Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-133-06 Tartu, 17. jaanuar 2007. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Tõnu Anton ja Lea Laarmaa Eesti Haigekassa hagi AS-i E vastu 4574 krooni 10 sendi saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 25. augusti 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-1708 AS-i E kassatsioonkaebus Hageja Eesti Haigekassa, esindaja vandeadvokaat Ants Nõmper Kostja AS E (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Andres Hallmägi 18. detsember 2006. a Kostja esindaja vandeadvokaat Andres Hallmägi. Istungit protokollis Ragne Rebane.
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. augusti 2006. a otsus ja Tallinna Linnakohtu
9.septembri 2005. a otsus ja saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada AS-ile E 26. septembril 2006. a tasutud kassatsioonikautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Eesti Haigekassa (edaspidi Haigekassa) esitas 26. novembril 2004. a Tallinna Linnakohtule hagi AS-i E vastu 4574 krooni 10 sendi saamiseks. Hagiavalduse kohaselt hüvitas hageja kostja töötajale J. K 4. septembril 2001. a toimunud tööõnnetuses saadud vigastuse tagajärjel tekkinud töövõimetuse eest 21 764 krooni 40 senti.
22.veebruaril 2002. a esitas hageja kostjale regressinõude Eesti Vabariigi ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 105 lg 6 p 4 alusel 4574 krooni 10 sendi saamiseks. Kostja ei ole hagejale nõuet tasunud.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja esitas kostjale arve, kuna hageja kandis kostja töötaja tööõnnetusega kaasnenud kulud. Kostja teatas, et ei ole kohustatud kulutusi kandma, sest ei ole tööõnnetuses süüdi. Kuna kostja ei ole tööõnnetuse eest vastustav, puudub hagejal õigus esitada tsiviilkoodeksi (TsK) §-st 467 tulenev regressinõue. Juhul kui kohus tõlgendab RaKS § 105 lg 6 p 4 selliselt, et tööandja kohustub katma osaliselt ravikindlustuskulusid sõltumata tööandja vastutusest tööõnnetuse tekkimises, palub kostja kohtul põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lg 1 alusel jätta kohaldamata RaKS § 105 lg 6 p 4, kuna see säte annab aluse täiendava maksukoormise rakendamiseks kostja suhtes. Ravikindlustussüsteemi toimimise peab tagama riik. Ravikindlustuseks vajalik tulu baseerub sotsiaalmaksul ning ravikindlustussfääris ei peaks maksumaksja kandma täiendavaid koormisi peale kehtestatud maksu. Ka Eesti Haigekassa seadus ei näe ette Haigekassa vara moodustamist koormiste
arvel. Kui RaKS § 105 lg 6 p 4 sätestab tööandjale täiendava koormise, rikutakse sellega tööandja rahaliste vahendite omandiõiguse teostamise õigust ja vabadust. Kostja leidis, et vaidluse peab lahendama halduskohus.
3.Tallinna Linnakohus rahuldas 9. septembri 2005. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4574 krooni 10 senti ja riigituludesse kohtukulu 420 krooni. Linnakohtu otsuse kohaselt sätestas enne 1. oktoobrit 2002. a kehtinud RaKS § 105 lg 6 p 4 haigekassa õiguse nõuda tööandjalt sisse tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel sama seaduse § 104 lg 1 p 3 alusel 100% ulatuses makstud hüvitise ja sõltuvalt ravireþiimist sama seaduse § 104 lg 1 pde 1 või 2 alusel vastavalt 60% või 80% ulatuses arvutatud hüvitise vahe. Sarnase põhimõtte sätestab ka alates 1. oktoobrist 2002. a kehtiva RaKS § 62 lg 5. Ravikindlustuse seadus ei seo hageja nõudeõigust tööandja süüga. Ravikindlustuse seaduse § 105 lg 6 p 4 alusel peab kostja hagejale vahe hüvitama süüst sõltumata, sest ta oli tööõnnetuse tagajärjel kannatanu tööandja. Asjaolu, et kostja oli
4.septembril 2001. a toimunud tööõnnetuse tagajärjel vigastatud töötaja tööandja, kostja ei vaidlustanud. Seda tõendab ka hageja esitatud tööõnnetuse raport. Nõude suurust tõendavad hageja esitatud töövõimetuslehed ja kostjale 22. veebruaril 2002. a esitatud arve. Linnakohus leidis, et RaKS § 105 lg 6 p 4 kohaldamata jätmine ei ole põhjendatud. Kuna tegemist on tsiviilasjaga tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 1 lg 2 mõttes, on linnakohus pädev asja lahendama.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsus tühistada ja menetlus lõpetada. Kui kohus ei pea asja menetluse lõpetamist võimalikuks, siis palus kostja tühistada kohtuotsuse täies ulatuses ja jätta hagi rahuldamata ning vajaduse ilmnemisel kohaldamata RaKS § 105 lg 6 p 4. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. augustil 2006. a linnakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et Haigekassa võib enne 1. oktoobrit 2002. a kehtinud RaKS § 105 lg 6 p 4 alusel tööandjalt hüvitise vahe sisse nõuda vaid juhul, kui on tuvastatud tööandja süü. Ravikindlustuse seaduse § 105 lg 6 p 4 kohaselt on Haigekassal õigus nõuda tööandjalt sisse tööõnnetuse tagajärjel sama seaduse paragrahv 104 lg 1 p 3 alusel 100% ulatuses makstud hüvitise ja sõltuvalt ravireþiimist sama seaduse paragrahv 104 lg 1 p-de 1 või 2 alusel vastavalt 60% või 80% ulatuses arvutatud hüvitise vahe. Süüdiolevalt isikult saab hüvitisena makstud summad sisse nõuda RaKS § 105 lg 6 p 2 alusel. Süüdiolevalt tööandjalt võis toetused või pensionid välja mõista TsK § 467 alusel. Ringkonnakohus leidis, et RaKS § 105 lg 6 p 4, mis sätestab, et Haigekassal on õigus nõuda 100% ulatuses kannatanule makstud hüvitisest osa välja tööandjalt, on erinorm hüvitise vahe väljamõistmiseks tööõnnetuse korral. See säte ei näe ette tööandja süüd Haigekassa nõude eeldusena. Ringkonnakohus leidis, et RaKS § 105 lg 6 p 4 eesmärgiks on tööõnnetusest tekkinud kulude riski
jagamine riikliku ravikindlustussüsteemi ja tööandja vahel. Selline riski jagamine ei ole põhiseadusega vastuolus. Tegemist ei ole maksukoormuse tõstmisega. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta kostja väited selle kohta, et vaidlus oleks tulnud lahendada halduskohtus. Isegi kui vaidlus tuleks lahendada halduskohtus, ei oleks kohtuasja lõpetamine ringkonnakohtus otstarbekas ega mõistlik, sest linnakohus on asjas sisulise otsuse teinud (vrd TsMS § 631 lg 3).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja lõpetada asja menetlus. Kui kohus ei pea asja menetluse lõpetamist võimalikuks, palub kostja jätta kohaldamata RaKS § 105 lg 6 p 4 ja tühistada nii ringkonnakohtu kui ka linnakohtu otsuse. Ringkonnakohus tugines valesti TsMS § 631 lg-le 3, kui jättis tähelepanuta kostja väite, et vaidlus oleks tulnud lahendada halduskohtus, sest apellatsioonkaebuse esitamisel see säte ei kehtinud. Ravikindlustusõigusega reguleeritud suhted on avalik-õiguslikud suhted. Ringkonnakohus oleks pidanud käsitlema kohtu pädevuse küsimust ja tsiviilasja menetlemise lõpetama. Kostja arvates kitsendab RaKS § 105 lg 6 p 4 isiku põhiseaduslikku õigust omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Ringkonnakohus on RaKS § 105 lg 6 p 4 vääralt tõlgendanud, leides, et selle sätte eesmärgiks oli tööõnnetusest tekkinud kulude riski jagamine riikliku ravikindlustussüsteemi ja tööandja vahel. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, milline risk lasub Haigekassal, kui tööandjal on sõltumata süüst kohustus Haigekassale ravikindlustushüvitised hüvitada. Selline tõlgendus on vastuolus sotsiaalmaksu mõtte ja eesmärgiga. Ringkonnakohus on loonud tööandjale täiendava piiramatu koormise.
7.Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ühtlasi palub hageja mõista kostjalt välja kassatsiooniastmes kantud kohtukulud. Hageja leiab, et Haigekassa tagasinõue kostja vastu on tsiviilõiguslik nõue, mis tuleb läbi vaadata üldkohtus. Asja läbivaatamine halduskohtus on välistatud ka seetõttu, et Haigekassal puudub halduskohtusse pöördumise õigus. Sellest tulenevalt ei pidanud ringkonnakohus menetlust lõpetama. Ringkonnakohus viitas võrdluse korras TsMS § 631 lg-le 3, mis apellatsioonkaebuse esitamise ajal veel ei kehtinud, mitte ei kohaldanud seda sätet. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et RaKS § 105 lg 6 p-s 4 sätestatuga jagatakse tööõnnetusest tekkinud kulud riikliku ravikindlustussüsteemi ja tööandja vahel. Kõikidel tööandjaist maksumaksjatel on kohustus katta osaliselt kulud, mis kaasnevad Haigekassale tööõnnetuste toimumisega. Tööandjatel on võimalik ise tööõnnetuste toimumise riski kindlustada. Kui tööandja ei ole seda riski kindlustanud, kannab kulud riiklik ravikindlustussüsteem ravikindlustuse seaduses sätestatud korras. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et riski jagamine ravikindlustussüsteemi ja tööandja vahel olukorras, kus tööandja ei ole tööõnnetusega seotud kulusid ise kindlustanud, ei ole põhiseadusega vastuolus. Hageja ei nõustu ka kostja seisukohaga, et RaKS § 105 lg 6 p 4 loob tööandjale täiendava piiramatu
koormise. Kuna ravikindlustushüvitise arvutamise aluseks on töötaja sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, st töötaja töötasu, siis on tööandja hüvitatav ravikindlustushüvitis piiratud töötajale makstava töötasu suurusega. Asjaolu, et tööandjal on selline kohustus sõltumata tema süüst, ei tähenda, et tegemist on tööandjale ebaseaduslikult kehtestatud koormisega. Kuna kostja ei taotlenud apellatsiooniastmes RaKS § 105 lg 6 p 4 kohaldamata jätmist ega esitanud sellekohaseid põhjendusi, tuleb jätta tähelepanuta kostja kassatsioonkaebuse väited, mille kohaselt oleks ringkonnakohus pidanud tõlgendama PS § 32 ja § 11 ja hindama, kas RaKS § 105 lg 6 p 4 on põhiseadusega kooskõlas, ning et ringkonnakohus on selles osas jätnud vastamata apellatsioonkaebuse põhjendustele.
8.Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja kirjalikult esitatud seisukohtade juurde.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja linnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 pde 1 ja p 2 ning lg 5 alusel tühistada ja asi tuleb saata TsMS § 691 p 4 alusel uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
10.Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et tegemist on avalik-õigusliku vaidlusega, mille lahendamiseks on pädev halduskohus. Nõustuda tuleb hageja seisukohaga, et vaidlus omab küll puutumust riikliku või avalik-õigusliku ravikindlustusõigusega, kuid vaidluse esemeks on Haigekassa tsiviilõiguslik regressinõue kindlustatud isiku tööandja vastu. Haigekassa poolt ravikindlustuse seaduse alusel töötajale väljamakstud hüvitise osaline tagasinõue kostja vastu on tsiviilõiguslik nõue, olenemata sellest, et sellise nõude esitamise õigus on sätestatud ravikindlustuse seaduses.
11.Tsiviilõiguslik nõue vaadatakse läbi tsiviilkohtumenetluse korras. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 1 lg 1 järgi lahendavad tsiviilasju maa- ja linnakohtud. Tulenevalt alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 9 lg-st 1 lahendavad tsiviilasju maakohtud. Seega kuulub tsiviilasjade läbivaatamine maakohtu pädevusse. Kuna tegemist on tsiviilasjaga, ei ole õige kostja seisukoht, et ringkonnakohus pidi asja menetluse lõpetama.
12.Lisaks sellele, et ringkonnakohus on nõustunud esimese astme kohtu seisukohaga nõude eraõigusliku iseloomu ja vaidluse üldkohtu pädevusse kuulumise osas, on ringkonnakohus õigesti selgitanud, et isegi kui tegemist olekski halduskohtu pädevusega, ei oleks menetluse lõpetamine ringkonnakohtus otstarbekas ega mõistlik, kuna linnakohus on asjas juba sisulise otsuse teinud (vt ka Riigikohtu 12. jaanuari 2004. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-03, p 15 (RT III 2004, 4, 43)).
13.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja tööandjana vastutab tööõnnetuse tagajärjel hageja poolt töötajale RaKS § 104 lg 1 p 3 alusel väljamakstud hüvitise ning RaKS § 104 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel arvutatud hüvitise vahe osas sõltumata tema süüst tööõnnetusega kahju tekitamisel. Hageja leiab, et kõikidel tööandjatest maksumaksjatel on kohustus katta osaliselt kulud, mis kaasnevad Haigekassale tööõnnetuse toimumisega, ja tööandjatel on võimalik ise tööõnnetuse toimumise riski kindlustada. Kostja leiab, et RaKS § 105 lg 6 p 4 koormab tööandjat põhiseaduse vastaselt siis, kui tööandja ei ole
tööõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju eest vastutav, s.o ei ole kahju tekitamises süüdi. Hageja seisukoht, et kõikidel tööandjatest maksumaksjatel on kohustus katta osaliselt kulud, mis kaasnevad Haigekassale tööõnnetuse toimumisega, ja tööandjatel on võimalik ise tööõnnetuse toimumise riski kindlustada, ei ole argument tööandja mittesüülise vastutuse kasuks. Kolleegium leiab, et praktiliselt on iga riski võimalik kokkuleppel kindlustusandjaga kindlustada ning lähtudes sellest ei saa otsustada vastutuse ranguse üle.
14.Poolte õiguslikule vaidlusele lahenduse leidmiseks tuleb tõlgendada 4. septembril 2001. a kehtinud RaKS § 105 lg 6 p 4. Selle sätte kohaselt on Haigekassal õigus nõuda tööandjalt sisse tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel sama seaduse § 104 lg 1 p 3 alusel 100% ulatuses makstud hüvitise ja sõltuvalt ravireþiimist sama seaduse § 104 lg 1 p 1 või 2 alusel vastavalt 60% või 80% ulatuses arvutatud hüvitise vahe. Kolleegium leiab, et kohtud on enne 1. oktoobrit 2002. a kehtinud RaKS § 105 lg 6 p 4 vääralt tõlgendanud ja kohaldanud.
15.Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-le 3 tõlgendatakse seaduse sätet koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. Nii linnakohus kui ka ringkonnakohus on RaKS § 105 lg 6 p 4 grammatiliselt tõlgendades jõudnud järeldusele, et hagejal on õigus nõuda tööandjalt sisse 20% või 40% hageja poolt töötajale makstud hüvitisest sõltumata kostja süüst. Ringkonnakohus märkis lisaks, et RaKS § 105 lg 6 p 4 eesmärk on tööõnnetusest tekkinud kulude riski jagamine riikliku ravikindlustussüsteemi ja tööandja vahel, st see säte on erinorm hüvitise vahe väljamõistmiseks tööõnnetuse korral. Tööõnnetuses süüdiolevalt tööandjalt saab hüvitisena makstud summad sisse nõuda TsK § 467 alusel. Kolleegium selle ringkonnakohtu seisukohaga ei soostu.
16.Ravikindlustus on Eesti Vabariigi elanike tervise säilitamise, haigusest või vigastusest tingitud ajutise töövõimetuse kulude ja ravikulude tasumise riiklikult tagatud süsteem (RaKS § 1 lg 1). Riiklikuks ravikindlustuseks vajaliku tulu saamiseks on maksumaksjale pandud rahaline kohustis, maksta sotsiaalmaksu (sotsiaalmaksuseadus (SMS) § 1). Sotsiaalmaksu maksja on tööandja (SMS § 4) ja kindlustatav on tasu, tulu või hüvitist saanud isik, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on kohustatud maksma sotsiaalmaksu (SMS § 5). Kohustusliku ravikindlustusega kindlustatuks loetakse kõik isikud, kelle eest SMS §-des 4 ja 6 nimetatud sotsiaalmaksu maksja on maksnud või tal on kohustus maksta sotsiaalmaksu (RaKS § 2 lg 1). Samas puudub konkreetne seos isiku (tööandja) makstud sotsiaalmaksu ja töötajale (kindlustatule) makstud hüvitise vahel. Ravikindluse seadus sätestab Haigekassa poolt kindlustusjuhtumi saabumisel (nt tööõnnetuse korral) kindlustatutele makstava hüvitise määra (RaKS § 104 lg 1 p 3), piirangud hüvitise maksmisel (RaKS § 105) ning Haigekassale hüvitise tagasinõudeõiguse (RaKS § 105 lg 6).
17.Kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtinud TsK § 227 kohaselt isik, kes ei täitnud kohustust või täitis selle mittenõuetekohaselt, kannab varalist vastutust ainult süü olemasolul, välja arvatud seaduse või lepinguga ettenähtud juhud. Süü puudumist tõendab isik, kes on kohustust rikkunud. TsK § 467 lg 1 järgi oli tekitatud kahju eest vastutav organisatsioon kohustatud hüvitama sotsiaalkindlustuse või
sotsiaalhooldusorgani regressinõude järgi toetuse summad, mis on välja makstud §-s 464 tähendatud isikutele. Tööõnnetuse toimumise ajal kehtinud kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldaluste (TsK § 448) kohaselt kodaniku isikule või varale tekitatud kahju tuleb kahju tekitanud isikul hüvitada täies ulatuses ning kahju tekitanu vabaneb selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju ei ole tekkinud tema süül. Seega üldjuhul vastutas (vastutab ka kehtiva VÕS § 1043 jj sätete järgi) isik varalise kahju eest kohustuse rikkumise ja süü olemasolul, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti.
18.Kuigi RaKS § 105 lg 6 p 4 ei sätesta otsesõnu regressinõude esitamise eeldusena tööandja süüd, tõlgendab kolleegium seda sätet selliselt, et Haigekassal on tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel makstud hüvitise tagasinõudeõigus üksnes juhul, kui tööandja on tööõnnetuse või kutsehaiguse põhjustamise eest vastutav, st et ta põhjustas tööõnnetuse oma kohustuste rikkumisega ja ta oli süüdi. Sellise järelduseni viib RaKS § 105 lg 6 p 4 süstemaatiline ja ajalooline tõlgendamine. Kahju hüvitamise ning kindlustusõiguse üldpõhimõtetega on vastuolus olukord, kus kannatanu (töötaja) tööandjalt kahju hüvitamist nõuda ei saa, küll saab seda aga teha Haigekassa. Kui tööandja kahju tekitamise eest ei vastuta, siis ei saa ka kannatanu nõue tööandja vastu Haigekassale üle minna. Eelnevast järeldub, et RaKS § 105 lg 6 p-s 4 on sätestatud vaid tööandjale esitatava nõude suhtes tagasinõude ulatus. Kui tõlgendada ravikindlustuse seadust nii, nagu tõlgendab seda ringkonnakohus (vt otsuse p 15), siis annaks TsK § 467 lg 1 Haigekassale õiguse nõuda tööõnnetuse ja kutsehaiguse korral tööandjalt kohustuse rikkumise korral tagasi töötajale makstud kogu hüvitise ning kui tööandja ei vastuta tööõnnetuse eest, st ei ole oma kohustusi rikkunud, siis annaks ravikindlustuse seadus Haigekassale õiguse nõuda tagasi kindlustatule makstud 100% hüvitise ja üldise hüvitise määra vahe. Kuna RaKS § 105 lg 6 p 4 ja TsK § 467 lg-t 1 ei ole võimalik sama õnnetusjuhtumi kohta üheaegselt kohaldada, siis tuleb ka RaKS § 105 lg 6 p 4 kohaldamiseks vältimatult tuvastada tööandja vastutuse alused.
19.1. jaanuaril 1999. a jõustus Eesti Vabariigi ravikindlustuse seaduse, Eesti Vabariigi töölepingu seaduse, avaliku teenistuse seaduse, riigilõivuseaduse ja liikluskindlustuse seaduse muutmise seadus (RaKSMS), millega täiendati Eesti Vabariigi ravikindlustuse seadust muu hulgas paragrahviga 105. Selle seaduse eelnõu väljatöötamise ja jõustumise ajal kehtinud Eesti Vabariigi töökaitseseaduse (TKS) § 28 järgi tööandja, tema esindaja ja töötaja, kes on süüdi töökaitsealaste õigusaktide rikkumises, kannavad haldus-, tsiviil-, materiaalset ja kriminaalvastutust õigusaktides ettenähtud korras. Tööandja oli TKS § 27 lg 1 kohaselt kohustatud tööõnnetuse või kutsehaiguse korral vormistama sellekohase akti. RaKSMS eelnõu seletuskirjas märgitakse: "Kehtiv sotsiaalmaksu seadus ega ka 01.01.1999. a jõustuv sotsiaalmaksuseadus ei diferentseeri maksu, seega tööandja poolt makstava sotsiaalmaksu suurus ei sõltu kindlustatava töötingimustest tuleneva riski suurusest. Ühesuguse maksumäära korral peaks tööandja hüvitama ravikindlustusele vähemalt makstud hüvitise määra vahe. Seega haiglaravi korral 40% (hüvitis kõigile kindlustatutele 60%) ja ambulatoorse ravi korral 20% (hüvitis kõigile kindlustatutele 80%). Vastavalt töökaitseseadusele on tööandja kohustatud tööõnnetuse korral koostama sellekohase akti (raporti) ning sellest peab nähtuma, kas tööandja on
süüdi või mitte." Töökaitseseadus kaotas kehtivuse töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) jõustumisega 26. juulil 1999. a. Tööandjal on TTOS § 24 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kohustus uurida tööõnnetuse ja kutsehaigestumise asjaolusid ja põhjusi ning koostada uurimistulemuste kohta akt (raport). Raporti alusel peab seega olema võimalik tuvastada, kas tööandja on tööõnnetuse toimumises süüdi või mitte. Selleks tuleb tuvastada, et tööandja on rikkunud tööohutusnõudeid. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse jõustumisel ei muudetud Eesti Vabariigi ravikindlustuse seadust ega kahju tekitamisest tuleneva vastutuse aluseid.
20.Ringkonnakohus on põhjendanud oma seisukohta sellega, et RaKS § 105 lg 6 p 4 eesmärgiks on tööõnnetusest tekkinud kulude riski jagamine riikliku ravikindlustussüsteemi ja tööandja vahel. Selle normi üheks eesmärgiks võib olla küll tööandja kaasamine Haigekassale tagasinõudeõiguse andmise kaudu Haigekassa tulubaasi suurendamisse, kuid tsiviilvastutuse üldpõhimõtetest tulenevalt ohutusja töökeskkonna turvalisuse nõudeid nõuetekohaselt järginud tööandja kas ei vastuta või vastutab tööõnnetusega tekitatud kahju eest üksnes osaliselt. Tööandja kaasamine Haigekassa tulubaasi suurendamisse peaks teda motiveerima võtma kasutusele meetmeid, mis vähendaks tööõnnetuse toimumise riski. Kohustuste rikkumisest ja süüst sõltumatu vastutus seda eesmärki aga ei täida.
21.Kolleegium märgib, et ka kehtiv ravikindlustusõigus sätestab Haigekassale tagasinõudeõiguse isiku suhtes, kes vastutab kindlustusjuhtumi toimumise eest. See tuleneb RaKS § 26 lg-st 1, mille järgi on Haigekassal tagasinõudeõigus isiku suhtes, kes vastutab kindlustusjuhtumi toimumise eest, mille tõttu sai kindlustatud isik ravikindlustushüvitist, samuti kindlustusandja suhtes, kes on kohustatud võimaldama hüvitist sama kindlustusjuhtumi raames. RaKS § 62 lg 5 sätestab tagasinõude osas Haigekassa nõude ulatuse tööandja suhtes ja nimelt selle sätte kohaselt nõuab Haigekassa tööandjalt tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel sama seaduse § 54 lg 1 p 6 alusel 100% ulatuses makstud hüvitise ja sõltuvalt ravireþiimist sama paragrahvi lg 1 p 1 või lg 2 alusel 80% ulatuses arvutatud hüvitise vahe.
22.Nõustuda ei saa kostjaga selles, et ringkonnakohus on valesti tuginenud alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 631 lg-le 3. Ringkonnakohus on võrdluseks viidanud sellest sättest tulenevale põhimõttele, mille kohaselt apellatsioonkaebuses ei või tugineda väitele, et tegelikult tulnuks asi lahendada halduskohtus või et asi ei allunud otsuse teinud esimese astme kohtule. Seega ei ole ringkonnakohus TsMS § 631 lg-t 3 kohaldanud ja menetlusõiguse norme rikkunud.
23.Kuna asja läbivaatamisel ei ole kohtud pidanud vajalikuks anda hinnangut kostja vastuväitele, mille kohaselt ta ei vastuta kahju, mille hulka kuulub ka töötajale väljamakstud ajutise töövõimetuse hüvitis, tekitamise eest, siis tuleb nii linnakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
24.Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §st 3 otsustab poolte kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu väljamõistmise asja lõplikult lahendav kohus vastavalt asja sisulise lahendamise tulemusele. A. Kull, T. Anton, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.