2-16-12232/22 - Võlaõigus - Töövõtulepingud - Pärnu Maakohus Paide kohtumaja - lahend.ee

4.Välja mõista OÜ-lt Plunser Ats Meresaar`e kasuks 1710 (üks tuhat seitsesada kümme) eurot menetluskulude katteks. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonikaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue 04.05.2015 a sõlmisid hageja Ats Meresaar ja kostja OÜ Plunser suulises vormis töövõtulepingu (edaspidi kokkulepe), millega kostja kohustus kõigepealt teostama hagejale kuuluvale sõidukile x registreerimisnumbriga xxx xxx (edaspidi sõiduk) diagnostika leidmaks sõidukil esineva tehnilise vea ning seejärel vea kõrvaldama. Teostatud diagnostika tulemusel tuvastas kostja, et sõiduki pihusti on läbi ja vajab vahetust, mille lubas töövõtu korras teostada kostja. Kokkuleppe sisuks oli teostada vajalikud tööd, tagastada Ats Meresaarele vahetatud pihustiga sõidukorras masin. Edasi jäi sõiduk kostja juurde remonti, kes vaatamata lubadustele jättis sõiduki remondi lõpetamata ning rikkus tööde käigus sõiduki mootori. 31.05.2015 teatas kostja hageja esindajale, et tema ei vastuta milleski juhtunu eest ega võta enam midagi selle autoga ette. Ka ei tagastanud kostja hagejale sõidukit. Peale politsei sekkumist 02.06.2015 sai hageja kostjalt kätte komplekteerimata mootoriga auto. Seejärel pöördus hageja City Motors AS Tartu esindusse, kus tuvastati ning anti hagejale kirja teel 08.06.2015 teada, et kõnealuse auto silindri kolvi peale sattunud metallitükid on vigastanud hülssi, kolbi ja plokikaant ning et 3.silindri pihusti peast immitseb jahutusvedelikku. Kuivõrd autol tuvastatud vigastused olid niivõrd tõsised, soovitati hagejal sõiduki mootor vahetada (08.06.2015 tehnilise ülevaatuse akt). Kõnealustest sõiduki ülevaatamisel tuvastatud puudustest teavitas hageja kostjat oma 11.06.2015 pretensioonis, milles nõudis ühtlasi ka kõigi eeltooduga seonduvate kahjude hüvitamist. Sõiduki kordategemiseks oli hageja sunnitud ostma sõidukile uue mootori ja pihustid, mille ta soetas Autohandel OÜ-st hinnaga kokku 2160 eurot. Sellest pihustite maksumust (300 eurot+käibemaks, so 360 eurot) hageja kostjalt ei nõua, kuivõrd

pihustid vajasid vahetust. Uue mootori omandamise kulu oli koos käibemaksuga 1800 eurot ning selle loeb hageja oma otseseks kahjuks. Lisaks pidi hageja aga teostama vajalikud remontööd, sh mootori vahetuse. Vajalikud remonttööd tellis hageja City Motors AS-st, millise töö kogumaksumus oli 1257,55 eurot. Lisaks nimetatule on Ats Meresaar kandud kahju seoses sõiduki transpordiga xxxxxxx Tartusse ning seoses tühisõiduga 02.06.2015, milline oli tingitud asjaolust, et kostja keeldus sõidukit hagejale tagastamast. Transpordiarvete kogusumma on 93 eurot. Samuti on Ats Meresaar kandnud kulusid kütuse näol sõitudeks xxxxxx Tartusse ja tagasi kokku summas 114,86 eurot. Kokku on kostja töövõtulepingu rikkumisega tekitanud hagejale kahju 3265,41 euro ulatuses. Vaatamata korduvatele pretensioonidele ja pöördumistele, viimati 19.04.2016 Sikuti Advokaadibüroo vahendusel edastatud nõudekirjaga, ei ole kostja kahju hagejale hüvitanud. Seega ei jää hagejal oma rikutud õiguste kaitseks üle muud, kui pöörduda käesoleva hagiga kohtusse. Hageja on kohtueelses menetluses kandnud õigusabikulusid 2,5 õigusabi tunni eest summas 240 eurot, sh käibemaks, missugune kahju tuleb samuti hüvitada kostjal. Hageja tugineb nõude esitamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 641 lg-le 1 ja lg 2 p-dele 1 ja 2 leides, et kostja poolt tehtud töö ei vastanud lepingutingimustele ning tulenevalt VÕS § 642 lg-le 2 vastutab kostja töö lepingutingimustele mittevastavuse eest. Asja lepingutingimustele mittevastavuse korral on hagejal õigus kasutada võlaõigusseaduses ette nähtud õiguskaitsevahendeid, sh nõuda asja lepingutingimustele mittevastavusega põhjustatud kahju hüvitamist vastavalt VÕS § 115 ning 127 jj sätetele. Ülaltoodust on ka ilmne, et seda kahju ei oleks tekkinud, kui kostja oleks täitnud töövõtulepinguga võetud kohustused korrektselt ega oleks sõiduki mootorit rikkunud ning keeldunud sõidukit hagejale tagastamast enne politsei sekkumist. Seega eksisteerib tekkinud kahju ja kostja poolse rikkumise (töö lepingutingimustele mittevastavuse) vahel ka põhjuslik seos. Kokkuvõtteks on käesoleval juhul täidetud kõik hageja kahju hüvitamise nõude eeldused ning kostjal tuleb kahju täies ulatuses hüvitada. VÕS § 115 alusel hüvitatavaks kahjuks võib VÕS § 128 lg 3 kohaselt olla otsene kahju, mis hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Õigusteooria ja Riigikohtu praktika kohaselt kuuluvad kohtumenetluse eelsed õigusabi kulud hüvitamisele, eeldusel, et need on vajalikud ja mõistlikud. Seejuures on Riigikohus leidnud, et advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke või vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Seetõttu on Riigikohus lugenud professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis üldjuhul mõistlikuks ning leidnud, et sellega seotud kulud on

hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad. Hageja viitab siinkohal Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10 (p 29) ning 3-2-1-1913 (p 11). Antud juhul on hageja kohtueelses menetluses kandnud õigusabikulusid summas 240 eurot. Kuivõrd kostja hagejale kahju vabatahtlikult ei hüvitanud, pidi hageja pöörduma õigusabi saamiseks professionaalse õigusnõustaja (Sikuti Advokaadibüroo) poole, kes lisaks dokumentide kogumisele ja õigusliku olukorra selgitamisele pöördus poolte kokkuleppele suunamiseks pretensiooniga ka kostja poole. Tegemist oli niisiis menetluse ettevalmistamiseks ning pooltevahelise kokkuleppe vahendamise eesmärgil vajalike kulutustega, mis on otseses põhjuslikus seoses kostja rikkumisega. Nimelt puudunuks hagejal igasugune vajadus neid kulusid kanda, kui kostja ei oleks sõiduki mootorit lõhkunud. Seega kuuluvad käesoleval juhul kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele hageja poolt kohtumenetluse eelselt kantud õigusabikulud summas 240 eurot. Hageja vähendab menetlusökonoomika põhimõttest lähtuvalt 5,41 euro võrra, so 234,59 euroni. Kostja vastuväited Plunser OÜ ei võta hagi õigeks ega tunnista hagiavalduses kostja vastu suunatud nõudeid. Kostja leiab, et hageja ei ole esitanud poolte vahelist kokkulepet (lepingut) ning lepingu sõlmimise ja täitmise asjaolusid õigesti ja hagiavalduses märgitu alusel on hageja seisukoht lepinguga hõlmatud eesmärgi osas vastuoluline. Kostja rõhutab siinkohal, et enne töö alustamist (pihusti vahetamist) ehk lepingueelsete läbirääkimiste ajal selgitas kostja hagejale kokkulepitava töö ohtusid ja võimalikke tagajärgi. Kostja tegi sõiduki esmase diagnostika käigus kindlaks, et põhjus, miks sõiduki mootor korralikult ei käivitu, on ühes vigases pihustis. Pihusti väljavahetamine on aga komplitseeritud ning ei pruugi anda oodatavat tagajärge (töökorras mootorit). Kostja esindaja selgitas hagejale pihusti demonteerimise ohtusid, sh asjaolu, et kinniroostetanud pihustit ei ole lihtne demonteerida ning on üsna tõenäoline, et see puruneb, mistõttu võivad pihusti lahti raiumisel ja eemaldamisel metalliosad kukkuda mootori silindrisse. Enne suulise töövõtulepingu sõlmimist selgitas kostja esindaja, et juhul, kui pihusti demonteerimisel satub roostet või metalliosakesi mootori silindrisse, tuleb eemaldada ja välja vahetada kõik pihustid ning maha võtta plokikaas ning võib tekkida vajadus sõiduki mootori suuremaks remondiks. Arvestades tõenäosust, et ainult ühe pihusti väljavahetamine võib ebaõnnestuda ning soovitud tulemus ei ole ainult selle tööga saavutatav, võib sellest tööst tulenevalt tekkida hilisem vajadus välja vahetada kogu mootoriplokk. Kostja selgitas hagejale, et arvestades sõiduki vanust ja mootori seisukorda, võiks hageja kaaluda kohe ka kogu mootori väljavahetamist. Seega täitis kostja lepingueelsete läbirääkimiste ajal VÕS § 14 lõigetes 1 ja 2 sätestatud üldist teatamiskohustust ning teavitas teist poolt (hagejat) kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel (hagejal) lepingu eesmärki arvestades oli või pidi olema äratuntav oluline huvi. Lepingueelsete läbirääkimiste juures viibis IR, keda hageja peab lepingusuhtes oma volitatud asjaajajaks. Kostjal on alust arvata, et hageja kaasas IR sõiduki remondiga seotud asjaajamisse põhjusel, et viimane tegutseb ka ise autoremondiga ning tal on sõidukite remondiga seotud asjaolude otsustamiseks oma kutse- ja igapäevasest majandustegevusest tulenevalt eriteadmised. Lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevalt leppisid pooled kokku, et vaatamata üsna suurele tõenäosusele, et pihusti vahetamine võib hiljem kaasa tuua mootori oluliselt suurema remondivajaduse, vahetab kostja esmalt siiski rikkis pihusti ja asendab selle hageja tarnitud pihustiga. Samuti leppisid pooled kokku, et kui realiseerub oht, et rikkis pihustit ei õnnestu demonteerida ja

vahetada viisil, mis tagab töökorras mootori, lepivad pooled sõltuvalt tekkinud olukorrast edaspidises täiendavalt kokku. Seega ei ole õige hageja väide, et lepingu sõlmimisel oli poolte ühine arusaam ja eesmärk, et üksnes pihusti vahetamisega viiakse sõiduk töökorda ning hagejal sai tekkida õigustatud ootus, et ainult pihusti vahetamisega saab ta asja, milleks ta seda vajab, tõene. Eelnevatele asjaoludele tuginedes väidab kostja, et poolte vahel sõlmiti osaliselt oluliste tingimuste ning osaliselt lahtiste tingimustega (VÕS § 26) suuline töövõtuleping, mille oluliste tingimuste täitmisel oli tekkida võiv kahju tellijale (hagejale) ette nähtav ja mõistetav ning kahju ärahoidmine ei saanud eeldatavalt olla lepingulise kohustuse eesmärk (va juhul, kui selline kahju tekitati süüliselt). Riigikohus on märkinud, et ka juhul, kui lepingupool rikub lepingut, ei loeta lepingut rikkunud isikut vastutavaks sellist liiki kahju põhjustamise eest, mille tekkimist lepingu täitmine ei pidanud ära hoidma ning sel juhul ei ole kahju põhjustajal ka kohustust kahju hüvitada (Riigikohtu 26.09.2006 otsus nr 3-2-1-53-06 p 13). Arvestades lepingueelseid läbirääkimisi, tuleb kehtivat lepingut tõlgendada poolte tegelikust tahtest lähtuvalt (VÕS § 29 lg 1 ja lg 5 p 1). Hageja ei ole kostja märgitud lepingu sõlmimise asjaoludele ei pärast kostja vastuse kätte saamist ega ka lepingulise esindaja kaudu 19.04.2016 esitatud korduvas pretensioonis vastu vaielnud ega avaldanud ühelgi muul moel, et pooled või siis kostja on lepingu sõlmimise asjaoludest või selle sisust erinevalt aru saanud või et kostja tõlgendab esialgselt kokkulepitut hagejast erinevalt. Kostja jääb seisukohale, et ei ole poolte vahel sõlmitud lepingut rikkunud ning on tegutsenud vastavalt poolte kokkuleppele. Vaatamata töö tegemiseks vajaliku hoole järgimisele juhtus see, mille suhtes kostja hagejat eelnevalt hoiatas. Pihusti vahetamise käigus oli metallipuru sattunud mootori kolvi ja hülsi ning sealt edasi kolvi ja plokikaane vahele. Olukord, mille võimalikust tekkimisest hageja lepingu sõlmimiseks nõustumise andmisega oli teadlik või pidi olema teadlik, saabus ning sellega koos ka järgmine lepingu tingimus - kui pihusti vahetamine ei õnnestu viisil, mis tagab töökorras sõiduki, lepivad pooled edasistes tegevustes ja remondivajadustes kokku. Kõnealune töö on komplitseeritud ning on üldteada, et nii töömahtu kui tulemust on keeruline prognoosida ning täpsemalt saab neid kavandada vaid töö etapiviisilisel teostamisel. Kaudse tõendina esitas kostja e-kirja teel saadu päringu vastuse City Motors-lt, mis kinnitab kostja poolt toodud väiteid ning tõendab, et lepingu sisu sarnastel juhtudel alati tööde käigus täpsustatakse. Vastavalt kokkulepitule teavitas kostja hagejat töö tegemise käigust ning asjaolust, et pihusti vahetamise käigus mootorisse sattunud metallitükkide eemaldamiseks tuleb eemaldada ka ülejäänud kolm pihustit ning demonteerida plokikaan. Täpselt nii nagu enne töödega alustamist hageja kostjat hoiatas. Plokikaane demonteerimine on töömahukas ja ka majanduslikult suure kuluga, mistõttu lepingust tulenevalt pidi töö jätkamiseks hageja eelnevalt andma nõusoleku ning pooled töö hinnas täiendavalt kokku leppima. Kostja teavitas hagejat tema volitatud esindaja IR vahendusel telefoni teel. Hageja, saanud teada, et enne lepingu sõlmimist talle teatavaks tehtud oht ka realiseerus, pidi tegema otsuse, kas ta lõpetab lepingulise suhte kostjaga esialgselt kokkulepitud töö teostamisega, tasudes kokkulepitud töö eest kokku lepitud summas ning võttes sõiduki oma valdusse, või teevad pooled lepingusuhte jätkamiseks täiendavaid kokkuleppeid. Hageja jättis kostjale tahteavaldused tegemata, mistõttu kostja ei saanud lepingust tulenevalt ka remonttöödega jätkata. 31.05.2015 küsis hageja esindaja (IR) kostjalt, kas masin on remonditud. Kostja vastas, et ei saa remonti jätkata, sest esialgselt kokkulepitud töövõtulepingust tulenevalt pidid pooled enne töö jätkamist tegema täiendavaid kokkuleppeid. Hageja lepinguga seonduvalt tahteavaldusi ei esitanud, kokkuleppeid ei sõlmitud ning hageja ei avaldanud ka selgesõnaliselt, et ei soovi jätkuvateks töödeks tahteavaldusi esitada ning tema soov on leping lõpetada. 01.06.2015 pöördus kostja poole OÜ JOSSI AUTO nõudega, et kostja peab hagejale kuuluva sõiduki talle kui kolmandale isikule üle andma. Kuna hageja tahteavaldus

täiendavate kokkulepete tegemiseks ning lepingu lõpetamiseks, aga ka volitus või tahteavaldus sõiduki kolmanda isiku valdusse andmiseks puudus, keeldus kostja hageja huve silmas pidades sõidukit üle andmast. Lisaks oli poolte vahel kehtiv leping, mis lepingu lahtistest tingimustest tulenevalt eeldas poolte vahel täiendavate kokkulepete tegemist. Sel hetkel ei olnud kostja automootorit (mis küll ei olnud töökorras) ka kokku monteerinud, sest poolte vahel võis eeldatavalt tekkida kokkulepe mootori edasi remontimiseks. Lepingust tulenevalt ootas kostja pärast ühe pihusti vahetamist ja hagejale asjaolude kohta teate edastamist hageja tahteavaldust, kas jätkata remonti või mitte. Kuna kostja keeldus hagejale kuuluvat vara hageja tahteavaldust saamata kostjale tundmatule ning volitusi mitteomavale kolmandale isikule üle andmast, tegi hageja kaebuse politseile. Alles pärast politsei sekkumist ning kostja selgitusi politseile võttis hageja ise kostjaga ühendust. Hageja tegi tahteavalduse, et soovib sõiduki vaatamata olukorrale, et see ei ole sõidukõlbulik ja töökorras, enda valdusse tagasi saada. Hageja ei esitanud nõudmist, et kostja peab viima sõiduki pärast lepingu sõlmimise ajal teada oleva võimaliku ohu realiseerumist, töökorda. Pooled leppisid telefoni teel kokku, et kostja annab sõiduki hagejale üle 04.06.2015 pärastlõunal (selleks ajaks oleks kostja ka sõiduki mootori uuesti kokku pannud), kuna varasemateks kuupäevadeks olid kostjal juba sõlmitud muud kokkulepped. Vaatamata kostja ja hageja vahel sõlmitud asja üleandmise kokkuleppele, ilmus hageja sõidukile järele 02.06.2015 ennelõunal. Kuna kostjal ei olnud muudest kokkulepetest tulenevalt võimalik hageja nõuet kokku leppimata ajal täita, kutsus hageja politsei. Politsei tegi ettepaneku sõiduk siiski üle anda ja lepiti kokku, et seda tehakse 02.06.2015 õhtupoolikul. Hageja naases 02.06.2015 õhtupoolikul ning sõiduki valdus anti üle. Hageja teadis, et sõiduki mootor on kokku panemata ning seda ei saanud kostja teha ka samal päeval täiendavalt kokku lepitud kellaajaks, sest kostjal olid muud kokkulepped, mida tal tuli täita. Hageja ei esitanud sõiduki vastuvõtmisel ja üle vaatamisel ka täiendavat nõuet ega andnud täiendavat aega selleks, et kostja saaks selle osa tööst, milles pooled olid esialgselt kokku leppinud, korrektselt lõpule viia. Eelmärgitud asjaoludele tuginedes väidab kostja, et ta ei ole lepingut rikkunud. Kostja täitis omale võetud kohustust vajaliku hoolega ning hageja ei ole esitanud ka ühtegi väidet või tõendit selle kohta, et lepingu sõlmimise hetkel mõlemale poolele teada olev oht tegelikult realiseerus kostja süülise käitumise tõttu (hooletusest või tahtlusest). Märkimata ei saa jätta asjaolu, et suurema osa lepinguga kokku lepitud olulise tingimuse (pihusti vahetamise) täitmise juures viibis ka hageja volitatud asjaajaja I. R. Lepingu täitmise ajal ei esitanud hageja esindaja, kellel olid sõidukite remontimiseks vajalikud eriteadmised, hageja esindajana (seega hageja nimel) ühtegi avaldust, pretensiooni või asjaolu selle kohta, et kostja peaks oma tööd tegema teisiti või jätma midagi tegemata. Kuna I.R tegeleb ise igapäevases kutse- ja majandustegevuses sõidukite remondiga ning avaldas hageja esindajana soovi olla abiks lepinguga võetud kohustuste täitmisel, tegi osa pihusti demonteerimisega seotud toimingutest ka I.R. Seega ei ole tõendatud, et enne lepingu sõlmimist teada olev oht realiseerus just kostja tegevuse tagajärjel. Puru võis mootorisse sattuda ka hageja volitatud esindaja tegevusest. I.R tegutsemist ning

toimingute teostamist on kirjeldanud OÜ Myrtose (kelle töökojas kostja hageja nõusolekul pihustite eemaldamisega tegeles) juhataja VZ oma seletuses. Kui ka eeldada, et kostja on lepingut rikkunud, võib võlausaldaja VÕS § 115 lg 2 esimese lause järgi nõuda võlgnikult lepingu täitmise asemel kahju hüvitamist alles pärast VÕS-i §-s 114 sätestatud täiendava tähtpäeva möödumist. Kohustuse täitmise asemel võib VÕS-i § 115 lg 3 alusel nõuda kahju hüvitamist täiendavat tähtaega määramata juhul, kui tegemist on olulise lepingu rikkumisega VÕSi § 116 lg 2 p-de 1-4 tähenduses (Riigikohtu 16.06.2008 otsus nr 3-2-1-45-08 p 14). Hageja ei ole kostjale enne hüvitise nõude esitamist määranud tähtpäeva ega andnud tähtaega lepinguliste kohustuste nõuetekohaseks täitmiseks. Samuti ei ole hageja tõendanud, et tegemist on kostja olulise lepingu rikkumisega VÕS § 116 lg 2 p-de 1-4 tähenduses. Vastupidi - kostja väidab, et hageja on jätnud ise lepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt täitmata ning heidab kostjale lepingurikkumisena ette asjaolusid, mida ta oma tegevusetuse või mittenõuetekohase tegevusega põhjustas. Hageja jättis kostja helistamistele vastamata ega avaldanud lahtiste lepingutingimuste kohta oma seisukohta, ei avaldanud selgesõnaliselt soovi leping üles öelda või lõpetada, esitas nõude asja valduse üleandmiseks eelnevalt aega kokku leppimata (OÜ JOSSI AUTO nõue) või ilmus kohale ajal, milles pooled ei olnud kokku leppinud, muutes nii võimatuks olukorra, et kostjal oleks olnud võimalus lepingust tulenevat kohustust (monteerida mootor uuesti kokku) täita. VÕS § 101 lg-st 3 tulenevalt ei või võlausaldaja tugineda võlgniku kohustuse rikkumisele ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus. (Riigikohtu 11.12.2013 o nr 3-2-129-13 p 27). Lisaks jättis ta tasumata arve, mis kajastab tehtud tööd, milles kahtlemata kokku oli lepitud, ning mille arvestamise alused on kostja pretensioonile esitatud vastuses ka välja toonud. Kostja märgib, et VÕS § 139 ja 140 sätete alusel on kohtul võimalik hüvitist vähendada ka ilma kohustatud isiku taotluseta (Riigikohtu 25.05.2015 otsus nr 3-2-1-46-15).

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Tulenevalt TsMS § 174 lg 1 määrab asja menetlev kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja on esitanud kohtule taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks tähtaegselt ning menetluskulude nimekiri on piisavalt detailne, et koos toimikus sisalduvate materjalidega hinnata hageja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Avalduse ja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks makstud riigilõiv ja lepingulise esindaja kulud. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on riigilõiv kohtukulu. Vastavalt TsMS § 144 p-le 1 on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate kulud ja sama sätte p-le menetlusosaliste sõidu-, posti-, side, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Menetlusosalise esindaja kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, võib olla eelkõige õigusteenuse osutamise tasu. Kohtutoimikust nähtub, et antud tsiviilasjas on hagejat esindanud Sikuti Advokaadibüroo vandeadvokaat Mart Sikut, olles hageja lepinguliseks esindajaks TsMS § 218 lg 1 p 2 mõttes. Õigusabi osutati hinnaga 80 eurot tund, lisaks käibemaks. TsMS § 175 lg-te 1 ja 11 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad TsMS § 175 lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Samas on Riigikohus 26.06.2014 määrusega nr 3-2-1-153-13 tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ning kehtetuks nii TsMS § 175 lg 4 kui Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“. Kohus andis kostjale tähtaja vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks seitsme päeva jooksul arvates menetluskulude nimekirja kättetoimetamisest. Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastu vaielnud. Hageja on maksnud hagiavalduse esitamisel riigilõivu 300 eurot ja kandnud lepingulise esindaja kulusid kokku summas 1410 eurot (kohtueelseid kulusid kohus ei ole arvestanud). Toimiku materjalidest nähtuvalt on menetluskulude nimekirjas esitatud õigusabitoimingud ka reaalselt teostatud. TsMS § 176 lõike 5 kohaselt tuleb menetlusosalisel kinnitada, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses