Kohtulahend

Songisepp. Tema 31. märtsil 1998. a koostatud ekspertiisiakti kohaselt tuleb liiklusõnnetuse tehniliseks põhjuseks pidada seda, et sõiduauto Ford Escort juht kasutas libedal teel liikumisel valesid juhtimisvõtteid. Järsu pidurdamise asemel oleks kostja I pidanud säilitama juhitavuse ja pidurdama kiiruse alandamiseks väikese pidurdusjõuga või ainult küttesegu juurdevoolu vähendamisega. Samas nähtub kriminaalasja lõpetamise 29. jaanuari 1999. a määrusest, et selle eksperdiarvamuse kujundamisel aluseks võetud uurimiseksperimendi katsed on tehtud teadmata või arvestamata toimikus olevat faktilist materjali. Seda on määruse kohaselt möönnud ka ekspert ise. Seega ei tõenda tema arvamus veenvalt, et liiklusõnnetuse põhjustas kostja I, kes kasutas valesid juhtimisvõtteid. Hageja tugineb oma väidetes kostja I seletuskirjale, milles ta olevat vahetult pärast liiklusõnnetust tunnistanud oma süüd selle põhjustamises. Niisugust seletuskirja kriminaaltoimikus ja asja materjalides aga ei ole. Tunnistaja O. G ütlustest nähtub, et temale andis naise käekirjaga kirjutatud seletuskirja üle uurija Meesak (Metsak). Selles seletuskirjas oli kostja I kirjutanud, et sõitis kiirusega 80 km/h Kloogaranna poolt, talle paistis päike silma ja seetõttu toimus kokkupõrge. Tunnistaja ES. M ütlustest nähtub, et ta ei mäleta, kas ta avarii sündmuskohal edastas mõne dokumendi või mitte. Tunnistaja A. P on oma ütlustega tõendanud, et ta jõudis sündmuskohale esimese politseipatrulli koosseisus, kuid selleks ajaks oli kostja I juba kiirabiga ära viidud ja seletuskirja õnnetuse toimumise kohta ei olnud kelleltki võtta. Kostja I seletuste kohaselt toimetati ta pärast avariid haiglasse ja vahetult pärast avariid temalt mingit seletust ei võetud. Ebatõenäoline on, et kirjaliku seletuse sai kostjalt I võtta keegi kõrvaline isik. Tunnistaja O. G ütlused seletuskirja kirjutamise kohta ei ole usaldusväärsed, sest need ei ole kooskõlas faktiliste asjaoludega. O. G tunnistuste kohaselt nägi ta sündmuskohal pikka pidurdusjälge suunal Tallinn-Tabasalu ja seda jälge nägi ta ka kriminaaltoimikus olevatel sündmuskoha fotodel. Asja materjalidele lisatud vaatlusprotokolli ja sündmuste ülevaatuse protokolli juurde lisatud skeemilt pidurdusjälgi aga ei nähtu. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendamist leidnud, et liiklusõnnetuse põhjustas kostja I. Liikluseeskirja (LE) p 86 järgi tuleb teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel sõita raja piirides; p 89 sätestab, et sõidukiga, mida pole nimetatud eeskirja p-des 90 ja 91, tohib asula sõiduteel sõita pärisuunavööndis mis tahes rajal eeldusel, et täidetakse eeskirja p 62 nõudeid. Asulavälisel teel tuleb sõita sõidutee parempoolse ääre lähedal. Asjas on veenvalt tõendamist leidnud, et hageja abikaasa juhitud sõiduki Ford Orion liikumine (kaldumine vastassuunavööndisse) oli liiklusõnnetuse toimumise määravaks tingimuseks. Hageja nõue kostja II vastu on põhjendamata ja tõendamata. Ainuüksi suurema ohu allika omandiõigusega ei kaasne kahju hüvitamise kohustust. Liiklusõnnetus toimus puhkepäeval ja kostja I ei täitnud sel päeval kostja II antud töökorraldusi või kohustusi. Põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamisele. Selle paragrahvi alusel tuleb moraalse kahjuna hüvitada püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika- ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 172 lg 2 järgi kuulub isikule tekitatud moraalne kahju selle tekitanud isiku poolt

hüvitamisele. Mittevaralise kahju olemasolu peab tõendama hageja. Hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest ei ole tõendatud, et kostjad põhjustasid liiklusõnnetuse. Samuti ei ole tõendatud, et hageja heaolu on abikaasa surma tõttu langenud.

sõiduauto Ford Orion liikumine tee keskosa suunal (võimalik, et isegi üle tee telgjoone). Eksperdid on oma järeldusi akti uurimuslikus osas põhjendanud. Sellest, et ekspertidel ei olnud võimalik määrata sõiduauto Ford Orion liikumistrajektoori sõidutee ristsuunas enne kokkupõrke toimumist, ei saa järeldada, et järeldused, mida eksperdid pidasid võimalikuks teha, on väärad. Ekspertide küsitlemisel kohtuistungil ei palunud hageja selgitada neil küsimusi, millele ta apellatsioonkaebuses tugineb kui vastuoludele eksperdiarvamustes. Hageja väite kinnituseks, et tehniliselt ei olnud võimalik tema abikaasa juhitud sõiduauto kaldumine vastassuunavööndisse ja oma suunavööndisse naasmine, ei ole tõendeid esitatud. Maakohus ei rajanud oma järeldusi üksnes kriminaalasjas tehtud ekspertiisidele, vaid tõendite kogumile. Kuna sõiduauto Ford Escort kaotas juhitavuse ja kaldus vastassuunavööndisse juhi tehtud manöövri tõttu, mille omakorda tingis sõiduauto Ford Orion loodud liiklusohtlik olukord, siis ei saa Ford Escorti juhti liiklusõnnetuse põhjustamises süüdlaseks lugeda. Seda vaatamata asjaolule, et kokkupõrge toimus sõidutee keskosa lähedal olukorras, kus Ford Escort oli juba kaldunud vastassuunavööndisse. Ka kriminaalasja menetluse lõpetamise määrusest, mis on tsiviilasjas dokumentaalseks tõendiks, nähtub, et üle kahe aasta kestnud uurimise tulemusena jõudis uurijaks olnud pädev ametiisik õnnetuse mehhanismi osas maakohtuga samale järeldusele. Tema järeldus põhineb kriminaaltoimiku materjalidel, sealhulgas sündmuskoha vaatlusel saadud andmetel, pealtnägijate ja sündmuskohale saabunud ametnike selgitustel, eksperdiarvamustel ja teistel uurimise käigus kogutud tõenditel. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis lükkaks ümber kriminaalasja menetluse lõpetamise määruses ning selle aluseks olevates teistes dokumentaalsetes tõendites kirjeldatu. Vaidlusalusel ajal nähti kriminaalasjade menetluskord kohtueelseks uurimiseks, sh tõendite kogumiseks ja uurija lahendite peale edasikaebamiseks ette kriminaalmenetluse koodeksis. Seega ei ole tsiviilasjas esitatavate tõenditega võimalik tuvastada, millised tõendid kriminaalasja eeluurimisel koguti. Kriminaaltoimiku materjalide hulgas ei ole väidetavalt vahetult pärast õnnetust kostja I kirjutatud seletuskirja. Ka uurija O. G ei ole kriminaalasja uurimise käigus väitnud, et tema käes oleks niisugune seletuskiri olnud ja et ta oleks selle kellelegi üle andnud. Samuti ei ole ta väitnud midagi selle kohta, mida kostja I pidas liiklusõnnetuse põhjuseks. Vastupidi, enda poolt uurijale üle antud dokumente loetledes ei ole O. G niisugust seletuskirja maininud, kuigi oleks pidanud seda enda ametit ja töökogemust arvestades tegema, kui seletuskiri oleks tõepoolest olemas olnud ja selles oleks kostja I õnnetuse asjaolusid kirjeldanud. Kriminaalasja uurimisel kogutud materjalidest saab kohus tõenditena arvestada üksnes kriminaalasja toimikus olevaid materjale. Juba ainuüksi sellest tulenevalt ei pidanud maakohus tunnistajana üle kuulama V. O küsimuses, kas uurimise käigus võeti kostjalt I seletus või mitte. Peale selle ei ole vaidlusaluses tsiviilasjas tõendamise esemeks kostja I poolt seletuse kirjutamine või oma süü tunnistamine, vaid faktilised asjaolud, mis võimaldavad väita, et kostja I on liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Hageja ei ole väitnud, nagu oleksid V. O teada liiklusõnnetuse või sellega vahetult seotud asjaolud. Ka sellest tulenevalt ei ole hageja taotletud tõend asjakohane.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

tõendamiskoormise. Tsiviilkoodeksi § 458 kohaselt on organisatsioonid ja kodanikud, kelle tegevus on seotud suurema ohuga lähikonnale, kohustatud hüvitama suurema ohu allika tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. Seega tuleb viidatud sättest tuleneva vastutuse kohaldamiseks kannatanul tõendada põhjusliku seose olemasolu suurema ohu allika toime ja kahju vahel. Kannatanu ei pea aga tõendama suurema ohu allikat valitsenud isiku tegu, teo õigusvastasust ega süüd. Samale seisukohale asus Riigikohus oma 21. novembri 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-05 (RT III 2005, 41, 405). Samuti on Riigikohus oma varasemates lahendites korduvalt märkinud, et mitme suurema ohu allika valdaja poolt ühiselt neile endile kahju tekitamise korral omab suurema ohu allikate valdajate tsiviilvastutuse kindlaksmääramisel tähtsust iga suurema ohu allika valdaja süü kahju tekitamisel. Kui liiklusõnnetuse põhjustas mõlema suurema ohu allika juhi süüline käitumine, tuleb tsiviilvastutuse kindlaksmääramisel arvestada ka mõlema sõidukijuhi süü suurust. Seejuures tuleb silmas pidada, et tulenevalt TsK § 448 lg-st 2 tuleb süüd eeldada (vt 13. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-05 (RT III 2005, 14, 141), 10. septembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-04 (RT III 2004, 23, 254) ja 8. veebruari 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-11-00 (RT III 2000, 5, 54). Seega, kui mõlemad liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhid rikkusid liikluseeskirja, pidi ringkonnakohus asja lahendamisel lähtuma mõlema sõidukijuhi süü eeldusest. Poolte tõendamiskoormist ei muuda asjaolu, et kahe suurema ohu allika kokkupõrkes on tekitatud kahju ühele liiklusõnnetuses osalenule. Kohtud tuvastasid, et hageja abikaasa rikkus LE p 86 ja 89. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel välja selgitada, kas liikluseeskirja sätteid rikkus ka kostja I. Samuti tuleb ringkonnakohtul põhjendada, kas esineb asjaolusid, mis välistavad ühe või teise sõidukijuhi süü. Selleks tuleb analüüsida mõlema liiklusõnnetuses osalenud sõiduauto juhi käitumise asjaolusid (hageja abikaasa juhitud sõiduki liikumise põhjused tee keskosa suunas ja kostja I juhitud sõiduki liikumine vastassuunavööndis). Kohtud on asja lahendamisel tuginenud Politseiameti kohtuekspertiisi ja kriminalistika büroo 30. jaanuaril 1997. a koostatud ekspertiisiaktile (ekspert V. Vaal) (kriminaalasja toimik, lk-d 51-54) ning Politseiameti kohtuekspertiisi ja kriminalistika keskuse 29. jaanuaril 1999. a koostatud ekspertiisiaktile (eksperdid V. Vaal ja A. Edovald) (kriminaalasja toimik, lk-d 130-132). 30. jaanuari 1997. a ekspertiisiaktist tulenevalt ei ole välistatud võimalus, et liiklusohtliku olukorra võis tekitada nii sõiduauto Ford Orion kui ka sõiduauto Ford Escort juht. 29. jaanuari 1999. a ekspertiisiaktis märgiti, et ekspertidel ei ole võimalik anda ühest arvamust sõiduauto Ford Escort juhi liiklusõnnetuse vältimise võimaluse kohta, sest puuduvad objektiivsed arvulised andmed sõidukite vastastikuse kauguse kohta reaalse liiklusohu tekkimise hetkel sõiduauto Ford Escort juhile. Kui asjas esitatud tõendid ei välista kummagi sõidukijuhi süüd liiklusõnnetuse põhjustamises, tuleb TsK § 458 järgi lähtuda eeldusest, et liiklusõnnetuse on põhjustanud nii hageja abikaasa kui ka kostja I süüline käitumine ning kostja I tsiviilvastutuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada mõlema juhi süü suurust. Kui olemasolevate tõendite alusel ei ole võimalik mõlema sõidukijuhi süü suurust kindlaks määrata, tuleb lähtuda mõlema sõidukijuhi

võrdsest süüst. Kui liiklusõnnetuse põhjustas ainult hageja abikaasa süüline käitumine, siis jääb liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju täies ulatuses tema enda kanda.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.