Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve
Kohtuasi
I-M. M hagi AS-i Lõuna-Eesti Haigla vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 2. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-39600
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
I-M. M kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
12 739 eurot 99 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja I-M. M, esindaja vandeadvokaat Henn Koduvere Kostja AS Lõuna-Eesti Haigla, esindajad vandeadvokaadid Urmas Kõrgesaar ja Häli Jürimäe
Asja läbivaatamise kuupäev
24. oktoober 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu 2. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-39600 osas, milles jäeti rahuldamata I-M. M hagi AS-i Lõuna-Eesti Haigla vastu ajavahemiku 1. jaanuar 2010 kuni 31. märts 2015 eest kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks.
2.
Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 2. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-39600 osas, milles jäeti rahuldamata I-M. M hagi AS-i Lõuna-Eesti Haigla vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks alates 1. aprillist 2015 ja jaotati menetluskulud. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon I-M. M pangakontole.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.I-M. M (hageja) esitas 27. augustil 2013 Tartu Maakohtule AS-i Lõuna-Eesti Haigla (kostja) vastu
hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja ajavahemiku eest 1. jaanuar 2010 kuni 31. juuli 2015 kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitis 10 464 eurot 58 senti ja viivis 1384 eurot 81 senti ning ravimitele ja sanatooriumile tehtud lisakulud ja sõidukulud. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja esitas 17. septembril 2013 maakohtule hagiavalduse tervikteksti, milles palus varem taotletud lisakulude ja sõidukulude asemel mõista kostjalt välja iga kuu makstava kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitise 411 eurot 66 senti.
26.märtsil 2015 esitas hageja täiendavad seisukohad, paludes mõista kostjalt hageja kasuks välja ajavahemiku eest 1. jaanuar 2010 kuni 31. märts 2015 kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitis 24 399 eurot 98 senti ning viivis 4121 eurot 45 senti ja iga kuu makstav hüvitis 696 eurot 58 senti, indekseerides seda igal aastal Eesti keskmise palga juurdekasvuga ja muutes seda hageja töövõimetuse määra muutumisel. Hageja täpsustas 1. juunil 2015 oma nõude arvutusi ning palus mõista kostjalt välja ajavahemiku eest 1. jaanuar 2010 kuni 31. mai 2015 kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitis 15 760 eurot 66 senti ja viivis 2998 eurot 13 senti ning iga kuu makstav hüvitis 434 eurot 94 senti, indekseerides seda igal aastal tervishoiu ja sotsiaalhoolekande töötajate keskmise palga muutuse indeksiga ja muutes hüvitist hageja töövõimetuse määra muutumise korral. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures ajavahemikul 1. septembrist 1965 kuni 17. juunini 1995 hambatehnikuna ja kuni 31. märtsini 2001 psühhiaatriaõena. Alates 1. aprillist 2001 töötab hageja uue tööandja juures psühhiaatriaõena. Hagejal tekkisid kostja juures töötamise ajal kutsehaigused: 1995. a-l diagnoositi tal dermatiit ja 1998. a-l füüsilise ülekoormuse haigus. Hageja töövõime kaotuseks on määratud 40%. Hageja ei ole pärast kutsehaiguse tuvastamist töötanud ega tööta oma kutsealal, s.o hambatehnikuna. Kostja on maksnud hagejale alates kutsehaiguse tuvastamisest 1995. a-l tervisekahjuhüvitist kokku 6417 eurot, s.o vähem, kui hagejal on õigus kostjalt saada Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1999 määrusega nr 172 kinnitatud ajutise korra järgi.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Hagi ei ole esitatud õige kostja vastu. Kostja ei ole hageja seniste tööandjate õigusjärglane. Hagejal diagnoositi hambatehnikuna töötamise lõpetamisel dermatiit ja tuvastati töövõime kaotus 25%. Ei ole tõendatud, et hagejal on kutsehaigus ka pärast 12. oktoobrit 1996. Ajavahemikul 1997. a kuni 31. märts 2001 töötas hageja kostja juures psühhiaatriakliiniku õena. Vaegurluse Ekspertiisi Komisjoni (VEK) 15. oktoobri 2001. a otsuses ei ole märgitud, et kutsehaigus tekkis kostja juures töötamise ajal. Hageja ei ole tõendanud kahju, kostja õigusvastast tegevust ning põhjuslikku seost kahju ja õigusvastase tegevuse vahel. Kostja õiguseellased ei ole rikkunud tööohutusnõudeid. Kostja ei ole hüvitise maksmise võlga tunnistanud. Vabatahtlikult hüvitise maksmine ei anna hagejale õiguslikku alust ega vabasta teda tõendamiskoormusest. Hageja nõue on aegunud. Kuna hageja sai tervisekahjust teada 18. juunil 1995, aegus tema nõue võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) alusel 30. juunil 2005.
Hüvitise suuruse arvutuskäik on ebaselge ning hüvitise indekseerimiseks ei ole alust. Hageja ei ole tõendanud, et ta ei oleks saanud alates 1998 töötada hambatehnikuna või see oli talle vastunäidustatud. Statistikaameti andmetel kahaneb vanuse kasvades inimese töövõime väheneb. Ajutise korra alusel koostatud kahjuhüvitise arvutus toob kaasa hageja alusetu rikastumise ja läheb vastuollu kahju hüvitamise põhimõtetega. Ekspertiisi järgi on üldhaigestumise ja kutsehaiguse osakaal töövõime kaotuse tekkes võrdne, mistõttu on töövõime kaotus kutsehaigusest tingituna kokku 20%.
3.Tartu Maakohus rahuldas 11. juuni 2015. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja kutsehaigusega tekitatud kahju 15 760 eurot 66 senti ajavahemiku 1. jaanuar 2010 kuni 31. mai 2015 eest, 1. juuniks 2015 sissenõutavaks muutunud viivise 2998 eurot 13 senti ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Lisaks mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja iga kuu makstava hüvitise 434 eurot 94 senti alates 1. juunist 2015 kuni hageja kutsehaigusest tingitud töövõimetuse püsimiseni. Maakohus otsustas, et iga kuu makstavat hüvitist indekseeritakse iga aasta
1.märtsil Eesti tervishoiu ja eelneva aasta sotsiaalhoolekande töötajate keskmise palga muutust kajastava indeksiga, ning hüvitis arvutatakse iga kord hageja kutseala töövõimetuse määra muutumise alusel ümber. Menetluskulud jäid kostja kanda, kellelt mõisteti välja hageja õigusabikulud 8632 eurot 10 senti (sh käibemaks). Maakohtu otsuse kohaselt muutus hageja nõue sissenõutavaks alates 5. jaanuarist 1999, mil kostja maksis hagejale esimest korda tervisekahju hüvitist. Nõue ei ole aegunud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 154 teine lause) ja see on esitatud õige kostja vastu. Kostja on hageja endiste tööandjate õigusjärglane. On tõendatud, et kostja õiguseellased ei täitnud õigusaktidest tulenevaid kohustusi ja hagejal tuvastati kaks kutsehaigust. Kostja ei ole tõendanud, et hagejale oli tagatud töökaitse normidele vastav töökeskkond ja töötingimused. Hagejal tekkis kutsehaigus, kuna kostja õiguseellased rikkusid kohustust tagada hagejale ohutu ja tervislik töökeskkond, mis on käsitatav õigusvastase teona. Seetõttu vastutab kostja tsiviilkoodeksi § 448 ja § 473 järgi hagejale tekitatud kutsehaiguse eest. Kostja õigusvastane käitumine ja hagejal tekkinud kutsehaigused on põhjuslikus seoses. Hagejal tuvastati kutsehaigusena allergiline dermatiit, mis tekkis sellest, et ta puutus kokku Mürgiste ainetega, kostja ei andnud talle individuaalseid kaitsevahendeid ja ruumi ei olnud võimalik ventileerida. Ülekoormushaigus on füüsilisest pingest põhjustatud kutsehaigus, mille tekkepõhjusteks on füüsilise koormuse ja ergonoomiliste tegurite toime, tervistkahjustavad tegurid on füüsiline koormus, vibratsioon, sundasendid-liigutused, ebasoodne mikrokliima. Kostja ei ole tõendanud, et tema õiguseellased ei ole hagejal tekkinud kutsehaiguses süüdi. Kostja on küll väitnud, et hageja on töötanud teiste tööandjate juures, kuid ei ole tõendanud, et hagejal diagnoositud kutsehaigused sel ajal süvenesid. Kostja ei ole tõendanud ka seda, et ta täitis tööohutuse nõudeid. Kahjuhüvitise arvestamise metoodikana tuleb kasutada ajutise korra sätteid. Kui hagejal ei oleks kutsehaigust tekkinud, oleks ta saanud jätkata hambatehnikuna töötamist ja teenida Eesti keskmisest 60% võrra suuremat palka. Pärast kutsehaiguse tekkimist ei saanud hageja enam oma erialal töötada,
kaotades sellega oma sissetuleku. Kuna hageja kutsehaigusest põhjustatud töövõimetuse määraks on 40%, on kostja kohustatud hüvitama hagejale 40% tema saamata jäänud indekseeritud töötasust, kui hageja ei ole saanud sissetulekut selles ulatuses muul viisil teenida. Alates 1. jaanuarist 2010 saab hageja sissetulekut, kuid see ei kata hageja saamata jäänud töötasu 40 %-list osa, mille eest vastutab kostja. Hagejale väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda tervishoiu ja sotsiaalhoolekande töötajate palga muutumise indeksist. Ajavahemikul 1. jaanuarist 2010 kuni 31. maini 2015 maksis kostja hagejale hüvitist vähem kokku 15 760 eurot 75 senti. Sama ajavahemiku eest on hagejal õigus saada kostjalt viivist kokku 2998 eurot 13 senti, millele kostja ei ole vastu vaielnud. Lisaks tuleb alates 1. juunist 2015 kuni hageja töövõimetuse püsimiseni mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis iga kuu 434 eurot 94 senti, mida indekseeritakse igal aastal tervishoiu ja sotsiaalhoolekande töötajate keskmise palga muutuse indeksiga ning muudetakse hageja töövõimetuse määra muutumise korral.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda.
5.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse menetluskulude kindlaksmääramise ja kostjalt väljamõistmise osas ja teha selles osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja lisaks õigusabikulud 355 eurot 78 senti.
6.Pooled vaidlesid teineteise kaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus tühistas 2. mai 2016. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus rahuldati, hageja vastuapellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Kuna hageja töötas tööandja juures, kelle kahju hüvitamise kohustuste täitmise eest kostja hageja nõude järgi vastutab, enne 1. juulit 2002, tuleb asja lahendamisel VÕSRS §-de 2 ja 11 ja § 22 lg 1 järgi kohaldada varem kehtinud seadust. Hageja on tõendanud, et hageja varasemate tööandjate kohustused läksid kostjale üle. Maakohus jättis tähelepanuta kostja vastuväite, et hageja kogu nõue või osa sellest on aegunud. Aegunud on hageja nõue ajavahemiku 1. jaanuar 2010 kuni 31. märts 2015 eest. Maakohus kohaldas ekslikult TsÜS § 154. Tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi. Kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise nõudele kohaldub TsÜS § 153, mis on erinormiks TsÜS § 150 suhtes. Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral õiguste rikkumisest teadasaamiseks tuleb lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega. Hageja kinnitusel vähenes tema sissetulek alates 1. jaanuarist 2010. Hageja selle ajavahemiku eest esitatud nõude aegumine ei katkenud TsÜS § 158 alusel. Kuna hageja nõuab oma vähenenud sissetuleku ja kostja hüvitatava summa vahet, millest hageja sai teada 1. jaanuaril 2010, ei ole kostja hageja nõuet osaliselt tunnustanud. Kostja ei ole tunnustanud hageja suuremat kahjuhüvitise nõuet.
Hagejal võib olla tekkinud varaline kahju alates 1. aprillist 2015, mil kostja lõpetas hagejale hüvitise maksmise. Hageja see nõue ei ole aegunud. Hageja kahju on põhjuslikus seoses kostja rikkumisega, hageja erialast töötamist takistasid temal tuvastatud kutsehaigused, mille tõttu ta viidi üle teisele tööle. Kostja ei ole tõendanud, et ta tagas hagejale kutsehaiguse tekkimist välistavad töötingimused. Maakohtus tehtud hageja tervise ekspertiisi tulemused ja eksperdi kohtuistungil esitatud vastused kinnitavad, et hageja ei oleks oma üldist terviseseisundit ja vanust arvestades võimeline töötama täistööajaga hambatehnikuna ka siis, kui tema töövõime ei oleks vähenenud kutsehaiguse tõttu. Kuna hageja vanust ja tervist arvestades oleks ta saanud töötada hambatehnikuna 70%-lise koormusega, oleks tema kahju olnud 304 eurot (s.o 40% võimalikust töötasust 761 eurost). Hageja saab töötasu 386 eurot kuus, mistõttu ei ole tal kutsehaiguse tõttu kahju tekkinud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja palub mõista kostjalt välja ajavahemiku 1. märts 2011 kuni 30. aprill 2016 eest hüvitis 7765 eurot ja viivis ning alates 1. juunist 2016 iga kuu 328 eurot 52 senti, indekseerida seda iga aasta tervishoiu ja sotsiaalhoolekande töötajate keskmise palga muutuse indeksiga ning muuta hüvitist hageja töövõimetuse määra muutumise korral. Hageja palub mõista kostjalt välja hageja kassatsiooniastme menetluskulud 199 eurot 20 senti. Hageja nõustub, et kui asjas kohaldub TsÜS § 153 lg 1, on aegunud tema nõue kahju eest, mis tekkis enne 28. augustit 2010. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et TsÜS § 153 lg 1 kohaldumisel ei ole aegunud hageja nõue kahju eest, mis tekkis 28. augustist 2010 kuni 1. aprillini 2015. Kostja vähendas hagejale makstavat hüvitist 1. maist 2012 ja selle nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 31. maist 2012. Vale on ringkonnakohtu järeldus, et hagejale ei ole alates 1. aprillist 2015 kahju tekkinud. Hageja sissetulek vähendab kostja kohustust üksnes ulatuses, milles hageja sissetulek ületab hageja säilinud töövõimele vastavat hambatehniku indekseeritud töötasu osa. Kuna hageja sissetulek oli 1. aprillil 2015 kuus 386 eurot, mis on 375 euro 14 sendi võrra väiksem, kui ta oleks hambatehnikuna võinud kutsehaiguse puudumise korral teenida (s.o hageja töövõime määr vanuse tõttu 70% * hambatehniku täistöötasu 1087,34 = 761,14), ning mis on suurem, kui kostja vastutuse määr 304 eurot 47 senti (40% * 761,14), peab kostja maksma hagejale alates 1. aprillist 2015 iga kuu 304 eurot 47 senti. Sellele lisandub tervishoiu ja sotsiaalhoolekande töötajate töötasu juurdekasvu indeks. Eeltoodust tulenevalt oleks ringkonnakohus pidanud rahuldama hageja nõude ajavahemiku 1. märts 2011 kuni 30. aprill 2016 eest kokku 7765 euro ulatuses ning alates 1. maist 2016 iga kuu 328 eurot 52 senti, indekseerides seda igal aastal.
9.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, kellelt mõista välja kostja kassatsiooniastme menetluskulud 1489 eurot 24 senti. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja 1. jaanuari 2010 kuni 31. märtsi 2015 eest esitatud kahju
hüvitamise nõue on TsÜS § 153 järgi aegunud. Nõude aegumist ei mõjuta, et kostja maksis hagejale hüvitist ja muutis selle suurust. Kostja ei ole hageja nõuet tunnustanud ja on sellele järjepidevalt vastu vaielnud. Ringkonnakohus järeldas õigesti, et ka alates 1. aprillist 2015 esitatud nõue tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei vastuta selle eest, et hageja ei soovi töötada. Hageja töövõime kaotuse määr ei anna alust eeldada, et ta ei ole võimeline üldse tööd leidma või seda tegema. Hageja hüvitise ja viivise arvestused on valed ja alusetud. Hageja ei ole tõendanud hambatehniku keskmist töötasu ega selle indekseerimise aluseks võetavat palgamuutust. Samuti ei ole ta arvestanud oma üldhaigestumise osakaaluga kahju tekkimisel.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitis alates 1. aprillist 2015 ja jaotas menetluskulud. Tühistatud osas tuleb asi saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ajavahemiku 1. jaanuar 2010 kuni 31. märts 2015 kohta esitatud hüvitis- ja viivisenõude rahuldamata jätmise osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju hüvitamist ajavahemiku 1. jaanuar 2010 kuni 31. märts 2015 eest, mil kostja maksis hagejale vähem hüvitist, kui hagejal oleks enda arvates olnud õigus saada, ja viivist selle ajavahemiku eest nõutava hüvitise maksmata jätmise tõttu ning tervisekahju hüvitamist alates
1.aprillist 2015, mil kostja lõpetas hagejale hüvitise maksmise.
12.Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja ajavahemiku 1. jaanuar 2010 kuni 31. märts 2015 kohta esitatud nõue on aegunud. Kolleegium on varem korduvalt avaldanud seisukohta, et tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumisele kohaldub TsÜS § 153. Varasemas praktikas on kolleegium märkinud, et TsÜS § 153 lg 1 järgi algab tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada saama (Riigikohtu 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 28). Lisaks on kolleegium selgitanud, et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise, mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise aega (Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10). Samuti on kolleegium avaldanud seisukohta, et kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14). Kolleegium jääb nendele seisukohtadele ka praeguses asjas. Kuna hageja esitas hagi ajavahemikus 1. jaanuarist 2010 kuni 31. märtsini 2015 sissetuleku
vähenemise tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks 27. augustil 2013, järeldas ringkonnakohus eeltoodud seisukohtadele tuginedes õigesti, et selle ajavahemiku kohta esitatud nõue on aegunud. Ringkonnakohus on mh märkinud õigesti, et nõude aegumist ei mõjuta asjaolu, et kostja vähendas alates 1. maist 2012 hagejale makstavat hüvitist.
13.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et ajavahemiku 1. jaanuar 2010 kuni 31. märtsi 2015 nõude aegumine ei ole TsÜS § 158 alusel katkenud. Kolleegiumi arvates ei saa perioodiliste maksete (VÕS § 132 lg 2) korral eeldada kostja tahet tunnustada hageja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole kostja hagejale makstust suuremat kahju hüvitamise nõuet tunnustanud. Hageja ei ole kassatsioonkaebuses selle asjaolu tuvastamist vaidlustanud ega väitnud, et kostja on tunnustanud hagejale makstud hüvitisest suuremat nõuet TsÜS § 158 lg 2 järgi (TsMS § 688 lg 4).
14.Kuna ajavahemiku 1. jaanuar 2010 kuni 31. märts 2015 kohta esitatud hüvitisnõue on aegunud, on TsÜS § 144 järgi sellega koos aegunud ka viivisenõue kui kõrvalkohustusest tulenev nõue.
15.Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole hageja alates 1. aprillist 2015 esitatud hüvitisnõue aegunud. Kassatsiooniastmes pooled selle üle ei vaidle. Tervisekahju tekitamise korral saamata jäänud tulu hüvitamise eeldusteks on VÕS §-de 127 ja 130 järgi kahju tekkimine, s.o tulust ilma jäämine või tulu vähenemine, kahju tekitaja õigusvastane käitumine, põhjuslik seos kahju ja teo vahel ning kahju tekitaja süü kahju tekitanud teo toimepanemisel. Ringkonnakohus leidis, et tuvastatud on kostja õigusvastane käitumine, põhjuslik seos hagejal tekkinud kahju ja kostja teo vahel ning kostja süü, kuid hagejal ei ole alates 1. aprillist 2015 kahju tekkinud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu seisukoht, et hagejal ei ole alates nimetatud kuupäevast kahju tekkinud, ei ole põhjendatud. Esmalt märgib kolleegium, et olukorras, kus kahju tekkimine ei olnud ringkonnakohtu arvates tõendatud, ei olnud tal alust järeldada, et hagejale tekkinud kahju ja kostja õigusvastane tegu on põhjuslikus seoses. Põhjusliku seose olemasolu saab kohus hinnata pärast kannatanule tekkinud kahju ja selle tekitaja õigusvastase käitumise kindlakstegemist. Ringkonnakohus võttis iseenesest õigesti kahju suuruse määramise aluseks hageja osalise tööajaga (70%) hambatehnikuna töötades saadava võimaliku töötasu ilma töövõimetusprotsendita (40%), s.o hageja väitel 761 eurot 14 senti kuus. Hageja töövõime kaotuse määra arvestades kaotas hageja kostja rikkumise tõttu 761 eurost 14 sendist 40%, s.o 304 eurot 46 senti. Sellest tulenevalt märkis ringkonnakohus, et hageja kahju oleks olnud 304 eurot 46 senti. Ringkonnakohus leidis aga ekslikult, et kuna hageja saab töötasu 386 eurot kuus, ei ole talle kahju tekkinud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole hagejale tekkinud kahju kindlakstegemisel arvestanud VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga asetada kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kuna selle sätte järgi tuleb taastada olukord, milles hageja oleks olnud, kui tema sissetulek ei oleks kostja õigusvastase tegevuse tõttu vähenenud või ta poleks sellest ilma jäänud, peab kostja hüvitama talle 40% hambatehniku keskmisest töötasust, sõltumata sellest, kas ta
saab töötasu teisel ametikohal töötades. Kolleegium märgib, et VÕS § 127 lg 5 annab õiguse arvata kahjuhüvitisest maha igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Seda sätet silmas pidades oleks kahju hüvitamise põhimõttega kooskõlas, et hageja saadav töötasu arvataks hüvitisest maha üksnes osas, milles see ületab hageja töövõimele vastavat hambatehniku töötasu. Ringkonnakohus ei ole VÕS § 127 lg 5 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid tuvastanud.
16.Kostja on nii apellatsioonkaebuses kui ka kassatsioonkaebusele esitatud vastuses vaielnud hageja kahju tekkimisele ja hüvitise nõudele vastu, väites mh, et hageja kahjuhüvitise arvutus on vale ning hageja ei ole tõendanud hambatehniku keskmist töötasu ega selle indekseerimise aluseks võetavat palgamuutust. Kuna kolleegium ei tuvasta asjaolusid ning ei kogu ega uuri tõendeid (TsMS § 688 lgd 3-5), tuleb asi saata alates 1. aprillist 2015 esitatud hüvitisnõude osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus peab võtma hageja selle nõude kohta põhjendatud seisukoha, tehes esmalt kindlaks, kas ja kui suures ulatuses on hagejale kutsehaiguse tõttu kahju tekkinud. Vajadusel peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel kaaluma pooltele vajalike tõendite esitamise võimaldamist (vt ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 39).
17.Menetluskulude jaotus ja nende suuruse kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
18.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada hageja pangakontole. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.