Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.Maakohus lõpetas 05.09.2011.a määrusega võlgniku suhtes pankrotimenetluse, algatas samas asjas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja määras usaldusisiku. Kohus kohustas 28.10.2016.a menetlusosalisi esitama tegevusaruanded viimase viie aasta kohta.
2.25.11.2016.a esitas usaldusisik tegevusaruande, milles leidis, et võlgnik on rikkunud pankrotiseaduse (PankrS) §-s 173 sätestatud võlgniku kohustusi ja PankrS § 175 lg 2 p 2 ning lg 5 alusel tuleks keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast. Aruande kohaselt teavitas usaldusisik menetluse alguses võlgniku tööandjat asjaolust, et PankrS § 173 lg 3 alusel loetakse võlgniku töötasu loovutatuks usaldusisikule. Tööandja kandis võlgniku töötasu arestitava 1(7)
Tsiviilasi nr 2-06-20383 summa usaldusisiku poolt näidatud kontole. Laekunud summadest tasus usaldusisik 2012.a lõpus jaotiste alusel 1018,18 eurot ning kohtumääruse alusel usaldusisiku kulude katteks 101,68 eurot. 2012.a kevadel teatas võlgnik, et ta vahetab töökohta. Viimane arestitava töötasu laekumine OÜ-st A toimus aprillis 2012.a. Edaspidiselt ei ole võlgnik usaldusisikule oma töökohta teatanud. Kuna võlgnikult ei õnnestunud telefoni ega e-kirjaga teavet saada, pöördus usaldusisik võlgniku elukaaslase poole. Viimane teatas, et nad ei ela enam võlgnikuga koos ning võlgnik ei ela enam registris märgitud aadressil XXX. Võlgniku endine elukaaslane ei teadnud võlgniku elu-, ega töökohta ning märkis, et võlgnik ei võta osa nende ühise lapse kasvatamisega seotud kulude kandmisest. Usaldusisik eeldas siiski, et tal õnnestub enne kohustustest vabastamise menetluse lõpptähtaega võlgnikuga kontakteeruda ning teha lõppjäreldused kohustustest vabastamise võimalikkusest pärast võlgniku vahepealse tegevusega tutvumist. Võlgnik on rikkunud PankrS § 173 sätestatud võlgniku kohustusi, kuna ei ole teatanud kohtule ja usaldusisikule oma elu- ja tegevuskoha vahetusest, ei ole olnud usaldusisikule kättesaadav ning pole andnud usaldusisikule teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta.
3.25.11.2016.a esitas võlgnik taotluse PankrS § 175 lg 1 alusel lõpetada menetlus tema pankrotimenetlusest täitmata jäänud kohustustest vabastamisega viie aasta möödumisel, kuna võlgnik on alaliselt maksejõuetu ja puudub vara, mille arvelt oleks võimalik nõudeid rahuldada. Alternatiivselt palus võlgnik pikendada kohustustest vabastamise tähtaega 1 – 1,5 aasta võrra. Võlgnik andis ülevaate oma tegevuse ja sissetulekute kohta: pärast OÜ-s A töösuhte lõppemist asus võlgnik alates aprillist 2012.a tööle AS-i M protekteerijana, töösuhe lõppes juunis 2015.a, kogutulu oli perioodil 01.04.2012.a kuni 30.06.2015.a netos 20 545,31 eurot. Võlgniku töötasuks oli ca brutos 637,91 eurot ja netos 514 eurot. Võlgnik asus alates juunist 2015.a autojuhina tööle FIE A juurde, kus töötab seniajani. Töötasu oli perioodil juuni 2015.a kuni detsember 2015.a netos 7349,70 eurot, perioodil jaanuar kuni oktoober 2016.a oli kogutulu netos 7710,79 eurot. Lähetustasude osas esitas võlgnik tõendi ja pangakontoväljavõtte 28.11.2016.a. Maksu- ja Tolliameti 07.11.2016.a teatise nr 8-8/35095-1 kohaselt ei ole võlgnik tuludeklaratsioone perioodil 2012.a – 2015.a esitanud. Võlgniku väitel on ta telefoni teel usaldusisikuga andnud teavet oma tegevusest, töösuhetest, sissetulekutest ja muudest olulistest asjaoludest.
4.21.12.2016.a esitas usaldusisik kohtule täiendava seisukoha, milles jäi varem esitatu juurde. Lisaks märkis usaldusisik, et võlgniku 25.11.2016.a aruandest nähtub, et võlgnik on töötanud ja tema sissetulek on olnud selline, millest osa oleks tulnud üle anda usaldusisikule. Esitatud andmetele tuginedes oleks kõnealusel perioodil pidanud usaldusisikule loovutatama hinnanguliselt 10 000 eurot, kuid tegelikkuses on loovutatud vaid 1119,86 eurot (1018,18 eurot võlausaldajatele ja 101,68 eurot usaldusisiku kulude katteks). Võlgniku alternatiivse taotlusega kohustustest vabastamise menetluse tähtaja pikendamiseks oli usaldusisik nõus juhul, kui nii võlausaldajad kui ka kohus asuvad tähtaja pikendamise osas samale seisukohale. Samas taotles usaldusisik enda vabastamist, kuna võlgnik ei ole teinud piisavalt koostööd.
5.11.01.2017.a kuulas kohus ära võlgniku ja usaldusisiku. Ärakuulamisel nõustus võlgnik, et ei ole alates 2012.a kontaktis olnud usaldusisikuga, ei ole ise ühendust võtnud. Elas XXX, aga ei jõudnud enam eluaseme eest seal maksta, olid keerulised ajad ja läks ka naisega lahku. Ta tunnistas, et ei ole usaldusisikut teavitanud sellest kõigest. Tegelikult on ta kõik need aastad töötanud ja sissetulekut saanud, aga ei loovutanud seda usaldusisikule. Võlgnik ise arvet ei pidanud, palju oleks pidanud loovutama usaldusisikule. Lõi kalkulaatori peal kokku, et kui ta oleks sellest palgast saanud 25%, mis ta Mis töötas, siis ta ei oleks mitte kuidagi hakkama saanud. Võlgnik jäi taotluse juurde menetlust pikendada 1,5 aastaks.
2(7)
Tsiviilasi nr 2-06-20383
Usaldusisik selgitas, et 2013.a ei olnud enam võlgnikuga kontakti, kuna vahetusid nii võlgniku töökoht, elukoht, mobiiltelefoni number kui ka pangakonto number, kuhu ta oma raha lasi kanda. Ise võlgnik temaga kordagi ühendust otsinud ei ole. Algne pangakonto number on siiamaani usaldusisiku kontrolli all, aga lihtsalt ühel hetkel sinna rahad enam ei laekunud. Usaldusisikul ei ole politsei õigust, et isikut taga otsida, aga samas leiab ka, et usaldusisik ei ole selleks kohustatud. Kohtul ei ole kohustust vabastada isikut võlgadest, vaid see on ikkagi isiku enda huvi, et võtta sellest menetlusest osa ja mitte peita ennast ja oma varasid.
6.Pärnu Maakohus tegi 18.01.2017.a määruse, millega keeldus võlgniku kohustustest vabastamisest ja lõpetas kohustustest vabastamise menetluse. Määruse kohaselt tegi usaldusisik 2012.a alguseni nõuetekohased väljamaksed võlausaldajatele summas 1018 eurot, kuid ei saanud oma kohustusi edaspidi enam täita võlgniku käitumise tõttu. Viimase nelja aasta jooksul ühtegi väljamakset ei ole toimunud, kuna võlgnik muutis enda ja oma sissetuleku usaldusisikule kättesaamatuks, vahetades elukohta, telefoni, töökohta ja ka pangakontot. Võlgnik on ise ärakuulamisel tunnistanud, et vahetas elu-, töökohta ja sidevahendeid, kuid ei andnud usaldusisikule muutustest teada. Samuti tunnistas võlgnik, et on saanud viimastel aastatel sissetulekut, mis ületab oluliselt miinimumipalka (nt 2013.a – 2015.a netos ca 510 eurot kuus, 2015.a – 2016.a netos ca 750 eurot kuus) ja ei ole sellest midagi usaldusisikule loovutanud või ise võlausaldajatele välja maksnud. Usaldusisiku arvutuste järgi, vastavalt novembris 2016.a esitatud andmetele on võlausaldajatel menetluse kestel jäänud saamata vähemalt 9000 eurot (ligi 90%). Arvesse võttes, et kohustuste vabastamise menetluse esimesel aastal (2012.a) kohustuste täitmine toimis vastavalt seaduses sätestatule, ei saa võlgnik end ka vabandada sellega, et ta ei teadnud, kuidas kohustustest vabastamise menetlus toimub. Kuigi võlgnik esitas kohtu nõudmisel kogu andmestiku oma töökohtade ja sissetulekute kohta, ei muuda see olematuks asjaolu, et võlgnik nelja aasta jooksul tahtlikult hoidis kõrvale oma kohustuste täitmisest, kahjustades sellega oma võlausaldajate huve. Võlgniku põhjendusest, et 25%-ga sissetulekust ta toime ei tulnud, nähtub samuti, et võlgnik teab kohustusest osa sissetulekutest võlausaldajate jaoks jätta ning ta rikkus seda kohustust teadlikult. Kohustuste täitmata jätmist ei õigusta võlgniku väited, et 25% sissetulekust ei oleks temale ja lapsele jätkunud, kuna usaldusisikule tuli loovutada mitte kogu sissetulek, vaid arestitav osa, st mittearestitava tulu (miinimumpalk + ülalpeetava tarbeks 1/3 miinimumpalgast) saanuks võlgnik endale, lisaks usaldusisikult veel 25%. Lisaks on võlgnik rikkunud selgelt oma kohustust teatada usaldusisikule ja kohtule oma elu- ja tegevuskoha vahetusest vastavalt PankrS § 173 lg 2. Võlgnik kinnitas ärakuulamisel ise, et alates 2012.a aprillist muutus tema töökoht, kuid ta ei ole usaldusisikuga ühendust võtnud ega ka kohtule oma uutest elukohtadest ja töökohtadest teatanud. Samuti on usaldusisik märkinud, et võlgnik oli 2013.a alates temale kättesaamatu, ei vastanud kirjadele ega telefonikõnedele. Võlgnik ei olnud ka kohtule postiaadressilt kättesaadav. Seega rikkus võlgnik PankrS § 173 lg 2 toodud kohustust ning nii usaldusisikul kui ka kohtul oli sellest tulenevalt suhtlus võlgnikuga raskendatud. Maakohus viitas Riigikohtu lahenditele asjades nr 3-2-1-19-16 ja 3-2-1-49-16. Kohus tuvastas, et võlgnik on jätnud nelja aasta jooksul sissetuleku usaldusisikule loovutamata ega ole teatanud usaldusisikule ega kohtule enda elu-, töökoha, kontaktide ja pangakonto muutustest, vaid on lasknud sissetulekud kanda muule kontole, millega on võlgnik tahtlikult rikkunud PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustust mitte varjata oma sissetulekuid. Võlgnik ei ole arestitavas ulatuses sissetulekule vaatamata võlausaldajatele makseid teinud, millega kahjustas võlausaldajate huve. Seega on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse võimaluse minetanud. Kuna võlgnik oma ülalnimetatud kohustusi täitnud ei ole, tuleb võlgniku kohustustest vabastamise menetlus lõpetada ja kohustustest vabastamisest keelduda. Võlgniku taotlus menetluse pikendamiseks 1 - 1,5 aasta võrra ei ole võlgniku poolt küllaldaselt põhistatud võlgadest vabastamise menetluse
3(7)
Tsiviilasi nr 2-06-20383 jätkamiseks, sh mida plaanib võlausaldajate huvides ette võtta ja kuidas tagada kohustuste täitmise. Võlgnik ei ole enam kui nelja aasta vältel usaldusisikuga koostööd teinud, mille tulemusel ühtegi makset võlausaldajatele sel ajal ei tehtud, mis ei ole kohustustest vabastamise menetluse mõttega kooskõlas, arvestades asjaolu, et võlgnik on teadaolevalt töövõimeline ja on saanud pangakontodelt nähtuvalt ka pidevalt üle arestitavas (ehk võlausaldajatele väljamakstavas) määras sissetulekut (vähemalt 500-700 eurot kuus). Senine usaldusisik ei ole valmis jätkama ning kohtul puudub usaldus, et võlgnik ise usaldusisiku ülesannetega toime tuleks. Kohtu hinnangul oli võlgnik jätnud süüliselt täitmata oma kohustused kohustustest vabastamise menetluse ajal ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve.
7.01.02.2017.a esitas võlgnik maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada täies ulatuses ja teha uue määruse, millega vabastatakse võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest või alternatiivselt pikendatakse pankrotiasjas menetluslikult tähtaega 1-1,5 aasta võrra. Võlgnik palus määrata uueks usaldusisikuks võlgniku enda. Alternatiivselt palus võlgnik saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. Võlgnik leidis, et maakohus ei ole piisava põhjalikkusega hinnanud asjas esile toodud asjaolusid ja seda, et usaldusisiku poolt esitatud aruandes kajastatu on ebatõene. Maakohus on kohtumääruse põhjendustes alusetult tuginenud usaldusisiku tõendamata ja vastuolulistele väidetele ning mis on omakorda viinud ebaõige lahendi tegemiseni. Usaldusisik ei ole esitanud dokumentaalset ülevaadet, mis kinnitaks tõendatult usaldusisiku aruandes väidetut. Kohus pole andnud selgitusi tõendamiskoormise osas. Pärast usaldusisiku poolt ebakorrektse ja tõendamata aruande esitamise järgselt ei kohustanud kohus viimast täiendava tähtaja andmisel esitama dokumente ja väljavõtteid, mis annaks tegeliku ülevaate. Võlgnik ei ole pankrotiasjas menetluse põhimõtetest aru saanud ning neid ei selgitanud talle ka usaldusisik, mistõttu jäi võlgnikule arusaamatuks, millises ulatuses võib ta tulu kasutada. Tegemist ei ole isikuga, kel oleks õigusalased teadmised. Lisaks märkis võlgnik, et on usaldusisikuga telefonitsi suhelnud ja viimane oli võlgniku töökohtadest teadlik, kontrollides laekumisi MTA-st. Samuti ei ole usaldusisik võlgnikule e-kirju saatnud. Johtuvalt eeltoodust ei ole võlgnik PankrS § 173 lg 2 mõistes kohustusi rikkunud tahtlikult ega vara varjanud, mistõttu ei ole maakohus tegelikke asjaolusid tuvastanud ja on asunud ebaõigelt seisukohale, et võlgnik on kohustusi rikkunud süüliselt PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi. Maakohus ei ole menetluse ajal ega selle lõppedes kontrollinud asjaolusid, mille kohaselt usaldusisik ei täitnud oma rolli võlgniku kohustustest vabastamise menetluses, et tagada võlausaldajate huvide kaitsmine. Usaldusisik ei täitnud oma kohustust, mille kohaselt ta ei teavitanud tasude maksmiseks kohustatud isikuid (vastupidist pole tõendatud), omades seejuures teavet võlgniku sissetulekutest EMTA vahendusel. Usaldusisik ei ole selgitanud võlgnikule menetluslikult vajalikke asjaolusid ja aruandes väidetu on ebatõene. Kui usaldusisik ei ole pankrotiasjas oma kohustusi täitnud ja koostööd võlgnikuga teinud, siis jääb arusaamatuks, miks pidi võlgnik kandma usaldusisiku kulusid, kulud on aruandest lähtuvalt põhjendamatud ja tõendamata. Maakohus ei kaalunud võimalust määrata asjas PankrS § 172 lg 6 järgi uus usaldusisik. Võlgnik on võimeline täitma usaldusisiku kohustusi ja andma kohtule teavet kohustuste täitmise osas. Maakohus on hagita menetluses jätnud välja selgitamata puudutatud isikute seisukohad võlgadest vabastamise menetluse jätkamise (pikendamise) osas. Maakohus jättis arvestamata asjaolu, et võlgnikul puuduvad võlakohustused puudutatud isiku, täitur Kersti Kaljula ees, mis näitab ühtlasi seda, et usaldusisik ei ole kohtule esitanud tõepärast teavet. Samuti ei ole kohus võlgnikule edastanud usaldusisiku 21.12.2016.a täiendavat seisukohta, millele oleks võlgnik saanud esitada omapoolseid vastuväiteid ja tõendeid. Maakohus ei ole võlgniku kohustustest vabastamise menetluse tähtaja pikendamist isegi kaalunud ega selgitanud võlgnikule, et selleks oli isikul vaja esitada põhistusi (lisaselgitusi või teavet). Võlgnik palub kohtul menetluse tähtaja
4(7)
Tsiviilasi nr 2-06-20383 pikendamise taotluse rahuldamise korral anda võlgnikule võimalus tasuda kohustuste katteks võlausaldajale igakuiselt kuni 200 eurot. Võlgnik omab töökohta ja sissetulekut, mis tagab kohustuste täitmise. Maakohus ei ole kohtumääruses võlgniku huvidega arvestanud. Maakohus on ebaõigelt määruse põhjendustes leidnud, et tema sissetulek oli selline, millest osa oleks saanud üle anda usaldusisikule. Määruse põhjendavast osast nähtub, et kohus on oletuslikult, hinnanguliselt ning subjektiivselt tuginenud loovutatavale summale. Maakohus jättis tähelepanuta ja arvestamata võlgniku huvid selles, et võlgnikule, sh tema ülalpeetava osa arvestades, ei olnud tagatud TMS § 132 lg 1 järgi sissetulekut, mistõttu puudus sissetulekutest loovutatav osa. Võlgnik osundab, et kohtumääruses kajastatu on TsMS § 132 lg-s 1 sätestatuga vastuolus, mille kohaselt ei ole õiguslikult põhjendatud kohtu seisukoht, et võlgnik pidi 75% miinimumtöötasu ületavast summast loovutama usaldusisikule, jättes arvestamata, et võlgnikul on ka ülalpeetav. Maakohus jättis käsitlemata võlgniku väited, mille kohaselt ei suuda võlgnik rahuldada jaotusettepanekus näidatult täies ulatuses võlausaldajate nõudeid ja ta on maksejõuetu. Kaebaja hinnangul ei süüvinud maakohus asjaoludesse ja tugines alusetult ning kergekäeliselt usaldusisiku tõendamata väidetele. Võlgniku huvide kaalumisel pidi maakohus mõistma ja arvestama, et võlgniku majanduslik olukord on olnud raske ja võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärki arvestades pidanuks maakohus andma võlgnikule võimaluse uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Kaebaja on seisukohal, et antud juhul ei esine süülist rikkumist, mis oleks andnud aluse keelduda kohustustest vabastamisest ja jätta võlgnik ilma menetluse pikendamise võimalusest.
8.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
Usaldusisik ja võlausaldaja I vaidlesid määruskaebusele vastu.
Määruse põhjendused
10.Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et hageja määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud kohtumääruse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
11.Asjaolu, et võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja on maksejõuetu, ei tähenda seda, et võlgniku peaks kohustustest vabastama. Kohustustest vabastamiseks peab võlgnik andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja täitma enda seadusest tulenevaid kohustusi. Kohustustest vabastamine ei ole iga võlgniku õigus. Pankrotiseadus sätestab absoluutsed keeldumise alused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (PankrS § 175 lg 2). Seega juhul, kui kohus tuvastab, et võlgnik on rikkunud süüliselt enda kohustusi ja on kahjustanud sellega võlausaldajate huve, peab kohus keelduma võlgnikku kohustustest vabastamisest. Käesoleval juhul on maakohus õigesti leidnud, et võlgnik on süüliselt rikkunud enda kohustusi. PankrS § 173 lg 2 kohaselt on võlgnik kohustatud viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Nii usaldusisiku kui ka ärakuulamisel võlgniku poolt antud selgitustest tulenevalt on võlgnik rikkunud kohustustest vabastamise menetluses tahtlikult enda kohustusi, sh kohustust teavitada usaldusisikut ja kohut elu- ja tegevuskoha vahetusest ning usaldusisiku nõudel anda teavet enda tegevuse ja sissetulekute kohta ning ka tulude varjamise keeldu. Seega võttis võlgnik ärakuulamisel kohustuste rikkumistega seonduvad asjaolud omaks. Usaldusisiku aruande kohaselt ei olnud võlgnikult ega tema elukaaslaselt telefoni ega e-kirja teel võimalik teavet saada ning
5(7)
Tsiviilasi nr 2-06-20383 ärakuulamisel antud selgituste kohaselt vahetus võlgnikul nii elukoht, töökoht, mobiiltelefoni number kui ka pangakonto number, mille uusi andmeid usaldusisikule ei antud. Usaldusisikule teadaolevale pangakontole võlgniku sissetulekuid alates 2012.a maist ei laekunud. Riigikohus on selgitanud, et varjamisega on tegemist juhul, kui võlgnik sai ise aru, et vaidlusalust vara või tulu tuleb kasutada võlausaldajate huvides (RKTKm 3-2-1-31-16, p 15). Ärakuulamisel antud selgitustest nähtuvalt sai võlgnik sellest aru, kuid leidis, et ta ei oleks selliselt hakkama saanud.
12.Lisaks kohustuste rikkumisele ja süüle tuleb võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks tuvastada ka võlausaldajate huvide kahjustamine kohustuste rikkumise tulemusel. Ringkonnakohus ei nõustu võlgniku vastuväitega, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et võlgniku sissetulek oli selline, millest osa oleks saanud üle anda usaldusisikule. Võlgnik on ise märkinud, et võlgniku netotöötasu perioodil 01.04.2012.a – 30.06.2015.a oli umbes 514 eurot kuus ning alates 2015.a juunist – detsembrini kokku 7349,70 eurot (ehk keskmiselt 1049,96 eurot kuus kui jagada seitsme kuu peale) ja 2016.a jaanuarist kuni 2016.a oktoobrini kokku 7710,79 eurot (ehk keskmiselt 771,10 eurot kuus, kui jagada 10 kuu peale). Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud „Töötasu alammäära kehtestamise“ määruste kohaselt oli kuutasu alamäär ehk mittearestitav summa TMS § 132 lg 1 alusel 2012.a 290 eurot, 2013.a 320 eurot, 2014.a 355 eurot, 2015.a 390 eurot ning 2016.a 430 eurot. Juhul kui võlgnik peab üleval teist isikut, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus (TMS § 132 lg 2) ehk 2012.a 96,67 euro võrra, 2013.a 106,67 euro võrra, 2014.a 118,33 euro võrra, 2015.a 130 euro võrra ja 2016. a 143,33 euro võrra. Seega ületas võlgniku keskmine sissetulek nii 2012.a (514 eurot – 290 eurot – 96,67 eurot = 127,33 eurot), 2013.a (514 eurot – 320 eurot – 106,67 eurot = 87,33 eurot), 2014.a (514 eurot – 355 eurot – 118,33 eurot = 40,67 eurot), 2015.a teisel poolel (1049,96 eurot – 390 eurot – 130 eurot = 529,96 eurot) kui ka 2016.a (771,10 eurot – 430 eurot – 143,33 eurot = 197,77 eurot) töötasu alammäära ning lisaks ka ülalpeetava jaoks arvestatavat 1/3 töötasu alammäärast. Seega oleks võlgniku sissetulekutest piisanud usaldusisikule sissetuleku loovutamiseks. Isegi kui teatud perioodil see ei oleks olnud võimalik, ei vabasta see võlgnikku usaldusisiku teavitamiskohustusest enda töökohast ja sissetulekutest. Seega on teavitamiskohustuse rikkumise ja sissetulekute varjamise tulemusel võlausaldajad jäänud ilma jaotisest, mida nad olid PankrS § 172 lg-st 2 tulenevalt õigustatud saama, ning seega on kahjustatud võlausaldajate huve.
13.Riigikohus on samuti leidnud, et vara saab põhimõtteliselt varjata ainult tahtlikult (RKTKm 3-2-1-31-16, p 15), s.o õigusvastase tagajärje soovimisega (VÕS § 104 lg 5). Ringkonnakohus leiab, et ka usaldusisikut ja kohut sai käesoleval juhul teavitamata jätta põhimõtteliselt üksnes tahtlikult. Arvestades võlgniku poolt ärakuulamisel antud selgitusi, on võlgnik aru saanud enda kohustustest, kuid on jätnud need täitmata, soovides jätta kohus ja usaldusisik ilma PankrS § 173 lg-s 2 nimetatud informatsioonita ja varjata enda sissetulekuid, eesmärgiga jätta võlausaldajad ilma jaotisest, mida nad on õigustatud saama. Seega on maakohus leidnud õigesti, et võlgnik on kohustusi rikkunud süüliselt PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi. Võlgnik ei ole määruskaebuses esile toonud asjaolusid, mille alusel saaks kohus leida vastupidist.
14.Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus veel, et üldsõnalised etteheited maakohtu- ja usaldusisikupoolsete rikkumiste osas ei anna alust maakohtu määrust tühistada. Võlgnik ei ole esile toonud, mis on tema hinnangul usaldusisiku aruandes ebatõene. Usaldusisik on enda aruandes üksnes märkinud, et 2012.a lõpus tasus usaldusisik jaotiste alusel 1018,18 eurot võlausaldajatele (mida on kinnitanud ka võlausaldaja I) ja võttis enda kulude katteks 101,68 eurot, kuid pärast 2012.a ei ole võlgnik enam enda kohustusi täitnud ega
6(7)
Tsiviilasi nr 2-06-20383 usaldusisikut teavitanud enda tegevusest ega sissetulekutest. Seda kinnitas võlgnik ka ise ärakuulamisel. Seega jääb arusaamatuks, mis osa informatsioonist usaldusisiku aruandes oli ebatõene. Samuti on alusetu võlgniku väide, et ta ei ole aru saanud menetluse põhimõtetest. Võlgnik on 04.12.2006.a avalduses märkinud, et ta kohustub täitma PankrS § 173 kohustusi (I kd, tl 62) ning 05.09.2011.a määruses on samuti üle korratud võlgniku kohustused (I kd, tl 116). Samuti kinnitas usaldusisik, et ta on võlgnikku teavitanud, et PankrS § 173 lg 3 alusel loetakse võlgniku töötasu loovutatuks usaldusisikule (I kd, tl 136). Kohtul ei ole alust selles kahelda, kuna 2011.a võlgnik ka täitis PankrS § 173 sätestatud kohustusi, teavitades usaldusisikut enda töökohast, taludes sissetuleku osalist loovutamist ja teatades töökoha vahetamise kavatsusest (ibid). 11.01.2017.a ärakuulamisel kinnitas ka võlgnik ise, et talle selgitati, mida tähendab võlgadest vabastamise menetlus ja et see oli talle arusaadav, ning et ta sai aru, millised on ta kohustused, mh et ta peaks teavitama usaldusisikut (I kd, tl 216).
15.Võlgniku etteheited usaldusisiku kohustuste täitmata jätmise osas on asjakohatud. Juhul kui võlgnik ei teavita enda töökohast usaldusisikut, on kättesaamatu ega anna usaldusisikule informatsiooni enda töökoha ja sissetulekute osas, siis ei ole võimalik usaldusisikul ka teavitada maksmiseks kohustatud isikuid (tööandjaid). Võlgnik on ise enda seisukohas teavitanud, et Maksu- ja Tolliametile ei ole deklaratsioone esitatud perioodil 2012.a - 2015.a. Usaldusisik ei ole ka kohustatud ega õigustatud saama võlgniku sissetulekute kohta andmeid Maksu- ja Tolliametilt. Seega on asjakohatu ka väide, et usaldusisik omas teavet võlgniku sissetulekutest Maksu- ja Tolliameti vahendusel. Vastuväited seoses usaldusisiku kuludega ei oma tähtsust asja lahendamisel. Võlausaldajate III koosolekul on kinnitatud usaldusisiku tasuks ja kulutuste katteks 10% võlgniku kontole laekuvatest summadest, mis kuuluvad edasikandmisele võlausaldajatele vastavalt jaotusettepanekule. Kuivõrd pankrotiseadus ei reguleeri usaldusisiku tasu ja kulutusi, siis võivad võlausaldajad seda otsustada.
16.Juhul kui esineb absoluutne alus kohustustest vabastamisest keeldumiseks, siis ei pea kohus kaaluma ega põhjendama menetluse pikendamata jätmist ega uue usaldusisiku määramata jätmist. Kohus ei ole ka seotud usaldusisiku seisukohaga seoses kohustustest vabastamise menetluse pikendamisega. PankrS § 175 lg 51 kohaselt üksnes juhul, kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada. Kohus andis võlausaldajatele võimaluse esitada enda seisukoht võlgadest vabastamise menetluse jätkamise osas, kuid võlausaldajad ei esitanud selles osas seisukohti. Määruskaebuse osas esitas võlausaldaja I seisukoha, paludes see jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Absoluutse keeldumise aluse olemasolul saab kohus otsustada võlgadest vabastamise menetluse lõpetamise ka võlausaldajate seisukohtadeta. Väide seoses võlausaldaja II nõude puudumisega on põhistamata. See ei oma ka asja lahendamisel tähtsust. Usaldusisiku 21.12.2016.a seisukoht on usaldusisikule kätte toimetatud e-toimiku kaudu 07.01.2017.a, seega oli võlgnikul võimalus määruskaebuses esitada kõik vastuväited ja tõendid nimetatud seisukohaga seonduvalt. Seega on alusetu võlgniku sellekohane vastuväide.
17.TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad määruskaebuse rahuldamata jätmise korral menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Kuna maakohus ei ole menetluskulusid kindlaks määranud, siis ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 3). Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.