Eesti Vabariigi nimel
Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Lea Pavelson, kohtuistungi sekretär Meeli Riismaa Tõlk Ly Ehin Otsuse tegemise aeg ja koht 31.03.2017, Rapla Tsiviilasja number 2-16-8402 Tsiviilasi Natalia Filipchuki hagi Ljudmila Mölderi vastu kohustuse täitmiseks Tsiviilasja hind 36 066,25 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad hageja Natalia Filipchuk (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxx, xxxx x, hageja lepinguline esindaja Andrei Yllö, kostja Ljudmila Mölder, isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxx xxxx, xxxxx, xxxxxxx xx, kostja esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa Kohtuistungi toimumise aeg 16.02.2017 Resolutsioon Välja mõista Ljudmila Mölderilt võlgnevus 35 761,25 eurot ja viivis 0,05% päevas põhinõudest 30 500 eurot alates 01.04.2017 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni Natalia Filipchuki kasuks. Jätta Natalia Filipchuki menetluskuludest 99,16% Ljudmila Mölderi kanda. Jätta Ljudmila Mölderi menetluskuludest 0,84% Natalia Filipchuki kanda. Välja mõista Ljudmila Mölderilt menetluskulud 2673,60 eurot Natalia Filipchuki kasuks. Välja mõista Natalia Filipchukilt menetluskulud 18,14 eurot Ljudmila Mölderi kasuks. Teha menetluskulude osas tasaarvestus ning välja mõista Ljudmila Mölderilt menetluskulud 2655,46 eurot Natalia Filipchuki kasuks.
Kohustada Ljudmila Mölderit tasuma Natalia Filipchukile hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Välja mõista Ljudmila Mölderilt tõlgitasu 138,82 eurot riigituludesse. Välja mõista Natalia Filipchukilt tõlgitasu 1,18 eurot riigituludesse. Kohustada Ljudmila Mölderit tasuma 138,82 eurot 3 kuu jooksul, arvates kohtuotsuse jõustumisest, kontole ja viitenumbrile vastavalt käesolevale otsusele lisatud makseinfolehele. Viitenumbri lisamine summa maksmisel on kohustuslik. Makse selgituseks märkida menetluskulu tsiviilasjas nr 2-16-8402. Kohustada Natalia Filipchuki tasuma 1,18 eurot 1 kuu jooksul, arvates kohtuotsuse jõustumisest, kontole ja viitenumbrile vastavalt käesolevale otsusele lisatud makseinfolehele. Viitenumbri lisamine summa maksmisel on kohustuslik. Makse selgituseks märkida menetluskulu tsiviilasjas nr 2-16-8402. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse 30 500 eurot ja viivise protsendina VÕS § 113 lg 1 alusel alates 21.04.2016 kuni kohustuse täitmiseni ja menetluskulud. Hageja täpsustas hagi 14.10.2016 ning palub välja mõista kostjalt võlgnevuse 30 500 eurot, viivise 5566 eurot ja viivise protsendina VÕS § 113 lg 1 alusel kuni kohustuse täitmiseni Kostja seisukoht Kostja vaidleb hagile vastu. Maakohtu seisukoht Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik andma teisele isikule rahasumma või asendatava asja, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.
Võlakirjaga 14.03.2012 loeb kohus tuvastatuks, et kostja võttis hagejalt laenu järgmiselt: 10.03.2012 2000 eurot intressiga 3%; 14.03.2012 10 000 eurot intressiga 4%; 20.03.2012 10 000 eurot intressiga 2,5%; 26.03.2012 2500 eurot intressiga 4%; 15.11.2013 6000 eurot. Mittetasumisel igapäevane viivis 0,05%. Kokku on kostja hagejalt laenanud 30 500 eurot. Hageja vande all antud seletusega loeb kohus tuvastatuks, et ta andis kostjale 30 500 eurot. Võlakirja kirjutas kostja oma käega. Summad andis hageja kostjale üle hageja kodus. Mõnikord käis ta raha laenamas üksi ja mõnikord koos mehega. Raha üleandmise juures oli ka hageja mees mõnikord juures. Raha tagasimaksmisest hakkasid jutud 2014.a algusest. Kostja lubas raha tagasi anda. Hageja teab, et kostja andis laenatud raha teistele inimestele ja need teised inimesed ei maksnud kostjale tagasi. Kostjal ei ole kohtuskäimine raha tagasi saamiseks veel lõppenud ja protsess kestab. Isik, kellele kostja raha andis, ei andunud talle raha tagasi ja ei kavatsenudki raha tagasi anda, kostja andis ta kohtusse, lootes saada raha tagasi, ja hagejale lubati, et niipea kui kostja saab raha teiselt isikult tagasi, siis kostja maksab hagejale laenu tagasi. Võlakiri koostati märtsis 2012. Kostja laenas 14.märtsil esimese summa. Märtsis 2012 laenas hageja kostjale raha mitu korda. Võlakirjas on kuupäevad ja igal märgitud kuupäeval andis hageja kostjale märgitud summa. Märtsi lõpus tehti võlakiri ja kirjutati alla. Hageja alguses ei tahtnud kostjalt võlakirja võtta, aga pärast mõtles ringi. 2012.a märtsi lõpus võttis hageja kostjalt võlakirja. Pooltel olid väga sõbralikud suhted ja nad täiesti usaldasid teineteist. Nad olid aastaid olnud lähedased sõbrad. Hageja ei kujutanud ette, et asi võib minna selleni, kuhu nüüd on see jõudnud. Kostjal oli mitu projekti käigus ja neil oli vaja töö jaoks raha ja selleks küsiti hagejalt raha laenuks. Kostjal oli firma ja see andis inimestele raha laenuks. See oli nende üks projekt. Kostja ostis kinnistuid, et neid edasi müüa. Laenatud raha kuulus hageja perekonnale. Hageja mees on terve elu merd sõitnud ja tema on raha teeninud, ta töötas 2012 ja 2013 merel. Ta on 40 aastat merd sõitnud. See on Norra firma, kus ta töötas 2012 ja 2013. See oli kaubalaev. Kostja mehe töötasu sõltus ametist, kellena ta parajasti töötas. Kui ta oli kapteni abi, siis teenis ta rohkem. Umbes 5000 eurot kuus oli hageja mehe töötasu. Hageja oli sel ajal töötu. Hagejal on poeg. 2012 ja 2013 töötas poeg Taani firmas kaubalaeval. Poeg andis raha hagejale, kui vaja oli. 2013 ja 2012 võttis hageja temalt raha, et koguda kokku need summad, mida hageja välja laenas. Poeg andis raha hagejale isiklikult. Ta andis erinevaid summasid. Vahest andis ta 5000 eurot. Hageja ei või täpselt öelda, palju poeg kokku 2012 ja 2013 raha andis. Neil on ühine pere ja seepärast andis poeg hagejale raha. Nad elavad koos ja neil on ühed probleemid ja nad lahendavad pere probleeme koos. Poeg tahab oma raha tagasi. Ta ei andnud raha lihtsalt niisama, vaid ta tahab seda tagasi. Kui hagejale võlad ära makstakse, siis maksab hageja talle tagasi. 10 000 eurot peab hageja talle maksma. Raha hakkas hageja kostjalt tagasi küsima 2014 alguses. Kostja kogu aeg lubas raha tagasi maksata. 2014 ja 2015 lubas kostja raha tagasi maksta. 2014 kulus lubaduste ära kuulamiseks. Kostja käis pidevalt kohtumas M, kes neile lubas raha tagasi maksta. Hageja rääkis kostjaga ja küsis raha tagasi 2014 alguses. Nad suhtlesid ja käisid teineteisel külas ja nad rääkisid telefoniga. 2014 pooled veel suhtlesid, kuid 2015 nad enam ei suhelnud. 2013 laenas hageja kostjale 6000 eurot ja siis veel ei olnud varasemate summade tagasimaksmisest juttu. Hageja mees nägi mõnel korral, kui hageja raha kostjale üle andis. Iga kord hageja mees raha andmise juures ei olnud. Hageja mees oli märtsi lõpus toimunud raha üleandmise juures. Ta oli juures 20. märtsi ja 26.märtsi raha üleandmise juures. 14. ja 10.märtsil meest juures ei olnud, raha üleandmist keegi ei näinud. Kostja koos mehega tulid hageja juurde koju ja hageja andis neile raha üle. Kedagi juures ei olnud. Kahel korral ei olnud raha üleandmise juures kedagi. 15.11.13.a andis hageja 6000 eurot kostjale üle nende juures kodus. N S on hageja tuttav. Septembri esimestel päevadel nad kohtusid 26.kooli juures. Ta istus hageja autos ja hagejale helistas L.Mölder. Nad alustasid L.Möldriga oma dialoogi. Sellel päeva külastas kostja juristi ja ta helistas hagejale. Enne seda nad ei olnud aasta suhelnud. Hageja pani telefoni valjuhääldi meelega sisse. Nende kõnelus
hakkas väga ebameeldiva tooniga. L.Mölder helistas hagejale ja ta ütles, et ta kirjutas kirja, kuna hageja on andnud ta kohtusse. Hageja ütles, et mitte kostja ei peaks hageja peale solvuma, vaid hageja on solvunud kostja peale. Kostja hakkas nõudma kompromissi. Hageja ütles kostjale, et neil oli piisavalt aega arveid klaarida. Nad venitasid tahtlikult aega ja nüüd ei ole kompromiss enam võimalik. Kostja ütles, et ta leiab inimesed, kes kinnitavad, et ta on raha tagasi maksnud. Selle noodiga kõne lõppes. Hageja taotles, et kostja raha tagasi maksaks. Selles kõnes hageja küsis raha tagasi. Hageja selles kõnes küsis kostjalt, et millal raha tagasi makstakse. Mölder vastas, et niipea kui temale ära makstakse, siis kostja maksab hagejale võla ära. N.S oli sellel korral juhuslikult hageja autos ja kuulis seda kõnet pealt. N.S oli kursis raha laenamisest kostjale. Sellel perioodil oli hagejal N.S sellest asjast juttu ning ta korduvalt küsis, kas Mölder on raha tagasi maksnud. Hageja mees oli nõus raha laenama kostjale. Ta oli kursis kõigi laenudega, mis hageja kostjale andis. Enne neid kuupäevi on ka hageja kostjale raha laenanud. Isegi krooni kehtimise ajal laenas kostjale raha. 2010 ja 2011 laenas hageja kostjale raha. Neil oli võlakiri ja hageja sai need rahad tagasi. Nad tegelesid ehitamisega ja selleks laenasid raha. Nad ehitasid müügi jaoks. Siis maksti tagasi ja mingeid probleeme ei olnud. Probleemid hakkasid, kui M-nimeline isik oli võtnud kostjalt raha ja ei olnud võimeline neile tagasi maksma. Raha oli hagejal kodus, mille kostjale üle andis. Hageja ei usalda panka. Praegu ei ole kodus mingeid suuri summasid. Kõik rahad, mis hagejal olid, on antud kostjale. Pooltel ei olnud kõneks täpset kuupäeva, millal raha peab olema tagasi makstud. Rahad oli laenatud töö jaoks. Pooltel oli kokkulepe, et esimese nõudmise peale saab hageja rahad tagasi. See oli suuline kokkulepe. 15.11.13 andis hageja kostjale 6000 eurot juurde, kuigi selleks kuupäevaks ei olnud kostja vana võlga tagastanud. 2014 hakkas hageja võlga tagasi nõudma. Kohtusse hageja ei pöördunud 2015, kuna kogu aeg lubati, et kohe-kohe makstakse tagasi. Nii see jätkus kuust kuusse. Võlakiri vormistati märtsi viimastel päevadel, täpset kuupäeva hageja ei mäleta. See oli hageja initsiatiiv võlakiri vormistada. Kostja kirjutas võlakirja hageja juures kodus, võlakirja vormistamise juures olid ainult pooled ise. 15.11.13 andis hageja raha kostjale tema juures kodus ja võlakirja täiendus on samal kuupäeval sinna võlakirjale juurde kirjutatud kostja juures kodus. Tunnistaja V F ütlustega loeb kohus tuvastatuks, et ta on kursis võlakirjaga, mille andis kostja hagejale. Ta on võlakirja näinud ja ta teab summasid, mis seal kirjas on. Tunnistaja oli raha üleandmise juures mitu korda. Tunnistaja nägi, kui tema naine andis kostjale 10 000 eurot ja enne seda andis 2000 eurot. Tunnistaja oli kaks korda raha üleandmise juures. Raha üleandmine toimus hageja majas suures toas. Raha oli 50-eurostes. Raha üleandmise juures nendel kahel korral, kus tunnistaja juures viibis, oldi kokku kolmekesi. 2012 märtsis töötas tunnistaja laevakaptenina. Ta sõlmis lepingu Norra kompaniiga ja sai palka sularahas. Palga saamine sõltus sellest, et kui Norras randuti ja tunnistaja tuli sealt puhkusele, siis sai ta palka sularahas, aga kui tuli Poolas või Saksamaal laevalt maha, siis agentidel oli keeruline anda palka sularahas ja nad hiljem kandsid palga arvele. Palk oli erinev. Tunnistaja kuupalk oli 7000 eurot. Mõnikord oli rohkem, mõnikord vähem ja vahest olid ka boonused lisaks. Raha hoidis tunnistaja kodus. Tema poeg käib ka merel. Poeg abistab vanemaid rahaga. Tunnistaja ja hageja elavad koos pojaga. Kui vanemad on hädas, siis poeg aitab neid rahadega, see on normaalne. Neil ei ole peres olnud, et naine varjab raha kulutamist. Kui naine ostis midagi kallimat, siis ta alati küsis tunnistajalt raha. Tunnistaja teadmata midagi suuremat ei ostetud. Tunnistaja ei tahaks ütelda, kus ta kodus raha hoiab. Naise toas on kummut. Varem hoidis erinevat valuutat kodus, viimasel ajal hoiab eurosid, 5-7 a on eurosid hoidnud, sellest ajast, kui Eestis eurod tulid. Palka on tunnistaja saanud erinevates valuutades. Ta on saanud palka dollarites ja isegi Taani kroonides. Norras ei ole euro käibel, on Norra kroonid, aga tunnistaja leping on kirjutatud eurode peale. Agentidel, kes tunnistajale palka maksavad, on vahest raske saada eurosid ja siis makstakse kohalikus valuutas. Tallinnas vahetab tunnistaja pankades valuuta ümber eurodeks, kui on palga
valuutas saanud. Swedbank AS-is on tunnistajal arve ja seal kantakse valuuta arvele dollarites. Mõnes teises kohas, kus tunnistaja on raha vahetanud, seal pannakse kirja, mis raha ta on sisse andud. Tunnistaja on Norra firmas töötanud umbes 25 aastat. Vanemabina oli 3-4 kuud merel. Keskmiselt töötab 2 kuud merel ja 2 maal. Mõnikord oli olukord, kui teda kutsuti välja varem. 2012 märtsi kohta on raske öelda, kas ta oli 2012 märtsis maal või merel. Tööandjal peaks see kirjas olema. Tunnistaja oli kahe raha üleandmise juures, siis nendel kordadel võlakirju ei kirjutatud. Võlakiri kirjutati natuke hiljem. Pooltel olid pikaajalised ja sõbralikud suhted ja seepärast anti raha üle võlakirja vormistamata. Hiljem, kui asi läks viltu, siis oli vaja kirjutada võlakiri. Üleandmise hetkel ei olnud võlakirja vaja, kuna olid sõbralikud suhted. Kostja laenas hagejalt raha, kuna nad tol ajal tegelesid kinnistutega, ehitasid maju. Ehitamiseks on alati raha vaja. Tunnistaja oli raha üleandmise juures ja siis öeldi kostja poolt, et kui nad selle projektiga lõpuni jõuavad ja raha tagasi saavad, siis maksavad tagasi. Täpset tagastamise kuupäeva ei täpsustatud. 4 aasta jooksul olid ainult lubadused raha tagasi maksta. Kostja lubas raha tagasi maksta. 2015 hageja helistas kostjale ja hakkas raha tagasi küsima. Raha hakkas kostja tagasi nõudma, kuna see projekt sai läbi, kostja ehitas maja, müüs selle maha, aga raha tagasi ei maksnud. Tunnistaja S F ütlustega loeb kohus tuvastatuks, et ta andis oma emale raha. Summa oli 10 000 eurot, mis ta emale andis ja see oli antud märtsikuus 2012, et ema annaks võlgu L.Mölderile. Ema palus tunnistajalt seda raha. Ema seletas, et see raha läheb võlgu Ljudmila Möldrile. Järelikult Ljudmila küsis temalt raha. Tunnistaja märkas raha üleandmist, aga terves protsessis ta ei osalenud. Nad olid ju sõbrannad. Ljudmila tuli hageja juurde ja elutoas, nagu tavaliselt, jõid nad teed ja siis toimus raha üleandmine. Tunnistaja andis eurod ja kupüüre oli 50. Summa oli 10 000 eurot. Tunnistaja andis raha emale 10 000 ja tema andis edasi Ljudmila Möldrile. Tunnistaja nägi raha üleandmist. Ema andis L.Möldrile raha 20.03.12, sest 27.dal, nädala pärast tunnistaja läks reisile. Tunnistaja märkas, et Ljudmila luges raha. Tervet protsessi ta ei näinud. Tunnistaja teadis, et raha läheb võlgu. Tunnistajale ei olnud teada täpne kuupäev, kui Ljudmila emale raha tagastab. Tunnistaja teada pidi neil ehitusprojekt lõppema ja siis pidid nad raha tagasi andma. Tunnistaja ei ole kursis, mis ehitusprojektiga tegu oli. Tunnistaja teab, et tegu oli tavalise maja ehitamisega Tunnistaja on emalt seda raha tagasi küsinud. Kuue kuu möödumisel ehk 2012 sügisel hakkas ta emalt raha tagasi küsima. Ema ütles, et ta ei ole raha tagasi saanud. Tunnistaja teab, et ema oli selleks ajaks raha tagasi küsinud. Tunnistaja teab seda sellepärast, et nad suhtlevad emaga. Neil on usaldusväärsed suhted ja seepärast ta teab, kas ta küsis või ei küsinud. Pärast hakkas ema raha tagasi küsima pidevalt. Peale 6 kuu möödumist hakkas ema tihedamini raha tagasi küsima. Tunnistaja lõpetas Mereakadeemia 2010 juunis ja juba juulis 2010 leidis tüürimehena tööd ja sellest saati ta töötab. Tunnistaja palk oli 2010 ja 2011 3000 dollarit. Palk maksti suuremas jaos sularahas. Oli ka lisaraha kauba kinnitamise operatsioonide eest. 2012 märtsis elas vanematega koos. Tunnistajal ei ole praegu elukaaslast. 2012 juunis tekkisid tal suhted, mis kestsid 2 a ja siis ta kodus ei elanud. N S kirjaga 02.02.2017 loeb kohus tuvastatuks, et N.S kuulis pealt telefonikõnet poolte vahel 2016.a septembrikuu alguses. Telefonikõne sisu seisnes selles, et hageja soovis kostjalt laenu 30 500 euro tagasi maksmist ning kostja vastas, et annab selle raha tagasi, kui ta sellise summa saab. Kostja korduvalt lubas laenu tagastada, aga tegelikult ei tagastanud. Kostja vande all antud seletuse kohaselt ei ole ta hagejalt neid summasid laenuks saanud, mis on kirjas võlakirjas. Võlakirjatekst on kirjutatud kostja käega. Hageja tahtis mehele tõendada, mille peale tal raha kulub ja sellepärast kirjutas ta võlakirja. Võlakiri on kirjutatud kostja juures kodus. Võlakirja kirjutamise päeval oli kostja juubeli eelõhtu. Kostja oli tol korral purjus. Hageja helistas kostjale ja tuli tema juurde koju. Natalia ütles, et mees tuleb merelt ja ta peab
mehele aru andma, kus rahad on. Kostja ei küsinud, kuhu ta tegelikult rahad pannud on. Kostja sai aru, et seda võlakirja on vaja selleks, et mehele näidata. Pooled panid lakke vaadates need kuupäevad võlakirja. Võlakirja kirjutas kostja 14.märtsil oma juubeli eelõhtul. Kostja kirjutas selle paberi, et hageja saaks oma mehele aru anda ja näidata, et ta ei andnud raha laenuks ühel päeval. Kostja ei ole hagejalt raha võtnud ja siis ta ei saanud neid summasid ka tagastada. Võlakirjas on täiendus, mis tehti kostja mehe juubeli eelõhtul. Kostja oli purjus. 6000 eurot kostja sellel kuupäeval ei saanud hagejalt. Täienduse kirjutamine toimus kostja juures kodus. Täienduse kirjutamise juures oli kostja tütar ja tema poiss-sõber, kellega nad juba 3 a koos elavad. Tütar ja tema poiss-sõber olid kursis selle asjaga, mis käis seal. Kostja selgitas tütrele ja tema poiss-sõbrale, et Natalial on vaja oma mehele aru anda kulutatud rahade kohta. Kostja ei tööta. Ta on invaliidsuspensionär ja nad on koos hagejaga tööbörsil. Kostja on arvel tööotsijana sellest ajast, kui ta invaliidsuspensionile jäi. Arvele võttis ta ennast uuesti eile. Koos hagejaga olid arvel töötuna mitu aastat, 4-5 aastast. Kostja oli arvel töötuna sellel ajal, kui võlakiri koostati. Natalia oli ka siis arvel töötuna. Kostja teada hageja mees oli 2 kuud merel ja 2 kuud kodus. Enne seda oli 4 kuud merel ja 4 kuud kodus. Kostja ei mäleta, kas võlakirja kirjutamise ajal oli hageja mees kodus või merel. Sellest ei olnud juttu. Hageja esindaja helistas ja pöördus kostja poole. Enne seda võis mingi paber tulla postiga, aga ta ei saanud seda kätte ja kostjani see ei jõudnud. Septembris käis kostja hageja esindaja juures. Kostja tülitses telefoni teel hagejaga. Kostja ütles talle pahasti ja vandus. Peale seda hageja ütles, et selliseid sõnu ta andeks ei anna. 2014 tülitsesid nad isikliku suhtluse pärast. Kostja täpset põhjust ei mäletagi. Ta kasutas halbu sõnu ja ütles, et selliseid sõnu ta andeks ei anna. Kostja hiljem helistas ja palus andeks, hageja ütles, et ta ei anna mitte kunagi andeks. Kostjale ei tulnud pähegi, et allkirjastamisega kirjutab ta laenulepingule alla. Kostja on tulevikus ettevaatlikum. Kostja kirjutas kaks korda alla. Hageja tuli teist korda kostja juurde ja ta kirjutas uuesti juurde. Kostja ei pidanud hageja mehe ees aru andma. Kostja sai aru, et hageja ise hüvitab mehele need summad. Kostja ei tea, kust hageja oleks raha saanud. Panka ta ei usalda, rahad on tal kodus. See ei olnud kostja asi, kuhu ta rahad pani. Kostja on invaliid ja ei tegele laenu andmisega. Mees ei tegele laenu andmisega. Tema firma on ammu suletud. Mees ei puutu siia. Kui mõistetakse kohut, siis kostja üle. Kostja tunneb hagejat 1998.aastast alates. Hagejaga ei ole varem tülisid olnud. Varem oli mingid väiksed tülid. Nad vahepeal ei suhelnud ja siis jälle suhtlesid. Hagejal ei olnud varem vaja mehe eest raha kulutamist varjata. Hageja palus kirjutada võlakirja ka protsendid ja kostja kirjutas ka. Viimasel summal protsenti ei olnud. Kuupäevad võlakirjale võeti laest ja protsendid ka. Kostja kirjutas võlakirjad ebakainena. Ta ei õigusta ennast. Kostja lihtalt sõpruse poolest kirjutas võlakirja. Ta ei mõelnud tagajärjele. Kostja arvas, et see võlakiri jääb ainult poolte vahele. Kostjal ei olnud aru peas, et selle kirjutas. Kohus leiab, et võlakirjaga ja hageja vande all antud ütlustega leidis tuvastamist, et kostja laenas hagejalt võlakirjas toodud aegadel kokku 30 500 eurot ning kostja on raha saamist kinnitanud oma allkirjadega võlakirjal. Hageja vande all antud ütlustega leidis tuvastamist, et raha laenas ta kostjale sularahas, mida hoidis kodus. Kostja laenas raha oma äriprojektide jaoks. Kahel korral viibis raha laenamise juures tunnistaja V.F ja ühel korral tunnistaja S.F. Hageja vande all antud ütlustega leidis tuvastamist, et kostja lubas raha tagasi maksta. Hageja hakkas raha tagasi nõudma alates 2014 algusest. Kostja lubas laenu hagejale tagastada siis, kui kostjale äriprojektidest raha laekub. Kohus loeb võlakirja, hageja vande all antud ütlused, N.S kirja usaldusväärseteks tõenditeks, nimetatud tõendite usaldusväärsust kinnitavad ka tunnistajate V.F ja S.F ütlused. Nimetatud tõendite alusel kogumis kujunes kohtul veendumus hagi põhjendatuses. Kostja vande all antud ütlusi kohus usaldusväärseks tõendiks ei loe, kuna need on ümber lükatud kohtu poolt usaldusväärseks tunnistatud tõenditega. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et tal puudub laenu tagastamise kohustus, kuna hageja ei ole kostjale võlakirjas toodud summat laenanud. Kohtu poolt usaldusväärseks tunnistatud tõenditega on tõendamist
leidnud, et hageja on kostjale laenanud võlakirjas toodud kuupäevadel 30 500 eurot. Hageja tunnistas kohtuistungil, et võlakirja koostamise kuupäev 14.03.2012 on ebaõige, võlakiri koostati tegelikult 2012 märtsikuu lõpus. Kohus leiab, et nimetatud eksimus ei ole oluline, kuna võlakiri vormistati siiski 2012 märtsikuus ning nimetatud eksimus ei anna kostjale VÕS § 111 lg 1 alusel keelduda oma kohustuse täitmisest, sest eksimine võlakirja koostamise kuupäevas ei tähenda, et kostja ei laenanud hagejalt kokku 30 500 eurot. Kohus leiab, et raha, s.o 30 500 euro, üleandmine on tõendatud võlakirjaga, hageja vande all antud ütlustega, tunnistajate ütlustega, s.o raha andmine toimus sularahas võlakirjas toodud kuupäevadel, ainult võlakirja koostamise kuupäev on ebatäpne. Võlakirjas toodud raha laenamise kuupäevad ei ole toodud ebaloogilises järjestuses. Tunnistaja V.F mäletas, et ta oli raha laenamise juures kahel korral. Kohus ei pea tunnistaja V.F ütlusi ebausaldusväärseks selle tõttu, et ta 5 a hiljem raha laenamisest ei mäleta erinevate summade laenamise täpset järjestust kuupäevaliselt ja kas laenatud summa oli 2000 või 2500 eurot, s.o kas enne või pärast 10 000 euro laenamist laenati 2000 või 2500 eurot, ja asjaolu, kas raha laenamist nägi pealt ka tema poeg. Kahtlust ärataks tunnistaja ütlused sel juhul, kui ta mäletaks, et 2000 euro asemel laenati 20 000 eurot. Tunnistaja S.F tõendas, et tema ei olnud kogu raha laenamise protsessi juures. Seega võis tunnistajal V.F see asjaolu ununeda või üldse märkamatuks jääda. Samuti ei oma asjas tähtsust, kas laenatud raha kuulus isale või pojale. Kohus ei tuvastanud, et hageja oleks kohtuistungil väitnud, et võlakiri koostati 26.03.2012, vaid väitis, et ta koostamise kuupäeva ei mäleta, see toimus 2012.a märtsikuu lõpul. Seega tunnistaja V.F ei eksinud ütlusi andes, et tema juuresolekul võlakirja ei koostatud. Kohtuistungil leidis tõendamist tunnistajate ütlustega, et hageja abikaasa ja poeg töötasid vastavalt kapteni ja tüürimehena enne laenu andmist ja laenu andmise ajal kostjale ning tunnistajate sissetulekud igas kuus olid märkimisväärsed summad. Seega asjas ei oma tähtsust, et hageja sissetulek oli võlakirja vormistamise momendil 95 eurot töötu abiraha. Samuti leidis tuvastamist kohtuistungil, et hageja pere hoidis raha kodus, mitte pangas, ning seetõttu ei ole oluline, et V.F konto väljavõte ei kajasta, et konkreetsetel võlakirjas märgitud kuupäevadel oleks võetud arvelt maha suuremaid summasid. Kostjale laenatud raha oli pärit ka S.F. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et 15.11.2013 andis hageja kostjale kingitusena 6000 eurot, nimetatud summa andmine ei kajastuks siis võlakirjas. Kohus leiab, et poolte vahel ei olnud selliseid suhteid, mis annaksid alust arvata, et 6000 eurone kink on poolte vahel täiesti mõistetav. Samas kostja väitis, et hageja palus kostjal teha võlakirja, kuna ei julgenud mehele öelda, kuhu raha on raisatud, kuid julgeb kinkida kostjale 6000 eurot. Kohus leiab, et kohtuistungil tuvastatu alusel saab kindlalt väita, et 6000 eurone kink on välistatud, samuti raha tasuta kasutusse andmine. Kohus leiab, et võlakirjas toodud lisasumma 6000 eurot tuleb tõlgendada selliselt, et 15.11.2013 on kostja laenanud lisaks eelnevatele raha laenamistele 6000 eurot ning nimetatud raha laenamise kohta kehtib kõik see, mis eelnevate raha laenamiste kohta, s.o raha tuleb tagasi maksta ja mittetasumisel rakendub viivis. Seega on hageja esitanud nõude õigel alusel. Kohtuistungil ei leidnud tõendamist, et võlakiri on tühine selle rahatuse tõttu. Pärnu Maakohtu menetluses on ka V F (hageja abikaasa) hagi M M (kostja abikaasa) vastu laenu 16 969 euro väljamõistmiseks. Seega ei ole loogiline, et hageja oli sunnitud võtma kostjalt võlakirja selle jaoks, et oma abikaasale sellega tõendada raha kasutamist. Nimetatud asjaolu kinnitab hageja seletust selle kohta, et kostja ja tema abikaasa tegelesid äriprojektidega ning nende elluviimiseks laenasid hagejalt ja tema abikaasalt rahalisi vahendeid. Ka ei ole loogiline, et kostja allkirjastas võlakirja kahel korral alkoholijoobes. Nimetatud asjaolu on välja mõeldud enda positsiooni kindlustamiseks kohtus. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,
millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui käesoleva seaduse §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 113 lg 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kui tasu maksmise aeg ei ole kindlaks määratud vastastikuse lepingu puhul, arvestatakse tasult viivist alates käesoleva seaduse § 821 lõikes 1 sätestatud ajast. VÕS § 82 lg 7 sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise alates 21.04.2016 kuni põhivõlgnevuse lõpliku tasumiseni. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise alates 21.04.2016 kuni kohtuotsuse tegemise hetkeni summas 5566 eurot. Võlakirjaga loeb kohus tuvastatuks, et pooled on kokku leppinud laenu mitte tasumise korral viivisemääras 0,05%. Samuti tuvastas kohus eelpool, et nimetatud viivisemäär kohaldub ka lisasumma mittetasumise korral. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja seaduslik osaliselt ning viivis kuulub väljamõistmisele arvestatuna põhivõlgnevuselt kuni kohtuotsuse tegemiseni 31.03.2017 fikseeritud summana ja edasi protsendina VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kohus tuvastas eelpool, et hageja nõue 30 500 eurot muutus sissenõutavaks alates 01.01.2014. Hageja esindaja A.Yllö esitas kostjale pretensiooni 15.04.2016, milles tegi kostjale ettepaneku võlgnevus tasuda 20.04.2016. Viivise arvestus: põhinõudelt 30 500 eurot arvestatuna teeb viivise summaks päevas 15,25 eurot (30 500x0,05%). Perioodi 21.04.2016 – 31.03.2017 (345 päeva) eest tuleb tasuda viivist summas 5261,25 eurot (345x15,25). Viivis 5261,25 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Samuti tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks viivis 0,05% põhinõudelt alates 01.04.2017 kuni põhivõlgnevuse lõpliku tasumiseni TsMS § 367 alusel. Kostja leiab, et hagi on aegunud. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. TsÜS § 147 lg 2 sätestab, et nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Hageja vande alla antud ütlustega loeb kohus tuvastatuks, et kostja lubas võlgnevuse tagasi maksta. Hageja hakkas võlgnevust tagasi nõudma 2014.a algusest. Kostja lubas raha tagasi maksta 2014.a ja 2015.a. Pooled suhtlesid 2014.a, alates 2015.a pooled enam ei suhelnud. Tunnistaja V.Fi ütlustega loeb kohus tuvastatuks, et kostja lubas raha tagasi maksta siis, kui ta oma
äriprojektiga lõpuni jõuab ja raha tagasi saab. Kostja on lubanud 4 aastat raha tagasi maksta. 2015.a hakkas hageja raha kostjalt tagasi nõudma. Tunnistaja S.F ütlustega loeb kohus tuvastatuks, et pärast ehitusprojekti lõppemist pidi kostja hagejale raha tagastama. Seega eelpoolnimetatud ütlustega loeb kohus tuvastatuks, et hageja soovis raha tagastamist kostja poolt 2013.a lõpuks. Seda kinnitab ka asjaolu, et hageja laenas kostjale veel 15.11.2013 6000 eurot. Seega 15.11.2013 ei olnud veel varasemate laenude tagastamise tähtaeg saabunud. Seega on loogiline ja eluliselt usutav hageja vande all antud seletus, et hageja lootis terve 2014, et kostja laenu tagastab, kuna sellel aastal pooled veel suhtlesid omavahel. 2015.a pooled enam omavahel ei suhelnud ning sellise olukorra põhjustas kostja, kes ei tagastanud hagejale laenu 2014. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 82 lg 3 sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. VÕS § 82 lg 7 sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Kohus leiab, et kuna kostja laenas raha suures summas ehitusprojekti jaoks ja lubas raha tagastada siis, kui temale seoses ehitusprojekti lõppemisega raha tagastatakse, siis 2012 märtsis laenatud raha summas 24 500 eurot tagastamise aeg 31.12.2013 on mõistlik. Võlgnevus 24 500 eurot muutus sissenõutavaks 01.01.2014 kell 00.00. Aegumistähtaeg algas TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, kusjuures aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 järgi kolm aastat. Hageja võlakirjast tuleneva nõude, s.o 10.03.2012, 14.03.2012, 20.03.2012, 26.03.2012 laenatud 24 500 euro ja viivise aegumine algas 01.01.2014 kell 00.00 ja lõpeb 31.12.2016 kell 24.00. TsÜS § 160 lg 1 sätestab, et aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hageja esitas hagi kostja vastu 30 500 euro väljamõistmiseks Pärnu Maakohtule 30.05.2016. Hagi ei ole aegunud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hageja nõuded osaliselt ning on õiglane jätta hageja menetluskuludest 99,16% kostja kanda ning kostja menetluskuludest 0,84% hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
Hageja palub välja mõista kostjalt menetluskulud summas 2696,25 eurot: riigilõiv 1000 eurot, lepingulise esinduse kulud summas 1500 eurot, transpordikulu Pärnu Maakohtu istungile summas 56,25 eurot, tõlgitasu 140 eurot. Lepingulise esinduse kulude aluseks on lepingulise esindaja töökirjed 10 t ulatuses, tunnitasuga 150 eurot. Riigikohtu 11.02.2015 otsuses nr 3-2-1115-14 on kohus leidnud, et professionaalse ja asjakohase õigusteenuse osutamise korral tuleb mõistlikuks pidada tunnihinda 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega on õigusteenuse tunnihind 150 eurot mõistlik ning ka kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Kostja ei ole hageja menetluskulude peale vastuväiteid esitanud. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks menetluskulud summas 2673,60 eurot, s.o 99,16% 2696,25 eurost ning viivis menetluskuludelt. Kostja palub välja mõista hagejalt menetluskulud summas 2160 eurot: lepingulise esinduse kulud summas 2160 eurot. Lepingulise esinduse kulude aluseks on lepingulise esindaja töökirjed 18 t ulatuses, tunnitasuga 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot, millele lisandub käibemaks, on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ning ka kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Samuti leiab kohus, et töömaht 18 tundi, arvestades käesoleva asja keerukust ja mahtu, on põhjendatud. Seega tuleb hagejalt välja mõista kostja kasuks menetluskulud summas 18,14 eurot, s.o 0,84% 2160 eurost. Hageja leiab, et antud asjas ei ole võimalik hinnata kostja esitatud dokumente, kuna puudub avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja seega ei ole menetluskulude hüvitamine põhjendatud. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kostja esitas kohtule menetluskulude nimekirja. Seega on kohtul kohustus TsMs § 174 lg 1 järgi määrata kindlaks kostja menetluskulude rahaline suurus, mida on võimalik teha esitatud menetluskulude nimekirja alusel. TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Kostja ei ole tasunud tõlgitasu 140 eurot. Pärnu Maakohtu 24.03.2017 määrusega mõisteti Eesti Vabariigilt välja tõlgi Ly Ehini kasuks töötasu 140 eurot. Nimetatud summast 99,16% tuleb kostjalt ja 0,84% hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista TsMS § 179 lg 1 alusel.
Kohtunik: (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.