Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-119-06 Tartu, 28. november 2006. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu Eesti Vabariigi hagi M. V vastu 198 804 EVP-krooni või nende omandamise aegse väärtuse 67 593 krooni väljamõistmiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 203-357 Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus M. V kassatsioonkaebus Hageja Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu), esindaja vandeadvokaat Asko Pohla Kostja M. V (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Natalia Suvorova 6. november 2006. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2006. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Rahuldada hageja ja kostja kassatsioonkaebused osaliselt.
3.Tagastada M. V kassatsioonkaebuselt 30. juunil 2006. a tasutud kautsjon 314 (kolmsada neliteist) krooni ja 1. augustil 2006. a tasutud kautsjon 86 (kaheksakümmend kuus) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu) esitas M. V vastu hagi alusetult saadud 198 804 erastamisväärtpaberi (EVP) krooni või nende võõrandamise aegse väärtuse - 35 387 krooni hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt tunnistati kostja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Rapla maakonnakomisjoni 15. märtsi 1994. a otsusega Märjamaa vallas asuva Varsaoja talu maa ja vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Märjamaa Vallavalitsuse
9.septembri 1994. a korraldusega määrati kostjale kompensatsioon 222 000 EVP-krooni, mis kanti kostja EVP-arvele. Hiljem selgus, et Varsaoja talumaade tagastamisega tegeles ka Loodna vald ning ÕVVTK Rapla maakonnakomisjoni 26. aprilli 1994. a otsusega oli sama talumaa suhtes tunnistatud omandireformi õigustatud subjektideks E. T, L. P ja H. M. Märjamaa Vallavalitsuse 27. augusti 2002. a korraldusega tühistati Märjamaa Vallavalitsuse 9. septembri 1994. a korraldus. ÕVVTK Rapla maakonnakomisjoni 14. märtsi 1995. a otsusega tühistati sama komisjoni
15.märtsi 1994. a otsus. Kuivõrd õigustatud subjektide ring vaidlusaluse talumaa ja ühistatud vara suhtes oli laienenud, siis tühistas Rapla maakonnakomisjon 16. mai 1995. a otsusega oma 26. aprilli 1994. a otsuse ning tunnistas õigustatud subjektideks vaidlusaluse maa suhtes neli isikut, sh kostja 1/8 maa osas. Loodna Vallavalitsuse 25. mai 1995. a korraldusega määrati õigustatud subjektidele kompensatsioon EVP-kroonides. Kostjale määrati kompensatsiooniks 23 196 EVP-krooni. Järelikult
oli kostja saanud alusetult hüvitist 198 804 EVP-krooni võrra rohkem (222 000 - 23 196 = 198 804). Erastamisseaduse (ErS) § 28 lg 6 kohaselt, kui isikule on erastamisväärtpaberid välja antud ebaseaduslikult ja ta ei saa neid tagastada, sest ta on need võõrandanud või erastamise käigus ära kasutanud, võib ta need hüvitada rahas, võttes aluseks erastamisväärtpaberite keskmise turuhinna nende võõrandamise või nendega vara eest tasumise päeval. Võõrandamisaegset (22. veebruar 1995. a) keskmist turukurssi arvestades on kostja poolt rahas hüvitatava summa suuruseks 35 387 krooni (198 804 * 0,178 = 35 387). Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 järgi tuleb alusetult saadud vara tagastada, kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära langeb.
2.Kostja ei tunnistanud hagi ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt sai ta kompensatsiooni maksmise tühistamise otsustest teada alles hagimaterjalide saamisel ning tal ei olnud võimalik neid otsuseid enam vaidlustada. Kostja realiseeris 222 000 EVPkrooni 22. veebruaril 1995. a, saades 34 780 krooni.
3.Rapla Maakohtu 18. juuni 2004. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei tulene hageja nõue tema esitatud asjaoludest. Hageja esitas TsK §-st 448 tuleneva kahju hüvitamise nõude. Vastavalt TsK § 448 lõikele 2 vabaneb isik kahju hüvitamise kohustusest, kui ta ei ole kahju tekitamises süüdi. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on nõude ulatuses vara hageja arvel omandanud, ega seda, et tal oleks tekkinud kahju kostja süül.
4.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. oktoobri 2004. a otsusega maakohtu otsuse ning rahuldas hagi. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 35 387 krooni suuruse hüvitise. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt rikastus kostja riigi arvel alusetult. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kostja sai Märjamaa Vallavalitsuse 9. septembri 1994. a korralduse alusel omandireformi õigustatud subjektina kompensatsiooni 222 000 EVP-krooni. Nii ÕVVTK Rapla maakonnakomisjoni 15. märtsi 1994. a otsus, millega kostja tunnistati esialgselt Varsaoja maa ja vara suhtes õigustatud subjektiks, kui ka kompensatsiooni maksmise aluseks olnud korraldus on tühistatud. ÕVVTK Rapla maakonnakomisjoni 16. mai 1995. a otsusega tunnistati Varsaoja talu maa suhtes õigustatud subjektideks neli isikut, sh kostja 1/8 osas. Loodna Vallavalitsuse 25. mai 1995. a korraldusega määrati kostjale kompensatsioon 23 196 EVP-krooni. Hagejal ei olnud enam võimalik kostja erastamisväärtpaberi arve nimiväärtust vähendada, sest kostja oli saadud EVP-kroonid võõrandanud 22. veebruaril 1995. a. Maakohus tegi esitatud asjaoludest vale järelduse, nagu oleks esitatud kahju hüvitamise nõue, ega põhjendanud, miks ta ei arvestanud, et kostja võttis omaks, et ta polnud õigustatud saadud EVP-kroone täies ulatuses saama. Maakohus leidis õigesti, et kohaldada tuleb tsiviilkoodeksi sätteid, kuid jättis rakendamata TsK § 477. Hageja esitatud asjaolude ja neid kinnitavate tõenditega on tõendatud, et alus, mille tõttu kostja omandas hageja vara (222 000 EVPkrooni), langes ära vastava korralduse tühistamisega. Kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära langeb, tuleb TsK § 477 lg 2 kohaselt teise isiku arvel omandatud vara tagastada. Maakohus leidis õigesti, et esitatud nõue ei ole aegunud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 319 lg 3 lubab esitada aegumise vastuväite apellatsioonimenetluses ka juhul, kui seda esimese astme kohtus ei esitatud. Hagi aegumise vastuväide ei puuduta hagi alust ega eset ega poolte materiaalõiguslikke
vastuväiteid nendele. Aegumise puhul ei ole tegemist uue vastuväite ega nõudega, mille hilisem esitamine oleks piiratud.
5.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei põhjendanud ringkonnakohus oma seisukohta, et kostja on TsK § 477 lg 1 järgi alusetult rikastunud just 198 804 EVP krooni ulatuses. Vaatlusalune olukord on tekkinud tänu riigiametnike ebaseaduslikele korraldustele ning otsustele ja ÕVVTK komisjoni fabritseeritud protokollidele. Ka Varsaoja talu maa hindamisel on riigiametnikud eksinud. Kostja kompensatsioon Varsaoja maade eest oleks pidanud olema 27 750 EVP-krooni (222 000 : 8 = 27 750). Kostja alusetu rikastumine on jäänud tõendamata. Vastust ei ole leitud küsimusele, millises suuruses vähenes riigi ja suurenes kostja vara. Ringkonnakohus leidis, et kostjalt tuleb EVP-kroonide puudumisel välja mõista hüvitis 35 387 krooni, tegelikult sai kostja 222 000 EVP müügist 34 780 krooni. Seega tuleb kostjal riigiametnike lohakuse tõttu maatüki kompenseerimise asemel riigile veel 607 krooni juurde maksta. Alusetu rikastumisega saadu tagastamine on praegusel juhul vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti on hageja nõue aegunud.
6.Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 11. märtsi 2005. a otsusega kohtuasjas nr 3-2-1-12-05 (RT III 2005, 10, 101) ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kolleegium leidis, et ringkonnakohus tugines hagi rahuldamisel vääralt ErS § 28 lõikele 6, sest see säte jõustus alles 1. juunil 2001. a, seega nii pärast EVP-kroonide omandamist kui ka nende võõrandamist kostja poolt. ErS § 28 lõikele 6 ei ole antud tagasiulatuvat jõudu. Hagiavalduses esitatud nõuet saab lahendada vaid TsK § 477 alusel. Kuna hageja on alusetult omandatud EVPkroonid realiseerinud, tuleb kohaldada TsK § 477 lõiget 3, mille järgi tuleb juhul, kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Vaid juhul, kui hageja tõendab, et kostja oli EVP-kroone omandades pahauskne või sai hiljem teada või pidi teada saama EVP-kroonide saamise alusetusest, on hagejal õigus kostjalt nõuda TsK § 477 lg 5 järgi lisaks EVP-kroonide väärtuse hüvitamisele ka kõigi tulude hüvitamist, mis kostja sai või pidi sellelt varalt saama. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et esitatud nõue ei ole aegunud.
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 24. märtsi 2005. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole täitnud eelmenetluse ülesandeid, mistõttu jäid välja selgitamata asja lahendamiseks tähtsust omavad olulised asjaolud. Maakohus ei selgitanud välja hageja nõuet ning lähtus asjaolude hindamisel valest järeldusest, nagu oleks hageja soovinud esitada õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuet. Maakohus ei analüüsinud ega hinnanud hageja tegelikult esitatud nõuet mõista kostjalt välja alusetult saadud ja võõrandatud EVP-kroonide väärtus. Maakohus ei põhjendanud, miks ta ei arvestanud kostja omaks võetud asjaolu, et ta polnud õigustatud 222 000 EVP-krooni täies ulatuses saama. Samuti jättis maakohus hindamata alusetult omandatud vara väärtuse ning asjaolu, millal kostja sai teada, et ta on EVP-kroonid saanud alusetult.
8.Hageja esitas 6. septembril 2005. a Rapla Maakohtule hagiavalduse täienduse, paludes kostjalt välja mõista alusetult saadud 198 804 EVP-krooni või nende omandamisaegne väärtus 67 593 krooni
(198 804 * 0,34). Kuna vaidlusaluste EVP-kroonide omandamise ajal puudus EVP-krooni ametlik kurss, esitas hageja nende väärtuse tõendamiseks väljavõtte 14. oktoobri 1994. a ajalehest "Postimees", millest nähtuvalt oli EVP-kroonide keskmine turuhind 4. oktoobril 1994. a 0,30 kuni 0,38 krooni.
9.Rapla Maakohus jättis 1. detsembri 2005. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole hageja tõendanud kostja saadud EVP-kroonide väärtuse suurust 4. oktoobril 1994. a. Seega puudub võimalus kostjalt nõuda alusetult saadud vara väärtuse rahas hüvitamist. Kuigi EVP-kroonide rahaline väärtus 4. oktoobril 1994. a ei ole teada, on ilmne, et 22. veebruariks 1995. a, mil kostja EVP-kroonid realiseeris, oli nende väärtus oluliselt vähenenud. Seega ei võinud kostja saada kursivahest tekkivat tulu. Kostja tuluna saaks käsitada kogu alusetult omandatud vara arvel saadud 34 780 krooni. Hageja ei ole oma nõudes toetunud TsK § 477 lõikele 5 ega taotlenud tulu väljamõistmist. Selline nõue oleks maakohtu hinnangul ka põhjendamatu, kuna kostja pahausksus ei ole tõendatud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 6. juuni 2006. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt TsK § 477 lg 3 alusel hageja kasuks välja 31 411 krooni alusetult saadud EVP-kroonide hüvitamiseks. Ringkonnakohus leidis, et hagi rahuldamata jätmise aluseks ei saa olla asjaolu, et kostja poolt EVPde omandamise ajal ei olnud EVP-de kurss täpselt kindlaks määratud. Perioodil, kui kostja 4. oktoobril 1994. a EVP-d omandas ja need 22. veebruaril 1995. a võõrandas, oli EVP-de hind kõikuv 0,342 kroonist 0,158 kroonini EVP-krooni eest. Mõistlik ja õiglane on määrata alusetult saadud EVP-de väärtus nende võõrandamise seisuga, sest vähemalt selles määras on kostja hageja arvel alusetult rikastunud. Kuna võõrandamise ajal oli EVP-de väärtus 0,158 krooni, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista EVP-de müügist saadud 31 411 krooni (198 804 * 0,158). Kuna ringkonnakohus rahuldas hageja nõude 46,50% ulatuses, tuleb kostjalt hageja kasus välja mõista 5022 krooni kohtukulude katteks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtukulud osaliselt välja mõistmata, ning teha selles osas uus otsus või saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ühtlasi palub hageja mõista kostjalt välja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud. Hageja kassatsioonkaebuse kohaselt tõlgendas ringkonnakohus vääralt TsK § 477, võttes hüvitise arvestamise aluseks kostja saadud EVP-de kostja poolt võõrandamise aja väärtuse. TsK § 477 lg 3 järgi tuleb juhul, kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb alusetult omandatud vara väärtuse arvutamisel lähtuda vara võõrandamise, mitte omandamise hetkest. Lähtudes EVP-krooni keskmisest turuhinnast oktoobris 1994. a, oleks alusetult omandatud vara väärtus omandamise hetke seisuga 67 593 krooni. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud,
millises õigusaktis on EVP-krooni väärtus 22. veebruari 1995. a seisuga 0,158 krooni. Rahandusministri 30. novembri 1995. a määrusega nr 149 kinnitatud "Raamatupidamises keskmise turuhinnana rakendatavate erastamisväärtpaberi kursside ning nende määramise korrast" nähtub, et
22.veebruaril 1995. a oli EVP kurss 0,177 krooni. Seega oleks EVP-de võõrandamise kuupäevast lähtudes õigeks väljamõistetavaks summaks 35 188 krooni 30 senti (198 804 * 0,177). Ringkonnakohus ei ole andnud hinnangut tõenditele, millele tuginedes oleks saanud apellatsioonkaebuse täies ulatuses rahuldada. Samuti jättis ringkonnakohus hindamata hageja põhjenduse, et alternatiivselt raha maksmisele saab ta nõuda tagasi EVP-kroone. Kuna ringkonnakohus oleks pidanud hagi rahuldama, oleks ta pidanud mõistma kostjalt välja ka kõik hageja kohtukulud.
12.Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja ei pea seda põhjendatuks.
13.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja kassatsioonkaebuse kohaselt eeldab alusetu rikastumine vastavalt TsK § 477 lõikele 1, et vara alusetust omandamisest tuleneva kohustuse tekkimiseks on vajalikud teatud tingimused: ühel isikul tekib kahju vara vähenemisega ja teisel isikul suureneb vara samas ulatuses ning rikastumisel puudub õiguslik alus või see langeb hiljem ära. Vara suurenemine ühel isikul ja vähenemine teisel isikul peavad olema põhjuslikus seoses. Kui hageja on põhjendanud alusetut omandamist kostja poolt, hõlmab hageja nõude ulatus vaid alusetult saadut, s.o rikastumise teel saadud vara. Kohtud on tuvastanud, et kostja ei teadnud EVP-kroone saades ega neid võõrandades, et tal ei olnud alust nii suures ulatuses kompensatsiooni saada. Seega puudub alus TsK § 477 lg 5 kohaldamiseks. Hageja ei ole suutnud tõendada EVP-krooni väärtuse suurust nende omandamise momendil. EVPkrooni rahalise väärtuse hindamist ei ole ringkonnakohus motiveerinud. Hagejal ei ole alusetu rikastumisega saadu tagasinõude õigust, sest see oleks vastuolus hea usu põhimõttega.
14.Hageja palub jätta kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 punktide 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebused tuleb rahuldada osaliselt.
16.Riigikohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud nii enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS §-st 365 kui ka TsMS § 693 lõikest 2 tulenevalt. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ei arvesta kolleegiumi seisukohaga, et asjas tuleb kohaldada TsK § 477 lõiget 3, s.o võtta hagejale hüvitise määramisel aluseks kostja omandatud EVPkroonide väärtus nende omandamise aja seisuga. Ringkonnakohus leidis TsMS § 693 lõiget 2 rikkudes ja seadust valesti tõlgendades, et mõistlik ja õiglane on määrata hagejale hüvitis kostja poolt alusetult saadud EVP-kroonide väärtuse ulatuses nende kostja poolt võõrandamise aja seisuga, kuna
kostja rikastus alusetult vähemalt selles ulatuses. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et üksnes mõistlikkuse ja õigluse põhimõtte järgimise eesmärki silmas pidades ei saa jätta kohaldamata seaduses sätestatut.
17.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja omandas alusetult saadud EVP-kroonid 4. oktoobril 1994. a. Seega tuli kohtutel TsK § 477 lg 3 kohaldamiseks tuvastada ühe EVP-krooni väärtus 4. oktoobril 1994. a. Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja koos hagiavalduse täpsustusega EVP-kroonide väärtuse tõendamiseks väljavõtte 14. oktoobri 1994. a ajalehest "Postimees", milles olid avaldatud EVP kursid 1994. aasta oktoobris (kohtutoimiku lk 101). Maakohus jättis need tõendid põhjendamatult tähelepanuta. Ringkonnakohus oleks pidanud hageja apellatsioonkaebuse alusel ise hindama esitatud tõendeid ja tegema kindlaks EVP-kroonide väärtuse nende kostja poolt omandamise hetkel. Ringkonnakohus ei ole oma otsuses põhjendanud, miks ei saa hageja esitatud tõendeid võtta EVP-krooni väärtuse määramise aluseks. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, millistele tõenditele tuginedes ta leidis, et EVP-kroonide omandamise ja nende võõrandamise vahelisel perioodil (4. oktoobrist 1994. a 22. veebruarini 1995. a) kõikus EVP-krooni hind 0,342 kroonist 0,158 kroonini. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 654 lõigetes 4 ja 5 sätestatud kohustust märkida kohtuotsuses tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning võtta põhjendatud seisukoht poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, selgitades lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust.
18.Kohtud on jätnud põhjendamatult tähelepanuta kostja vastuväited, et ta rikastus alusetult riigi ebaseadusliku tegevuse tõttu talle EVP-kroonides seaduses ettenähtust suurema kompensatsiooni määramisel 1994. aastal ning et ta ei teadnud EVP-kroonide võõrandamise ajal EVP-kroonide saamise alusetusest. Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et hagi rahuldamine oleks seetõttu vastuolus hea usu põhimõttega. Enne 1. septembrit 1994. a kehtinud TsÜS § 108 lg 1 kohustas tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuse täitmisel toimima heas usus. Sellest sättest tulenevalt pidid kohtud hindama kostja eelnimetatud vastuväiteid. Kolleegium peab võimalikuks, et kui kostjale seadusega ettenähtust suuremas ulatuses EVP-kroonide määramine kompensatsioonina oli põhjustatud üksnes hageja hooletusest ning kostja ei teadnud ega pidanudki teadma EVP-kroone saades ja hiljem neid võõrandades osa EVP-kroonide saamise alusetusest, siis võib hagi olla hea usu põhimõttest tulenevalt põhjendamata osas, milles kostja sai EVP-kroonide müümisel vähem raha, kui oli EVP-kroonide väärtus kostja poolt nende omandamise ajal. Hea usu põhimõtte vastane ei ole mingil juhul hageja nõue kostja saadud EVP-kroonide väärtuse hüvitamiseks nende kostja poolt võõrandamise aja seisuga, s.o 22. veebruari 1995. a seisuga.
19.Kuivõrd tulenevalt TsMS § 688 lõikest 3 ei tuvasta Riigikohus ise faktilisi asjaolusid, tuleb asi saata Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel peab
ringkonnakohus hindama tõendeid ja tegema kindlaks kostja omandatud EVP-kroonide väärtuse nende omandamise hetkel ning hindama, kas hea usu põhimõttest tulenevalt esinevad alused hageja nõude rahuldamiseks väiksemas ulatuses.
20.Ringkonnakohus oleks pidanud hindama ka hageja apellatsioonkaebuse väidet, et EVP-kroonide võõrandamine ei välista EVP-de tagastamist natuuras. Ringkonnakohus ei saanud sellest rikkumisest hoolimata asja valesti lahendada, sest asja esimest korda läbi vaadates leidis kolleegium, et kohaldada tuleb TsK § 477 lõiget 3, st hüvitada hagejale kostja omandatud EVP-kroonide väärtus rahas.
21.Õige on hageja kassatsioonkaebuse väide selle kohta, et ringkonnakohus arvestas kostja omandatud EVP-kroonide väärtust 22. veebruari 1995. a seisuga valesti. Rahandusministri 30. novembri 1995. a määrusega nr 149 kinnitatud "Raamatupidamises keskmise turuhinnana rakendatavate erastamisväärtpaberi kursid ajavahemikus alates 01. november 1994. a kuni 24. november 1995. a" nähtub, et 22. veebruaril 1995. a oli ühe EVP kurss 0,177 krooni. Ringkonnakohus pidas ühe EVP kursiks alusetult 0,158 krooni.
22.Kostja kassatsioonkaebuse väide, et puudus alus TsK § 477 lg 5 kohaldamiseks, ei puutu samuti asjasse, sest hageja ei ole esitanud nõuet selle sätte alusel ja ringkonnakohus ei ole seda sätet kohaldanud.
23.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul uuesti jaotada ka kohtukulud. Sealhulgas tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel, sõltuvalt asja lahendamise tulemustest, lahendada hageja taotlus kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 7103 krooni 60 sendi väljamõistmiseks. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.