XX hagi AS Lõuna-Eesti Haigla vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks
AS Lõuna-Eesti Haigla apellatsioonkaebuse hind
12 739 eurot 99 senti
XX vastuapellatsioonkaebuse hind Vaidlustatud kohtulahend
0 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS
Tartu Maakohtu 11. juuni 2015 otsus Lõuna-Eesti
Haigla
apellatsioonkaebus
ja
XX
vastuapellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): AS Lõuna-Eesti Haigla (rk: 10833853), esindajad vandeadvokaadid Urmas Kõrgesaar Vastuapellant (hageja): XX (ik: xxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Henn Koduvere
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 11. juuni 2015 otsus osas, milles maakohus mõistis AS-lt Lõuna-Eesti Haigla XX kasuks välja ajavahemiku 01.01.2010 kuni 31.05.2015 eest kutsehaigusega tekitatud kahju 15 760,66 eurot ja sellelt viivise ning alates 01.06.2015 igakuiselt kutsehaigusega tekitatud kahju 434,94 eurot kuni hageja kutsehaigusest tingitud töövõimetuse püsimiseni. Samuti tuleb tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas.
3.Teha tühistatud osas uus otsus ning lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmsielt:
3.1.Rahuldada XX hagi AS Lõuna-Eesti Haigla vastu osaliselt ning mõista AS-lt Lõuna Eesti Haigla XX kasuks välja ühekordne kutsehaigusega tekitatud kahjuhüvitis ajavahemiku 01.04.2015 kuni 01.04.2017 eest 7718,04 eurot ning alates 01.04.2017 igakuiselt kutsehaigusega tekitatud kahjuhüvitis 331,86 eurot. Igakuine hüvitis arvutatakse ümber vastavalt XX kutsealase töövõimetusmäära muutumisele.
3.2.XX kasuks väljamõistetud igakuine hüvitis 331,86 eurot tuleb alates 01.01.2017 indekseerida tervishoiuja sotsiaalhoolekande töötajate brutokuupalga juurdekasvutempoga, mis avaldatakse Statistikaameti veebilehel www.stat.ee.
3.4.Välja mõista AS-lt Lõuna-Eesti Haigla XX kasuks viivis ühekordselt hüvitiselt 7718,04 eurot seisuga 01.04.2017 579,63 eurot ning alates 01.04.2017 viivis ühekordselt hüvitiselt 7718,04 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni hüvitise kohase täitmiseni.
3.5.Jätta menetluskuludest 70% AS Lõuna-Eesti Haigla kanda ja 30% XX kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras.
4.AS Lõuna-Eesti Haigla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ning XX vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.XX (hageja) esitas 27.08.2013 maakohtule AS Lõuna-Eesti Haigla (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja ajavahemiku 01.01.2010 kuni 31.07.2015 eest kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitis 10 464,58 eurot ja viivis 1384,81 eurot ning ravimitele ja sanatooriumile tehtud lisakulud ja sõidukulud.
Hageja esitas 17.09.2013 maakohtule hagiavalduse tervikteksti, milles palus varem taotletud lisakulude ja sõidukulude asemel mõista kostjalt välja iga kuu makstava kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitise 411,66 eurot. 26.03.2015 esitas hageja täiendavad seisukohad, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja ajavahemiku 01.01.2010 kuni 31.03.2015 eest kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitis 24 399,98 eurot ja viivis 4121,45 eurot ning iga kuu makstav hüvitis 696,58 eurot, indekseerides seda igal aastal Eesti keskmise palga juurdekasvuga ja muutes seda hageja töövõimetuse määra muutumisel. Hageja täpsustas 01.06.2015 oma nõude arvutusi ning palus mõista kostjalt välja ajavahemiku 01.01.2010 kuni 31.05.2015 eest kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitis 15 760,66 eurot ja viivis 2998,13 eurot ning iga kuu makstav hüvitis 434,94 eurot, indekseerides seda igal aastal tervishoiu ja sotsiaalhoolekande töötajate keskmise palga muutuse indeksiga ja muutes hüvitist hageja töövõimetuse määra muutumise korral. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures ajavahemikul xxx.1965 kuni xxx.1995 hambatehnikuna ja kuni xxxx.2001 psühhiaatriaõena. Alates 01.04.2001 töötab hageja uue tööandja juures psühhiaatriaõena. Hagejal tekkisid kostja juures töötamise ajal kutsehaigused: 1995. a diagnoositi tal dermatiit ja 1998. a füüsilise ülekoormuse haigus. Hageja töövõime kaotuseks on määratud 40%. Hageja ei ole pärast kutsehaiguse tuvastamist töötanud ega tööta oma kutsealal, s.o hambatehnikuna. Kostja on maksnud hagejale alates kutsehaiguse tuvastamisest 1995. a tervisekahjuhüvitist kokku 6417 eurot, s.o vähem, kui hagejal on õigus kostjalt saada Vabariigi Valitsuse 10.06.1999 määrusega nr 172 kinnitatud ajutise korra järgi.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole hageja seniste tööandjate õigusjärglane. Hagejal diagnoositi hambatehnikuna töötamise lõpetamisel dermatiit ja tuvastati töövõime kaotus 25%. Ei ole tõendatud, et hagejal on kutsehaigus ka pärast 12. oktoobrit 1996. Ajavahemikul 1997. a kuni xxx.2001 töötas hageja kostja juures psühhiaatriakliiniku õena. Vaegurluse Ekspertiisi Komisjoni (VEK) 15.10.2001 otsuses ei ole märgitud, et kutsehaigus tekkis kostja juures töötamise ajal. Hageja ei ole tõendanud kahju, kostja õigusvastast tegevust ning põhjuslikku seost kahju ja õigusvastase tegevuse vahel. Kostja õiguseellased ei ole rikkunud tööohutusnõudeid. Kostja ei ole hüvitise maksmise võlga tunnistanud. Vabatahtlikult hüvitise maksmine ei anna hagejale õiguslikku alust ega vabasta teda tõendamiskoormusest. Hageja nõue on aegunud. Kuna hageja sai tervisekahjust teada 18.06.1995, aegus tema nõue võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) alusel 30.06.2005. Hüvitise suuruse arvutuskäik on ebaselge ja hüvitise indekseerimiseks ei ole alust. Hageja ei ole tõendanud, et ta ei oleks saanud alates 1998. a töötada hambatehnikuna või see oli talle vastunäidustatud. Statistikaameti andmetel vanuse kasvades inimese töövõime väheneb. Ajutise korra alusel koostatud kahjuhüvitise arvutus toob kaasa hageja alusetu rikastumise ja läheb vastuollu kahju hüvitamise põhimõtetega. Ekspertiisi järgi on üldhaigestumise ja kutsehaiguse osakaal töövõime kaotuse tekkes võrdne, mistõttu on töövõime kaotus kutsehaigusest tingituna kokku 20%.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 11. juuni 2015 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kutsehaigusega tekitatud kahju 15 760,66 eurot ajavahemiku 1. jaanuar 2010 kuni 31. mai 2015 eest, 1. juuniks 2015 sissenõutavaks muutunud viivise 2998,13 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Lisaks mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja iga kuu makstava hüvitise 434,94 eurot alates 1. juunist 2015 kuni hageja kutsehaigusest tingitud töövõimetuse püsimiseni. Maakohus otsustas, et iga kuu makstavat
hüvitist indekseeritakse iga aasta 1. märtsil eelneva aasta Eesti tervishoiu ja sotsiaalhoolekande töötajate keskmise palga muutust kajastava indeksiga, ning hüvitis arvutatakse iga kord hageja kutsealase töövõimetuse määra muutumise alusel ümber. Menetluskulud jäid kostja kanda, kellelt mõisteti välja hageja õigusabikulud 8632,10 eurot (sh käibemaks). Maakohtu otsuse kohaselt muutus hageja nõue sissenõutavaks alates 05.01.1999, mil kostja maksis hagejale esimest korda tervisekahju hüvitist. Nõue ei ole aegunud ja see on esitatud õige kostja vastu. Kostja on hageja endiste tööandjate õigusjärglane. On tõendatud, et kostja õiguseellased ei täitnud õigusaktidest tulenevaid kohustusi ja hagejal tuvastati kaks kutsehaigust. Kostja ei ole tõendanud, et hagejale oli tagatud töökaitse normidele vastav töökeskkond ja töötingimused. Hagejal tekkis kutsehaigus, kuna kostja õiguseellased rikkusid kohustust tagada hagejale ohutu ja tervislik töökeskkond, mis on käsitatav õigusvastase teona. Seetõttu vastutab kostja tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 ja § 473 järgi hagejale tekitatud kutsehaiguse eest. Kostja õigusvastane käitumine ja hagejal tekkinud kutsehaigused on põhjuslikus seoses. Hagejal tuvastati kutsehaigusena allergiline dermatiit, mis tekkis sellest, et ta puutus kokku mürgiste ainetega, kostja ei andnud talle individuaalseid kaitsevahendeid ja ruumi ei olnud võimalik ventileerida. Ülekoormushaigus on füüsilisest pingest põhjustatud kutsehaigus, mille tekkepõhjusteks on füüsilise koormuse ja ergonoomiliste tegurite toime, tervistkahjustavad tegurid on füüsiline koormus, vibratsioon, sundasendid-liigutused, ebasoodne mikrokliima. Kostja ei ole tõendanud, et tema õiguseellased ei ole hagejal tekkinud kutsehaiguses süüdi. Kostja on küll väitnud, et hageja on töötanud teiste tööandjate juures, kuid ei ole tõendanud, et hagejal diagnoositud kutsehaigused sel ajal süvenesid. Kostja ei ole tõendanud ka seda, et ta täitis tööohutuse nõudeid. Kahjuhüvitise arvestamise metoodikana tuleb kasutada ajutise korra sätteid. Kui hagejal ei oleks kutsehaigust tekkinud, oleks ta saanud jätkata hambatehnikuna töötamist ja teenida Eesti keskmisest 60% võrra suuremat palka. Pärast kutsehaiguse tekkimist ei saanud hageja enam oma erialal töötada, kaotades sellega oma sissetuleku. Kuna hageja kutsehaigusest põhjustatud töövõimetuse määraks on 40%, on kostja kohustatud hüvitama hagejale 40% tema saamata jäänud indekseeritud töötasust, kui hageja ei ole saanud sissetulekut selles ulatuses muul viisil teenida. Alates 01.01.2010 saab hageja sissetulekut, kuid see ei kata hageja saamata jäänud töötasu 40%-list osa, mille eest vastutab kostja. Hagejale väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda tervishoiu ja sotsiaalhoolekande töötajate palga muutumise indeksist. Ajavahemikul 01.01.2010 kuni 31.05.2015 maksis kostja hagejale hüvitist vähem 15 760,75 eurot. Sama ajavahemiku eest on hagejal õigus saada kostjalt viivist 2998,13 eurot, millele kostja ei ole vastu vaielnud. Lisaks tuleb alates 01.06.2015 kuni hageja töövõimetuse püsimiseni mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis iga kuu 434,94 eurot, mida indekseeritakse igal aastal tervishoiu ja sotsiaalhoolekande töötajate keskmise palga muutuse indeksiga ning muudetakse hageja töövõimetuse määra muutumise korral.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus on jõudnud väärale järeldusele, et hageja nõue ei ole aegunud. Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 153 sätestatud 3-aastasest aegumistähtajast on hageja nõue perioodi 01.01.–17.09.2010 kohta aegunud. Tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ja TsÜS § 154 kohaldamisele ei kuulu;
2) on maakohus vääralt tuvastanud, et kahju hüvitamiseks kohustatud isikuks on täies ulatuses kostja. Kostjat ei saa pidada hageja tööandjate õigusjärglaseks. Võrumaa Polikliiniku hambaproteesiosakond läks seoses Võrumaa Polikliiniku ja Võrumaa Haigla ühinemisega OÜ-sse Kesklinna Hambaarstid, Võrumaa Polikliinik ja Võrumaa Haigla ühinesid 1997. a, kuid hambaravi osakond ühinemises ei osalenud, selle varad ja kohustused ühinenud juriidilisele isikule üle ei läinud, vaid need anti täies koosseisus üle OÜ-le Kesklinna Hambaarstid. Kostja ja MTÜ Terve Võrumaa, kelle juures hageja töötas, on kaks eraldiseisvat juriidilist isikut ning kostja ei ole MTÜ Terve Võrumaa õigusjärglane; 3) ei ole hageja tõendanud kahju olemasolu. Hagejal ei ole varalist kahju TsK § 436 lg 1 mõistes tekkinud ja tema sissetulek on pärast kutsehaiguste diagnoosimist suurenenud. Hageja keskmine kuutöötasu pole tervisekahjustuse tagajärjel vähenenud. Tsiviilkoodeksi järgi oli kahju hüvitamise eesmärgiks tagada isikule sama sissetulek, mis tal oleks olnud, kui kutsehaigestumist ei oleks toimunud. Väide, et hageja ei saanud 4. detsembrist 1998 jätkata töötamist hambatehnikuna ja kaotas kostja süül kutsehaiguse tõttu hambatehnikuna töötamise võimaluse, on tõendamata; 4) on maakohus vääralt arvestanud hüvitise suuruse. Hageja on oma arvestusi korduvalt muutnud. Ajutise korra alusel koostatud arvestused toovad kaasa hageja alusetu rikastumise, mis läheb vastuollu nii TsK-s kui ka VÕS-s sätestatud kahju hüvitamise põhimõtetega. Hagejal on samaaegselt kroonilised üldhaigused, mis moodustavad osa töövõime kaotusest. Hageja töövõime langus on tingitud 20% ulatuses kutsehaigusest ja 20% ulatuses üldhaigestumisest. Hageja ei ole indekseerinud oma tegelikku keskmist sissetulekut, vaid töötasu, mida ta arvab, et ta oleks saanud hambatehnikuna töötades alates 1995. a. Hambatehniku tasu aluseks võtmine on põhjendamatu, sest hageja ei ole tõendanud, et ta ei saanud jätkata hambatehnikuna töötamist alates 1998. a, samuti on osa kutsehaigusest tekkinud meditsiiniõena töötamise ajal. Tõendamata on väide, et hageja saaks täna hambatehnikuna töötades Eesti keskmisest palgast 60% võrra suuremat palka. Füüsilise ülekoormuse haiguse diagnoosimise järgselt 1998. a jätkas hageja psühhiaatri õena töötamist. Kutsehaiguste konsiiliumi 03.12.1998 protokollist nähtub, et 1998. a uue kutsehaiguse diagnoosimise ajal töötas hageja OÜ XXX ja AS Kesklinna Hambaarstid kasuks. Viivisenõue on alusetu või aegunud ning tuleb jätta rahuldamata.
5.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole hageja nõuded aegunud. Kutsehaigus oli kostja õiguseellaste juures töötamise tagajärjeks. VEK-i 15.10.2001 otsusega oli hagejal tuvastatud 30% kutsehaigusest tulenev töövõimetus. Kuna komisjon tuvastas 2004. a kutsehaigusest tuleneva töövõimetuse 40% ulatuses, oli tegemist hageja kutsehaiguse süvenemisega; 2) on hageja tõendanud talle kutsehaiguse tõttu varalise kahju tekkimise. Inflatsiooniga paralleelne palganumbri kasv ei tähenda palganumbri kasvule vastavat samas suuruses reaalsissetuleku kasvu. Hageja sissetulek aastatel 2002 – 2009 ei mõjuta hageja hüvitisnõuet perioodi alates 01.01.2010 eest. Hageja ei ole kunagi töövõimetuspensioni saanud; 3) ei ole kostja tõendanud, et ta on tööohutuse nõudeid täitnud. Kostja ei ole tõendanud, et hageja ei töötaks endisel erialal, kui ta poleks kostja süül töövõimet kaotanud ning et hageja ei saaks hambatehnikuna töötades teenida sellist palka nagu hageja on välja toonud; 4) on hageja tõendanud kahju suuruse. Hageja on arvutuste aluseks võtnud üksnes väljateenitud palga ja ei ole arvesse võtnud muid tasusid, nt ajutise töövõimetuse hüvitisi. Hageja kutsehaigusest tulenev töövõime kaotus on 40%. Hageja on kooskõlas ajutise korraga indekseerinud tema poolt enne kutsehaiguse tuvastamist hambatehnikuna töötades teenitud
tegelikku sissetulekut. Arvutuste aluseks on haiguse põhjustanud töö lõpetamisele eelnenud palk ning kooskõlas ajutise korra p-ga 11 on hageja kahjuhüvitise arvestamisel aluseks võtnud töö lõpetamisele eelnenud 12 kalendrikuulise perioodi 1994 juuli – 1995 juuni. Hageja pöördus 13.02.2016 Sotsiaalkindlustusameti poole selgituse saamiseks Tartu Pensioniameti Arstliku Ekspertiisi Komisjoni I koosseisu 05.10.2004 otsusega nr 145708 tuvastatud püsiva töövõimetuse põhjuste kohta. Sotsiaalkindlustusameti 07.03.2016 vastuse nr 14.EKS-8/3881 kohaselt on püsiva töövõimetuse protsent üldhaigestumise tõttu hagejale 2004. aastal määratud ekslikult. Tegelikult oleks tulnud määrata püsiva töövõime kaotus 40% kutsehaiguse tõttu.
6.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse menetluskulude kindlaksmääramise ja kostjalt väljamõistmise osas ning teha selles osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja lisaks õigusabikulud 355,78 eurot. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt palus hageja mõista õigusabikulu välja kahes osas, s.o summas 199,20 eurot (sh käibemaks), mis oli hageja poolt esindajale tasutud, ning õigusabikulu tulemustasuna 30% kostjalt hageja kasuks väljamõistetavalt summalt, sh tulevikus sissenõutavaks muutuvatelt maksekohustustelt arvestusega kohtuotsuse jõustumisele järgneval 12-kuulisel perioodil. Kohtu arvutustes on viga. Väljamõistetav menetluskulu peaks koosnema hageja poolt menetluse jooksul tasutud õigusabikulust 166 eurot (ilma käibemaksuta) ja tulemustasust 30% väljemõistetud summalt 15 760,66 eurot, s.o 4728,20 eurot. Kuna kohtuotsus sai jõustuda alles juulikuus, oleks tulnud arvestada tulemustasu 30% ka juunikuu eest maksmisele kuuluvalt hüvitisesummalt 434,94 eurot, mis on 130,48 eurot. Tulemustasu 30% igakuiselt hüvitiselt (12 × 434,94) 5219,28 eurot on 1565,78 eurot ning tulemustasu 30% viivisesummalt 2998,13 eurot on 899,44 eurot. Menetluskulud kokku on 166 + 4728,20 + 130,48 + 1565,78 + 899,44 = 7489,90 eurot, koos käibemaksuga 8987,88 eurot (7489,90 × 1,2).
7.Kostja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu. Õigusabikulude suurust sai arvestada üksnes kohtuotsuse resolutsiooni p-des 3 ja 4 nimetatud summadelt ning p-s 5 nimetatud ühe kuu summalt (19 193,73 × 0,3). Seega sai see olla 6909,74 eurot (koos käibemaksuga). Kostja ei pea maakohtu ega hageja arvestust õigeks.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
8.Tartu Ringkonnakohus tühistas 2. mai 2016 otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus rahuldati, hageja vastuapellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Kuna hageja töötas tööandja juures, kelle kahju hüvitamise kohustuste täitmise eest kostja hageja nõude järgi vastutab, enne 1. juulit 2002, tuleb asja lahendamisel VÕSRS §-de 2 ja 11 ning § 22 lg 1 järgi kohaldada varem kehtinud seadust. Hageja on tõendanud, et hageja varasemate tööandjate kohustused läksid kostjale üle. Hageja nõue ajavahemiku 01.01.2010 kuni 31.03.2015 eest on aegunud. Hagejal võib olla tekkinud varaline kahju alates 01.04.2015, mil kostja lõpetas hagejale hüvitise maksmise. Hageja see nõue ei ole aegunud. Hageja kahju on põhjuslikus seoses kostja rikkumisega, hageja erialast töötamist takistasid temal tuvastatud kutsehaigused, mille tõttu ta viidi üle teisele tööle. Kostja ei ole tõendanud, et ta tagas hagejale kutsehaiguse tekkimist välistavad töötingimused. Maakohtus tehtud hageja tervise ekspertiisi tulemused ja eksperdi vastused kohtuistungil kinnitavad, et hageja ei oleks oma üldist terviseseisundit ja vanust arvestades võimeline töötama täistööajaga hambatehnikuna ka siis, kui tema töövõime ei oleks vähenenud kutsehaiguse tõttu. Kuna hageja vanust ja tervist arvestades oleks ta saanud töötada hambatehnikuna 70%-lise
koormusega, oleks tema kahju olnud 304 eurot (s.o 40% võimalikust töötasust 761 eurost). Hageja saab töötasu 386 eurot kuus, mistõttu ei ole tal kutsehaiguse tõttu kahju tekkinud.
9.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt välja ajavahemiku 01.03.2011 kuni 30.04.2016 eest hüvitis 7765 eurot ja viivis ning alates 01.06.2016 iga kuu 328,52 eurot, indekseerida seda iga aasta tervishoiu ja sotsiaalhoolekande töötajate keskmise palga muutuse indeksiga ning muuta hüvitist hageja töövõimetuse määra muutumise korral. Hageja palus mõista kostjalt välja hageja kassatsiooniastme menetluskulud 199,20 eurot.
10.Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
11.Riigikohtu tsiviilkolleegium rahuldas 16. novembri 2016 otsusega hageja kassatsioonkaebuse osaliselt. Tsiviilkolleegium jättis muutmata Tartu Ringkonnakohtu 2. mai 2016 otsuse osas, milles jäeti rahuldamata XX hagi AS Lõuna-Eesti Haigla vastu ajavahemiku 1. jaanuar 2010 kuni 31. märts 2015 eest kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks. Tsiviilkolleegium tühistas ringkonnakohtu otsuse osas, milles jäeti rahuldamata XX hagi AS Lõuna-Eesti Haigla vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks alates 1. aprillist 2015 ja jaotati menetluskulud, ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tsiviilkolleegiumi otsuse kohaselt leidis ringkonnakohus õigesti, et ajavahemiku 01.01.2010 kuni 31.03.2015 kohta esitatud nõue on aegunud. TsÜS § 144 järgi on sellega koos aegunud ka viivisenõue kui kõrvalkohustusest tulenev nõue. Ringkonnakohtu otsuse järgi ei ole hageja alates 01.04.2015 esitatud hüvitisnõue aegunud. Kassatsiooniastmes pooled selle üle ei vaidle. Ringkonnakohus leidis, et tuvastatud on kostja õigusvastane käitumine, põhjuslik seos hagejal tekkinud kahju ja kostja teo vahel ning kostja süü, kuid hagejal ei ole alates 01.04.2015 kahju tekkinud. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu seisukoht, et hagejal ei ole alates nimetatud kuupäevast kahju tekkinud, ei ole põhjendatud. Kolleegium märkis, et olukorras, kus kahju tekkimine ei olnud ringkonnakohtu arvates tõendatud, ei olnud tal alust järeldada, et hagejale tekkinud kahju ja kostja õigusvastane tegu on põhjuslikus seoses. Põhjusliku seose olemasolu saab kohus hinnata pärast kannatanule tekkinud kahju ja selle tekitaja õigusvastase käitumise kindlakstegemist. Ringkonnakohus võttis õigesti kahju suuruse määramise aluseks hageja osalise tööajaga (70%) hambatehnikuna töötades saadava võimaliku töötasu ilma töövõimetusprotsendita (40%), s.o hageja väitel 761,14 eurot kuus. Hageja töövõime kaotuse määra arvestades kaotas hageja kostja rikkumise tõttu 761,14 eurost 40%, s.o 304,46 eurot. Sellest tulenevalt märkis ringkonnakohus, et hageja kahju oleks olnud 304,46 eurot. Ringkonnakohus leidis aga ekslikult, et kuna hageja saab töötasu 386 eurot kuus, ei ole talle kahju tekkinud. Kuna VÕS § 127 lg 1 järgi tuleb taastada olukord, milles hageja oleks olnud, kui tema sissetulek ei oleks kostja õigusvastase tegevuse tõttu vähenenud või ta poleks sellest ilma jäänud, peab kostja hüvitama talle 40% hambatehniku keskmisest töötasust, sõltumata sellest, kas ta saab töötasu teisel ametikohal töötades. VÕS § 127 lg 5 annab õiguse arvata kahjuhüvitisest maha igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Seda sätet silmas pidades oleks kahju hüvitamise põhimõttega kooskõlas, et hageja saadav töötasu arvataks hüvitisest maha üksnes osas, milles see ületab hageja töövõimele vastavat hambatehniku töötasu. Ringkonnakohus ei ole VÕS § 127 lg 5 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid tuvastanud.
Kostja on nii apellatsioonkaebuses kui ka kassatsioonkaebusele esitatud vastuses vaielnud hageja kahju tekkimisele ja hüvitise nõudele vastu, väites mh, et hageja kahjuhüvitise arvutus on vale ning hageja ei ole tõendanud hambatehniku keskmist töötasu ega selle indekseerimise aluseks võetavat palgamuutust. Ringkonnakohus peab võtma hageja alates 01.04.2015 esitatud hüvitisnõude kohta põhjendatud seisukoha, tehes esmalt kindlaks, kas ja kui suures ulatuses on hagejale kutsehaiguse tõttu kahju tekkinud. Vajadusel peab ringkonnakohus kaaluma pooltele vajalike tõendite esitamise võimaldamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
12.Vastavalt TsMS § 693 lg-le 2 Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohtu 16.11.2016 otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 02.05.2016 otsus osas, milles jäeti rahuldamata XX hagi AS-i Lõuna-Eesti Haigla vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks alates 01.04.2015 ja jaotati menetluskulud. Nimetatud osas saadeti asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohtu otsusest tulenevalt kontrollibki ringkonnakohus maakohtu vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes ülalmärgitud osas. Riigikohus jättis muutmata Tartu Ringkonnakohtu 02.05.2016 otsuse osas, milles jäeti rahuldamata XX hagi AS-i Lõuna Eesti Haigla vastu ajavahemiku 01.01.2010 kuni 31.03.2015 eest kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks.
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis AS-lt Lõuna-Eesti Haigla XX kasuks välja ajavahemiku 01.01.2010 kuni 31.05.2015 eest kutsehaigusega tekitatud kahju 15 760,66 eurot ja sellelt viivise ning alates 01.06.2015 igakuiselt kutsehaigusega tekitatud kahju 434,94 eurot kuni hageja kutsehaigusest tingitud töövõimetuse püsimiseni. Samuti tuleb tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning mõistab AS-lt Lõuna-Eesti Haigla XX kasuks välja ühekordse kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitise ajavahemiku 01.04.2015 kuni 01.04.2017 eest 7718,04 eurot ning alates 01.04.2017 igakuiselt kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitise 331,86 eurot. Alates 01.01.2017 igakuiselt väljamõistetav hüvitis tuleb indekseerida igal aastal tervishoiu ja sotsiaalhoolekande töötajate keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga, mis avaldatakse Statistikaameti veebilehel www.stat.ee. Hüvitisesumma arvutatakse igakordselt ümber vastavalt XX kutsealase töövõimetusmäära muutumisele. Lisaks tuleb AS-lt Lõuna-Eesti Haigla XX kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ühekordselt väljamõistetavalt kahju hüvitiselt 579,63 eurot. Menetluskuludest tuleb jätta 70% kostja ja 30% hageja kanda. Kostja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning hageja vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
14.Hageja nõuab kostjalt kutsehaigusest tingitud osalisest töövõime kaotusest põhjustatud kahju hüvitamist, mis on tekkinud töötamisest kostja õiguseellase juures. Põhjendatud ei ole kostja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kostja ei ole isikuks, kes on hagejale kahju tekitanud. Kuna hageja töötas tööandja juures, kelle kahju hüvitamise kohustuse täitmise eest kostja hageja nõude järgi vastutab, enne 01.07.2002, tuleb asja lahendamisel võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-de 2 ja 11 ning § 22 lg 1 järgi kohaldada varem kehtinud seadust, st tsiviilkoodeksit (TsK). TsK § 39 lg 2 järgi läheb vara (õigused ja kohustused) juriidilise isiku ühinemise ja jagunemise korral üle uutele juriidilistele isikutele.
Kostja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et maakohus on ekslikult leidnud, et ta on hagejale väidetava kahju tekitanud isiku õigusjärglane. Kostja väitel läks 1997. a Võrumaa Polikliiniku hambaproteesiosakond üle 1996. a loodud OÜ-le Kesklinna Hambaarstid, koos varadega läksid üle ka kohustused. Hambaravi osakond, kus hageja töötas, ei osalenud 1997. a Võrumaa Polikliiniku ja Võrumaa haigla ühinemisel. Ringkonnakohus leiab, et kostja seisukohad tema õigusjärgluse puudumise kohta ei ole põhjendatud. Hageja on tõendanud, et kostjale on läinud üle kohustused hageja suhtes. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid maakohtu tuvastatule, et tööraamatu järgi (I kd, tl 14-16) võeti hageja hambatehniku ametikohale Võru Rajooni Keskhaiglasse, uue nimega Võru Maakonnahaigla ja Võrumaa Haigla. Võrumaa Haiglast eraldati Võrumaa Polikliinik, hageja tööandjaks loeti Võrumaa Polikliinik. Võrumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse otsusega on liidetud Võrumaa Haigla ja Võrumaa Polikliinik Võrumaa Haiglaks (I kd, tl 18), mis sai hageja tööandjaks ja mis on seni riigi omanduses olnud Võrumaa Haigla ja Võrumaa Polikliiniku õigusjärglane. Seoses ettevõtte kandmisega mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse, nimetati viimane ümber MTÜ Võrumaa Haiglaks. Ekslik on kostja väide, et ettevõtte ülemineku tuvastamiseks ja tõendamiseks vajalikud kriteeriumid on täitmata. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti (otsuse p 21.2) märkinud, et hageja tööraamatu kannetest ega ka esitatud pangakonto väljavõtetest ei nähtu, et hageja oleks töötanud või saanud töötasu Võrumaa Polikliiniku hambaproteesiosakonnast või OÜ-lt Kesklinna Hambaarstid. Ringkonnakohus märgib lisaks, et asja materjalide kohaselt on hageja 20.09.1995 viidud üle seoses kutsehaiguse avastamisega tööle üldpolikliinikusse meditsiiniõeks (I kd, tl 85). Samas Võrumaa Polikliiniku peaarsti poolt allkirjastatud dokumendist selgub ka, et hageja töötas juba kuu varem õena perearsti juures. Kostja on kogu menetluse käigus ja apellatsioonkaebuses viidanud sellele, et OÜ Kesklinna Hambaarstid loodi 1996. a. Ringkonnakohus leiab, et kostja hilisemad reorganiseerimised ja struktuuriüksuste muutumised ei ole praegusel juhul kostja õigusjärgluse määramisel olulised. Hageja tööraamatu kande järgi on selgelt nimetatud hageja tööandjaks seoses registrikande muutusega MTÜ Võrumaa Haigla. Kostja on teinud hagejale hüvitise makseid kuni 31.03.2015. Seda, et MTÜ Võrumaa Haigla õigusjärglaseks oleks hageja nõuete osas MTÜ Terve Võrumaa, ei ole kostja tõendanud.
15.Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kogu hageja nõue on aegunud. TsÜS § 153 lg 1 järgi on surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral õiguste rikkumisest teadasaamiseks tuleb lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega (vt Riigikohtu 30.01.2013 lahend nr 3-2-1-177-12, p 10). Ringkonnakohus leiab, et aegunud ei ole hageja nõue kostja vastu alates 01.04.2015, mil kostja lõpetas hagejale maksete tegemise üldse ja hageja sissetulek muutus. Nimetatud kuupäevast alates muutus hageja nõue kostja vastu ning tegemist on uuel õiguslikul alusel esitatud nõudega. Maakohtu tuginemine aegumise kohaldamisel TsÜS §-le 154 on ekslik ja apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud.
16.Kahju hüvitamise eelduseks on TsK § 448 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kahju tekitaja õigusvastane käitumine, kahju tekkimine kannatanul, põhjuslik seos kahju ja teo vahel ning kahju tekitaja süü kahju tekitanud teo toimepanemisel. Tööandja tegevuse õigusvastaseks lugemisel tsiviilkoodeksi järgi pidi tööandja olema rikkunud oma kohustusi ohutu ja tervisliku töökeskkonna tagamisel. Esmajoones oli tööandja käitumise õigusvastaseks lugemiseks vajalik, et ta rikkus töökaitse norme. Tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest tööandja vastutusele võtmiseks on seega vaja tuvastada, milles oli tööprotsess
vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega tööandja eiras tööohutuse nõudeid, st kui tööandja ei rikkunud tööohutuse norme, ei olnud tema tegevus töötaja suhtes õigusvastane. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja töövõime kaotusest tingitud sissetuleku vähenemisega seotud kahju on tekkinud kostja käitumise tõttu. Kostja ei ole vaielnud vastu sellele, et hagejale ei olnud tööandja poolt tagatud tööruumides piisavat ventilatsiooni ja vajalikke individuaalkaitsevahendeid, töös olid korralduslikud puudused, mille tagajärjeks oli töökeskkonnas liigne müra, kahjulike materjalide tolm ja aurud ning õhupuudus, akent tuli hoida lahti, mis tekitas tõmbetuule. Maakohus luges põhjendatult tõendatuks, et hageja kahju on põhjuslikus seoses kostja tegevusega, hageja edasist erialast tegevust takistasid temal tuvastatud kutsehaigus ning hageja viidi seoses kutsehaigusega üle teisele tööle. Hageja on põhjendatult tuginenud Võrumaa Tervisekaitsetalituse 19.11.1998 kirjale (I kd, tl 86), milles on hageja hambatehniku töökoha tervistkahjustavate asjaoludena nimetatud nahka ja limaskesta ärritavad ained, füüsiline pinge kätele, õlavöötmele, lülisambale, sundasendid, halb mikrokliima. Kutsehaiguste Kliiniku kutsehaiguste ekspertiisi ja konsultatsiooni komisjoni konsiiliumi 03.12.1998 protokollis (I kd, tl 98) on hageja tööalana märgitud hambatehnik 29,5 aastat ning tervistkahjustavate teguritena märgitud füüsiline koormus, vibratsioon, sundasendid ja –liigutused, ebasoodne mikrokliima, tolm, plastmassi, kroomkoobalti, hapete aurud. Kostja ei ole tõendanud, et hagejale oleks tagatud töötingimused, mis oleksid kutsehaiguse tekkimise välistanud.
17.Hageja nõuab kostjalt kahju, mis vastab 40%-le sellest summast, mis moodustab hambatehniku indekseeritud palga ja hageja sissetuleku vahest.
17.1.Õige ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väide, et hageja ei ole tõendanud kahju olemasolu. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et hageja esitatud kahju hüvitamise nõude suurus ei ole põhjendatud ning maakohtu on ebaõigesti selle alusel kahju suuruse kindlaks teinud. Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja kahju hüvitamise nõude suuruse määramisel põhjendatud lähtuda täiskohaga töötava hambatehniku indekseeritud kuupalgast. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei oleks, arvestades tema üldist tervislikku olukorda ning vanust, võimeline töötama täistööajaga hambatehnikuna ka siis, kui tal ei oleks kutsehaigusest tingitud töövõime kaotust. 12.04.2016 kohtuistungil kinnitas ekspert, et põlve ja puusaliigeste ning lülisamba osteoartoos takistavad viibimist sundasendis, vestibolpaatia ja transitoorne isheemia karotiidsüsteemis võivad põhjustada töötajal pearinglust ja tasakaaluhäireid. Täielikult ei ole välistatud südamevererõhktõvest põhjustatud kriisi teke tööajal. Ekspert leidis, et eelpool loetletud üldhaigused ei ole põhjuslikus seoses kutsehaigustega, ei ole kutsest tingitud ning esinevad üldpopulatsioonis väga sageli. Ekspert oli lisaks seisukohal, et gonartroos ja koksartroos on multifaktoriaalsed haigused ja neil ei ole kunagi vaid ühte põhjust. Need on liigeskulumushaigused, mille esinemissagedus tõuseb eaga ja sundasendis töötamine ei tohiks mõjutada põlvi. Puusaliigeste artroos on vanemaealiste naiste populatsioonis väga levinud. Sundasend võib olla selle juures vaid väike komponent. Eksperdi ütlustega on tõendatud, et kutsehaigus ei suurendanud hageja töövõime kaotuse määra üldhaigestumise tagajärjel, mis on üks kostja vastutusest vabanemise aluseid olukorras, kus kostja tegevus põhjustas hagejale kutsehaiguse (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-68-11, p12). Ringkonnakohus, tuginedes VÕS § 127 lg-le 6, on seisukohal, et läbiviidud ekspertiisi ning hageja vanust arvestades tuleb asuda seisukohale, et hageja on võimeline juhul, kui tal ei oleks kutsehaigusest tingitud töövõime kaotust, alates 01.04.2015 töötama hambatehnikuna 70% koormusega.
17.2.Riigikohus on mitmetes lahendites (näiteks lahend nr 3-2-1-106-14; nr 3-2-1-17-15; nr 3-2-1134-15) rõhutanud, et isikule tervisekahju hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada VÕS § 127 lg-s 1
sätestatud kahju hüvitamise eesmärki, milleks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Samuti on Riigikohus märkinud, et tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel tuleb kooskõlas VÕS §-des 127 ja 130 hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud ilma kahju saamata, kõige täpsemini prognoosida. Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus. Tekkida ei tohiks olukorda, kus isikule makstav hüvitis ületaks oluliselt temaga sarnasel ametikohal töötava tervisekahjustuseta isiku töötasu. Hageja 01.06.2015 menetlusdokumendi tabeli 3 kohaselt on hambatehniku indekseeritud palk kuus alates 01.03.2105 1087,34 eurot ning asja materjalidest nähtuvalt on hageja võtnud aluseks Statistikaameti poolt avaldatud tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandetöötajate keskmisest palga ja nimetatud palga juurdekasvutempo võrreldes eelmise perioodiga (III kd, tl 54, IV kd, tl 10). Maakohus lähtus hüvitise väljamõistmisel hageja esitatud palga suurusest. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses hageja indekseeritud palga suuruse ning Riigikohtu 16.11.2016 otsusest tulenevalt tegi ringkonnakohus 15.12.2016 pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid hambatehniku keskmise palga kohta alates 2015. a aprillist. Kostja esitas ringkonnakohtule Lõuna-Eesti Kliiniku OÜ tõendi, mille kohaselt oli hambatehniku ühe kuu keskmine netotöötasu 2015. a 753 eurot ja 2016. a 819 eurot, ning väljavõte palgad.ee veebilehelt, mille andmetel oli hambatehniku keskmine netokuupalk 2016. a 884 eurot. 15.02.2017 kirjaga tegi ringkonnakohus kostjale ettepaneku esitada tõendeid hambatehniku keskmise brutotöötasu kohta alates 01.04.2015, kuna hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda brutotöötasust (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-106-14). Kostja tähtaegselt ringkonnakohtule täiendavaid tõendeid ei esitanud ning seetõttu ei saa ringkonnakohus hüvitise suuruse kindlaksmääramisel lähtuda kostja esitatud tõenditest. Hageja esitas ringkonnakohtule Tervise Arengu Instituudi e-kirja, millest nähtuvalt oli hambatehniku keskmine brutopalk 2015. a märtsis 1121 eurot ja 2016. a märtsis 1286 eurot. Maakohus lähtus hagejale hüvitise suuruse kindlaksmääramisel hageja esitatud keskmisest palgast (alates 01.03.2015 1087,34 eurot kuus). Kuna hageja maakohtu otsust hüvitise suuruse osas ei vaidlustanud ning TsMS § 439 alusel ei saa kohus nõude piire ületada, siis ei saa ringkonnakohus lähtuda hageja esitatud Tervise Arengu Instituudi esitatud andmetest hambatehniku keskmise brutopalga kohta. Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks märkida, et Tervise Arengu Instituudi andmed hambatehniku keskmise brutopalga kohta lükkavad ümber kostja seisukoha, et maakohtu poolt hüvitise kindlaksmääramisel aluseks võetud keskmine palk (1087,34 eurot kuus) on suurem kui hambatehnikute keskmine brutopalk vaidlusalusel perioodil. Ringkonnakohus märgib, et statistikaamet ei avalda eraldi hambatehnikute keskmisi palkasid ning kõige lähedam tegevusala, mis kajastab hambatehnikute palkasid, on andmed tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande töötajate keskmiste palkade ja nende juurdekasvutempode kohta. Seega kajastab tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande töötajate keskmine palk kõige täpsemini hambatehniku töötasu vaidlusalusel perioodil ning puudub alus väita, et maakohus oleks hüvitise väljamõistmisel eiranud VÕS § 127 lg 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärki. VÕS § 136 lg-st 4 tulenevalt võib kohus perioodiliste maksete väljamõistmisel ette näha maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Põhjendatud ja Riigikohtu praktikaga (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-106-14) on kooskõlas maakohtu seisukoht, et hagejale väljamõistetav igakuine hüvitis tuleb indekseerida statistikaameti poolt avaldatud tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande töötajate keskmise kuupalga juurdekasvuindeksiga. Ringkonnakohus lähtub hüvitise väljamõistmisel ajavahemiku 01.04.2015 kuni 31.12.2015 eest hageja esitatud hambatehniku palgast 1087,34 eurot kuus ning ajavahemiku 01.01.2016 kuni
31.12.2016 statistikaameti poolt avaldatud tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande töötajate keskmise brutokuupalga juurdekasvuindeksist 2016. a kohta 9,0. Kuna statistikaamet ei ole kohtuotsuse tegemise ajaks avaldanud keskmiste palkade juurdekasvutempo indeksit 2017. a kohta, siis lähtub ringkonnakohus ühekordse hüvitise väljamõistmisel 2017. a esimese kolme kuu eest 2016. a andmetest.
17.3.Hageja kahju tema töövõime kaotuses kutsehaigusest tingituna oleks olnud 40%. Ringkonnakohus tuvastas käesoleva otsuse p-s 17.1, et hageja oleks saanud töötada hambatehnikuna 70% koormusega ning sellest tulenevalt oleks tema maksimaalselt saadav töötasu hambatehnikuna töötades alates 2015. a aprillist 761,14 eurot (1087,34x0,7). Hageja kahju on seega alates 01.04.2015 304,46 eurot, s.o 40% 761,14 euro suurusest töötasust (761,14x0,4). Kuna hageja töötasu oli alates 2015. a aprillist kuni 2016. a maini 380,25 eurot kuus (s.o väiksem kui hageja töövõimele vastav hambatehniku töötasu), siis hüvitise väljamõistmisel ei saa sellega arvestada. Arvestades ülaltoodut on ühekordselt väljamõistetava hüvitise suuruseks: - alates 01.04.2015 kuni 31.12.2015 2740,14 eurot (9x304,46); - alates 01.01.2016 kuni 31.12.2016 3982,32 eurot (12x304,46x1,09), - alates 01.01.2017 kuni 31.03.2017 995,58 (3x304,46x1,09), kokku 7718,04 eurot. Alates 01.04.2017 peab kostja maksma hagejale hüvitist 331,86 (304,46x1,09) eurot kuus, mida indekseeritakse vastavalt Statistikaameti poolt avaldatud Eesti Tervishoiuja sotsiaalhoolekandetöötajate keskmise kuupalga muutuse alusel.
19.Käesolevas asjas on hagi hinnaks TsMS § 129 lg 2 järgi 2740,14 eurot (9x304,46). Hageja palus välja mõista igakuise hüvitise alates 01.03.2015 434,94 eurot. Hageja nõue rahuldati summas 304,46 eurot, s.o 70% ulatuses. Sellest tulenevalt jäävad poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 teise alternatiivi alusel 30% hageja ja 70% kostja kanda. Riigikohus asus 20.04.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 seisukohale, et olukorras, kus ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit sel määral, et muuta tuleb ka menetluskulude jaotust, võib jätta menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Sel juhul toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras. Kuna ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse ning muutis menetluskulude jaotust, siis määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus rahuldamata hageja vastuapellatsioonkaebuse, milles hageja vaidlustas maakohtu otsust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.