1.Kaido Põlluste (hageja) esitas 10. mail 2013 Tartu Maakohtule hagi Mati Hanseni (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista 2785 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Menetluskuludena maakohtus palus hageja mõista kostjalt välja riigilõivu 275 eurot ja esindajakulud 1845 eurot 92 senti ning viivise menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 sätestatud määras. Hageja väitel tegi ta 27. novembrist 2009 kuni 4. juulini 2011 kostja arvelduskontole ülekandeid 2785 eurot. Vastusooritusena pidi hageja kostjalt saama münte, kuid ei ole neid saanud, samuti ei ole kostja tagastanud hagejale raha. Hageja on maksnud kostjale raha õigusliku aluseta, poolte vahel ei olnud lepingulist suhet. Nõude aluseks on VÕS § 1028 lg 1. Ei ole tähtsust, et väidetavalt kasutas
kostja pangakontot ja identiteeti kostja vend Enno Siimsen, kuna ülekanded on tehtud kostja kontole ja kostja identiteeti kasutati tema nõusolekul. Pärast E. Siimseni surma on kostja ainus pangakonto kasutaja. Nõue ei ole aegunud, kuna hageja sai teada, et tal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, alates kriminaalmenetluse lõpetamise määruse teatavakstegemisest 21. jaanuaril 2013. Hiljem tugines hageja alternatiivselt ka VÕS § 115 lg-le 1 ja nõudis kahju hüvitamist kohustuse täitmise asemel. Hageja väitis, et pooled olid osta.ee portaali vahendusel sõlminud müügilepingu, mille sõlmis E. Siimsen kostja nimel. Kuna kostja andis loa kasutada oma nime osta.ee portaalis, andis ta E. Siimsenile ka loa võtta kohustusi kostja nimele.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluskuludena palus kostja mõista hagejalt välja esindajakulud 1263 eurot 68 senti. Kostja leidis, et haginõue on aegunud, v.a 600 euro osas. Tehingu tühisuse korral tekib rikastumise väljaandmise nõue kohe pärast lepingu (alusetut) täitmist. Möödunud on ka tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kostja ei ole hageja arvel alusetult rikastunud, kuna kostja ei omandanud ega saanud hagejalt väidetud raha. Kostja kontot kasutas kostja vend E. Siimsen. Hageja soovis raha ülekandmisega täita oma kohustust müntide müüjale E. Siimsenile, kes kasutas portaalis osta.ee kasutajanime Vilcoins. Hageja tegi soorituse enda ja E. Siimseni vahelise kokkuleppe (müügileping) alusel, mistõttu hagejal puudub alus alusetu rikastumise nõude esitamiseks kostja vastu. See leping ei ole tühine. E. Siimsen ei sõlminud kostja nimel müügilepingut hagejaga ja kostja ei volitanud E. Siimseni tegema enda nimel tehinguid. Kostja ei ole kahju hüvitamise nõuet esitanud ka mõistliku aja jooksul (analoogia alusel VÕS § 118 järgi).
3.Tartu Maakohus rahuldas 27. märtsi 2015. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2785 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1221 eurot 13 senti ja viivise sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kokku mitte rohkem kui menetluskulude ulatuses. Maakohtu otsuse järgi ei ole haginõue aegunud. Hageja sai määruse kriminaalmenetluse lõpetamise kohta 21. jaanuaril 2013, millest selgus, et hageja teiseks lepingupooleks oli E. Siimsen, kes kasutas kostja andmeid ja arvelduskontot. Hageja pöördus hagiga kohtusse 10. mail 2013, mil kolm aastat alates nimetatud sündmusest ei olnud veel möödunud. Hageja on tõendanud raha ülekandmise kostjale ja kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole kontol olevat raha kasutanud ega saanud seda kasutada. Internetipanga vahendusel sõlmitud lepingutega võetud kohustuste eest vastutab klient vastava lepingu tingimuste kohaselt. Kostja vastutab tema nimel tehtud tehingute täitmise eest. Kuna poolte vahel ei olnud lepingulist suhet, oli hagejal õigus esitada kostja vastu nõue VÕS § 1028 lg 1 alusel. Raha on üle antud õigusliku aluseta, st kohustust, mida üleandja täita soovis, ei olnud olemas ning kostja ei kavatsenud algusest peale hagejale kaupa (münte) üle anda.
4.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks välja riigilõiv
180 eurot ja esindajakulud 1236 eurot. Kostja esitas vastuväite ka hageja esindajakulude põhjendatusele kulutatud aja osas. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu menetluskuludena palus hageja mõista kostjalt välja esindajakulud 729 eurot 30 senti ja viivise sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja esitas vastuväite ka kostja esindajakulude põhjendatusele kulutatud aja ja tunnitasu suuruse osas.
5.Ringkonnakohtu menetluse kestel täiendas hageja 18. aprillil 2016 hagi alust ja leidis alternatiivselt, et kui ei saa rahuldada alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, nõuab ta kostjalt raha kui E. Siimseni pärijalt lepingu alusel, mis oli sõlmitud E. Siimseniga ja millest hageja taganeb. Kostja arvates oli tegu lubamatu hagi muutmisega. Taganemisõigus on ka VÕS § 118 lg 1 järgi lõppenud, kuna taganemisest ei ole teatatud mõistliku aja jooksul pärast lepingurikkumise avastamist. Samuti on taganemine tühine VÕS § 118 lg 2 alusel, kuna kohustuse täitmise nõue on aegunud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 10. juuni 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 729 eurot 30 senti ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise sellelt kohtuotsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni. Lisaks mõistis kohus kostjalt riigituludesse 95 eurot apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu katteks. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja tasunud osade kaupa kostja arvelduskontole 2785 eurot vastusoorituse eesmärgiga, s.o ta pidi saama tasutud raha eest erinevaid münte. Nimetatud asjaolu vastab lepingulise suhte tunnustele (VÕS § 8). Kuni 2011. a lõpuni puudus hagejal alus kahelda, et temaga suhtles osta.ee portaali kaudu ja ka e-posti ja telefoni teel kostja. Menetluses esitatud asjaolud kinnitavad, et E. Siimsen esines kostja nime all ning kostja oli sellest teadlik ja aktsepteeris E. Siimseni tegevust. Asjaolu, et hagejale ei olnud teada teise lepingupoole tegelik identiteet, ei välista lepingulise suhte tekkimist. Üldjuhul tuleb lähtuda sellest, et tehing on tehtud isikuga, kes tegelikult selle sõlmimisel tahet avaldas - seda ka juhul, kui tehingu teinud isik esines vale nime all. Tehingu poolena tuleb aga käsitada seda isikut, kelle nime all leping sõlmiti, kui tehingu vastaspoolele jäi õigustatult mulje, et lepingupartneriks on just see isik. Puuduvad viited sellele, et E. Siimsen oleks tegutsenud kostja esindajana. s.o avaldanud hagejale, et tehingu pool ja sõlmimisel tegutsev isik ei lange kokku (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 jj). Seega on võimalik kohaldada esinduse sätteid analoogia alusel ning kostja muutunuks TsÜS § 129 analoogia korras kohaldamisel lepingu pooleks juhul, kui ta oleks tehingu heaks kiitnud. Kuna kostja ei ole tehingut heaks kiitnud, on tehing TsÜS § 129 analoogia korras tühine ja TsÜS § 130 lg 1 järgi tuleks seega E. Siimsenil kui faktiliselt tegutsenud isikul hüvitada hagejale tehingu ettevalmistamisel kantud kulutused ja muu kahju.
Hageja pidas teiseks tehingupooleks kostjat ja on eeldatud tehingust tulenenud rahalised kohustused ka täitnud vahetult temale. Seega on hagi õigesti esitatud kostja vastu. Pangaga sõlmitud arvelduskonto lepingu alusel tekivad õiguslikud suhted üksnes panga ja kliendi vahel. Kostjal oli seega ainuõigus ja võimalus otsustada pangakontol oleva raha kasutamise üle ning et kostja lubas oma pangakontot kasutada E. Siimsenil, ei tähenda, et pangakontol toimunud tehinguid ei tuleks omistada kostjale. Kostja ja E. Siimseni võimalikud kokkulepped konto kasutamise kohta puudutavad üksnes nende sisesuhet. Seetõttu ei ole ka tähendust, kas E. Siimseni surma päeval oli kontol raha. Vaatamata sellele, et kostjale ei tulenenud hagejaga sõlmitud müntide müügilepingust vahetuid kohustusi, täideti tehingut faktiliselt kostjale. Tehingu tühisuse tõttu tuleb kostjal tagastada hagejale alusetult ülekantud raha. E. Siimseni poolt kostja identiteeti kasutades sõlmitud lepingu poolteks tuli lugeda hageja ja kostja ning lepingu kehtivuse hindamisel on põhjendatud kohaldada analoogia alusel TsÜS §-e 115-130, millest tulenevalt oli leping tühine. Lepingu täitmiseks mõeldud sooritus tuleb lugeda tehtuks kostjale ja seetõttu on hagejal õigus kostjalt ülekantud rahasumma tagasi nõuda. Kuna tehing oli tühine, puudus hagejal vajadus lepingust eraldi taganeda, ning seetõttu ei analüüsinud ringkonnakohus, kas lepingust taganeti mõistliku aja jooksul (VÕS § 118 lg 1). Hageja on kasutanud temale kättesaadavaid õiguskaitsevahendeid õigel ajal ning mh ei ole nõue aegunud. Müntide müügilepingutes ei lepitud kokku müntide ostjale üleandmise kohustuse täitmise ajas. Kostja nime all esinenud müüja lubas hagejale tellitud mündid edastada 2011. a jõuludeks. Enne seda ei olnud hagejal alust arvata, et müügitehing oleks tühine ja et tal oleks tekkinud õigus kostja pangakontole ülekantud raha tagasi nõuda. Kuna hagi on maakohtule esitatud 10. mail 2013, puudub alus pidada hageja nõuet aegunuks. E. Siimseni seadusjärgseks pärijaks oli tema ema Anny Siimsen. Kuna A. Siimsen on surnud
10.oktoobril 2012, oli tema seadusjärgseks pärijaks omakorda kostja. Seega kui hagejal oleks tekkinud lepinguline suhe E. Siimseniga, saaks kostja selle lepingu täitmata jätmisest tulenevate kohustuste eest vastutada seadusjärgse pärijana.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja mõista kassatsiooniastme menetluskuludena hagejalt välja esindajakulud 340 eurot. Kostja arvates tegi ringkonnakohus üllatusliku otsuse ja rikkus oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus ei arutanud pooltega nõude kvalifikatsiooni ega olulisi asjaolusid. Hageja ja E. Siimseni vahel oli kehtiv müügileping, millest tulenevalt hagejal puudub alus alusetu rikastumise nõude esitamiseks ja samuti ei ole õigustatud analoogia korras esindusõiguse sätete kohaldamine. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et e-kirjavahetusest saab järeldada, et tehingu pooleks oli kostja. Kirjavahetus on olnud tehingu poolte, s.o. E. Siimseni ja hageja vahel enne nõude aluseks olevate summade üleandmist ja puudutas tehinguid, mis toimusid osta.ee keskkonnas. Tõendeid selle kohta, mis alusel hageja raha kostja arvelduskontole kandis, ei ole hageja esitanud. Ringkonnakohus
ei põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes ta tuvastas, et kõik menetluses esitatud asjaolud kinnitavad, et E. Siimsen esines kostja nime all ning kostja oli sellest teadlik ja aktsepteeris E. Siimseni tegevust. Ringkonnakohtu otsus on ka vastuoluline lepingupoole kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus ei põhjendanud, millisel õiguslikul alusel saab tekkida lepinguline kohustus isikul, kelle nime tehingu tegemisel väidetavalt kasutati, kuid kes sellest midagi ei tea ega ole seda heaks kiitnud. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud materiaalõiguse normi, kvalifitseerides pooltevahelise suhte müügilepinguks. Tulenevalt E. Siimseni 3. oktoobri 2009. a e-kirjast võib olla tegemist hoopis laenulepinguga.
8.Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kassatsiooniastme menetluskuludena palub hageja mõista kostjalt välja esindajakulud 426 eurot 97 senti ja viivise sellelt VÕS §-s 113 sätestatud määras menetluskulude lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel tühistada ning saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Kolleegium käsitleb esmalt menetluse eset ja olulisi asjaolusid (I). Seejärel hindab kolleegium hageja nõuet isiklikult kostja vastu (II) ja edasi kostja kui E. Siimseni pärija vastu (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV). I
11.Kolleegium märgib esmalt, et pooled on korduvalt oma seisukohti muutnud ja koormanud menetlust erinevate dokumentidega, mille tähendus asja jaoks ei ole selge. Kohtud ei ole suutnud menetlust piisavalt ohjata, mis on põhjustanud selle venimise kahes kohtuastmes üle kolme aasta, kuid samas ei ole asja suudetud siiski veenva põhjendusega lahendada.
12.Hageja palub mõista kostjalt välja 2785 eurot. Hagi alusena on ta tuginenud põhiliselt asjaolule, et on teinud kostja kontole selles summas ülekandeid, kuid ei ole saanud vastusooritusena münte.
13.Hageja esmase käsitluse järgi hagiavalduses nõudis ta kostjalt raha VÕS § 1028 lg 1 alusel, kuna raha on sinna kantud õigusliku aluseta ja poolte vahel ei ole lepingulisi suhteid (I kd, tl 1-4).
2.oktoobril 2014 esitatud hagiavalduse täienduse järgi tugines hageja alternatiivselt ka VÕS § 115 lgle 1 ja nõudis kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist, väites, et poolte vahel siiski oli müügileping, mille sõlmis E. Siimsen kostja nimel (I kd, tl 134-136). Ringkonnakohtu menetluse kestel täiendas hageja 18. aprillil 2016 hagi alust ja leidis alternatiivselt, et kui ei saa rahuldada alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, nõuab ta kostjalt raha kui E. Siimseni
pärijalt lepingu alusel, mis oli sõlmitud E. Siimseniga ja millest hageja taganeb (II kd, tl 113).
14.Maakohus rahuldas hageja nõude VÕS § 1028 lg 1 alusel, leides, et hageja kandis kostjale raha õigusliku aluseta, kuna kohustust, mida hageja soovis täita, ei olnud, sest kostja ei kavatsenud kaupa hagejale üle anda. Ringkonnakohus leidis, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud leping, mille täitmiseks kandis hageja raha kostja kontole. Lepingu sõlmis kostja nime all E. Siimsen kostja nõusolekuta või heakskiiduta, mistõttu see leping on TsÜS § 129 analoogia korras kohaldades tühine. Lepingu täitmiseks mõeldud sooritus tuleb aga lugeda tehtuks kostjale ja seetõttu on hagejal õigus kostjalt ülekantud rahasumma tagasi nõuda.
15.Pooled ei vaidle kassatsioonimenetluses järgmiste oluliste asjaolude üle: ·
hageja tegi 27. novembrist 2009 kuni 4. juulini 2011 kostja arvelduskontole ülekandeid 2785 eurot ning pidi selle raha eest saama münte, kuid ei ole neid saanud, samuti ei ole talle raha tagastatud;
·
hageja suhtles müntide soetamiseks osta.ee portaali vahendusel ning ka e-kirjadega ja telefonitsi kostja venna E. Siimseniga, kes esines kostjana;
·
kostja andis E. Siimsenile oma konto käsutamise õiguse;
·
E. Siimsen on surnud. II
16.Kolleegium nõustub põhimõtteliselt ringkonnakohtuga, et esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades. See tähendab, et teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab.
17.Ringkonnakohtu otsusest järeldub aga vastuoluliselt, et leping tekkis hagejal nii E. Siimseni kui ka kostjaga (vt ringkonnakohtu otsuse p-d 14 ja 18). Leping sai tuvastatud asjaoludel tekkida siiski vaid ühega neist. Kui leping tekkis aga kostjaga, on arusaamatu, mis alusel on see tühine.
18.Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu õiguslikku alust, mille järgi võiks raha välja mõista kostjalt. Seetõttu tuleb otsus tühistada ja hageja nõuet uuesti hinnata. Menetlusökonoomiast lähtudes ei analüüsi kolleegium kostja kassatsioonkaebuse väiteid üllatamise kohta. Kui E. Siimseni poolt kostja nime all sõlmitud leping on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, tuleb selle alusel saadu tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele (TsÜS § 84 lg 1 teine lause). Sel juhul tuleb aga hinnata, kes oli raha kui hageja soorituse saajaks, sest just temalt saab VÕS § 1028 lg 1 järgi nõuda saadu tagastamist. Kui soorituse saajaks oli E. Siimsen, sai just temalt nõuda raha tagastamist VÕS § 1029 järgi ka juhul, kui hageja kandis tühise lepingu täitmiseks raha E. Siimseni korraldusel kostja kui kolmanda isiku kontole. Ei ole tähtsust, kas kostja oli E. Siimsenile andnud konto käsutamise õiguse. Samuti ei ole olulised panga tehingutingimused kontoomanikuga. Kui
soorituse saaja oli E. Siimsen, saanuks üleantu tagastamist nõuda kostjalt vaid juhul, kui raha oleks makstud kostjale tema kui kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu alusel, mis vastab VÕS § 80 lg 2 tingimustele (nn ehtne leping kolmanda isiku kasuks) (VÕS § 1030 lg 1) (vt ka Riigikohtu
23.novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-16, p 12).
19.Maakohtus väitis hageja alternatiivselt, et nõuab kostjalt kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel hageja ja kostja vahelise lepingu rikkumise tõttu. Kohtute tuvastatud asjaoludest ei ole õiguslikult võimalik järeldada, et hageja sõlmis kostjaga kehtiva lepingu. Tuvastatud asjaoludel sõlmis lepingu hagejaga E. Siimsen kostja nime kasutades, mis toob kaasa lepingu tühisuse TsÜS § 129 lg 1 alusel, sest kostja ei ole lepingut tuvastatud asjaoludel TsÜS § 111 mõttes ei otsese ega kaudse tahteavaldusega heaks kiitnud (vt käesoleva otsuse p 16). Lepingu heakskiitmiseks ei piisa kolleegiumi arvates vähemasti üldjuhul kostja teadmisest, et tema nime kasutatakse osta.ee kontoga seotult, ega ka pangakonto käsutamise õiguse andmisest E. Siimsenile. Hageja ja kostja vahelist suhtlemist lepingu asjus (mh lepingu sõlmimisele suunatud tahteavalduste vahetamist) ei ole tuvastatud. III
20.Alles ringkonnakohtu menetluse kestel tugines hageja alternatiivselt, et kui ei saa rahuldada alusetust rikastumisest tulenevat nõuet, nõuab ta kostjalt raha kui E. Siimseni pärijalt lepingu alusel, mis oli sõlmitud E. Siimseniga ja millest hageja taganeb (II kd, tl 113). Sellise nõude aluseks võib olla VÕS § 189 lg 1 esimene lause (vt ka nt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3206, p 20).
21.Kolleegiumi arvates on tegu hagi muutmisega TsMS § 376 mõttes. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et vaatamata ilmselgele hilinemisele on ringkonnakohus hagi muutmise siiski vastu võtnud (vt ringkonnakohtu otsuse p-d 19-21). Kostja ei ole kassatsioonkaebuses seda ka ringkonnakohtule ette heitnud. Tegemist ei ole ka olulise menetlusnormi rikkumisega TsMS § 669 lg 2 mõttes, mis oleks iseenesest aluseks ringkonnakohtu otsuse tühistamisele.
22.Asja uuel läbivaatamisel tuleb uuesti hinnata, kas hagejal võib olla kostja vastu nõue tulenevalt E. Siimseni vara pärimisest. Seejuures saab hinnata ka hageja lepingust taganemist ja taganemise tähtaegsust. Samuti saab hinnata, mis liiki lepinguga oli tegu, mis kohustused sellest tulenesid ja milline oli kohustuste täitmise aeg. Kolleegium ise TsMS § 688 lg-te 3-5 kohaselt tõendeid hinnata ega asjaolusid tuvastada ei saa.
23.Kolleegium märgib, et kui kostja on E. Siimseni pärija, tuleb kõne alla ka hageja nõue kostja vastu tulenevalt sellest, et hagejal on E. Siimseni vastu nõue tühise tehingu järgi üleantu tagastamiseks VÕS § 1028 lg 1 ja § 1029 alusel kui kahju hüvitamiseks TsÜS § 130 alusel. Seda ei ole hageja aga menetluses seni väitnud. IV
24.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.
25.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järg ringkonnakohtu määrata sõltuvalt menetluse tulemustest. Asja läbivaatamise tulemusest sõltub ka kostjalt tasumata riigilõivu väljamõistmine. Kolleegium märgib, et kui hagi rahuldatakse hageja hilinenult pärimisele tuginemise tõttu, saab seda TsMS § 169 lg 1 järgi arvestada menetluskulude jaotamisel. Tambet Tampuu, Villu Kõve, Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.