Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,
kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.J.O. (hageja) esitas 06.10.2016 hagi I.L.i (kostja) vastu kahju hüvitamiseks summas 5666,30 eurot. Hageja tasus kostja kohustused, mille kostja põhjustas hageja ja kostja ühisvara jagamise järgsel perioodil: 2000 euro suuruse advokaadiarve seoses kehtiva aktsiatunnistuse saamisega ning Soomes asunud korteri võlgnevused kokku summas 3666,30 eurot. Kostja elukoht on Soome Vabariigis.
2.Viru Maakohus keeldus 14.10.2016 määrusega J.O. hagi I.L.i vastu kahju hüvitamise nõudes menetlusse võtmisest. Hageja on esitanud kostja vastu VÕS §-le 115 viitavalt rahalise kahju hüvitamise nõude. Kostja elukohaks on alates 11.07.2007 Soome Vabariik. Maakohus keeldus TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel hagi menetlusse võtmast, sest rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi ei allu avaldus Eesti kohtule. Hageja peab esitama hagi kahju hüvitamiseks pädevale Soome Vabariigi kohtule. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda.
3.J.O. esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Viru Maakohtu 14.10.2016 määrus ning teha uus määrus, millega võtta hagi menetlusse.
4.Tartu Ringkonnakohus tühistas Viru Maakohtu 14.10.2016 määruse ja saatis asja TsMS § 667 lg 2 teise lause alusel samale maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Ringkonnakohus rahuldas J.O. määruskaebuse osaliselt. Ringkonnakohus leidis, et määruskaebuse kostjale edastamata jätmisega ja kostja seisukoha küsimata jätmisega kohtualluvuse suhtes on maakohus olulisel määral rikkunud menetlusõiguse norme.
MAAKOHTU SEISUKOHT
4.Viru Maakohus keeldus 01.03.2017 määrusega J.O. hagi I.L.i vastu menetlusse võtmast. Maakohus ei nõustunud hageja käsitlusega, et esitatud hagi puhul on tegemist abieluasjaga, mille esemeks on ühisvara jagamine või muu abikaasade varalisest vahekorrast tulenev nõue. Hageja on esitanud kostja vastu VÕS §-le 115 viitavalt rahalise kahju hüvitamise nõude. Samuti on kostja elukohaks alates 11.07.2007 Soome Vabariik. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud) artikkel 7 lõike 2 kohaselt isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda. Kuivõrd rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi ei allu avaldus Eesti kohtule, keeldus kohus avaldust menetlusse võtmast (TsMS § 371 lg 1 p 2).
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
5.J.O. esitas 16.03.2017 maakohtu 01.03.2017 määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus ning teha uus määrus, millega võtta hagi menetlusse. Määruskaebuse kohaselt nähtub hagiavaldusest ja selle lisadest üheselt, et kostja vastu esitatud nõue tuleneb kostja Viru Maakohtu määruse rikkumisest, millega jagati poolte ühisvara. Seetõttu pidi hageja ise kandma kulutused, mis kohtumääruse kohaselt olid ettenähtud kostjale. Seega on tegemist abikaasade varalisest suhtest tuleneva nõudega ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL)
nr 1215/2012 artikli 1 lõige 2 punkt a kohaselt ei kohaldata nimetatud määrust abielusuhtest tulenevatele varalistele õigustele. TsMS § 102 lg 3 teise lause kohaselt tuleb esitada hagi poolte ühise alaealise lapse elukoha järgi. Kuna poolte ühise alaealise lapse elukoht on Lääne-Virumaal, allub asi Viru Maakohtule.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
6.I.L. esitas 27.03.2017 seisukoha, milles leiab, et asi ei allu Eesti kohtule. Hageja nõude puhul pole tegemist ühisvara, vaid kahju nõudega, mida ei reguleeritud ühisvara jagamisel. Kostja elab ja töötab Soomes ning kahju aluseks olev juhtum on samuti toimunud Soome Vabariigis, mistõttu tuleks hagi esitada Soome kohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks ega tühistamiseks. Kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata (TsMS § 659, § 657 lg 1 p 1). Vaidluse all on jätkuvalt kohtualluvuse küsimus. Hageja elukoht on Eesti Vabariigis Lääne-Virumaal, kostja elukoht on Soome Vabariigis. Kohtualluvuse küsimus sõltub muuhulgas hageja nõude õigusliku aluse kindlakstegemisest.
8.Kohtualluvust tsiviilasjades reguleerivad Euroopa Liidus esiteks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu
12.detsembri 2012 määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüssel I bis) ja teiseks Nõukogu 27. novembri 2003 määrus (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega (Brüssel II bis).
8.1.Brüssel I bis määruse (nr 1215/2012) artikkel 1 p 2 alapunktis a) sätestatakse sõnaselgelt, et määrust ei kohaldata abielusuhtest või suhtele kohaldatava õiguse kohaselt abielule sarnase toimega suhtest tulenevate varaliste õiguste suhtes. Seega juhul, kui käsitada hageja nõuet abielu lahutamisest tuleneva ühisvara jagamisega seotud nõudena, ei määratle hagi kohtualluvust määrus nr 1215/2012.
8.2.Samas ei kohaldu praegusel juhul ka Brüssel II bis määrus (nr 2201/2003), kuna määrus ei laiene abieluga kaasnevate varaliste suhete üle peetavatele vaidlustele. Nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 preambuli lõikes 8 on selgelt märgitud, et abielulahutust, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamist käsitlevate kohtuotsuste osas tuleks käesolevat määrust kohaldada ainult abielude lahutamise suhtes ja see ei tohiks käsitleda küsimusi nagu lahutuse põhjus, abielu omandiõiguslikud tagajärjed või muud kaasnevad asjaolud.
8.3.Abielu varaliste tagajärgedega seonduvalt on välja töötatud eraldi Nõukogu määruse eelnõu kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta abieluvarasuhete puhul (Brüssel, 02.03.2016, COM(2016), 106, töödokument nr 2016/0059 CNS), kuid seda määrust ei ole veel vastu võetud. Eraldi määruse eelnõu väljatöötamine viitab üheselt asjaolule, et varasemates kohtualluvust reguleerivates Euroopa Liidu õigusaktides puuduvad erisätted, mis määratleksid selgelt abielu lahutamisega kaasnevate varaliste vaidluste kohtualluvuse.
8.4.Euroopa Liidu kohtualluvust käsitlevate erinormide puudumisel tuleb ringkonnakohtu arvates asuda seisukohale, et kohtualluvuse määratlemisel tuleb juhinduda siseriiklikest õigusnormidest (TsMS § 70 lg 4).
9.Hageja on seisukohal, et esitatud hagi tuleks käsitada abieluasjana TsMS § 102 järgi, sellisel juhul oleks tegemist erandliku kohtualluvusega. TsMS § 69 lg 4 järgi määratakse erandliku kohtualluvusega kohus, kuhu ainsana võib tsiviilasja lahendamiseks pöörduda. Maakohus on asunud seisukohale, et esitatud hagi puhul ei ole tegemist abieluasjaga, mille esemeks on ühisvara jagamine või muu abikaasade vahelisest varalisest vahekorrast tulenev nõue (TsMS § 102 lg 1 p 4). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Hagiavalduses ja hilisemates menetlusdokumentides on tuginetud asjaoludele, mille kohaselt on poolte abielu lahutatud 2011. aastal, 07.11.2012. a kohtumäärusega on kinnitatud kompromissleping, millega jagati poolte ühisvara. Hageja on oma nõuded rajanud sellele, et kostja ei täitnud kompromisslepinguga endale võetud kohustusi ja sellega seoses tekkis hagejal varaline kahju.
10.Kolleegium on seisukohal, et abikaasade vahelistest varasuhetest tulenevaid nõudeid reguleerivad perekonnaseaduse sätted (eeskätt PKS §§ 25 – 38). Kui nõude alus ei tulene perekonnaseadusest vaid võlaõigusseadusest, siis ei ole tegemist spetsiifiliselt abikaasade varasuhtest tuleneva hagiga. Hageja esitatud asjaoludest lähtudes ei kuuluks hagi lahendamisel kohaldamisele perekonnaseaduse sätted. Abikaasade ühisvara on jõustunud lahendiga (kohtumäärusega kinnitatud kompromiss) jagatud, hageja nõue on suunatud kompromissi täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamisele. Nõude alus ei tulene perekonnaseadusest. Eeltoodust lähtudes ei allu tsiviilasi erandliku kohtualluvuse sätete järgi (TsMS § 102) Eesti kohtule. Üldise kohtualluvuse sätete (TsMS § 79 lg 1) kohaselt tuleks hagi esitada kostja elukoha järgsele kohtule.
11.Ringkonnakohus märgib, et isegi juhul, kui esineks alus lahendada vaidlus Eesti kohtus, ei pruugiks see automaatselt tähendada, et asja lahendamisel tuleks kohaldada Eesti õigust. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 1 lg 1 kohaselt tuleb juhul, kui õigussuhtel on kokkupuude rohkem kui ühe riigi õigusega, arvestada ka rahvusvahelise eraõiguse sätteid. Seega tuleb kohtul, kes asub asja kohtualluvuse järgi lahendama, võtta esmajärjekorras seisukoht küsimuses, kas hageja nõudele kohalduksid Eesti või Soome õiguse sätted. Kuna vara asus Soomes ja ka kulutused, mille hüvitamist hageja soovib, on kantud Soomes, siis ei saa ringkonnakohtu hinnangul välistada, et võlasuhtele tuleks kohaldada Soome õigust nt tulenevalt RvEÕS § 49 lõikest 2.
12.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.