Kohtulahend

Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused

Tallinna Linnakohus algatas 09.06.2003 määrusega EÜ E pankrotimenetluse ja Tallinna Linnakohtu 02.09.2003 otsusega kuulutati võlausaldaja AS T.K avalduse alusel välja EÜ E pankrot. EÜ E(pankrotis) pankrotihaldurid esitasid 13.10.2004 Tallinna Linnakohtule pankrotivara tagasivõitmise hagi AS S vastu. Hagis palus EÜ E(pankrotis) tunnistada kehtetuks EÜ E ja AS S vahel 21.09.1998 sõlmitud aktsiate ostu-müügilepingu, mõista kostjalt hageja kasuks välja lepingu järgi saadu (korterid x,x,x, ja x) koos viljade ja kasuga, sellest x korterite nr x ja nr x väärtus 870 000 krooni ja korterite nr x, x,xja x majandamisest saamata jäänud kasu 762 120 krooni, tunnustada hageja omandiõigust registriosa nr xxxxxx ja nr xxxxxx all kinnistusraamatusse kantud korteriomandite suhtes asukohaga x ja x, kohustada kostjat hagejale üle andma x asuvate korterite nr x ja x otsene valdus 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest ning otsese valduse üleandmisest keeldumisel tõsta AS S korteritest välja, tuvastada AS S kohustus anda nõusolek hageja kandmiseks kinnistusraamatusse x ja x asuvate korteriomandite omanikuna. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS S ja EÜ E 21.09.1998 aktsiate ostu-müügilepingu, millega EÜ E omandas AS S 720 nimelist aktsiat nimiväärtusega 500 krooni, kogumaksumusega 360 000 krooni. Tasumine toimus mitterahaliste vahenditega, milleks olid x asuvate korterite nr x, x, x ja x osamaksud ning valdamise õigused koos osaku juurde kuuluva elamu x mõttelise osaga. Korterite nr x ja x omanikuks on käesoleval ajal AS H. L. E ja korterite nr x ja x omanikuks kostja. Sama lepinguga võttis hageja kohustuse osta kõik hageja majandustegevuses vajaminevad kommunaal-, olme-, remondi- jm teenused kostjalt. Kohustuse täitmata jätmisel oli hageja kohustatud tasuma leppetrahvi 25 % tellitud teenuste kogumahust või 1 080 000 krooni. Hageja hinnangul on AS S pankrotivõlgniku EÜ E(pankrotis) lähikondne PankrS § 117 lg 2 p 4 ja 5 tähenduses. Võlgnik ise (enne äriregistrisse kandmist 15.03.1999 elamukooperatiiv E) ja tema juhtorganite liikmed omasid vaidlusaluse tehingu tegemise ajal 21.09.1998 valitsevat mõju AS S üle. EÜ E juhtorganite liikmed on olnud AS S juhtorganite liikmeteks või aktsionärideks, samuti on EÜ E olnud AS S aktsionäriks, mistõttu tuleb kostja lugeda hageja lähikondseks ka PankrS § 117 lg 2 p 5 ja lg 3 alusel ühise olulise majandusliku huvi tõttu. A.H, V. V, A.T, J. I ja J.P tegutsesid vaidlusalusel ajaperioodil elamukooperatiivi (hiljem elamuühistu) E juhatuse liikmetena ning olid ka AS S aktsionärid kokku 58 % aktsiatega esindatud häälte ulatuses. A.H, V. V ja M. Z olid samaaegselt EÜ E likvideerijad ja AS S juhatuse liikmed. EÜ E likvideerijad J.I ja V. I olid samaaegselt AS S nõukogu liikmed. 21.09.1998 aktsiate ostu-müügilepingu sõlmimise eesmärgiks oli tagada hageja lähikondseks oleva ning lähikondsetele kuuluva äriühingu tulubaas ja hageja varade varjatud väljaviimine hageja juhtorganite liikmetega seotud ning hagejaga ühist majanduslikku huvi omavasse AS-i S. Kõikide teenuste ostmine kostjalt viimase poolt ette nähtud tingimustel ja kulukate sanktsioonide ähvardusel ei oleks võimaldanud hageja kulupõhist ja majanduslikult efektiivset majandamist. Suurem osa AS S sissetulekutest pärines hagejale osutatavate teenuste eest laekunud summadest. Seega ei ole põhjendatud väide, et teenuste tellimise kohustus tulenes sellest, et aktsiate tegelik väärtus oli kokkulepitust oluliselt suurem. Sellise kohustuse võtmisega tagati hageja varade suunamine kostjale ja soodustati hageja ebaefektiivset majandamist, millega teadlikult ja eesmärgipäraselt kahjustati võlausaldajate, sealhulgas EÜ E liikmete huve.

2(7)

PankrS § 110 lg 1 p 4 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmise korras kehtetuks kuni viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist tehtud tehingu, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne. Hageja arvates tuleb poolte vahel 21.09.1998 sõlmitud aktsiate ostu-müügileping PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel kehtetuks tunnistada ja vastavalt PankrS § 119 lg-tele 1 ja 2 peab kostja tagastama tehingu alusel saadu, see on x asuvad korterid nr x, x, x ja x koos viljade ja muu kasuga. Kuivõrd hagi esitamise ajaks oli x korterite nr x ja x eeldatavalt heauskseks omanikuks saanud AS H. L. E., tuleb kostjal saadu väärtus hüvitada rahas. E. K. L OÜ hinnangul oli vaidlusaluste korterite väärtus 2004. a. juuli seisuga kokku 870 000 krooni. x asuvad korterid nr x ja x on kantud 17.11.2004 korteriomanditena kinnistusraamatusse kostja nimele. PankrS § 119 lg-st 1 tulenevalt peaks kostja omandiõiguse hagejale üle kandma, kuid kohtuotsuse tegelikuks täitmiseks on vajalik kohtu poolt tunnustada hageja omandiõigust, kohustada kostjat valdus üle andma ning andma nõusolek kinnistusraamatu omanikukannete muutmiseks. Korterite viljade ja muu kasuna võib käsitleda saamata jäänud tulu, mida hageja oleks saanud korterite korrapärasel majandamisel. Saamata jäänud üüritulu suuruseks on hageja hinnangul 72 kuu eest kokku 762 120 krooni, arvestades üürihinnaga 50 kr/m2. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja väitel ei tule vaidluses kohaldada kehtivat pankrotiseadust, vaid 1998. aastal kehtinud pankrotiseadust. AS S ei ole kunagi olnud hageja lähikondne. Kostja ei ole olnud hageja tütarettevõtja ning vaidlusalusest lepingust ega muudest lepingutest ei tulene poolte ühine majanduslik huvi. Hageja ei ole ka taotlenud kostja tunnistamist hageja lähikondseks. Seega ei ole mingit alust väita, et 21.09.1998 tehinguga kahjustati võlausaldajate huve, kuna EÜ E ebaefektiivne majandamine tehingu tagajärjel ja aktsiate tegeliku väärtuse erinevus 1998. aastal poolte vahel kokkulepitust ei ole tõendatud. Kostja ei ole korteritelt tulu saanud. Nii korterite väärtus kui saamata jäänud tulu suurus on tõendamata. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Tallinna Linnakohus rahuldas hagi 13.05.2005 otsusega, millega tunnistas kehtetuks EÜ E(pankrotis) ja AS S vahel 21.09.1998 sõlmitud aktsiate ostu-müügilepingu ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja aktsiate ostu-müügilepingu alusel saadu koos viljade ja kasuga. Kohus mõistis AS-lt S EÜ E(pankrotis) kasuks välja x ja x asuvate korterite väärtuse 870 000 krooni, korteritest saamata jäänud tulu 762 120 krooni ning tunnustas EÜ E(pankrotis) omandiõigust korteriomanditele asukohaga x (registriosa nr xxxxxx) ja x (registriosa nr xxxxxx) ja tuvastas AS S kohustuse anda nõusolek hageja sissekandmiseks kinnistusraamatusse korteriomandite omanikuna. Tallinna Linnakohus kohustas kostjat andma nimetatud korteriomandite reaalosadeks olevate korterite nr x ja x otsene valdus üle EÜ-le E(pankrotis) 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest ning otsese valduse vabatahtlikult üleandmisest keeldumise korral otsustas AS S korteritest x ja x välja tõsta. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb asjas kohaldada alates 01.01.2004 kehtivat pankrotiseadust, mitte kostja taotletud 1998. a. kehtinud pankrotiseaduse norme,

3(7)

kuivõrd tagasivõitmise korral saab üksnes tagasiulatuvalt anda hinnangu tehingule, mis toimus enne pankroti väljakuulutamist. Pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg-s 1 sätestatud tagasivõitmise võimalus tähendab seda, et tavapärases majandustegevuses tehtud kehtiv tehing kaotab teatud tingimustel oma kehtivuse ning seda on võimalik tuvastada vaid tagantjärele, sest tehingu kehtetuse eeltingimuseks on ühe lepingupoole kohtu poolt väljakuulutatud pankrot. PankrS § 110 lg 1 p 4 järgi võib kohus tunnistada kehtetuks tehingu, mis tehti viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldaja huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. PankrS § 110 lg 3 järgi eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Kohtule esitatud AS S 27.04.1998 üldkoosoleku otsusest ja vaidlusalusest ostu-müügilepingust nähtub, et tehingu tegemise ajal 21.09.1998 olid A.H ja M.Z nii hageja kui kostja juhatuse liikmed. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et lisaks eelnimetatutele langevad kostja aktsionäride ja hageja juhatuse liikmete isikud kokku ka V.V, A.T-i, J.P ja J.I osas. Kuivõrd hageja ja kostja juhatuse liikmete ja kostja aktsionäride ring kattub osaliselt ning vaidlusalusest lepingust nähtuvalt oli pooltel ühine majanduslik huvi, võib lugeda kostjat hageja lähikondseks. PankrS §-s 117 toodud loetelu võlgniku lähikondsetest ei ole ammendav ja nimetatud paragrahvis loetlemata isikute tunnistamiseks võlgniku lähikondseteks ei ole vajalik tuvastushagi esitamine. Hageja ja kostja vahel aktsiate ostu-müügilepinguga kokku lepitud hageja kohustus osta kõik elamute haldamiseks ja hooldamiseks vajalikud teenused kostjalt on selgelt hageja majandustegevust kahjustav. Hageja kui elamuühistu, s. t kasumit mittetaotleva juriidilise isiku tegevuse eesmärgiks on oma liikmetele võimalikult optimaalse elamute majandamise pakkumine. Olukord, mis suure leppetrahvi ähvardusel välistab igasuguse konkurentsi selliste teenuste ostmisel, on hageja optimaalset majandustegevust kahjustav ning sellest tulenevalt kahjustab see ka teiste võlausaldajate huve. Kostja väide kohtuistungil, et tema poolt pakutud teenuste hinnad olid kõige madalamad, jäi paljasõnaliseks. Kostja ei ole PankrS § 110 lg-s 3 nimetatud eeldust kohtumenetluse käigus ümber lükanud. Eeltoodust tulenevalt tuleb AS S ja EÜ E vahel 21.09.1998 sõlmitud aktsiate ostu-müügileping (nii võlaõiguslik tehing kui asjaõiguslik tehing) PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel kehtetuks tunnistada. Hageja andis aktsiate eest kostjale üle osakule vastava elamu mõttelise osa, s. t asja osa, millest praeguseks ajaks on saanud korteriomand. Seega andis hageja kostjale lisaks õigusele (osak) üle ka asja ning asja tagastamine on võimalik. Nõude esitamine kinnisasja tagastamiseks juhul, kui võõrandatud on vallasasi, on lubatud vastavalt Riigikohtu 21.03.2005 kohtuotsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-16-05, sest korteri kui vallasasja omanik omandab korteriomandi EES § 211 alusel omapoolsete toiminguteta ja tahet avaldamata ning asjaolu, et vallasasjast on saanud kinnisasi, ei välista hagi rahuldamist. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole kehtetul tehingul õiguslikke tagajärgi, seega ei ole omandiõigus korteritele üle läinud ning tuleb tunnustada EÜ Eomandiõigust korteriomanditele asukohaga x ja x. Kehtetu tehingu järgi saadu tuleb tagastada ning kohtuotsuse täitmiseks on vajalik kinnistusraamatu kande muutmine, mis vajab KRS § 341 lg 1 järgi õigustatud isiku nõusolekut. Kooskõlas TsÜS § 68 lg-ga 4 tuvastas kohus AS S kohustuse anda nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks x ja x asuvate

4(7)

korterite omaniku kohta. Kuivõrd AS S on võõrandanud x korterid nr x ja x, ei ole nende tagastamine võimalik ja kostja peab korterite väärtuse hagejale rahas hüvitama. Eksperthinnangul põhinevale hageja väitele, et korterite väärtus on 870 000 krooni, ei ole kostja vastu vaielnud. Samuti on põhjendatud hageja nõue tagasivõidetust saamata jäänud kasu hüvitamiseks. Hageja on kasuna välja toonud keskmise üürihinna vaidlusaluse perioodi eest, mis on 762 120 krooni. Kostja väited selle kohta, et ta ei ole tulu saanud, on paljasõnalised. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja AS S palub Tallinna Linnakohtu 13.05.2005 otsuse täielikult tühistada ja mõista vastustajalt välja kohtukulud. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus ebaõigesti kohaldanud kehtivat pankrotiseadust, kuna kohaldada oleks tulnud vaidlusaluse tehingu tegemise ajal 1998. a. kehtinud pankrotiseadust. Samuti ei võinud kohus tuvastada kostja lähikondsust EÜ E(pankrotis) suhtes, kuna hageja ei olnud esitanud vastavat nõuet. Kaevatav kohtuotsus ei ole sisuliselt põhjendatud, kuna selles on esitatud kaks teineteist välistavat väidet, esiteks, et hagejal ja kostjal oli vaidlusalusest aktsiate ostu-müügilepingust nähtuvalt ühine majanduslik huvi, ja teiseks, et vaidlusalune leping kahjustas hageja majanduslikku huvi. Järelduvalt kohtu seisukohast, et aktsiate ostu-müügilepinguga kokku lepitud hageja kohustus osta kõik elamute haldamiseks ja hooldamiseks vajalikud teenused kostjalt on selgelt hageja majandustegevust kahjustav, kahjustas hageja majandustegevust ainult kõnealuse lepingu punkt 9.1. Vastavalt tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS §-le 68 ja praegu kehtiva TsÜS §-le 85 ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust. Aktsiate ostu-müügilepingu teiste osade tühisuse kohta ei ole hageja väiteid esitanud, näiteks tõendanud aktsiate tegeliku väärtuse erinevust poolte vahel kokkulepitust vms. Sellest hoolimata tunnistas kohus PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel kehtetuks 21.09.1998 aktsiate ostu-müügilepingu tervikuna, sealhulgas nii võlaõigusliku tehingu kui asjaõigusliku tehingu. Vaidlusaluse tehingu tervikuna kehtetuks tunnistamist ei ole esimese astme kohus otsuses millegagi põhjendanud ega selleks aluseid esile toonud. Hageja tugines sisuliselt lepingu punkti 9.1 kehtetusele. Seega ei olnud kohtul alust tunnustada hageja omandiõigust x ja x asuvatele korteritele ega kohustada kostjat hüvitama x korterite nr x ja x väärtusena 870 000 krooni. Omandiõiguse tunnustamise hagi rahuldamine viitega Riigikohtu praktikale ei olnud apellandi arvates õige ka seetõttu, et kostja ei võõrandanud 21.09.1998 tehinguga kortereid kui vallasasju, vaid elamuühistu osamaksud. Samuti oleks hüvitise suuruse määramisel tulnud lähtuda korterite hinnast vaidlusaluse tehingu ajal, mille kohta hageja tõendeid ei esitanud. Apellant vaidleb vastu tagasivõidetud vara (korterid x nr x, x, x ja x) majandamisest hagejal väidetavalt saamata jäänud kasu hüvitamiseks kostjalt 762 120 krooni väljamõistmisele. Hageja kasutas kortereid oma kontorina kuni EÜ E pankroti väljakuulutamiseni ja võlausaldajate esimese koosoleku toimumiseni. See on tõendatud kostja seadusjärgse esindaja seletusega ning vajadusel võivad seda tõendada ka tunnistajad. Vastuväited apellatsioonkaebusele

5(7)

Hageja EÜ E(pankrotis) pankrotihaldurid vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata ning kohtukulud apellandi kanda. Vastustaja osundab, et apellandi tuginemisega vaidlusaluse tehingu osalisele kehtetusele/tühisusele viitega 1998. aastal kehtinud TsÜS §-le 68 ja praegu kehtiva TsÜS §-le 85 on tegemist uue vastuväitega, mida apellant kostjana esimese astme kohtumenetluses ei esitanud. TsÜS § 68 ja § 85 kohaldamisele ei kuulu, kuna tehing ei ole osadeks jagatav ja ei saa eeldada, et tehing oleks tehtud ilma tühise osata. Ka x korterite nr x ja x hinnale ei vaielnud kostja esimese astme kohtus vastu. Apellant eksitab kohut väite osas, et tehingu esemeks olnud korterite kasutamine hageja poolt on tõendatud kostja seadusjärgse esindaja seletusega, mistõttu korterite majandamisest saamata jäänud kasu hüvitist ei oleks saanud kostjalt väidetavalt välja mõista. Sellist kostja esindaja seletust kohtuistungi protokoll ei sisalda, küll aga nähtub 28.04.2005 kohtuistungi protokollist, et kostja andis vaidlusalused korterid koostöölepingu alusel kasutada spordiklubile Kuldkinnas. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium leiab, et otsus kuulub tühistamisele menetlusõigusnormide olulise rikkumise tõttu alljärgnevatel asjaoludel. Linnakohus on vaidlusaluse tehingu kehtetuks tunnistamisel juhindunud 01.01.2004 jõustunud pankrotiseaduse § 110 lg 1 p-st 4, mille kohaselt võib kohus tunnistada kehtetuks tehingu, mis tehti viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldaja huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne. Apellandi väide on selles osas õige, et kohus oleks pidanud kohaldama tehingu tegemise ajal kehtinud seadust. Tehingu tegemise ajal kehtinud pankrotiseaduse § 43 lg 1 p 4 kohaselt oli tehing kehtetu, kui see oli tehtud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. Samasugune seaduse redaktsioon kehtis ka EÜ E pankroti väljakuulutamisel 02.09.2003. Seega tulnuks kohtul hinnangu andmisel antud tehingu kehtetusele lähtuda nimetatud seaduse redaktsioonist. Kolleegium leiab, et seaduse mõttest tuleneb, et esitatud alustel tehingu kehtetuks tunnistamiseks tuli tuvastada ja tõendada alljärgnevate asjaolude esinemine: 1.Asjaolu, et tehing oli tehtud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, 2.Tehinguga teiste võlausaldajate huvide kahjustamine, 3.Lepingupoolte lähikondsus. Kolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga, et tegemist oli lähikondsete vahelise tehinguga ning et hagi on esitatud nii kehtinud kui ka kehtiva pankrotiseaduse järgi viie aasta jooksul pankrotimenetluse algatamisest. Kolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga ka selles osas, et lähikondsuse olemasolu tuvastamiseks ei ole vajalik eraldi nõude esitamine. Tegemist on asjaoluga, mida tuleb põhistada ja tõendada. Kolleegium nõustub apellandiga, et kohus on jätnud tähelepanuta, et vaidlustatud on 21.09.1998 aktsiate ostu-müügi leping, mille kohaselt võlgnik ostis AS-lt S 720 aktsiat, tasudes selle eest EÜ E osakutega. Milles seisnes nimelt aktsiate müügi –ostu korral selle kahjulikkus, käsitletud ei ole.

6(7)

Apellandi seisukoht on põhjendatud, et kohus piirdus tehingu kahjulikkusele hinnangu andmisel üksnes lepingu punktiga 9.1, mis käsitles teenuse ostmist AS-lt S. Tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 68 / kehtiva TsÜS § 85/ järgi ei pruugi tehingu ühe osa tühisus kaasa tuua teiste osade tühisust. Antud asjaolu on jäänud kohtu poolt käsitlemata. Toimikust ei nähtu ning see ei kajastu ka otsuses, et oleks tuvastatud aktsiate tegelik väärtus ja osakute väärtus võõrandamistehingu ajal, millest saaks teha üldse järeldust, kas aktsiate müügi korral oli tegemist kahjuliku tehinguga võlgniku jaoks või mitte. Toimikust ei ilmne, et kohus oleks välja selgitanud konkreetsed võlausaldajad, kelle huvisid tehinguga kahjustati. Ühtegi võlausaldajat otsuses märgitud ei ole. Seega ei ole linnakohus täitnud eelmenetluse ülesannet, mis kohustas kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 164 lg1 p 1 ja 2 järgi välja selgitama nii nõuded kui tõendid. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga selles osas, et kuivõrd tegemist oli elamukooperatiivi osakutega, siis ei ole võimalik ka omandiõiguse tunnustamine korteriomanditele. Linnakohus on omandiõiguse tunnustamist käsitlenud õigesti ning ka korteriomandite eest 870 000 krooni nõudes on kohus põhjendatult lähtunud kinnisvara hindaja poolt antud hinnangust. Apellandi seisukoht on ekslik, et aluseks tuleks võtta võõrandamistehingu ajal kehtinud hind. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga selles osas, et 762 120 krooni väljamõistmine kostjalt on jäänud otsuses seaduse nõuete kohaselt põhjendamata, millega on rikutud otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 227 lg 1. Kohus on üksnes viidanud keskmisele üürihinnale vaidlusalusel perioodil, kuid käsitlemata on jäänud kostja vastuväited. Toimikust ilmneb, et hageja soovis saada kostjalt 6 aasta eest tasu, mida kostja oleks võinud saada korterite korrapärase majandamise reeglite järgi, so. lähtudes 50 kroonist ruutmeetri eest. Asjaolu tõendamiseks, et üür võis olla 50 krooni m2 eest, on esitatud E K eksperthinnang nr xxxxKE/xxxx 29.07.2004 / t. lk. 41/. Tähelepanuta on jäänud, et eksperthinnangus on üüri maksumus 2004. aastal, kuid nõue käsitleb oluliselt varasemat perioodi. Kostja on eitanud igasuguse üürisuhte olemasolu ning tulu saamist. Seega tulnuks hagejal nõude olemasolu korral seda usaldusväärselt tõendada. Arvestades eeltoodud olulisi menetlusõigusnormide rikkumisi, kolleegium leiab, et neid ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, mistõttu tsiviilasi tuleb tagasi saata esimese astme kohtusse uueks lähivaatamiseks. Kuivõrd tsiviilasi tuleb uuesti läbi vaadata, siis kohtukulude jaotamine tuleb otsustada uues menetluses.

Margo Klaar

Ulvi Loonurm

Mare Merimaa

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.