Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Ele Liiv
Määruse tegemise aeg ja koht
07.04.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-126391
Kohtuasi
Vaidlustatud kohtulahend
Ericsson Eesti AS-i hagi TS vastu 6398.14 euro väljamõistmiseks ja TS vastuhagi Ericsson Eesti ASi vastu kahju 9759.07 eurot hüvitamiseks ja 954 euro väljamõistmiseks Harju Maakohtu 22.02.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
TS apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastuhagis kostja)/ vastustaja Ericsson Eesti AS (registrikood 10005211), lepinguline esindaja v/adv Annika Vait
Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest. Riigikohtus võib hagimenetluses menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja kaebusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis
1(9)
on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.07.12.2015 esitas hageja maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjalt võlgnevuse 6398.14 eurot väljamõistmiseks. Kostja esitas vastuväite. 25.01.2016 esitas hageja maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla, so enammakstud üüri ja kõrvalkulud kokku 6398.14 eurot, kahjuhüvitise 1170.76 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 129.24 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise põhivõlalt seadusjärgses määras kuni võla tasumiseni.
2.Pooled sõlmisid 19.10.2012 üürilepingu, mille esemeks oli Puki tee 7 Tallinnas asuva elamu tasu eest kostja kasutusse andmine. Lepingu punkti 4.2 kohaselt võis kumbki pool lepingu kirjaliku avaldusega ennetähtaegselt üles öelda, teatades sellest teisele poolele ette kolm kuud. 09.03.2015 esitas üürnik üürileandjale lepingu lõpetamise avalduse, mille üürileandja sai kätte saatmise päeval. Seoses lepingu lõpetamisega pöördus üürnik üürileandja poole ka 03.06.2015, uurides, millal on üürileandjal võimalik elamu koos võtmetega vastu võtta. Üürileandja oli nõus lepingu lõpetamisega ja selle võtmete vastuvõtmisega ning käitus selliselt, et loeb lepingu 2015.a juunis lõppenuks. Üüriobjekti valduse võttis üürileandja vastu 11.06.2015, mille kohta vormistati üleandmise-vastuvõtmise kokkulepe, kus fikseeriti lisaks kuupäevale võtmete üleandmine ja kõigi mõõdikute (elekter, vesi, gaas) näidud. Seega igal juhul lõppes üürileping 11.06.2015. Valduse üleandmise ajaks oli üürnik elamust ka faktiliselt välja kolinud. Pärast elamu üleandmist hakkas üürileandja aktiivselt otsima kinnisvaraportaalide vahendusel üürnike ja/või ostjaid.
3.26.11.2013 üürilepingu muutmise kokkuleppe punkti 1.4 kohaselt kohustus üürnik tasuma üüri ja kõrvalkulusid kvartaalselt ettemaksuna 15 900 eurot (so 5300 eurot kuus). 2015.a mai eest üüri ja kõrvalkulusid makstes tasus üürnik ekslikult ka juuni ja juuli üüri ja kõrvalkulud. Kuivõrd leping lõppes 11.06.2015, pidi üürnik tegelikult tasuma ainult mai eest 5300 eurot ning juuni 11 päeva eest 1943.33 eurot, kokku 7243.33 eurot. Seega tasus üürnik ettemaksuna enam 8656.67 eurot. Üürileandja ei ole ettemaksuna enamsaadud summat tagastanud vaatamata meeldetuletustele ja läbirääkimistele.
4.Üürileandja väidete kohaselt esinevad elamul üürniku tekitatud puudused. Hageja sellega ei nõustu. Soovides siiski lahendada vaidlus kompromissiga, esitas üürnik 15.10.2015 üürileandjale avalduse, milles tasaarvestas enda nõudest 9426.67 eurost üürileandja kahjunõude 3028.53 eurot (uue seebialuse ja lampide soetamise ning põrandate lihvimise ja lakkimise maksumus). Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu. 6398.14 euro puhul ei ole tegemist enammakstud üüriga, vaid tagatisrahaga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 308 näeb ette eluruumi üürilepingu puhul üürniku kohustuse maksta lepingust tulenevate nõuete tagamiseks üürileandjale tagatisraha kuni kolme kuu üüri ulatuses. Kooskõlas üürilepingu punktiga 2.3 kohustus üürnik esimese kvartaalse makse tasuma üürileandjale hiljemalt 10 tööpäeva jooksul alates valduse kättesaamisest. Vaatamata lepingus tagatisraha olemust kajastava puhtgrammaatilise sõnastuse puudumisele tuleneb üürniku kohustus lepingu
2(9)
süstemaatilisest tõlgendamisest. Seoses üürilepingu spetsiifikaga (lepingu lisas oli fikseeritud hinnakallite asjade, mööbli olemasolu objektil) on selge, et üürniku makstud rahale laieneb tagatisraha režiim. Eluruumi üürilepingu puhul tuleks teistsuguse kokkuleppe puudumisel eeldada, et kui üürnik maksab üürileandjale oma kohustuse täitmise tagamiseks rahasumma, on tegemist tagatisrahaga, mis tagab kõiki üürileandja üürilepingust tulenevaid nõudeid üürniku vastu. Lepingu lõpetamisel ja elamu ülevaatamise 11.06.2015 aktis fikseeriti kahjustused majas kahjustused, millega hageja nõustus ja oma allkirjaga kinnitas. Samal päeval esitas üürileandja üürnikule pretensiooni kahju hüvitamiseks. Vastuhagi
6.28.02.2016 esitas kostja vastuhagi, milles palub hagejalt välja mõista tekitatud kahju hüvitamiseks 9759.07 eurot ning täitmata jäänud rahalise kohustuse 954 eurot. Hageja tekitas elamule ja selles asunud varale kahju. Kahjustuste fikseerimiseks tellis kostja ekspertarvamuse Keskkonnaprojekt OÜ-lt. Kahjustuste remondiks sõlmis kostja 25.11.2015 töövõtulepingu Conex OÜ-ga. Töövõtulepingu objektiks oli parketi lihvimine ja värvimine, uste lihvimine ja värvimine, välistrepi plaatide vahetus. Töö on teostatud ja kostja tasus selle eest vastavalt arvele 5902.20 eurot. Kahjustatud mööbli kohta esitas kostja ISKU hinnapakkumise 2025 eurot ja AS-i FEB hinnapakkumised vastavalt 1439 eurot ja 92.87 eurot. Kokku tekitas üürnik oma tegevusega kostjale kahju 9759.07 eurot, millele lisandub 300 eurot ekspertiisi tasu.
7.Samuti esitas kostja üüri suurenemisest tuleneva nõude. Vastavalt 26.11.2013 lepingu muutmise kokkuleppe punktile 1.3 vaadatakse igakuine üüri summa üle 1 kord aastas, mitte varem kui jaanuar 2015 ja üüri indekseerimisel kasutatav koefitsient on 3% üüri summast. Seega kohustus hageja tasuma kostjale üüri indekseerimise tagajärjel 1908 eurot aastas ja tasus ajavahemiku jaanuarist juunini eest vähem 954 eurot. Hageja vastuväited
8.Hageja vaidles vastuhagile ja kostja vastuväidetele vastu. Üürniku nõutav summa on ettemakstud üüriga, mitte tagatisraha. Üürileping ei sätesta tagatisraha maksmise kohustust. 11.06.2015 kokkuleppe allkirjastamisega ei aktsepteerinud hageja kahju tekitamist. Vastuhagi nõuded on tõendamata. Ekspertarvamus ei tõenda kahjunõude eelduseks olevaid asjaolusid, eelkõige seda, et puudusi ei esinenud üürnikule objekti üleandmisel, et puuduste puhul ei ole tegemist tavapärase kulumisega ja et puudustega asjade korrashoiu eest pidi vastutama üürnik (nt basseini seadmete hooldamise ja korrashoiuga tegelesid üürileandja tellitud isikud, mitte üürnik). Hageja viitas Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-98-12. Esimese astme kohtu otsus
9.22.02.2017 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Kohus mõistis kostjalt hagejale välja võlgnevuse kogusummas 7568.90 eurot (sh põhivõlgnevus enammakstud üüri ja kõrvalkulude eest 6398.14 eurot ja kahjuhüvitis 1170.76 eurot), põhivõlalt otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 682.43 eurot ja viivise alates 21.02.2017 seadusjärgses määras kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda ja kohus mõistis kostjalt hagejale välja riigilõivu 500 eurot ja õigusabikulud 2498 eurot, so kokku 2998 eurot, samuti viivise.
10.Pooled sõlmisid 19.10.2012 üürilepingu, mille esemeks oli Puki tee 7 Tallinnas asuva elamu tasu eest üürniku kasutusse andmine. Pooled ei vaidle lepingu sõlmimise ja lõppemise üle. Pooled vaidlevad: 1) kas hageja poolt enamtasutud summa oli 3(9)
enammakstud üür või tagatisraha; 2) kas hagejal on õigus nõuda selle koos viivise tasumist; 3) kas hageja kahjunõue kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks on põhjendatud; 4) kas pooled leppisid kokku üüri perioodilises suurenemises; 5) kas üürileandja kahjunõue üürniku vastu on põhjendatud.
11.Kohus tuvastas, et 26.11.2013 sõlmitud üürilepingu muutmise kokkuleppe (t lk 33) punkti 1.4 alusel, et hageja tasus kostjale 8656.67 eurot enam kui oleks pidanud (15 900 - 5300 - 1943.33 = 8656.67). Kohus ei nõustunud kostjaga ja leidis, et tegemist on enammakstud üüriga, vaid tagatisrahaga. VÕS § 308 lõikes 1 on sätestatud, et eluruumi üürilepinguga võib ette näha, et üürnik maksab tagatisraha kuni kolme kuu üüri ulatuses. Tegemist ei ole üürniku kohustusega ega eeldusega, et enammakstud summad loetakse tasutuks tagatisrahana, vaid poolte õigusega tagatisraha tasumises kokku leppida. Vastav kokkulepe peab nähtuma lepingust. Pooltevahelises lepingus tagatisraha kohustust ei sisaldu. Kostja möönis, et lepingus ei ole kokku lepitud tagatisraha tasumise kohustuses, kuid leidis, et kohustus tuleneb lepingu süstemaatilisest tõlgendamisest. Kohus sellega ei nõustunud. Üürilepingust ei nähtu otseselt ega selle süstemaatilisel tõlgendamisel, et hageja oleks olnud kohustatud kostjale tagatisraha tasuma. Kohus nõustus hagejaga, et kostja käsitlus ei ole ka eluliselt usutav. Leping sõlmiti juba 19.10.2012 ning puudub igasugune mõistlik selgitus, miks oleks pidanud üürnik tasuma tagatisraha ca kolm ja pool aastat pärast lepingu sõlmimist ja pärast lepingu ülesütlemise avalduse esitamist. Seda eriti olukorras, kus üürileandja ei ole üürnikult üürilepingu kehtivuse ajal tagatisraha nõudnud ega küsimust seoses tagatisrahaga tõstatanud enne 29.02.2016 vastust hagile. Kohus tuvastas, et kuna lepingus ei olnud kokku lepitud üürniku kohustuses tagatisraha tasuda, oli hagetava makse näol 8656.67 euro ulatuses tegemist üüri enamtasumisega, mis tuleb hagejale VÕS § 337 alusel tagastada.
12.Pooled ei vaidle, et peale lepingu lõppemist esitas kostja hageja vastu üürilepingust tulenevaid kahju hüvitamise nõudmisi. Pooled ei saavutanud kahju hüvitamise kokkulepet ning 15.10.2015 esitas hageja kostjale tasaarvestusavalduse (t lk 54-60), mille kostja sai postiasutuse teate kohaselt kätte 19.11.2015 (t lk 69). Tasaarvestusavalduses fikseeris hageja enda nõuetena kostja vastu kokku 9426.67 eurot, mis koosnes alusetult ettemakstud üürist ja kõrvalkuludest 8656.67 eurot, 15.10.2015 seisuga arvutatud viivisest 216.42 eurot ja võlgnevuse sissenõudmisega seotud kahjust 513.58 eurot. Üürileandja kahjuhüvitise nõudena fikseeriti kokku 3028.53 eurot, mis koosnes uue seebialuse ja uute lampide soetamise ning põrandate lihvimise ja lakkimise maksumusest. Tulenevalt asjaolust, et kumbki pool ei ole tasaarvestusavaldust vaidlustanud, luges kohus selle kehtivaks. Avaldusega tasaarvestati poolte nõuded kattuvas ulatuses, mille tulemusena jäi hagejal üles 6398.14 euro suurune enammakstud üüri ja kõrvalkulude tagastamise nõue. Pooled ei vaidle selle üle, et nimetatud summa on praeguse ajani tasumata. Eelpool kohus rahuldas hageja nõude.
13.Lisaks põhinõudele nõuab hageja kostjalt hagetava summa tagastamisega viivitamise eest viivist. Kohus viitas VÕS § 101 lõike 1 punktile 6 ja § 113 lõikele 1. Hageja on alates üürilepingu lõppemisele järgnevast päevast (so alates 12.06.2015) kuni tasaarvestusavalduse esitamiseni 15.10.2015 arvestatud viivise nõude tasaarvestanud, esitades kohtule nõude viivise väljamõistmiseks tasaarvestusavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni 25.01.2016 ning sellest edasiulatuvalt seadusjärgses määras kuni põhinõude täitmiseni. Kohus viitas TsMS §-le 367, millest tulenevalt arvutas viivise välja otsuse tegemise kuupäevani ja sealt edasi protsendina 4(9)
põhinõudest. Hageja on nõudnud seadusjärgse viivise tasumist perioodi 16.10.201525.01.2016 eest 129.24 eurot. Viivise suuruseks hagi esitamisele järgnevast päevast kuni 01.07.2016 on 8,05% : 365 * 6398.14 * 157 päeva = 221.54 eurot ning alates 01.07.2016 kuni 22.02.2017 on 8% : 365 * 6398.14 * 237 päeva = 331.65 eurot. Seega kokku 129.24 + 221.54 + 331.65 = 682.43 eurot. Tulenevalt hageja taotlusest tuleb viivis välja mõista alates 23.02.2017 kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses määras.
14.Hageja on esitanud nõude kahjuhüvitise väljamõistmiseks summas 1170.76 eurot, mis seisneb kohtueelsete õigusabikulude kandmises seoses võlgnevuse sissenõudmisega. Kohus viitas VÕS § 115 lõikele 1 ja § 128 lõikele 3. Kuna kostja keeldus hagejale üüri ettemaksu tagastamisest, kasutas hageja nõude kohtueelseks maksmapanekuks ja sissenõudmiseks advokaadist esindaja abi. See tõi talle kaasa õigusabikulud. Hageja nõuab kostjalt ühe õigusabikulu arve tasumist 1300 eurot (käibemaksuta; Advokaadibüroo ALTERNA arve nr 150494, t lk 70, 71). Arvelt nähtuvalt seisneb õigusabikulu advokaadi suhtluses nii hageja kui kostjaga, kompromisskokkuleppe koostamises ja väidetavate puuduste fikseerimiseks ning kompromissi saavutamiseks mõlema poole esindajatega Puki tee 7 ülevaatusel esindamises. Õigusteenuse tunnihinnaks on 100 eurot tunnis (käibemaksuta). Riigikohus on leidnud, et poole kohtueelsed nõude sissenõudmisega seotud õigusabikulud kuuluvad otsese varalise kahjuna hüvitamisele ja teise poole käest väljamõistmisele (vt nt lahendid nr 3-2-1-7716, 3-2-1-80-16 ja 3-2-1-19-13). Neist viimase lahendi punktis 11 Riigikohus sedastas, et kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lõike 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Toimiku materjalidest (t lk 34-50, 54-71) nähtuvalt on hageja pidanud kostjaga pikalt kirjavahetust ja läbirääkimisi enamtasutud üüri tagastamiseks. Sealjuures on pooltel tekkinud mitmeid juriidilise sisuga lahkarvamusi, mille sisu oli sedavõrd keerukas, et vajas kvalifitseeritud õigusabi kasutamist. Vaatamata eeltoodule ei ole kostja hageja nõuet kohtuväliselt täitnud ja hageja oli sunnitud pöörduma oma õiguste kaitseks kohtusse ning praegusest otsusest nähtuvalt on kohus pidanud hageja nõuet põhjendatuks. Seega leidis kohus, et õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik. Hageja on AB ALTERNA arvega tõendanud, et õigusabi oli osutatud 13h ulatuses hinnaga 100 eurot/tunnis (millele lisandub käibemaks). Seega on hageja tõendanud, mitu tundi talle õigusteenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab maksma. Kohus nõustus hagejaga, et arvel märgitud tunnitasu suurus 100 eurot/tunnis (käibemaksuta) on soodsam kui tavapärane keskmine vandeadvokaadi õigusteenuse tunnihind. Samuti leidis kohus kõiki tõendeid kogumis hinnates, et vaidluse sisu ja senist käiku arvestades on tegu mõistliku õigusabi mahuga tundide arvestuse mõttes. Hageja on enda kahjunõudest summas 1300 eurot maha arvestanud enda poolt nõutava viivise 129.24 eurot. Kohus leidis, et eeltoodust tulenevalt kuulub hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise kui kahju nõue rahuldamisele summas 1170.76 eurot.
15.Kostja on esitanud hageja vastu üüri suurenemisest tuleneva nõude, leides et 26.11.2013 lepingu muutmise kokkuleppe (t lk 33) punktist 1.3 tulenevalt kohustus hageja tasuma kostjale üüri indekseerimise tagajärjel tuleneva summa, mis on aastas 3% üürisummast, so 1908 eurot aastas. Kostja leidis, et kuna hageja on kasutanud eluruumi kuni 11.06.2015, moodustab suurenenud üüri summa ajavahemikul jaanuarist juunini 2015 954 eurot. Hageja leidis, et pooled ei ole sõlminud üüri suurendamise kokkulepet. 26.11.2013 üürilepingu muutmise kokkuleppe punkti 1.3 kohaselt igakuine üüri summa vaadatakse üle 1 kord aastas, mitte varem kui jaanuar 5(9)
2015. Seega sätestab kõnealune lepingupunkt selgelt, et üür võidakse alates 2015.a jaanuarist üle vaadata (mitte, et üür suureneb 2015 jaanuarist automaatselt). Seega oli vastavas punktis fikseeritud tähtaeg, mille jooksul võivad pooled võimaliku indekseerimise võimaluse kasutamise n-ö päevakorda tõsta ning soovi korral selles siis kahepoolselt kokku leppida. Kohus, olles vaidlusalust lepingupunkti analüüsinud, leidis, et mõistliku isiku jaoks on selle sisu mõistetav nii, et sellest ei nähtu poolte kokkulepe üüri suurendamiseks. 26.11.2013 lepingu muutmise kokkuleppe punktist 1.3 tulenevalt said pooled soovi korral üüri suurenemises eraldiseisvalt kokku leppida. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole pooled selles kokku leppinud ning kumbki pool ei ole sellisele eraldiseisvale kokkuleppele ka viidanud. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et kostja sellekohane nõue tuleb jätta rahuldamata.
16.Vastuhagis esitatud kahju hüvitamise nõude osas leidis kostja üürilepingu punktidele 3.3.2, 3.3.3, 3.4.5 ja 3.4.15 tuginedes, et üürnik võttis endale vastutuse mistahes eluruumi seisundi halvenemise eest ning kohustuse hüvitada eluruumi või selle sisustuse hävimisest, kaotsiminekust või kahjustumisest tulenev kahju. Kohus viitas VÕS § 334 lõikele 2. Sisuliselt sama on pooled kokku leppinud lepingu punktides 3.3.2, 3.3.3 ja 3.4.5. Hageja viitas tõendamiskoormuse osas õigesti Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-98-12, mille kohaselt kui üürileandja esitab üürniku vastu kahjuhüvitise nõude, põhjendades seda asjaoluga, et üürnik on rikkunud lepingust tulenevat üüritud ruumide heas korras tagastamise kohustust, kuna tagastatud ruumid olid puudustega, tuleb esmalt tuvastada, millises seisundis olid ruumid nii üürnikule üleandmisel kui üürileandjale tagastamisel. Seejärel on võimalik iga puuduse osas hinnata, kas see tekkis ajal, mil ruumid olid üürniku kasutuses. Puuduste puhul, mis on tekkinud ajal, mil ruumid olid üürniku kasutuses, tuleb hinnata, kas need on sellised, mis kaasnevad asja lepingujärgse kasutamisega. Üürnik vastutab üksnes nende puuduste eest, mis on tekkinud ajal, mil ruumid olid tema kasutuses, ning mis ületavad asja lepingujärgsel kasutamisel harilikult tekkivat kulumist, kahjustusi ja muutusi. Kui üürileandja leiab, et üürnik on talle tekitanud kahju, tuleb üürileandjal esitada selle kohta tõendid. Kostja ei ole tõendamiskoormuse sellisele jaotusele vastu vaielnud, kuid ei ole esitanud kohtule tõendit selle osas, millises seisus olid ruumid enne hageja kasutusse andmist. Eeltoodust tulenevalt on kahjustuste teke üürilepingu kehtivuse ajal tõendamata. Olemasolevate tõendite pinnalt ei ole võimalik tuvastada, millises seisus ruumid üürnikule üle anti ja millised kahjustused tekkisid üürilepingu kehtivuse ajal. Ühtlasi ei ole kostja tõendanud, et asjal tekkinud väidetavad puudused ei ole tekkinud hariliku kulumise tagajärjel ega asja lepingujärgse kasutamise tulemusel (mille eest VÕS § 334 lõike 2 kohaselt üürnik ei vastuta). Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja aktsepteeris kahju tekitamist kostja viidatud ulatuses, kui sõlmis 11.06.2015 kokkuleppe üüritud asja üleandmiseks. Kohus, hinnates viidatud kokkulepet (t lk 47, 48) kui tõendit, tuvastas, et pooled leppisid kokku vaid asjaolus, et poolte hinnangul esinesid majal mõned puudused ning puudub mõningane mööbel kontori laua näol. Pooled leppisid ühtlasi kokku, et üürileandja saadab üürnikule e-kirja koos piltidega ja pooled selgitavad hiljem välja, kuidas üürnik puudused hüvitab. Kohus nõustus hagejaga, et kokkuleppest ei tulene ühtegi konkreetset puudust, sh ei ole fikseeritud ühtegi vastuhagis käsitletavat puudust. Kostja vastupidine käsitlus on viidatud tõendiga vastuolus. Tulenevalt asjaolust, et kostja ei ole tõendanud elamu seisundit üürnikule üleandmise ajal ega seda, millised puudused tekitas hageja, leidis kohus, et kostja nõue kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuna kohus leidis, et kahju tekitamine kostjale hageja poolt on tõendamata, ei analüüsinud kohus, kas tehtud kulutused kahju kõrvaldamiseks olid mõistlikud ja põhjendatud või mitte.
6(9)
17.Menetluskulud jäid kostja kanda. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 500 eurot ning lepingulise esindaja kulud 2498 eurot (käibemaksuta). Nimetatud kulu on arvestatud 24h ja 54min eest tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta). Hinnates hageja esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust leidis kohus, et hageja avaldus kuulub rahuldamisele. Varem on Riigikohus pidanud mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt lahendid nr 3-2-1-92-13, 3-2-1-93-13, 3-2-1-11513, 3-2-1-145-13). Hageja esindaja tunnitasu 100 eurot käibemaksuta on mõistlik. Kostja ei ole hageja menetluskulude suurusele vastu vaielnud. Arvestades hageja esindaja töö mahtu (sh asjaolu, et kohus menetles üheaegselt nii hagi kui vastuhagi), asja keerukust ja menetlusdokumentide sisu, on hageja ajakulu vajalik ja põhjendatud. Kokku määras kohus hagejale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suurusena kindlaks riigilõivu 500 eurot ning kohtuväliste kuludena õigusabikulud 2498 eurot. Hageja on taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist nende tasumiseni. Kohus rahuldas hageja taotluse. Apellatsioonkaebus
18.22.03.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.
19.Kostja jäi kõigi maakohtus esitatud väidete ja vastuväidete juurde. Mh viitas kostja üürilepingu lisa 1 punktile 6, mille kohaselt üüriobjekti vastuvõtmise akti allkirjastamisega kinnitab üürnik, et on hoolikalt üle vaadanud sisustuse, veendunud selle tehnilises korrasolekus ja tutvunud vajadusel kasutamisjuhistega. Samuti viitas kostja lepingu punktile 8, mille kohaselt käesolevaga üürnik kinnitab, et eluruum ja sisustus on lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis. Kuna üürnik kirjutas on nimetatud aktile alla, jääb arusaamatuks, miks ei ole võimalik sellega tõestada eluruumi endist olukorda. Kahjustuste ulatus nähtub eksperthinnangust. Kohus rikkus menetlusnorme, jättes põhjendamata menetluses kogutud kostja tõendite arvestamata jätmise. Ringkonnakohtu seisukoht
20.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja muude materjalidega, leiab, et kaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda.
21.TsMS § 637 lõike 1 punkti 6 järgi ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Kolleegiumi hinnangul on antud juhul sellise olukorraga tegemist. Maakohus on otsuse tegemisel kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme ega ole rikkunud menetlusõiguse norme. Kaebuses kordab kostja enamuses maakohtus esitatud väiteid nii hagi kui vastuhagi osas, milliseid kõiki on kohus asja lahendamisel arvestanud, hinnanud ja neile vastanud. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega hagi rahuldamisel ja vastuhagi rahuldamata jätmisel.
22.Kooskõlas TsMS § 637 lõike 1 punktiga 6 ja § 638 lõikega 4 keeldub ringkonnakohus eeltoodud põhjendustel kostja apellatsioonkaebust menetlusse võtmast. Kolleegium märgib, et on hinnanud kaebuse menetlusse võtmisel kõiki kaebuses esitatud väiteid ning on leidnud, et kostja kaebusel puudub ilmselt perspektiiv. Menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel, kuivõrd leides, et tegemist on perspektiivitu kaebusega, jäävad apellandil kandmata teise poole menetluskulud apellatsioonimenetluses, kuna perspektiivitu kaebuse puhul ei toimetata seda teisele poolele kätte. Praegusel juhul ei ole apellandi 7(9)
õigusi piiratud võrreldes sellega, kui apellatsioonkaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega kaebus oleks jäetud rahuldamata, sest ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust ja allpool vastab ka kõikidele kaebuse väidetele. Ringkonnakohus koostas sellega apellandile sisuliste põhjendustega lõpplahendi, mille peale on apellandile tagatud ka kaebeõigus.
23.Vastuseks kaebuse väitele, et üürilepingu lisa 1 (eluruumi ja sisustuse üleandmise akt) punktid 6 ja 8 tõendavad elamu seisundit üürnikule üleandmise hetkel, märgib kolleegium, et viidatud lepingupunktid ei ole piisavaks tõendiks elamu seisundi kohta üürnikule üleandmise ajal. VÕS § 334 lõike 1 teine lause sätestab, et kui üüritud asja üürnikule üleandmisel koostati asja üleandmisakt, eeldatakse, et asi anti üle üleandmisaktis toodud seisundis. Vastavalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-98-12 punktile 12 pöörab nimetatud säte ümber tõendamiskoormise nii asja seisukorra üürnikule üleandmise kui üürileandjale tagastamise osas. Samas tulenevalt käesolevas asjas esitatud akti sisust, tuleneb sellest, et eluruum ja sisustus olid üleandmisel üürilepingu järgseks kasutamiseks sobivas seisundis. Samas ei nähtu aktist konkreetne faktiline olukord, et seda oleks võimalik võrrelda lepingu lõppemise seisundiga. Aktis puudub vastav piisav kirjeldus asja seisundi kohta, kuna fikseeritud ei olnud nende ruumide ega esemete seisukorda, mis olid kostja hinnangul lepingu lõppemisel puudustega. VÕS § 334 lõike 1 teises lauses sätestatu pööraks kolleegiumi hinnangul tõendamiskoormise ümber olukorras, kus asja üleandmisaktis on piisava detailsusega kirjeldatud ruumide ja selles oleva sisustuse seisukorda. Käesoleval juhul üleandmisaktis märgitud üldsõnaline kinnitus, et ruumid ja sisustus on „üürilepingu järgseks kasutamiseks sobivas seisundis“ ei anna mingisugust faktilist teavet ruumide ja sisustuse seisundist. Ei ole välistatud, et asi on lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis ka teatud puuduste olemasolul (nt igasugused visuaalsed puudused – kriimud põrandal, mosaiikplaatidest puudu olevad üksikud tükid, laigud ja kriimustused seintel), kuna tegemist ei pruugi olla puudustega, mis takistavad asja eluruumina kasutamist ja üürnik konkreetse puudusega lepib. Kostja ei ole kaebuses ka tuginenud sellele, et üüritud asi oleks lepingujärgselt olnud kasutamiseks mittesobivas ehk põhimõtteliselt eluruumina kasutuskõlbmatus seisundis. Seega ei saanud ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul vastav tõendamiskoormis hageja/vastukostja kahjuks ümber pöörduda ning nõustuda tuleb maakohtuga, et kostja/vastuhageja ei tõendanud oma kahjunõude aluseks olevaid asjaolusid, mistõttu tuleb tema nõue rahuldamata jätta. Kohus jättis õigesti kostja tõendid üüriobjekti väidetavate kahjustuste kohta arvestamata, kuna kostja ei suutnud tõendada elamu seisundit üürnikule üleandmise hetkel ega seda, millised puudused tekitas hageja.
24.Täiendavalt märgib kolleegium selgituseks kostjale, et tsiviilasja materjalidest nähtub, et vähemalt osaliselt, s.o 3028.53 euro ulatuses, on kostja saanud oma kahju hüvitamise nõudele ka rahuldust. Nimelt nähtub hageja tasaarvestusavaldusest, mille kehtivuse maakohus tuvastas ja mida kostja kaebuses ei vaidlusta, et nõude esitamisel vähendas hageja kostja kahju hüvitamise vastunõudele viidates oma nõuet nimetatud summa võrra.
25.Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lõike 1 alusel koosmõjus § 639 lõikega 1 kaebuse esitaja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad, kuna apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud kaebust vastustajale vastamiseks, mistõttu
8(9)
vastustajal ei saanud apellatsioonimenetluses menetluskulusid tekkida.
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
vastaspoolelt
väljamõistetavaid
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.