2-00-74/10 - Muud - Muud hagiasjad - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

12.oktoobril 2001. a. on tehtud äriregistrisse kanne AS-i E ning OÜ * ühinemise kohta, kusjuures OÜ * on ühendav ühing ja AS E ühendatav ühing, mis kustutati registrist. Sellest ajast astus AS-i E õigusjärglasena protsessi OÜ *. Kostjate vastuväited Kostja O.M on hagi suhtes väljendanud erinevaid seisukohti. Esimeses vastuses hagile ta seda ei tunnistanud ja leidis, et hageja ise ei ole nõuetekohaselt lepingujärgseid kohustusi täitnud, mistõttu kostja on pidanud kandma kulutusi hageja poolt tegemata jäetud tööde teostamiseks (tl. 34). Tsiviilkoodeksi (TsK) § 192 kohaselt peab kokkulepe viivise tasumiseks olema sõlmitud kirjalikult. 30. oktoobri 1995. a. hoolduslepingus viivise määra kehtestatud ei ole, vaatamata sellele on hageja arvestanud kostja poolt tehtud maksed viiviste tasumiseks ning sellega suurendanud kostja võlgnevust 2.133, 29 krooni võrra. Edaspidises menetluses on kostja hagi osaliselt tunnistanud, kuid palunud hageja nõude tasaarvestada kostja nõudega (tl. 98 ja 125). Keskmiseks veetarbimiseks kuus on Ekspertiisibüroo N. K 6. – 27. septembri 2001. a. ekspertiisiakti kohaselt 8, 5 m3 sooja vett ja 9, 2 m3 külma vett. Ekspertiisi arvutuste kohaselt oleks tasu vee eest 11 kuu jooksul kokku 4975, 63 krooni. Nimetatud perioodi eest on aga hageja arvestanud makseid kokku 18.286, 96 krooni. Selline nõue on põhjendamatu ning selles osas tuleb hageja nõuet vähendada 17.606, 13 krooni võrra. Muus osas tuleks nõue tasaarvestada kostja vastuhagis esitatud nõudega. Kostja tellis hagejalt veemõõtjate paigalduse. Hageja töötaja paigaldas 1999. a. septembris veemõõtja, kuid ilmnes, et veemõõtjal pole passi ja seda ei saa plommida. Kostja ei saa seetõttu tasuda vee eest vastavalt tegelikule kulule ning hageja nõuab vee eest ülemäära suurt tasu. Hageja on kohustatud paigaldatud veemõõtjad plommima ja arvestama ümber kostjale esitatud veearved alates septembrist 1999. a., võttes aluseks vee tegeliku tarbimise veemõõtja näitude järgi. Kostja M. M hagi samuti ei tunnistanud. Hageja nõuded on põhjendamatud, kuna hageja ei näidanud hagiavalduses, milliste kuude eest on võlg moodustunud, samuti ei ole esitatud esialgseid dokumente, mis oleksid kommunaalmaksete ja teiste teenuste eest tasu arvestamise aluseks. Vastuhagi

tapeedist läbi. 25. mail 2000. a. pöördus kostja (vastuhagis hageja) hageja (vastuhagis kostja) poole kirjaliku avaldusega, milles nõudis vuukide remontimist. Vastuseks soovitas hageja kostjal kustutada oma võla. Kostja tasus võla katteks 13.000 krooni, kuid hageja ei asunud oma kohustusi täitma. 2000. a. korteris käinud spetsialist leidis, et läbijooksud on tingitud avatud rõdust. Kostja oli sunnitud oma kuludega rõdu kinni ehitama, tasudes töö eest 5900 krooni. Läbijooksude tagajärjel pidi kostja korterit remontima – parketi ja tapeedi vahetama, lae värvima, sellele kulus 7200 krooni. Ekspertiisiaktiga on tõendatud kahju kokku 14.950 krooni suuruses, see tuleb hagejalt välja mõista. Vastus vastuhagile Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Hooldus- ja remonditöid on hageja teostanud korteriomanikelt laekuvate summade ulatuses. Kostja pöördus kirjaliku pretensiooniga hageja poole, kuid kuna tema võlg oli sel ajal 46.539, 59 krooni, puudusid hagejal rahalised vahendid remondi teostamiseks. Hageja kohustuseks ei ole oma rahaliste vahendite arvel kostja omandit korras hoida. Vabariigi Valitsuse 1. juuli 1993. a. määrusega nr. 198 kinnitatud ja 3. novembri 1995. a. määrusega nr. 345 muudetud „Eluruumide erastamise korra“ punkti 91 kohaselt kasutatakse elamu remondiks korteriüüri koosseisus laekuvaid elamu remondiks ettenähtud vahendeid. Ka pärast eluruumide erastamist teostatakse hooldus- ja remonttöid eluruumide omanikelt laekuvate summade ulatuses, väljaarvatud avariitööd (eluruumide erastamise seaduse (EES) § 151 lg. 3). Kostja on tekitanud hagejale kahju, jättes pikema aja jooksul tasumata kommunaalteenuste eest, sest hagejal on tulnud maksta hankijatele tähtaegselt tasumata arvetelt intressi ja viivist. Algselt arvestati kostjale viivist, see kanti aga summas 12.384, 96 krooni maha. Tallinna Linnavalitsuse 12. jaanuari 1996. a. määrusega nr. 7 kinnitati korterisiseste veemõõtjate paigaldamise kord. Kostja ei ole esitanud hagejale avaldust veemõõturite väljaehitamiseks ega ole sõlminud selleks hagejaga lepingut. Kui kostja leppis mõõturi paigaldamises omal algatusel mitteametlikult kokku töömeestega, ei tekita see hagejale mingeid kohustusi. Veearved esitatakse kostjale elamu üldise veemõõturi näitude järgi võrdeliselt tema korteri suurusega. Esitatud ekspertiisiakt veekulu kohta ei ole veemõõtja osas kohane tõend. Esimese astme kohtu otsus

TsK § 222 sätestab kahjude hüvitamise kohustuse, kui kohustusi ei täidetud nõuetekohaselt; kahjude all mõistetakse tehtud kulutusi, vara kaotsiminekut või rikkumist, saamata jäänud tulu, mis oleks saadud, kui võlgnik oleks kohustuse täitnud. Kohustise täitmata jätmine võib olla osaline, s. o. puudulik täitmine, sealhulgas mittekvaliteetne täitmine. Selleks, et järgneks eelnimetatud tsiviilõiguslik vastutus, on vaja, et kohustise mittetäitmine oleks õigusvastane, esineks objektiivne põhjuslik seos võlgniku õigusvastase käitumise ja kahju vahel ning võlgniku süü. Kas või ühe sellise tingimuse puudumisel vabaneb võlgnik vastutusest. Kostja (vastuhagis hageja) arusaam, et hageja (vastuhagis kostja) oleks pidanud oma kulul teostama remonti ja ehitama tema rõdu kinniseks, on väär. Hageja vahendas kommunaalteenuseid ja teostas hooldust, mille eest kostja korteriomanikuna pidi igakuiselt tasuma. Kõik tööd teostatakse hallatavas elamus korteriomanike rahaliste vahenditega. Tasumata jätmisel on kostja ise loonud olukorra, kus ta ei ole õigustatud nõudma hagejalt lepingust tulenevate kohustuste, s. o. hooldustööde teostamist suuremas rahalises mahus, kui ta ise on tasunud. Poolte vahel sõlmitud hooldusleping ei sisalda hageja kohustust osutada kostjale tasuta hooldust ja vahendada tasuta teenust. Hageja käitumine ei ole olnud õigusvastane ja tema süül ei ole kostjale kahju tekitatud. Kostjal oli kahju, kuid on tõendamata, et kahju oleks põhjustanud hageja. Vastuhagi ei ole põhjendatud. Kostja ei olnud kohustatud erastama halvas seisundis amortiseerunud eluruumi. Korteriomanikud peavad näitama üles hoolsust oma eluruumi ja ühises kasutuses olevate ruumide korrashoidmisel. Maja korrashoidmiseks tuleb korteriomanikel hoolsalt tasuda hooldus- ja halduskulusid selleks, et oleks võimalik ühiselt hallatavaid konstruktsioone hooldada, remontida ja vajadusel välja vahetada. Kõik tööd majas tehakse korteriomanike rahaliste vahenditega. Apellatsioonkaebus Apellant O.M palub tühistada Harju Maakohtu otsuse täies ulatuses. Kohus rikkus protsessinorme, kui jättis rahuldamata kostjate esindaja taotluse istungi edasilükkamiseks. Kuna kostjate esindaja O. S ei olnud tutvunud toimikuga, siis taotles ta istungi edasilükkamist. Kohus seadis pooled taotluse rahuldamata jätmisega ebavõrdsesse olukorda, kuna kostjate esindajal ei olnud võimalust toimikuga tutvumata kaitsta oma esindatavate huve. Kohus on jätnud põhjendamatult hindamata apellandi poolt esitatud veemõõtjaekspertiisi, rikkudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 sätteid. Kohus ei ole andnud hinnangut 30. oktoobril 1995. a. poolte vahel sõlmitud hoolduslepingule kui tõendile, millest tulenes vastustaja kohustus hooldada eluruumi, kuigi leidis, et apellandile oli kahju tekkinud. See, et apellant ei maksnud üüri, ei anna alust teisele poolele mitte täita oma kohustusi. Vastustaja seisukoht Vastustaja OÜ * ei pea apellatsioonkaebust õigeks. Kohus on hinnanud kõiki esitatud tõendeid. Apellandi võlgnevus on esitatud tõenditega menetluse käigus tõendatud. Vastuhagi on tõendamata. Apellandi poolt esitatud ekspertiisiakt on teostatud vastaspoole osavõtuta ja teda teavitamata, seega ei saa see olla usaldusväärseks tõendiks. Kostja on kuue aasta jooksul korduvalt esindajaid vahetanud ja selle tõttu kohtuistungite edasilükkamist taotlenud. Kostja ise ei ole kordagi kohtusse ilmunud. TsMS § 352 lõike 1 kohaselt võib kohus istungi edasi lükata ainult mõjuval põhjusel.

kommunaalteenuseid (p. 1. 1), kostja aga kohustus vahendatud ja osutatud teenuste eest tasuma hagejale iga kuu 20. kuupäevaks vastavalt talle esitatud arvetele (p. 2. 1). Vaidlust ei ole ka selle üle, et tegelikult kostja hageja esitatud arveid ei tasunud ning et vahe hageja arvestatud kulutuste ja kostja poolt tasutud summade vahel moodustab hagisumma. Maakohus lahendas vaidluse TsK § 173 lg. 1 ja § 174 alusel, leides, et kostjal tuli oma kohustust täita. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, miks kostja selles osas kohtuotsusega ei nõustu. Apellatsioonkaebus ei sisalda kostja konkreetseid vastuväiteid hageja poolt nõutavate summade või kulutuste liikide kohta. Apellant on vaid pannud maakohtule pahaks, et tähelepanuta on jäetud veemõõtjaekspertiisi akt. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt eksperdiarvamusena ei ole võimalik esitatud tõendit käsitleda seetõttu, et arvamust ei antud kohtu määramisel (TsMS § 293 lg. 1). Küll oli tegemist kirjaliku tõendiga (TsMS § 293 lg. 2 lause 2). Maakohus märkis otsuses, et jätab selle kostja esitatud tõendi tähelepanuta, kuid samas märkis maakohus ka, et selle tõendiga ei saa põhjendada tõendi hankimisele eelneva viie aasta eest vee ja teiste hooldus- ning kommunaalteenuste eest tasumata jätmist, lisades veel, et hooldus- ja remondikulud tuli tasuda kõigi korteriomanike poolt vastavalt nende omandi suurusele. Seega hindas maakohus tõendi asjakohasust ja tõenduslikku väärtust, leides, et tõend ei ole asjakohane. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, miks apellant maakohtu järeldusega ei nõustu. Kolleegium leiab, et ainuüksi asjaolu, et kostja laskis 1999. a. septembris oma korterisse faktiliselt paigaldada veemõõtja, ei anna kostjale õigust nõuda, et veearved esitataks talle vastavalt veemõõtja näitudele. Tallinna Linnavalitsuse 12. jaanuari 1996. a. määrusega nr. 7 on kinnitatud munitsipaalelamufondis korterisiseste veemõõtjate paigaldamise kord. Selle kohaselt tuleb korteriomanikul korterisisese veemõõtja paigaldamise soovi korral esitada elamu valdajale kirjalik avaldus (p. 2). Sellele järgneb menetlus, mille käigus tuleb korteriomanikul esitada rida dokumente, muuhulgas veemõõtja taatlust kinnitavad dokumendid (punktid 2. 1 ja 2. 2); elamu valdaja poolt esitatud tingimuste täitmisel sõlmivad korteriomanik ja elamu valdaja korteri veemõõtjate järgse vee ostu-müügilepingu ning alles seejärel võib korteriomanik asuda vastavalt projektlahendusele korteri veemõõdusõlme välja ehitama (p. 7). Pärast vastava komisjoni poolt veemõõdusõlme projektile vastavuse kontrollimist plommib elamu valdaja paigaldatud seadmed ja vormistab veemõõdusõlme ekspluatatsiooni võtmise akti (p. 9). Veemõõdusõlm loetakse ekspluatatsiooni võetuks ning elamu valdaja hakkab esitama korteri omanikule arveid vee tarbimise eest alates veemõõtjajärgse vee ostu-müügilepingus näidatud kuupäevast (p. 10). Kostja ei olegi väitnud, nagu oleks veemõõtja tema korterisse paigaldatud ülalkirjeldatud korras, maakohtu otsusest tulenevat järeldust, mille kohaselt kostja ei ole oma korterisse veemõõtja paigaldamisel pidanud kinni kehtestatud korrast, ei ole apellant ka kaebuses vaidlustanud. Apellant ei ole esitanud kohtule osundatud korra punktis 10 märgitud ostu-müügilepingut ega muid dokumente, mis annaksid alust järeldusele, nagu oleks vaidlusaluse veemõõtja osas kehtestatud protseduur läbitud ja nagu oleks hageja kohustatud arvestama kostjale tasu veeteenuse eest vastavalt kostja korteris oleva veemõõtja näitudele. Ka oma väidet, nagu oleks vaidlusaluse veemõõtja paigaldanud hageja, ei ole kostja tõendanud. Sellest tuleneb aga, et apellant pidi ka pärast 1999. a. septembrit maksma vee eest senises korras, seega proportsionaalselt temale kuuluva eluruumi üldpinnaga. Vaidlust ei ole tõstatatud selle üle, nagu ei oleks hageja kostjale osutatud veeteenuse eest tasu arvestamisel lähtunud kehtestatud tariifidest ja kostja korteri üldpinnast. Vastuhagi kohaselt tekkis kostjale kahju seoses elamu välisseina märgumisega ajavahemikul 1999. a. sügisest 2000. a. veebruarini. Oma kahju hüvitamise nõude alusena on kostja vastuhagis tuginenud pooltevahelisele hoolduslepingule, leides, et tema kahju seoses korteri remondiks kulutatuga on tekkinud hagejapoolse lepingurikkumise tulemusena. Seejuures tugines kostja pooltevahelise lepingu punktile 1. 4. 6, mille kohaselt hageja pidi hoidma tehniliselt korras üldkasutatavaid ruume ja kohti (trepikojad, keldrid, tehnilised

korrused, liftid, sanitaarseadmed, rõdud jms.) ning teostama fikseeritud või kehtestatud korras määratud majaterritooriumi või krundi hooldamise, sanitaarpuhastuse-, deratsiooni-, valgustuse- ja remonditööd. Lepingus ei ole lahti seletatud, mida peetakse silmas remonditööde all ning millises mahus pidi hageja neid tegema, eriti arvestades asjaolu, et vaidlusalune hooldusleping oli sõlmitud elamus asuva ühe korteri omanikuga. Samas tulenes eluruumide erastamise seaduse (EES) alusel Vabariigi Valitsuse poolt 1. juuli 1993. a. määrusega nr. 198 kinnitatud „Eluruumide erastamise korra“ punkti 91 (lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonis) mõttest, millele hageja on kohtumenetluses ka osundanud, et elamut tuli elamuhaldajal remontida elamu remondiks laekuvate vahendite arvel ning seega ka selles mahus. Kostja ei ole tuginenud asjaolule, nagu ei oleks hageja oma remondikohustust selles mahus täitnud. Seega ei ole tuvastatud ka hagejapoolset lepingurikkumist. Lisaks sellele on aga ebaõige ka kostja väide, nagu oleks hageja pidanud pooltevahelist lepingut täitma vaatamata sellele, et kostja sama lepingut rikkus ja hagejale elamu hooldustasu ei maksnud. Tegemist on lepingujärgsete vastastikuste kohustustega, mis vastavalt TsK §-le 183 tuli täita üheaegselt. Asjaolu, et kostja lepingukohast tasu ei maksnud, andis hagejale aluse keelduda oma lepingujärgse kohustuse täitmisest, isegi kui lepingu kohaselt oleks hageja olnud kohustatud kostja poolt nõutud remonditöid tegema. Kolleegium ei nõustu ka apellandi väitega, nagu oleks maakohus vaidlust lahendades rikkunud menetlusõiguse norme. Kaebuses on apellant viidanud kehtetu menetlusseadustiku normidele. Nii tuleb vastavalt kehtiva TsMS §-le 6 teha tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Seega pidi maakohus 21. märtsil 2006. a. toimunud kohtuistungil järgima alates 1. jaanuarist 2006. a. kehtiva TsMS-i sätteid. Apellant on pidanud menetlusnormi rikkumiseks seda, et maakohus ei lükanud

21.märtsi 2006. a. kohtuistungil kostja esindaja taotluse alusel asja arutamist edasi, vaid lahendas asja sisuliselt. Apellandi arvates rikkus maakohus seega tema kui menetlusosalise õigust ja asetas kostja hagejaga võrreldes ebavõrdsesse olukorda, kuna kostjal oli uus esindaja, kes ei olnud jõudnud toimikuga tutvuda. Kolleegium nende väidetega ei nõustu. Vastavalt TsMS § 200 lõikele 1 on menetlusosaline kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt, vastavalt sama paragrahvi lg. 2 lausele 1 ei luba aga kohus menetlusosalisel õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Tsiviilasi oli esimese astme kohtu menetluses alates 5. oktoobrist 2000. a. ning pea viis ja pool aastat kestnud menetluse jooksul lükkas maakohus asja arutamist kostja taotlusel korduvalt edasi. Menetluse kestel oli kostjal mitmeid esindajaid ja mitmel korral taotles kostja asja arutamise edasilükkamist seoses sellega, et ta esindajaga sõlmitud õigusabilepingu lõpetas. Nii esindas alates 21. märtsist 2003. a. kostjat adv. S. B (tl. 146), kellel advokaadina tegutsemise õiguse peatamise järgselt taotles kostja õigusabi osutamist riigi arvel. 2. septembri 2004. a. määrusega rahuldas maakohus kostja taotluse ja määras talle advokaadi riigi arvel (tl. 192). 14. jaanuaril 2005. a. volitas kostja end kohtus esindama I. K(tl. 199), kellega tal oli sõlmitud õigusabileping; riigi arvel määratud esindaja volitus sellega lõppes. 1. märtsil 2005. a. teatas I. K kohtule, et on õigusabi-lepingu kostjaga lõpetanud (tl. 210), 18. oktoobril 2005. a. teatasid aga kostja ja I. K, et nendevaheline õigusabileping on uuendatud (tl. 270 – 271). 10. veebruaril 2006. a. teatas I.K jälle volituse lõppemisest (tl. 277). Seejärel sõlmis kostja uue õigusabilepingu, andes 10. veebruaril 2006. a. volituse enda esindamiseks O. S (tl. 291). Kolleegium leiab, et kostja ei kasutanud oma menetlusõigusi heauskselt, kui taotles 21. märtsi 2006. a. istungil asja arutamise edasilükkamist esindaja vahetuse tõttu. Kostjale oli korduvalt antud võimalus esindaja vahetamiseks ja uutele esindajatele asja materjalidega tutvumiseks, kuid tsiviilasja menetlemise võimalikkus ei saa sõltuda üksnes kostja soovist. Seda, mis tingis nii sagedase esindajate vahetuse, aga ka riigi arvel määratud esindaja teenetest loobumise, ei ole apellant kaebuses selgitanud. Apellatsioonkaebusest ei nähtu ka, mis takistas kostja viimasel esindajal O. S toimiku materjaliga tutvumast, arvestades, et kokkuleppe esindamiseks oli kostja oma esindajaga sõlminud 10. veebruaril