Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Malle Seppik ja Ande Tänav
Otsusese tegemise aeg ja koht
23. november 2007.a., Tallinn
Tsiviilasja number
2-05-2639
Tsiviilasi
Tallinna linna (Tallinna Linnavalitsuse kaudu) hagi Tiit Kalpuse vastu 106 253,50 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21. augusti 2007. a. otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tiit Kalpuse apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Tallinna linn (Tallinna Linnavalitsuse kaudu, asukoht Vabaduse väljak 7 Tallinn), lepinguline esindaja Kelli Ristal Kostja Tiit Kalpus (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht x), lepinguline esindaja Vahur Ambos
RESOLUTSIOON:
1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 21. augusti 2007. a. otsus Tallinna linna hagis Tiit Kalpuse vastu 106 253,50 krooni saamiseks.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Kostja menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebe kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
1.Hagiavalduse kohaselt omandas A. Trummer 1962. a.1⁄2 mõttelist osa Tallinnas x asuvast hoonest. Elamu kaasomanik 1⁄2 mõttelises osas oli kostja. Tallinna Linna RSN TK 14. veebruari 1986. a. otsuse nr 75 lisa p 15 kohaselt kinnitati x asuvate ehitiste maakasutuseks kokku 2 103 m2. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 30. jaanuari 1995. a. otsusega nr 4790 tunnistati Tallinnas x asuv krunt omandireformi objektiks ja kostja ainsaks maa tagastamise õigustatud subjektiks.
15.oktoobril 1996. a. andis Tallinna Linnavalitsus korralduse nr 2561-k, millega otsustati tagastada kostjale õigusvastaselt võõrandatud maa osaliselt (uue aadressiga x). Seoses maa tagastamisega otsustati vähendada x maakasutust 1 122 m2 võrra, jättes krundi suuruseks 981 m2. Kostjale tagastatud maatükk kanti kinnistusraamatusse 17. veebruaril 1997. a. Kostja kinkis x kinnistu poeg J. Kalpusele, kes kanti kinnistu omanikuna kinnistusregistrisse 20. märtsil 1997. a.
16.aprillil 1997. a. väljastas Tallinna Linnavalitsus J. Kalpusele ehitusloa x kinnistule elamu ehitamiseks. Kasutusluba ehitisele on väljastatud 5. detsembril 1997. a.
16.aprillil 1999. a. müüs J. Kalpus x kinnistu M. Rle.
10.novembril 1997. a. esitas X kaasomanik A. Trummer avalduse X juurde kuuluva maa 2103 m2 erastamiseks. 6. aprillil 1998. a. omandas Tallinnas X asuvast elamust 1⁄2 mõttelist osa oma emalt A. Trummerilt kinkelepingu alusel T. Trummer. Viimane esitas 22. oktoobril 1998. a. Tallinna Linnavalitsusele X maa ostueesõigusega erastamise avalduse.
8.jaanuari 1999. a. korraldusega nr 41-k tunnistas Tallinna Linnavalitsus enda 15. oktoobri 1996. a. korralduse nr 2561-k, millega otsustati tagastada kostjale õigusvastaselt võõrandatud maa, kehtetuks. T. Trummer esitas Tallinna Linnakohtule hagi kostja T. Kalpuse, J. Kalpuse ja Eesti Vabariigi vastu kinnistusraamatu kannete muutmiseks ja kande aluseks oleva tehingu tühisuse tunnustamiseks. Tallinna Linnakohtu 13. märtsi 2001. a. otsusega tsiviilasjas nr 2/19-3965/99 jäeti hagi rahuldamata.
16.mail 2001. a. esitas T. Trummer Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna linnalt linnavalitsuse 15. oktoobri 1996. a. korralduse nr 2561-k väljaandmisega tekitatud 380 000 krooni suuruse varalise kahju (maa ostuõigusega erastamise õigusest ilmajäämisega seotud kahju), tsiviilprotsessiga seotud kohtukulude summas 40 887,40 krooni ja moraalse kahju 250 000 krooni hüvitamist. Halduskohtumenetluse raames palus T. Trummer kindlaks teha Tallinna Linnavalitsuse 15. oktoobri 1996. a. korralduse nr 2561-k õigusvastasuse. Tallinna Halduskohtu 17. aprilli 2003. a. otsusega jäeti T. Trummeri kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 31. mai 2004. a. otsusega (haldusasi nr 23/162/04) tühistati Tallinna Halduskohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata varalise kahju hüvitamise nõue summas 380 000 krooni ja tehti selles osas uus otsus, millega nõue rahuldati. Lisaks mõisteti T. Trummeri kasuks Tallinna linnalt välja riigilõiv 11 400 krooni ja õigusabikulu 19 000 krooni. Ringkonnakohus leidis oma lahendis, et A. Trummeril oli õigus
saada maa omanikuks maareformi seaduse (MRS) alusel. Alates
7.juunist 1996. a. kehtinud MRS § 7 lg 1 kohaselt ei olnud enam võimalik hoonete või rajatiste juurde kuuluva krundi jagamine eesmärgiga tagastada osa maast õigustatud subjektile. Samuti leidis ringkonnakohus, et Tallinna Linnavalitsuse 15. oktoobri 1996. a. korraldus nr 2561-k oli õigusvastane. T. Trummer jäi õigusvastase korralduse tõttu ilma õigusest erastada ostueesõigusega 1⁄2 mõttelist osa maast, mistõttu tekkis tal varaline kahju. Kõnealune Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsus on jõustunud. Tallinna linn on hüvitanud T. Trummerile varalise kahju summas 380 000 krooni.
2.Eeltoodust tulenevalt on hageja hinnangul jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et Xa maa tagastamise aluseks olev Tallinna Linnavalitsuse 15. oktoobri 1996. a. korraldus nr 2561-k, millega ühtlasi vähendati x maakasutust, oli õigusvastane ning kostjal ei olnud õiguslikku alust Xa maa omandamiseks. Kuna viimatinimetatud korraldus on tunnistatud Tallinna Linnavalitsuse 8. jaanuari 1999. a. korraldusega kehtetuks, on hageja arvates ära langenud kostjale maa tagastamise alus ning kostja olnuks kohustatud selle (561 m2 ulatuses) hagejale tagastama. Sellisel juhul oleks viimane saanud kõnealuse maatüki erastada T. Trummerile. Kinnisasja tagastamine ei olnud aga võimalik, kuna kostja võõrandas selle oma pojale ja viimane omakorda M. R. Seetõttu on kostja kui maa alusetu omandaja kohustatud selle väärtuse hüvitama rahas.
3.Väidetavalt alusetult saadud maa väärtuse arvutamisel on hageja võtnud aluseks vara väärtuse selle omandamise ehk kostja nimele kinnistamise hetkel (s.o 17. veebruar 1997. a.). Võttes aluseks ülalnimetatud Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 31. mai 2004. a. otsuse ja hageja käsutuses oleva hindamisakti Xa asuva maa turuväärtuse kohta 2001. aastal, hindab hageja kostja poolt omandatu väärtuseks 17. veebruari 1997. a. seisuga 206 167, 75 krooni. 23. mail 2006. a. esitatud avaldusega vähendas hageja oma nõuet 106 253, 50 kroonini.
4.Hagis esitatud nõude õigusliku alusena on hageja tuginenud tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lgtele 1-3. Kostja vastuväited hagile
5.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja hinnangul omandas ta Xa kinnistu seaduslikult ja heauskselt omandireformi käigus vara tagastamise teel. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 30. jaanuari 1995. a. otsus nr 4790 kostja tunnistamise kohta omandireformi õigustatud subjektiks on jätkuvalt õigusjõus. Seda ei ole tühistatud ega muudetud. Seega on kostja jätkuvalt omandireformi õigustatud subjekt ning sellest tulenevalt ei saa pidada põhjendatuks hageja seisukohta, et kostja on temale tagastatud maa omandanud alusetult. Juhul kui maad ei oleks õigustatud subjektile tagastatud (põhjusel, et kolmas isik omas selle maa suhtes erastamiseõigust), oleks kohustatud isik pidanud selle maa õigustatud subjektile kompenseerima. Õigustatud subjektiks tunnistatud isik omab õigusvastaselt võõrandatud vara osas kohustatud subjekti vastu nõudeõigust, mistõttu ei saa vara alusetut omandamist õigustatud subjekti poolt toimuda. Vastupidine seisukoht oleks kostja arvates vastuolus omandireformi mõttega.
6.Kostja leiab samuti, et maa osalise tagastamise ajal 1996. a. oktoobris ja maa kinkimise ajal 1997. aastal tegutses ta heas usus ja teadmises, et Tallinna Linnavalitsuse tagastamiskorraldus jääb kehtima. Kostjal puudus alus oletada, et ligi kaks aastat hiljem (08. jaanuaril 1999. a.) võtab hageja vastu korralduse, millega tunnistab maa osalise tagastamise kehtetuks.
7.Omandireformi läbiviimine Tallinna linnas on Tallinna Linnavalitsuse kohustus. Kui linnavalitsus on omandireformi läbiviimise käigus teinud vigu ja põhjustanud isikutele kahju, peab hageja kostja hinnangul ise oma vigade eest vastutama ja kahju heastama, mitte nõudma oma eksimuse rahalist hüvitamist teiselt õigustatud subjektilt.
8.Kostja vaidleb vastu ka hagis välja toodud maa väärtusele (seisuga 17. veebruar 1997. a.). Kostja arvates on hageja vastavasisulised arvestused meelevaldsed. Hageja on lähtunud Xa kinnistu turuväärtuse tuletamisel 28. märtsil 2001. a. koostatud hindamisaktist, kuid ei ole arvestanud kinnistu väärtuse tõusu sellele aastatel 1997-2001 tehtud parenduste arvel. Kostja leiab, et vaidlusaluse maa hind oli nii tagastamisotsuse tegemise ajal (25. oktoobril 1996. a.) kui kinnistusraamatukande tegemise ajal (17. veebruaril 1997. a.) võrdne maa maksustamishinnaga 64 600 krooni, mis nähtub tagastatava maa maksustamishinna aktist.
9.15. juunil 2006. a. esitas kostja täiendavad vastuväited, milles leidis, et hagi on aegunud. Kostja tugines riigivastutuse seaduse (RVastS) § 31 lg-le 2, mis sätestab, et enne seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks või alusetult üleantud raha või asja tagastamiseks võib taotluse või kaebuse esitada enne RVastS seaduse jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul RVastS seaduse jõustumisest arvates. Hagiavalduse materjalidest nähtub, et väidetava kahju aluseks olevad asjaolud tekkisid ja hageja sai nendest teada enne RVastS-i jõustumist. Nõude aegumise vältimiseks oleks hageja pidanud esitama hagi kostja vastu hiljemalt 1. jaanuaril 2005. a. Hagi on aga esitatud alles 2005. a. juunis. Kostja palus kohtul kohaldada hagi aegumist. Menetluse käik ja esimese astme kohtu otsus
10.10. oktoobri 2006. a. otsusega jättis maakohus hagi rahuldamata, kuna leidis, et hageja nõue on aegunud. 24. jaanuari 2007. a. otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse ning saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohtu otsus jõustus 26. veebruaril 2007. a.
11.21.augusti 2007. a. otsusega rahuldas maakohus hagi osaliselt. Maakohus asus poolte vahel vaidlustamata asjaolude pinnalt seisukohale, et kuna Tallinna Linnavalitsuse 15. oktoobri 1996. a. korraldus on Tallinna Linnavalitsuse 8. jaanuari 1999. a. korraldusega nr 41k tunnistatud kehtetuks, on ära langenud kostja poolt Tallinnas Xa asuva kinnistu omandamise õiguslik alus. Kuna kostja on tagastatud kinnistu 1997. a. edasi võõrandanud ning koormanud kolmanda isiku kasuks ka piiratud asjaõigusega (hüpoteegiga), puudub võimalus kehtetuks tunnistatud 15. oktoobri 1996. a. korralduse eelse olukorra taastamiseks. T. Trummeri hagi T. Kalpuse ning Eesti Vabariigi vastu kinnistusraamatu kannete muutmiseks ja kinnistuskande aluseks oleva tehingu tühisuse tunnustamiseks on Tallinna Linnakohtu 13. märtsi 2001. a. otsusega (tsiviilasjas nr 2/3/19-3965/99) jäetud rahuldamata. Linnakohtu otsus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsusega 4. veebruaril 2002. a. Eeltoodut arvestades on kostja maakohtu hinnangul omandanud tagastatud maa õigusliku aluseta. Kuna alusetu rikastumine leidis aset enne 1. juulit 2002. a., kohaldas maakohus tsiviilkoodeksi 43. ptk regulatsiooni ning leidis, et kooskõlas TsK § 477 lg-tega 2 ja 3 on kostjal tekkinud kohustus hüvitada hagejale alusetult omandatu väärtus selle omandamise momendi seisuga.
12.Kinnistu turuväärtuse kindlakstegemiseks viis kohus tsiviilasja menetluse käigus läbi ekspertiisi. Eksperdi järeldusotsustuse kohaselt oli kõnealuse kinnistu turuväärtus
17.veebruari 1997. a. seisuga 180 000 krooni. Kehtivat turusituatsiooni ja hindaja kasutada olnud andmete adekvaatsust arvestades võib ekspertarvamuse kohaselt saadud tulemuse täpsuseks pidada +/- 10%. Seega võib kinnistu ühe ruutmeetri keskmiseks väärtuseks pidada 160,43 krooni (180 000 kr : 1 122 m2). Tuginedes eksperdi järeldusotsustusele, leidis maakohus, et kostja poolt alusetult omandatud maa väärtuseks selle omandamise momendil oli 90 000 krooni (561 m2 x 160,43 kr).
13.Hageja nõude rahuldamiseks suuremas ulatuses puudus maakohtu hinnangul alus. Ekspert on arvestanud Xa kinnistu turuväärtusest maha sellel asunud kolme lammutamist vajava hoone eeldatavad lammutuskulud (ligikaudu 33 000 krooni). Hageja väide, et kinnistul asuvad amortiseerunud hooned ei pruugi kinnistu turuväärtust vähendada, on kohtu hinnangul paljasõnaline ning vastuolus kinnisvaraeksperdi tehtud järeldustega. Kohus leidis, et on põhjendamatu nõuda alusetult saadu väärtuse hüvitamist ulatuses, milles kostja ei ole saadu väärtuse võrra rikastunud. Hageja taoline nõue võiks kuuluda rahuldamisele üksnes juhul, kui kostja maa esmakinnistamise ajal teadis või pidanuks teadma asjaoludest, mis annavad aluse saadu tagasinõudmiseks. Kehtivas õiguses on eeltoodud põhimõtted väljendatud VÕS §-des 1033 ja 1035, kuid õiguse üldpõhimõtetena saab neid arvestada ka TsK normide rakendamisel.
19.Samas ei jaganud maakohus ka kostja seisukohta, mille kohaselt tuleks hageja võimaliku nõude määratlemisel lähtuda maa maksustamishinnast (75 kr/m2). Seetõttu jättis kohus TsMS § 238 lg-te 1 ja 5 alusel arvestamata kostja poolt esitatud maa maksustamishinda puudutavad tõendid (t.lk 45 ja 201-202). TsK § 477 lg 3 seob hüvitise suuruse omandatu väärtusega. Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 13 lg-s 1 sätestatud maa kompenseerimine maareformi käigus kujutab endast seadusest tulenevate avaliku halduse ülesannete täitmist riigi poolt. Omandireformi läbiviimise käigus maa maksumuse määramist reguleerivad normid ei ole seega käesoleva eraõigusliku vaidluse lahendamisel rakendatavad. Maakohus osundas seejuures täiendavalt Riigikohtu 28. novembri 2006. a. otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1119-06, mille 16. punktis on tsiviilkolleegium muu hulgas rõhutanud, et üksnes mõistlikkuse ja õigluse põhimõtte järgimise eesmärki silmas pidades ei saa jätta kohaldamata seaduses sätestatut.
20.Vastusena kostja vastuväidetele märkis maakohus veel, et kostja heausksus maa tagastamisel (ja usk tagastamise õiguspärasusse) ei välista iseenesest hagis esitatud nõuet alusetult saadud vara väärtuse hüvitamiseks, kuna TsK § 477 regulatsioon ei sea alusetult saadud vara tagastamise või hüvitamise kohustuse olemasolu sõltuvusse sellest, kas vara saanud isik teadis või pidi teadma vara saamise alusetusest. Samuti leidis kohus, et hagi rahuldamist ei välista iseenesest ka asjaolu, et kostja on tunnistatud Serva tn 6 asuva maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Ühelt poolt on ilmne, et kostja kui õigustatud subjekt omab jätkuvalt õigust nõuda vara kompenseerimist (ORAS § 4), teiselt poolt ei ole õiguslikult välistatud alusetust rikastumisest tulenevad nõuded omandireformi kohustatud subjekti poolt õigustatud subjekti vastu.
21.Eeltoodu põhjal rahuldas kohus hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja alusetult omandatud vara väärtuse hüvitisena 90 000 krooni. Menetluskulud jaotas maakohus kuni 31. detsembrini 2005. a. kehtinud TsMS § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p 1 alusel ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kohtukulud 16 855,30 krooni ulatuses ning hagejalt kostja kasuks 812,70 krooni ulatuses.
Apellatsioonkaebus
22.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hageja nõue osaliselt rahuldati. Kostja arvates on maakohus ebaõigesti hinnanud asjaolusid ja vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme, mis on viinud ebaõige lahendini.
23.Kaebuse põhjendustes on kostja valdavalt korranud hagile esitatud vastuväidetes väljendatud seisukohti. Nii on kostja endiselt seisukohal, et ta ei ole hageja arvel alusetult vara omandanud ega seetõttu kohustatud tasuma hagejale hüvitist vara väärtuses. Alusetult vara omandanuks ei saa pidada isikut, kes on kehtiva seaduse alusel tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks õigusvastaselt võõrandatud vara osas ja kellele see vara on osaliselt tagastatud. Vara omandamise alus ei ole ära langenud, kuna kostja on ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 30. oktoobri 1995. a. otsuse nr 4790 alusel endiselt omandireformi õigustatud subjektiks.
24.Kostja ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei välista kostja heausksus maa tagastamisel ja usk selle õiguspärasusse hageja nõuet. TsK § 477 kohaldamise ning vara heaja pahauskse omandamise küsimuses tuleb arvestada, et tegemist on omandireformi käigus vara tagastamisega, ja lähtuda omandireformi spetsiifikast. Omandireformi käigus vara üleandmise puhul on sisuliselt tegemist omanikelt ebaseaduslikult ja omavoliliselt äravõetud vara tagastamisega samadele omanikele või nende pärijatele ning seega varem tekitatud ülekohtu heastamisega. Kostja arvates on maakohus asja lahendamisel ebaõigesti kohaldanud TsK § 477 sätteid ja jätnud muuhulgas arvestamata ORAS § 2 lg 1 sätestatud põhimõtte.
25.Hageja nõude näol on kostja hinnangul sisuliselt tegemist hagejalt T. Trummeri kasuks väljamõistetud varalise kahju regressi korras sissenõudmisega kostjalt. Kostja hinnangul on hageja kohustused T. Trummeri ees tekkinud ainuüksi hageja enda tegevuse tulemusena, mis aga ei anna alust pidada kostjat kui omandireformi õigustatud subjekti vara alusetuks omandajaks.
26.Kostjale ei ole arusaadav, miks maakohus ei jaganud tema seisukohta, mille kohaselt tuleks võimaliku nõude suuruse määratlemisel lähtuda maa maksustamishinnast 75 kr/m2. Maakohtu seisukohast tuleneb, et omandireformi käigus maa maksumuse ja kompensatsiooni suuruse määramisel on kohaldatavad avaliku õiguse normid, samas kui kohustatud subjekti poolt nõude esitamisel õigustatud subjekti vastu kuuluvad kohaldamisele hoopis eraõiguse normid. Seega mõlemal juhul kuuluksid kohtu järelduse kohaselt kohaldamisele õigustatud subjekti jaoks ebasoodsamad õigusnormid, mistõttu maa, mis oli kostja isalt õigusvastaselt võõrandatud ja tema omandusest väljas enam kui 50 aastat, peab kostja nüüd turuväärtuse alusel uuesti välja maksma. Kostja arvates on selline järeldus ilmselges vastuolus õigluse ja mõistlikkuse põhimõttega.
27.Apellatsioonimenetluse kulud palub kostja jätta hageja kanda.
Vastus apellatsioonkaebusele
28.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
22.Tsiviilkolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.
23.Sarnaselt maakohtule ei jaga ka ringkonnakohus kostja seisukohta, mille kohaselt välistab kostja tunnistamine omandireformi õigustatud subjektiks temapoolse alusetu rikastumise võimaluse. Maakohus on oma otsuses õigesti märkinud, et asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 10 lg 1 kohaselt kantakse maareformi käigus tagastatud maa kinnistusraamatusse (kinnistusregistri osa avatakse) valla- või linnavalitsuse poolt esitatud kirjaliku kinnistamisavalduse, valla- või linnavalitsuse korralduse ja maakatastri andmete alusel. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja kanti 17. veebruaril 1997. a. Xa kinnistu omanikuna kinnitusraamatusse Tallinna Linnavalitsuse 15. oktoobri 1996. a. korralduse nr 2561-k alusel (t.lk 10), mis on Tallinna Linnavalitsuse 08. jaanuari 1999. a. korraldusega nr 41-k kehtetuks tunnistatud (t.lk 20). Viimatinimetatud korralduse kehtivust ei ole kahtluse alla seatud. Seega on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et kostja poolt kinnistu omandamise õiguslik alus on ära langenud. Tänaseni kehtiv ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 30. jaanuari 1995. a. otsus nr 4790, millega kostja tunnistati Tallinnas X asuva krundi suhtes maa tagastamise õigustatud subjektiks (t.lk 9), ei saa olla ilma kehtiva vara tagastamise korralduseta iseseisvaks vara omandamise aluseks. Vastavalt Vabariigi Valitsuse
05.veebruari 1993. a. määrusega nr 36 vastu võetud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-le 39 on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise aluseks kohaliku omavalitsuse täitevorgani korraldus vara tagastamise kohta.
24.Kolleegium ei nõustu ka kostja väitega, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsK § 477 sätteid ja jätnud muuhulgas arvestamata ORAS § 2 lg-s 1 sätestatud ülekohtu heastamise põhimõtte. 01. juulil 2002. a. jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01. juulit 2002. a., asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui VÕSRS-st ei tulene teisiti. Vastavalt VÕSRS §-le 23 kohaldatakse VÕS-s alusetu rikastumise kohta sätestatut juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 01. juulit 2002. a. Kuna kostja kanti Xa kinnistu omanikuna kinnitusraamatusse 17. veebruaril 1997. a., on maakohus vaidluse lahendamisel õigesti kohaldanud TsK 43. ptk regulatsiooni. Vastavalt TsK § 477 lg-le 1 on isik, kes omandas ilma seadusega või tehinguga kindlaks määratud alusteta vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. TsK § 477 lg 2 kohaselt tekib samasugune kohustus ka juhul, kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära langeb. Sama paragrahvi kolmas lõige sätestab, et alusetult omandatud vara natuuras tagastamise võimatuse korral tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Vaidlust ei ole selle üle, et kostjale tagastatud maa korduva võõrandamise ja koormamise tõttu puudub võimalus Tallinna Linnavalitsuse 15. oktoobri 1996. a. kehtetuks tunnistatud korralduse eelse olukorra ennistamiseks. Seetõttu on kostja kohustamine hüvitada alusetult omandatud vara väärtus rahas ainuvõimalik. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja heausksus maa tagastamisel (ja usk tagastamise õiguspärasusse) ei välista iseenesest hagis esitatud nõuet alusetult saadud vara
väärtuse hüvitamiseks, kuna TsK § 477 regulatsioon ei sea alusetult saadud vara tagastamise või hüvitamise kohustuse olemasolu sõltuvusse sellest, kas vara saanud isik teadis või pidi teadma vara saamise alusetusest. Nimetatud põhjusel ei ole kostja viited omandireformi eesmärkidele asjakohased.
25.Kostjale väidetavalt arusaamatuks jäänud maakohtu poolne lähtumine vara väärtuse määramisel turuväärtusest ja mitte maa maksustamishinnast on seletatav hagi materiaalõigusliku alusega. Maakohus on õigesti leidnud, et TsK § 477 lg 3 seob hüvitise suuruse omandatu väärtusega. Kostja poolt kinnisasja omandamise hetkel kehtinud asjaõigusseaduse (AÕS) § 29 lg 3 kohaselt loeti asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei olnud sätestatud teisiti. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 võrdus asja harilik väärtus selle kohaliku keskmise müügihinnaga (turuhind). Tsiviilasja menetluse käigus läbiviidud ekspertiisi tulemuste kohaselt oli Xa kinnistu turuhind 17. veebruari 1997. a. seisuga 180 000 krooni, mis teeb kinnistu ühe ruutmeetri maksumuseks ligikaudu 160,43 krooni (t.lk 113). Õige on maakohtu seisukoht, et omandireformi läbiviimise käigus maa maksumuse määramist reguleerivad normid ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel rakendatavad ning asjakohane on maakohtu poolt sellele lisatud täiendav viide Riigikohtu 28. novembri 2006. a. otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-119-06, mille 16. punktis on tsiviilkolleegium muu hulgas rõhutanud, et üksnes mõistlikkuse ja õigluse põhimõtte järgimise eesmärki silmas pidades ei saa jätta kohaldamata seaduses sätestatut.
26.Lisaks kostja seisukohtadele väljamõistmisele kuuluva hüvitise suuruse osas on viimati nimetatud Riigikohtu seisukohas väljendatu ringkonnakohtu arvates sobilik vastamaks ka kõigile teistele eespool juba käsitletud kostja poolt maakohtu lahendi kohta tehtud etteheidetele. Kostjal tuleb mõista, et omandireformi käigus kuulub tagastamisele vara vaid selles ulatuses, milleks õigustatud subjektil on õigus tulenevalt maa tagastamist ette nägevatest seaduse sätetest ja tagastamise hetkeks kujunenud tehioludest. MRS § 221 lg 5 alates 7. juulist 1996. a. kehtiv redaktsioon sätestab, et kui mõni ehitise kaasomanikest on maa tagastamise õigustatud subjekt ja maad taotletakse tagasi, siis tagastatakse ja erastatakse maa kaasomandisse vastavalt kaasomanike mõttelistele osadele ehitises. Omandireformi õigustatud subjektiks olemise varjus ei saa vaadata mööda vaidlustamata tõsiasjast, et 1962. aastal omandas A. Trummer 1⁄2 suuruse mõttelise osa kõnealusel kinnistul asunud hoonest, ning see lõi A. Trummerile kostja maa tagastamise õiguse kõrvale võrdväärse õiguse elamu aluse maa erastamiseks ja võttis samaaegselt kostjalt võimaluse saada tagasi kogu sundvõõrandatud maa.
26.Kostja on palunud mõista hagejalt välja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 4 750 krooni ja õigusabikulud 29 736 krooni. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kostja taotlus kooskõlas kuni 31. detsembrini 2005. a. kehtinud TsMS § 60 lg-tega 1 ja 8 jätta rahuldamata ning menetluskulud tema enda kanda.
Iko Nõmm
Malle Seppik
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.