Rahuldada vandeadvokaat Henn Koduvere 7. septembri 2018. a taotlus ja määrata riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi eest OÜ Advokaadibüroo Lillo & Partnerid vandeadvokaadile Henn Koduverele 256 eurot 92 senti (sh käibemaks). Saata otsus täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Partnerid.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A. S (hageja) esitas 2. detsembril 2015 Viru Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Justiitsministeeriumi kaudu) (kostja, vangla) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt kannab hageja karistust Viru Vanglas. Hageja vajab nina vaheseina korrigeerimise-sirgestamise (rinoseptoplastika) operatsiooni, millega normaliseeritaks nina
2-15-18182 kaudu hingamine. Ninahingamise takistus tekitab õhupuudust, halba enesetunnet, unehäireid ja sagedast nohu. Operatsiooni vajalikkusele on vangla arst hageja tervisekaardil esmalt osutanud
28.mail 2014 ning sellest hetkest kuni hagi esitamiseni on operatsiooni tegemisega viivitatud 1,5 aastat. Hagi vastusest nähtuvalt on vangla nõustunud operatsiooni tegemise vajadusega ja määranud selle ajaks 2016. aasta sügise. 23. märtsi 2017 kirjast ilmneb, et operatsioon tehakse 2018. aasta sügisel, mis tähendab, et hagejal tuleb operatsiooni oodata 4,5 aastat. Kostja ei ole hagejale mõistliku aja jooksul operatsiooni võimaldanud, põhjustades sellega talle füüsilisi ja hingelisi kannatusi. Kuna hageja karistuse kandmise tähtaeg lõpeb 4. novembril 2018, soovib kostja operatsiooni tegemisest hoiduda.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et hagejale on vanglas tagatud asjakohane ja kvaliteetne meditsiiniteenus ning hagejal kahju tekkimine ei ole tõendatud. Kostja vastuväited on järgmised: 1) hageja ei ole tõendanud, et kostja tegevuse või tegevusetuse tõttu on tema tervis muutunud ning et talle ei ole osutatud vajalikku ravi; 2) eriarsti arvamuse kohaselt ei vaja hageja erakorralist operatsiooni; 3) hageja kohta 30. mail 2013 koostatud kohtuarstliku ekspertiisiaktis antud arvamuse kohaselt on hagejal esineva ninavaheseina deformatsiooni kõrvaldamine soovituslik elukvaliteedi parandamiseks, kuid mitte vältimatu; 4) ainuüksi asjaolu, et operatsioon on lükatud 2018. aastasse, ei anna alust väita, et kostja on kohustuse täitmisega viivitanud; 5) plaaniliste ja krooniliste haiguste ravi vanglas ei ole prioriteet; 6) vangla ressursid on piiratud ; 7) plaanilisi operatsioone tuleb edasi lükata juhul, kui on vaja rahastada eelkõige tõsiste ägedate terviseprobleemidega kinnipeetavate ravi; 8) hageja ei saa lähtuda ootusest, et talle vanglas võimaldatavad tervishoiuteenused on kvaliteedilt paremad ja ravijärjekorrad lühemad kui vabaduses.
3.Viru Maakohus rahuldas 23. veebruari 2018 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 1000 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus kohaldas võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lg-t 1 ja § 762, vangistusseaduse (VangS) § 49 lg-t 1, § 52 ja § 53 lg-t 2 ning tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 1 lg-t 21 ja § 2 lg-t 1, leides, et hageja ei saanud kostjalt tervishoiuteenust lähtuvalt tavaliselt oodatavast hoolsusest ning teenus ei vastanud vajalikule tasemele. Neli aastat on põhjendamatult pikk ooteaeg tervishoiuteenuse (operatsiooni) saamiseks. Vanglas tervishoiuteenust osutanud nina-, kõrva- ja kurguarsti Tõnis Pruleri (tunnistaja) ütluste kohaselt mäletab ta juba alates 2014. aastast konsultatsioone hageja kaebuste asjus hingamisraskuste kohta. Tunnistaja leidis, et hageja probleemid lahendab üksnes operatsioon, kuigi see ei olnud vältimatult vajalik ning ajutiselt on võimalik normaalset hingamist saavutada ka ravimite abil. Hageja tervisekaardil on arstid alates 2014. aastast viidanud, et erinevatel ravimitel on üksnes lühiajaline toime ja soovituslik on rinoseptoplastika. Kuigi tervisekaardil on operatsioon märgitud soovituslikuna ning hageja terviseseisundit püüti leevendada ravimitega, on ilmne, et kostja lükkas ajavahemikul 2014–2018 operatsiooni põhjendamatult edasi, teades seejuures hageja patoloogiast ja sellega kaasnevatest vaegustest, samuti sellest, et hagejal on määratud ravimite pikaajalisest tarbimisest tekkinud sõltuvus. Hageja kahju hüvitamise nõue tuleb VÕS §-de 127–128 ning § 134 lg-te 1 ja 5 järgi rahuldada. Kostja pidi mõistma, et vajalikul määral tervishoiuteenuse osutamata jätmine (kohustuse rikkumine) ei võimalda hagejale tavapärast elukvaliteeti ja hageja pidi normaalseks hingamiseks tarvitama regulaarselt ravimeid, mis ajutiselt leevendasid olukorda, kuid põhjustasid ravimisõltuvust. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal oli hagiavalduses märgitud ajal tervisekahjustus, mida sai välja ravida üksnes rinoseptoplastika operatsiooniga. Seega pidi kostja mõistma, et tema otsustus operatsiooni mitte teha võib põhjustada hagejale mittevaralist kahju. Arvestades, et operatsioon ei olnud kohe vältimatult vajalik ja hageja sai regulaarselt vaegusi leevendavaid ravimeid, on mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitiseks 1000 eurot. 2(8)
2-15-18182
4.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles märkis, et maakohus ei ole hüvitise määramisel piisavalt arvestanud ja hinnanud kõiki esitatud asjaolusid, ja palus muuta maakohtu otsust selliselt, et suurendada kostjalt hageja kasuks väljamõistetud hüvitist 10 000 euroni. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus tühistas 22. juuni 2018. a otsusega maakohtu otsuse ja jättis uue otsusega hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus 25. septembri 2013. a otsusega (jõustunud) (tsiviilasi nr 2-11-23260) rahuldamata hageja hagi kostja vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Nimetatud tsiviilasjas tugines hageja samuti asjaolule, et talle ei võimaldatud ninaoperatsiooni kostja tegevusetuse tõttu. Praegune hagi on esitatud 2. detsembril 2015 ning Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 2016. a määrusest nähtuvalt tuleb vaidluse lahendamisel hinnata neid hageja esiletoodud faktilisi asjaolusid, mis on toimunud pärast eelmist kohtuotsust, s.o pärast
25.septembrit 2013. Maakohtu põhjendused selle kohta, et kostja osutatud tervishoiuteenus ei vastanud vajalikule tasemele, ei ole kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetega. Maakohus ei ole viidanud tõenditele, millest nähtuks, et operatsiooni tegemine oleks olnud vältimatult vajalik ning senised ravimid oleks põhjustanud hagejale sõltuvuse. Tõendite kohaselt vastas hagejale osutatud tervishoiuteenus ka pärast 25. septembrit 2013 VÕS §-s 762 sätestatud nõuetele ning kostja ei ole tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega kohustusi rikkunud. Maakohus lähtus ekslikult hageja terviseloo kannete anamneesidest, mis on saadud patsiendilt, mitte arstidelt. Terviseloo kannetes ei ole arstide otsuseid, et vajalik oleks saata patsient operatsioonile. Kuigi osas kannetes on arst märkinud, et ninahingamise parandamiseks on võimalik teha operatsioon, ei saa sellest järeldada operatsiooni vajalikkust. Tunnistaja on maakohtu istungil kinnitanud, et hagejale ei ole operatsioon vältimatult vajalik ning hageja elukvaliteedi parandamiseks on võimalik kasutada ravimeid. Seega ei kinnita eelmärgitud tõendid, et kostja oleks põhjendamatult jätnud hageja operatsioonile saatmata (VÕS § 762 teine lause). Asjaolu, et kostja on 9. märtsi 2016. a kirjas hageja lepingulisele esindajale vastanud, et operatsioon on planeeritud 2016. aasta teise poolaastasse, viitab üksnes operatsiooni võimalikkusele, kui see põhineb tervishoiutöötaja (arsti) otsusel. Esitatud tõenditest ei tulene, et hagejale osutatud tervishoiuteenus ei vastanud vajalikule tasemele ning seda ei osutatud tavaliselt oodatava hoolega (VÕS § 762 esimene lause). Samuti ei vasta tõenditele ja hageja esiletoodud asjaoludele maakohtu väide, nagu oleksid hagejale määratud ravimid tekitanud talle sõltuvuse. Kuna kostja ei ole oma kohustusi rikkunud ja puudub põhjuslik seos kostja teo ja hagejale väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju vahel, tuleb nii hagi kui ka vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada, jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ning saata asi ringkonnakohtule hageja vastuapellatsioonkaebuse läbivaatamiseks. Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 762 ja sellekohaseid avaliku õiguse norme ning rikkus otsuse põhjendamise kohustust. Ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt ning jättis olulised asjaolud tuvastamata või tuvastas need valesti. Asjas on terviseloo 28. mai, 29. juuli, 3(8)
2-15-18182
21.oktoobri ja 2. detsembri 2014, samuti 6. märtsi 2015, 4. mai 2016 ja 21. märtsi 2017 kannete ja eriarsti ütlustega tõendatud, et kostja oli hagejale operatsiooni tegemise otsustanud. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et terviseloo andmed on saadud patsiendilt ning neis ei ole arsti otsuseid hageja operatsioonile saatmise kohta. Tõendite kohaselt on kostja kinnitanud operatsiooni vajadust ja kinnitus operatsiooni tegemise kohta tuleb lugeda deklaratiivseks võlatunnistuseks, mistõttu on operatsiooni tarbetuse tõendamise kohustus kostjal. Kostja ei ole tõendanud, et operatsioon ei ole vajalik. Samuti jättis ringkonnakohus hindamata terviseloo 29. juuli ja 21. oktoobri 2014 kanded, kui leidis, et hageja ravimitest põhjustatud sõltuvus ei ole tõendatud. Kuivõrd operatsiooni tegemine oli tõendite kohaselt otsustatud, tulnuks ringkonnakohtul analüüsida sellega viivitamise põhjuseid. Ringkonnakohus asus valele seisukohale, et tervishoiuteenus oli nõuetekohane. Ringkonnakohus jagas valesti tõendamiskoormise. Hageja tõendas kostja teo (operatsiooniga ebamõistlik viivitamine), talle tekkinud kahju ning põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Kostja pidanuks vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema osutatud tervishoiuteenus vastas vajalikule tasemele ning seda osutati tavaliselt oodatava hoolega.
7.Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 kohaselt tühistada ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
9.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kostja on rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut (kas kostja osutas hagejale teenust kooskõlas VÕS §-s 762 ja sellekohastes avaliku õiguse normides sätestatud nõuetega), kui ei võimaldanud hagejale mõistliku aja jooksul rinoseptoplastika operatsiooni, ning kas kostjal on seetõttu kohustus hüvitada hagejale tekkinud mittevaraline kahju.
10.Tuvastatud asjaoludel on poolte vahel VÕS § 758 lg 1 mõttes tervishoiuteenuse osutamise leping, mille rikkumisele hageja tugineb. Viidatud sätte tähenduses on tervishoiuteenus tegevus tervishoiuteenuse lepingu täitmisel, s.o eelkõige patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbivaatamine, patsiendi teavitamine, nõustamine ja ravimine või muu tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevus. Nõuded osutatavale tervishoiuteenusele sätestab VÕS § 762, mille järgi peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab VÕS § 770 lg 1 järgi üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Tervishoiuteenuse osutamist vanglas on täiendavalt sätestatud avaliku õiguse normidega. VangS § 49 lg 1 ja TTKS § 1 lg 21 kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. TTKS § 2 lg 1 esimese lause kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. VangS § 491 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 „“Vangistusseaduse“ alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ (edaspidi määrus 4(8)
2-15-18182 nr 330) § 3 lg 2 järgi otsustab tervishoiuteenuse vajalikkuse üle vangla või arestimaja volitatud tervishoiutöötaja, kusjuures tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Viidatud määruse järgi on rinoseptoplastika operatsioon riigieelarvest rahastatav tervishoiuteenus (vt määrus nr 330, 6. jagu „Operatsioonid ja operatsioonigrupid“). VangS § 52 lg 1 esimese lause järgi osutab tervishoiuteenust vanglas tervishoiutöötaja vastavalt TTKS eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 52 lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima kinnipeetavaid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kinnipeetavale tagatakse ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus (VangS § 53 lg 1) ning kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde (VangS § 53 lg 2 esimene lause). VangS § 41 lg-st 1 tulenevalt koheldakse kinnipeetavat mh viisil, mis kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Riigikohus on selgitanud, et kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiinilisi uuringuid või ravi enda soovi järgi. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde saatmise otsustab tervishoiuteenuse osutamise vajadusest lähtudes üksnes arst (tervishoiutöötaja) (vt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-69-10, p 8; 15. detsembri 2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-10, p 7). Tervishoiutöötaja otsustab mh ravivajadusest lähtudes tervishoiuteenuse osutamise aja üle (vt Riigikohtu erikogu 19. novembri 2018. a määrus asjas nr 3-18-1757/30, p 13).
11.Kolleegium märgib esmalt, et tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul peab tõendamise üldpõhimõtte (TsMS § 230 lg 1) järgi kumbki pool tõendama asjaolusid, millele nende nõuded ja vastuväited tuginevad. Seega on hageja kohustuseks tõendada, et kostja on nendevahelist lepingut rikkunud. Eeltoodu tuleneb ka VÕS § 770 lg-st 3, mille kohaselt peab tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient. Erandid eeltooodud tõendamise üldpõhimõttest kehtivad juhtumitele, mis on sätestatud VÕS § 770 lg-s 4 ja samuti eespool viidatud VÕS § 770 lg-s 3 (tõendamiskoormise kergendamine). Kolleegium märgib ka, et hageja kassatsioonkaebuse väited võlatunnistuse ja sellest tulenevalt tõendamiskoormise ümberjagunemise kohta ei ole põhjendatud ega asjakohased. Terviseloos sisalduvaid kandeid ei saa pidada võlatunnistusteks, sest need ei vasta VÕS §-s 30 sätestatud tunnustele.
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel menetlusõiguse norme, jättes otsuse nõuetekohaselt põhjendamata ja tõendid nõuetekohaselt hindamata. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8 ja § 654 lg 4 järgi peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima ning kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama (vt nt Riigikohtu 16. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18267/52, p 24; Riigikohtu
26.aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-17, p 9). Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu 12. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-17, p 15). TsMS § 654 lg 5 järgi peab ringkonnakohus lisaks võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. Apellatsioonimenetluses arvestatavate asjaolude ja 5(8)
2-15-18182 tõendite kohta sätestab TsMS § 652 lg 5, et ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. TsMS § 653 järgi, kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata. Seega tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta tühistab maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, lisaks tõendite igakülgsele hindamisele põhjendada, millistel kaalutlustel ta maakohtu hinnanguga ei nõustu (vt viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-17, p 9). Kolleegiumi hinnangul ei vasta ringkonnakohtu otsus eeltoodud nõuetele. Kohtul tuli asja lahendamiseks kõigepealt kindlaks teha, kas kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust (kas kostja tagas tervishoiuteenuse osutamise kooskõlas VÕS §-ga 762 ja sellekohaste avaliku õiguse normidega). Kostja lepingurikkumise tuvastamiseks tuli kohtul esmalt hinnata, kas eriarstiabi osutaja (eriarsti) juurde saadetud hageja vajas eriarsti näidustuse järgi operatsiooni ja kas hageja soovis seda. Maakohus tuvastas, et hageja terviseloo kannetest nähtuvalt on erinevad arstid viidanud operatsiooni vajalikkusele juba 2014. a kevadel. Ringkonnakohus asus vastupidisele seisukohale, leides, et kuigi osas hageja terviseloo kannetes on arst märkinud ninahingamise parandamiseks operatsiooni tegemise võimalikkust, ei järeldu sellest operatsiooni vajalikkust ning seda ei saa järeldada ka kostja 9. märtsi 2016. a kirjast. Ringkonnakohus osutas samuti sellele, et maakohus on lähtunud ekslikult hageja terviseloo kannete anamneesidest, mis on saadud patsiendilt, ning arstid, ei ole teinud otsuseid patsiendi operatsioonile saatmise kohta. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu järeldused ei põhine asjaolude ja tõendite nõuetekohasel analüüsil. Ringkonnakohus ei ole oma järelduse tegemisel kaalunud, kas eriarsti otsustused terviseloo kannetes, milles on korduvalt osutatud hageja probleemi jäävama parandamise võimalusena operatsiooni tegemisele ja sellele, et asendusravil ravimitega on vaid leevendav toime, on käsitatavad otsustustena, mis kinnitavad eriarsti hinnangut, et operatsioon on hagejale näidustatud. Eespool viidatud sätete järgi on tervishoiuteenuse osutamise eesmärgiks mh leevendada kinnipeetava vaegusi ning taastada tervis. Samuti tuleb vältida kinnipeetavale vanglas kinnipidamisega kaasnevate kannatuste kõrval lisakannatuste põhjustamist. Ringkonnakohtul tuleb analüüsida hageja terviseloo kandeid eeltoodud eesmärke silmas pidades. Ringkonnakohtul tuleb oma seisukoha kujundamisel hinnata ka tunnistaja ütlusi, kes on maakohtu 28. augusti 2017. a istungil eriarstina kinnitanud, et hagejale oli operatsioon näidustatud ja vajalik (kuigi operatsiooni ei tule teha kohe ning selle tegemise kiirust ei ole võimalik dikteerida) (II kd, tl 158 pöördel ja tl 159). Eriarsti näidustus on aluseks panna patsient viimase soovil operatsiooni järjekorda, mida kostja on kohtute tuvastatud ja vaidlustamata asjaoludel ka teinud (maakohtu otsuse p 14, ringkonnakohtu otsuse p 11). Seda arvestades on ringkonnakohus leidnud kolleegiumi hinnangul vastuoluliselt, et arstid ei ole hageja operatsioonile saatmist otsustanud ning et kostja 9. märtsi 2016. a kiri viitab üksnes operatsiooni võimalikkusele, kui see põhineb arsti otsusel. Maakohus tugines oma järelduse tegemisel ühe argumendina ka tuvastatud asjaolule, et erinevatel ravimitel on hageja terviseprobleemidele vaid lühiajaline toime ja nende kasutamine põhjustab tervisekaardilt nähtuvalt hagejale ravimisõltuvust, seevastu kui operatsioon võimaldaks terviseprobleemi jäävalt lahendada. Ringkonnakohus heitis maakohtule ette, et viimane ei ole viidanud tõenditele, mille kohaselt oleks senised ravimid põhjustanud hagejale sõltuvuse, ning leidis, et selline järeldus ei vasta tõenditele ja hageja esitatud asjaoludele. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta erinevalt maakohtust ei 6(8)
2-15-18182 arvesta hageja terviseloo andmeid (terviseloo 29. juuli ja 21. oktoobri 2014 kanded) selle kohta, et ühe ravimi sõltuvuse tõttu on hageja kasutanud teist ravimit, kuid sellel ei ole olnud kestvamat tagajärge. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid ega hinnata tõendeid, mistõttu tuleb asi saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule.
13.Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodut apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse põhjendatuse üle.
arvestades
otsustada
Juhul kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et hageja vajas eriarsti näidustuse kohaselt operatsiooni, tuleb järgmisena hinnata, kas kostja tagas hagejale operatsiooni tegemise mõistliku aja jooksul arvates näidustusest teadasaamisest. Maakohus leidis, et operatsiooni edasilükkamine ajavahemikul 2014-2018 on põhjendamatu. Ringkonnakohus sellele seisukohale hinnangut ei andnud, tuvastades, et kostjal ei olnud kohustust hagejat operatsioonile saata (arstid ei ole teda selleks kohustanud). Kolleegium selgitab, et hinnangu andmisel sellele, milline peab olema mõistlik aeg patsiendile operatsiooni tagamiseks, ei ole oluline lähtuda mitte niivõrd ajast, mille jooksul ei ole operatsiooni võimaldatud, vaid andmetest, mis võimaldavad võrrelda kõnealuse operatsiooni kättesaadavuse aega operatsioonijärjekorra alusel nii vanglas kui ka vabaduses (s.o küsimus sellest, millise ajavahemiku jooksul kõnealust operatsiooni patsientidele (nii vanglas kui ka vabaduses) tavapäraselt võimaldatakse). Kolleegium rõhutab, et vanglas viibival patsiendil (kinnipeetaval) ei saa olla ootust, et ta peaks saama plaanitud operatsioonile varem, kui seda võimaldatakse vabaduses viibivale patsiendile (tavapatsiendile). Samuti tuleb arvestada, et võrreldes tervishoiuteenuse osutamisega tavapatsiendile, on vangla võimalused osutada tervishoiuteenust kinnipeetavale piiratumad. Kolleegium osutab sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 (kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada) kohaldamisel selgitanud, et viidatud sätet ei saa tõlgendada nii, et see tagab kinnipeetavale õiguse samalaadsele meditsiinilisele teenindusele kui parimates tsiviilhaiglates (vt EIK 10. juuli 2007. a otsus asjas nr 6293/04 Mirilashivili vs. Venemaa). EIK on samuti osutanud sellele, et vanglasüsteemis tervishoiuteenuste osutamise võimalused on piiratumad kui tsiviilhaiglates (vt EIK
15.novembri 2007 otsus asjas nr 30983/02 Grishin vs. Venemaa).
14.Juhul kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et kostja on tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud ja põhjustanud sellega hagejale mittevaralist kahju, tuleb hinnata, kas kostja on rikkumise eest vastutav. Kostja saab VÕS § 104 lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt tõendada oma süü puudumist (vt Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 17). Juhul kui kostja vastutab hagejale lepingurikkumisega tekitatud kahju eest, peab ta VÕS § 134 lg-te 1 ja 5 järgi hagejale kahju hüvitama. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada VÕS §-s 127 sätestatud üldiste põhimõtetega (vt selle kohta Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9313/102, p-d 21–24).
15.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
16.Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks hagejale riigi õigusabi osutamise eest Riigikohtu menetluses. Esindaja palub välja mõista tasu ja kulud kokku 466 eurot 7(8)
2-15-18182 92 senti (sh käibemaks). Taotluse kohaselt kulus esindajal õigusabi osutamiseks 7,50 tundi ning sõidukuludeks on marsruudil Narva – Viru Vangla (47 km) kantud kulu. Riigikohus rahuldab taotluse riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 ja § 23 alusel osaliselt. Arvestades kassatsioonimenetluse asjaolusid, mahtu ja keerukust on mõistlik ja põhjendatud ajakulu hagejale riigi õigusabi osutamisel 4 tundi. Hüvitatava riigi õigusabi tasu suuruseks on 200 eurot (25 eurot iga riigi õigusabi osutamise pooltunni kohta). Riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud kulud on sõidukulud 14 eurot 10 senti. Tasu ja kulud kokku on 214 eurot 10 senti, koos lisanduva käibemaksuga 256 eurot 92 senti. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.
17.Hageja oli menetlusabi korras vabastatud kautsjoni tasumisest, seetõttu ei ole vaja talle ka kautsjonit kaebuse osalise rahuldamise tõttu tagastada. Henn Jõks
Peeter Jerofejev
Malle Seppik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.