2-04-824/20 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Hagiavalduse asjaolud on järgmised. 09.11.1996 toimunud liiklusõnnetuses Harjumaal x teel põrkasid kokku sõiduauto Ford Escort, mida juhtis V.S ja mille omanikuks oli AS *, ning sõiduauto Ford Orion, mida juhtis hageja abikaasa N. U. Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus N. U ja sõiduauto Ford Orion hävis täielikult. Hagejale tekkis liiklusõnnetuse tagajärjel varaline kahju 41 718 krooni suuruses summas, sealhulgas hävinud sõiduauto maksumus 28 000 krooni, abikaasa matusekulud 10 998 krooni, liiklusõnnetuses osalenud sõiduauto pukseerimise kulud 1 400 krooni ja parkimiskulud 1 320 krooni. Samuti on hagejal tekkinud mittevaraline kahju seoses abikaasa surma ja pikaajaliste hingeliste kannatustega, kostja V. S käitumisega pärast abikaasa surma ning heaolu langusega; selle suuruseks hindas hageja 200 000 krooni. Seega moodustas hagisumma kokku 231 718 krooni. Liiklusõnnetuse põhjustaja oli V.S, kes ka esialgses seletuskirjas tunnistas, et teda pimestas päike ja ta oli sunnitud autoga suvaliselt manööverdama, mille tagajärjel põrkas kokku vastassuunavööndis sõitnud autoga. Kriminaalmenetluse käigus V. S muutis oma ütlusi ja leidis, et liiklusõnnetuses oli süüdi hageja abikaasa. V. S käitumine kahju tekitamisel oli õigusvastane. Kostja poolt valitud sõidukiirus ei vastanud teeoludele ja tema sõidukogemustele ning liiklusõnnetuse hetkel puudusid tal kehtivad juhiload. V. S ei ole läbinud juhiloa saamiseks vajalikku teoreetilist ja praktilist ettevalmistust. Seega leidis hageja, et temale tekkinud varalise ja mittevaralise kahju peab hüvitama kostja V. S ning AS * kui sõiduki omaniku vastutus on subsidiaarne. Kostjad hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele vastu. Kostja V. S vastuväidete kohaselt juhtis ta 09.11.1996 AS-le * kuuluvat sõiduautot ja sattus Harjumaal liiklusõnnetusse. Liiklusõnnetuse asjaolusid uuriti kriminaalmenetluse käigus üle kahe aasta ja on tuvastatud, et V. S käitumises puudub kuriteo koosseis. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis lükkaksid ümber kriminaalasjas kogutud tõendid ja nende pinnalt tehtud järeldused. Liiklusõnnetuse asjaolusid ei ole võimalik välja selgitada tsiviilkohtumenetluse käigus. Kriminaalmenetluses kogutud tõenditega on üheselt tuvastatud N. U süü liikluseeskirja nõuete rikkumisel ja selle tagajärjel liiklusõnnetuse ja kahju tekitamisel. Mittevaralise kahju tekkimise aluseid hagiavaldusest ja selle täpsustusest ei nähtu. Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis 04.01.2006 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus luges tuvastatuks, et 09.11.1996 kella 10.00 ajal toimus x teel liiklusõnnetus, milles põrkasid kokku sõiduauto Ford Orion, mida juhtis hageja abikaasa N. U, ja AS-le * kuuluv sõiduauto Ford Escort, mida juhtis kostja V.S. Liiklusõnnetuse tagajärjel N. U suri ja

V.S toimetati kehavigastustega haiglasse. TsK § 458 järgi on organisatsioonid ja kodanikud, kelle tegevus on seotud suurema ohuga lähikonnale (transpordiorganisatsioonid, tööstusettevõtted, ehitused, autovaldajad jt.) kohustatud hüvitama suurema ohu allika poolt tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. Asja materjalidest nähtuvalt olid liiklusõnnetuses osalenud juhtidel juhiload olemas. Kriminaalasjas Politseiameti kohtuekspertiisi- ja kriminalistika büroo poolt läbiviidud ekspertiisi aktist nähtuvalt toimus liiklusõnnetuses kokkupõrge sõidutee keskosa lähedal olukorras, kus kostja V. S oli juba kaldunud vastassuunavööndisse. Kostja V. S seletustest nähtub, et N. U, liikudes Tallinna poolt Tabasalu poole, kaldus algselt oma sõiduraja keskelt vastassuunavööndisse. Selle manöövri toimumisele on tuginenud nii Politseiameti eksperdid V. V ja A. E kui OÜ A liiklusekspert M. S. Ekspertiisiakti kohaselt pidi sõiduauto Ford Escort juht enne kokkupõrke toimumist intensiivselt pidurdama ja teostama manöövri paremale, mis tingis sõiduauto külglibisemise vasakule poole. Sellise ekstreemse manöövri põhjuseks oli sõiduauto Ford Orion liikumine tee keskosa suunas, võimalik, et ka üle tee telgjoone. Selline eksperdi arvamus sõiduautode liikumise kohta ühtib kostja V. S seletustega. Eksperdid V.V ja A. E on väljendanud, et ekspertidel ei ole võimalik anda ühest arvamust sõiduauto Ford Escort juhi jaoks liiklusõnnetuse vältimise võimaluse kohta, kuna puuduvad objektiivsed arvulised andmed sõidukite vastastikuse kauguse kohta sõiduauto Ford Escort juhile reaalse liiklusohu tekkimise hetkel. Ekspertide arvamuse kohaselt võib üksnes väita, et liiklusohtliku olukorra põhjustas sõiduauto Ford Orion liikumine vastutulevate sõidukite olemasolul vähemalt osaliselt nende teepoolel. Ekspert M.S arvamuse kohaselt tuleb liiklusõnnetuse tehniliseks põhjuseks pidada sõiduauto Ford Escort juhi V. S poolt väärate juhtimisvõtete kasutamist liikumisel libedal teel: järsu pidurdamise asemel oleks nimetatu pidanud kiiruse alandamiseks kasutama väiksemat pidurdusjõudu. Kuid kriminaalasja lõpetamise 29.01.1999 määrusest nähtub, et selle eksperdi poolt arvamuse kujundamisel aluseks võetud uurimiseksperimendi katsed on teostatud, teadmata või arvestamata toimikus olevat faktilist materjali. Seda on määruse kohaselt möönnud ka ekspert M. S ise. Selle üle ei ole vaidlust, et M. S kasutada ei olnud kõiki toimiku materjale. Kuivõrd eksperdi arvamus oleneb lähteandmetest, siis muutuvad lähteandmed võivad muuta ka eksperdiarvamust. Seega ei tõenda ekspert M. S arvamus veenvalt, et liiklusõnnetuse tekkimise põhjuseks oli V. S poolt väärate juhtimisvõtete kasutamine. Hageja tugineb oma väidetes kostja V. S poolt vahetult pärast liiklusõnnetuse toimumist antud seletuskirjale, milles viimane olevat tunnistanud liiklusõnnetuse põhjustamist. Niisugust seletuskirja kriminaaltoimikus ja asja materjalides ei sisaldu. Tunnistaja O. G ütlustest nähtub, et uurija M andis talle üle seletuskirja, mis oli naise käekirjaga kirjutatud. Nimetatud seletuskirjas oli kostja V. S kirjutanud, et sõitis kiirusega 80 km/h Kloogaranna poolt, temale paistis silma päike ja seetõttu toimus kokkupõrge. Tunnistaja E-S. M ütlustest nähtub, et ta ei mäleta, kas ta avarii sündmuskohal edastas mõne dokumendi. Tallinna Liikluspolitsei patrullis töötav A. P on tõendanud oma ütlustega, et kannatanu V. S oli liiklusavarii sündmuskohalt juba kiirabiga ära viidud, kui tema esimese politseipatrulli koosseisus sündmuskohale jõudis. Seega ei olnud tal kelleltki võtta seletuskirja õnnetuse toimumise asjaolude kohta. V. S seletustest nähtub, et pärast liiklusavariid toimetati ta haiglasse ja vahetult pärast õnnetust temalt mingit seletust ei võetud. Kellegi kõrvalise isiku poolt vigastatud V. S kirjaliku seletuse võtmine on ebatõenäoline. Tunnistaja O. G ütlused V. S poolt vahetult pärast liiklusõnnetuse toimumist seletuskirja kirjutamise kohta ei ole usaldusväärsed, sest need ei ole kooskõlas asja faktiliste materjalidega. O. G tunnistuste kohaselt nägi ta sündmuskohal pikka pidurdusjälge suunal Tallinn-Tabasalu ja seda jälge nägi ta ka kriminaaltoimikus olevatel

sündmuskoha fotodel, kuid asja materjalidele lisatud vaatlusprotokolli ja sündmuskoha ülevaatuse protokolli juurde lisatud skeemilt pidurdusjälgi ei nähtu. Seega ei ole tõendamist leidnud hageja väide, et liiklusõnnetuse põhjustajaks oli V. S. Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud liikluseeskirja (LE) p 86 järgi tuleb teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel sõita raja piirides. LE p 89 kohaselt sõidukiga, mida pole nimetatud käesoleva eeskirja punktides 90 ja 91, tohib asula sõiduteel sõita pärisuunavööndis mis tahes rajal eeldusel, et täidetakse käesoleva eeskirja punkti 62 nõudeid. Asulavälisel teel tuleb sõita sõidutee parempoolse ääre lähedal. Asjas on veenvamalt tõendamist leidnud, et N. U juhitud sõiduki liikumine (kaldumine vastassuunavööndisse) oli liiklusõnnetuse saabumise määravaks tingimuseks. Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamisele. PS § 25 alusel kuuluvad moraalse kahjuna hüvitamisele püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses, või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. TsÜS § 172 lg 2 kohaselt kuulub isikule tekitatud moraalne kahju selle tekitanu poolt hüvitamisele. Kahju tekitanu vabaneb moraalse kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Moraalse kahju olemasolu peab tõendama hageja. Kuna ei ole tõendamist leidnud, et kostjad oleksid põhjustanud liiklusõnnetuse ning on tõendamata hageja heaolu langus seoses abikaasa surmaga, siis ei ole hageja moraalse kahju hüvitamise nõue õigustatud. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 04.01.2006 otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi ning mõista V.Slt välja hagejale tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 41 718 krooni ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 150 000 krooni, kokku 191 718 krooni. Samuti palub apellant vastustajalt V.Slt välja mõista oma kohtukulud ning jätta vastustajate kohtukulud nende endi kanda. 12.04.2006 esitas apellant Tallinna Ringkonnakohtule avalduse AS * vastu esitatud hagist loobumise kohta, milles palus otsuse selles osas tühistada ja asja menetluse lõpetada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on seoses asetleidnud liiklusõnnetusega ja abikaasa kaotusega selles liiklusõnnetuses hagejale tekitatud pikaajalist hinge- ja kaotusvalu, muret ja kannatusi, mis olid tingitud väga lähedase inimese ootamatust surmast ning liiklusõnnetuse asjaolude uurimiseks algatatud kriminaalmenetlusega kaasnenud üleelamistest. Mittevaraline kahju tekkis nii seoses liiklusõnnetuse toimumise fakti kui ka V. S ebaausa käitumisega. Viimane seisnes apellandi abikaasa N. U au ja väärikust alandavas käitumises pärast tema surma ja liiklusõnnetuse tegelike asjaolude hilisemas eitamises. Mittevaralise kahju nõuet hageja vähendas 150 000 kroonini. Kostja V. S rikkus liikluseeskirja (LE) punkte 86 ja 89: kostja ei sõitnud sõidutee parempoolse ääre lähedal, vaid kaldus vastassuunavööndisse, kus tema juhitud sõiduk põrkas kokku hageja abikaasa juhitud sõidukiga; ka ei arvestanud kostja kiiruse valikul tee- ja ilmaolusid, nähtavust pärisuunas, maastiku reljeefi ning oma sõidukogemusi. Kostja seletuskirja kohaselt oli tema sõiduki kiirus 80 km/h, mis kirjeldatud oludele ei vastanud. Kostja sõiduk sattus külglibisemisse ja vastassuunavööndisse. Liiklusohu tekkimisel ei vähendanud kostja kiirust ega peatunud või põiganud takistusest ümber teisi liiklejaid

ohustamata (LE p 101). Kostja vastutuse välistamiseks tuleks tõendada, et ta ei olnud vastassuunavööndisse kaldumises süüdi. Niisuguseid asjaolusid ei ole tõendatud. Kohus tuvastas ebaõigesti, nagu oleks kostja kaldumise vastassuunavööndisse tinginud hageja abikaasa tegevus. Ekspertiisiaktid ei sisalda ega saagi sisaldada järeldusi hageja abikaasa juhitud sõiduki õnnetusele eelneva asumise kohta vastassuunavööndis ja seega liikluseeskirja nõuete rikkumise kohta tema poolt. On tõdetud, et sõidukite liikumistrajektooride määramine enne kokkupõrget ei ole arvutuslikult mitte mingite meetoditega hinnatav. Ekspertiisiaktide koostamise lähteandmed ja eeldused on valed. Seega tuleb lugeda tõendatuks, et liiklusõnnetuses oli süüdi V. S. Kohtuotsuses on ebaõigesti tuvastatud, et puuduvad usaldusväärsed andmed kostja seletuskirja olemasolu kohta. Seda tunnistas O. G ning oleks võinud tunnistada V. O, kelle ülekuulamise taotlust kohus ei rahuldanud. Hagejale helistas samal õhtul uurija Ü. P, kes ütles, et teine juht kirjutas seletuskirja, milles oli öeldud, et nimetatu nägi musti täppe, järsku paistis päike silma, vajutas vale pedaali ja kandus vastassuunavööndisse. Kostja seletused ei ole usaldusväärsed, kuna ta on lahendist huvitatud. Pealegi väitis kostja, et ta ärkas alles siis, kui ta pandi kiirabisse, ja minestas siis uuesti. Tunnistaja E. B aga kinnitas, et Ford Escorti roolis olnud naisel oli kiireid asju ajada ja ta seetõttu lahkus, seega ei saanud kostja olla teadvusetu. Kohus on valesti tuvastanud tunnistaja O. G ütluste ebapiisavuse ja ebausaldusväärsuse. O. G on suurte kogemustega uurija ning viibis sündmuskohal sõltumatu politseiametnikuna. Teised sündmuskohal viibinud tunnistajad ei eitanud otseselt seletuskirja olemasolu võimalust, kuid nad ei mäletanud sündmusi piisavalt täpselt. Kaevatavas kohtuotsuses on põhjendamatult seostatud tunnistaja O. G ütlusi kostja seletuskirja kohta tunnistaja poolt pidurdusjälgede tuvastamisega sündmuskohal. Asjaolu, et pidurdusjäljed ei nähtu sündmuskoha ülevaatuse protokollile lisatud skeemilt, ei tähenda veel, et neid ei olnud. Maakohtu otsuses on ebaõigesti tuvastatud liiklusõnnetuse tekkepõhjus. Apellandi abikaasa süü ja tema tegevuse põhjuslik seos liiklusõnnetuse tekkimisega ei ole asjas üheselt tõendamist leidnud, vaid esimese astme kohus leidis, et on „veenvamalt“ (järelikult võrdluses mingi teise liiklusõnnetuse tekkepõhjusega) tõendatud, et liiklusõnnetuse tekkimise määravaks tingimuseks oli N. U juhitud sõiduki liikumine. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja V. S vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Vastustaja palub jätta kohtukulud apellandi kanda. Apellatsioonkaebuses on sisuliselt esitatud samad seisukohad, mis esimese astme kohtu menetluses, ja nendele on kohus andnud oma põhjendatud hinnangu. Liiklusõnnetuse põhjustamises oli süüdi N. U, kes oli valinud ebaõige sõidukiiruse ja kelle juhitud auto kandus vastassuunavööndisse. Kokkupõrke vältimiseks oli V. S sunnitud pidurdama ja paremale keerama. Apellandi soov kuulata tunnistajatena üle isikud, kes ei viibinud liiklusõnnetuse sündmuskohal ega tea liiklusõnnetuse tehioludest midagi, ei ole põhjendatud.

Riigikohtu tsiviilkolleegium vaatas asja läbi M.U kassatsioonkaebuse alusel ning tühistas 14.11.2006 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-118-06 Tallinna Ringkonnakohtu 25.05.2006 otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis Harju Maakohtu 04.01.2006 otsuse muutmata, ning saatis asja selles osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu istung Istungil palus apellant oma kaebuse rahuldada, vastustaja esindaja - rahuldamata jätta. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Kolleegium ei nõustu maakohtu otsuse järeldustega, mille kohaselt puudus kostja süü toimunud liiklusavariis ja süüdi oli üksnes Ford - Orioni juht N. U. On tuvastatud, et avariikohal ja hetkel oli sõidutee antud lõigul nn. must jää, ehk siis sõidutee oli äärmiselt libe. Mõlemal sõiduautol olid all suverehvid. Tee telgjoon ei olnud märgistatud. Toimus autode laupkokkupõrge ja see toimus Tallinna poolt tulnud Ford-Orioni sõidusuunal (sõiduteepoole) seetõttu, et libedal teel rooli paremale keerates ja samaaegselt pidurdades kaotas kostja juhitud sõiduk juhitavuse ja kaldus vastassuunavööndisse. Kriminaalasjas teostatud ekspertiisi (30.01.1997 ekspertiisakt kriminaaltoimiku lk.51-55) järeldust kohaselt tuleb reaalseks pidada sõiduautode kontakti toimumist sõidutee keskosa piirkonnas „mõningal määral sõiduauto Ford - Orion teepoolel“, vastavalt eksperdi koostatud skeemile. Lisatud skeemilt nähtub, et kokkupõrke hetkel asusid mõlema auto esiosad Ford- Orioni teepoolel. Sama nähtub sündmuskohal tehtud avariijärgsetelt fotodelt, kus avariijärgselt on väidetavalt suurema kiirusega liikunud Ford-Orioni esiosa oma sõiduteepoolel. Seda, et libedal teel pidurdamisel kaotas Ford-Escort juhitavuse ja kaldus vastassuunavööndisse, ei eita ka kostja ise. Seega oli antud avarii tehniliseks põhjuseks kostja juhitud Ford-Escorti kaldumine vastassõidusuunda. Sellises olukorras ei saa rääkida Ford-Escorti juhi süü puudumisest kahe suurema ohu allika kokkupõrkes. Kostja süü seisnes siin teeoludega mitteküllaldases arvestamise ja ebaõigete juhtimisvõtete kasutamises (tollal kehtinud LE punktid 89 lg.2, 100, ja 101 koosmõjus). Külglibisemisse sattunud sõiduk ei kaota oluliselt kiiruses. Järelikult, oleks kostja jätkanud liikumist omal sõidureal, hoidudes sõidutee paremasse serva äärde kasutamata äkkpidurdamist, oleks tema juhitud sõiduk saanud Ford Orionist mööduda. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt on asjas „veenvamalt tõendamist leidnud, et N. U juhitud sõiduki liikumine (kaldumine vastassuunalise liikumise vööndisse) oli tagajärje, s.o. liiklusõnnetuse tekkimise saabumise määravaks tingimuseks“ on ebatäpne ja seetõttu ebaõige. Kui kohus mõtles sellega, et Ford - Orion oli hetkel, kui kostja märkas ohtu, s.o. tema hinnangul ca 40 m enne avariikohta, kaldunud tema sõiduvööndisse selliselt, et sulges kostja sõidukile tee, siis selle kohta tõendid puuduvad. Küll aga kinnitavad tõendid, et Ford-Orion liikus avariieelselt sõidutee keskosal, olles osaliselt üle sõidutee telgjoone.

Maakohus on tõendina juurde võtnud kriminaaltoimiku materjalid, kuid ei ole otsus tegemisel hinnanud selles leiduvaid pealtnägijate tunnistusi, sealhulgas kostja enda omi. Kriminaalasjas ettenähtud korras võetud ütlused on hinnatavad dokumentaalsete tõenditena. Kostja on kriminaalasjas esmakordselt ülekuulatuna väitnud, et momendil, mil ta märkas, et vastutulev auto on liiga tee keskel, siis oli see juba osaliselt „minu poolel“ (kriminaaltoimiku lk.34). Ta ehmus, keeras rooli paremale ja samaaegselt pidurdas. Enne kokkupõrget jõudis vastutulev auto „ võtta paremale“. Kostja abikaasa A. S tunnistuse kohaselt, kes sõitis samal ajal kostjast eespool teise sõiduautoga (ca 70 m eespool), sõitis Ford - Orion tee telgjoone suunas (temaga kohtumisel), Tahavaatepeeglist nägi ta, et möödasõitev masin kaldus tee keskele (kriminaaltoimiku lk. 32). Tunnistaja A. S, kes avariieelselt sõitis kostja juhtud sõiduki järel, väitis, et vastutulev auto liikus praktiliselt tee telgjoonel, ja jätkas liikumist tee keskosa ligidal (kriminaaltoimiku lk. 40). 30.01.1997 ekspertiisiaktis on ekspert leidnud, et Ford - Orion on kokkupõrkel liikunud suhteliselt tee keskosal (võimalik, et isegi üle tee telgjoone). Sellele järeldusele on ta jõudnud, arvestades sõidukite asendit kokkupõrkel ja seda, et kokkupõrkel Ford - Orionist eemaldunud sõiduautotükid (osad) asusid kokkupõrkekohast edasi Ford - Orioni teepoolele teekatte ja teeääre kohas (teeäärel). Eksperdi järeldus kinnitab seega kostja seletust selles, et enne kokkupõrget oli Ford - Orion suundunud paremale. Siit aga järeldub, et sõiduk ei olnud kaotanud juhitavust ega olnud sattunud külglibisemisse. Nimetatud aktist, A. S ja A. S tunnistustest ei saa teha järeldust, et Ford-Orion oli kaldunud vastassuunavööndisse sellisel määral, et sulges Ford-Escorti sõidusuuna. Liiklusõnnetuse skeemist nähtub, et avariikohal oli sõidutee laius 7 m ja kostjapoolse teeääre laius 1,4 m. Kui ka lähtuda, et Ford – Orion oli ülatanud tee telgjoone 1 m võrra, jäi sõidutee ääreni 2,5 m, millele lisandub sõidetavat teeäärt 1,4 m, ehk siis piisav vahemaa kogenud juhile möödumiseks (nii nagu seda suutis eessõitnud A. S). Nimetatud tõendite ja asjaolude alusel leiab kolleegium, et Ford - Orion juht ei sulgenud oma sõidukiga täielikult kostjapoolset sõidusuunda, küll aga sõitis oma autoga põhjendamatult tee mõttelist telgjoont ületades, millega rikkus tollal kehtinud LE p. 89 p.2, mille kohaselt asulavälisel teel tuleb sõidukiga sõita võimalikult tee parempoolse ääre ligida. Sellega tekitas ta põhjendamatu ohu liiklusele. Kolleegium hindab mõlema juhi süü liiklusavariiks võrdseks, sest võib eeldada, et kui kas või üks neist ei oleks toime pannud omapoolset LE rikkumist, oleks avarii jäänud toimumata. Kolleegiumi hinnangul on kriminaalasja menetluse lõpetamise 29.01.1999 määruses ebaõigesti tõlgendatud pealtnägijate A. S ja A. S ütlusi, jäetud analüüsimata tunnistajate ütluste ja liiklustehnikaeksperdi arvamuse sisu, mistõttu määrust ei saa olla aluseks järeldusele, et kahe suurema ohu allika kokkupõrkes oli süüdi vaid Ford - Orioni juht. Ülaltoodu põhjal kolleegium leiab, et hageja varaline nõue tuleb rahuldada TsK 458 alusel pooles ulatuses. Tekkinud varalise kahju 41 718 kr. on dokumentaalselt tõendatud ega ole vaidluse all. Pool sellest on 20 859 kr.

Kaebuse väited selle kohta, et maakohus jättis alusetult arvestamata, et kostja seletuskirja kohaselt toimus avarii seetõttu, et teda pimesta päike ja ta sõitis suhteliselt suure kiirusega, on põhjendamatud. Nimetatud seletuskirja toimikus ei ole, kostja viidi sündmuskohalt kiirabiga ära peaajupõrutusega, mistõttu on ebausutav, et temalt jõuti võtta seletuskiri. Tunnistaja A. P ütluste kohaselt oli kostja kiirabi poolt juba ära viidud, kui liikluspolitsei patrull saabus sündmuskohale. Seega on ebausutavad tunnistaja O. G ütlused, mille kohaselt tema sellist seletuskirja kohapeal nägi. Lisaks sellele omavad sõidukijuhtide süüküsimuse lahendamisel tähtsust faktilised asjaolud, mitte aga see, kas ja kes neist kirjutas seletuskirja või tunnistas oma süüd. Süü esialgne tunnistamine ei välista, et hilisemas kohtumenetluses tuvastatakse süü puudumine või segasüü. Mittevaralise ehk moraalse kahju rahalise hüvitamise nõude jätab kolleegium rahuldamata. Moraalse kahju all mõistetakse kannatanu hingelist valu ja kannatusi. On ilmne, et abikaasa kaotus tõi hagejale kaasa hingelist valu, kuid PS § 25 ja TsK § 458 alusel rahalise hüvituse väljamõistmise otsustamisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid. Eeskätt arvestab kolleegium seda, et tegemist oli õnnetusjuhtumiga, milles hageja abikaasa oli võrdselt kostjaga süüdi liiklusõnnetuse põhjustamises. Õnnetuse raskete tagajärgede suhtes oli kolleegiumi arvates oluline veel see, et hageja abikaasal oli avariihetkel turvavöö kinnitamata. Kohtuarstliku ekspertiisi aktist nähtub, et N.U surma põhjustas rindkere trauma rinnaku ja ribide murdumisega ja südame traumaatilise rebendiga. Kolleegiumi arvates kinnitab kannatanu surma põhjustanud kehavigastuse iseloom seda, ta paiskus avariis rooliratta ja sõiduki esipaneeli vastu, mis tõendab, nii nagu on tuvastatud ka kriminaalasja menetluse lõpetamise määruses ja nähtub tunnistaja A. P ütlustest, et hukkunul oli turvavöö kinnitamata. Seetõttu ei arvesta kolleegium tunnistaja O. G ütlusi, mille kohaselt olevat ta avariijärgselt kuulnud, et meditsiinitöötajad avasid hukkunu turvavöö. Kehtinud LE p.53 lg.5 nõude, mille kohaselt peab olema sõitja turvavööga kinnitatud, järgimata jätmine ei saa olla ega ole avarii põhjuseks, mistõttu selle rikkumine ei oma tähendust avariiga tekitatud materiaalse kahju hüvitamisel määramisel, sealhulgas ka matusega seotud kulud. Selle LE nõude eesmärk on kaitsta sõitja enda elu ja tervist avarii korra, ehk siis ära hoida või vähendada avarii korral kahjulikke tagajärgi sõitja elule ja tervisele. Nimetatud asjaolu arvestades, samuti ka sõidukijuhtide võrdset süüd avarii toimumises arvestades leiab kolleegium, et kostjalt rahalise hüvituse väljamõistmiseks hukkunu abikaasa hingelise valu eest ei ole põhjendatud. Seoses hagi osalise rahuldamisega jätab kolleegium kohaldamisele kuuluva kuni 31.12.2006 kehtinud TsMS § 60 lg.1 alusel poolte kohtukulud nende endi kanda.