Apellant (kostja): M.H. (isikukood XXX), lepinguline esindaja esindaja Ingrid Vinnal Vastustaja (hageja): K.P. (isikukood XXXX), lepinguline esindaja advokaat Grete Kirsimaa
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 27. märtsi 2015. a otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud ringkonna- ja Riigikohtus M.H. kanda.
4.Mõista M.H. lt välja K.P. kasuks menetluskulud ringkonna- ja Riigikohtus 1378,89 eurot. Menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6.Riigilõiv tuleb tasuda käesoleva otsuse jõustumisel M.H. le edastatava makseinfo kohaselt ühele Maksu- ja Tolliameti arveldusarvetest: SEB Pank EE351010052031000004 või Swedbank EE502200221014193355 või Nordea EE401700017002872300 või Danske Bank EE873300333499990003. Makse selgituses tuleb märkida tsiviilasja number 2-1322471 ja maksekorraldusel viitenumber 99916700044092.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.K.P. (hageja) esitas 10. mail 2013. a Tartu Maakohtule hagi M.H. (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista 2785 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Menetluskuludena maakohtus palus hageja mõista kostjalt välja riigilõivu 275 eurot ja esindajakulud 1845 eurot 92 senti ning viivise menetluskuludelt VÕS §-s 113 sätestatud määras. Hageja väitel tegi ta 27. novembrist 2009. a kuni 4. juulini 2011. a kostja arvelduskontole ülekandeid 2785 eurot. Vastusooritusena pidi hageja kostjalt saama münte, kuid ei ole neid saanud, samuti ei ole kostja tagastanud hagejale raha. Hageja on maksnud kostjale raha õigusliku aluseta, poolte vahel ei olnud lepingulist suhet. Nõude aluseks on VÕS § 1028 lg 1. Ei ole tähtsust, et väidetavalt kasutas kostja pangakontot ja identiteeti kostja vend E. S. , kuna ülekanded on tehtud kostja kontole ja kostja identiteeti kasutati tema nõusolekul. Pärast E. S. surma on kostja ainus pangakonto kasutaja. Nõue ei ole aegunud, kuna hageja sai teada, et tal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, alates kriminaalmenetluse lõpetamise määruse teatavakstegemisest 21. jaanuaril 2013. Hiljem tugines hageja alternatiivselt ka VÕS § 115 lg-le 1 ja nõudis kahju hüvitamist kohustuse täitmise asemel. Hageja väitis, et pooled olid osta.ee portaali vahendusel sõlminud
müügilepingu, mille sõlmis E. S kostja nimel. Kuna kostja andis loa kasutada oma nime osta.ee portaalis, andis ta E. S. le ka loa võtta kohustusi kostja nimele.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluskuludena palus kostja mõista hagejalt välja esindajakulud 1263 eurot 68 senti. Kostja leidis, et nõue on aegunud, v.a 600 euro osas. Tehingu tühisuse korral tekib rikastumise väljaandmise nõue kohe pärast lepingu (alusetut) täitmist. Möödunud on ka tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kostja ei ole hageja arvel alusetult rikastunud, kuna kostja ei omandanud ega saanud hagejalt väidetud raha. Kostja kontot kasutas kostja vend E. S. Hageja soovis raha ülekandmisega täita oma kohustust müntide müüjale E. S. le, kes kasutas portaalis osta.ee kasutajanime V. Hageja tegi soorituse enda ja E. S. vahelise kokkuleppe (müügileping) alusel, mistõttu hagejal puudub alus alusetu rikastumise nõude esitamiseks kostja vastu. See leping ei ole tühine. E. S ei sõlminud kostja nimel müügilepingut hagejaga ja kostja ei volitanud E. S. tegema enda nimel tehinguid. Kostja ei ole kahju hüvitamise nõuet esitanud ka mõistliku aja jooksul (analoogia alusel VÕS § 118 järgi).
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 27. märtsi 2015. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2785 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1221 eurot 13 senti ja viivise sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kokku mitte rohkem kui menetluskulude ulatuses. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole haginõue aegunud. Hageja sai määruse kriminaalmenetluse lõpetamise kohta 21. jaanuaril 2013. a, millest selgus, et hageja teiseks lepingupooleks oli E. S, kes kasutas kostja andmeid ja arvelduskontot. Hageja pöördus hagiga kohtusse 10. mail 2013, mil kolm aastat alates nimetatud sündmusest ei olnud veel möödunud. Hageja on tõendanud raha ülekandmise kostjale ja kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole kontol olevat raha kasutanud ega saanud seda kasutada. Internetipanga vahendusel sõlmitud lepingutega võetud kohustuste eest vastutab klient vastava lepingu tingimuste kohaselt. Kostja vastutab tema nimel tehtud tehingute täitmise eest. Kuna poolte vahel ei olnud lepingulist suhet, oli hagejal õigus esitada kostja vastu nõue VÕS § 1028 lg 1 alusel. Raha on üle antud õigusliku aluseta, st kohustust, mida üleandja täita soovis, ei olnud olemas ning kostja ei kavatsenud algusest peale hagejale kaupa (münte) üle anda.
MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
4.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks välja riigilõiv 180 eurot ja esindajakulud 1236 eurot. Kostja esitas vastuväite ka hageja esindajakulude põhjendatusele kulutatud aja osas.
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu menetluskuludena palus hageja mõista kostjalt välja esindajakulud 729 eurot 30 senti ja viivise sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja esitas vastuväite ka kostja esindajakulude põhjendatusele kulutatud aja ja tunnitasu suuruse osas.
6.Ringkonnakohtu menetluse kestel täiendas hageja 18. aprillil 2016. a hagi alust ja leidis alternatiivselt, et kui ei saa rahuldada alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, nõuab ta kostjalt raha kui E. S. pärijalt lepingu alusel, mis oli sõlmitud E. S. ga ja millest hageja taganeb.
7.Kostja arvates oli tegu lubamatu hagi muutmisega. Taganemisõigus on ka VÕS § 118 lg 1 järgi lõppenud, kuna taganemisest ei ole teatatud mõistliku aja jooksul pärast lepingurikkumise avastamist. Samuti on taganemine tühine VÕS § 118 lg 2 alusel, kuna kohustuse täitmise nõue on aegunud.
8.Tartu Ringkonnakohus jättis 10. juuni 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 729 eurot 30 senti ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise sellelt kohtuotsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni. Lisaks mõistis kohus kostjalt riigituludesse 95 eurot apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu katteks.
MENETLUS RIIGIKOHTUS
9.Kostja esitas kassatsioonkaebuse ja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hageja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Riigikohus tühistas Tartu Ringkonnakohtu 10. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-22471 ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus märkis, et ringkonnakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu õiguslikku alust, mille järgi võiks raha välja mõista kostjalt. Seetõttu tuleb otsus tühistada ja hageja nõuet uuesti hinnata. Kui E. S. poolt kostja nime all sõlmitud leping on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, tuleb selle alusel saadu tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele (TsÜS § 84 lg 1 teine lause). Sel juhul tuleb aga hinnata, kes oli raha kui hageja soorituse saajaks, sest just temalt saab VÕS § 1028 lg 1 järgi nõuda saadu tagastamist. Kui soorituse saajaks oli E. S, sai just temalt nõuda raha tagastamist VÕS § 1029 järgi ka juhul, kui hageja kandis tühise lepingu täitmiseks raha E. S. korraldusel kostja kui kolmanda isiku kontole. Ei ole tähtsust, kas kostja oli E. S. le andnud konto käsutamise õiguse. Samuti ei ole olulised panga tehingutingimused kontoomanikuga. Kui soorituse saaja oli E. S, saanuks üleantu tagastamist nõuda kostjalt vaid juhul, kui raha oleks makstud kostjale tema kui kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu alusel, mis vastab VÕS § 80 lg 2 tingimustele. Ringkonnakohtu menetluse kestel tugines hageja alternatiivselt, et kui ei saa rahuldada alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, nõuab ta kostjalt raha kui E. S. pärijalt lepingu alusel, mis oli sõlmitud E. S. ga ja millest hageja taganeb (II kd, tl 113). Sellise nõude aluseks võib olla VÕS § 189 lg 1 esimene lause. Asja uuel läbivaatamisel tuleb uuesti hinnata, kas hagejal võib olla kostja vastu nõue tulenevalt E. S. vara pärimisest. Seejuures saab hinnata ka hageja lepingust taganemist ja taganemise tähtaegsust. Samuti saab hinnata, mis liiki lepinguga oli tegu, mis kohustused sellest tulenesid ja milline oli kohustuste täitmise aeg. Kolleegium ise TsMS § 688 lg-te 3-5 kohaselt tõendeid hinnata ega asjaolusid tuvastada ei saa.
Riigikohus märkis, et kui kostja on E. S. pärija, tuleb kõne alla ka hageja nõue kostja vastu tulenevalt sellest, et hagejal on E. S. vastu nõue tühise tehingu järgi üleantu tagastamiseks VÕS § 1028 lg 1 ja § 1029 alusel kui kahju hüvitamiseks TsÜS § 130 alusel.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb jätta ringkonna- ja Riigikohtus kostja kanda.
11.TsMS § 693 lg 1 kohaselt, kui Riigikohus saadab asja uueks läbivaatamiseks, siis jätkub menetlus ringkonnakohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist ning lõike 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
12.Ringkonnakohus lähtub Riigikohtu poolt märgitust, et kohtute tuvastatud asjaoludest ei ole õiguslikult võimalik järeldada, et hageja sõlmis kostjaga kehtiva lepingu. Vaidlustatud otsuses leidis ka maakohus, et hageja ja kostja vahel ei olnud kehtivat lepingut. Ringkonnakohus leiab, et E. S. poolt kostja nime all sõlmitud leping on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, sealjuures on tühised nii kohustus- kui ka käsutustehing. Tühise tehingu alusel saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele (TsÜS § 84 lg 1 teine lause).
13.Riigikohus märkis, et tühise tehingu korral tuleb hinnata, kes oli raha kui hageja soorituse saajaks, sest just temalt saab VÕS § 1028 lg 1 järgi nõuda saadu tagastamist. Ringkonnakohus leiab, et hagejal on kostja vastu nõue soorituskondiktsioonist tulenevalt VÕS § 1028 lg 1 alusel.
14.VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et juhul, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1028 lg 2 järgi ei või üleandja saajalt saadut tagasi nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus; õigus nõuda kohustuse täitmist oli üleandmise hetkeks aegunud; tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga. Ringkonnakohus leiab, et kostja rikastus hageja arvel. Kontole laekunud raha on kontoomaniku nõudeõigus krediidiasutuse (panga) vastu. Seega rikastus kostja nõudeõiguse osas krediidiasutuse vastu. Sooritusega on tegu juhul, kui selle eesmärgiks on teise isiku rikastamine. Sooritust iseloomustab arvatava kohustuse täitmine. Käesoleval juhul on hageja kandnud kostja arveldusarvele raha müügilepingu täitmiseks. Hageja arvas ja uskus, et ta täidab kostjaga sõlmitud kehtivat müügilepingut. Järelikult tehti sooritus kostjale. Kuna müügileping on tühine TsÜS § 129 lg 1 kohaselt, ei ole kohustust olemas. Asjas ei esine VÕS § 1028 lõikes 2 sätestatud tagasinõudmist välistavaid aluseid. Seega on täidetud VÕS § 1028 lõikes 1 sätestatud soorituskondiktsiooni eeldused ning maakohus rahuldas hagi VÕS § 1028 lg 1 alusel õigesti.
15.Ringkonnakohus märgib, et käesoleval juhul ei ole võimalik esitada VÕS § 1033 lõikes 1 sätestatud rikastumise äralangemise vastuväidet tulenevalt VÕS § 1034 lõikest 1. VÕS § 1034 lg 1 sätestab, et juhul, kui vastastikune leping on tühine, võib saaja lepingu kohaselt saadu
tagastamise nõude suhtes tugineda käesoleva seaduse § 1033 lõikes 1 sätestatule üksnes juhul, kui leping on tühine saaja piiratud teovõime või üleandja ähvarduse või vägivalla tõttu. Müügileping on vastastikune leping VÕS § 111 lg 1 mõttes. Kuigi käesoleval juhul ei ole tühise lepingu alusel tehtud vastusooritust (kostja ei ole andnud münte hagejale üle ega teinud võimalikuks omandi üleminekut), ei väära see VÕS § 1034 lg 1 kohaldatavust. VÕS § 1034 lõike 1 eesmärgiks on mh kaitsta tühise lepingu alusel soorituse teinud lepingupoolt olukorras, kus üleantu hävib või ei ole seda muul VÕS § 1033 lõikes 1 sätestatud asjaolul võimalik soorituskondiktsiooni alusel tagasi nõuda. Asjaolu, et ainult hageja tegi tühise müügilepingu alusel soorituse, ei tähenda see seda, et käesoleval juhul VÕS § 1034 lg 1 ei kehtiks. Vastasel korral ei täidaks säte oma sisulist eesmärki. Seega on pandud vastastikuste lepingute tühiseks osutumisel rikastumise äralangemise risk soorituse saaja kanda, kui ei esine VÕS § 1034 lõikes 1 sätestatud erandeid. Ringkonnakohus sedastab, et isegi juhul, kui tegu ei oleks vastastikuse lepingu tühiseks osutumisega VÕS § 1034 lg 1 mõttes, ei ole kostja rikastamine VÕS § 1033 lg 1 kohaselt ära langenud. VÕS § 1033 lg 1 ei saa hea usu põhimõttest tulenevalt kohaldada juhtudel, kus soorituse saaja andis saadud raha või nõudeõiguse kokkuleppe alusel teise isiku kasutusse, kinkis selle ära või ostis saadud raha eest teist liiki eseme. Sellisel juhul võib soorituse saaja olla rikastunud nõudeõiguse osas raha kasutanud isiku vastu, kasutuseeliste võrra, millegi kokkuhoidmisega või muul viisil.
16.Kuivõrd hageja ei ole E.S. sooritust teinud, ei ole vajalik käsitleda küsimust, kas hagejal võib olla kostja vastu nõue tulenevalt E. S. vara pärimisest. Samuti ei ole vajalik lepingust taganemise ja selle tähtaegsuse hindamine, kuna lepingut ei ole sõlmitud. Tühisest lepingust ei saa taganeda.
17.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna kostja vabastati ringkonnakohtu 21. mai 2015. a määrusega apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest, tuleb mõista kostjalt välja riigi kasuks riigilõiv 95 eurot. Hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus ja Riigikohtus on koos käibemaksuga kokku 1378,89 eurot ( 729,30+426,97+222,62). Menetluskulu koosneb õigusabikulust lepingulisele esindajale. Lepingulise esindaja tunnihinnaks on 58,33 eurot. Hageja esindajal kulus ringkonnakohtu esimeses menetluses ~10 töötundi, kassatsioonimenetluses ~7 ja asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus ~3,5 töötundi. Ringkonnakohus peab seda arvestades asja keerukust mõistlikuks ja vajalikuks. Hageja esindaja tunnihind 58,33 eurot on mõistlik. Seega mõistab ringkonnakohus kostjalt välja hageja kasuks hageja menetluskulud ringkonna- ja Riigikohtus 1378,89 eurot. Vastavalt hageja taotlusele märgib ringkonnakohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Üllar Roostoja
Kai Kullerkupp
Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.