Mõista kostjalt xxx hageja Tallinna linna kasuks välja alusetult omandatud vara väärtuse hüvitisena 90 000 (üheksakümmend tuhat) krooni. Menetluskulude jaotus
1.Mõista kostjalt xxx hageja Tallinna linna kasuks välja menetluskulud (kohtukulud) 16 855,30 krooni (kuusteist tuhat kaheksasada viiskümmend viis krooni ja 30 senti) ning hagejalt Tallinna linn kostja xxx kasuks kohtukulud 812,70
krooni (kaheksasada kaksteist krooni ja 70 senti).
3.Kohtute Raamatupidamiskeskusel tagastada hagejale Tallinna linn riigilõiv 5 000 (viie tuhande) krooni ulatuses ning kanda nimetatud summa Tallinna linnakantselei arvelduskontole nr 10002006809002 SEB Eesti Ühispangas.
Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 21. augustil 2007.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.9.juunil 2005.a (postitamise kuupäev) kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt omandas xxx 1962.a 1⁄2 mõttelist osa Tallinnas Serva tn 6 asuvast hoonest, elamu kaasomanik 1⁄2 mõttelises osas oli kostja xxx. Tallinna Linna RSN TK 14.veebruari 1986.a otsuse nr 75 lisa p 15 kohaselt kinnitati Serva tn 6 asuvate ehitiste maakasutuseks kokku 2103m2. 30.jaanuaril 1995.a õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni otsusega nr 4790 endine tunnistati xxx asuv krunt (edaspidi ka xxx maa) omandireformi objektiks ja kostja ainsaks maa tagastamise õigustatud subjektiks. 15.oktoobril 1996.a andis Tallinna Linnavalitsus korralduse nr 2561-k "Endise xx maa osaline tagastamine", millega otsustati tagastada osaliselt õigusvastaselt võõrandatud maa Nõmme linnaosas aadressil xxx suurusega 1122m2 eramaana kostjale xxx. Seoses maa tagastamisega otsustati vähendada xxx maakasutust 1122m2 võrra, jättes krundi suuruseks 981m2. Kostjale tagastatud maatükk xxx (edaspidi ka xxx kinnistu) kanti kinnistusraamatusse 17.veebruaril 1997.a. Kostja võõrandas xx kinnistu poeg xxx, kes kanti kinnistu omanikuna kinnistusregistrisse 20.märtsil 1997.a 16.aprillil 1997.a väljastas Tallinna Linnavalitsus xxx ehitusloa xxx kinnistule elamu ehitamiseks. Kasutusluba ehitisele on väljastatud 5.detsembril 1997.a. 16.aprillil 1999.a müüs xxx xxx kinnistu xxx. 10.novembril 1997.a esitas xxx kaasomanik xxx avalduse xxx juurde kuuluva maa 2103m2 erastamiseks. 6.aprillil 1998.a omandas Tallinnas xxx asuvast elamust 1⁄2 mõttelist osa oma emalt xxx kinkelepingu alusel xxx. Viimane esitas 22.oktoobril 1998.a Tallinna Linnavalitsusele xxx maa ostueesõigusega erastamise avalduse. 8.jaanuari 1999.a korraldusega nr 41-k tunnistas Tallinna Linnavalitsus ülalnimetatud 15.oktoobri 1996.a korralduse nr 2561-k kehtetuks. xxx esitas Tallinna Linnakohtule hagi kostja xxx, xxx ja Eesti Vabariigi vastu kinnistusraamatu kannete muutmiseks ja kande aluseks oleva tehingu tühisuse tunnustamiseks. Tallinna Linnakohtu 13.märtsi 2001.a otsusega tsiviilasjas nr 2/19-3965/99 jäeti hagi rahuldamata.
16.mail 2001.a esitas xxx Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna linnalt linnavalituse 15.oktoobri 1996.a korralduse nr 2561-k väljaandmisega tekitatud 380000 krooni suuruse varalise kahju (maa ostuõigusega erastamise õigusest ilmajäämisega seotud kahju), tsiviilprotsessiga seotud kohtukulude summas 40887,40 krooni ja moraalse kahju 250000 krooni hüvitamist. Halduskohtumenetluse raames palus xxx kindlaks teha Tallinna Linnavalitsuse 15.oktoobri 1996.a korralduse nr 2561-k õigusvastasus. Tallinna Halduskohtu 17.aprilli 2003.a otsusega jäeti xxx kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 31.mai 2004.a otsusega (haldusasi nr 2-3/162/04) tühistati Tallinna Halduskohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata varalise kahju hüvitamise nõue summas 380000 krooni ja tehti selles osas uus otsus, millega mõisteti Tallinna linnalt xxx kasuks välja õigusvastase korraldusega tekitatud varaline kahju 380000 krooni. Lisaks mõisteti xxx kasuks Tallinna linnalt välja riigilõiv 11400 krooni ja õigusabikulu 19000 krooni. Ringkonnakohus leidis oma lahendis, et xxx oli õigus saada maa omanikuks maareformi seaduse (MRS) alusel. Alates 7.juunist 1996.a kehtinud MRS § 7 lg 1 kohaselt ei olnud enam võimalik hoonete või rajatiste juurde kuuluva krundi jagamine eesmärgiga tagastada osa maast õigustatud subjektile. Samuti leidis ringkonnakohus, et Tallinna Linnavalitsuse 15.oktoobri 1996.a korraldus nr 2561-k oli õigusvastane. xxx jäi õigusvastase korralduse tõttu ilma õigusest erastada ostueesõigusega 1⁄2 mõttelist osa maast, mistõttu tekkis tal varaline kahju. Kõnealune Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsus on jõustunud. Tallinna linn on hüvitanud xxx varalise kahju summas 380 000 krooni.
2.Eeltoodust tulenevalt on hageja hinnangul jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et xxx maa tagastamise aluseks olev Tallinna Linnavalitsuse korraldus nr 2561-k, millega ühtlasi vähendati xxx maakasutust, on õigusvastane ning kostjal ei olnud õiguslikku alust xxx maa omandamiseks. Kuna 15.oktoobri 1996.a Tallinna Linnavalitsuse korraldus nr 2561-k on tunnistatud 8.jaanuari 1999.a korraldusega kehtetuks, on hageja arvates ära langenud kostjale maa tagastamise alus ning kostja olnuks kohustatud selle (561 m2 ulatuses) hagejale tagastama. Sellisel juhul oleks viimane saanud kõnealuse maatüki erastada xxx. Kinnisasja tagastamine ei olnud aga võimalik, kuna kostja võõrandas selle oma pojale ja viimane omakorda xxx. Seetõttu on kostja kui vara alusetu omandaja kohustatud selle väärtuse rahas hüvitama.
3.Väidetavalt alusetult saadud maa väärtuse arvutamisel on hageja võtnud aluseks vara väärtuse selle omandamise ehk kostja nimele kinnistamise hetkel (s.o 17.veebruar 1997.a). Võttes aluseks ülalnimetatud Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 31.mai 2004.a otsuse ja hageja käsutuses oleva hindamisakti Serva tn 6a asuva maa turuväärtuse kohta 2001.a, hindab hageja kostja poolt omandatu väärtuseks 17.veebruari 1997.a seisuga 206167,75 krooni. Nimetatud summa palus hageja kostjalt algses hagiavalduses enda kasuks välja mõista. 23.mail 2006.a esitatud avaldusega vähendas hageja oma nõuet 106253,50 kroonini.
4.Hagis esitatud nõude õigusliku alusena on hageja tuginenud tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lgtele 1-3.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE.
Kostja oma kirjalikes vastustes hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata.
5.Kostja hinnangul omandas ta xxx kinnistu seaduslikult ja heauskselt omandireformi käigus vara tagastamise teel. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni 30.jaanuari 1995.a otsus nr 4790 kostja tunnistamise kohta omandireformi õigustatud subjektiks on jätkuvalt õigusjõus ka käesoleval ajal. Seda ei ole tühistatud ega muudetud. Seega on kostja jätkuvalt omandireformi õigustatud subjekt. Järelikult ei saa kostja hinnangul põhjendatuks pidada hageja seisukohta, et kostja on temale tagastatud maa omandanud alusetult. Juhul kui maad ei oleks õigustatud subjektile tagastatud (põhjusel, et kolmas isik omas selle maa suhtes erastamiseõigust), oleks kohustatud isik pidanud selle maa
õigustatud subjektile kompenseerima. Õigustatud subjektiks tunnistatud isik omab õigusvastaselt võõrandatud vara osas kohustatud subjekti vastu nõudeõigust, mistõttu ei saa vara alusetut omandamist õigustatud subjekti poolt toimuda. Vastupidine seisukoht oleks kostja arvates vastuolus omandireformi mõttega.
6.Kostja leiab samuti, et maa osalise tagastamise ajal 1996.a oktoobris ja maa kinkimise ajal 1997.aastal tegutses ta heas usus ja teadmises, et Tallinna Linnavalitsuse tagastamiskorraldus jääb kehtima. Kostjal puudus alus oletada, et umbkaudu kaks aastat hiljem (08.01.1999.a) võtab Tallinna Linnavalitsus vastu korralduse, millega tunnistab kehtetuks 15.oktoobri 1996.a korralduse nr 2561-k maa osalise tagastamise kohta.
7.Omandireformi läbiviimine Tallinna linnas on Tallinna Linnavalitsuse kohustus. Kui linnavalitsus on omandireformi läbiviimise käigus teinud vigu ja põhjustanud isikutele kahju, peab hageja (kui avaliku võimu kandja) ise oma vigade eest vastutama ja kahju heastama. Ta ei saa nõuda oma eksimuse rahalist hüvitamist teiselt õigustatud subjektilt.
8.Kostja vaidleb vastu ka hagis välja toodud maa väärtusele (seisuga 17.02.1997.a). Kostja arvates on hageja vastavasisulised vastuväited meelevaldsed. Hageja on lähtunud Serva 6a kinnistu turuväärtuse tuletamisel 28. märtsil 2001.a koostatud hindamisaktist, kuid ei ole arvestanud kinnistu väärtuse tõusu sellele aastatel 1997-2001 tehtud parenduste arvel. Kostja leiab, et vaidlusaluse maa hind oli nii tagastamisotsuse tegemise ajal (25.10.1996.a) kui kinnistusraamatukande tegemise ajal (17.02.1997.a) võrdne maa maksustamishinnaga 64 600 krooni, mis nähtub tagastatava maa maksustamishinna aktist.
9.15.juunil 2006.a esitas kostja täiendavad vastuväited, milles leiab, et hagi on aegunud. Hagi on esitatud alusetult omandatud vara väärtuse hüvitamise nõudes. Riigivastutuse seaduse (RVastS § 22 lg 3 sätestab, et avaliku võimu kandaja võib isikult nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist eraõiguses sätestatud alustel ja korras. RVastS § 31 lg 2 sätestab, et enne seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks või alusetult üleantud raha või asja tagastamiseks võib taotluse või kaebuse esitada enne kõnesoleva seaduse jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul RVastS jõustumisest arvates. RVastS § 31 lg 3 sätestab, et sama paragrahvi lõiget 2 ei kohaldata, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast RVastS jõustumist. RVastS jõustus 1.jaanuaril 2002.a. Hagiavalduse materjalidest nähtub, et väidetava kahju aluseks olevad asjaolud tekkisid ja hageja sai nendest teada enne RVastS-i jõustumist. Nõude aegumise vältimiseks oleks Tallinna linn pidanud esitama hagi kostja vastu kolme aasta jooksul RVastS jõustumisest arvates, seega hiljemalt 1.jaanuaril 2005.a. Hagi on aga esitatud alles 2005.a juunis. Kostja palub kohtul kohaldada hagi aegumist.
MENETLUSE KÄIK
10.xxx kinnistu turuväärtuse kindlakstegemiseks korraldas kohus tsiviilasja raames ekspertiisi läbiviimise. Eksperdi järeldusotsustuse kohaselt oli vaidlusaluse kinnistu turuväärtuseks nimetatud kuupäeva seisuga 180000 krooni.
11.10. oktoobri 2006.a otsusega jättis maakohus hagi rahuldamata, kuna leidis, et hageja poolt esitatud võimalik nõue on aegunud. 24. jaanuari 2007.a otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu eelnimetatud otsuse ning saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohtu otsus jõustus 26. veebruaril 2007.a.
12.Tsiviilasja uue läbivaatamise käigus otsustas maakohus 4. juulil 2007.a tehtud määrusega lahendada asi kirjalikus menetluses seda kohtuistungil arutamata kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg-ga 1. Kohus kohustas menetlusosalisi esitama kõik asjas tähtsust omavad dokumendid ja taotlused kohtule 20 päeva jooksul arvates nimetatud
kohtumääruse kättetoimetamisest. Samuti märkis kohus määruses, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumaja kantselei kaudu 20. päeval pärast dokumentide ja taotluste esitamise tähtpäeva möödumist.
13.4. juuli 2007.a kohtumäärus on hageja esindajale kätte toimetatud 6. juulil 2007.a ning kostja esindajale 9. juulil 2007.a. 4. juuli 2007.a kohtumääruses antud tähtaja jooksul (16.07.2007.a) esitas kostja kohtule täiendava tõendina Tallinna Linnavalitsuse 28. juuni 2006.a korralduse nr 1413-k koos sellele lisatud maa maksustamise aktiga. Samuti täpsustas kostja enda vastuväiteid. Tulenevalt TsMS § 452 lg-st 4 tuleb otsus kohtu poolt avalikult teatavaks teha 20 päeva jooksul pärast asja arutamise viimast istungit või kirjalikus menetluses taotluste ja dokumentide esitamiseks ettenähtud tähtpäeva möödumist.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
14.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
15.Kostja on hageja faktilisi väiteid vaidlustanud üksnes osas, mis puudutab Serva 6a kinnistu turuväärtust selle kinnistamise hetkel. Pooltel puudub vaidlus järgmiste õiguslikult oluliste asjaolude üle. 15.oktoobri 1996.a korraldusega nr 2561-k otsustas Tallinna Linnavalitsus tagastada õigusvastaselt võõrandatud maa osaliselt kostjale xxx. Kostjale tagastatud maatükk xxx kanti kinnistusraamatusse 17.veebruaril 1997.a. 8.jaanuari 1999.a korraldusega nr 41-k tunnistas Tallinna Linnavalitsus ülalnimetatud 15.oktoobri 1996.a korralduse nr 2561-k kehtetuks. Käesoleval hetkel ei ole xxx kinnistu kostja omandis. Kostja on võõrandanud kinnistu enda pojale xxx, kes on selle omakorda võõrandanud xxx. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millises ulatuses on kostja hageja arvel alusetult rikastunud. Kostja poolt esitatud aegumise vastuväide on lahendatud käesolevas tsiviilasjas 24.jaanuaril 2007.a tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega, millega tühistati Harju Maakohtu 21.septembri 2006.a otsus. Ringkonnakohtu nimetatud otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on TsMS § 658 lg-st 2 lähtudes käesoleva otsuse tegemisel maakohtule kohustuslikud.
16.1.juulil 2002.a jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002.a asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui kõnealusest rakendamisseadusest ei tulene teisiti. Vastavalt VÕSRS §-le 23 kohaldatakse võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatut juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 1.juulit 2002.a. Käesoleval juhul leidis kostja väidetav alusetu rikastumine aset enne nimetatud kuupäeva. Seega kuulub vaidluse lahendamisel kohaldamisele tsiviikoodeksi 43. ptk regulatsioon. TsK § 477 lg 1 kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaks määratud alusteta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Kooskõlas TsK § 477 lg-ga 2 tekib samasugune kohustus ka juhul, kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära langeb. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt tuleb alusetult omandatud vara natuuras tagastamise võimatuse korral hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas.
17.Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 10 lg 1 kohaselt kantakse maareformi käigus tagastatud maa kinnistusraamatusse (kinnistusregistri osa avatakse) valla- või linnavalitsuse poolt esitatud kirjaliku kinnistamisavalduse, valla- või linnavalitsuse korralduse ja maakatastri andmete alusel. Vaidlustamata asjaolude kohaselt kanti kostja xxx kinnistu omanikuna kinnitusraamatusse Tallinna Linnavalitsuse 15. oktoobri 1996.a korralduse nr 2561-k alusel 17.veebruaril 1997.a. Puudub vaidlus ka selles, et Tallinna Linnavalitsuse 15. oktoobri 1996.a korraldus on Tallinna Linnavalitsuse 8. jaanuari 1999.a korraldusega nr 41-k tunnistatud kehtetuks (vt toimik, lk 20). Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et kostja või mõni muu
(õigustatud) isik oleks Tallinna Linnavalitsuse viimatinimetatud (08.01.1999.a) korralduse vaidlustanud. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 31. mai 2004.a kohtuotsusega haldusasjas nr 2-3/162/04 tuvastatud, et Tallinna Linnavalitsuse 15. oktoobri 1996.a korraldus nr 2561-k oli õigusvastane ning rikkus xxx maareformi seadusest tulenevat õigust erastada xxx asuva elamu juurde maad 1⁄2 mõttelises osas (vt toimik, lk 14-18). Seega langes Tallinna Linnavalitsuse 8. jaanuari 1999.a korraldusest nr 41-k tulenevalt ära xxx kinnistu omandamise õiguslik alus. Võttes aluseks Riigikohtu poolt 14. aprillil 2003.a tsiviilasjas nr 3-21-26-03 tehtud otsuses väljendatud seisukoha, on maa tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamisel korraldus kehtetu tagasiulatuvalt ning ka kinnistusraamatu kande õiguslik alus on tagasiulatuvalt ära langenud. Samas puudub võimalus kehtetuks tunnistatud 15. oktoobri 1996.a korralduse eelse olukorra taastamiseks, kuna xxx kinnistu oli juba 1997.a kostja poolt edasi võõrandatud ning koormatud kolmanda isiku kasuks ka piiratud asjaõigusega (hüpoteegiga). xxx hagi xxx ning Eesti Vabariigi vastu kinnistusraamatu kannete muutmiseks ja kinnistuskande aluseks oleva tehingu tühisuse tunnustamiseks on Tallinna Linnakohtu 13. märtsi 2001.a otsusega (tsiviilasjas nr 2/3/19-3965/99) jäetud rahuldamata. Linnakohtu otsus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsusega 4. veebruaril 2002.a. Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et kostja on omandanud maa (kinnistu pindalaga 1122m2) õigusliku aluseta ning kooskõlas TsK § 477 lg-tega 2 ja 3 on kostjal tekkinud kohustus hüvitada hagejale alusetult omandatu väärtus selle omandamise momendil. Kostja on xxx kinnitu omandanud 17.veebruaril 1997.a, mil toimus kostjale tagastatud maa esmakinnistamine. Asja materjalidest nähtuvalt tagastati hiljem tühistatud 15.oktoobri 1996.a korralduse nr 2561-k põhjal kostjale maad alusetult 561 m2 (s.o 1122 m2 : 2) ulatuses (selles ulatuses tulnuks maa erastada xxx). xxx kinnistu turuväärtuse kindlakstegemiseks viis kohus tsiviilasja menetluse käigus läbi kinnisvaraekspertiisi. Eksperdi järeldusotsustuse kohaselt oli kõnealuse kinnistu turuväärtus 17.veebruari 1997.a seisuga 180000 krooni. Kehtivat turusituatsiooni ja hindaja kasutada olnud andmete adekvaatsust arvestades võib ekspertarvamuse kohaselt saadud tulemuse täpsuseks pidada +/- 10% (vt toimik, lk 113). Seega võib kinnistu ühe ruutmeetri keskmiseks väärtuseks pidada 160,43 krooni (s.o 180000 kr : 1122 m2). Kostja poolt alusetult omandatud maa väärtuseks selle omandamise momendil oli järelikult 90000 krooni (s.o 561 m2 x 160,43 kr). Nimetatud summa tuleb kostja poolt hagejale hüvitada.
18.Hageja nõude rahuldamiseks suuremas ulatuses (hageja on palunud kostjalt välja mõista kokku 106253,50 krooni) puudub kohtu hinnangul alus. Nimelt on kinnisvaraekspertiisi läbi viinud ekspert arvestanud xxx kinnistu turuväärtusest maha sellel asunud kolme lammutamist vajava hoone eeldatavad lammutuskulud (ligikaudu 33000 krooni). Hageja hinnangul ei ole kõnealuste lammutuskulude arvestamine põhjendatud, mistõttu ka objekti väärtus peaks olema 33000 krooni võrra kõrgem. Hageja käsitluse kohaselt ei pruugi kinnistul asuvate amortiseerunud hoonete näol olla tegemist ilmtingimata turuväärtust vähendavate teguritega, sest lammutatud ehitiste materjale saab kasutada näiteks rajatava tee täiteks, maja ehitamisel vundamendi täiteks, palkidest saab küttepuid jne. Hageja märgib, et ka kostja ise on oma vastuväidetes rõhutanud, et on oluliselt ümber kujundanud reljeefi (likvideerinud vanad sõjaaegsed kaitsekraavid nende täitmise teel, sillutanud juurdepääsuteed jne). Lisaks leiab hageja, et ekspert on hariliku väärtuse kindlaksmääramisel kasutanud võrdlusmeetodit ning võrreldavate objektide puhul on samuti olnud tegemist kruntidega, kus on asunud amortiseerunud ja lammutamist vajavad hooned. Samas on nende kruntide puhul ühe ruutmeetri väärtus jäänud tunduvalt kõrgemaks xxx kinnistule määratud ruutmeetri hinnast. Kohus hageja toodud seisukohaga ei nõustu. Kohtu hinnangul on põhjendamatu nõuda alusetult saadu väärtuse hüvitamist ulatuses, milles kostja ei ole saadu väärtuse võrra rikastunud. Hageja taoline nõue võiks kuuluda rahuldamisele üksnes juhul, kui kostja maa esmakinnistamise ajal teadis või pidanuks teadma asjaoludest, mis annavad aluse saadu tagasinõudmiseks. Kehtivas õiguses on eeltoodud põhimõtted väljendatud VÕS §§-des 1033 ja 1035, kuid õiguse üldpõhimõtetena saab neid kohtu hinnangul arvestada ka tsiviilkoodeksi normide rakendamisel. Kohtu hinnangul ei ole
käesoleval juhul tõendatud, et kostja teadis või pidi maa tagastamise ajal teadma asjaoludest, mis annavad aluse saadu tagasinõudmiseks. Tuleb arvestada, et 15.oktoobri 1996.a korraldus nr 2561-k maa tagastamise kohta tunnistati kehtetuks alles 8.jaanuari 1999.a korraldusega nr 41-k. Hageja väide, et kinnistul asuvad amortiseerunud hooned ei pruugi kinnistu turuväärtust vähendada, on kohtu hinnangul paljasõnaline ning vastuolus kinnisvaraeksperdi tehtud järeldustega.
19.Samas ei jaga kohus ka kostja seisukohta, mille kohaselt tuleks hageja võimaliku nõude määratlemisel lähtuda maa maksustamishinnast (75 kr/m2). Seetõttu jätab kohus TsMS § 238 lgte 1 ja 5 alusel arvestamata kostja poolt esitatud maa maksustamishinda puudutavad tõendid (vt toimik, lk 45, lk 201-202). TsK § 477 lg 3 seob hüvitise suuruse omandatu väärtusega. Kostja poolt kinnisasja omandamise hetkel kehtinud asjaõigusseaduse (AÕS) § 29 lg 2 kohaselt loeti asja harilikuks väärtuseks selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Vastavalt AÕS § 29 lgle 3 loeti asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei olnud sätestatud teisiti. Ka kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 65 tulenevalt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Serva 6a kinnistu turuhind 17.02.1997.a seisuga oli asjas läbi viidud ekspertiisi tulemuste kohaselt 180000 krooni, mis teeb kinnistu ühe ruutmeetri maksumuseks ligikaudu 160,43 krooni. Õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimist reguleerib eeskätt Vabariigi Valitsuse 13. juuli 1993.a määrusega nr 216 kinnitatud maa õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise kord. Nimetatud õigusakti 24. punkti kohaselt määrab õigusvastaselt võõrandatud maa ja sellel kasvanud metsa maksumuse maa hindamise seaduse alusel ja vastavalt Vabariigi Valitsuse 22.augusti 2001. a määrusele nr 276 "Õigusvastaselt võõrandatud maa maksustamishinnad" kindlaks maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse täitevorgan või tema poolt sõlmitud lepinguga määratud isik. Samas tuleb silmas pidada, et tulenevalt omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 13 lg-s 1 sätestatust kujutab maa kompenseerimine omandireformi (maareformi) käigus endast seadusest tulenevate avaliku halduse ülesannete täitmist riigi poolt. Omandireformi läbiviimise käigus maa maksumuse määramist reguleerivad normid ei ole seega käesoleva eraõigusliku vaidluse lahendamisel kohtu arvates rakendatavad. Kohus osundab seejuures täiendavalt Riigikohtu 28. novembri 2006.a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-119-06, mille 16. punktis on tsiviilkolleegium muu hulgas rõhutanud, et üksnes mõistlikkuse ja õigluse põhimõtte järgimise eesmärki silmas pidades ei saa jätta kohaldamata seaduses sätestatut.
20.Vastusena kostja vastuväidetele märgib kohus veel järgmist. Kostja (kui vara saaja) heausksus maa tagastamisel (ja usk tagastamise õiguspärasusse) ei välista iseenesest hagis esitatud nõuet alusetult saadud vara väärtuse hüvitamiseks. TsK § 477 regulatsioon ei sea alusetult saadud vara tagastamise või hüvitamise kohustuse olemasolu sõltuvusse sellest, kas vara saanud isik teadis või pidi teadma vara saamise alusetusest. Nimetatu võiks omada õiguslikku tähendust juhul, kui hagis oleks esitatud ka nõue alusetult saadud varalt saadud tulude hüvitamiseks (TsK § 477 lg 5). Samuti võib vara saaja teadlikkusest või teadmapidamisest (vara saamise aluse puudumisest) sõltuda hageja nõude ulatus (vt otsuse p 18). Samuti leiab kohus, et hagi rahuldamist ei välista iseenesest ka asjaolu, et kostja on tunnistatud Tallinnas xxx asuva maaüksuse suhtes omandireformi õigustatud subjektiks (vt toimik, lk 9). Ühelt poolt on ilmne, et kostja kui õigustatud subjekt omab jätkuvalt õigust nõuda vara kompenseerimist (ORAS § 4). Teiselt poolt ei ole õiguslikult välistatud alusetust rikastumisest tulenevad nõuded omandireformi kohustatud subjekti poolt õigustatud subjekti vastu. Kohus leiab seejuures, et põhimõtteliselt oleks võimalik vastastikku tasumisele kuuluvaid summasid käesoleva lahendi tegemisel saldeerida ning seeläbi kostjalt väljamõistetavat summat vähendada.
Samas ei ole kostja kompensatsiooninõude lõplik suurus hetkel määratletav, mistõttu kohtul puudub võimalus seda otsuse tegemisel arvestada.
21.Ülaltoodu põhjal rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja alusetult omandatud vara väärtuse hüvitisena 90000 krooni. Kooskõlas 1. jaanuaril 2006.a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §ga 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni 31.detsembrini 2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 sätestas, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Õigusabikulude väljamõistmisel tuleb arvestada sama seaduse § 61 lg 1 p-s 1 nimetatud piirmääraga. Nimetatud sätte kohaselt võib kohus mõista poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt hinnaga hagi puhul välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Käesolevas asjas on hageja palunud kostjalt välja mõista menetluskulud (kohtukulud) kogusummas 19900 krooni, mis koosnevad hagi esitamisel tasutud (tagastamata) riigilõivust 7000 krooni, eksperditasust 5900 krooni ning apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust summas 7000 krooni (vt toimik, lk 135 ja lk 136, lk 159 ja lk 174). Kostja on palunud hagejalt välja mõista menetluskuluna õigusabikulud (s.h ringkonnakohtus kantud) kogusummas 20532 krooni, s.h käibemaks 18% (vt toimik, lk 126-134 ja lk 175-179). Kohus rahuldab käesoleva otsusega hageja esitatud nõude (106253,50 krooni) 84,7 % ulatuses ning hagi jääb vastavalt rahuldamata 15,3% ulatuses. Lähtudes ülalviidatud TsMS § 60 lg-st 1, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja hageja kohtukulu võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, s.o 16855,30 krooni. Vastavalt TsMS § 61 lg 1 p-s 1 sätestatule on hagejalt võimalik kostja kasuks välja mõista õigusabikulu kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast. Hagi jääb käesoleval juhul rahuldamata 16253,50 krooni ulatuses. Viis protsenti nimetatud summalt moodustab ligikaudu 812,70 krooni. Toodud summat peab kohus vajalikuks ja põhjendatud kuluks TsMS § 61 lg 1 p 1 tähenduses ning mõistab selle hagejalt kostja kasuks välja. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kohtukulud 16855,30 krooni ulatuses ning hagejalt kostja kasuks kohtukulud 812,70 krooni ulatuses.
22.Hageja on 23.mail 2006.a esitanud kehtiva TsMS § 150 lg 1 p-le 1 ja riigilõivuseaduse § 15 lg 1 p-le 1 tuginedes taotluse enamtasutud riigilõivu tagastamiseks seoses hagihinna vähendamisega. Algselt on hageja tasunud hagiavalduselt riigilõivu 12000 krooni (vt toimik, lk 8). Nõudelt summas 106253,50 krooni tulnuks hagi esitamise ajal tasuda aga riigilõivu 7000 krooni. Tulenevalt eeltoodust palub hageja tagastada riigilõivu 5000 krooni ulatuses. Kohus leiab, et hageja taotlus riigilõivu tagastamiseks 5000 krooni ulatuses on põhjendatud. 1.jaanuaril 2006.a jõustunud TsMS § 6 kohaselt tehakse menetlustoiming selle tegemise ajal kehtiva seaduse alusel. Kehtiva TsMS § 150 lg 1 p-st 1 tulenevalt tagastatakse riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Riigilõiv tagastatakse määruse alusel riigilõivu tasunud isiku nõudel (TsMS § 150 lg 3). Algses hagiavalduses hindas hageja vaidlusaluse vara (xxx kinnistu) väärtuseks 206165,50 krooni ning määratles sellele vastavalt ka hagi hinna. Samas on asjas hageja taotluse põhjal läbi viidud ekspertiis, mille tulemustest lähtuvalt on hageja vähendanud enda nõuet 106253,50 kroonini. Lähtudes hagihinnast 106253,50 krooni ning võttes aluseks hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 37 ja sama seaduse
lisa 2, tulnuks hagejal tasuda hagilt riigilõivu 7000 krooni. Seega on hageja tasunud riigilõivu 5000 krooni võrra enam seaduses ettenähtust. Enamtasutud osas kuulub riigilõiv hagejale tagastamisele.
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.