Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik
Kohtuasi
K. B hagi Eesti Vabariigi vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilasjas nr 2-15-8533
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
K. B kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
25 000 eurot
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
17.novembri
2016. a
otsus
nende Hageja K. B, esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol Kostja Eesti Vabariik (Tallinna Vangla kaudu justiitsministri volitusel), esindaja Tallinna Vangla direktor Hannes Liivak
Asja läbivaatamise kuupäev
17. aprill 2017. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533 ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.K. B (hageja) esitas 4. juunil 2015 Harju Maakohtule Eesti Vabariigi vastu hagi tervishoiuteenuse osutamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju eest 25 000 euro suuruse hüvitise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt tehti hagejale 29. jaanuaril 2007 Tallinna Vanglas viibimise ajal vereanalüüs C-hepatiidi antikehadele, mille vastus oli positiivne. Hagejat tulemustest ei teavitatud ega määratud täpsustavat analüüsi C-hepatiidi viiruse olemuse määramiseks. 1. veebruaril 2010 saabus hageja
3-2-1-37-17 Tallinna Vanglasse karistust kandma ning hagejalt võeti anamnees, milles eitati C-hepatiiti. Kui hageja viibis vabaduses, ei käinud ta infektsionisti vastuvõtul, kuna ta ei olnud antikehade testi tulemusest teadlik. Alates 20. septembrist 2012 kannab hageja uuesti vanglakaristust. Hageja ei teadnud enne 20. jaanuari 2014, kui temalt võeti Tartu Vanglas uuesti vereanalüüs ja tuvastati HCV RNA (C-hepatiidi viiruse) positiivne leid (C-viirus-hepatiiti nakatumine), et ta on nakatunud C-hepatiidi viirusega. Hageja saadeti seejärel infektsionisti vastuvõtule. Infektsionist teavitas hagejat analüüsi vastustest ning andis ravivõimaluste osas nõu. Hagejale on tekkinud tervishoiuteenuse osutamata jätmisega mittevaraline kahju 25 000 eurot, sest teda ei teavitatud viivitamatult pärast avastamist C-hepatiidi viiruse olemasolust organismis. Sellega jäeti hageja ilma võimalusest haigust ravida. Samuti on võimalik, et hageja nakatas enda teadmata teisi isikuid. Hageja on tundnud valu ja kannatust ning kostja alandavat suhtumist. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et ta ei teadnud 2012. aastal, et on viirusekandja, ning ei saanud seda avaldada ka meditsiinipersonalile. 2012. a anamneesi hageja kohta täitis Tallinna Vanglas hageja juuresolekul meditsiiniõde, kellele hageja kaebas kõhuvalusid ning sapikive. Meditsiiniõde selgitas, et ilmselt on selliste sümptomite puhul tegemist maksaprobleemiga ning võimalik, et C-hepatiidiga. Ka 2013. aastal ei teavitatud hagejat C-hepatiidi viirusest. Oma allkirjaga kinnitas hageja HIV-testi negatiivset tulemust. Hageja maksanäitajad on aja jooksul oluliselt muutunud ja on kõrgemad terve inimese maksanäitajatest. Hagejal on tervisekahjustus tekkinud pika aja vältel ning on olnud olemas juba enne ravi alustamist. Hagejal on diagnoositud krooniline C-hepatiit. Hageja on juhtinud ülevaatustel tähelepanu oma kõhuvaludele ja maksaprobleemidele.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuse kohaselt ei nähtu hagist, milline kahju hagejale kostja väidetavast tegevusetusest tekkis. Tallinna Vanglas viibides ei esitanud hageja oma füüsilise ega vaimse tervise osas C-viirushepatiiti haigestumisega seotud kaebusi. 29. jaanuari 2007. a vereproov näitas nakkushaiguse kahtlust, mitte haiguse kandjaks olemist ega haigestumist. Kuna hagejalt esmase vereproovi võtmisest on möödunud pikk aeg, ei ole praegu võimalik öelda, milline oli 2007. aastal hageja analüüsi tulemustest teavitamise protseduur. Hageja teavitamata jätmine ei oleks olnud kooskõlas Tallinna Vangla tavapärase meditsiinipraktikaga ega ole seetõttu usutav. Hagejat teavitati, kuid temalt ei võetud selle kohta allkirja. Hageja avaldas 2012. aastal Tallinna Vanglasse saabumisel, et kannab C-viirushepatiiti, ja mainis varasemaid maksaprobleeme. Seetõttu ei ole õige, et hageja ei teadnud kostja süül aastaid oma tervislikust seisundist. Ka 9. oktoobril 2013 võeti hagejalt HI-viiruse vereproov, mis tuvastas C-viirushepatiidi antikehad. Hageja tutvus tulemusega, kuid ei ole ka pärast seda soovinud tutvuda ravivõimalustega ega soovinud täiendavate analüüside võtmist. Hageja ei saa nõuda mittevaralise kahju hüvitist ajavahemiku eest, mille kohta pole objektiivseid andmeid, kas ta oli C-viirushepatiidi kandja. Pole välistatud, et hageja nakatus C-hepatiidi viirusega alles enne Tartu Vanglas proovi võtmist 2014. aastal. Seetõttu pole tõendatud põhjuslik seos kostja väidetava süülise tegevusetuse ja hagejal ilmnenud tagajärje (viiruslikku C-hepatiiti haigestumine) vahel. Kostja väidetav süüline tegevusetus ei ole tekitanud hagejale füüsilisi või hingelisi kannatusi.
3.Harju Maakohus rahuldas 29. aprilli 2016. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 500 eurot. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu otsuse kohaselt oli hagejalt 29. jaanuaril 2007 vereanalüüsi võtmine tervishoiuteenuse osutamise lepingu sõlmimine võlaõigusseaduse (VÕS) § 759 mõttes kostja kui tervishoiuteenuse osutaja ja hageja kui patsiendi vahel. Hagejalt 29. jaanuaril 2007 võetud vereanalüüs, mis näitas 2(7)
3-2-1-37-17 C-hepatiidi antikehi veres, näitas nakkushaiguskahtlust, mis võib viidata isiku kokkupuutele haiguse kandjaga. VÕS § 758 lg 1, § 762 ja § 766 lg 1 järgi oleks kostja pidanud hagejat analüüsi tulemustest teavitama. 20. jaanuaril 2014 tehtud vereanalüüsi tulemuste alusel on hagejal tuvastatud nakatumine C-hepatiidi viirusega (HCV RNA osutus positiivseks). Kuivõrd kostjal ei olnud esitada dokumente hageja teavitamise kohta 2007. aastal tuvastatud nakkushaiguskahtlustusest, läks kostjale kui tervishoiuteenuse osutajale VÕS § 770 lg 3 alusel üle tõendamiskoormis, et nakkushaiguskahtlus ei saanud välja areneda hagejal 2014. aastal diagnoositud nakkushaiguseks (krooniline C-hepatiit). Hageja vangla tervisekaardi väljavõtetest ja terviseankeetidest alates 2012. aastast, milles oli märgitud C-hepatiit positiivsena ning et isik põeb maksahaigusi ja hepatiiti, ei piisa selleks, et lugeda hageja teavitamine tõendatuks. Andmed hageja C-hepatiidi põdemise kohta ei ole objektiivsed, kuna kostja kinnitusel tehti aastatel 2010–2012 kinnipeetava tervisekaardile kandeid kinnipeetavate täidetud ankeetide alusel. Samuti on neis vastuolusid. Seega ei ole välistatud, et 2007. aastal hagejal tuvastatud nakkushaiguse kahtlustus (kokkupuude C-hepatiidi viirusega), millest hageja teavitamise kohta tõendid puuduvad, arenes 2014. aastaks välja C-viirushepatiidiks. Kostja kui tervishoiuteenuse osutaja teavitamiskohustuse rikkumine tõi hagejale kaasa kahjuliku tagajärje – õigeaegse ravita jäämise tõttu haigestumise ja tervise kahjustumise. Patsiendi nakkushaiguse kahtlusest teavitamata jätmist saab üldjuhul pidada patsiendi haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks. Kostja ei toonud välja asjaolusid, millest võiks järeldada, et teavitamiskohustuse rikkumine oli VÕS § 103 järgi vabandatav või et tegemist ei olnud süülise käitumisega VÕS § 104 mõttes. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel võttis maakohus arvesse, et hageja suurendas oma käitumisega võimalusi kokkupuuteks C-hepatiidi viirusega (tätoveeringute tegemine vanglas) ning seda, et haigestumine ei ole toonud kaasa hageja tervisele kahjulikke tagajärgi. 10. juunil 2015 tehtud ultraheliuuringu kohaselt oli hageja maks normis mõõtudega, veenid normis läbimõõduga ja maksastruktuur ühtlane, normis ning maksafibroosi (maksa sidekoestumist) ei olnud. Sellest tulenevalt ei ole hageja taotletav mitterahalise kahju hüvitis 25 000 eurot kooskõlas Eesti ühiskonna üldise heaolu tasemega ning võrreldav sarnastel asjaoludel võrreldavate juhtumitega. Hageja kasuks väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise mõistlik suurus on 500 eurot.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi 25 000 euro ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati. Menetluskulud palus kostja jätta poolte endi kanda. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. novembri 2016. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, rahuldas kostja apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi täielikult rahuldamata. Ringkonnakohus jättis maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise selle eest, et kostja ei teavitanud hagejat 2007. aastal vanglas tehtud analüüsi tulemustest, ning leidis, et lähtuda tuleb sellest, et kostjal kujunes sellele järgnevalt välja C-hepatiit, mis avastati alles 2014. aastal. 3(7)
3-2-1-37-17 Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei esitanud, tõendanud ega muutnud hageja usutavaks asjaolusid, et tal esinesid kannatused, mis õigustavad mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist. Hageja ei tuginenud kohtumenetluses sellele, et kostja nakatas hageja C-hepatiiti või et C-hepatiit tekkis hagejal kostja tegevuse või tegevusetuse tõttu. Hageja ei tuginenud ka sellele, et tal ei oleks võimalik C-hepatiiti välja ravida. Ei ole välistatud, et hagejal võis 2007. aastal välja kujuneda C-hepatiit, mis diagnoositi alles 2014. aastal. Üksnes haigusega elamisest ei saa aga järeldada, et isikule tekkis mittevaraline kahju. Hageja väitel ta ei teadnud aastatel 2007–2014, et tal on või võib olla C-hepatiit. Kui isik ei tea ega kahtlusta, et tal võib olla haigus, ei saa haiguse organismis olemine iseenesest inimese elukvaliteeti halvendada. Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hagejal oli füüsiline valu või et see oli tingitud maksahaigusest või et hagejal oleks esinenud maksaprobleeme. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidlustanud apellatsioonimenetluses, et haigestumine ei ole hageja tervisele kahjulikke tagajärgi kaasa toonud (maks ei ole kahjustatud). Hageja ei toonud kohtu ette asjaolusid, millest saaks järeldada, et kui maks on kahjustusteta, võiksid kõhuvalud olla tingitud C-hepatiidist. Hageja ei nõudnud vanglas viibides enne 2014. aastat hepatiidi diagnoosimist ega ravi ning vangla ei ole hageja suhtes hepatiidi kahtlust uurinud. Ka see kinnitab, et hagejal ei olnud C-hepatiidist tingitud valu ja kannatusi. Mittevaralise kahju hüvitist ei saa preventiivselt välja mõista kahju (püsivad maksakahjustused) eest, mida ei tekkinud. Hageja ei esitanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et tal tekkis mittevaraline kahju põhjusel, et ta ei saanud ravi kohe pärast analüüsi positiivse tulemuse selgumist. Kuigi hagejal ei alustatud C-hepatiidi ravi kohe pärast analüüsi positiivse tulemuse selgumist, ei saa kohtu ette toodud asjaoludest järeldada, et hageja ravi alustamisega viivitati õigusvastaselt kaua. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks ei anna alust ka hageja väide, et ta võis kedagi vahepeal C-hepatiiti nakatada. Hageja ei esitanud selgeid väiteid, et ta oleks kedagi nakatanud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 25 000 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt nõustus ringkonnakohus maakohtuga, et kostja on süüliselt vastutav hageja tervise kahjustumise eest. Ringkonnakohus kohaldas vääralt VÕS § 128 lg-t 5, kui jättis kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmata, kuna hageja ei ole väidetavalt tõendanud mittevaralise kahju tekkimist ja selle seost kostja tegevusetusega. Riigikohtu praktika kohaselt saab tervishoiuteenuse osutaja poolt õige diagnoosi määramata jätmist üldjuhul pidada patsiendi haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks. VÕS § 770 lg 4 järgi eeldatakse diagnoosi- või ravivea korral patsiendil terviserikke tekkimisel, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, et kahju tekkis vea tagajärjel (Riigikohtu 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 16). Meelevaldne on ringkonnakohtu järeldus, et C-hepatiidi olemasolu organismis ei vähendanud hageja elukvaliteeti, kuna ta ei teadnud ega kahtlustanud, et tal võib olla haigus. Hagejale on mittevaraline kahju tekkinud pikka aega kõhuvalude kannatamise ja elukvaliteedi langusena. See on põhjuslikus seoses kostja tegevusetusega hageja teavitamata jätmisel C-hepatiidiga nakatumisest, kuna kostja pole tõendanud hagejal mittevaralise kahju tekkimist alternatiivsetel põhjustel. Ringkonnakohus kohaldas vääralt VÕS § 127 lg-t 4, kui leidis, et hagejal ei ole mittevaralist kahju hilinenud C-hepatiidi diagnoosist teadasaamise tõttu tekkinud vaimse pingeseisundiga, mida tekitas kolmandate isikute võimalik nakatamine. Hagejal ei ole võimalik vangistuses viibides kindlaks teha, 4(7)
3-2-1-37-17 et kõik temaga lähemalt suhelnud isikud on terved. Kui kostja oleks käitunud õiguspäraselt, oleks hageja saanud rakendada meetmeid, et teiste isikute nakatumise ohtu teadlikult ja oluliselt vähendada. See on üheks teavitamise kohustuse eesmärkidest tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmisel VÕS § 758 lg 1 ja § 766 lg 1 järgi, mis pidi kostjale teenuse osutamisel olema ettenähtav. Ringkonnakohus rikkus oluliselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 669 lg 1 p 5, kui jättis põhjendamata, miks ei kohaldu praeguses asjas hageja viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendid ning miks ringkonnakohus ei nõustu hageja väidetega mittevaralise kahju nõude suuruse põhjendatuse kohta. Maakohtu otsusega välja mõistetud kahjuhüvitis 500 eurot oli ebamõistlikult väike, arvestades kahju tekkimise pikaajalisust, EIK praktikat, Eesti ühiskonna üldise heaolu taset, võrreldes Venemaa Föderatsiooniga, kellelt EIK mõistis välja oluliselt suurema kahjuhüvitise.
8.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kohtumenetluses kantud kulud palub kostja jätta hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
10.Praeguses asjas nõuab hageja mittevaralise kahju hüvitamist põhjendusel, et kostja kui tervishoiuteenuse osutaja ei teavitanud teda viivitamatult pärast avastamist C-hepatiidi viiruse olemasolust organismis. Kolleegium nõustub kohtutega, et tegemist on tervishoiuteenuse osutamise lepingu järgse teavitamiskohustuse (VÕS § 758 lg 1, § 762, § 766 lg 1) rikkumisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamise nõudega.
11.VÕS § 758 lg 1 järgi kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) tervishoiuteenuse osutamise lepinguga osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, mh teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. VÕS § 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. VÕS § 766 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuse osutaja peab patsienti teavitama patsiendi läbivaatamise tulemustest ja terviseseisundist, võimalikest haigustest ja nende kulgemisest, vajaliku tervishoiuteenuse kättesaadavusest, olemusest ja otstarbest, selle osutamisega kaasnevatest ohtudest ja tagajärgedest ning teistest võimalikest tervishoiuteenustest.
12.Maakohus rahuldas hagi osaliselt, tuvastades faktilised asjaolud, mida pidas asja lahendamisel oluliseks. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja jättis uue otsusega hagi rahuldamata. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, siis tühistab ta selle ka faktiliste asjaolude tuvastamise osas. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 442 lg 8 järgi märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas Sama on ringkonnakohtu otsuse kohta sätestatud TsMS § 654 lg-s 4. TsMS § 654 lg 5 järgi peab ringkonnakohus lisaks võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht 5(7)
3-2-1-37-17 poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt ka Riigikohtu
26.aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-17, p 11; 2. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-09, p 13). Eespool toodust tulenevalt tuleb sel juhul ringkonnakohtul endal mh tuvastada kõik asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud. Praeguses asjas tehtud otsuses ei ole ringkonnakohus märkinud, milliste faktiliste asjaolude kogumi loeb ta tuvastatuks. Ringkonnakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata ja tuleb juba seetõttu TsMS § 692 lg 4 alusel tühistada.
13.Ringkonnakohus on hagi rahuldamata jätmist põhjendanud eelkõige sellega, et hageja ei esitanud, tõendanud ega muutnud usutavaks asjaolusid, et tal esinesid kannatused, mis õigustavad mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist. Samas märkis ringkonnakohus, et hageja tugineb sellele, et ei saanud seitsme aasta jooksul C-hepatiidi ravi ja pidi kogu selle aja jooksul haigusega elama, kannatades valu. Selliselt on ringkonnakohus hinnanud hageja väiteid vastuoluliselt.
14.Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu maakohtuga, et hagejal tekkinud kahjuks on haigestumine ja tervise kahjustumine. Ringkonnakohus leidis, et mittevaralise kahju tekkimine eeldab hingelist või füüsilist valu või kannatusi. Samuti leidis ringkonnakohus, et kui isik ei tea ega kahtlusta, et tal võib olla haigus, ei saa haiguse organismis olemine iseenesest inimese elukvaliteeti halvendada, ning kuna ei ole tuvastatud, et haigestumine oleks hageja tervisele kahjulikke tagajärgi kaasa toonud (maks ei ole kahjustatud; ei esinenud C-hepatiidist tingitud valu ja kannatusi), siis ei ole mittevaralist kahju tekkinud. Kolleegium ringkonnakohtu nende seisukohtadega ei nõustu. Nõustuda ei saa sellega, et mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks ei ole alust, kui haigestumisega ei kaasne hageja tervisele otseseid kahjulikke tagajärgi (maksakahjustused, valu, kannatused) ja kui hageja haigestumisest ei tea. VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 1 kohaselt võib lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb mh isiku tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Tervisekahjustuse tekkimise korral peab kahjustatud isik tõendama neid asjaolusid, mille esinemisega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude (tervisekahjustuse tekitamine), mitte mittevaralise kahju (füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste) olemasolu (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 13). Eeltoodust tulenevalt võib kolleegiumi hinnangul mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks anda alust ka haigusesse nakatumine, ilma et sellega kaasneksid vahetud muudatused või kahjustused isiku organismis või otsene valu.
15.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kontrollida tervishoiuteenuse osutamise lepingust tuleneva teavitamiskohustuse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldusi. Ringkonnakohtul tuleb mh hinnata, kas kostja on teavitamiskohustust rikkunud ning kas hagejale on tekkinud hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole välistatud, et hagejal võis 2007. aastal välja kujuneda C-hepatiit, mis diagnoositi alles 2014. aastal. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas hagejal on krooniline C-hepatiit välja kujunenud. Kui eelviidatud eeldused on täidetud, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas kostja rikkumise ja hagejal tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos. Muu hulgas tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas olukorras, kus kostja oleks täitnud oma kohustust hagejat 2007. aastal viimasel tuvastatud nakkushaiguse kahtlusest teavitada, oleks hagejal 2014. aastaks välja arenenud krooniline C-hepatiit, st kas ravi korral oleks olnud võimalik haigust vältida. Lisaks
6(7)
3-2-1-37-17 tuleb seejuures hinnata, kas hageja teadis nakkushaiguse kahtlusest ja oleks saanud teavitamiskohustuse rikkumisele vaatamata kahju ära hoida.
16.Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
17.Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Peeter Jerofejev
Jaak Luik
Malle Seppik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.