Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

vastavalt poolte vahel sõlmitud maksegraafikule. 04.08.2004 ütles hageja rendilepingu üles, kuna rendiarveid ei tasutud tähtaegselt. Rendilepingu objektiks olev sõiduk tagastati hagejale. OÜ M jäi hagejale võlgu 2004. a. juuni ja juuli rendimaksed. M.V (endine L) ja J.S (endine P) vastutavad 21.05.2002 sõlmitud käenduslepingute alusel OÜ M rendilepingust tulenevate kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt. Kuna 07.04.2005 kuulutati välja OÜ M pankrot, siis jättis Tallinna Linnakohus 25.04.2005 määrusega B AS hagi OÜ M vastu PankrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata ja kostjateks jäid rendilepingu käendajad. Hagiavalduse täpsustuse kohaselt võlgnevad kostjad OÜ M kohustuste mittenõuetekohase täitmise tõttu hagejale 11 387,68 krooni. 19.10.2005 seisuga oli kostjate viivisevõlg 13 551,34 krooni. Hageja vähendas viivisenõuet ja palus kostjatelt välja mõista viivise summas 8 612,32 krooni. Kokku palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista rendivõla ja viivise 20 000 krooni. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele vastu. Kostjate väitel kohustusid nad tagama 21.05.2002 kokkulepitud tingimustel sõlmitud rendilepingust tulenevate kohustuste täitmist, kuid mitte rendilepingu hilisematest muudatustest tulenevate kohustuste täitmist. Vastavalt VÕS § 145 lg-le 4 ei vastuta käendajad OÜ M poolt hiljem võetud kohustuste eest. Rendilepingu järgi oli rendimakse koos käibemaksuga 5 693,84 krooni kuus. Alates 2003. a. novembrist tõstis hageja ühepoolselt rendimakset 804,60 krooni. Seega on hageja ajavahemikul 2003. a. novembrist kuni 2004. a. maini saanud põhjendamatult kokku 5 632,20 krooni. Kostjad leidsid, et hageja nõutava rendivõla võib tasaarvestada rendilepingu sõlmimisel OÜ M poolt tasutud ettemaksuga 20 000 krooni, mis on suurem kui hageja nõutav põhivõlg 11 387,68 krooni. Sellest tulenevalt on ka esitatud viivisenõue põhjendamatu. Viivisemäär on ebamõistlikult suur, mõistlik viivis on 7 % aastas. Seoses viivisega märkisid kostjad veel, et PankrS § 35 lg 1 p-st 6 tulenevalt lõpetatakse võlgniku pankroti väljakuulutamisel tema vastu suunatud nõuetelt intressi ja viivise arvestamine. Kostjatelt kui käendajatelt ei saa nõuda suuremat viivist kui põhivõlgnikult. Hageja ei ole esitanud nõuet OÜ M pankrotimenetluses ja tulenevalt VÕS § 146 lg-test 2 ja 3 ei saa hageja enne seda pöörata nõuet käendajate vastu. OÜ M ehitas vaidlusalusesse sõidukisse külmiku, mille väärtus on 25 252 krooni. Ehitus toimus hageja suusõnalisel nõusolekul. Tasaarvestuse korral tuleks ka see summa võlast maha arvata. Seega ei ole hageja lepingulist kahju saanud. Hagi täpsustuses on hageja muutnud nii hagi nõuet kui alust ja esitanud sisuliselt uue hagi, mistõttu tsiviilasja menetlus tuleks TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel lõpetada. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi 23.01.2006 otsusega osaliselt ja mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja 19 356,48 krooni ja 2 311 krooni kohtukulude katteks, s. t kokku 21 667,48 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt on asja materjalidele lisatud rendilepinguga tõendatud, et OÜ M kui rentnik ja hageja kui rendileandja sõlmisid 21.05.2002 rendilepingu sõiduki Renault Trafic 1.9L Dci rendile andmiseks. Rendilepingu sõlmimisel leppisid

2(7)

lepingupooled kokku rendimaksete tasumise graafikus. Nimetatud maksegraafiku kohaselt kohustus rentnik tasuma hagejale igakuiselt 5 693,84 krooni. 21.05.2002 sõlmitud käenduslepingutega kohustusid kostjad vastutama hageja ja OÜ M vahel 21.05.2002 sõlmitud rendilepingust tulenevate rentniku kohustuste kohase ja täieliku täitmise eest. 07.11.2003 sõlmisid OÜ M ja hageja rendilepingu lisana nr 3 uue maksegraafiku, mille järgi suurenes igakuine rendimakse 6 498,45 kroonini. Asja materjalidest nähtub, et uue maksegraafiku sõlmimisel kostjatega sõlmitud käenduslepinguid ei muudetud. Seega tagavad kostjad käendajatena 21.05.2002 sõlmitud rendilepingu lisas 1 märgitud summade nõuetekohast tasumist. Tsiviilkoodeksi § 206 lg 1 kohaselt käenduslepingu järgi kohustub käendaja teise isiku kreeditori ees vastutama selle eest, et see teine isik täidab oma kohustuse kas täielikult või osaliselt. TsK § 207 lg 1 kohaselt kohustise mittetäitmise korral vastutavad võlgnik ja käendaja kreeditori ees kui solidaarsed võlgnikud, kui käenduslepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. TsK § 207 lg 2 kohaselt vastutab käendaja samasuguses ulatuses kui võlgnikki, eriti protsentide ja leppetrahvi (trahvi, viivise) maksmise eest, kahjude ja sissenõudega seotud kulutuste hüvitamise eest, kui käenduslepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. Asjas puudub vaidlus, et rentnik ei tasunud hagejale 2004. a. juuni- ja juulikuu rendimakseid. Sel põhjusel ütles hageja 04.08.2004 OÜ-le M rendilepingu ennetähtaegselt üles. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja nõue kostjate vastu 2004. a. juuni- ja juulikuu rendimaksete saamiseks summas 11 386,48 krooni. OÜ M tasus rendilepingu sõlmimisel ettemakse 20 002,12 krooni (ilma käibemaksuta). Kuna rendilepingu üldiste tingimuste p 2.1 kohaselt leppisid pooled kokku, et maksegraafikujärgne sissemakse koosneb muu hulgas ettemaksest, ja p-s 12.6 leppisid pooled kokku, et maksegraafikujärgne sissemakse ei kuulu ennetähtaegsel lepingu lõpetamisel tagastamisele, leidis kohus, et kostjate väited ettemaksu ja rendimaksete tasaarvestamisest ei ole kohased. Hageja on 19.10.2005 seisuga arvestanud viivist 13 551,34 krooni, millest ta nõuab kostjatelt 8 612,32 krooni väljamõistmist. OÜ M pankrot kuulutati välja Tartu Maakohtu 07.04.2005 otsusega. PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi pankroti väljakuulutamisega lõpetatakse intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt. TsK § 208 lg 2 kohaselt on käendajal õigus esitada kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mis oleks võinud esitada võlgnik ise. Rendilepingu üldiste tingimuste p 2.5 kohaselt oli kokkulepitud viivis 0,25 % päevas maksegraafikust tuleneva rentniku maksevõla summast. Arvestades asjaolu, et viivitatud päevade arv rendi tasumise tähtaja (vastavalt 15.06.2004 ja 15.07.2004) ja OÜ M pankroti väljakuulutamise vahel oli 295 päeva ja 265 päeva, ning asjaolu, et kostjad tagasid rendimakse tasumist summas 5 693,84 krooni, leidis kohus, et hageja viivisenõue on põhjendatud 7 968,80 krooni ulatuses (ühe päeva viivis 14,23 krooni korrutatuna viivitatud päevade arvuga). Maakohtu hinnangul ei ole viivis ebamõistlikult suur, kuivõrd lepingus oli viivise arvestuse alustes kokku lepitud ning viivis ei ületa põhivõla summat. Asjas puudub vaidlus, et hageja ei esitanud nõuet OÜ M pankrotimenetluses. Seda tõendab muuhulgas OÜ M pankrotihalduri K. P kiri kostjate esindajale. Kuivõrd ei ole tõendamist leidnud, et hageja poolt OÜ M pankrotimenetluses nõude esitamata jätmine on tekitanud kostjatele kahju, samas on kostjad OÜ M pankrotimenetlusest teadlikud

3(7)

selle algatamisest, siis leidis kohus, et VÕS § 146 lg-tele 2 ja 3 tuginevad kostjate vastuväited seoses hageja poolt nõude esitamata jätmisega OÜ M pankrotimenetluses ei ole põhjendatud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et renditud sõidukisse ehitas OÜ M külmiku, mis jäi sõidukisse pärast rendiobjekti tagastamist. Rendilepingu üldiste tingimuste p 4.2 kohaselt oli rentnikul õigus teha lepinguosaliste kokkuleppe või rendileandja kirjaliku nõusoleku alusel kasulikku või toreduslikku iseloomu kandvate kulutustega seotud muudatusi ja parendusi sõiduki koosseisus ja väärtuses. Kuivõrd hageja nõusolek rendiobjekti sisse külmiku ehitamiseks ei ole tõendatud, leidis kohus, et kostjate vastuväited hageja nõudele seoses külmiku ehitamisega sõidukisse ei ole põhjendatud. VÕS § 1042 lg 2 p 4 kohaselt ei ole kulutuste tegijal käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõudeõigust [alusetult saadu tagastamise nõudeõigust], kui kulutuste tegemine esemele oli seadusest või lepingust tulenevalt keelatud. Kostjate väited hagi aluse ja eseme üheaegsest muutmisest ei ole põhjendatud. Hagi kostjate vastu on esitatud poolte vahel sõlmitud käenduslepingutest tulenevalt, menetluse käigus nõude suurendamine ei ole hagieseme muutmine kehtinud TsMS § 73 mõttes. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja M.V palub tühistada Harju Maakohtu 23.01.2006 otsuse osas, millega mõisteti temalt välja 21 667,46 krooni, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning jätta kohtukulud vastustaja kanda. Tulenevalt TsMS § 639 lg-st 2 ja VÕS §-st 65 luges ringkonnakohus kaasapellandiks J.S sõltumatult sellest, et nimetatu apellatsioonkaebust ei esitanud. Apellatsioonkaebuse kohaselt on esimese astme kohus otsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 230 lg 1 ja § 436 lg 1) ning materiaalõiguse normidest kohaldanud ebaõigesti VÕS § 146 lg 2 ja jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 146 lg 3. Apellant leiab, et rentnikul on õigus tasaarvestada rendivõla nõue rendilepingu sõlmimisel 21.05.2002 tasutud ettemaksu 20 002,12 krooni tagasinõudega hagejalt. Kohus ei ole välja toonud, et ettemaksust on tasaarvestamata 12 334,78 krooni. Maakohus tõlgendas ebaõigesti rendilepingu üldtingimusi, kui leidis, et üldtingimuste p-de 2.1 ja 12.6 kohaselt on ettemaks maksegraafikujärgne sissemakse, mis lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel tagastamisele ei kuulu. Hageja ja OÜ M sõlmisid rendilepingu, mille kohaselt rendilevõtja peab tasuma ettemakse 20 002,12 krooni, rendimakse 4 825,29 krooni [kuus] ja lepingutasu 3 000,32 krooni. Lepingupooled ei leppinud kokku maksegraafikujärgses ettemakses ning selles osas rendilepingu üldtingimused kohaldamisele ei kuulu, kuna konkreetses lepingus leppisid pooled kokku üldtingimustest erinevalt. Vastavalt rendilepingu üldtingimuste mõistete määratlusele on ettemaks rentniku poolt rendileandjale lepingus kindlaksmääratud ulatuses tasutav rahasumma, mis lepinguga määratud viisil ja tingimustel kuulub tasaarvestamisele lepingu perioodi jooksul või kasutatakse seda kindlustusjuhtumi asetleidmisel lepingus sätestatud korras kindlustusvõtja omavastutusega seotud kulutuste hüvitamise tagatisena. Apellant jääb esimeses kohtuastmes esitatud seisukoha juurde, et rentnik võib nõuda lepingu sõlmimisel tasutud ettemaksu 20 002,12 krooni

4(7)

tagastamist lepingu lõpetamisel. Seda seisukohta toetab apellandi arvates õigusteooria (I. K, M. K, V.K. Võlaõigus I, lk 377). Apellandi hinnangul tõlgendas esimese astme kohus ebaõigesti VÕS § 146 lg 2 ja jättis alusetult kohaldamata VÕS § 146 lg 3. VÕS § 146 lg-st 2 tulenevalt peab võlausaldaja põhivõlgniku pankroti korral esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses sätestatud korras ning teavitama käendajaid viivitamatult pankrotimenetlusest. Maakohtu tõlgendus on täielikult ebaõige, et käendajate teavitamise korral ei olegi vaja põhivõlgniku pankrotimenetluses nõuet esitada. See on vastuolus VÕS § 146 lg 2 mõttega. VÕS § 146 lg 3 kohaselt, kui võlausaldaja ei täida käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Hageja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkis käendajatele kahju VÕS § 146 lg 3 mõttes, kuna nad ei saa põhivõlgniku vastu enam tagasinõuet esitada. Apellant märgib, et viivise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja sai koos tagastatud sõidukiga enda omandisse sõidukisse ehitatud külmiku väärtusega 25 000 krooni, mille võrra suurenes sõiduki väärtus ja ühtlasi hageja vara. Viivisemäär 0,25 % päevas on ülemäära suur; see teeks aasta viivisemääraks 90 %. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 14 järgi peetakse normaalseks intressiks 7 % aastas. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja kaevatava kohtuotsuse muutmata. Kõik menetlusega kaasnevad kulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuses toodud väitega, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme ning rikkunud menetlusõigusnorme tõendite hindamise osas, mis on viinud ekslikule järeldusele. Seetõttu kuulub maakohtu otsus tühistamisele ning tulenevalt TsMS § 657 lg 1 p-st 2 on võimalik teha uus otsus apellatsioonimenetluses. Vaidlusalune kestvusleping sõlmiti 21.05.2002, so. enne võlaõigusseaduse jõustumist. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg- le 1 enne 1.juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 1.juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostjad olid käendajateks vaidlusaluse rendilepingu nr 1024098 osas. Vaidlus puudus ka selle üle, et rendilepingu ennetähtaegsel lõpetamisel olid rentniku OÜ M poolt tasumata jäänud kahe kuu rendimaksed summas 12 996,89 krooni. Toimikust ilmneb, et poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, kas rentniku poolt ettemaksuna tasutud raha kuulus tagastamisele ning oli tasaarvestatav kahe kuu rendimakse võlgnevusega või mitte. Apellandi väidetel rendilepingu ennetähtaegsel lõpetamisel ei esinenud rentnikul hagis toodud võlgnevust, kuivõrd lepingu sõlmimisel ettemaksena tasutud 20 002,12 kroonist

5(7)

jäi rendileandja valdusesse 12 334,78 krooni. Antud summa osas vaidlus puudub ning see asjaolu on tõendatud ka toimikus olevate dokumentaalsete tõenditega/ t.lk.21,103/. Kohus asus seisukohale, et kostjad käendajatena tagasid 21.05.2002 sõlmitud rendilepingu lisas 1 märgitud summade nõuetekohast täitmist ning eeltoodust tulenevalt oli kostjate vastutuse ulatuseks 11 386,48 krooni. Seega hageja valdusesse jäänud ettemakse jääk kattis täielikult kostjate poolt tagatud rendivõla. Antud seisukohta ei ole apellatsiooni korras vaidlustatud. Maakohus asus seisukohale, et kuivõrd lepingu üldiste tingimuste punkt 12.6 kohaselt maksegraafikujärgne sissemakse ei kuulu lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral tagastamisele, siis ei ole võimalik ettemaksu ja rendimakseid tasaarvestada. Kolleegium antud seisukohaga ei nõustu. OÜ M ja B AS vahelise 21.05.2002 rendilepingu üldiste lepingutingimuste punktis 1 on defineeritud lepingus olevaid mõisteid ning punktis 1.1 on ettemakseks loetud rentniku poolt rendileandjale lepingus kindlaksmääratud ulatuses tasutavat rahasummat, mis lepinguga määratud viisil ja tingimustel kuulub tasaarveldamisele lepingu perioodi jooksul või kasutakse seda kindlustusjuhtumi aset leidmisel lepingus sätestatud korras kindlustusvõtja omavastutusega seotud kulude hüvitamise tagatisena. Ühtlasi täitis ettemakse lepingu tõendamis- ja tagamisfunktsiooni. Rendilepingu üldiste lepingutingimuste p 12.6 kohaselt ei kuulu lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral tagastamisele maksegraafikujärgne sissemakse. Lepingu punkt 1.1 kohaselt koosnes nimetatud sissemakse ettemaksest ja lepingutasust. Toimikus olevast lepingu lisast 1/ t.lk. 21/ ilmneb, et ettemakse summast toimus igakuiselt tasaarveldamine summas 333,37 krooni. Kuivõrd rendileping lõpetati ennetähtaegselt, siis ettemaksust jäi rendileandjale 12 334,78 krooni. Seega rendileandja sai tasaarvestada kahe kuu rendivõla ettemaksu jäägiga. Kolleegium juhib tähelepanu, et VÕS § 341 kohaselt rendilepingule kohaldatakse täiendavalt üürilepingu kohta sätestatut ning VÕS § 337 põhimõtte kohaselt üüri või kõrvalkulude ettemaksmisel peab üürileandja üürilepingu lõpetamisel ettemaksu üürnikule tagastama. Kolleegium leiab, et lepingu üldised tingimused on tüüptingimused VÕS § 35 mõttes ning vaidluse tekkimisel lepingutingimuse osas peab kohus kontrollima selle kehtivust. Seda ka sel juhul, kui pooled ei ole vastavat taotlust esitanud. VÕS § 42 sätestab tüüptingimuse tühisuse alused, seejuures on oluliseks eelduseks lepingupoole ebamõistlik kahjustamine. Antud vaidluses oli tüüptingimus punkti 12.6 osas rentnikku ebamõistlikult kahjustav, kuivõrd sellega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Asjaolu, et toimikus puuduvad tõendid rentniku poolt avalduse tegemise kohta rendivõla tasaarvestuse tegemiseks, ei anna alust hagi rahuldamiseks. VÕS §149 lg 1 sätestab käendaja õiguse esitada kõik vastuväited, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, ning see õigus on käendajal isegi siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Vastustaja vastuväide on õige, et tasaarvestuse tegemiseks tulnuks rentnikul esitada rendileandjale kirjalik avaldus. Toimikust ei ilme, et rentnik oleks vastavat avaldust teinud, kuid antud vaidluses on kostjad sisuliselt taotlenud tasaarvestuse tegemist ning nõuete tasaarvestus on lubatud tulenevalt VÕS § 197 lg-st 1.

6(7)

Kuivõrd ettemakse jääk oli suurem kui kostjate vastu esitatud nõue, siis ei ole võimalik hagi rahuldada. Sellest tulenevalt ei tõusetu viivisevõla probleemi kostjate osas. Eeltoodud põhjusel ei pea kolleegium vajalikuks analüüsida hagis toodud viivise suurust. Kolleegium nõustub apellandi väitega, et maakohus on ekslikult kohaldanud VÕS § 146 lg 3. Maakohus asus seisukohale, et kuivõrd ei ole tõendatud kahju tekkimine kostjatel hageja poolt OÜ M /pankrotis/ pankrotimenetluses nõude tunnustamise avalduse esitamatajätmise tõttu, siis ei ole kostjate tuginemine antud asjaolule põhjendatud. VÕS § 146 lg 2 sätestab võlausaldaja kohustuse esitada põhivõlgniku pankroti korral oma nõue pankrotimenetluses. VÕS § 146 lg 3 sätestab käendajate kaitse, mille kohaselt nimetatud paragrahvi lõikes 2 toodud kohustuse mittetäitmisel võlausaldaja poolt väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Vaidlus puudub selles osas, et hageja nõuet OÜ M/ pankrotis/ pankrotimenetluses ei esitanud. Kuivõrd tegemist on juriidilisest isikust pankrotivõlgnikuga OÜ M/ pankrotis/ näol, siis tema tegevuse lõppemise korral ei ole võimalik käendajal esitada regressnõuet ning see ongi kahju suuruseks, sest käendajatel puudub võimalus taotleda jaotist pankrotimenetluses. Asjaolu, et kostjad olid teadlikud põhivõlgniku pankrotimenetlusest, ei oma tähendust, kuivõrd nõue pankrotivõlgniku vastu tulnuks esitada hagejal. Arvestades eeltoodut kuulub otsus tühistamisele ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohtukulude jaotamine Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne 1.jaanuarist 2006 alustatud menetluse puhul kohaldatakse seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Apellant taotleb kohtukulude väljamõistmist vastustajalt. Kohtukuluks on M. V poolt tasutud riigilõiv apellatsioonimenetluses 1000 krooni ning kostjate kohtukulud õigusabi osas moodustavad 4460 krooni/arve nr 2006-1, 15.01.2006/. Vastavalt kehtinud TsMS § 61 lg 1 p-le 1 õigusabikulu maksimaalmääraks oli varalise nõude puhul 5% hagi rahuldamata jäänud osast. Kuivõrd nõue oli esitatud hagisummas 20 000 krooni, siis 5% moodustab 1000 krooni, millises ulatuses tuleb välja mõista õigusabikulu hagejalt mõlema kostja kasuks võrdselt 500 krooni. Ühtlasi kuulub hagejalt väljamõistmisele riigilõiv 1000 krooni M. V kasuks.

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Mare Merimaa

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.