2-05-456/1 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja - lahend.ee

Hageja, kostja ja A Nlaenasid kokku 63 500 krooni laenu tagastamise tähtajaga 01. aprill 2004, mil hageja maksis isiklikult kogu raha tagasi. Laenuks saadud raha kulutati palkade maksmiseks. Hageja palub kostjalt välja mõista tema osa laenust 21 167 krooni. Kohtuistungil 14 märtsil 2006 selgitas hageja, et kostja pidi oma osa võlast tasuma siis, kui müüb maha oma maja. Kohtuistungil 14 märtsil 2006 ennistas kohus tõendite esitamise tähtaja ja nõustus tunnistaja kutsumisega. Kohtuistungil 20. juunil 2006 kuulab kohus ära tunnistaja Š. Tunnistaja selgitab, et oli OÜ-s Est-Ural juhataja. Firmal puudus raha, et töölistele palka maksta. Tunnistaja laenu maksmisega ei nõustunud, kuna ettevõttel oli realiseeritavat vara ja mis edasi sai , seda tunnistaja ei tea. Kostja seisukohad Kostja kirjaliku vastuse kohaselt ta hagi ei tunnista. Hagi aluseks olev tõend on laenuleping, mis on ilmsete parandusjälgedega. Hageja pöördus küll 2003 aastal kostja poole laenulepingu allkirjastamiseks, kuid kostja allkirjastas laenulepingu vaid tingimusel, et raha tagasimaksmine hakkab toimuma pärast raha saamist ettevõtte majandustegevusest või varade müügist. Kostja vastuse kohaselt allkirjastas kostja laenulepingu sellisena, et raha saamise õigus laenuandjal tekib alles pärast raha laekumist ettevõttesse. Tagasimakse tähtaeg ei saabunud 01. aprillil 2004 ning ei ole saabunud tänaseni, kuna siiamaani ei ole ettevõttesse raha laekunud. Kohtuistungil 14 märtsil 2006 selgitas kostja, et maksab raha siis, kui raha saab ja tagasimakse aeg ei ole veel saabunud. Kui ettevõte eksisteeris, oli vaja töölistele palka maksta. N võttis laenu, aga kostja ei tea, kui suure summa ja kas ta selle summa ka välja maksis. Võla oleks pidanud kustutama firma seadmete müügist, seadmeks oli katel. Seadmed asusid hageja valduses laos. Hageja oli firma tegevdirektor ja kostja lihtne juhatuse liige. Kohtuistungil 20. juunil 2006 selgitas kostja, et kokkulepe laenu võtmiseks oli valmis juba enne osakute müüki Hageja ei ole tõendanud, et ta selle rahaga palkasid maksis, mistõttu ei ole teada, mida rahaga tehti.

Hageja väitel on hageja ja kostja vahel ühelt poolt ning L F vahel teiselt poolt sõlmitud laenuleping, millest kostja osa täitmist käendas hageja. Hageja väitel tasus hageja käendajana kostja kohustuse, mistõttu tal tekkis tagasinõudeõigus kostja vastu. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 152 lg 1 sätestab, et põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Kostja väitel ei ole kostja laenulepingu alusel raha saanud ning kui raha on välja makstud, siis ei ole hageja tõendanud, et ta saadud raha on maksnud ettevõtte töötajate palkadeks. Kostja väitel kohustus ta laenulepinguga raha tagasi maksma vaid siis, kui raha laekub ettevõttesse majandustegevusest või varade müügist. Seega peab kohus lahendama esmalt küsimuse, kas laenuandja on laenusaajatele laenu välja maksnud ning seejärel küsimuse, kas kostja on laenulepinguga kohustunud laenu tagasi maksma. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-147-05, et kui laenulepinguga on tõendatud raha üleandmine, siis on kostja kohustuseks tõendada vastupidist, s o et raha tegelikult üle ei antud. Kuigi nimetatud seisukoht tugineb enne võlaõigusseadust kehtinud seadusele, siis printsiibina kehtib see seisukoht ka võlaõigusseadusega reguleeritud suhetes. See on ka kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ga 231 lg-ga 1, mis sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Laenulepingu sõnastusest võib teha järelduse, et laenuandja on laenusaajatele raha välja maksnud. Laenuandja L F on 01. aprillil 2004 andnud kirjaliku õiendi selle kohta, et ta on hagejalt raha saanud võlakirja alusel. Eelnevalt on tuvastatud, et kõik rahalised arveldused laenuandjaga käisid sularahas, seega ei ole võimalik esitada pangakviitungeid vm kirjalikke tõendeid raha väljamaksemise kohta. Seega loeb kohus, et laenulepingu tekstist ja laenuandja 01. aprilli 2004 õiendist nähtub, et laenuandja on raha välja maksnud. Kostja väitel ei ole tema isiklikult raha saanud, kuid hageja väitel maksti kogu raha hagejale. Seega tekib küsimus, kas laenusaajad esinesid laenusuhtes osavõlausaldajatena (VÕS § 71) või solidaarvõlausaldajatena (VÕS § 73). Kohus leiab, et laenusaajad esinesid laenusuhtes solidaarvõlausaldajatena (VÕS § 73). VÕS § 73 lg 1 sätestab, et kui sama kohustus tuleb seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täita mitmele isikule selliselt, et igaüks neist võib nõuda kohustuse täielikku täitmist, on need isikud solidaarvõlausaldajad. Tunnistajate ütlustest ja poolte seletustest nähtub, et raha laenamise eesmärgiks oli ettevõtte töötajatele palkade maksmine eelnenud ettevõtlusperioodi eest, seega võeti raha laenuks ühistes huvides. Kuivõrd raha võeti laenuks ühistes huvides, tuleneb solidaarvõlgnikuks olemine tuleneb laenukohustuse olemusest. Kuivõrd laenusaajad esinesid laenusuhtes solidaarvõlausaldajatena, ei tähenda see, et laenuandja raha kostjale ei maksnud seda, et ta ei ole raha tervikuna välja maksnud, sest ta võis raha maksta teisele laenusaajale ehk hagejale. Kostja väitel ei ole tõendatud, et hageja maksis laenuraha välja palkadeks. Kohus leiab, et laenusuhte seisukohast ei ole tähtis, kas hageja kasutas raha kokkulepitud eesmärgil palkade maksmiseks või mitte. VÕS § 75 lg 1 sätestab, et võlgnikult kohustuse täitmise vastu võtnud solidaarvõlausaldaja peab tasuma teistele võlausaldajatele neile kuuluvad osad. Seega pidi hageja raha saades maksma tema osa kostjale või kasutama seda kostjaga kokkulepitud viisil palkade maksmiseks. Kui hageja seda ei teinud ja raha omastas, on kostjal tekkinud täitmisnõue hageja vastu VÕS § 74 lg 1 alusel. Käesoleval juhul kostja sellist täitmisnõuet esitanud ei ole, laenusuhte rahatuse seisukohast on oluline vaid see, et raha on ühele laenusaajale välja makstud. Täiendavalt 3 (5)

märgib kohus, et isegi kui kostja oleks täitmisnõude esitanud, siis tulenevalt Riigikohtu seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-1-147-05 pidi kostja tõendama, et hageja ei kasutanud raha palkade maksmiseks. Kostja oleks selleks võinud välja nõuda palga maksmist kinnitavad dokumendid, kuid vastavat taotlust kostja tõendite esitamise tähtaja jooksul ei esitanud ja sellega on jäänud tõendamata ka kostja väited. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et laenulepingu sõnastusest ja laenuandja 01. aprilli 2004 õiendist nähtub, et laenuandja on raha laenusaajatele välja maksnud ning kuna kostja ei ole tõendanud laenulepingu rahatust, siis on sellega tõendatud, et laenuandja on raha laenusaajatele välja maksnud. Laenulepingu tõlgendamine Järgnevalt lahendab kohus küsimuse, kas kostja on kohustatud laenuks saadud raha tagasi maksma ja kas kohustus on muutunud sissenõutavaks. Laenulepingu kohaselt leppisid laenuandja ja hageja ja kostja kokku, et kohustume tagasi maksma L F võla summas 63 500 krooni võrdsete osadena , st igaüks 21 167 krooni 1. aprilliks 2004. Laenulepingule andis kostja allkirja koos märkega maksmine hakkab toimuma vastavalt raha saabumisele. Kostja väitel tähendas see, et raha maksab ta tagasi vaid siis, kui raha laekub osaühingusse E U Eksport ettevõtte varade müügist või majandustegevusest. OÜ E U E võlga tagasi maksnud ei ole. Seega peab kohus lepingu tõlgendamise teel lahendama küsimuse, kas kostja on kohustatud laenuks saadud raha tagasi maksma ja kas kohustus on muutunud sissenõutavaks. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-97-99, et tehingu tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige poolte tegelikust tahtest. Poolte tahe tuleb välja selgitada lähtudes kõigist kohtu ette toodud asjaoludest. Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka poolte käitumist enne lepingu sõlmimist ja pärast seda. VÕS § 29 lg 5 sätestab, et lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada: 1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Laenulepingu allkirjastamisel 06. oktoobril 2003 ei kuulunud kostjale OÜ E U E osakuid ning kostja ei kuulunud juba kaks kuud osaühingu juhatusse, seega puudus tal osaühinguga igasugune side. Kuna kostja ei olnud osaühinguga seotud, ei ole alust eeldada, et ühingusse raha laekumisele oleks kostja sellest mingil moel kasu saanud ja seega on vähetõenäoline, et kostja sidus tagasimaksete tegemise raha laekumisega osaühingule. Ka laenulepingu tekstis puudub viide, et peetakse silmas raha laekumist osaühingule. Tõendamata on kostja väited, et laen taheti tasuda firma müügist või firma tootmisvahendite müügist saadud rahaga. Osaühingu osad müüs kostja juba enne laenulepingu sõlmimist ning puuduvad tõendid selle kohta, et osaühingu osade müümisel oleks osaühing võõrandanud tootmisvahendid, sh katla, endistele osanikele. Tõendamata on ka kostja väited, et laenusaajad ei võtnud laenud isiklikult, vaid juhatuse liikmetena osaühingut esindades. Laenulepingu tekstist nähtub selgelt, et laenu võtsid laenusaajad isiklikult ning asjaolu, et kõik laenusaajad kuulusid kunagi osaühingu juhatusse ja võisid soovida laenu kasutada osaühingu töötajate huvides, ei välista laensaajate isiklikku vastutust. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et lepingu kohaselt ei olnud kostja tagasimakse kohustus ja selle tähtaeg seotud raha laekumisega OÜ-le E U E. 4 (5)

TsÜS § 75 lg 1 sätestab, et kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kuivõrd hagejale ei olnud teada kostja täpsem tahe, tuleb laenulepingut tõlgendada nii, nagu mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt võib öelda, et kui võlgnik deklareerib, et maksmine hakkab toimuma vastavalt raha saabumisele, siis soovib ta sellega saavutada tavapärasest soodsamaid maksetingimusi, eelkõige võimalust saada majanduslikult raksel perioodil lihtsustatud korras maksepuhkust. Hea usu põhimõttega täielikult vastuolus oleks tõlgendus, mis võimaldaks jätta võla täielikult tasumata või pikendada tagastustähtaega ebamõistlikult pikaks ajaks. Arvestades võla tagasimakse suhteliselt lühikest tähtaega 6 kuud oleks kohtu arvates hea usu põhimõttega vastuolus tagastustähtaja pikendamine enam kui 4-kordseks, s o pikemaks kui 2 aastat. Kostja jaoks pidi laenu tagastustähtaeg seega saabuma hiljemalt 01 oktoobriks 2005. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et laenulepingu kohaselt oli kostja kohustatud laenuks saadud raha tagasi maksma ja kas kohustus muutus sissenõutavaks hiljemalt 01 oktoobril 2005. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et laenuleping oli kehtiv ning kostjal oli lepingu järgi kohustatud raha tagastama hiljemalt 01. oktoobriks 2005, tuleb kostjalt välja mõista laenu põhisumma 21 167 krooni hageja kasuks. Kohtukulud Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. /---/. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadus § 3 kohaldatakse enne 01. jaanuari 2006 alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hagi on esitatud kohtule 18. oktoobril 2005. Kooskõlas enne 01. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1, mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Vastavalt sama redaktsiooni §-le 61 lg-le 1 p-le 1 poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Õigusabikulude hüvitamist hageja esindaja palunud ei ole. Hageja kantud riigilõiv 1750 krooni tuleb välja mõista kostjalt. Kohus märgib täiendavalt, et VÕS § 113 lg 6 on hagejal õigus nõuda viivisintressi alates 01. oktoobrist 2005 aastas 9 % kuni nõuda täieliku tasumiseni. Käesoleval juhul hageja esindaja viivisenõuet esitanud ei ole, kuid TsMS § 376 lg 7 kohaselt on tal selleks õigus kuni kohtuotsuse jõustumiseni.