Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Tsiviilasi nr 2-06-13495 nõudis kostjalt suuliselt ja kirjalikult korduvalt lepingust tuleneva summa tasumist, kuid kostja keeldus kohustist täitmast. Teenuse osutaja loovutas 28.06.2005.a nõude OÜ-le Aktiva Finants (hageja) koos õigusega nõuda viiviseid ja muid kõrvalnõudeid (teatis nõude loovutamise kohta tl 8). Ka hageja nõudis kostjalt suuliselt ja kirjalikult ülalnimetatud summa tasumist (võlateatis tl 9), kuid hagi esitamise hetkeni ei olnud kostja kohustist täitnud ja nõuet rahuldanud. Eeltoodu ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRakS) § 12 lg 1 ja 2 ning tsiviilkoodeksi (TsK) § 162, § 173 lg 1, § 174, § 191 lg 1, § 192, § 230 lg 1 ja § 231 lg 1 alusel palub hageja kostjalt välja mõista põhivõla 1770 krooni ning viivise (mille õige suurus on 14 009.55 krooni, kuid mille suurust on hageja hea tava kohaselt vähendanud proportsionaalseks põhivõla summaga) 1769 krooni. Hageja on seisukohal, et tegemist on kestuslepinguga, kuna lepingus ei ole sätestatud konkreetselt lepingu kestvust ning andmete ilmumise aeg kataloogis on lepingu vastavatest lahtritest läbi joonitud. Leping oli sõlmitud pikaajalisena ja korduvateks avaldamisteks. Lepingu lahtris „Märkused, lisatingimused“ oli tasumise tähtaeg määratletud vaid sõnaga „jaanuar“, millest hageja järeldab, et tasumine pidi toimuma iga-aastaselt jaanuarikuus. Lepingus puudusid ka viited kohustiste lõppemise üldistele alustele (TsK 20. peatükk). Seega on leping senini kehtiv ja peatatud seoses kostja poolt lepingutingimuste täitmata jätmisega. Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega aegumise osas, sest leiab, et kostja on rikkunud kohustist tahtlikult, millise juhul on hagi aegumise tähtaeg 10 aastat tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja 4. Kostja ei ole tõendanud rikkumise mittetahtlikkust ega põhjendanud selle vabandatavust (nt makseraskuse või pankrotieelse seisundiga). Arve tasumata jätmine on hageja väitel teadlik ja tahtlik lepingu rikkumine. Kostja vastuväited Kostja ei tunnista oma kirjalikus vastuses (tl 23-24) ega hiljem esitatud kirjalikes seisukohtades (tl 27, 33-34) hagi ning palub jätta see rahuldamata. Kostja ei ole jätnud hageja kohtueelselt esitatud nõudele reageerimata, vaid vastanud, et keeldub selle täitmisest seoses nõudeõiguse aegumisega. Kostja raamatupidamine ei sisalda hagi aluseks oleva tehingu toimumise kinnituseks mingeid andmeid. Praegune kostja juhatuse liige R K sai selleks 19.06.2003.a ning teda kõnealusest tehingust ei informeeritud. Pahauskset käitumist ega kohustuste tahtlikku rikkumist kostja poolt ei ole olnud. Pealegi leiab kostja, et TsÜS § 146 lg 4 mõttes tahtlust saab üles näidata ainult füüsiline isik, kuid hagi on esitatud juriidilise isiku vastu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 103 lg 1 järgi vastutab isik kohustuse täitmata jätmise korral, v.a siis kui rikkumine on vabandatav. Kostja leiab, et nõude olemasolust mitteteadmine on vabandav asjaolu, sest hageja ei näidanud õigeaegselt üles huvi võla kättesaamiseks. Nõudest sai kostja teada alles pärast aegumist. Hageja ei ole millegagi tõendanud, et ta oleks enne nõude aegumist pöördunud kostja poole ja seega on tegemist võlausaldaja vastuvõtuviivitusega VÕS § 119 mõttes. Hagi ei ole õiguslikult põhjendatud. Vastupidiselt hagejale leiab kostja, et tegemist ei ole ega saa olla kestvuslepinguga, vaid ühekordse teenuse osutamisega. Peale kostja andmete sisestamist kataloogi olid kohustused täidetud, säilis vaid võlasuhe, kuna kostja ei olnud tellijana teenuse eest tasunud. Kestusleping VÕS § 195 lg 3 kontekstis on püsiva või korduva kohustuse täitmisele suunatud leping, nt arvelduskonto leping, laenuleping, üürileping vms. Selliseid tunnuseid pooltevaheline leping aga ei oma. Kestuslepingust ei saa rääkida ka seetõttu, et nõue oleks nagu väidetavalt muutunud sissenõutavaks konkreetsest kuupäevast, mis kestvuslepingu korral nii ei oleks (vastasel juhul tekiksid küsimused lepingu lõpetamise ja ülesütlemise osas). Lepingu punktist 10 saab välja lugeda, et tellimust peale selle kehtivuse lõppemist enam muuta ei saanud, kostjal oli võimalik ainult lisada täiendavalt uusi andmeid, milles oleks tulnud kokku leppida lisalepingus, mida aga ei ole ilmselt tehtud. Mingeid muid 2 (4)

Tsiviilasi nr 2-06-13495 ja uusi, iga-aastaseid või jaanuarikuu, arveid, ei ole hageja kostjale esitanud. Isegi kui hageja avaldas algselt kokkulepitud andmeid ka hilisemalt, on see asjaolu lepinguväline ja seostub hageja enda otsusega, sest kostja ei ole seda tellinud. Sisuliselt on kostja väljendanud seisukohta, et pooltevahelise lepingu näol oli tegemist lepinguga, mis sõlmiti tellimuse täitmisele võtmise teel sel ajal kehtinud TsK § 165 lg 2 mõttes. See on aga ühekordne kohustus ning kestvuslepinguks seda lugeda ei saa. Poolte vahel ei olnud kokkulepet kestvuslepinguks vajalikes kõigis tingimustes ning lepingut ei saa sellisel moel tõlgendada ei TsK § 165 lg 2 ega VÕSRakS § 6 valguses. Lähtudes hageja nimetatud viivise arvutamise perioodist, peab hageja nõuet sissenõutavaks alates 17.01.2002.a. VÕSRakS § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse aegumist ka enne 01.07.2002.a tekkinud aegumata nõudeile ning TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel ning kostja antud juhul seda taotlebki. Hageja nõue aegus eeltoodu põhjal kolme aasta jooksul TsÜS jõustumisest ehk 02.07.2005.a ning kuna hagi on esitatud 29.05.2006.a, on see aegunud. Kohtu põhjendused, tuvastatud asjaolud, kohaldatavad õigusnormid VÕSRakS § 11 järgi kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002.a, enne nimetatud aega kehtinud seadust. VÕSRakS § 12 lg 1 kohaselt tuleb aga enne 01.07.2002.a sõlmitud kestvuslepingute osas alates 01.07.2002.a kohaldada TsÜS-s ja VÕS-s sätestatut. Sama paragrahvi lõike 2 teise lause kohaselt kohaldatakse kestvuslepinguga seotud asjaoludele ja toimingutele, mis on tekkinud enne nimetatud kuupäeva, senikehtinud seadust. Seega tuleb esmalt määratleda, kas poolte vahel oli sõlmitud kestvusleping või mitte. Kostja on õigesti märkinud, et kestvuslepingu mõistet sisustab kehtivas õiguses VÕS § 195 lg

Tsiviilasi nr 2-06-13495 tellimusega. Kuna hageja nõue tugineb aga enne 01.07.2002.a esitatud arvest, mille maksetähtaeg saabus samuti nimetatud tähtpäevast varem (hageja õiguseelneja andis arvel tähtajaks 7 päeva, mis on kooskõlas lepingu sisu ja sel ajal kehtinud TsK § 177 lõikega 2), tuleb arve tasumise kohustuse rikkumise osas lähtuda VÕSRakS § 12 lg 2 kohaselt sel ajal kehtinud seadusest. Sel ajal kehtinud TsK § 173 lg 1 kohaselt tuli kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt lepingu või seaduse sätetele ning TsK § 174 keelas kohustise täitmisest ühepoolse keeldumise. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel oli hagejal (ja ka tema õiguseelnejal) TsK § 231 lg 1 kohaselt õigus nõuda viivist lepingus kindlaksmääratud suuruses. Kohustise mittetäitmisel pidi võlgnik TsK § 222 kohaselt hüvitama sellega kreeditorile tekitatud kahju, muuhulgas saamata jäänud tulu, mis kreeditor oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Võlgniku varaline vastutus tulenes üksnes süü (tahtluse või ettevaatamatuse korral), kusjuures süüd TsK § 227 kohaselt eeldati (kehtis süü presumptsiooni printsiip) ning süü puudumist pidi tõendama kohustist rikkunud isik. Seega peaks antud asjas tuvastama, kas võlgnik jättis oma kohustuse süüliselt täitmata. Kohus märgib, et kostja väited, nagu ei saaks juriidiline isik tahtlikult kohustust rikkuda, ei ole asjakohased ega tugine seadusel. Ei enne 01.07.2002.a kehtinud TsK ega hiljem kehtinud VÕS sätted sellist eristust ei tee. Samas on kohus seisukohal, et vähemalt tahtluse vormis (mis on oluline aegumise seisukohalt, vt allpool) süü puudumist on võlgnik käesoleval juhul tõendanud. Võlgnik on korduvalt väitnud, et ei ole enne kohtueelset nõude esitamist 12.07.2005.a saanud hagejalt ega tema õiguseelnejalt mingit infot võlgnevuse kohta. Samas on lepingu olemusest ja selle tingimuste punktist 4 tulenevalt ilmne, et tellija (kostja) saanuks arvet tasuda/nõuet rahuldada vaid sellekohase arve esitamisel. Arve (mitte)esitamist ei saanud kostja mingil moel kontrollida, sest lepingu maksetähtajaks märgitud „jaanuar“ on umbmäärane mõiste ja kohustise täitmine sai seega sõltuda üksnes nõude/arve esitamisest. Hageja esitatud saldokinnitusel puudub kostja esindaja allkiri ja kuupäev ning menetluses ei ole esitatud ühtki tõendit, mis kinnitaks võlgnikult võla nõudmist varasemalt kui võlgnik seda ise on tunnistanud. Kohus nõustub sisuliselt kostjaga selles, et võlast mitteteadmisel ei saa lugeda tema poolt kohustise mittetäitmisel tema käitumist tahtlikuks kohustise rikkumiseks. Kuna TsÜS § 146 lg 1 ja VÕSRakS § 9 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat alates 01.07.2002.a ning tahtlikku kohustuste rikkumist ei ole kohus ülalpool tuvastanud (mis pikendaks aegumistähtaega TsÜS § 146 lg 4 kohaselt 10 aastani), nõustub kohus kostja vastuväitega, et hageja nõue on aegunud (esitatud pärast aegumistähtaja möödumist 02.07.2005), aegumist tuleb TsMS § 143 kohaselt kohaldada ning jätab seetõttu hagi rahuldamata. Menetluskulud. Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 esitatakse kohtuotsuses vaid menetluskulude jaotus, mitte ei määrata kindlaks menetluskulude suurust, nagu seda on korduvalt soovinud kostja. Menetluskulude kindlaksmääramine toimub TsMS §-s 174 sätestatud korras pärast asjas tehtava lõpliku lahendi jõustumist. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda.

Toomas Talviste Kohtunik

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.