Välja mõista XXXXlt XXXX Aktsiaseltsi kasuks võlgnevus kogusummas 7 568,90eurot (sh põhivõlgnevus enammakstud üüri ja kõrvalkulude eest summas 6 398,14 eurot ja kahjuhüvitis summas 1 170,76 eurot).
Välja mõista XXXXlt XXXX Aktsiaseltsi kasuks kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 6 398,14 euro suuruselt täitmata põhivõlgnevuselt summas 682,43 eurot.
Välja mõista XXXXlt XXXX Aktsiaseltsi kasuks viivis 6 398,14 euro suuruselt täitmata põhivõlgnevuselt seadusjärgses viivisemääras alates 21.02.2017 kuni põhivõlgnevuse täieliku täitmiseni.
Menetluskulude jaotus
Jätta kõik menetluskulud XXXX kanda.
Välja mõista XXXXlt XXXX Aktsiaseltsi kasuks menetluskuludena tasutud riigilõiv summas 500 eurot ja õigusabikulud kokku summas 2 498 eurot, st kokku menetluskuludena 2 998 eurot.
Käesoleva kohtulahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni tuleb XXXXl tasuda XXXX Aktsiaseltsile hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt summas 2 998 eurot viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD ja MENETLUSE EELNEV KÄIK Hagiavaldus
1.XXXX Aktsiaselts ja XXXX sõlmisid 19.10.2012 üürilepingu, mille esemeks oli XXXX asuva elamu tasu eest üürniku kasutusse andmine.
2.Lepingu p 4.2 kohaselt võis kumbki pool lepingu kirjaliku avaldusega ennetähtaegselt ülesse öelda, teatades sellest teisele poolele kolm kuud ette. 09.03.2015 esitas üürnik üürileandjale lepingu lõpetamise avalduse. Vastavalt lepingus ettenähtule teatas üürnik lepingu lõppemisest 3 kuud ette, avaldus on üürileandja poolt kätte saadud selle saatmise päeval, mida üürileandja on kinnitanud mh oma 10.08.2015 e-kirjas. Seoses lepingu lõpetamisega pöördus üürnik üürileandja poole veel ka 03.06.2015, uurides, millal on üürileandjal võimalik üüritud elamu võtmed ja elamu vastu võtta.
3.Üürileandja oli nõus nii lepingu lõpetamise kui elamu ja selle võtmete (ehk siis üüriobjekti valduse) vastuvõtmisega ning käitus selliselt, et loeb lepingu 2015 juuni kuus lõppenuks. Muuhulgas võttis ta üüriobjekti valduse üürnikult 11.06.2015 vastu, ilma, et oleks ka siis lepingu lõppemisele vastu vaielnud.
4.Kuivõrd aga üürileandjal ei olnud võimalik üüriobjekti tähtaegselt (09.06.2015) vastu võtta, siis toimus üüriobjektiks oleva elamu ja selle võtmete tagastamine kahepäevase hilinemisega 11.06.2015. Seetõttu vormistati üüriobjekti üleandmisel/vastuvõtmisel kirjalik lepingu lõpetamise kokkulepe, milles fikseeriti lisaks kuupäevale (11.06.2015) mh ka elamu võtmete üleandmine ja üürileandja poolt kättesaamine ning sama kuupäeva seisuga kõigi mõõdikute (elekter, vesi, gaas) näidud. Lepingu lõpetamise kuupäevana kaks päeva hilisemas kuupäevas kokku leppimine oli ka üheks kirjaliku kokkuleppe koostamise põhjuseks, kuivõrd see andis üürileandjale õiguse nimetatud kahe päeva eest veel üüri ja kõrvalkulude saamiseks. Seega isegi juhul kui leping ei oleks lõppenud üürniku poolt esitatud ülesütlemise avalduse alusel 09.06.2015, siis lõppes see poolte kirjaliku kokkuleppe alusel 11.06.2015 ikkagi. Seega ei saa
olla vaidlust selles, et hiljemalt 11.06.2015 lõppes leping kindlasti. Lootes olukorra kiirele kompromissi vormis lahenemisele on üürileandja lähtunud üürnikule vastutulekuna 11.06.2015 kuupäevast (arvestades seega tema poolt tasumisele kuuluvat üüri ja kõrvalkulusid 2 päeva võrra rohkem). Kuivõrd sellest lähtudes on tehtud ka kõik senised arvutused, siis asja selguse ja lihtsama jälgimise eesmärgil lähtub üürileandja sellest kuupäevast ka hagimenetluses.
5.Täiendavalt märgib üürnik, et valduse üleandmise ajaks oli üürnik elamust ka faktiliselt välja kolinud. Elamu võtmete kättesaamist ja lepingu lõppemist 11.06.2015 kuupäeval on tunnistanud üürileandja ka oma e-kirjades, nõudes üüri tasumist kuni 11.06.2015 kuupäevani. Pärast üürniku poolt elamu üleandmist otsis üürileandja kinnisvaraportaalide vahendusel elamule aktiivselt uusi üürnike ja ostjaid.
6.26.11.2013 sõlmitud üürilepingu muutmise kokkuleppe p.-i 1.4 kohaselt kohustus üürnik tasuma üüri ja kõrvalkulusid kvartaalselt ettemaksuna iga kvartali eest kokku summas 15 900 eurot (s.o 5 300 eurot kuus). 2015 mai kuu eest üüri ja kõrvalkulusid makstes tasus üürniku raamatupidamine ekslikult ka 2015 juuni ja juuli kuu üüri ja kõrvalkulud.
7.Kuivõrd leping lõppes hiljemalt 11.06.2015, oleks üürnik tegelikult pidanud vastavat ülekannet tehes tasuma ainult mai kuu eest 5 300 eurot (kvartaalne makse 15 900/3=5300 kuus) ning juuni kuu eest 11 päeva eest 1 943,33 eurot (kuumakse 5300/juuni päevade arvuga 30 x 11 päeva = 1 943,33). Ehk siis kokku kuulus tasumisele 7 243,33 eurot. Tegelikkuses tasus aga üürnik kogu kvartali eest (ehk siis ka juuni ülejäänud päevade ning kogu juuli kuu eest), tehes ülekande summas 15 900 eurot. Lahutades nimetatud summast juuni 11 päeva ja mai kuu üüri ja kõrvalkulud, tasus üürnik ettemaksuna ülejäänud juuni ja juuli kuu eest 8656, 67 eurot (15 900 – 5 300 – 1 943, 33 = 8 656, 67). Samas, kuivõrd leping lõppes hiljemalt 11.06.2015, siis üürnikul selle aja eest (alates 12.06.2015 kuni 31.07.2015) üüri ja kõrvalkulude tasumise kohustust ei olnud ehk siis nimetatud 8 656,67 eurot ei oleks pidanud ta tegelikkuses tasuma.
8.Eelnevast tulenevalt on hageja tasunud üürileandjale 8656, 67 eurot ettemaksuna aja eest, mil tal tegelikult lepingu lõppemisest tulenevalt enam üüri ja kõrvalkulude maksmise kohustust ei olnud.
9.Üürileandja ei ole üürnikule ettemaksuna saadud üüri ja kõrvalkulusid tagastanud vaatamata korduvatele meeldetuletustele ning pikaajalistele läbirääkimistele. Üürnik teavitas üürileandjat juba 03.06.2015 e-kirjas (ehk siis üle poole aasta tagasi) asjaolust, et ta on ekslikult tasunud ka kogu juuni ja juuli kuu eest ning palus nimetatud summa tagastada. Üürileandja oli küll nõus elamu vastuvõtmise ja lepingu lõpetamisega, kuid ei vastanud ettemakstud summa tagastamise osas üürnikule midagi ega tagastanud üürnikule ka kõnealust summat.
10.Üürileandja väidete kohaselt esinevad elamul puudused, mis on väidetavalt tekitatud üürniku poolt. Hageja sellega ei nõustu ning leiab, et ettemakstud summa tagastamata jätmiseks ei ole alust.
11.Alates 2015 juuni kuu algusest on üürnik pidanud üürileandjaga läbirääkimisi kõnealuse ettemaksu tagasisaamiseks, sh teinud üürileandjale erinevaid kompromissettepanekuid, pakkudes nii väidetavate puuduste võrra väiksema summa tagastamist kui üürniku enda kulul väidetavate puuduste parandamist jms. Pooled pidasid ligi pool aastat aktiivselt läbirääkimisi, kuid üürileandja, esmalt vastustega venitades, ei võtnud lõpuks ilma ühegi mõistliku põhjenduseta ühtegi üürniku kompromissettepanekut vastu ega pakkunud ka ise ühtegi piisavalt konkreetset ja üürnikule mõistetavat lahendust. Seetõttu on hageja tänaseks veendunud, et kostja eesmärk kompromissläbirääkimistesse astudes oli üksnes raha tagasimaksmisega võimalikult pikalt venitamine ning hageja sissenõudekulude suurendamine. Sama eesmärki kannab ka makseettepanekule kostja poolt esitatud vastuväide (üllatuslikud väited, mida üürileandja varasemalt esitanud ei ole).
12.Kuivõrd hageja sooviks oli aja ja kulude kokkuhoiu mõttes lahendada asi siiski kompromissiga, oli hageja nõus tulema üürileandjale vastu ning tasaarvestama üürileandja poolt väidetavad puudused kattuvas osas ettemakstud summaga. Poolte kompromissläbirääkimised
päädisid üürniku poolt 15.10.2015 üürileandjale tasaarvestuse avalduse esitamisega. Kostja sai avalduse kätte 19.11.2015.
13.Tasaarvestuse avalduses fikseeriti üürniku nõuetena kokku 9 426,67 eurot, mis koosnes alusetult ettemaksutud üürist ja kõrvalkulude tagastamise nõudest summas 8 656,67 eurot, 15.10.2015 seisuga arvutatud viivise nõudest 216,42 eurot ja võlgnevuse sissenõudmisega seotud kahju hüvitamise nõudest 513,58 eurot. Üürileandja väidetavate kahjuhüvitise nõuetena fikseeriti kokku 3 028,53 eurot, mis koosnes väidetavatest üürniku poolt üüritud elamule väidetavalt tehtud kahjustustest (uue seebialuse ja uute lampide soetamise maksumus ning põrandate lihvimise ja lakkimise maksumus) valdusega tasaarvestati poolte nõuded kattuvas ulatuses, mille tulemusena ei saa üürileandjal enam üürniku vastu mingeid nõuded olla ning üürnikul jäi alles 6 398,14 euro suurune enammakstud üüri ja kõrvalkulude tagastamise nõue.
14.07.12.2015 esitas hageja võlgnetava summa sissenõudmiseks maksekäsu kiirmenetluse avalduse, millele kostja esitas vastuväite. Vastuväite kohaselt ei ole pooltevaheline leping väidetavalt lõppenud ning tasutud ettemaks ei kuulu tagastamisele väidetavalt hageja tekitatud kahju tõttu.
15.Vastuväites esitatud kostja vastuväited ei vasta aga tõele. Leping lõppes kas üürniku poolt esitatud lepingu ülesütlemise avalduse tulemusena 09.06.2015 või siis valduse üleandmisel sõlmitud poolte kirjaliku kokkuleppe alusel 11.06.2015 Küll aga igal juhul lõppes leping hiljemalt 11.06.2015 ning üürnikule vastutulekuna on rahalistes arvestustes sellest kuupäevaks ka lähtutud.
16.Ka väited üürniku poolt tekitatud kahju kohta on alusetud ja põhjendamatud. Veelgi enam, isegi juhul, kui asuda seisukohale, et üürnik tekitas elamule kahjustusi (millise seisukohaga hageja ei nõustu), siis on see väidetav kahju hüvitatud tasaarvestuse tulemusena. Hagiavalduses nõutavas summas enammaksutud üüri ja kõrvalkulude tagastamisest keeldumine on õigusvastane. Kostja vastus
17.Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele täies ulatuses vastu.
18.Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et poolte vahel oli 19.10.2012 sõlmitud üürileping, mille esemeks oli XXXX asuv elamu, mis tasu eest anti Üürniku kasutusse. Vastavalt Lepingu punktile
2.2.poolte vaheline Üüri ja Kõrvalkulude tasumine toimub Lepingu alusel kvartaalselt ( sisaldades kolme kuu Üüri ja Kõrvalkulu makseid summas 14 700 eurot ( alates 26.11.2013 15 900 eurot)). 2.2 Vastavalt 26.11.2013 üürilepingu muutmise kokkuleppe punktile 1.3 igakuine üüri summa vaadatakse üle 1 kord aastas, mitte varem kui jaanuar 2015 üüri indekseerimisel kasutatav koefitsient on 3% üüri summast. Igakvartaalne üüri maksmine jäi jõusse ka pärast 26.11.2013 lepingu tingimuste muutmist.
19.Seoses igakvartaalse üürimaksmisega peab kostja teatama järgmist. Kostja on seisukohal, et hagiavalduses märgitud rahaliste summade 6 398,14 eurot puhul ei ole tegemist enammakstud üüriga, vaid on tegemist tagatisrahaga. Nimelt näeb ette VÕS § 308 eluruumi üürilepingu puhul üürniku kohustust maksta lepingust tulenevate nõuete tagamiseks üürileandjale tagatisraha kuni kolme kuu üüri ulatuses. Üürnik võib tagatisraha maksta kolme kuu jooksul võrdsetes osades. Esimene osa tuleb maksta pärast üürilepingu sõlmimist. Kooskõlas 19.10.2012 Üürilepingu punktiga 2.3. kohustus Üürnik esimese kvartaalse üüri ja kõrvalkulude makse tasuma üürileandjale hiljemalt 10 tööpäeva jooksul alates eluruumi valduse kättesaamisest. Vaatamata lepingus tagatisraha olemust kajastava puhtgrammaatilise sõnastuse puudumisele, tuleneb see ikkagi üürilepingu süstemaatilisest tõlgendamisest välja.
20.Antud juhul on väga oluline, kas üürniku poolt üürileandjale makstud raha on tagatisraha või muu tagatis. Seoses üürlepingu spetsiifikaga (lepingu lisana oli fikseeritud hinnakallite asjade, mööbli esemete olemasolu üürilepingu objektil) on selge, et üürniku poolt makstud rahale
laieneb tulenev režiim. Eluruumi üürilepingu puhul tuleks teistsuguse kokkuleppe puudumisel siiski eeldada, et kui üürnik maksab üürileandjale oma kohustuse täitmise tagamiseks rahasumma, on tegemist tagatisrahaga. Tagatisraha tagab antud juhul kõiki kõikvõimalikke üürileandja üürilepingust tulenevaid nõudeid üürniku vastu. Vastavalt Võlaõigusseaduse § 308 lg-s 3 sätestatule võib üürnik nõuda tagatisraha tagastamist juhul, kui üürileandja ei ole kahe kuu jooksul pärast üürilepingu lõppemist teatanud oma nõudest üürniku vastu.
21.Hageja väidab, et 19.10.2012 üürileping on lõppenud üürniku poolt esitatud ülesütlemise avalduse alusel 09.06.2015. Kuivõrd aga üürileandjal ei olnud võimalik üüriobjekti tähtaegselt vastu võtta, siis toimus üüriobjektiks oleva elamu ja selle võtmete tagastamine 11.06.2015. Lepingu lõpetamisel ja elamu ülevaatamise 11.06.2015 aktis on fikseeritud majas olemasolevad kahjustused, millega hageja ( Üürnik) nõustus ja oma allkirjaga kinnitas. Samal päeval esitas Üürileandja Üürnikule pretensiooni tekitatud kahju hüvitamiseks, kuid vaatamata tekitatud kahju aktsepteerimisele ei ole Hageja siiamaani Kostjale kahju hüvitanud. Seega on vaidlusest väljaspool asjaolu, et Üürileandja pole teatanud üürnikule oma olemasolevatest nõuetest seoses Üürilepingu raames tekitatud kahjuga. Seoses esitatud viivisenõude esitamisega teatab Üürileandja, et ei tunnista hagi selles osas eelpoolmärgitud põhjendustel.
22.Puutuvalt kahju esitamise nõudesse teatab Üürileandja järgmist. Selles osas ei tunnista Üürileandja tema vastu esitatud nõuet. Üürileandja on seisukohal, et esitatud kahju hüvitamise nõue on täiesti alusetu ja on kunstlikult loodud alusetu rikastumise eesmärgiga. Vastuhagi
23.Vastuhagi tugineb peamiselt väitele, et hageja (vastukostja) on tekitanud eluruumile ja selles asunud üürileandja varale kahju, millest tulenevalt kostjal (vastuhagejal) on sellest tekkinud kahju. Kostja nõuab kahju hüvitamist enda vastuhagis. Vaatamata kostja korduvatele ettepanekutele ja vastava kalkulatsiooni esitamisele hagejale ei ole hageja tekitatud kahju kostjale hüvitanud. Elamus tekitatud kahjustuse fikseerimiseks tellis kostja juulis 2015 ekspertarvamuse Keskkonnaprojekt OÜ-ltrvamuses on kajastatud hulgaliselt elamus esinenud puudusi ja kahjustusi.
24.Tekitatud kahjustuse remontimiseks sõlmis kostja 25.11.2015 töövõtulepingu XXXX OÜga, mille objektiks oli parketti lihvimine ja värvimine, uste lihvimine ja värvimine, välistrepi plaatide vahetus. Vastav töö on lepingu alusel teostatud ja selle eest on kostja tasunud vastavalt esitatud arvele 5 902,20 eurot. Mis puudutab kahjustatud mööblit, siis selle kohta esitab kostja ISKU poolt väljastatud hinnapakkumise summas 2025 eurot. San.ruumis kahjustatud esemete kohta esitas kostja samuti AS XXXX hinnapakkumise summas 1439 eurot ja 92,87 eurot. Arvestades ülaltoodut tekitas XXXX Aktsiaselts oma tegevusega XXXXle kahju kokku summas 9 759,07 eurot: 5 902,20 eurot /makstud tekitatud kahjustuste remonditöö eest/ + 2 025 eurot / rikutud mööbli maksumus / 1 439 eurot ja 92,87 eurot /rikutud san.ruumides mööbli maksumus/ + 300 eurot /ekspertiisi maksumus/.
25.Täiendavalt on kostja esitanud üüri suurenemisest tuleneva nõude. Vastavalt 26.11.2013 üürilepingu muutmise kokkuleppe punktile 1.3 igakuine üüri summa vaadatakse üle 1 kord aastas, mitte varem kui jaanuar 2015 üüri indekseerimisel kasutatav koefitsient on 3% üüri summast arvestades lepingu ülalmärgitud punktis sätestatut kohustus hageja tasuma kostjale üüri indekseerimise tagajärjel tuleneva summa, mis on aastas 3% üürisummast, mis moodustab 1908 eurot aastas. Hageja on kasutanud eluruumi kuni 11.06.2015 Seetõttu väljamaksmisele kuuluv summa moodustab ajavahemikul jaanuarist juunini – (1908:2) – 954 eurot. Lepingu lõpetamisel ei ole Üürnik nimetatud lepingu tingimust täitnud ja ei maksnud Üürileandjale kokkulepitud summat välja. Vastavalt VÕS §-le 76 lg 1 kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS § 100 kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS §-le 101 lg 1 p 1 kui võlgnik on kohustust rikkunud võib võlausaldaja nõuda kohustuse
täitmist. Käesolevaga leiab vastuhageja XXXX, et võlgnik on oma kohustusi selles osas rikkunud ning pole lepingut täitnud nõuetekohaselt, mistõttu vastuhagejal on õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.
26.Kostja (vastuhageja) palub välja mõista XXXX Aktsiaseltsilt XXXXle tekitatud kahju summas 9 759,07 eurot ning täitmata jäänud rahaline kohustus summas 954 eurot. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja vastus kostja vastusele ja vastuhagile
27.Hageja vaidles kostja vastusele ja vastuhagile täies ulatuses vastu. Üürniku poolt tagasinõutava summa puhul on tegemist ettemakstud üüriga, mitte tagatisrahaga. Kostja väited, justkui oleks tegemist tagatisrahaga, on ebaõiged ning otseselt vastuolus pooltevahelise lepinguga, mis ei sätesta tagatisraha maksmise kohustust.
28.11.06.2015 kokkuleppe allkirjastamisega ei aktsepteerinud hageja kahju tekitamist. Kostja vastupidine käsitlus on ebaõige ning otseselt vastuolus kokkuleppest ning poolte suhtlusest nähtuvaga.
29.Kostja poolt vastuhagis esitatud nõuded on tõendamata ja põhjendamatud.
30.Kostja poolt esitatud Keskkonnaprojekt OÜ ekspert XXXX poolt koostatud „ekspertarvamus XXXX elamu tehnilise seisu kohta“ (edaspidi ka ekspertarvamus) ei tõenda vastuhagis esitatud kahjunõude eelduseks olevaid asjaolusid. Eelkõige asjaolu, et väidetavad puudused on tekitanud üürnik ning üürnik on nende eest vastutav. Muuhulgas, et (a) vastavaid puudusi ei esinenud juba üürnikule üüriobjekti üleandmisel, (b) et puuduste puhul ei ole tegemist tavapärase kulumisega, mille eest üürnik ei vastuta ning (c) et väidetavate puudustega asjade korrashoiu eest pidi üldse üürnik vastutama (nt basseini seadmete hooldamise ja korrashoiuga tegelesid üürileandja poolt tellitud isikud, üürnik ise seadmetega ei tegelenud). Samuti ei ole kõnealune ekspertiis usaldusväärne.
31.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-98-12 märkinud, et kui üürileandja esitab üürniku vastu kahjuhüvitise nõude, põhjendades seda asjaoluga, et üürnik on rikkunud üürilepingust tulenevat üürilepingu lõppemisel üüritud ruumide heas korras tagastamise kohustust, kuna tagastatud ruumid olid puudustega, siis sellise nõude puhul tuleb esmalt tuvastada, millises seisundis olid ruumid nii üürnikule üleandmisel kui ka üürileandjale tagastamisel. Seejärel on võimalik iga puuduse osas hinnata, kas see on tekkinud ajal, mil ruumid olid üürniku kasutuses. Puuduste puhul, mis on tekkinud ajal, mil ruumid olid üürniku kasutuses, tuleb hinnata, kas need on sellised, mis kaasnevad asja lepingujärgse kasutamisega. Üürnik vastutab üksnes puuduste eest, mis on tekkinud ajal, mil ruumid olid tema kasutuses, ning mis ületavad asja lepingujärgsel kasutamisel harilikult tekkivat kulumist, kahjustusi ja muutusi. Kui üürileandja leiab, et üürnik on talle tekitanud kahju, tuleb üürileandjal esitada selle kohta tõendid. Hageja palub hagi rahuldada ja vastuhagi rahuldamata jätta.
KOHTU PÕHJENDUSED
Kohus, hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leidis, et hagi tuleb rahuldada ja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Selguse huvides nimetab kohus XXXX Aktsiaseltsi läbivalt hagejaks ja XXXXt kostjaks, olenemata sellest, kas kohus käsitleb hagi või vastuhagi. Kohus tuvastas, et pooled sõlmisid 19.10.2012 üürilepingu, mille esemeks oli XXXX asuva elamu tasu eest üürniku kasutusse andmine. Antud asjaolu üle pooled ei vaidle. Pooled ei vaidle ka lepingu lõppemise aja üle, milleks oli 11.06.2015. Pooled vaidlevad peamiselt kolme asjaolu üle: kas hageja poolt enamtasutud summa näol oli tegemist enammakstud üüri või tagatisrahaga ning kas hagejal on õigus nõuda selle tagastamist ning viivise tasumist (I), kas hageja kahjunõue kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks on
põhjendatud või mitte (II), kas pooled leppisid lepingus kokku üüri perioodilises suurenemises või mitte (III), kas üürileandja kahjunõue üürniku vastu on põhjendatud või ei (IV). Kohus lahendab ülalviidatud küsimused viidatud järjekorras, andes ühtlasi hinnangu, kas vastavad nõuded kuuluvad rahuldamisele või rahuldamata jätmisele. Viimasena võtab kohus seisukoha menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas (V). I
32.Kohus tuvastas, et 26.11.2013 sõlmitud üürilepingu muutmise kokkuleppe (tlk 33) p 1.4 kohaselt kohustus üürnik tasuma üüri ja kõrvalkulusid kvartaalselt ettemaksuna iga kvartali eest kokku summas 15 900 eurot (s.o 5 300 eurot kuus). 2015 mai kuu eest üüri ja kõrvalkulusid makstes tasus üürniku raamatupidamine ekslikult 15 900 eurot, kuigi poleks pidanud tasuma (kuivõrd leping lõppes hiljemalt 11.06.2015) ainult mai kuu eest 5 300 eurot (kvartaalne makse 15 900/3=5 300 kuus) ning juuni kuu 11 päeva eest 1 943,33 eurot (kuumakse 5 300/juuni päevade arvuga 30 x 11 päeva = 1 943,33). Ehk siis kokku kuulus tasumisele 7 243,33 eurot. Tegelikkuses tasus aga üürnik kogu kvartali eest (ehk siis ka juuni ülejäänud päevade ning kogu juuli kuu eest), tehes ülekande summas 15 900 eurot. Lahutades nimetatud summast juuni 11 päeva ja mai kuu üüri ja kõrvalkulud, tasus hageja kostjale 8 656,67 eurot enam kui oleks pidanud (15 900 – 5 300 – 1 943, 33 = 8 656,67). Sisuliselt ei vaidle kostja vastu, et hageja tasus rohkem kui vaid tasumisele kuuluva üüri summa. Pooled vaidlevad aga selle üle, kas tegu oli üüri enammaksu või tagatisrahaga.
33.Kostja asus seisukohale, et enammakstud summa näol ei ole tegemist enammakstud üüriga, vaid tagatisrahaga. Nimelt näeb ette VÕS § 308 kostja väitel eluruumi üürilepingu puhul üürniku kohustuse maksta lepingust tulenevate nõuete tagamiseks üürileandjale tagatisraha kuni kolme kuu üüri ulatuses. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. VÕS § 308 lg-s 1 on sätestatud, et eluruumi üürilepinguga võib ette näha, et üürnik maksab lepingust tulenevate nõuete tagamiseks üürileandjale tagatisraha kuni kolme kuu üüri ulatuses. Seega ei ole tegu üürniku kohustusega tasuda tagatisraha ega ka eeldusega, et enammakstud summad loetakse tasutuks tagatisrahana, vaid pelgalt poolte õigusega tagatisraha tasumises kokku leppida. Vastav kokkulepe peab nähtuma poolte vahelisest lepingust. Poolte vahelises lepingus tagatisraha kohustust ei sisaldu. Täiendavalt märgib kohus, et ka hageja ise ei ole viidatud summat käsitlenud tagatisrahana, vaid üürimaksena, kuna selle tasumiseks tehtud maksekorraldusest nähtuvalt on üürnik 29.04.2015 kandnud üürileandjale üle 15 900 eurot, selgitusega „Rent 29.04.2015“. Kostja möönab, et poolte vahelises lepingus ei ole kokku lepitud tagatisraha tasumise kohustuses. Samas leiab kostja siiski, et vaatamata lepingus tagatisraha olemust kajastava puht grammatilise sõnastuse puudumisele, tuleb see ikkagi üürilepingu süstemaatilisest tõlgendamisest välja. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Poolte vahelisest üürilepingust ei nähtu otseselt ega selle süstemaatilisel tõlgendamisel, et hageja oleks olnud kohustatud kostjale tagatisraha tasuma.
34.Kohus nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt ei ole kostja vastupidine käsitlus ka eluliselt usutav. Leping sõlmiti juba 19.10.2012 ning puudub igasugune mõistlik selgitus, miks oleks pidanud üürnik tasuma tagatisraha ca kolm ja pool aastat pärast lepingu sõlmimist ja pärast lepingu ülesütlemise avalduse esitamist. Seda eriti olukorras, kus üürileandja ei ole üürnikult üürilepingu kehtivuse ajal kordagi tagatisraha nõudnud ega mistahes küsimust seoses tagatisrahaga tõstatanud varem kui alles oma 29.02.2016 vastuses hagile. Kostja ei ole menetluses välja toonud, et oleks seda varasemalt nõudnud ega sellekohaselt hageja vastuväitele vastu vaielnud. Eeltoodust tulenevalt tuvastas kohus, et kuna poolte vahelises lepingus ei ole kokku lepitud üürniku kohustuses tagatisraha tasuda, oli ülaviidatud makse näol 8 656,67 euro ulatuses tegu üüri enamtasumisega, mis tuleb hagejale VÕS § 337 alusel tagastada.
35.Pooled ei vaidle selle üle, et peale üürilepingu lõppemist esitas kostja hageja vastu üürilepingust tulenevaid kahju hüvitamise nõudeid. Pooled ei suutnud saavutada kahju hüvitamise osas kokkulepet ning 15.10.2015 esitas hageja kostale tasaarvestusavalduse (tlk 54-60). Kostja sai postiasutuse teate kohaselt tasaarvestusavalduse kätte 19.11.2015 (tlk 69).
Tasaarvestusavalduses fikseeris hageja enda nõuetena kostja vastu kokku 9 426,67 eurot, mis koosnes alusetult ettemaksutud üürist ja kõrvalkulude tagastamise nõudest summas 8 656,67 eurot, 15.10.2015 seisuga arvutatud viivise nõudest 216,42 eurot ja võlgnevuse sissenõudmisega seotud kahju hüvitamise nõudest 513,58 eurot. Üürileandja väidetavate kahjuhüvitise nõuetena fikseeriti kokku 3 028,53 eurot, mis koosnes väidetavatest üürniku poolt üüritud elamule väidetavalt tehtud kahjustustest (uue seebialuse ja uute lampide soetamise maksumus ning põrandate lihvimise ja lakkimise maksumus). Tulenevalt asjaolust, et kumbki pool ei ole tasaarvestusavaldust vaidlustanud, loeb kohus selle kehtivaks.
36.Tasaarvestusavaldusega tasaarvestati poolte nõuded kattuvas ulatuses, mille tulemusena jäi hagejal üles 6 398,14 euro suurune enammakstud üüri ja kõrvalkulude tagastamise nõue. Pooled ei vaidle selle üle, et nimetatud summa on käesoleva ajani tasumata. Hageja on esitanud hagis nõude eeltoodud summa väljamõistmiseks kostjalt ning kohus rahuldab nõude ülalmägitud põhjendustel, leides, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 6 398,14 eurot.
37.Lisaks põhinõudele nõuab hageja kostjalt ka ülalmärgitud summalt (6 398,14 eurot) arvestatud viivist. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõuetavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja on alates üürilepingu lõppemisele järgnevast päevast (s.o alates 12.06.2015) kuni tasaarvestuse avalduse esitamiseni (s.o 15.10.2015) arvestatud viivise nõude tasaarvestanud, esitades kohtule nõude viivise väljamõistmiseks tasaarvestusavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamise hetkeni (s.o kuni 25.01.2016) ning sellest edasiulatuvalt seadusjärgses viivisemääras kuni põhinõude täitmiseni.
38.TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Eeltoodust tulenevalt arvutab kohus viivise välja otsuse tegemise kuupäevani ja ealt edasi protsendina põhinõudest. Hageja on nõudnud seadusjärgse viivise tasumist perioodi 16.10.2015 kuni 25.01.2016 eest summas 129,24 eurot. Viivise suuruseks hagi esitamisele järgnevast päevast kuni 01.07.2016 (mil seadusest tulenev viivisemäär langes 8,05 protsendilt 8% protsendile) on 8,05% : 365 * 6398,14 * 157 (päeva) = 221,54 eurot ning alates 01.07.2016 kuni 22.02.2017 (otsuse tegemise kuupäevani) on 8% : 365 * 6398,14 * 237 (päeva) = 331,65 eurot. Seega kokku 129,24 + 221,54 + 331,65 = 682,43 eurot.
39.Tulenevalt hageja taotlusest mõista viivis edasiulatuvalt välja protsendina põhinõudest, tuleb hageja kasuks välja mõista viivis alates 23.02.2017 kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses viivisemääras. II
40.Hageja on esitanud kohtule nõude kahjuhüvitise väljamõistmiseks summas 1 170,76 eurot. Kahju seisneb kohtueelsete õigusabikulude kandmises seoses võlgnevuse sissenõudmisega.
41.VÕS § 115 lg-s 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kuna kostja keeldus hagejale üüri ettemaksu tagastamast, kasutas hageja nõude kohtueelseks maksmapanekuks ja sissenõudmiseks
advokaadist esindaja abi. See tõi talle kaasa õigusabikulud. Hageja selgitab, et kuigi hageja tegelikud kulutused on tulenevalt üle poole aasta kestnud läbirääkimistest ja kompromisslahenduste otsimisest tulenevalt oluliselt suuremad, nõuab ta hagis üksnes ühe õigusabikulu arve tasumist summas 1 300 eurot (ilma käibemaksuta) (Advokaadibüroo ALTERNA arve nr XXXX, tlk 70, 71). Lisatud arvelt nähtuvalt seisneb õigusabikulu kokkuvõtvalt advokaadi suhtluses nii hageja kui kostjaga, kompromisskokkuleppe koostamises ja väidetavate puuduste fikseerimiseks ning kompromissi saavutamiseks mõlema poole esindajatega XXXX kohapeal ülevaatusel esindamises. Õigusteenuse tunnihinnaks on 100 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks.
42.Riigikohus on mitmetes lahendites leidnud, et poole kohtueelsed nõude sissenõudmisega seotud õigusabikulud kuuluvad otsese varalise kahjuna hüvitamisele ja teise poole käest väljamõistmisele (vt Riigikohtu 26.01.2017 lahendeid tsiviilasjades nr 3-2-1-77-16 ja 3-2-1-8016 ning 03.04.2013 lahendit tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13). Neist viimases lahendis p-s 11 on Riikohus sedastanud, et kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Õigusabiteenuse korral peab hageja tõendama, mitu tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab maksma.
43.Toimiku materjalidest (tlk 34-50, 54-71) nähtuvalt on hageja pidanud tõepoolest kostjaga pikalt kirjavahetust ja läbirääkimisi enamtasutud üüri tagastamiseks. Sealjuures on pooltel tekkinud mitmeid juriidilise sisuga lahkarvamusi, mille sisu on sedavõrd keerukas, et see vajas kvalifitseeritud õigusabi kasutamist. Vaatamata eeltoodule ei ole kostja hageja nõuet kohtuväliselt täitnud ja hageja oli sunnitud pöörduma oma õiguste kaitseks kohtusse ning käesoleva otsuse alapunktist I nähtuvalt on kohus pidanud hageja nõuet põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik. Hageja on Advokaadibüroo ALTERNA arvega nr XXXX (tlk 70, 71) tõendanud, et õigusabi on osutatud 13 tunni ulatuses hinnaga 100 eurot/tunnis (millel lisandub käibemaks). Seega on hageja tõendanud, mitu tundi talle õigusteenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab maksma. Kohus nõustub hageja väitega, et arvel märgitud tunnitasu suurus 100 eurot/tunnis (ilma käibemaksuta) on soodsam kui tavapärane keskmine vandeadvokaadi õigusteenuste tunnihind. Samuti leiab kohus kõiki tõendeid kogumis hinnates, et vaidluse sisu ja senist käiku arvestades on tegu mõistliku õigusabi mahuga tundide arvestuse mõttes. Hageja on enda kahjunõudest summas 1 300 eurot maha arvestanud enda poolt nõutava viivise summas 129,24. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt kuulub hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise kui kahju nõue rahuldamisele summas 1 170,76 eurot. III
44.Kostja on esitanud hageja vastu üüri suurenemisest tuleneva nõude. Nimelt märgib kostja, et vastavalt 26.11.2013 sõlmitud üürilepingu muutmise kokkuleppe (tlk 33) punktile 1.3 vaadatakse igakuine üüri summa üle 1 kord aastas, mitte varem kui jaanuar 2015 üüri indekseerimisel kasutatav koefitsient on 3% üüri summast. Kostja leiab eeltoodule tuginedes, et viidatud lepingupunktist tulenevalt kohustus hageja tasuma kostjale üüri indekseerimise tagajärjel tuleneva summa, mis on aastas 3% üürisummast, mis moodustab 1 908 eurot aastas. Kostja leiab, et kuna hageja on kasutanud eluruumi kuni 11.06.2015, moodustab suurenenud üüri summa, mis hageja poolt tasumisele kuulub, ajavahemikul jaanuarist juunini – (1908:2) – 954 eurot.
45.Hageja vaidleb sellele vastu, leides, et pooled ei ole kunagi sõlminud üüri suurendamise kokkulepet. 26.11.2013 üürilepingu muutmise kokkuleppe p 1.3 kohaselt igakuine üüri summa vaadatakse üle 1 kord aastas, mitte varem kui jaanuar 2015. Seega sätestab kõnealune lepingupunkt selgelt, et üür võidakse alates 2015 jaanuari kuust üle vaadata (mitte, et üüri
suureneb 2015 jaanuari kuust automaatselt). Seega oli vastavas punktis fikseeritud tähtaeg, mille jooksul võivad pooled võimaliku indekseerimise võimaluse kasutamise nö päevakorda tõstatada ning soovi korral selles siis kahepoolselt kokku leppida.
46.Kohus, olles vaidlusalust lepingupunkti analüüsinud, leiab, et mõistliku isiku jaoks on viidatud lepingupunkt tõepoolest mõistetav nii, et sellest ei nähtu poolte kokkulepe üüri suurendamiseks. 26.11.2013 üürilepingu muutmise kokkuleppe p-st 1.3 tulenevalt saavad pooled soovi korral üüri suurenemises eraldiseisvalt kokku leppida. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole pooled selles kokku leppinud ning kumbki pool ei ole sellisele eraldiseisvale kokkuleppele ka viidanud. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja sellekohane nõue tuleb jätta rahuldamata. IV
47.Alljärgnevalt käsitleb kohus vastuhagis esitatud kahju hüvitamise nõuet. Kostja leiab 19.10.2012 sõlmitud üürilepingu punktidele 3.3.2, 3.3.3 ja 3.4.5 tuginedes, et üürnik võttis endale vastutuse mistahes eluruumi seisundi halvenemise eest ning kohustuse hüvitada kostjale eluruumi või selle sisustuse hävimisest, kaotsiminekust või kahjustumisest tuleneva kahju. Vastavalt üürilepingu p-le 3.4.15 pidi hageja lepingu viimasel kehtivuspäeval kostjale üle andma eluruumi koos sisustusega seisundis, mis vastab lepingujärgsele kasutamisele, arvestades harilikku kulumist. Üürilepingu lõpetamisel leppisid pooled omavahel kokku, et kostja fikseerib olemasolevad puudused ja kahjustused, mis on tekkinud üüriperioodil ja mis ei ole tingitud harilikust kulumisest. Kostja on vastavad puudused ja kahjustused fikseerinud ja teinud hagejale ettepaneku kas puudused likvideerida või hüvitada tekkinud kahju. Vaatamata kostja korduvatele ettepanekutele ja vastava kalkulatsiooni esitamisele hagejale ei ole hageja tekitatud kahju kostjale hüvitanud. Kostja (vastuhageja) on esitanud puuduste olemasolu tõendamiseks kohtule Keskkonnaprojekt OÜ ekspertarvamuse, milles on kõik eluruumi puudused välja toodud.
48.VÕS § 334 lg-s 2 on sätestatud, et üürnik vastutab üüritud asja hävimise, kaotsimineku ja kahjustumise eest, mis toimub ajal, kui asi oli üürniku valduses, kui ta ei tõenda, et hävimine, kaotsiminek või kahjustumine toimus asjaoludel, mis ei tulenenud temast või isikust, kellele ta asja kasutamise lepinguga kooskõlas üle andis. Üürnik ei vastuta asja hariliku kulumise, halvenemise ja muutuste eest, mis kaasnevad asja lepingujärgse kasutamisega. Sisuliselt sama on pooled kokku leppinud nende vahelise üürilepingu punktides üürilepingu punktidele 3.3.2, 3.3.3 ja 3.4.5, mille kostja vastutuse alusena viitab. Hageja on viidanud tõendamiskoormuse osas õigesti Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-98-12, milles Riigikohus on märkinud, et kui üürileandja esitab üürniku vastu kahjuhüvitise nõude, põhjendades seda asjaoluga, et üürnik on rikkunud üürilepingust tulenevat üürilepingu lõppemisel üüritud ruumide heas korras tagastamise kohustust, kuna tagastatud ruumid olid puudustega, siis sellise nõude puhul tuleb esmalt tuvastada, millises seisundis olid ruumid nii üürnikule üleandmisel kui ka üürileandjale tagastamisel. Seejärel on võimalik iga puuduse osas hinnata, kas see on tekkinud ajal, mil ruumid olid üürniku kasutuses. Puuduste puhul, mis on tekkinud ajal, mil ruumid olid üürniku kasutuses, tuleb hinnata, kas need on sellised, mis kaasnevad asja lepingujärgse kasutamisega. Üürnik vastutab üksnes puuduste eest, mis on tekkinud ajal, mil ruumid olid tema kasutuses, ning mis ületavad asja lepingujärgsel kasutamisel harilikult tekkivat kulumist, kahjustusi ja muutusi. Kui üürileandja leiab, et üürnik on talle tekitanud kahju, tuleb üürileandjal esitada selle kohta tõendid.
49.Kostja ei ole tõendamiskoormuse sellisele jaotusele vastu vaielnud, kuid ei ole sellele vaatamata esitanud kohtule ka ühtki tõendit selle osas, millises seisus olid ruumid enne hageja kasutusse andmist. Eeltoodust tulenevalt on kahjustuste teke üürilepingu kehtivuse ajal täielikult tõendamata, kuna olemasolevate tõendite pinnalt ei ole võimalik tuvastada, millises seisus ruumid üürnikule üle anti ja millised kahjustused tekkisid üürilepingu kehtivuse ajal. Käesoleval juhul ei ole kostja (vastuhageja) seda asjaolu tõendanud.
50.Ühtlasi ei ole kostja tõendanud, et asjal tekkinud väidetavad puudused ei ole tekkinud hariliku kulumise tagajärjel ja asja lepingujärgse kasutamise tulemusel (mille eest VÕS § 334 lg 2 kohaselt üürnik ei vastuta). Sealjuures ei nõustu kohus kostja seisukohaga, mille kohaselt hageja aktsepteeris kahju tekitamist kostja poolt viidatud ulatuses, kui sõlmis kostjaga 11.06.2015 kokkuleppe üüritud asja üleandmiseks. Kohus, hinnates viidatud kokkulepet (tlk 47, 48) kui tõendit, tuvastas, et pooled leppisid selles kokku vaid asjaolus, et poolte hinnangul esinesid majal mõned puudused ning puudub mõningane mööbel kontori laua näol. Pooled leppisid ühtlasi kokku, et üürileandja saadab üürnikule e-kirja koos piltidega ja pooled selgitavad hiljem välja, kuidas üürnik puudused hüvitab. Kohus nõustub hageja seisukohaga, mille kohaselt ei tulene kokkuleppest mitte ühtegi konkreetset puudust, sh ei ole fikseeritud mitte ühegi vastuhagis käsitletava puuduse esinemist. Kostja vastupidine käsitlus on ülalviidatud tõendiga vastuolus.
51.Tulenevalt asjaolust, et kostja ei ole tõendanud elamu seisundit üürnikule üleandmise ajal ega seda, millised puudused tekitas hageja, leiab kohus, et kostja nõue kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuna kohus leiab, et kahju tekitamine kostjale hageja poolt on tõendamata ei lasku kohus analüüsi, kas tehtud kulutused kahju kõrvaldamiseks olid mõistlikud ja põhjendatud või mitte. V
52.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi ja jätab vastuhagi rahuldamata, jäävad menetluskulud kostja kanda.
53.TsMS § 174 lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukuluks riigilõiv. Kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate kulud (TsMS § 144 p 1).
54.Kohus andis enda 30.12.2016 kirjaga pooltele menetluskulude nimekirja esitamiseks tähtaja 13.01.2017 ja määras ühtlasi pooltele tähtaja vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha avaldamiseks 5 päeva jooksul vastaspoole menetluskulude nimekirja ja tõendite kättetoimetamisest arvates. Hageja sai kohtunõude kätte 02.02.2017 ning kostja 01.01.2017. Hageja esitas enda menetluskulude nimekirja koos tõenditega kohtule 13.01.2017. Kostja ei esitanud kohtule enda menetluskulude nimekirja ega vastuväiteid hageja menetluskuludele.
55.Kuna menetluskulud jäävad kostja kanda, analüüsib kohus üksnes hageja menetluskulusid. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv summas 500 eurot ning lepingulise esindaja kulud summas 2 498 eurot (käibemaksuta). Nimetatud kulu on arvestatud 24 tunni ja 54 minuti eest tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta).
56.TsMS § 175 lg-s 1 on sätestatud, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tuleb maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust esindamisele kulunud aja ja ühe tööühiku suhtes. Hinnates hageja esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust leiab kohus, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele. Varem on Riigikohtu kolleegium pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-92-13; nr 3-2-1-93-13; nr 3-2-1-115-13; nr 3-2-1-145-13).
Hageja esindaja tunnitasu 100 eurot käibemaksuta on kohtu hinnangul mõistlik. Kostja ei ole hageja menetluskulude suurusele vastu vaielnud. Kohus leiab, et arvestades hageja esindaja töö mahtu (sh asjaolu, et kohus menetles üheaegselt nii hagi kui vastuhagi), asja keerukust ja menetlusdokumentide sisu, on hageja ajakulu vajalik ja põhjendatud. Kokku määrab kohus hagejale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suurusena kindlaks riigilõivu 500 eurot ning kohtuväliste kuludena õigusabikulud summas 2 498 eurot. Hageja on taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist nende tasumiseni. Kohus rahuldab hageja taotluse.
57.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.