Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

sätestatud määras põhivõlgnevuselt summas 302,28 eurot, kuid kokku mitte enam kui 302,28 eurot.

menetluskulud

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 05.05.2016 esitas ML (hageja) Harju Maakohtule hagi SS (kostja) vastu kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse ja selle puuduste kõrvaldamise käigus esitatud täpsustuste kohaselt palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja kostjapoolse lapserööviga tekitatud varaline kahju summas 1473,10 eurot, kostja poolt Eesti

kohtualluvusele vastuvaidlemisega tekitatud varaline kahju summas 50 eurot, kostja poolt Rootsi kohtualluvusele vastuvaidlemisega tekitatud varaline kahju summas 302,28 eurot ja hagi esitamiseks kantud tõlkekulud summas 55,20 eurot. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista varaliselt kahjult summas 1473,10 eurot sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 01.04.2015-05.05.2016 eest summas 129,85 eurot ja viivise põhinõude summalt 1880,58 eurot hagi esitamisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista kostjalt väljamõistetud menetluskuludelt välja viivise menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 01.11.2016 toimunud kohtuistungil loobus hageja oma nõudest tõlkekulude osas summas 55,20 eurot. Hagiavalduse kohaselt kinnitati Harju Maakohtu 20.02.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-133556 lepitusmenetluses poolte vahel kompromiss, sealhulgas ka see, et kuni 2-nädalasest puhkusest välisriigis kohustub üks vanem teist vanemat teavitama, kui välisriigis viibimine on pikem kui 2 nädalat, tuleb küsida teise vanema nõusolekut. 30.07.2014 sai hageja kostjalt ootamatu teate, mille kohaselt oli kostja alates 30.07.2014 koos lapsega elama asunud Rootsi Kuningriiki, aadressiga XXX ning et esimesel sealviibimise aastal on hagejal võimalik lapsega kohtuda ainult Rootsi pinnal ja kostja juuresolekul. Kuna lapse äraviimine alaliselt välisriiki elama ei olnud hagejaga kokku lepitud ja kostja tegi seda salaja, siis esitas hageja Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumile lähtudes lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelisest konventsioonist ning Euroopa Nõukogu määrusest nr 2201/2003 (nn Brüssel IIa) taotluse lapse tagasitoomiseks. Kuivõrd Rootsi Kuningriigi keskasutuse kontakteerumise peale kostja vabatahtlikult ei soostunud last Eestisse tagastama, edastati hageja taotlus Rootsi Kuningriigi kohtule menetlemiseks. Rootsi Kuningriigi kohtumenetluse raames toimus Stockholmi Maakohtu (Tingsrätt) istung 04.11.2014, kus oli kohustatud osalema ka hageja. Stockholmi Maakohtus toimunud lapseröövimenetluse istungile eelnes nõustamine vandeadvokaat Johan Kalluse poolt (1h ulatuses) ja hageja kandis sellega seoses kulu summas 1595 SEK. Tulenevalt määratud kohtuistungi toimumisest 04.11.2014 9:00-16:30 tuli hagejal Stockholmi saabuda päev varem ehk 03.novembril, ööbida hotellis ning istungijärgselt koheselt suunduda tagasilennule Eestisse, millega kaasnesid sõidu- ja majutuskulutused kogusummas 149,66 EUR ja 899 SEK. Rootsi kohus menetluskulude hulka hageja sõidu- ja majutuskulusid ei arvestanud ega välja ei mõistnud. 10.12.2014 esitas hageja esindaja Stockholmi Maakohtu otsuse peale Svea Apellatsioonikohtule (hovrätt) apellatsiooni. Apellatsioonikohtu otsus nr ÖÄ11026-14 tehti pooltele teatavaks 28.01.2015, kusjuures selle resolutiivosa lapse Eestisse tagastamiseks ja üleandmiseks hagejale kuulus vaatamata edasikaebeõigusele kohesele täitmisele. 03.02.2015 naases kostja koos lapsega Eestisse, kuid vaatamata Rootsi Apellatsioonikohtu otsuses märgitule ei soostunud kostja last hagejale üle andma, mistõttu nii kohtuotsust sundtäitma kohustatud Rootsi politseivõimud kui ka Rootsi keskasutus kontakteerusid korduvalt selles osas hageja advokaadi Johan Kallusega, mille tõttu tekkis kostja poolt kohesele täitmisele kuuluva otsuse mittetäitmise tõttu hagejale ka pärast lapseröövi menetlemise lõppu lisaks kohtuväliseid õigusabi- ja nõustamiskulusid kogusummas 9765 SEK, mis on advokaadibüroole tasutud hageja poolt. 17.02.2015 esitas kostja Svea Apellatsioonikohtu otsuse peale kaebuse Rootsi Ülemkohtule (Högsta domstol), millele aga Ülemkohtu 23.02.2015 otsusega menetlusluba ei antud. Hageja leidis, et Rootsi kohtusse pöördumine oli põhjendatud kuna kostjal ei olnud õigust last Rootsis kinni hoida. Seega tekitas kostja hagejale tahtlikult ja õigusvastaselt varalise kahju kulude näol, mida hageja pidi kandma, et last tagasi saada.

18.03.2015 tegi hageja kostjale ettepaneku tekitatud varaline kahju (sealhulgas ka Rootsi kohtuotsusega välja mõistetud kulud) hüvitada 10 päeva jooksul, mida kostja täitnud ei ole. Seega nõuded (Eesti Panga valuutakursi kohaselt 04.05.2015 seisuga) summas 1473,10 eurot on muutunud sissenõutavaks mitte hiljem kui 01.04.2015 ja seetõttu nõuab hageja hagi esitamiseni (so 01.04.2015-05.05.2016 ehk 400 päeva eest) kostjalt nendelt viivist 129,85 eurot. 17.04.2015 esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostja vastu kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks. Hageja oli seisukohal, et tsiviilasi allus Harju Maakohtule, kuna kostja teatas hagejale 05.03.2015, et elab aadressil XXX, Tallinn. 27.04.2015 küsis Harju Maakohus kostjalt seisukohta kohtualluvuse kohta. 28.04.2015 edastas kostja kohtule oma seisukoha, milles vaidles kohtualluvusele vastu märkides muuhulgas, et menetlus Rootsi Riigikohtus ei ole veel lõppenud ning soovis, et menetlus toimuks Rootsi Kuningriigis. Kostja kinnitas kohtule saadetud e-kirjas, et tema elukoht on Rootsi Kuningriigis. 29.04.2015 määrusega leidis Harju Maakohus, et hagi menetlusse võtmisest tuleb keelduda, kuna hagi ei alluvat Harju Maakohtule. Hageja esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, tasudes sellelt riigilõivu 50 eurot. 27.05.2015 määrusega Tallinna Ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu hagi menetlusse võtmisest keeldumise määruse ja saatis tsiviilasja tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. 09.06.2015 määrusega leidis Harju Maakohus taaskord, et TsMS § 371 lg 1 p 2 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kuna hagi ei alluvat sellele kohtule. Eesti kohtualluvusele kostja poolt vastuvaidlemise tõttu tekkis hagejale kulutusi ehk varalist kahju seega 50 euro ulatuses. 10.06.2015 esitas hageja Rootsi täitevametile (Kronofogdenmyndighet) Euroopa Maksekäsu avalduse, tasudes selle eest riigilõivu 300 SEK. 09.09.2015 esitas kostja Euroopa Maksekorraldusele vaide, mille kohaselt oli tema elukohaks XXX, Tallinn, Eesti. Kostja poolt esitatud maksekäsu vaide tõttu saadeti avaldus 22.09.2015 Södertörn’i Maakohtu (Tingsrätt) menetlusse. Hagimenetlusse ülemineku tõttu tuli hagejal tasuda täiendavalt riigilõivu 2500 SEK. 04.01.2016 esitas kostja hagimenetluse raames Södertörn’ i Maakohtule kohtualluvuse kohta vaide, märkides, et Eestisse asus ta elama 01.02.2015 ja seega ei allu menetlus Rootsi kohtule. 27.04.2016 lükkas Södertörn’i Maakohus protokolliga hageja hagiavalduse tagasi, kuivõrd kohtualluvuse kohaselt ei allu nõude menetlemine Rootsi kohtule. Hageja väitel ei saa makstud lõivusid (summas 2800 SEK) selle menetluse raames Rootsi riigilt tagasi nõuda. Kostja on Eesti kohtualluvustele ja hiljem (vastuolulise väitega) Rootsi kohtualluvusele vastu vaieldes sihilikult eksitanud nii kohtuid kui ka hagejat, tekitades sellega hagejale täiendavalt varalist kahju 50 eurot ja 2800 SEK ehk 302,28 eurot (Eesti Panga valuutakursi kohaselt 04.05.2015 seisuga), kokku 352,28 ulatuses. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja seisukohtade kohaselt on hageja nõue alusetu. Nimelt on Tallinna Ringkonnakohus 17.02.2015 määruses tsiviilasjas 2-13-3556 asunud seisukohale, et kostjal on Harju Maakohtu 20.02.2014 määrusest tulenevalt lapse viibimiskoha, perearsti ja lasteaiavaliku osas ainuhooldusõigus ilma igasuguse territoriaalse piiranguta. Kuigi Rootsi Kuningriigi apellatsioonikohus asus seisukohale, et laps tuleb tagastada Eesti Vabariiki, tugines Rootsi kohus Harju Maakohtu 28.11.2014 selgitavale määrusele, mis on tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu poolt 17.02.2015. Kostjal ei olnud hageja kahjustamise eesmärki. Kostja tagastas lapse tähtaegselt Eestisse selliselt, et sõitis lapsega ka ise kaasa, olles sel hetkel otsustanud jääda Eestisse kuni lapsega seotud kohtuvaidluse lõpuni. Tuginedes Harju Maakohtu 20.02.2014 määrusele tsiviilasjas nr 2-13-3556, mille kohaselt kuulus kostjale lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus, ei andnud kostja last hagejale üle, vaid laps suhtles isaga sama määruse alusel kehtestatud suhtluskorra alusel. Lapse üleandmiseks puudus õiguslik alus, arvestades asjaolu, et laps oli tagastatud Eestisse ning Eestis viibisid lapse mõlemad vanemad, kellest

just kostjale kuulus Harju Maakohtu 20.02.2014 määruse tsiviilasjas nr 2-13-3556 alusel lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus. Kostjal ei olnud ka töökohta. Lapse huvides poleks olnud lapse üleandmine isale. Kostja elukoht oli 30.07.2014 kuni 14.07.2015 Rootsi Kuningriigis. Rootsi kohus kohustas tagastama lapse Eestisse. Seetõttu tulid kostja ja LL 03.02.2015 Eestisse. Kostja ei asunud Eestisse elama, tema töö ja pere oli sellel hetkel Rootsis. Kostja on kõikjal rõhutanud, et perioodil 03.02.2015-14.07.2015 viibis ta Eestis üksnes seetõttu, et hageja ja kostja ühine laps LL pidi viibima Eestis kuni lapse hooldusõiguse asja lahendab Eesti kohus. 05.03.2015 kirja formuleeris kostja valesti, tegelikult pidas kostja silmas Eestis oleku aja kontaktandmeid. Seejuures ei tulnud kostjale pähe, et hageja hakkab tema vastu kohtunõudeid esitama. Kostja poolt esitatud vaided Rootsi kohtumenetluses olid igati õiguspärased, kuna kostja elukoht alates 15.07.2015 oli Eesti Vabariigis, XXX Tallinnas. Asjaolust, et kostja on asunud Eestisse elama ja laps LL asub õppima Eesti kooli, teavitas kostja kohut ka 04.08.2015 tsiviilasjas number 2-14-55619. Kostja otsuse tingisid mitu asjaolu: esmalt see, et 14.07.2015 otsustasid kostja ning tema tollane elukaaslane ühist kooselu mitte jätkata ning teiseks see, et kostja leidis endale Eestis hea töökoha S AS-s müügimeeskonna juhina. Hageja ei ole näidanud, milles seisnes kostja käitumise õigusvastasus. Hageja ei ole kordagi kostjalt küsinud, kus on kostja elukoht, et teada, millise riigi kohtusse tuleb hagiavaldus esitada. Maakohtu otsus 16.01.2017 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt kohtualluvusele vastuvaidlemisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 302,28 eurot ja põhinõude summalt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni viivise tasumise nõudes. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 302,28 eurot ja alates 05.05.2016 kuni põhivõla täieliku tasumiseni viivise VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 94 lg 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt summas 302,28 eurot, kuid kokku mitte enam kui 302,28 eurot. Kohus jättis hagi 1523,10 euro ulatuses kahju hüvitamise nõudes, perioodil 01.04.2015 kuni 05.05.2016 sissenõutavaks muutunud viivise nõudes summas 129,85 eurot ja edasiulatuva viivise nõudes 302,28 eurot ületavas osas rahuldamata. Kohus võttis vastu hageja hagist loobumise ja lõpetas menetluse hageja nõudes summas 55,20 eurot. Menetluskulud jättis kohus 15,5% ulatuses kostja kanda ja 84,5% ulatuses hageja kanda. Kohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 286 eurot ja kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 1317,60 eurot ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 44,33 eurot ja hagejalt kostja kasuks menetluskulud summas 1113,37 eurot. Kohus tasaarvestas hüvitamisele kuuluvad menetluskulud ning mõistis selle tulemusel hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 1069,04 eurot. Kohus kohustas hagejat tasuma kostjale väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Vaidluse all ei ole järgnevad asjaolud: Harju Maakohus kinnitas 20.02.2014 tsiviilasjas nr 213-3556 kompromissi ja see jõustus 20.02.2014. 28.11.2014 selgitas Harju Maakohus 20.02.2014 määrust, mille kohaselt otsustusõigus lapse viibimiskoha osas kehtib Eesti Vabariigi territooriumil. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17.02.2015 Harju Maakohtu 28.11.2014 määruse ja märkis, et lapse ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha valiku osas kuulub emale. 30.07.2014 saatis kostja hagejale teate, et on alates 30.07.2014 asunud elama Rootsi Kuningriiki ja hagejal on õigus lapsega kohtuda Rootsis kostja juuresolekul. Hageja esitas taotluse lapse tagasitoomiseks Eestisse. 11.11.2014 jättis Rootsi I astme kohus lapse tagastamata. 28.01.2015 muutis Rootsi II astme kohus alama astme kohtu otsust ja kohustas kostjat andma laps üle isale. 17.04.2015 esitas hageja hagi kostja vastu Harju Maakohtule. 28.04.2015 teatas kostja tsiviilasjas nr 2-15-5895 kohtule, et tema elukoht on Rootsis. Harju

Maakohus ei võtnud tsiviilasjas nr 2-15-5895 09.06.2015 hagi menetlusse. 10.06.2015 esitas hageja Rootsi täitevametile Euroopa maksekäsu avalduse ja tasus sellelt riigilõivu summas 300 SEK. 09.09.2015 esitas kostja Rootsi Kuningriigi maksekäsumenetluses vastuväite, milles teatas, et tema elukoht on aadressil XXX. 04.01.2016 teatas kostja Södertörni Maakohtule sealses kohtumenetluses, et asus Eestisse elama alates 01.02.2015. Södertörni Maakohus lükkas hagi tagasi 27.04.2016.Vaidluse all ei ole kulude kandmine hageja poolt. Käesolevas asjas on poolte vahel vaidlus selles, kas kostja oli õigustatud lahkuma 30.07.2014 koos lapsega Eestist Rootsi elama ilma hageja nõusolekuta või eelneva teavituseta ja kas kostja selline käitumine oli õigusvastane; kas kostja oli õigustatud keelduma Eestis lapse üleandmisest hagejale ja kas kostja selline käitumine oli õigusvastane; kas kostja on põhjendamatult vastu vaielnud kohtualluvusele Eestis ja Rootsis ning kas kostja selline käitumine oli õigusvastane. Vaidluse all on ka asjaolu, et hagejal puudus võimalus neid kulusid muus menetluses menetluskuludena nõuda. Kohus leidis, et hageja kahju hüvitamise nõue seoses lapse äraviimisega ja üle andmata jätmisega hagejale põhjustatud kulutuste osas summas 1473,10 eurot rahuldamisele ei kuulu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Nimetatud sätte kohaldamine eeldab kohtu hinnangut, kas kahju tekitaja tegu oli kooskõlas heade kommetega või mitte ning kas kahju tekitaja tahtlus oli suunatud kannatanu kahjustamisele. Teo õigusvastasuse tõendamine lasub kannatanul, seega peab kannatanu tõendama lisaks kahju tekitaja teo heade kommete vastasusele ka seda, et kahju tekitaja tegutses tahtlikult kannatanu kahjustamise eesmärgil. VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamisel peab olema tõendatud, et isikul oli algusest peale tahe teist isikut kahjustada (Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 17; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1815, p 10). Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui isik mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua teisele isikule kaasa kahju (Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10; 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 16). Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (Riigikohtu 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 15; 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-16, p 11; 16. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-16, p 14). VÕS § 1050 lg 1 kohaldamine ei tule VÕS § 1045 lg 1 p 8 puhul kõne alla, kuna tahtlus on VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi üks õigusvastasuse element. Kohus käsitles kõigepealt hageja kahju hüvitamise nõuet seoses hageja poolt kostja lapse üleandmiseks kohustamise menetlusega Rootsis. Kohus möönis, et kostja poolt teadlikult ja tahtlikult lapse viimise näol Eestist välisriiki ilma hageja eelneva nõusolekuta, olukorras, kus kohtulahendist sõnaselgelt tuleneks sellise käitumise keeld, võiks olla tegemist heade kommete vastase käitumisega. Kohus leidis, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et ühestki jõustunud kohtulahendist oleks nähtunud sõnaselge keeld kostjal lapsega välisriiki elama asuda ilma sellest hagejat teavitamata või tema nõusolekut küsimata. Samuti ei ole tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada ja et kostja pidi möönma, et lapse Rootsi viimine võib hagejat kahjustada. Harju Maakohus kinnitas 20.02.2014 tsiviilasjas nr 2-13-3556 (edaspidi 20.02.2014 kohtumäärus) kompromissi, mille p 1 kohaselt kuulub vanematele lapse LL ühine hooldusõigus, välja arvatud kohtumääruse punktides 2 ja 3 nimetatud otsustusõiguse osas.

Kohtumääruse p 2 kohaselt kuulub otsustusõigus lapse viibimiskoha osas lapse emale (I kd tl 141-142). 28.11.2014 selgitas Harju Maakohus Harju Maakohtu 20.02.2014 määruse punkte 2 ja 3 selliselt, et otsustusõigus lapse viibimiskoha, lasteaiakoha ja perearsti valikul kuulub lapse emale Eesti Vabariigi piires (I kd tl 143-146). Tallinna Ringkonnakohtu 17.02.2015 määrusega tühistati Harju Maakohtu 28.11.2014 määrus Harju Maakohtu 20.02.2014 määruse selgitamise kohta (I kd tl 136-140). Ringkonnakohus leidis, et pooled ei ole kompromissi sõlmimisel soovinud lapse ema ainuhooldusõigust lapse viibimiskoha osas piirata. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kostja asus alates 30.07.2014 koos lapsega elama Rootsi Kuningriiki. Kostja käitumise ja tahtluse hindamisel on oluline tähendus sellel, millest lähtuvalt kostja Rootsi elama asudes oma otsustusi käitumisviiside valikul tegi ja millest lähtuvalt kostja neid otsustusi teha sai. Kohtu hinnangul oli kostjal võimalik 30.07.2014 lapsega Rootsi minnes juhinduda Harju Maakohtu 20.02.2014 jõustunud kohtumääruses kinnitatust ehk siis sellest, et otsustusõigus lapse viibimiskoha osas kuulub lapse emale. Kohus leidis et hageja viidatud p 10 ei ole antud juhul asjakohane. 20.02.2014 kohtumääruse p 10 kohaselt „Kuni 2 nädalasest puhkusest välisriigis kohustub üks vanem teist teavitama, kui välisriigis viibimine on pikem kui 2 nädalat, tuleb küsida teise vanema nõusolekut (I kd tl 141-142). Olukorda, kus lapse ema asub koos lapsega välisriiki elama, punkt 10 otsesõnu ei reguleeri. Kohtu hinnangul ei saanud sellest punktist kostja ühemõtteliselt kuidagi järeldada, et ta ei või lapsega Rootsi elama asuda, et ta peab selleks hagejalt eelnevalt nõusolekut küsima või et ta peab kostjale sellest teada andma. Seega sai kostja lähtuda 30.07.2014 ainult 20.02.2014 kohtumääruse punktist 2. Samuti on ka Tallinna Ringkonnakohus oma 17.02.2015 määruses leidnud, et lapse viibimiskoha otsustusõiguse osas ei ole lapse ema õigust piiratud. Seega, olukorras, kus kohtud on olnud eri meelt Harju Maakohtu 20.02.2014 punkti 2 tõlgendamise osas, tekib küsimus, kuidas oleks kostja pidanud 30.07.2014 Rootsi koos lapsega elama asudes aru saama, et ta seda teha ei või, mistõttu ei saa ka kostja käitumisest kuidagi järeldada tahtlust hagejat kahjustada. Seega ei ole tõendatud kostja käitumise õigusvastasus, s.o tahtlikult heade kommete vastane käitumine. Järgnevalt käsitles kohus seda, kas kostja oleks pidanud Rootsis viibimise ajal, enne Svea Apellatsioonikohtu otsust 28.01.2015, aru saama, et tema tegevus, mis seisneb lapsega Rootsis viibimises, on õigusvastane. Kohus leidis, et ka selles osas ei ole tõendatud, et kostjal oli tahe hagejat kahjustada ja et kostja pidi möönma, et lapsega Rootsis viibimine võib hagejat kahjustada. 11.11.2014 tegi Stockholmi Maakohus (Stockholms Tingsrätt) otsuse, mille kohaselt jättis lapse hagejale tagastamata. Selle asjaolu üle pooled ei vaidle. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et Svea Apellatsioonikohus (Svea Hovrätt) tühistas 28.01.2015 Stockholmi Maakohtu 11.11.2014 otsuse ja otsustas lapse hagejale tagastada ning et Svea Apellatsioonikohtu otsus jõustus 23.02.2015 sellega, et Rootsi Ülemkohtu (Högsta domstol) 23.02.2015 otsusega menetlusluba ei antud. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et Svea Apellatsioonikohtu (Svea Hovrätt) otsus kuulus viivitamata täitmisele. Vaidlust ei ole käesolevas asjas selles, et kostja saabus 03.02.2015 koos lapsega Eestisse. Seega kostja asus Rootsi Kuningriigi kohtu otsust koheselt täitma. Kohtu hinnangul oli kostjal kuni Svea Apellatsioonikohtu otsuse tegemiseni, s.o kuni 28.01.2015 võimalik endiselt lähtuda lapse asukoha otsustusõigust reguleerivast jõustunud kohtulahendist, s.o Harju Maakohtu 20.02.2014 määrusest. Eeltoodud põhjendustel ei pidanud kostja aru saama, et ta ei või lapsega Rootsis elada, mistõttu ei saa ka kostja käitumisest kuidagi järeldada tahtlust hagejat kahjustada. Seega ei ole tõendatud kostja käitumise õigusvastasus, s.o tahtlikult heade kommete vastane käitumine. Järgmisena käsitles kohus seda, kas kostja, saabudes 03.02.2015 Eestisse, käitus õigusvastaselt kui jättis lapse hagejale üle andmata. Kohus leidis, et tõendatud ei ole, et kostjal oleks 03.02.2015 Eestisse saabudes olnud kohustus last hagejale üle anda. 03.02.2015

seisuga oli ainukeseks jõustunud ja täidetavaks kohtulahendiks Eesti Vabariigi territooriumil Harju Maakohtu 20.02.2014 määrus, mille p 2 kohaselt kuulub otsustusõigus lapse viibimiskoha osas lapse emale, seega kostjale. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et Rootsi Kuningriigi Svea Apellatsioonikohtu (Svea Hovrätt) 28.01.2015 otsus oleks alates 03.02.2015 olnud Eesti Vabariigis täidetav. Euroopa nõukogu määruse nr 44/2001 art 38 lg 1 kohaselt täidetakse liikmesriigis tehtud ning selles riigis täitmisele pööratavat otsust teises liikmesriigis, kui see on mõne huvitatud isiku taotlusel seal täidetavaks kuulutatud. Euroopa nõukogu määruse nr 44/2001 art 54 kohaselt annab otsuse teinud liikmesriigi kohus või pädev asutus huvitatud poole taotlusel välja tunnistuse, kasutades käesoleva määruse V lisas esitatud tüüpvormi. Hageja kinnitusel väljastas Svea Apellatsioonikohus (Svea Hovrätt) hagejale 13.07.2016 Euroopa nõukogu määruse nr 44/2001 lisa V alusel tunnistuse Svea Apellatsioonikohtu (Svea Hovrätt) 28.01.2015 otsuse nr ÖÄ11026-14 liikmesriigis täitmise kohta. Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-16-11517 05.09.2016 tehtud määruse kohaselt tunnustas ja tunnistas kohus Eesti Vabariigis täidetavaks Rootsi Kuningriigi Svea Teise Astme Kohtu 28.01.2015 otsuse nr ÖÄ11026-14, millega määrati, et SS on kohustatud üle andma alaealist LL ML-le (I kd tl 166-169). Seega sai kostjal tekkida kohustus laps hagejale üle anda alles hetkest, mil jõustus Harju Maakohtu 05.09.2016 määrus. Eelnevast tulenevalt sai kostja endiselt lähtuda ainult 20.02.2014 kohtumääruses sätestatust, mille p 2 kohaselt kuulub otsustusõigus lapse viibimiskoha osas lapse emale. Seega on kostja kohtu hinnangul käitunud vastavalt jõustunud kohtumäärusele ja kostja sellise käitumise puhul ei saa järeldada heade kommete vastasust, veel vähem saaks sellises olukorras järeldada kostja soovi hagejat kahjustada. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et kostja ei oleks saanud lähtuda Harju Maakohtu 20.02.2014 määrusest kuna Rootsi teise astme kohus oma otsuses ütles, et kohus sellest ei lähtu ja et Harju Maakohtu 20.02.2014 määrus ei oma otsustavat tähtsust asja lahendamisel. Kohus leidis, et hageja sellekohane väide on asjasse puutumatu, kuna kostja ei saanud oma otsustustes Rootsi Kuningriiki minna ja seal viibida lähtuda tulevikus tehtavast kohtulahendist. Nii nagu kohus eelpool märkis, sai kostja lähtuda tegelikust õiguslikust olukorrast. Kuna kostja käitumise puhul seoses Rootsi elama asumisega ja Eestisse tagasi tulles lapse tagastamata jätmisega ei ole tõendatud selle õigusvastasus VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaselt, ei ole hagejal alust VÕS § 1043 alusel kahju hüvitamist nõuda. Järgnevalt käsitles kohus hageja nõuet seoses kostja poolt alusetult kohtualluvusele vastuvaidlemisest tekkinud kulude osas. Kohus leidis, et hageja nõue selles osas tuleb jätta osaliselt rahuldamata. Hageja väitel oli hageja Harju Maakohtusse hagi esitades seisukohal, et tsiviilasi allub Harju Maakohtule, kuna kostja teatas hagejale 05.03.2015, et elab aadressil XXX, Tallinn. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kostja saatis hagejale 05.03.2015 järgmise sisuga kirja „Olen erinevate asjatoimetuste tõttu 10.03.2015 – 14.03.2015 Rootsis. Nagu 20.02.2014 kohtumääruses kirjas, on Sul sel ajal võimalus L enda juurde võtta. Kui soovid seda, tuleb Sul L minu juurest XXX võtta 10.03. hiljemalt kl 16.00 ja minu juurde samasse kohta tagasi tuua

suhtes kohtumenetlust. Ühtegi sellekohast tõendit ei ole kohtule esitatud, et kostja oleks pidanud 05.03.2015 kirja kirjutades teadma hageja kavandatavast kohtumenetlusest ega isegi ühestki hageja nõudest kostja vastu. Hageja esitas kostja vastu esmakordselt nõude alles 18.03.2015. Nimelt nähtub 18.03.2015 hageja poolt kostjale saadetud e-kirjast (I kd tl 44), et hageja märgib selles kirjas talle tekkinud kahju ja soovib selle hüvitamist. Samuti teatab hageja nimetatud e-kirjas kostjale, et kahju hüvitamata jätmisel kavatseb hageja pöörduda kohtu poole. TsMS § 69 lg 1 kohaselt on kohtualluvus isiku õigus ja kohustus kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus. Kohus leidis, et hageja õigusele kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus lisandub ja vastandub ka kostja õigus lubada enda suhtes menetluse teostamist kindlas kohtus. Oma sellekohase õiguse teostamiseks on kostjal õigus teatada kohtule, kus on tema elukoht, millega seoses ta soovib enda suhtes menetlust läbi viia ja seoses sellega on kostjal õigus vastu vaielda hageja seisukohale kohtualluvuse osas. Kohtu hinnangul ei saa kostja 05.03.2015 e-kirjast järeldada, et kostja oleks soovinud enda suhtes menetlust läbi viia Eesti Vabariigis. Kostja vastavasisuline õigus tuleneb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 1215/2012 (Brüssel I määrus) artikli 4 lg-st 1 ja TsMS § 69 lg-st 1. Kohus leidis, et kostja teostas oma vastavasisulist õigust 28.04.2015 vastuväites kohtualluvusele. Lisaks leidis kohus, et hageja pidi 17.04.2015 Harju Maakohtusse hagi esitades arvestama võimalusega, et kostja elukoht ei ole Eesti Vabariigis, vaid Rootsi Kuningriigis. Nimelt nähtub kostja poolt tsiviilasjas nr 2-14-55619 esitatud menetlusdokumendist kuupäevaga 13.02.2015 (II kd tl 17-36), et kostja on märkinud selles oma üheks elukohaks ka aadressi XXX, Rootsi Kuningriik. Seega ei saa kohtu hinnangul kostja vastuvaidlemist 28.04.2015 kohtualluvusele käsitleda hageja suhtes heade kommete vastase käitumisena ega hageja tahtliku kahjustamisena. Vaidlust pole poolte vahel selles, et 10.06.2015 esitas hageja Rootsi täitevametile (Kronofogdenmyndighet) Euroopa Maksekäsu avalduse ja tasus sellelt riigilõivu 300 SEK. Vaidluse all pole asjaolu, et 09.09.2015 esitas kostja Rootsi Kuningriigis toimuvas maksekäsumenetluses vastuväite, milles teatas, et tema elukoht on aadressil XXX, Tallinn. Sama vastuväite esitas kostja Rootsi Kuningriigis maksekäsumenetlusele järgnenud kohtumenetluses 04.01.2016 ja Södertörni Maakohus (Tingsrätt) lükkas 27.04.2016 hageja hagiavalduse tagasi tuginedes valele kohtualluvusele. Antud asjaolude üle samuti poolte vahel vaidlust ei ole. Hageja leiab, et kostja on oma käitumisega pahatahtlikult teda eksitanud ja sellega tekitanud hagejale varalise kahju. Hageja leiab, et kostja ei ole tõendanud, et tema elukoht on alates 15.07.2015 Eesti Vabariigis, hageja väitel elas kostja Eestis alates 03.02.2015. Kostja leiab, et kostja poolt esitatud vaided Rootsi kohtumenetluses olid igati õiguspärased, kuna kostja elukoht alates 15.07.2015 oli Eesti Vabariigis, XXX Tallinnas ning asjaolust, et kostja on asunud Eestisse elama ja laps LL asub õppima Eesti kooli, teavitas kostja kohut ka 04.08.2015 tsiviilasjas number 2-14-55619. Kohus leidis, et hageja ei saa kostjalt kahju hüvitisena nõuda Rootsi Täitevametile Euroopa Maksekäsu avalduselt tasutud riigilõivu summas 300 SEK (32,39 eurot). Lähtudes sellest, et kostjal oli õigus kohtualluvuse määramiseks otsustada, millises riigis tema vastu esitatud hagi menetletakse ja kostja määratles 28.04.2015 vastuväites kohtualluvusele, et ta soovib tema vastu esitatud hagi menetlemist Rootsi Kuningriigis, ei saa hageja poolt Rootsi Kuningriigis maksekäsu avalduselt tasutud riigilõivu pidada põhjendamatuks ja heita selle hageja poolt tasumist ette kostjale. Kuna eeltoodu osas kohus leidis, et hagejal nõuet kostja vastu ei ole, siis ei käsitlenud kohus ka kahju suuruse põhjendatust ega kostja väidet, et tegemist võis olla menetluskuluga, mida hageja oleks saanud sealses kohtumenetluses nõuda. Kohus leidis, et kohtualluvusele vastuvaidlemise osas Rootsi Kuningriigis toimuvas kohtumenetluses kantud kulude osas kuulub hageja kahju hüvitamise nõue rahuldamisele.

Nagu kohus märkis on hageja tõendada kostja käitumise õigusvastasus ehk siis asjaolu, et kostja soovis heade kommete vastaselt hagejat kahjustada. Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine (Riigikohtu 12.12.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16). Hagejal tuli tõendada, et kostja vaidles alusetult vastu kohtualluvusele ja seoses sellega vähemalt möönis hageja kahjustamist. Hageja esitas tõendid selle kohta, et kostja elas alates 03.02.2015 Eesti Vabariigis. Hageja on oma väite tõendamiseks esitanud kostja 05.03.2015 e-kirja hagejale (I kd tl 156). Hageja poolt kohtule esitatud Rootsi Kuningriigi Maksuameti 08.02.2016 kviitungi kohaselt (II kd tl 5) on kostja esitanud kolimisteate, mille kohaselt on kostja märkinud oma uueks elukohaks alates 03.02.2015 aadressi XXX, Tallinn. Samuti nähtub Rootsi Kuningriigi Maksuameti Välismaale elama asumise teatest (II kd tl 6-7), et kostja on märkinud enda Rootsist väljasõidu kuupäevaks 01.02.2015 ja aadressiks XXX, Tallinn. Kostja väitel elas ta alates 15.07.2015 Eesti Vabariigis. Kohtule ei ole kostja poolt aga esitatud tõendeid selle kohta, et kostja elukoht oleks olnud alates 15.07.2015 Eesti Vabariigis. Kostja oleks pidanud antud juhul tõendama, et tema poolt kohtualluvuse osas ümber otsustamine oli põhjendatud kuna kostja asus vahepeal elama Eesti Vabariiki. Kohus leidis, et kostja käitumine, esitades kõigepealt Eesti Vabariigis 28.04.2015 tsiviilasjas nr 2-15-5895 vastuväite kohtualluvusele, märkides, et elukoht on Rootsi Kuningriigis ja esitades seejärel 09.09.2015 Rootsi Kuningriigis toimuvas maksekäsumenetluses vastuväite kohtualluvusele, märkides, et elukoht on Eesti Vabariigis, on tuvastatud asjaoludest tulenevalt vastuoluline. Vastuolulise teabe tahtlik edastamine teisele isikule, mille tõttu võib teisele isikule tekkida kahju ja teabe edastanud isik möönab sellega kahju tekkimist, on käsitletav heade kommete vastase käitumisena. Põhjendamatu vastuvaidlemisega kohtualluvusele Rootsi Kuningriigis pidi kostja möönma, et põhjustab sellega hagejale kahju. Kostja pidi aru saama, et kohtumenetlusega kaasnevad kulud ja kostja poolt kohtualluvusele vastu vaidlemisega jätab kohus hagi läbivaatamata ning kulud jäävad hageja kanda. Kostja, teades, et hageja kavatseb tema vastu hagi esitada, oleks pidanud olukorras, kus ta varasemalt vaidles kohtualluvusele vastu, hagejat teavitama elukoha muutusest võimalikult kiiresti või jätma Rootsi Kuningriigis olevas menetluses vastuväited esitamata. Ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oleks hagejat teavitanud elukoha muutusest, ei ole kohtule esitatud. Tõendatud ei ole, et kostja oleks pärast tsiviilasjas nr 2-15-5895 kohtualluvusele vastuvaidlemist hagejat teavitanud oma elukoha muutusest. Kohtule jääb arusaamatuks, millega kostja tõendab oma väidet selle kohta, et kostja teavitas 04.08.2015 maakohut tsiviilasjas nr 2-14-55619 asjaolust, et kostja on asunud Eestisse elama. Ühestki kostja poolt esitatud tõendist seda asjaolu ei nähtu. Kostja pahatahtlikule käitumisele viitab ka see, et kostja esitas Rootsi Kuningriigis välismaale kolimisteate alles 08.02.2016 (II kd tl 5) ehk pärast seda kui kostja oli 09.09.2015 ja 04.01.2016 esitanud vastuväited kohtualluvuse osas. Asjaolu, et kostja esitas kolimisteate alles 08.02.2016 nähtub ka Södertörni Maakohtu (Tingsrätt) 27.04.2016 protokollist lk 2 (I kd tl 55-60). Hoolas ja mõistlikult käituv isik esitaks olukorras, kus ta asub 15.07.2015 teise riiki elama, vastavad teated koheselt ja hoolitseks selle eest, et elukoha andmed registrites vastaksid tegelikkusele. Hageja kandis seoses Rootsi Kuningriigis toimuva kohtumenetlusega täiendavalt tasutud riigilõivu osas kulutusi summas 2800 SEK (302,28 eurot). Hageja poolt kulutuste kandmise osas poolte vahel vaidlus puudub. Antud kulutused on põhjuslikus seoses kostja käitumisega, kuna sisuliselt jättis kostja hageja olukorda, kus hageja arvas endiselt, et kostja elukoht asub Rootsi Kuningriigis ja hageja tasus kohtumenetluses vajaliku riigilõivu summas 2800 SEK (302,28 eurot). Oleks hageja teadnud, et kostja elukoht on Eestis, poleks hagejal olnud vajadust kohtumenetlust alustada. Kostja väitel on hageja nõue käsitletav menetluskuluna ja seetõttu on hageja nõue põhjendamatu. Hageja väitel ei sisalda hagi summasid, mille hüvitamist oleks saanud nõuda

menetluskuludena. Södertörni Maakohtu (Tingsrätt) 27.04.2016 protokollist (I kd tl 55-60) ei nähtu, et hageja kantud kulud riigilõivu näol oleks hagejale olnud hüvitatud või tagastatud. Kostja ei ole vastuväites tuginenud ühelegi sättele, mille kohaselt oleks Rootsi Kuningriigis kohtumenetluses makstud riigilõivu võimalik hagi tagasilükkamise korral tagasi saada. Seetõttu leidis kohus, et hageja poleks pidanud hakkama esitama täiendavaid tõendeid asjaolu kohta, et Rootsi Kuningriigis hagi tagastamisel riigilõivu tagasi ei saa. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja nõue summas 302,28 eurot kuulub VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel rahuldamisele. Kohus rahuldab hagi summas 302,28 eurot ja jätab ülejäänud osas rahuldamata. Kuna hageja nõudis sissenõutavaks muutunud viivist summas 129,85 eurot kahjusummalt 1473,10 eurot, siis põhinõude selles osas rahuldamata jätmise tõttu ei saa rahuldada ka hageja viivise nõuet summas 129,85 eurot. TsMS §-le 367 tuginedes märkis kohus, et kuna kohus rahuldab hageja nõude osaliselt summas 302,28 eurot, siis saab kohus rahuldada hageja viivisenõude samuti osaliselt, arvestatuna põhinõude summalt 302,28 eurot. Kohus märkis, et otsuses märkimata tõendid, mille kohus on vastu võtnud, jätab kohus arvesse võtmata kui asjasse puutumatud. Hageja loobus 01.11.2016 toimunud kohtuistungil oma nõudest tõlkekulude osas summas 55,2 eurot. Kohus leidis, et loobumine tuleb TsMS § 429 lg 1 alusel vastu võtta ning tsiviilasja menetlus loobumisega hõlmatud osas lõpetada. Kohus selgitas, et kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu või kompromissiga, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti (TsMS § 432). Kuna riigilõivu suurust osaline loobumine ei mõjuta, ei ole hagejal õigust saada tagasi osalise loobumise tõttu osa varem tasutud riigilõivust. Poolte menetluskulud jättis kohus kooskõlas TsMS § 163 lg-ga 1 proportsionaalselt hagi rahuldatud/rahuldamata osale teise poole kanda. Hageja esitas menetluskuludena riigilõivu summas 250 eurot ja dokumentide tõlkekulu summas 36 eurot. Kostja esitas menetluskuludena õigusabikulud summas 960 eurot ja tõlkekulud summas 357,60 eurot. Hageja leidis, et arusaamatu on, milliste dokumentide tõlkimise eest on kostja tõlkekulu kandnud. Samuti leidis hageja, et kostja õigusabikulu on põhjendamatu, kuna kostja poolt esitatud tõendid on suurelt osalt olnud asjakohatud ning kostja lepinguline esindaja on olnud juba varasemalt kursis käsitletavate dokumentidega, mistõttu dokumentidega tutvumist poleks enam vaja olnud. Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Kohus, kontrollides hageja kulude põhjendatust ja vajalikkust, märkis, et hageja on käesolevas asjas esitanud tõenditena tõlgitud dokumente, mistõttu kohus peab hageja märgitud menetluskulusid ja nende suurust põhjendatuks. Kostja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kontrollimisel märkis kohus, et kostja on kasutanud esindaja õigusabi dokumentidega tutvumiseks, kostja vastuste koostamiseks ja kostja esindamiseks kohtuistungil. Kohus leiab, et kostja poolt osundatud menetlustoimingud on olnud vajalikud ja põhjendatud. Menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada mh sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-11). Kohus leidis, et kostja märgitud menetlustoimingud on olnud sellised, millega vastaspool saab arvestada ja mis on tavapäraselt teisele menetluspoolele ette nähtav. Kokku on kostja lepingulisel esindajal kulunud menetlustoimingutele 10 tundi. Kohus

leidis, et igat menetlustoimingule kulunud aega eraldi võttes, on tegemist põhjendatud ajakuluga. Kostja on märkinud lepingulise esindaja tunnitasu suuruseks 96 eurot, mis sisaldab käibemaksu. Kohus leidis, et vaatamata käesoleva asja vähesele keerukusele võib õigusabi tunnihinda antud juhul pidada põhjendatuks ja mõistlikuks. Seega on kostja poolt esitatud õigusabikulu suurus 960 eurot põhjendatud. Üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda ja tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. (Riigikohtu 06.05.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15). Käesolevas asjas ei ületa kostja menetluskulud tsiviilasja hinda. Eeltoodu põhjal määras kohus hageja menetluskuludena kindlaks 286 eurot ja kostja menetluskuludena 1317,60 eurot Seoses hageja nõude osalisele rahuldamisele kuulub hagi rahuldamisele 15,5% ulatuses (esitatud nõue kokku 1955,23 eurot (1880,58 + 129,85 – 55,2) ja rahuldatud nõue summas 302,28 eurot) ulatuses. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 44,33 eurot (286 eurost 15,5%) ja hagejalt kostja menetluskulude katteks 1113,37 eurot (1317,60-st 84,5%). Kohtu hinnangul saab TsMS § 445 lg 1 teist lauset kohaldada ka poolte menetluskulude hüvitise tasaarvestamisel. Seega tuleb tasaarvestuse tulemusel hagejal tasuda kostjale 1069,04 eurot (1113,37-44,33). TsMS § 177 lg 4 ja kostja vastava taotluse alusel märkis kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus 01.03.2017 esitatud apellatsioonkaebuses ja selle 07.03.2017 täpsustuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 16.01.2017 otsus osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, välja arvatud hagist loobumise 55,20 euro kahjuhüvitise osas, ja tühistada otsus menetluskulude jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada (välja arvatud hagist loobumise 55,20 euro suuruse kahjuhüvitise osas) ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Hageja on seisukohal, et maakohtu otsus põhineb menetlusõiguse normi rikkumisel ja tõendite ebaõigel hindamisel. Kohus on arvestanud tõendeid valikuliselt ja kohtule meelepärases osas, sest tõendite igakülgne ja kogumis hindamine oleks toonud kaasa maakohtule vastupidise lõppjärelduse. Lisaks on maakohus sisustanud ebaõigesti kehtivat materiaalõigust. Hageja leiab, et maakohtu otsus on ebaõige osas, millega kohus jättis lapse äraviimisega ja üleandmata jätmisega seotud kulud kostjalt välja mõistmata. Seejuures tugineb hageja TsMS § 436 lg-le 1 ja § 442 lg-le 8. Kaevatava otsuse p-s 22 on kohus märkinud, et poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja oli õigustatud lahkuma 30.07.2014 koos lapsega Eestist Rootsi elama ilma hageja nõusolekuta või eelneva teavituseta ning last seal kinni hoidnud ja kas kostja selline käitumine oli õigusvastane. Hageja leiab, et asudes hindama kostja käitumise õigusvastasust lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (Haagi konventsioon) alusel, on maakohus väljunud oma pädevuse piiridest. Maakohtul puudus pädevus hinnata Haagi konventsiooni kohaldamist, sest Rootsi kohus oli juba jõustunud kohtulahendiga tuvastanud, et kostja käitus Haagi konventsiooni mõttes õigusvastaselt. Rootsi kohtu poolt tuvastatud asjaolu kohta on jõustunud kohtulahend, millest maakohus oleks pidanud lähtuma. Seega on maakohus vääralt leidnud, et hageja kahju hüvitamise nõue seoses lapse äraviimisega ei kuulu rahuldamisele kuivõrd ei ole tõendatud kostja käitumise õigusvastasus. Kohus on vääralt leidnud, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et ühestki jõustunud kohtulahendist nähtuks sõnaselge keeld kostjal lapsega välisriiki elama asuda ilma sellest hagejat teavitamata või tema nõusolekut küsimata. Hageja ei nõustu

maakohtu käsitlusega heade kommete vastasest käitumisest, märkides, et kohtumäärus ei peagi sõnaselgelt kostja käitumist reguleerima. Kostjal on lapse suhtes hagejaga ühine hooldusõigus, mistõttu saab iga terve mõistusega inimene aru, et sellises olukorras tuleb lapsega Eesti Vabariigi territooriumilt lahkumiseks saada teise vanema nõusolek. Seda eriti olukorras, kus jõustunud kohtulahend reguleerib lapsega suhtlemise korda, mida Eestist lahkumine automaatselt rikub. Kohatu on maakohtu seisukoht, et Harju Maakohtu 20.02.2014 määruse (I kd tl 141-142) punkt 10 ei ole asjakohane. Olukorda, kus lapse ema (või isa) asub koos lapsega välisriiki elama, puhkama, töötama, õppima või muul põhjusel viibima, punkt 10 otsesõnu just reguleeribki. Seega ei saanud kostja lähtuda ainult 20.02.2014 määruse punktist 2, vaid pidi lähtuma kogu kohtulahendist tervikuna. Vastavalt PS § 19 lg-s 2 sätestatule peab igaüks oma kohustuste täitmisel arvestama ka teiste inimeste õigusi. Kostja oli teadlik oma pahatahtlikust ja õigusvastasest käitumisest, mille tulemusel said kahjustada lapse ja hageja õigused (mh PKS § 143 lg 1, § 116 lg 2, § 124 lg 1, § 118 lg 1 ning § 143 lg 2). Eeltoodust tulenevalt on üheselt selge, et kostja käitumine oli heade kommete vastane. Kohus on vääralt leidnud, et ei ole tõendatud, et kostja pidi möönma, et lapsega Rootsis viibimine võib hagejat kahjustada. Selline kohtu käsitlus on arusaamatu ning otseses vastuolus poolte vahel sõlmitud kompromissiga. Tulenevalt tsiviilasjas nr 2-13-3556 kinnitatud kompromissist on pooltel lapse suhtes ühine hooldusõigus ning kostjale ei ole antud õigust lahkuda lapsega Eesti Vabariigist ilma hageja nõusolekuta. Soovides välisriiki elama asuda pidi kostja aru saama, et kehtestatud hooldusõiguslikku suhet ja suhtlemiskorda ühise lapse osas ei oleks Rootsisse elama asumisel enam selliselt võimalik täita. Seega on vääramatult tõendatud kostja käitumise õigusvastasus, s.o tahtlik heade kommete ja pooltevahelise kokkuleppe vastane käitumine, kuid kohus on jätnud hageja poolt esitatud väited ja tõendid selles osas täielikult hindamata. Lisaks leiab hageja, et kohus on Euroopa nõukogu määruse nr 44/2001 art 38 lg-le 1 tuginedes asja otsustamisel kohaldanud valet õigusakti. Kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, käsitleb (EÜ) nr 2201/2003, mitte aga (EÜ) nr 44/2001. Määruse (EÜ) nr 2201/2003 art 42 kohaselt tunnustatakse ja täidetakse Haagi konventsiooni alusel liikmesriigis tehtud täitmisele pööratava kohtuotsusega nõutavat lapse tagasitoomist teises liikmesriigis ilma täitmisotsuse vajaduseta ning ilma võimaluseta selle tunnustamist vastustada. Hageja on tõendanud, et liikmesriigis Rootsis oli kohtuotsus viivitamatult täidetav ning seega oli see viivitamatult täidetav ka Eestis, mistõttu tekkis kostjal Rootsi Kuningriigi Svea apellatsioonikohtu 28.01.2015 otsuse nr ÖÄ11026-14 alusel 03.02.2015 viivitamatult täidetav kohustus laps hagejale üle anda ka tunnustamiseta. Samuti on tõendatud, et kostja teadvustas endale lapse 03.02.2015 hagejale üleandmise kohustust. Juhul kui kostja, omamata Eestis kindlat elukohta, soovis võtta vastu muid meetmeid lapse turvalisuse tagamiseks pärast alalisse elukohta liikmesriigis naasmist, pidanuks hoopis kostja hankima Rootsi kohtult (EÜ) nr 2201/2003 IV lisa tüüpvormi kohase tõendi lapse tagasitoomise kohta, mis sisaldaks kohtuotsuses toodust erinevate meetmete üksikasju. Kohtu seisukoht, et Rootsi residendile, kes põgeneb Rootsi politsei eest kohtuotsuse täitmiseks Eestisse, ei oleks kohtuotsuses toodud viivitamatult täidetav kohustus sundtäitmiseta siduv, on asjakohatu. Hageja märgib, et isegi kui hageja taotlusel oleks Rootsi kohtuotsust viivitamatult täidetavas osas enne täielikku jõustumist Eestis kohtulikult tunnustatud, poleks ükski Eesti kohtutäitur ega politseiametnik suutnud täitetoiminguid Rootsi residendi suhtes reaalselt teostada. Seejuures rõhutab hageja, et kohtulahendi sundtäitmise võimatus kohtutäituri vahendusel ei tähenda iseenesest veel seda, et kohtulahend poleks ka adressaadi enda poolt täidetav või adressaadilt ei saaks selle täitmist nõuda ega kohaldada tema suhtes ettekirjutuse täitmata jätmise puhuks ettenähtud sanktsioone (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2013 määrus nr 3-13-1378, p-d 17 ja 23).

Maakohtu otsus on hageja hinnangul ebaõige osas, millega kohus jättis osaliselt rahuldamata hageja nõude seoses alusetult kohtualluvusele vastuvaidlemisega tekitatud kahjuga. Maakohtu otsuse punktid 33 ja 34 on vastuolulised punktide 35 ja 36 suhtes. Kohus on tuvastanud põhjusliku seose kostja rikkumise ja hageja kahju vahel, ent seejuures pidanuks juhinduma ka conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Kohus on leidnud, et kostja käitumine, esitades kõigepealt Eesti Vabariigis 28.04.2015 tsiviilasjas nr 2-15-5895 vastuväite kohtualluvusele, märkides, et tema elukoht on Rootsi Kuningriigis ja esitades seejärel 09.09.2015 Rootsi Kuningriigis toimuvas maksekäsumenetluses vastuväite kohtualluvusele, märkides, et tema elukoht on Eesti Vabariigis, on tuvastatud asjaoludest tulenevalt vastuoluline. Kohus leidis, et teisele isikule vastuolulise teabe tahtlik edastamine, mille tõttu võib teisele isikule tekkida kahju, kusjuures teabe edastanud isik ka möönab sellega kahju tekkimist, on käsitletav heade kommete vastase käitumisena. Seega on kohus põhjendamatult jätnud kostja poolt Euroopa Maksekäsule vastuvaidlemisega hagejale tekitatud kahju välja mõistmata. Maakohtu menetluskulude jaotus on ebaõige. Kuna maakohtu otsus tuleb tühistada ja teha uus otsus, millega hagi kogu ulatuses rahuldada, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust selliselt, et kohustada kostjat hüvitama kõik hageja menetluskulud. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel teeb kohus TsMS § 175 lg 1 kohaselt kaalutlusotsuse, hinnates eelkõige õigusabile kulunud aega ja tsiviilasja keerukust. Kohtuotsusest ei nähtu, et maakohus oleks piisava põhjalikkusega vaidluse keerukust ja hageja nõude suurust arvestanud ega põhjendanud, miks peab maakohus põhjendatuks mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud kostja nõutud ulatuses. Maakohus on üksnes lakooniliselt märkinud, et kostja esindaja toimingud on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikud ning tsiviilasja keerukusega kooskõlas, mistõttu on kostja põhjendatud menetluskulud kokku 1317,60 eurot. Eeltoodu ei ole viidatud ulatuses menetluskulude väljamõistmiseks piisav. Hageja leiab, et käesoleva vaidluse näol ei ole tegemist keskmisest keerukama või mahukama vaidluseaga. Tegemist on tavapärase võlaõigusliku vaidlusega, milles tuvastamist vajavad asjaolud ei olnud õiguslikult keerukad. Menetlusosaliste poolt esitatud menetlusdokumentide arv oli tavapärane. Arvestades tsiviilasja lihtsust (kohus on lugenud antud menetluse ka lihtmenetluseks) ja hageja nõude suurust ei olnud põhjendatud mõista hagejalt välja menetluskulusid kostja nõutud ulatuses. Vaatamata hageja vastuväidetele ei ole kohus arvestanud ühegi hageja vastuväitega kostja menetluskuludele. Lisaks on kohus otsuses läinud vastuollu oma varasema seisukohaga. 11.08.2016 määruses märkis kohus, et kostja esitatud taotlus menetluse peatamiseks ning sealhulgas ka Rootsi täitemenetluse vaidlustamise tõlked ei ole asjasse puutuvad. Kaevatavas otsuses pidas kohus seda aga põhjendatuks ning mõistis hagejalt välja kostja tõlkekulud. Asjasse puutumatute dokumentide tõlkimisega seotud kulud ei ole kostja põhjendatud menetluskulud, mida hageja peaks hüvitama. Lisaks eeltoodule ei nähtu otsusest, et maakohus oleks kostja lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust üldse hinnanud. Maakohus on toonud otsuse punktis 52 välja üksnes õigustoimingute kogukulu, märkimata, kas iga üksik kostja lepingulise esindaja poolt teostatud toiming ja sellele kulunud aeg on olnud TsMS § 175 lg 1 kohaselt põhjendatud. Jättes viidatud asjaolud hindamata ja mõistes kostja lepingulise esindaja kulud hagejalt täies ulatuses välja, on maakohus rikkunud talle TsMS § 175 lg-st 1 tulenevat diskretsiooniõigust. Maakohtu otsus ei ole menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas seaduslik ega põhjendatud ja tuleb tühistada. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 16.01.2017 otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada osas, milles maakohus määras kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha tühistatud osas uus otsus, millega määrata kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks maakohtus 864 eurot. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, välja arvatud osas, milles kohus võttis vastu hageja hagist loobumise ja lõpetas menetluse hageja nõudes summas 55,20 eurot. Toodust tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsioonimenetluses maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, milles kohus jättis rahuldamata kostjapoolse lapserööviga tekitatud varalise kahju nõude summas 1473,10 eurot ja nimetatud varaliselt kahjult sissenõutavaks muutunud viivise nõude perioodi 01.04.2015-05.05.2016 eest summas 129,85 eurot, samuti osas, milles maakohus jättis rahuldamata kostja poolt Eesti kohtualluvusele vastuvaidlemisega tekitatud kahju nõude summas 50 eurot ja Rootsi kohtualluvusele vastuvaidlemisega tekitatud kahju nõude summas 32,39 eurot ning edasiulatuva viivise nõude rahuldamata põhinõudelt. Apellatsioonkaebuse alusel kontrollib kolleegium maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Esmalt annab ringkonnakohus hinnangu apellatsioonkaebuse väidetele seoses kostjapoolse lapserööviga tekitatud varalise kahju nõudega. Kolleegiumi hinnangul on maakohus vaidlustatud otsuses jõudnud õigele järeldusele, et tõendatud ei ole kostja käitumise õigusvastasus, s.o tahtlikult heade kommete vastane käitumine. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Õige on maakohtu seisukoht, et VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamine eeldab kohtu hinnangut, kas kahju tekitaja tegu oli kooskõlas heade kommetega või mitte ning kas kahju tekitaja tahtlus oli suunatud kannatanu kahjustamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda kohtu ette toodud asjaolud ega tõendid järeldada, et kostja tegevus, mis seisnes ilma hageja nõusolekuta lapsega Rootsi elama asumises, kujutas endast kostja tahtlikku ja heade kommete vastast käitumist VÕS § 1045 lg 1 p 8 tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidlustatud otsuses toodud põhjendustel õigesti järeldanud, et kostja ei pidanud 30.07.2014 koos lapsega Rootsi elama asudes aru saama, et ta seda teha ei või ja et tema tegevus võib hagejat kahjustada ja tuua kaasa sellise kahju tekkimise hagejale, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab. Apellatsioonkaebuses heidab hageja maakohtule ette, et kohus, asudes hindama kostja käitumise õigusvastasust lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (Haagi konventsiooni) alusel, on väljunud pädevuse piiridest, kuna Rootsi kohus oli juba jõustunud lahendiga tuvastanud, et kostja käitus Haagi konventsiooni mõttes õigusvastaselt. Sellest tulenevalt on maakohus hageja hinnangul vääralt leidnud, et hageja kahju hüvitamise nõue seoses lapse äraviimisega ei kuulu rahuldamise kuivõrd tõendatud ei ole kostja käitumise õigusvastasus. Ringkonnakohus leiab, et hageja etteheited maakohtule seoses pädevuse ületamisega kostja tegevuse õigusvastasuse hindamisel ei ole asjakohased. Esmalt märgib ringkonnakohus, et erinevalt kaebuses osundatust ei ole maakohus vaidlustatud otsuses hinnanud kostja käitumist lapse Rootsi viimisel Haagi konventsiooni

alusel, vaid kohus on käesolevas asjas hinnanud kostja tegevuse õigusvastasust kui hageja kahju hüvitamisele suunatud deliktiõigusliku nõude rahuldamise eeldust VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. Kohus peab vajalikuks selgitada, et mitte igasugusele õigusvastasele kahju tekitavale teole ei järgne vastutus tekitatud kahju hüvitamise kohustuse näol, vaid deliktiõiguslik vastutus eeldab lisaks teo õigusvastasusele ka selle süülisust. Asjaolu, et Rootsi II astme kohtu 28.01.2015 otsusega (tõlge kd I tl 33-36) tuvastati, et laps on õigusvastaselt viidud Rootsi ja teda on Rootsis hoitud õigusvastaselt, ei väära maakohtu seisukohti hageja deliktiõigusliku nõude eelduste kontrollimise osas. Rootsi II astme kohtu 28.01.2015 otsus, millega mh kohustati kostjat andma laps hiljemalt 03.02.2015 üle isale (hagejale), jõustus 23.02.2015. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et enne Rootsi II astme kohtu, s.o Svea Apellatsioonikohtu 28.01.2015 otsust ei pidanud kostja aru saama, et tema tegevus, mis seisneb lapse Rootsi viimises ja lapsega Rootsis viibimises, on õigusvastane. Ka nõustub kolleegium maakohtu hinnanguga, et kuni Svea Apellatsioonikohtu 28.01.2015 otsuse tegemiseni oli kostjal võimalik lähtuda jõustunud kohtulahendist, s.o Harju Maakohtu 20.02.2014 määrusest pooltevahelise kompromissi kinnitamise kohta (kd I tl 141142), mille punkti 2 kohaselt kuulub otsustusõigus lapse viibimiskoha osas lapse emale ehk kostjale. Ringkonnakohutu arvates ei anna kaebuses esiletoodud asjaolud alust järeldada heade kommete vastasust ega hageja kahjustamise tahtlust kostja tegevuses lapse Rootsi viimisel. Kaebuse väide, et kostjal on lapse suhtes hagejaga ühine hooldusõigus, ei vasta tõele, kuivõrd eelviidatud Harju Maakohtu 20.02.2014 määruse p-st 2 tulenevalt ei ole vanemad ühist hooldusõigust lapse viibimiskoha otsustusõiguse osas, mis kuulub lapse emale. Harju Maakohtu 20.02.2014 määruse p 10 „Kuni 2-nädalasest puhkusest välisriigis kohustub üks vanem teist teavitama, kui välisriigis viibimine on pikem kui 2 nädalat, tuleb küsida teise vanema nõusolekut“ ei võimalda seada kahtluse alla viidatud määruse p 2 kohast otsustust lapse viibimiskoha osas otsustusõiguse emale andmisest, mistõttu puudus kostjal põhjus Harju Maakohtu 20.02.2014 määruse alusel järeldada, et tal puudub otsustusõigus lapse viibimiskoha osas ja seega õigus lapse Rootsi viimiseks. Isegi kui kostja pidi vastavalt kaebuses osundatule möönma, et lapsega Rootsi elama asumisel ei ole võimalik täita Harju Maakohtu 20.02.2014 määrusega määratud lapsega suhtlemiskorda, ei võimalda see järeldada, et kostja tahtlus oli suunatud hagejale kahju tekitamisele. Kahju, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab, on tekkinud seoses hageja poolt kostja lapse üleandmiseks kohustamise menetlusega Rootsis, mistõttu asjaolu, et kostja pidi lapse Rootsi viimisel aru saama, et sellise käitumisega ta kahjustab hagejat suhtlemiskorra võimatusest tingitult, ei väära maakohtu seisukohti hageja kahjunõude lahendamise osas. Eeltoodud põhjendustel ei saa nõustuda kaebuse väitega, et tõendatud on kostja käitumise õigusvastasus, s.o tahtlik heade kommete ja pooltevahelise kokkuleppe vastane käitumine. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult jätnud rahuldamata ka hageja kahju hüvitamise nõude seoses Rootsi kohtumenetluse järgsete õigusabikuludega, mis tekkisid kostja poolt kohtuotsuse mittetäitmise tõttu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kostja käitumise heade kommete vastasust ega kostja soovi hagejat kahjustada ei saa järelda sellest, et kostja, saabudes 03.02.2015 Eestisse, jättis lapse hagejale üle andmata. Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti leidnud, et tõendatud ei ole, et kostjal oleks 03.02.2015 Eestisse saabudes olnud kohustus laps hagejale üle anda ja et Rootsi Kuningriigi Svea Apellatsioonikohtu 28.01.2015 otsus oleks alates 03.02.2015 olnud Eesti Vabariigis täidetav. Järgnevalt annab ringkonnakohus hinnangu apellatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad Rootsi Kuningriigi Svea Apellatsioonikohtu 28.01.2015 otsuse täitmist. Nõustuda ei saa kaebuse väitega, et maakohus, tuginedes Svea Apellatsioonikohtu 28.01.2015 otsuse täitmise hindamisel Euroopa nõukogu määrusele nr 44/2001, on kohaldanud valet õigusakti. TsMS § 619 lg 1 p 2 sätestab, et tsiviilasjas tehtud Euroopa Liidu liikmesriigi

kohtulahenditele ja muude täitedokumentide tunnustamisele ja täitmisele Eestis kohaldatakse käesolevas seadustikus sätestatut üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või järgmistes Euroopa Liidu määrustes: 1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012; 2) nõukogu määrus (EÜ) nr 2201/2003; 3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta (ELT L 143, 30.04.2004, lk 15–39); 4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1896/2006; 5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 861/2007; 6) nõukogu määrus (EÜ) nr 4/2009; 7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta (ELT L 181, 29.06.2013, lk 4–12). 12.12.2012 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, mille artikliga 80 tunnistati kehtetuks Euroopa nõukogu määrus nr 44/2001, jõustus eesti suhtes 10.01.2015. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 1215/2012 artikli 66 lg 2 kohaselt jätkatakse erandina artiklist 80 Euroopa nõukogu määruse nr 44/2001 kohaldamist enne 10. jaanuari 2015 algatatud kohtumenetlustes tehtud otsuste, ametlikult koostatud või ametlike dokumentidena registreeritud ametlike dokumentide ja kinnitatud või sõlmitud kohtulike kokkulepete suhtes, mis kuuluvad nimetatud määruse kohaldamisalasse. Kuivõrd Harju Maakohtu 05.09.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-11517 (kd I tl 166-168) hageja avalduse alusel tunnustatud ja Eesti Vabariigis täidetavaks tunnistatud Svea Apellatsioonikohtu 28.01.2015 otsus on tehtud lapse tagasitoomise asjas, mille menetlus on algatatud enne 10.01.2015 ning mis kuulub Euroopa nõukogu määruse nr 44/2001 kohaldamisalasse, siis kohaldub eelnimetatud otsuse tunnustamise ja täitmise osas maakohtu viidatud Euroopa nõukogu määrus nr 44/2001. Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust ei kuulu Svea Apellatsioonikohtu 28.01.2015 otsuse tunnustamise ega täidetavaks tunnistamise osas kohaldamisele Nõukogu määrus (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000. Ringkonnakohus selgitab, et nõukogu määrust (EÜ) nr 2201/2003 hakati kohaldama 1. märtsist 2005 ja selle artikli 64 lõikest 1 tulenevalt kohaldatakse määruse sätteid enne 1. märtsi 2005 algatatud kohtumenetluste korral artikli 64 lõigetes 2-4 nimetatud kohtuotsuste suhtes. Kuivõrd kohtu ette toodud asjaoludest nähtuvalt algatati hageja taotlusel Rootsis menetlus lapse tagasitoomiseks Eestisse pärast 1. märtsi 2005, ei kuulu nõukogu määrus (EÜ) nr 2201/2003 Svea Apellatsioonikohtu 28.01.2015 otsuse tunnustamise ega täitmise osas kohaldamisele. Seetõttu on eelnimetatud määrusele tuginevad apellatsioonkaebuse väited asjakohatud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks neile käesolevalt vastata. Apellatsioonkaebuses osundatu, et Rootsis oli 28.01.2015 otsus viivitamatult täidetav, ei võimalda erinevalt kaebuses väidetust järeldada, et seega oli otsus viivitamatult täidetav ka Eestis, mistõttu tekkis kostjal otsuse alusel 03.02.2015 kohustus laps hagejale üle anda. Euroopa nõukogu määrus nr 44/2001 ei näe ette võimalust, et teise liikmesriigi kohtuotsus muutub täidetavaks ilma vastavat täidetavaks tunnistamise menetlust läbimata. Seega on maakohus vaidlustatud otsuses õigesti leidnud, et kostjal tekkis kohustus laps hagejale üle anda alles hetkest, mil jõustus Harju Maakohtu 05.09.206 kohtumäärus otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise kohta. Sel põhjusel ei saa ka kostja käitumisest, mis seisnes selles, et kostja 03.02.2015 lapsega Eestisse saabudes ei andnud last hagejale üle, järeldada kostja käitumise heade kommete vastasust ega kostja soovi hagejale kahju tekitada. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et maakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata hageja nõude lapserööviga tekitatud kahju summas 1471,10 eurot väljamõistmiseks ning viivisenõude nimetatud nõudelt.

Apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustab hageja maakohtu otsust ka osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja nõude seoses kostja poolt alusetult kohtualluvusele vastuvaidlemisega tekitatud kahjuga. Vaidlustatud maakohtu otsusest nähtuvalt jättis maakohus rahuldamata hageja nõude seoses kostja poolt Eesti kohtualluvusele vastuvaidlemisega tekitatud kahjuga summas 50 eurot. Samuti jättis maakohus vaidlustatud otsuse põhjendustest nähtuvalt rahuldamata hageja nõude seoses kostja poolt Rootsi kohtualluvusele vastuvaidlemisega summas 300 SEK (32,39 eurot), mis seisnes Rootsi Täitevametile Euroopa Maksekäsu avalduselt tasutud riigilõivus. Sisulisi vastuväiteid nõude rahuldamata jätmise osas seoses Eesti kohtualluvusele vastuvaidlemisest tekkinud kahjuga summas 50 eurot hageja apellatsioonkaebuses esitanud ei ole. Ka nõustub ringkonnakohus Eesti kohtualluvusele vastuvaidlemist puudutava nõude rahuldamata jätmise osas maakohtu põhjendustega ega pea siinkohal vajalikuks neid korrata ega võimalikuks selles osas maakohtu otsust muuta. Apellatsioonkaebuses on hageja esitanud sisulised põhjendused, millele tuginedes ta leiab, et kohus on põhjendamatult jätnud välja mõistmata kostja poolt Euroopa Maksekäsule vastuvaidlemisega tekitatud kahju, s.o 300 SEK (32,39 eurot). Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited nimetatud nõude rahuldamata jätmise osas on põhjendamatud. Vaatamata asjaolule, et maakohus on vaidlustatud otsuse põhjendustest nähtuvalt jätnud rahuldamata hageja nõude seoses kostja poolt Rootsi kohtualluvusele vastuvaidlemisega summas 300 SEK (32,39 eurot), mis seisnes Rootsi Täitevametile Euroopa Maksekäsu avalduselt tasutud riigilõivus (kd I tl 53), on maakohus vaidlustatud otsuse resolutsioonis mõistnud hageja kasuks välja kogu Rootsi Kuningriigis toimunud maksekäsumenetluses kantud riigilõivu summas 2800 SEK (302,28 eurot), mis sisaldab ka hageja poolt apellatsioonimenetluses vaidlustatud 300 SEK (32,39 eurot). Selles osas on maakohtu otsuse põhjendused ekslikud ja vastuolus otsuse resolutsiooniga. Nimelt on maakohus vaidlustatud otsuse põhjendustes märkinud, et hageja kandis seoses Rootsi Kuningriigis toimuva kohtumenetlusega täiendavalt tasutud riigilõivu osas kulutusi summas 2800 SEK (302,28 eurot), millist nõuet kohus pidas põhjendatuks. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et tegelikult oli kohtu poolt märgitud summa 2800 SEK kogu hageja poolt Rootsi Kuningriigis toimunud maksekäsumenetluses tasutud riigilõivude summa, millest 300 SEK (32,39 eurot) jättis kohus otsuse põhjendustest nähtuvalt rahuldamata. Asjaolu, et hageja on soovinud kokku 2800 SEK hüvitamist kahjuna seoses Rootsi Kuningriigis toiminud maksekäsumenetluses tasutud riigilõivudega, nähtub ka hageja 22.05.2016 menetlusdokumendist ja selles esitatud nõuete ülevaatest (kd I tl 70-74). Täiendava riigilõivuna, millega seotud kahju hüvitamise nõude maakohus otsuse põhjendustest nähtuvalt rahuldas, kandis hageja asja materjalidest nähtuvalt summas 2500 SEK (kd I tl 54). Arvestades, et menetlusosalistele on täitmiseks kohustuslik üksnes kohtuotsuse resolutsioon ning otsuse põhjendustest pooltele õigusi ega kohustusi ei tulene, samuti arvestades, et kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, puudub ringkonnakohtul käesolevalt vajadus maakohtu otsust apellatsioonimenetluses vaidlustatud 300 SEK (32,39 euro) osas muuta, kuivõrd nimetatud summa on otsuse resolutsiooniga kostjalt juba välja mõistetud. Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse, leides, et jaotuse muutmise tingib hagi kogu ulatuses rahuldamine. Kuivõrd ringkonnakohus on eelnevalt leidnud, et apellatsioonkaebuses esiletoodu maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna, ei ole kaebuse väited ka aluseks menetluskulude jaotuse tühistamisele. Samuti vaidlustab hageja maakohtu poolt kindlaksmääratud kostja menetluskulude rahalise suuruse, leides, et maakohus ei ole menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust TsMS § 175 lg 1 kohaselt hinnanud. Kostja menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamise osas

nõustub kolleegium kaebuses osundatuga ja leiab, et maakohtu otsus kostja menetluskulude hindamise osas on sisuliselt põhjendamata. Kohus on vaidlustatud otsuses üksnes leidnud, et igat menetlustoimingule kulunud aega eraldi võttes on tegemist põhjendatud ajakuluga. Sisulisi põhjendusi, millele tuginedes kohus järeldas, et kostja menetluskulud ja nende ajakulu taotletud ulatuses on põhjendatud ja vajalik, vaidlustatud otsusest ei nähtu. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude kindlaksmääramise menetluse puhul on tegemist iseseisva hagita menetlusega, mille puhul tuleb kohtul ametiülesande korras kontrollida avalduse põhjendatust alati, st ka siis kui avaldusele vastuväiteid ei esitata ning võtta kirjalikult, lahendi motiveerivas osas nende osas seisukoht. Avaldusele vastuväidete esitamise korral peab kohus võtma seisukoha ka vastuväidete osas. Hageja esitas 05.12.2016 menetlusdokumendis vastuväited kostja menetluskuludele. Maakohus ei ole hageja vastuväidetele hinnangut andnud. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole otsust kostja menetluskulude hindamise osas põhjendanud. Nimetatud maakohtu rikkumine on võimalik kõrvaldada ringkonnakohtul. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha kostja menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse osas, arvestades hageja poolt esitatud vastuväiteid kostja kuludele. Maakohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja menetluskulud maakohtu menetluses kokku 1317,60 eurot (koos käibemaksuga), mis koosnevad tõlkekulust summas 357,60 eurot ja õigusabikuludest summas 960 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulutas kostja lepinguline esindaja Kaie Mandel kostjale õigusabi kokku 10 tunni ulatuses tunnihinnaga 96 eurot (koos käibemaksuga), mis seisnes järgmiste toimingute tegemises: kostja poolt kohtule esitatud dokumentidega tutvumine – 2h (192 eurot); kostja vastuse koostamine – 1h (96 eurot); kostja täiendatud vastuse koostamine – 4h (384 eurot); kostja esindamine kohtuistungil – 2h (192 eurot); kostja täiendatud seisukoha koostamist – 1h (96 eurot). Kostja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasjaga ja et kostja ei ole käibemaksukohustuslane ja taotleb seetõttu kulude hüvitamist koos käibemaksuga. Ringkonnakohus peab põhjendatuks hageja vastuväidet kostja tõlkekulude osas, mille kohaselt ei ole kostja poolt menetluses esitatud tõlked (kd I tl 105-126) seotud käesoleva menetlusega, millele on 11.08.2016 määruses (kd I tl 127-128) viidanud ka maakohus. Kuivõrd asjasse puutumatute dokumentide tõlkimise kulu ei saa pidada kostja põhjendatud kuluks, mis tuleks vastaspoolelt välja mõista, jätab ringkonnakohus kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse tõlkekulude osas rahuldamata. Ka kostja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabikulud ei ole ringkonnakohtu hinnangul täies ulatuses põhjendatud. Arvestades, et kostja 28.07.2016 esialgne vastus hagile (kd I tl 90-91) seisneb taotluses menetluse peatamiseks, millise taotluse jättis maakohus 11.08.2016 määrusega rahuldamata, ei ole ka sellise menetluskulu väljamõistmine hagejalt taotletud 1 tunni osas põhjendatud. Ülejäänud kostja esindaja poolt maakohtu menetluses tehtud toimingud on kolleegiumi hinnangul vajalikud ning nende ajakulu vastab asja materjalidest nähtuva tehtud töö mahule ja 01.11.2016 istungi kestusele ning asja keerukusele. Kostja esindaja tunnitasu 96 eurot, mis sisaldab käibemaksu, peab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus kostja menetluskulusid maakohtu menetluses põhjendatuks kokku õigusabikulude osas 9 tunni ulatuses, mis kostja lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda 96 eurot (koos käibemaksuga) arvestades on 864 eurot (9h x 96). Arvestades maakohtu määratud menetluskulude jaotust tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulud 730,08 eurot (864-st 85,5%). Tasaarvestades hageja menetluskulude nõude summas 44,33 eurot kostja menetluskulude nõudega summas 730,08 eurot kuulub tasaarvestuse tulemusena hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele menetluskulud 685,75 eurot.

Ülaltoodu alusel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt, muutes maakohtu otsust kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Muus osas apellatsioonkaebuse väited maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Menetluskulud Kuivõrd ringkonnakohtu otsuse tulemusel jääb maakohtu otsus sisulises osas muutmata ja kohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse vaid menetluskulude kindlaksmääramist puudutavas osas, peab ringkonnakohus TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt põhjendatuks jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Toimiku materjalidest nähtuvalt on kostja apellatsioonimenetluses osalenud isiklikult, mistõttu puuduvad kostjal kulud lepingulisele esindajale. Ka ei nähtu toimiku materjalidest, et kostja oleks apellatsioonimenetluses kandnud muid kulusid, mille rahalise suuruse saaks kohus asja materjalide põhjal kindlaks määrata. Sellest tulenevalt puudub ringkonnakohtul vajadus apellatsioonimenetluses kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.