohaldamist ja TsMS § 449 lg 3 normi rakendamist asjas lõppotsuse tegemisega menetlust jätkamata. Kostja TS ja kostja SJ esindaja kinnitasid, et nad jäävad varem kohtule esitatu kirjalike seisukohtade juurde, milles palusid samuti kohaldada hagi aegumist. Kohtus ühinesid nende ostjate seisukohtadega kostja VS ja kostjate TL ja AP esindaja PP Kostja TS motiveeris hagi aegumise taotlust kohtule esitatud kirjalikes vastustes, mille juurde ta jäi ka kohtuistungil, järgmiselt: Kostjate asendamise korras esitatud hagi on aegunud. Hagiavalduse kohaselt tekkis kostjatel kui asuvad korteriomandid omandanud isikutel hoovitorustiku eest tasumise kohustus hageja ees hoovitorustiku kasutusse lubamisest Hageja on esitanud nõude tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 ehk alusetu säästmise sätete alusel. Väidetava kohustuse tekkimise ajal reguleeris lepingulisi ja lepinguväliseid võlasuhteid tsiviilkoodeks, mis sätestas võlanõuete üldiseks aegumistähtajaks 10 aastat. 01.07.2002. a jõustus senisest erinevad aegumistähtajad kehtestanud tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS). Hageja väidetav nõue ei olnud selleks ajaks aegunud. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 kohaselt kohaldatakse nõuetele, mis ei olnud võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumise ajaks aegunud, tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut. Nõuetele, mille aegumistähtaeg on lühem kui enne 01.07.2002. a kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse alates 01.07.2002. a tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega. TsÜS § 151 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kui hageja on seisukohal, et tal on trasside rajajana trasside (kunagiste) omanike vastu mistahes nõudeid, siis on ta pidanud oma vastavatest nõuetest saama teadlikuks hiljemalt trasside valmimise ajal, . Kuna hageja väidetav nõue oli tekkinud, kuid aegumata, siis aegus ta kolme aasta möödumisel tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumisest ehk Seega on esitatud hagi aegunud, mistõttu tuleb see jätta rahuldamata aegumise tõttu. Hagi aegumist ei välista AS vastu esialgse hagi esitamine kuna kostja asendamise korral loetakse esialgne hagi tagasivõetuks ning hagi tagasivõtmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud. Menetluse jätkamine ilma uut tsiviilasja algatamata on üksnes mõistlikku menetluskiirust tagav võte, mis ei välista hiljem esitatud nõuete aegumist kui aegumistähtaeg on möödunud esialgse hagi menetlemise ajal. -5-

Tsiviiltoimik 2-05-13717 Kostja TS on taotlenud varemgi asjas vaheotsuse tegemist, kuid kohus ei olnud selleks ajaks saanud kõigile kostjaile veel hagimaterjale kätte toimetada, mistõttu puudusid ka osade kostjate seisukohad. Pealegi oli TS ise taotlenud asja läbivaatamist istungil. Kostja ei nõustunud hageja seisukohaga selles, et ekslikult valitud isiku vastu esitatud asuva torustikuga seotud rahaline nõue peatas kõigi isikute, sh uute kostjate vastu esitatavate rahaliste nõuete aegumise. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine tõepoolest õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Kuid TsÜS § 160 lg 1 mõte ei ole anda suvalise isiku vastu hagi esitamisega hagejale kaitset aegumise eest kõigi teiste võimalike nõuete suhtes, mida hageja kord algatatud menetluses esindada, asendada või muuta soovib. Kostja leidis, et TsÜS § 160 lg 1 mõte on peatada aegumine vaid nõude osas, mis on esitatud hagis kostjaks märgitud isiku vastu. Kui hageja otsustab menetluse kestel kostja asendada, siis uute kostjate suhtes tuleb arvestada nõude aegumist sõltumata esialgse kostja vastu nõude esitamise ajast. Aegumise tähendus on õiguskindluse loomine ja tagamine ja just kohustatud isikute ehk võimalike kostjate jaoks. Seega on õige kostja valik hageja ülesanne ja ka tema risk, et esialgse, kuid ebaõige kostja valikuga aegub tema nõue isikute vastu, keda ta võib soovida kostjatena näha pärast esialgselt valitud kostja vastu esitatud nõude perspektiivituks osutumist. Hageja on küll alati õigustatud taotlema kostja asendamist, kuid see ei välista uuteks kostjateks saavate isikute vastu esitatavate nõuete aegumist senise menetluse ajal. Kostja TS kinnitas, et käesoleval juhul peatus hagiavalduse esitamisega üksnes hageja nõue AS vastu. Isikute suhtes, kes sattusid menetluses kostjateks kostja asendamise kaudu, esialgse hagi esitamine nõuete aegumist ei peatanud. Hagejal oli võimalik valida, kelle vastu hoovitorustiku rajamisega seotud rahalisi nõudeid esitada, kuid pärast esitatud nõuded on aegunud. Kostja SJ on kohtule esitatud kirjalikus seisukohas taotlenud samuti hagi aegumise kohaldamist samuti nagu tema esindaja taotles seda kohtus Kostja on leidnud, et hageja on asunud ekslikule seisukohale, et hagi esitamine AS vastu peatas nõude aegumise kostja SJ vastu. Aegumine on isiklik õiguskaitsevahend, mis tähendab, et aegub mitte nõue iseenesest, vaid nõue kohustatud isiku vastu. Aegumistähtaja möödudes tekib isikul õiguspärane ootus, et nõuet tema vastu ei pöörata. Aegumise kui isikliku õiguskaitsevahendi iseloomule viitab üheselt ka Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143, mille kohaselt aegumist arvestatakse ainult kohustatud isiku nõudel. Hageja põhjendus, mille kohaselt kostja asendamise lubatavus tähendab ka seda, et nõue on tähtaegselt esitatud, on väär. Hagi esitamine peatas hageja nõude aegumine AS suhtes, mitte aga SJ suhtes. Menetluses olev haginõue on aga esitatud alles ehk ilmselt pärast hagi aegumist SJ vastu. Vastasel korral tuleb hageja käitumist pidada pahatahtlikuks. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 oma õigusi tuleb teostada heas usus. Kui hageja, toimides torude ehitamisel kinnisvaraarenduse vallas professionaalina, ei suuda isegi kolme aasta jooksul endale selgeks teha, kelle vastu esitada hagi ehituse maksumuse hüvitamiseks, siis on tegu ilmse pahatahtlusega. Ka kostja eelnevas vastuses oli juba märgitud, et Hageja teadis või pidi teadma, et AS on vale kostja, sest hageja on hoovitorustike eest SJlt raha küsinud ka varem. Hageja poolt seaduse mittetundmine ei takista nõude osas aegumise kohaldamist. Hageja väide, et alles kohtumenetluse käigus sai talle teatavaks, et hoovivõrgustiku omanikuks said korteriomandite omanikud, st uued, asendatud kostjad, on paljasõnaline ning ei oma antud vaidluses õiguslikku tähendust. Hagi on esitatud, tuginedes alusetu rikastumise sätetele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 151 lg 1 alusel on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Sama seaduse § 142 kohaselt võib kohustatud isik pärast nõude aegumist keelduda oma kohustuse täitmisest. Hagiavalduse kohaselt tekkis kostjatel hoovitorustike eest maksmise kohustus torustiku kasutusse lubamisest s.o. alates 19.10.1998. Nimetatud kuupäevast tuleb hakata ka arvestama hagi aluseks oleva nõude aegumist. -6-

Tsiviiltoimik 2-05-13717 Kuni kehtinud Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt loeti nõude aegumise tähtajaks 10 aastat. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 2 kohaselt tuleb aga antud juhul lugeda hagiavalduse aluseks oleva nõude aegumise tähtpäevaks ehk kolm aastat arvates Tsiviilseadustiku üldosa seaduse täna kehtiva redaktsiooni jõustumisest. Menetluses oleva hagi alune nõue minu SJ vastu on aga esitatud Kostja seisukoht on, et nõude aegumise tähtaja kulgu ei peatanud hageja poolt nõude esitamine AS vastu. Hagi aegumise kulg oleks peatunud, kui see oleks algselt esitatud SJ vastu. Hagi aegumise nõue on isiklik kaitsevahend ning see eeldab mitte üksnes hagi esitamist, vaid hagi esitamist konkreetse isiku vastu. Hagiavalduses on hageja ise märkinud, et maksmise kohustus on kostjatel tekkinud alates ning et hageja on maksmist kostjatelt korduvalt ka nõudnud (vt ka hagiavalduse lk 4). Seega on hageja tunnistanud, et on juba enne hagi esitamist AS vastu olnud teadlik, et hageja arvel on rikastunud hoopis kostjad. Seega palus kostja SJ jätta hagi rahuldamata seoses nõude aegumisega. Kostja SJ esindaja ütles kohtus, et hageja esindaja väide sellest, et tema ei teadnud hageja õiguste rikkumisest aastast 1998, ei ole õige. Hageja vastusest kohtule, mis on dateeritud tulenev nõue oli esitatud tähtaegselt, kuid ekslikult vale kostja vastu. Selle vastusega hageja kinnitab, et teadis, et aastast 1998 toimus tema õiguste rikkumine. Kostjate TL ja AP esindaja vandeadvokaat PP taotles kohtuistungil aegumise kohaldamist. Tema seisukohad seisnesid järgnevas: oli viimane haginõude esitamise päev menetlusse kaasatud üheksa kostja vastu. Siis lõppes kolme aasta pikkune ajaperiood, mille vältel olnuks võimalik nende kostjate vastu pöörduda hagiga kohtusse. Kui nende isikute suhtes, kes hetkel on kostjad, oli kolm aastat möödunud, siis nende suhtes ongi hagi aegunud. TsÜS § 151 alusel on tegemist kolmeaastase aegumistähtajaga ja sellest tulenevalt hagi aegus . Seega on käesolevaks ajaks hagi aegunud ja tuleb juba ainuüksi seetõttu rahuldamata jätta. See, millal hageja subjektiivsesse teadmisse arusaam nõude tekkimise õiguslikust kvalifikatsioonist jõudis, ei oma tähtsust. Seadus seostab aegumistähtaja kulgemise alguse ajaga, mil isik sai teada, või pidi teadma saama nõude õiguse tekkimisest. Hageja pidi saama teada nõude õiguse tekkimisest koheselt peale seda, kui ta oli vee ja kanalisatsiooni trassi asuva kinnisasjaga püsivalt ühendanud. Hageja kui kinnisvara arendusega tegelev äriühing ei saa ennast mitu aastat peale asjaõigusseaduse jõustumist välja vabandada sellega, et ta ei teadnud, et maaga püsivalt ühendamisel kaotab tema omandiõiguse vee ja kanalisatsioonitrassile. Seega tuleb hakata aegumistähtaega lugema 1998 aastast, millal väidetav hageja nõue tekkis. Hageja on oma vastuses kinnitanud, et temal oli juba torustiku ehitamisel teadmine, et hoovitorustiku omand läheb üle AS-le . Seega on hageja ise tunnistanud, et ta oli juba aastatel 1997-1998 teadlik enda omandiõiguse kaotamisest trassile. Hageja õiguste rikkumise all tuleb mõista sellistest faktilistest asjaoludest teadasaamist nagu hageja poolt trassi ehitamine ja korteriomandite (ridaelamubokside) müük. Selles vaidlus puudub, et hageja teadis nendest asjaoludest. Sellest tuleneb, et aegumistähtaeg kulgeb neist asjaoludest teadasaamisest, mitte õigusliku hinnangu andmise hetkest. Meelevaldne oleks käsitleda alusetu rikastumise nõude esitamise tähtaja algust avalikõigusliku dokumendi väljaandmisest, milleks oli torustiku ekspluatatsiooni võtmise akt. Alusetu rikastumise nõude tekkimisel on määravaks need ajahetked, mil torustik ühendati püsivalt kinnisasjaga, kuna just siis kaotas hageja omandiõiguse trassi komponentidele. Hageja pidanuks tõendama, millal üks või teine torustiku osa on püsivalt ühendatud kinnisasjaga. See omab ka määravat tähtsust hageja nõude klassifitseerimisel. Kui ehitustööd toimusid , siis oli veel kinnistu omanikuks hageja, st osa torusid paigutas hageja endale kuuluvasse kinnistusse. Kostjad on saanud erinevatel aegadel omanikuks. Kõik ei ole omandanud võrdset osa. Need on arutlused, mis puudutavad nõude sisu, aga esmalt tuleb lahendada hagi aegumise osas esitatud vastuväited. -7-

Tsiviiltoimik 2-05-13717 Hageja esindaja ei nõustunud aegumise kohaldamisega ja palus aegumist mitte kohaldada, esitades selle kinnituseks, et haginõue ei ole aegunud, järgmised argumendid: Hageja esindaja leidis, et nõue kostjate VS, TS, SJ, TL, T-KL, SL, JC, AL ja AP vastu on kohtul esitatud tähtaegselt, , kuigi esialgsaelt vale kostja (AS ) vastu. Hageja esindaja tõlgendas TsÜS § 160 lg 1 nii, et aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks ning seega peatus aegumine OÜ nõudes hagivalduse esitamisega. Asjaolu, et 30.06.2005. a esitati samas nõudes hagi AS vastu, ei oma hageja arvates tähtsust ja hagi VS, TS, SJ, TL, T-KL, SL, JC, AL ja AP vastu, kes asendati , ei ole aegunud. Oma vastuses kohtule on hageja kinnitanud, et hoovitorustiku ehitaja oli OÜ TR, kes võõrandas hoovitorustiku OÜ-le selle parema haldamise korraldamise eesmärgil. Hageja kinnitas, et tema eesmärk elamu ehitamisel ei ole kunagi olnud müüa ostjatele korteriomandeid, mida ei ole võimalik elamiseks kasutada. OÜ tegutses hoovitorustiku esitamisel teadmisega, et hoovitorustiku omand läheb üle AS-ile , kes maksab hagejale kinni ka tehtud kulutused hoovitorustiku väljaehitamisel. Kostjad oleks pidanud seadma AS-i kasuks servituudid vee- ja kanalisatsioonitorustikule kinnistul. Kuna aga AS ei täitnud sõlmitud kokkuleppeid, jäi ka OÜ oma teada hoovitorustiku omanikuks ja asus seda käsutama. Alles pärast alustatud kohtumenetluse ajal olevat hagejale saanud selgeks, et kinnistul asuva vee- ja kanalisatsioonitorustiku omanikeks said hoopis maa omanikud, korteriomandite ostjad. Kohtuistungil ei osanud hageja esindaja veenvalt põhjendada, miks tema arvates haginõue VS, TS, SJ, TL, T-KL, SL, JC, AL ja AP vastu ei ole aegunud. Hageja esindaja kinnitas, et Püü tn 6 hoovitorustiku ehitas hageja . võõrandati pooleliolevad ridaelamuboksid kostjatele. Tegemist oli nn ridaelamukarpidega, milles olid tegemata siseviimistlustööd. Hoovitrassid kuulusid hagejale, kes võõrandas need AS-le . Kostjad said hoovitorustike omanikeks ja rikastusid hageja arvelt, kuna ei ole selle eest maksnud raha. Samas kinnitas hageja esindaja, et hageja müüs ridaelamuboksid pooleliolevatena. Hageja pidas end torustiku omanikuks. Kostjad ei ole AS-ile liitumistasu maksnud. Hageja käsitles end hoovitorustiku omanikuna ja tahtis saada kostjatelt liitumistasu. Hageja esindaja leidis, et esialgse kostja asendamisel uue, õige kostjaga ei ole tähtsust aegumise seisukohalt. Veel viitas hageja esindaja, et kuna kostjatega toimusid läbirääkimised, hagi aegumine katkes. Läbirääkimiste perioodi kestust ei osanud hageja esindaja kohtus teatavaks teha, kuna tal ei olnud istungile vastavat „kausta“ kaasa võetud. Läbirääkimised olevat alguse saanud juba pärast ridaelamubokside müüki. olevat olnud läbirääkimiste viimased pöördumised. 20012002 tehtud pöördumised kostjatele olid suunatud sellele, et hageja palus, et kostjad ostaksid kaasomandisse hoovitorustiku. Alles olevat hageja saanud teada, et kostjad VS, TS, SJ, TL, T-KL, SL, JC, AL ja AP on hageja arvelt alusetult rikastunud. Samas seletas hageja esindaja, et ka aastast 2004 võiks lugeda aega, mil hageja oleks pidanud teada saama alusetu rikastumise algusest. Lõpuks jäi hageja esindaja selle juurde, et hageja ei teadnud 1998. aastal, et tal on alusetust rikastumisest tekkinud nõue, arvates, et tal on omandiõigusest tekkinud nõue. Hageja esindaja ütles, et hageja arvas veel , et ta on torustiku omanik, seda teadis ta ka , kui omanikuna soovis torustikku võõrandada. Kohtu seisukoht Hagiavaldusest, hageja poolt esitatud vastusest kostjate TS, SJ, ALa, TL, APja JCi seisukohtadele ja istungil esitatud selgitustest ilmneb, et hageja on mööda lasknud õigeaegse kohtusse pöördumise tähtaja tema poolt esitatud nõuete suhtes kõigi üheksa kostja vastu. Haginõue on aegunud ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lõike 1 kohaselt kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. -8-

Tsiviiltoimik 2-05-13717 TsÜS § 149 lõike 1 järgi on seadusest tuleneva nõude aegumise tähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lõike 1 kohaselt kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002. a tekkinud aegumata nõuetele. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus aegumist arvesse kohustatud isiku taotlusel. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lõike 3 kohaselt võib kohus teha aegumise kohaldamise taotluse suhtes vaheotsuse, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb kohus lõppotsuse ja edasi ei menetle. Istungil viibinud kostjad ja nende esindajad on palunud kohaldada hagi suhtes aegumist ning on esitanud ka taotluse teha vaheotsus. Hageja esindaja väited selle kohta, et nõuded ei olnud nende esitamise ajaks aegunud, on paljasõnalised, õiguslikult argumenteerimata ja asjatundmatult kohtuistungil edasi antud. Hageja esindaja mõttekäik selle kohta, miks haginõue ei ole aegunud, ei olnud üheselt mõistetav istungil viibinud kostjatele ja kostjate esindajatele, ning jäi ka kohtu silmis väheveenvaks ja esitatud põhjendused aegumise mittekohaldamiseks näisid otsituna. Kohus asub seisukohale, et hagi aegumise kohaldamine on põhjendatud ja hagi VS, TS, SJ, TL, T-KL, SL, JC, AL ja AP vastu tuleb jätta rahuldamata. Kohus arvestab hagi rahuldamata jätmisel istungile mitteilmunud, kuid sinna TsMS nõuete kohaselt kutsutud kostjate suhtes hageja esindaja taotlust asi sisuliselt lahendada (TsMS § 410). Hagiavaldusest ja hageja esindaja poolt esitatud seisukohtadest nähtub, et hagi on esitatud alusetu rikastumise sätete alusel Kuni tehtud kulutuste hüvitamist on hageja õigustatud nõudma kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 alusel, mis sätestas, et isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. TsK § 477 lg 3 kohaselt, kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Alates 01.07.2002. a tehtud kulutuste hüvitamisel saab hageja nõue tuleneda VÕS § 1042 lg 1, mille kohaselt võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. jõustunud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 3 lg 1 sätestas, et hagi korras õiguste kaitsmise üldine tähtaeg on kümme aastat. kuni kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg kümme aastat. TsÜS § 116 kohaselt algas aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest. Tulenevalt eeltoodust algavad aegumistähtajad hetkest, kui isik pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Riigikohus on oma 13.12.2005. a otsuses 3-2-1-133-05 väljendanud, et alusetust rikastumisest tulenev nõue muutub sissenõutavaks alates võlgniku alusetu rikastumise hetkest. Kui isik teeb seadusest või tehingust tuleneva aluseta võõrale varale kulutusi vara omaniku soodustamise eesmärgil, siis on ta ka koheselt teadlik hüvitisenõudest ning selle täitmata jätmisel kohustise rikkumisest. Kohtu arvates algas haginõude aegumine kulutuse tegemisest nende isikute suhtes, kellele pooleliolevad ridaelamuboksid omandusse müüdi. Selleks aastaks saab olla 1998, mil hageja oli vee- ja kanalisatsioonitorustiku püsivalt kinnisasjaga ühendanud. Hageja väide selle kohta, et ta ei teadnud, et selle tegemisel kaotab ta omandiõiguse vee- ja kanalisatsioonitrassile, ei ole kohtu arvates asjakohane ja on ümber lükatud juba esialgses -9-

Tsiviiltoimik 2-05-13717 hagiavalduses kui ka hiljem kohtule esitatud hagiavalduses ja muudes hageja kirjalikes seisukohtades ning teistes kohtule esitatud dokumentaalsetes tõendites, mis on kogutud toimikusse. VÕRS § 9 lg 1 kohaselt TsÜS-is ja VÕS-is aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 01.07.2002. a tekkinud aegumata nõuete kohta. VÕRS § 9 lg 2 kohaselt kui TsÜS-i või VÕS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002. a kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002. a. VÕRS § 9 lg 3 kohaselt kui enne 01.07.2002. a kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 01.07.2002. a kehtinud seadust. Enne 01.07.2002. a tekkinud nõuetele oli aegumistähtaeg kümme aastat ja kehtiva TsÜS-i kohaselt kolm aastat. Hageja nõuded hakkasid aeguma alates kulutuste tegemise hetkest, so alates 1998. a. Seaduse järgi seega 1998. a kuni 01.07.2002. a tekkinud nõuetele tuleb kohaldada VÕRS § 9 lg 2. Nimetatud nõude aegumistähtaeg oli kolm aastat, mis hakkas kulgema 01.07.2002. a. Nõue aegus 01.07.2005. a. Alates 01.07.2002. a kehtiva TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kohus on seisukohal, et kulutuse hüvitamise nõue hakkab aeguma kulutuse tegemisest. Ebaõige on kohtu arvates hageja esindaja väide sellest, et aegumistähtaega tuleb lugeda alates hetkest, kui hageja esindaja seostas nõude aluse alusetu rikastumisega. Juriidilise põhistusega või arusaama kujunemisega selle kohta, millisele materiaalõiguse normile õigussuhe allutada, ei saa kohtu arvates kindlasti viia sõltuvusse nõude aegumist. Määravaks osutub ikkagi tahteavalduse tegemine või käitumise sooritamine, so faktiline olukord ja selle kujunemine. TsMS § 362 lg 3 kohaselt tähtaja järgimise ja tähtaja kulgemise katkemise ja peatumise arvestamisel ning hagiavalduse, nõude või taotluse esitamise materiaalõiguslike tagajärgede hindamisel loetakse hagiavalduse, nõude või taotluse esitamise ajaks selle kohtusse jõudmise aeg, kui hagiavaldus, nõue või taotlus on vastaspoolele hiljem kätte toimetatud. Hagiavaldus esitati 01.03.2006. a. Kostjad asendati veebruaris 2006. a. Väär on kohtu arvates hageja esindaja poolt kohtus väljendatud seisukoht, mille kohaselt aegumise võib katkestada hagi esitamine mistahes kostja vastu. Käesolevas menetluses olevate kostjate vastu oli hagi esitamise viimane tähtaeg 30.06.2005.a. Eeltoodud asjaoludel ja alustel leiabki kohus, et haginõue on tervikuna aegunud. Õige kostja peab valima hageja, kes pidanuks 30.06.2005. a seega esitama hagi kohtusse mitte AS , vaid nende kostjate vastu, kes on väidetavalt hageja kulutuste arvel alusetult rikastunud. Hagejale olid need isikud (sh need üheksa kostjat, kelle vastu esitas ta hagi 01.03.2006) teada aastaid enne seda, kui ta väidetavalt nendega läbirääkimisi pidas kulutuste eest raha saamiseks. Hageja ise oleks pidanud enesele enne hagi esitamist selgelt teadvustama, kes konkreetselt ja kui suures määras on tema vara arvel alusetult rikastunud. Väärib tähelepanu, et alusetule rikastumisele on hageja viidanud juba esialgses hagis (esitatud 30.06.2005.a). Kd 1, lk 12 hageja poolt esitatud nimekirjast nähtub, et korteriomandid on kostjatele antud perioodil detsembrist 1997. a kuni juunini 1998. a. Hagiavalduses (kd 1, lk 1) on hageja kirjutanud, et hoovitorustik ehitati välja pärast pooleliolevate ridaelamubokside uutele omanikele võõrandamist ja need kuuluvad tänaseni hagejale. Ekspluatatsiooni lubati hoovitorustik ja sellesse haaratud võrk 16.10.1998. a. (kd 1, lk 2). Seejärel asus AS osutama elanikele vee- ja kanalisatsiooniteenust, mille vahendamiseks tuli kasutada hagejale kuuluvat hoovitorustikku. Kohus rõhutab, et TsÜS § 149 kehtestab küll seadusest tuleneva nõude üldise aegumistähtaja, kuid TsÜS § 151 sätestab erinormina alusetu rikastumise nõude - 10 -

Tsiviiltoimik 2-05-13717 aegumistähtaja. Alusetust rikastumisest tulenev nõue muutub sissenõutavaks alates alusetu rikastumise hetkest. Hageja on nõudnud just alusetult omandatud vara väärtuse hüvitamist (koos viivisega). Kohus peab vajalikuks osundada, et nõustub täielikult eelmenetluses kostja TS ja SJ poolt esitatud kirjalike seisukohtadega ja nende põhistusega hagi aegumise osas, samuti kostjate TL ja AP esindaja seisukohtadega kohtus 23.01.2007. a. Hagi aegumise instituut haakub hea usu põhimõttega, vältides selliselt nõude esitamist pika aja möödumisel nõuete tekkimisest. TsÜS § 138 lg 1 sätestab, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Menetluses kehtib poolte võrdsuse põhimõte. Aegumistähtaeg on kehtestatud ühelt poolt distsiplineerimaks nõude esitajat, teiselt poolt toimib see kui õiguskaitse nende isikute suhtes, kes on võimalikud võlgnikud. Vastavalt TsMS § 162 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb kohtu arvates kõik käesoleva tsiviilasja menetlemisega kostjatel kaasnenud kohtukulud välja mõista hagejalt. Hageja enda menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Tsiviilasjas esitas istungil menetluskulude väljamõistmise taotluse kostjate APja TL esindaja vandeadvokaat Paavo Paas. Kohus peab õigeks, et lubatud menetlustähtaja jooksul teeb kohtunikuabi menetluskulude kindlaksmääramise määruse, kuna ei ole välistatud, et menetluskulu on tekkinud ka teistel kostjatel. Samas asjas mitme eraldi määrusega menetluskulu kindlaksmääramise tegemine oleks ilmselt ebamõistlik.

Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Lahendi andmed

Lahendi tekst

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

VAHEOTSUS

1) TS

2) SJ

3) TL

4) T-KL

7) VS

8) AL

9) AP

Sarnased lahendid

RESOLUTSIOON