Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-23-17 Tartu, 26. aprill 2017 Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle Seppik Margit Hansmeri hagi Meelis Loo vastu 11 090 euro saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-30383 Margit Hansmeri kassatsioonkaebus 11 090 eurot Hageja Margit Hansmer, esindaja vandeadvokaat Alar Urm Kostja Meelis Loo, esindaja vandeadvokaat Helvia Räägel 27. märts 2017. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-30383 osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse samas tsiviilasjas osas, millega hagi rahuldati, ning jättis uue otsusega hagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja hagi tagamise abinõu tühistamise osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Rahuldada Margit Hansmeri kassatsioonkaebus osaliselt.
3.Tagastada Margit Hansmerile kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Margit Hansmer (hageja) esitas 18. juunil 2013 Harju Maakohtule hagi Meelis Loo (kostja) vastu 11 090 euro saamiseks. Maakohus tagas 26. juuni 2013. a määrusega hagi ja seadis kostjale kuuluvale kinnisasjale hageja kasuks 11 090 euro suuruse kohtuliku hüpoteegi. Hagiavalduse kohaselt oli hageja Harjumaal Saue vallas Alliku külas Xxxxxxxx xxx x / Xxxxx xxx x asuva kinnisasja (edaspidi kinnistu) omanik. Harju Maakohtu menetluses oli kostja hagi hageja vastu laenulepingutest tuleneva rahalise kohustuse täitmiseks (tsiviilasi nr 2-12-32475). Selles asjas allkirjastasid pooled 10. septembril 2012 kell 18.27 digitaalselt kompromisslepingu (kompromiss), mille Harju Maakohus kinnitas 17. septembri 2012 määrusega. Kompromissis lepiti kokku, et Margit Hansmer võõrandab pool mõttelist osa oma kinnistust Meelis Loole ning laenulepingust ja müügilepingust tulenevad vastastikused nõuded tasaarvestatakse ning lõppevad. Kompromissi kohaselt pidid pooled võõrandama kaasomandi esemeks oleva kinnistu hiljemalt 31. detsembriks 2014. Pooled leppisid kokku, et kinnistu võõrandamisest saadud rahast saab Meelis Loo 75 000 eurot.
10.septembril 2012 kell 18.22 sõlmisid pooled teisegi kokkuleppe, mille kohaselt tasub kostja hagejale sularahas 11 090 eurot enne kinnistu müügilepingu sõlmimist (võlatunnistus). 12. oktoobri 2012. a kinnistamisavalduse alusel kanti hageja ja kostja kinnistusraamatusse kinnistu omanikena võrdsetes mõttelistes osades. Pooled müüsid kinnistu 20. mai 2013 notariaalse müügilepingu alusel. Müügilepingu p 2.2.1 kohaselt ei loobunud hageja lepingu sõlmimisega 11 090 euro nõudest kostja vastu. Kostja ei ole täitnud võlatunnistusest tulenevat kohustust tasuda hagejale enne kinnistu müügilepingu sõlmimist 11 090 eurot. Kompromissi sõlmimisel oli poolte tahteks, et sellega lõppeksid kõik pooltevahelised kohustused, v.a võlatunnistusest tulenevad kohustused. Hageja vaidles vastu kostja tasaarvestuse vastuväitele, leides, et kostja nõudel ei ole õiguslikku alust.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Kompromissi p 2.5 lõpetas kõik poolte vahel enne kompromissi sõlmimist eksisteerida võinud rahalised kohustused (sh võlatunnistusest tulenev kohustus). Pooled leppisid kahe lepingu sõlmimise vahelisel ajal kokku, et kompromiss lõpetab võlatunnistusest tuleneda võivad kohustused. Kostja esitas alternatiivselt hageja nõudele tasaarvestuse vastuväite. Kostja märkis, et tasaarvestab hageja nõudega oma 6499 euro suuruse nõude hageja vastu, mis tuleneb sellest, et kostja on tasunud hageja eest poolte kaasomandis oleva kinnistuga seotud laenu- ja kommunaalmakseid.
3.Harju Maakohus rahuldas 29. augusti 2016. a otsusega hagi ja mõistis kosjalt hageja kasuks välja 11 090 eurot. Maakohus tegi ka menetluslikud otsustused ja jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus tuvastas, et 10. septembril 2012 kell 18.22 allkirjastasid pooled digitaalselt võlatunnistuse, milles märgiti, et kostja lubab vähendada hageja võlgnetavat summat 75 000 eurot 11 090 euro võrra ning võla vähendamine toimub nii, et kui kinnistu müügi- või üleandmisaeg on kokku lepitud ja selle alusel saab kostja tehingust 75 000 eurot, maksab ta enne tehingu allkirjastamist hagejale 11 090 eurot. Samuti tuvastas maakohus, et 10. septembril 2012 kell 18.27 allkirjastasid pooled digitaalselt kompromissi, mille p 2.5 järgi loetakse kompromissi kinnitava määruse jõustumisel lõppenuks kõik poolte vahel enne kompromissi sõlmimist eksisteerida võinud rahalised kohustused ning pooled kinnitavad, et ei oma vastastikuseid rahalisi nõudeid. Lepingute projektid koostas kostja, kompromissi ning võlatunnistuse tekstid koostati paralleelselt ning need olid enne allkirjastamist valmis. Nende asjaolude üle pooled ka ei vaielnud. Pooled vaidlesid selle üle, kas kompromissi p 2.5 lõpetas võlatunnistusest tuleneda võivad hageja nõuded kostja vastu. Tõendatud on poolte ühine tahe, mille kohaselt ei lõpeta kompromissi p 2.5 võlatunnistusest tulenevaid või tuleneda võivaid kohustusi (vt võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg-d 1 ja 3). Vaidlust ei ole selle üle, et kompromissi ja võlatunnistuse projektid koostas kostja, need olid koostatud paralleelselt ja olid enne allakirjutamist valmis ning p 2.5 ei lisatud kompromissi vahetult enne lepingutele allakirjutamist. Kostja on vande all antud seletuses kinnitanud, et hageja ei olnud nõus kompromissi alla kirjutama, ilma et oleks alla kirjutatud võlatunnistust. Kostja 5. septembri 2012 elektronkirjast hagejale nähtub, et kompromissis ja võlatunnistuses märgitud rahasummade suurus on teineteisest sõltuvuses ja seda on kostja hagejale selgitanud. Selles kirjas selgitas kostja kompromissi
sisu järgmiselt: „Tegin kompromissiettepaneku summa ümmarguseks 75 000.- (mis on 1500.- EEK võrra vähem, kui 1 175 000.-). Seetõttu jäi võla tühistamislepingusse sulle tagastamisele ka 1500.- kr võrra väiksem summa. Point on, et 75 000.- € - 11 090.- € ~ 1 000 000.- kr." Eeltoodust järeldub, et lepingute koostamisel on nende summade suurus kujunenud seotult, s.t kompromissis märgitud summa suurus sõltub võlatunnistuses märgitud summa suurusest. Kostja valmistas ise lepingute tekstid paralleelselt ette ja allkirjastas need. Kostja vande all antud seletusega on tõendatud, et hageja ei olnud nõus võlatunnistust allkirjastamata sõlmima kompromissi. Kostja avaldas vande all ka järgmist: „Mina ütlesin Margitile, et kui me allkirjastame selle enne, seejärel kompromissi, siis kompromissileping tühistab võlatunnistuse." Hagejale väidetavalt avaldatut ei saa lugeda kokkuleppe sõlmimiseks selle kohta, et kõik poolte rahalised suhted sätestatakse kompromissis. Seega ei ole kostja oma väidet tõendanud. Kostja eeltoodud vande all avaldatut ei saa pidada ka usaldusväärseks, sest kostja on menetluse kestel oma väiteid kompromissi ja võlatunnistuse seose kohta muutnud. Varem tugines kostja sellele, et pooled leppisid lepingute allkirjastamise vahelisel ajal kokku, et kõik poolte rahalised suhted reguleeritakse kompromissis ja neil vastastikku kohustusi ei ole. Vande all antud seletustes asus kostja väitma, et on hagejale selgitanud, et kompromiss tühistab võlatunnistuse. Kostja seletusi tuleb hinnata koos teiste asjas kogutud tõenditega ning asjaoludega, mille üle pooled ei vaidle. Arvestades, et kostja koostas ise lepingute projektid ja kirjutas need alla, kusjuures enne allakirjutamist lepinguid ei muudetud, ja selgitas oma 5. septembri 2012 e-kirjas lepingute omavahelist seost neis märgitud summade osas, ei ole usutav, et ta asus pärast lepingute ettevalmistamist ja nende kohta hagejale selgituse andmist võlatunnistuse õiguslikku tähendust välistavale seisukohale. Kostjal ei saa olla hageja vastu tasaarvestatavat nõuet. Kostja ei ole välja toonud, millisel alusel on ta hagejale raha üle andnud. Üksnes raha üleandmise faktist ei saa tuletada hageja kohustust raha tagastada. Raha andmist hagejale ei saa pidada kinnistuga seotud kulude kandmiseks.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule ning jätta menetluskulud hageja kanda. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. novembri 2016. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus jättis uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus tühistas ühtlasi maakohtu 26. juuni 2013. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus kompromissi p 2.5 tõlgendades valesti VÕS § 29 lg-t 3. Pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, peab tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Hageja ei ole VÕS § 29 lg-le 3 tuginenud. Hageja ei ole väitnud, et kostja antud tähendus
kompromissi p-le 2.5 erines hageja omast ja et kostja sellegipoolest teadis hageja arusaamist ja lepingu sellele vaatamata sõlmis. Kuivõrd hageja tugines sellele, et poolte ühiseks tahteks oli, et õiguslikud tagajärjed tuleneksid mõlemast lepingust, tuli hagejal oma väidet tõendada. Maakohus ei ole viidanud ühelegi hageja tõendile, mis tõendaks poolte ühist tegelikku tahet. Vastupidi maakohtu leitule ei kinnita asjas esitatud muud tõendid ega kostja seletused hageja väidetud poolte ühist tahet. Kostja 5. septembri 2012. a kirjast ei saa teha järeldust poolte ühise tahte kohta kompromissi sõlmimisel. Selles kirjas on kostja üksnes kooskõlastanud kompromissi summat ja summade suurused vastavad kostja selgitustele kompromissi summa kujunemise kohta. Kostja on selgitanud kompromissis märgitud summa kujunemise asjaolusid. Nii allkirjastati lepingud paralleelselt põhjusel, et hageja ei olnud nõus ilma võlatunnistuseta kompromissi sõlmima. Kostja nõudis hagejalt tsiviilasjas nr 2-12-32475 1 245 000 krooni (79 570 euro) tasumist, seda soovis hageja kompromissiläbirääkimiste käigus vähendada 63 910 euroni (1 miljon krooni), ent kostja ei olnud nõus vähendama summat alla 75 000 euro. Kostja selgituse kohaselt otsustasid pooled n.ö hageja rahustamiseks, et allkirjastavad võlatunnistuse 75 000 euro ja 63 910 euro vahelisele summale, milleks on 11 090 eurot. Kõnealuses e-kirjas kooskõlastas kostja hageja kompromissi soovitavat summat, näidates ühtlasi ära, kuidas see summa on kujunenud. Kostja selgitustest ei saa järeldada tahet, et kompromiss ei lõpetaks varasematest kokkulepetest tulenevaid kohustusi. Maakohus leidis valesti, et kostja vande all antud ütlus: „Mina ütlesin Margitile, et kui me allkirjastame selle enne, seejärel kompromissi, siis kompromissileping tühistab võlatunnistuse" ei ole usaldusväärne. Kostja ei ole menetluse kestel esitanud oma vastuväidete põhistamiseks erinevaid faktiväiteid. Kostja väited, et vahetult võlatunnistuse allkirjastamise järel ja kompromissi sõlmimise eel saadi kokkuleppele, et kompromissi sõlmimisega loetakse kõik poolte rahalised suhted lõppenuks, on kooskõlas kostja vande all antud ütlustega, mille kohaselt on kostja võlatunnistuse sõlmimise järel hagejale selgitanud, et kompromiss tühistab võlatunnistuse. Kostja on menetluses läbivalt olnud seisukohal, et kompromissis sõnastatu järgi loetakse selle sõlmimisega lõppenuks kõik varasemad rahalised kohustused (sh võlatunnistusest tulenevad kohustused). Kostja ütlustes ei ole põhjust kahelda. Seega oli hageja kompromissi sõlmimisel teadlik, et selle p 2.5 järgi loetakse tühiseks ka võlatunnistusest tulenevad kohustused, kuid soovis ikkagi kompromissi sõlmida. Kompromissi sõlmimisega on hageja avaldanud tahet sõlmida see kompromissis märgitud summas (75 000 eurot) ja lugeda kompromissi p-s 2.5 sätestatu järgi kompromissi kinnitava määruse jõustumisel lõppenuks kõik poolte vahel enne kompromissi sõlmimist eksisteerida võinud rahalised kohustused. Kompromissis ei ole hageja avaldanud tahet sõlmida see tingimusega, et tasumisele kuulub üksnes osa kompromissisummast, samuti ei ole hageja kompromissi pärast selle kinnitamist vaidlustanud. Kompromissi p 2.5 tõlgendamisel tuleb arvestada ka poolte hilisemat käitumist. Hageja käitumine 20. mai 2013 müügilepingu sõlmimisel kinnitab, et poolte tahteks oli kompromissiga võlatunnistusest tulenevad kohustused lõpetada. Hagejale ei ole tasutud 11 090 eurot, mis tuli võlatunnistuse järgi tasuda enne kinnistu müügi- ja üleandmistehingu allkirjastamist. Seega pidi
hagejal olema põhjus, miks ta soostus kostjalt sularaha saamata müügilepingu siiski sõlmima. Sellisest hageja käitumisest saab järeldada, et hageja oli tegelikkuses teadlik võlatunnistuse kehtetusest. Eeltoodud põhjendustel tuleb jätta hagi rahuldamata ning seetõttu ei ole vaja analüüsida kostja väiteid tasaarvestuse vastuväite kohta.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Hageja palub alternatiivselt ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Ringkonnakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust ja hindas tõendeid ebaõigesti, kui asus maakohtust erinevale seisukohale. Hageja on tõendanud poolte ühise tahte, et kompromissi p-ga 2.5 võlatunnistusest tulenev kohustus ei lõpe. Hageja on lisaks vande all antud ütlustele esitanud müügilepingu (mille järgi ei loobuta selle allkirjastamisel hageja nõudest kostja vastu 11 090 euro saamiseks), võlatunnistuse ja kompromissi atribuudid (millest nähtub, et mõlemad dokumendid koostati paralleelselt), 12. septembri 2012 dokumendi (millega kostja on kinnitanud üle võlatunnistuse) ning kostja 5. septembri 2012 e-kirja (millest nähtub kostja tahe allkirjastada kehtivalt mõlemad lepingud). Ringkonnakohus eeltoodut ei arvestanud ja rajas otsuse kostja vande all antud ebausaldusväärsele väitele (kuna kostja esitas menetluses vastuolulisi väiteid, siis on ilmne, et ta valetas). Ringkonnakohus rikkus ka materiaalõiguse norme, sest seaduse järgi ei saanud lugeda kompromissi p-st 2.5 tulenevalt lõppenuks võlatunnistusest tulevikus tekkida võivat kohustust. Kõnealuses kompromissipunktis on märgitud, et üksnes enne kompromissi sõlmimist eksisteerinud rahalised kohustused loetakse lõppenuks. Võlatunnistuse alusel pidi kostja tasuma 11 090 eurot siis, kui kinnistu müügihind on vähemalt 75 000 eurot. Seega oli tegemist tulevikus tekkiva kohustusega.
7.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati, ning jättis uue otsusega hagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja hagi tagamise abinõu tühistamise osas. Asi tuleb tühistatud osas saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
9.Maakohus rahuldas hagi. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja jättis uue otsusega hagi rahuldamata. TsMS § 442 lg 8 järgi märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Sama on ringkonnakohtu otsuse kohta sätestatud TsMS § 654 lg-s 4. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt kinnitanud, et TsMS § 442 lg 8 kohaldub ringkonnakohtu otsusele
vastavalt ka muus osas (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-07, p 15). Seega peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. TsMS § 654 lg 5 järgi peab ringkonnakohus lisaks võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt ka Riigikohtu 2. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-09, p 13). Apellatsioonimenetluses arvestatavate asjaolude ja tõendite kohta sätestab TsMS § 652 lg 5, et ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. TsMS § 653 järgi, kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata. Seega tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta tühistab maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, lisaks tõendite igakülgsele hindamisele põhjendada, millistel kaalutlustel ta maakohtu hinnanguga ei nõustu. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 442 lg-s 8 ning § 654 lg-tes 4 ja 5 sätestatuga oma seisukohti piisavalt põhjendanud ning on rikkunud ka TsMS §-s 653 sätestatud maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust.
10.Kui ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistab, tühistab ta selle ka tuvastatud asjaolusid puudutavas osas. Seega tuleb ringkonnakohtul sellisel juhul kõik vaidluse lahendamiseks olulised faktilised asjaolud tuvastada. Ringkonnakohtu otsusest ei ole jälgitav, millise asjaolude kogumi on kohus asja lahendamisel aluseks võtnud.
11.Kassatsioonkaebuse kohaselt vaieldakse asjas selle üle, kas poolte kompromissi p 2.5 lõpetab või ei lõpeta võlatunnistusest tuleneda võivad hageja nõuded kostja vastu. Kassatsioonkaebuses leiab hageja, et asjas esitatud tõenditega on tõendatud poolte ühine tahe, mille järgi kompromissi p 2.5 võlatunnistusest tulenevat kohustust ei lõpetanud. Kuivõrd hageja tugines menetluses sellele, et poolte ühise tahte kohaselt soovisid nad õiguslikke tagajärgi mõlemast lepingust (vt VÕS § 29 lg 1), siis leidis ringkonnakohus õigesti, et hagejal tuli oma väidet tõendada. Maakohus luges poolte ühise tahte tõendatuks. Ringkonnakohus maakohtu hinnanguga ei nõustunud ja asus vastupidisele seisukohale. Kolleegiumi hinnangul rikkus ringkonnakohus oma järelduse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et ringkonnakohus jättis otsuse tegemisel põhjendamatult kõrvale võlatunnistuse ja kompromissi sõlmimise asjaolud ja nõuetekohaselt põhjendamata hinnangu kostja 5. septembri 2012. a e-kirjale. Maakohus tugines oma järelduse tegemisel mh tuvastatud asjaoludele, et kostja koostas kompromissi
ja võlatunnistuse projektid paralleelselt, dokumentide tekstid olid enne allkirjastamist valmis, pooled allkirjastasid need viieminutilise vahega, ilma et oleksid uusi kokkuleppeid sõlminud ja tekstis parandusi teinud, ning punkti 2.5 ei lisatud kompromissi teksti vahetult enne lepingutele allakirjutamist. Ringkonnakohus neile asjaoludele hinnangut ei andnud, ei tuvastanud nende asjaolude puudumist ega põhjendanud, miks ei tule erinevalt maakohtust eeltoodud asjaoludega arvestada. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka, milline oli võlatunnistuse andmise eesmärk, kui poolte tegelikuks tahteks oli samal ajal võlatunnistuses kohustuse võtmisega välistada kostja võlatunnistusest tulenev kohustus. Maakohus järeldas poolte ühist tahet võlatunnistusega kostjale kohustuse loomiseks koos muude asjaolude ja tõenditega ka kostja vande all antud seletusest, et hageja ei olnud nõus kompromissi alla kirjutama, ilma et oleks alla kirjutatud võlatunnistus. Ka sellele kostja väitele ei ole ringkonnakohus hinnangut andnud. Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et kostja selgituse kohaselt otsustasid pooled võlatunnistuse poolte vastastikuste nõudmiste vahesummale allkirjastada hageja n.ö rahustamiseks, kuid otsusest ei ole jälgitav, millisele järeldusele poolte ühise tahte kohta oleks sellest tulenevalt loogilise arutluse tulemusena võimalik jõuda. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu hinnanguga kostja 5. septembri 2012. a e-kirjale, leides, et see ei võimalda teha järeldust poolte ühise tahte kohta kompromissi sõlmimisel. Seejuures tsiteeris ringkonnakohus vaid kostja vastuväiteid ning märkis üldsõnaliselt, et kirjas on kostja üksnes kooskõlastanud kompromissi summat ja selles märgitud summade suurused vastavad kostja selgitustele kompromissi summa kujunemise kohta. Ringkonnakohtu põhjendustest ei selgu, miks lükkavad kostja selgitused ümber e-kirjas märgitu ja hageja väited e-kirja kohta, millele tugines oma järelduse tegemisel maakohus.
12.Kolleegium nõustub ka hageja kassatsioonkaebuse selle väitega, et ringkonnakohus ei ole andnud hinnangut kohtule esitatud 12. septembri 2012 kuupäeva kandvale dokumendile (I kd, tl 134) ning hageja väidetele selle dokumendi kohta. Hageja on selgitanud, et selle oma käega 12. septembril 2012 allkirjastatud dokumendiga on pooled üle kinnitanud võlatunnistuse, mille nad allkirjastasid digitaalselt 10. septembril 2012 kell 18.22 ja millest saab järeldada poolte tahet kostja võlatunnistusest tuleneva kohustuse kestma jäämiseks ka pärast kompromissi sõlmimist.
13.Kolleegium osutab lisaks, et ringkonnakohus on kompromissi p 2.5 tõlgendamisel arvestanud iseenesest õigesti poolte hilisemat käitumist. Samas ei ole ringkonnakohus otsust selles osas piisavalt põhjendanud. Nii leidis ringkonnakohus, et asjaolust, et hageja nõustus kompromissis kokkulepitud müügilepingu sõlmima enne kostjalt võlatunnistuses märgitud rahasumma saamist, saab järeldada, et hageja oli teadlik võlatunnistuse kehtetusest. Kohus jättis aga täiesti tähelepanuta 20. mai 2013 notariaalse müügilepingu p 2.2.1, milles hageja avaldas ning kinnitas, et müügilepingu sõlmimist ei saa lugeda hageja loobumiseks võimalikust 11 090 euro suurusest nõudest kostja vastu. Ringkonnakohtu otsusest ei ole näha, kuidas oleks müügilepingu punktis 2.2.1 märgitut arvestades võimalik jõuda eespool toodud järeldusele. Kõnealusele lepingupunktile viitas hageja juba hagiavalduses (I kd, tl 4, p 25), ringkonnakohus ei ole aga sellele ega hageja väitele mingit hinnangut andnud. Asjakohane ei ole ringkonnakohtu märkus, et hageja pidanuks jätma oma õiguste tõhusama
kaitse huvides võlatunnistusest tuleneva kohustuse rikkumise korral müügilepingu sõlmimata.
14.Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks poolte ühine tegelik tahe või hageja arusaam võlatunnistuses kokkulepitust ja kostja teadmisest sellest. Seejuures on ringkonnakohus maakohtule ette heitnud, et kohus on viidanud vaid kostja tõenditele ja ütlustele, ütlemata siiski, milline järeldus tuleks sellest asjas teha. Kolleegiumile jääb maakohtule tehtud etteheide arusaamatuks. Nii hindab kohus TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatud põhimõtete järgi kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seega tuleb asjas olulised asjaolud tuvastada kõiki esitatud tõendeid nende koosmõjus hinnates, arvestades poolte väiteid tõendite kohta, olenemata sellest, kumb pooltest mingi tõendi esitas. Viidatud normidest ei saa juba iseenesest järeldada, nagu ei võiks ühe poole esitatud väidet pidada tõendatuks teise poole esitatud tõendile tuginedes. Maakohus hindas tõendite kogumi alusel tuvastatud asjaolusid ja põhjendas oma järeldusi. Ringkonnakohus seevastu jättis osa asjaolusid tähelepanuta ja tõendeid hindamata ning osale tõenditest maakohtu hinnangust antud erineva hinnangu põhjendamata.
15.Nõustuda ei saa ka ringkonnakohtu järeldusega, mille kohaselt maakohus ei võinud kohaldada VÕS § 29 lg-t 3 sellest tulenevalt, et hageja ei olnud oma nõude alusena sellele sättele viidanud. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt rõhutanud, et kohus kohaldab materiaalõigust ise ega ole seotud õigusnormiga, millele menetlusosalised oma nõuete või vastuväidete alusena on viidanud (vt nt Riigikohtu 25. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 54).
16.Kassatsioonkaebuses leiab hageja, et kuna võlatunnistuses märgitud kostja kohustus tasuda hagejale 11 090 eurot pidi tekkima tulevikus, siis ei saanud kompromissi p 2.5 seda kohustust lõpetada ka kõiki muid asjaolusid kõrvale jättes. Seda seisukohta sisaldab hageja maakohtule esitatud 6. juuni 2016 menetlusdokument, milles hageja märkis vastuväitena kostja seisukohale, et võlatunnistuses lepiti kokku kostja kohustus tasuda juhtumil, kui tulevikus toimuvad teatud sündmused (II kd, tl 6). Sellele, et kostja võlatunnistuses sisalduv kohustus on otse seotud kompromissis kokku lepitud müügilepingu sõlmimisega, viitas hageja juba hagiavalduses (I kd, tl 3, p-d 12-14). Eespool on kolleegium selgitanud, et tühistanud maakohtu otsuse ja teinud uue vastupidise otsuse, pidi ringkonnakohus andma hinnangu kõigile poolte maakohtu menetluses esitatud väidetele ja vastuväidetele (otsuse p 9). Hageja eespool toodud väitele ei ole ringkonnakohus otsuses vastanud.
17.TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei hinda Riigikohus tõendeid. Seega ei ole võimalik ringkonnakohtu rikkumisi kassatsioonimenetluses kõrvaldada ja asi tuleb saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule.
18.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu
otsustada.
19.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon hagejale. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.