2-16-8402/59 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 30.05.2016 esitas NF (hageja) Pärnu Maakohtule hagi LM (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista leppetrahvi summas 30 500 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 alusel kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 14.10.2016 täpsustatud hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista põhinõue 30 500 eurot, viivis 5566 eurot ja viivis protsendina VÕS § 113 lg 1 alusel kuni kohustuse täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 15.11.2013 laenulepingu tingimusega, et hageja annab kostjale laenu summas 30 500 eurot. Seega saavutasid lepingupooled kokkuleppe selles, et hageja annab laenu 30 500 eurot kostjale ja kostja võtab nimetatud summa ning kohustub tagastama laenu õigel ajal. Vaatamata hageja korduvatele nõudmistele ei ole kostja võlasummat maksma asunud. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja märkis, et märtsis 2012 tuli hageja kostja juurde koju ja palus tal teha suure teene. Hageja oli ettevaatamatult ilma oma abikaasa nõusolekuta teinud suuri kulutusi oma abikaasa rahalistest vahenditest, mille kohta hageja teadis, et abikaasa oma heakskiitu ei anna. Hageja oli välja mõelnud võimaluse, kuidas raha puudujääki mehele selgitada ja palus, et kostja kirjutaks fiktiivse allkirja nagu oleks ta võtnud hagejalt erinevate intressidega laenu neljal korral kokku 24 500 eurot: 2000 eurot 10.03.2012; 10 000 eurot 14.03.2012; 10 000 eurot 20.03.2012 ja 2500 eurot 26.03.2012. Tegelikult mingit raha ülekandmist hagejalt kostjale ühelgi nendest kuupäevadest ei toimunud. Võlakiri allkirjastati 14.03.2012 kuupäevaga, kusjuures sinna märgiti laenu andmise kuupäevana ka 20.03.2012 ja 26.03.2012, kuigi need kuupäevad ei olnud veel saabunud. 15.11.2013 lisas hageja võlakirjale kande veel kostjale 6000 eurot laenu andmise kohta, kuigi ka sel päeval mingit raha hagejalt kostjale üle ei antud. Kostja kinnitas, et 14.03.2012 võlakirjas märgitud rahasummasid ei ole talle ühelgi korral üle antud ja võlakiri on rahatu. Samuti esitas kostja aegumise vastuväite, leides, et 14.03.2012 võlakirjas märgitud summade tagasinõudmiseks, mis on väidetavalt üle antud perioodil 10.03.2012 kuni 26.03.2012, on nõue esitatud aegunult. Hagiavaldus esitati 30.05.2016, selleks ajaks oli 26.03.2012 väidetavalt toimunud laenu väljastamisest möödunud enam kui kolm aastat. Kostja palus hageja nõudest 24 500 euro suuruse osas suhtes kohaldada aegumist ja jätta haginõue selles osas aegumise tõttu rahuldamata.

Maakohtu otsus 31.03.2017 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 35 761,25 eurot ja viivise 0,05% päevas põhinõudelt 30 500 eurot alates 01.04.2017 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Hageja menetluskuludest jättis kohus 99,16% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 0,84% hageja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2673,60 eurot ja hagejalt kostja kasuks menetluskulud 18,14 eurot ning tegi menetluskulude osas tasaarvestuse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2655,46 eurot. Kohus kohustas kostjat tasuma hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kohus mõistis kostjalt riigituludesse välja tõlgitasu 138,82 eurot ja kohustas kostjat tasuma 138,82 eurot 3 kuu jooksul, arvates otsuse jõustumisest vastavalt otsusele lisatud makseinfolehele. Hagejalt mõistis kohus riigituludesse välja tõlgitasu 1,18 eurot ja kohustas hagejat tasuma 1,18 eurot 1 kuu jooksul arvates otsuse jõustumisest vastavalt otsusele lisatud makseinfolehele. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik andma teisele isikule rahasumma või asendatava asja, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. 14.03.2012 võlakirjaga luges kohus tuvastatuks, et kostja võttis hagejalt laenu järgmiselt: 10.03.2012 2000 eurot intressiga 3%; 14.03.2012 10 000 eurot intressiga 4%; 20.03.2012 10 000 eurot intressiga 2,5%; 26.03.2012 2500 eurot intressiga 4%; 15.11.2013 6000 eurot. Mittetasumisel igapäevane viivis 0,05%. Kokku on kostja hagejalt laenanud 30 500 eurot. Hageja vande all antud seletusega luges kohus tuvastatuks, et ta andis kostjale 30 500 eurot. Võlakirja kirjutas kostja oma käega. Summad andis hageja kostjale üle hageja kodus. Raha üleandmise juures oli ka hageja mees mõnikord juures. Raha tagasimaksmisest hakkasid jutud 2014 algusest. Kostja lubas raha tagasi anda. Hageja teab, et kostja andis laenatud raha teistele inimestele ja need teised inimesed ei maksnud kostjale tagasi. Kostjal ei ole kohtuskäimine raha tagasi saamiseks veel lõppenud ja protsess kestab. Võlakiri koostati märtsis 2012. Kostja laenas 14. märtsil esimese summa. Võlakirjas on kuupäevad ja igal märgitud kuupäeval andis hageja kostjale märgitud summa. Märtsi lõpus tehti võlakiri ja kirjutati alla. Kostjal oli mitu projekti käigus ja neil oli vaja töö jaoks raha ja selleks küsiti hagejalt raha laenuks. Kostjal oli firma ja see andis inimestele raha laenuks. See oli nende üks projekt. Kostja ostis kinnistuid, et neid edasi müüa. Laenatud raha kuulus hageja perekonnale. Hageja mees on terve elu merd sõitnud ja tema on raha teeninud, ta töötas 2012 ja 2013 merel. Hageja oli sel ajal töötu. Hagejal on poeg. 2012 ja 2013 töötas poeg Taani firmas kaubalaeval. Poeg andis raha hagejale, kui vaja oli. 2013 ja 2012 võttis hageja temalt raha, et koguda kokku need summad, mida hageja välja laenas. Poeg andis raha hagejale isiklikult. Hageja ei või täpselt öelda, palju poeg kokku 2012 ja 2013 raha andis. Poeg tahab oma raha tagasi. Kui hagejale võlad ära makstakse, siis maksab hageja talle tagasi. 10 000 eurot peab hageja talle maksma. Raha hakkas hageja kostjalt tagasi küsima 2014 alguses. 2014 ja 2015 lubas kostja raha tagasi maksta. 2013 laenas hageja kostjale 6000 eurot ja siis veel ei olnud varasemate summade tagasimaksmisest juttu. Hageja mees nägi mõnel korral, kui hageja raha kostjale üle andis. Hageja mees oli juures 20. märtsi ja 26.märtsi raha üleandmise juures. 14. ja 10. märtsil meest juures ei olnud, raha üleandmist keegi ei näinud. Kostja koos mehega tulid hageja juurde koju ja hageja andis neile raha üle. Kedagi juures ei olnud. Kahel korral ei

olnud raha üleandmise juures kedagi. 15.11.2013 andis hageja 6000 eurot kostjale üle nende juures kodus. NS on hageja tuttav. Septembri esimestel päevadel nad kohtusid 26. kooli juures. Ta istus hageja autos ja hagejale helistas kostja. Enne seda nad ei olnud aasta suhelnud. Hageja pani telefoni valjuhääldi meelega sisse. Nende kõnelus hakkas väga ebameeldiva tooniga. Kostja helistas hagejale ja ütles, et ta kirjutas kirja, kuna hageja on andnud ta kohtusse. Hageja ütles, et mitte kostja ei peaks hageja peale solvuma, vaid hageja on solvunud kostja peale. Kostja hakkas nõudma kompromissi. Hageja ütles kostjale, et neil oli piisavalt aega arveid klaarida. Nad venitasid tahtlikult aega ja nüüd ei ole kompromiss enam võimalik. Kostja ütles, et ta leiab inimesed, kes kinnitavad, et ta on raha tagasi maksnud. Selle noodiga kõne lõppes. Hageja taotles, et kostja raha tagasi maksaks. Selles kõnes hageja küsis kostjalt, millal raha tagasi makstakse. Kostja vastas, et niipea kui temale ära makstakse, siis maksab kostja hagejale võla ära. NS oli sellel korral juhuslikult hageja autos ja kuulis seda kõnet pealt. NS oli kursis raha laenamisest kostjale. Isegi krooni kehtimise ajal laenas hageja kostjale raha. 2010 ja 2011 laenas hageja kostjale raha. Neil oli võlakiri ja hageja sai need rahad tagasi. Siis maksti tagasi ja mingeid probleeme ei olnud. Probleemid hakkasid, kui M nimeline isik oli võtnud kostjalt raha ja ei olnud võimeline neile tagasi maksma. Hagejal ja kostjal ei olnud kõneks täpset kuupäeva, millal raha peab olema tagasi makstud. Pooltel oli kokkulepe, et esimese nõudmise peale saab hageja rahad tagasi. See oli suuline kokkulepe. Tunnistaja VF ütlustega luges kohus tuvastatuks, et ta on kursis võlakirjaga, mille andis kostja hagejale. Ta on võlakirja näinud ja teab summasid, mis seal kirjas on. Tunnistaja oli raha üleandmise juures mitu korda. Tunnistaja nägi, kui tema naine andis kostjale 10 000 eurot ja enne seda andis 2000 eurot. Tunnistaja oli kaks korda raha üleandmise juures. Raha üleandmine toimus hageja majas suures toas. Raha oli 50-eurostes. Raha üleandmise juures nendel kahel korral, kus tunnistaja juures viibis, oldi kokku kolmekesi. 2012 märtsis töötas tunnistaja laevakaptenina. Ta sõlmis lepingu Norra kompaniiga ja sai palka sularahas. Palga saamine sõltus sellest, et kui Norras randuti ja tunnistaja tuli sealt puhkusele, siis sai ta palka sularahas, aga kui tuli Poolas või Saksamaal laevalt maha, siis agentidel oli keeruline anda palka sularahas ja nad hiljem kandsid palga arvele. Palk oli erinev. Tunnistaja kuupalk oli 7000 eurot. Mõnikord oli rohkem, mõnikord vähem ja vahest olid ka boonused lisaks. Raha hoidis tunnistaja kodus. Tema poeg käib ka merel. Poeg abistab vanemaid rahaga. Tunnistaja keskmiselt töötab 2 kuud merel ja 2 maal. Mõnikord oli olukord, kui teda kutsuti välja varem. 2012 märtsi kohta on raske öelda, kas ta oli 2012 märtsis maal või merel. Tööandjal peaks see kirjas olema. Tunnistaja oli kahe raha üleandmise juures, siis nendel kordadel võlakirju ei kirjutatud. Võlakiri kirjutati natuke hiljem. Pooltel olid pikaajalised ja sõbralikud suhted ja seepärast anti raha üle võlakirja vormistamata. Hiljem, kui asi läks viltu, siis oli vaja kirjutada võlakiri. Kostja laenas hagejalt raha, kuna nad tol ajal tegelesid kinnistutega, ehitasid maju. Tunnistaja oli raha üleandmise juures ja siis öeldi kostja poolt, et kui nad selle projektiga lõpuni jõuavad ja raha tagasi saavad, siis maksavad tagasi. Täpset tagastamise kuupäeva ei täpsustatud. 2015 hageja helistas kostjale ja hakkas raha tagasi küsima. Raha hakkas kostja tagasi nõudma, kuna see projekt sai läbi, kostja ehitas maja, müüs selle maha, aga raha tagasi ei maksnud. Tunnistaja SF ütlustega luges kohus tuvastatuks, et ta andis oma emale raha. Summa oli 10 000 eurot, mis ta emale andis ja see oli antud märtsikuus 2012, et ema annaks võlgu kostjale. Ema palus tunnistajalt seda raha. Ema seletas, et see raha läheb võlgu kostjale. Järelikult kostja küsis temalt raha. Tunnistaja märkas raha üleandmist, aga terves protsessis ta ei osalenud. Nad olid ju sõbrannad. Kostja tuli hageja juurde ja elutoas, nagu tavaliselt, jõid nad teed ja siis toimus raha üleandmine. Tunnistaja andis eurod ja kupüüre oli 50. Summa oli 10

000 eurot. Tunnistaja andis raha emale 10 000 ja tema andis edasi kostjale. Tunnistaja nägi raha üleandmist. Ema andis kostjale raha 20.03.2012, sest 27.dal, nädala pärast tunnistaja läks reisile. Tunnistaja teadis, et raha läheb võlgu. Tunnistajale ei olnud teada täpne kuupäev, kui kostja emale raha tagastab. Tunnistaja teada pidi neil ehitusprojekt lõppema ja siis pidid nad raha tagasi andma. Tunnistaja ei ole kursis, mis ehitusprojektiga tegu oli. Tunnistaja on emalt seda raha tagasi küsinud. Kuue kuu möödumisel ehk 2012 sügisel hakkas ta emalt raha tagasi küsima. Ema ütles, et ta ei ole raha tagasi saanud. Tunnistaja teab, et ema oli selleks ajaks raha tagasi küsinud. Tunnistaja teab seda sellepärast, et nad suhtlevad emaga ja neil on usaldusväärsed suhted. Peale 6 kuu möödumist hakkas ema tihedamini raha tagasi küsima. NS kirjaga 02.02.2017 luges kohus tuvastatuks, et NS kuulis pealt telefonikõnet poolte vahel 2016 septembrikuu alguses. Telefonikõne sisu seisnes selles, et hageja soovis kostjalt laenu 30 500 euro tagasi maksmist ning kostja vastas, et annab selle raha tagasi, kui ta sellise summa saab. Kostja korduvalt lubas laenu tagastada, aga tegelikult ei tagastanud. Kostja vande all antud seletuse kohaselt ei ole ta hagejalt neid summasid laenuks saanud, mis on kirjas võlakirjas. Võlakirjatekst on kirjutatud kostja käega. Võlakiri on kirjutatud kostja juures kodus. Võlakirja kirjutamise päeval oli kostja juubeli eelõhtu. Kostja oli tol korral purjus. Hageja helistas kostjale ja tuli tema juurde koju. Hageja ütles, et mees tuleb merelt ja ta peab mehele aru andma, kus rahad on. Kostja ei küsinud, kuhu ta tegelikult rahad pannud on. Kostja sai aru, et seda võlakirja on vaja selleks, et mehele näidata. Võlakirja kirjutas kostja 14. märtsil oma juubeli eelõhtul. Kostja ei ole hagejalt raha võtnud ja siis ta ei saanud neid summasid ka tagastada. Võlakirjas on täiendus, mis tehti kostja mehe juubeli eelõhtul. Kostja oli purjus. 6000 eurot kostja sellel kuupäeval ei saanud hagejalt. Täienduse kirjutamine toimus kostja juures kodus. Täienduse kirjutamise juures oli kostja tütar ja tema poiss-sõber, kellega nad juba 3 aastat koos elavad. Tütar ja tema poiss-sõber olid kursis selle asjaga, mis käis seal. Kostja selgitas tütrele ja tema poiss-sõbrale, et hagejal on vaja oma mehele aru anda kulutatud rahade kohta. Kostja ei mäleta, kas võlakirja kirjutamise ajal oli hageja mees kodus või merel. Sellest ei olnud juttu. Hageja esindaja helistas ja pöördus kostja poole. Enne seda võis mingi paber tulla postiga, aga ta ei saanud seda kätte ja kostjani see ei jõudnud. Kostjale ei tulnud pähegi, et allkirjastamisega kirjutab ta laenulepingule alla. Kostja kirjutas kaks korda alla. Hageja tuli teist korda kostja juurde ja ta kirjutas uuesti juurde. Kostja sai aru, et hageja ise hüvitab mehele need summad. Kostja ei tea, kust hageja oleks raha saanud. See ei olnud kostja asi, kuhu ta rahad pani. Kostja on invaliid ja ei tegele laenu andmisega. Mees ei tegele laenu andmisega. Tema firma on ammu suletud. Mees ei puutu siia. Hageja palus kirjutada võlakirja ka protsendid ja kostja kirjutas ka. Viimasel summal protsenti ei olnud. Kostja kirjutas võlakirjad ebakainena. Kostja lihtalt sõpruse poolest kirjutas võlakirja. Kohus leidis, et võlakirjaga ja hageja vande all antud ütlustega leidis tuvastamist, et kostja laenas hagejalt võlakirjas toodud aegadel kokku 30 500 eurot ning kostja on raha saamist kinnitanud oma allkirjadega võlakirjal. Hageja vande all antud ütlustega leidis tuvastamist, et raha laenas ta kostjale sularahas, mida hoidis kodus. Kostja laenas raha oma äriprojektide jaoks. Kahel korral viibis raha laenamise juures tunnistaja VF ja ühel korral tunnistaja SF. Hageja vande all antud ütlustega leidis tuvastamist, et kostja lubas raha tagasi maksta. Hageja hakkas raha tagasi nõudma alates 2014 algusest. Kostja lubas laenu hagejale tagastada siis, kui kostjale äriprojektidest raha laekub. Kohus luges võlakirja, hageja vande all antud ütlused, NS kirja usaldusväärseteks tõenditeks, nimetatud tõendite usaldusväärsust kinnitavad ka tunnistajate VF ja SF ütlused. Nimetatud tõendite alusel kogumis kujunes kohtul veendumus hagi põhjendatuses. Kostja vande all antud ütlusi kohus usaldusväärseks tõendiks ei lugenud, kuna need on ümber lükatud kohtu poolt usaldusväärseks tunnistatud tõenditega. Kohus ei

nõustunud kostja seisukohaga, et tal puudub laenu tagastamise kohustus, kuna hageja ei ole kostjale võlakirjas toodud summat laenanud. Kohtu poolt usaldusväärseks tunnistatud tõenditega on tõendamist leidnud, et hageja on kostjale laenanud võlakirjas toodud kuupäevadel 30 500 eurot. Hageja tunnistas kohtuistungil, et võlakirja koostamise kuupäev 14.03.2012 on ebaõige, võlakiri koostati tegelikult 2012 märtsikuu lõpus. Kohus leidis, et nimetatud eksimus ei ole oluline, kuna võlakiri vormistati siiski 2012 märtsikuus ning nimetatud eksimus ei anna kostjale VÕS § 111 lg 1 alusel keelduda oma kohustuse täitmisest, sest eksimine võlakirja koostamise kuupäevas ei tähenda, et kostja ei laenanud hagejalt kokku 30 500 eurot. Kohus leidis, et raha, s.o 30 500 euro, üleandmine on tõendatud võlakirjaga, hageja vande all antud ütlustega, tunnistajate ütlustega, s.o raha andmine toimus sularahas võlakirjas toodud kuupäevadel, ainult võlakirja koostamise kuupäev on ebatäpne. Võlakirjas toodud raha laenamise kuupäevad ei ole toodud ebaloogilises järjestuses. Tunnistaja VF mäletas, et ta oli raha laenamise juures kahel korral. Kohus ei pidanud tunnistaja VF ütlusi ebausaldusväärseks selle tõttu, et ta 5 a hiljem raha laenamisest ei mäleta erinevate summade laenamise täpset järjestust kuupäevaliselt ja kas laenatud summa oli 2000 või 2500 eurot, s.o kas enne või pärast 10 000 euro laenamist laenati 2000 või 2500 eurot, ja asjaolu, kas raha laenamist nägi pealt ka tema poeg. Kahtlust ärataks tunnistaja ütlused sel juhul, kui ta mäletaks, et 2000 euro asemel laenati 20 000 eurot. Tunnistaja SF tõendas, et tema ei olnud kogu raha laenamise protsessi juures. Seega võis tunnistajal VF-l see asjaolu ununeda või üldse märkamatuks jääda. Samuti ei oma asjas tähtsust, kas laenatud raha kuulus isale või pojale. Kohus ei tuvastanud, et hageja oleks kohtuistungil väitnud, et võlakiri koostati 26.03.2012, vaid väitis, et ta koostamise kuupäeva ei mäleta, see toimus 2012 märtsikuu lõpul. Seega tunnistaja VF ei eksinud ütlusi andes, et tema juuresolekul võlakirja ei koostatud. Kohtuistungil leidis tõendamist tunnistajate ütlustega, et hageja abikaasa ja poeg töötasid vastavalt kapteni ja tüürimehena enne laenu andmist ja laenu andmise ajal kostjale ning tunnistajate sissetulekud igas kuus olid märkimisväärsed summad. Seega asjas ei oma tähtsust, et hageja sissetulek oli võlakirja vormistamise momendil 95 eurot töötu abiraha. Samuti leidis tuvastamist kohtuistungil, et hageja pere hoidis raha kodus, mitte pangas, ning seetõttu ei ole oluline, et VF konto väljavõte ei kajasta, et konkreetsetel võlakirjas märgitud kuupäevadel oleks võetud arvelt maha suuremaid summasid. Kostjale laenatud raha oli pärit ka SF-lt. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et 15.11.2013 andis hageja kostjale kingitusena 6000 eurot, nimetatud summa andmine ei kajastuks siis võlakirjas. Kohus leidis, et poolte vahel ei olnud selliseid suhteid, mis annaksid alust arvata, et 6000 eurone kink on poolte vahel täiesti mõistetav. Samas kostja väitis, et hageja palus kostjal teha võlakirja, kuna ei julgenud mehele öelda, kuhu raha on raisatud, kuid julgeb kinkida kostjale 6000 eurot. Kohus leidis, et kohtuistungil tuvastatu alusel saab kindlalt väita, et 6000 eurone kink on välistatud, samuti raha tasuta kasutusse andmine. Kohus leidis, et võlakirjas toodud lisasumma 6000 eurot tuleb tõlgendada selliselt, et 15.11.2013 on kostja laenanud lisaks eelnevatele raha laenamistele 6000 eurot ning nimetatud raha laenamise kohta kehtib kõik see, mis eelnevate raha laenamiste kohta, s.o raha tuleb tagasi maksta ja mittetasumisel rakendub viivis. Seega on hageja esitanud nõude õigel alusel. Kohtuistungil ei leidnud tõendamist, et võlakiri on tühine selle rahatuse tõttu. Pärnu Maakohtu menetluses on ka VF (hageja abikaasa) hagi MM (kostja abikaasa) vastu laenu 16 969 euro väljamõistmiseks. Seega ei ole loogiline, et hageja oli sunnitud võtma kostjalt võlakirja selle jaoks, et oma abikaasale sellega tõendada raha kasutamist. Nimetatud asjaolu kinnitab hageja seletust selle kohta, et kostja ja tema abikaasa tegelesid äriprojektidega ning nende elluviimiseks laenasid hagejalt ja tema abikaasalt rahalisi vahendeid. Ka ei ole loogiline, et kostja allkirjastas võlakirja kahel korral alkoholijoobes. Nimetatud asjaolu on välja mõeldud enda positsiooni kindlustamiseks kohtus.

Hageja palub kostjalt välja mõista viivise alates 21.04.2016 kuni põhivõlgnevuse lõpliku tasumiseni. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise alates 21.04.2016 kuni kohtuotsuse tegemise hetkeni summas 5566 eurot. Võlakirjaga luges kohus tuvastatuks, et pooled on kokku leppinud laenu mitte tasumise korral viivisemääras 0,05%. Samuti tuvastas kohus eelpool, et nimetatud viivisemäär kohaldub ka lisasumma mittetasumise korral. Kohus leidis, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja seaduslik osaliselt ning viivis kuulub väljamõistmisele arvestatuna põhivõlgnevuselt kuni kohtuotsuse tegemiseni 31.03.2017 fikseeritud summana ja edasi protsendina VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kohus tuvastas eelpool, et hageja nõue 30 500 eurot muutus sissenõutavaks alates 01.01.2014. Hageja esindaja esitas kostjale pretensiooni 15.04.2016, milles tegi kostjale ettepaneku võlgnevus tasuda 20.04.2016. Viivise arvestus: põhinõudelt 30 500 eurot arvestatuna teeb viivise summaks päevas 15,25 eurot (30 500x0,05%). Perioodi 21.04.2016-31.03.2017 (345 päeva) eest tuleb tasuda viivist summas 5261,25 eurot (345x15,25). Viivis 5261,25 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 0,05% põhinõudelt alates 01.04.2017 kuni põhivõlgnevuse lõpliku tasumiseni TsMS § 367 alusel. Hageja vande all antud ütlustega luges kohus tuvastatuks, et kostja lubas võlgnevuse tagasi maksta. Hageja hakkas võlgnevust tagasi nõudma 2014 algusest. Kostja lubas raha tagasi maksta 2014 ja 2015. Pooled suhtlesid 2014, alates 2015 pooled enam ei suhelnud. Tunnistaja VF ütlustega luges kohus tuvastatuks, et kostja lubas raha tagasi maksta siis, kui ta oma äriprojektiga lõpuni jõuab ja raha tagasi saab. Kostja on lubanud 4 aastat raha tagasi maksta. 2015 hakkas hageja raha kostjalt tagasi nõudma. Tunnistaja SF ütlustega luges kohus tuvastatuks, et pärast ehitusprojekti lõppemist pidi kostja hagejale raha tagastama. Eelpoolnimetatud ütlustega luges kohus tuvastatuks, et hageja soovis raha tagastamist kostja poolt 2013 lõpuks. Seda kinnitab ka asjaolu, et hageja laenas kostjale veel 15.11.2013 6000 eurot. Seega 15.11.2013 ei olnud veel varasemate laenude tagastamise tähtaeg saabunud. Seega on loogiline ja eluliselt usutav hageja vande all antud seletus, et hageja lootis terve 2014, et kostja laenu tagastab, kuna sellel aastal pooled veel suhtlesid omavahel. 2015 pooled enam omavahel ei suhelnud ning sellise olukorra põhjustas kostja, kes ei tagastanud hagejale laenu 2014. VÕS § 82 lg 3 sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. VÕS § 82 lg 7 sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Kohus leidis, et kuna kostja laenas raha suures summas ehitusprojekti jaoks ja lubas raha tagastada siis, kui temale seoses ehitusprojekti lõppemisega raha tagastatakse, siis 2012 märtsis laenatud raha summas 24 500 eurot tagastamise aeg 31.12.2013 on mõistlik. Võlgnevus 24 500 eurot muutus sissenõutavaks 01.01.2014 kell

Menetluskulude jaotamisel leidis kohus TsMS § 163 lg-le 1 ja hageja nõuete osalisele rahuldamisele tuginedes, et õiglane on jätta hageja menetluskuludest 99,16% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 0,84% hageja kanda. Hageja palus välja mõista kostjalt menetluskulud 2696,25 eurot: riigilõiv 1000 eurot, lepingulise esinduse kulud 1500 eurot, transpordikulu Pärnu Maakohtu istungile 56,25 eurot, tõlgitasu 140 eurot. Lepingulise esinduse kulude aluseks on lepingulise esindaja töökirjed 10h ulatuses tunnitasuga 150 eurot. Riigikohtu 11.02.2015 otsuses nr 3-2-1-115-14 on kohus leidnud, et professionaalse ja asjakohase õigusteenuse osutamise korral tuleb mõistlikuks pidada tunnihinda 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega on õigusteenuse tunnihind 150 eurot mõistlik ning ka kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Kostja ei ole hageja menetluskulude peale vastuväiteid esitanud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 2673,60 eurot, s.o 99,16% 2696,25 eurost ning viivis menetluskuludelt. Kostja palus hagejalt välja mõista lepingulise esindaja kulud 2160 eurot. Lepingulise esinduse kulude aluseks on lepingulise esindaja töökirjed 18h ulatuses, tunnitasuga 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohus leidis, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot, millele lisandub käibemaks, on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ning kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Samuti leidis kohus, et töömaht 18 tundi, arvestades käesoleva asja keerukust ja mahtu, on põhjendatud. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulud 18,14 eurot, s.o 0,84% 2160 eurost. TsMS § 179 lg 1 alusel mõistis kohus kostjalt välja 99,16% ja hagejalt 0,84% Eesti Vabariigi kasuks Pärnu Maakohtu 24.03.2017 määrusega Eesti Vabariigilt tõlgi LE kasuks väljamõistetud töötasust. Apellatsioonkaebus 28.04.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata, alternatiivselt rakendada 24 500 euro osas aegumist või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Samuti palub kostja vande all üle kuulata kostja abikaasa MM, kes annab tunnistusi selle kohta, et ta ei ole koos kostjaga hageja juures raha laenamas käinud, pole kostjalt või hagejalt raha kas edasilaenamiseks või mingiks muuks otstarbeks saanud ega tea seda, et kostja oleks hagejalt laenu saanud ega ole ka isiklikult hagejalt raha küsinud. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja hinnangul on maakohus valesti hinnanud tõendeid ja jõudnud seetõttu valedele järeldustele, samuti on otsus osalt põhjendustes kostjale üllatuslik, mistõttu on mõned tõendid jäänud teadmatusest nende olulisusest kohtule esitamata. 14.03.2012 võlakirja osas märgib kostja, et tegemist on näiliku dokumendiga. Kuupäevaks võlakirja koostamisel on õigesti märgitud 14.03.2012 ehk 4 päeva enne kostja 55-ndat juubelit, mis selgitab, miks kostja sellise rumalusega kaasa läks. Kostja oli alustanud traditsiooniliselt varakult oma juubeli tähistamisega ja polnud kaine. Kohtu arvates ei ole loogiline, et kostja allkirjastas võlakirja kahel korral alkoholijoobes. Kostja selgitab, et võimalik on ka teine loogika, kus hageja, teades kostja peresiseseid traditsioone ehk nädal varem kangema kraami tarbimisega pihta hakata, kasutas seda enda huvides ära. Ka viimase laenu kuupäeva 15.11.2012 puhul on kostja abikaasa sünnipäevast 22.11.2012 puudu vaid 7 päeva.

Kostja arvates on vastuolulised ka hageja ütlused. Võlakirja on raha laenamise kohta sisse kirjutatud lisaks 14.03.2012 ka kuupäevad 20.03.2012 ja 26.03.2012, mida hageja on püüdnud põhjendada sellega, et nad olevat dokumendi koostanud alles kuu lõpus. Samas on võlakirja väiksemas käekirjas justkui vahele kirjutatud veel üks laen 10.03.2012, mis oleks seega antud veel varem. Viidates laenuprotsendi muutumisele leiab kostja, et see on ebaloogiline, eriti kui arvestada hagja väitel tagantjärele võlakirja koostamist. 15.11.2013 lisasumma 6000 eurot osas ei ole selge, kas see on laenusumma või muu lisasumma ja kas see üldse anti üle ning millised on selle üleandmise tõendid. Kostja leiab, et 6000 euro üleandmine on tõendamata ja väidab, et seda summat ei ole ta saanud. Kostja leiab, et asjaolu, et võlakirjas ei ole märgitud laenu üleandmise kohta, tagastamise aega ega laenu eesmärki, toetab kostja väidet näilikust ja rahastust tehingust. Ebausutav on ka asjaolu, et kuigi väidetavalt osaliselt laenuprotsendis kokku lepiti, siis kuni viimase ajani ei ole hageja seda kordagi kostjalt nõudnud. Samuti ei ole ta lisaks võlakirja kohaste intresside tasumisele nõudnud ka põhisumma maksmist kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Ainsa esitatud tõendi kohaselt olevat hageja esindaja koostatud tähitud nõudekiri kätte antud kellelegi S-le, kellel puudub igasugune seos kostjaga. Samuti on hageja ekslikult väitnud, et kostjal on firma, mis andis inimestele raha laenuks. Kostjal ei ole firmat, mille osas esitab kostja äriregistri väljavõtte. Vale on ka hageja väide, et kostja on ostnud kinnistuid, et neid edasi müüa, mis olevat peale laenamise teine projekt. Avalikust kinnistusraamatust on näha, et kostja ei ole laenu andmise kuupäevast kuni kohtuni ostnud ega müünud ühtki kinnistut. NS 02.02.2017 kirjaga luges kohus tuvastatuks, et NS kuulis pealt telefonikõnet poolte vahel 2016 septembrikuu alguses, mille sisu seisnes selles, et hageja soovis kostjalt laenu 30 500 euro tagasi maksmist ning kostja vastas, et annab selle raha tagasi, kui ta sellise summa saab. Kostja märgib, et seda kõnet ei ole toimunud, mida kostja tõendab mobiili väljavõttega september 2016. Tõendit püüdis apellant esitada vastutõendina NS tõendile, kuid kohus keeldus sellest. NS tõend sai esitatud, kuid seda kummutavat tõendit ei lubanud kohus kostjal esitada. See pole võrdne kohtlemine. Kostja märgib, et hagejal oleks väljavõtte numbrist suhteliselt lihtne kindlaks teha, kelle numbrilt helistati ja teda vande all üle kuulata, mis olnuks väga selge oluline tõend. Lisaks on kostja hinnangul vastuoluline tunnistaja VF, kes olevat märtsis 2012 vähemalt kahel korral raha üleandmise juures olnud ja seda tunnistas, kuid teisalt isegi ei suutnud kindlalt väita, kas oli sellal kodus või merel. Kohus ei ole aegumist rakendanud ega sellest keeldumisel hageja poja kui tunnistaja ütluste mittearvestamist põhjendanud. Kohus väidab olevat tunnistajate ütlustega tuvastanud, et hageja nõue 30 500 muutus sissenõutavaks alates 01.01.2014. Kohus on iseendaga vastuoluline, sest hageja poeg tunnistajana on kohtus vande all väitnud otse vastupidist. SF kinnitas kohtule vande all, et hakkas 6 kuu möödumisel ehk 2012 sügisel emalt raha tagasi küsima. Samuti kinnitas tunnistaja, et peale 6 kuu möödumist hakkas ema tihedamini raha tagasi küsima. Otsuses on ekslikult kirjas, et hageja hakkas raha tagasi nõudma alates 2014 algusest. Kohus nõustus, et hageja tunnistajad on igati usutavad, mistõttu puudus põhjus asjaoludest ebatõeseid väiteid esitada. Kuigi kostja endiselt raha saamist ei tunnista, jääb kostjale arusaamatuks, miks vaatamata kostja nõudmistele ja tunnistaja ütlustele kohus aegumist ei rakendanud. Kosta leiab, et hageja võlakirjast tuleneva nõude, s.o 10.03.2012, 14.03.2012, 20.03.2012, 26.03.2012 laenatud 24 500 euro ja viivise aegumine lõppes erinevatel kuupäevadel, kuid hiljemalt 26.09.2015 kell 00.00. Aegumise algust ei katkesta ka asjaolu, et hageja olevat laenanud kostjale 15.11.2013 veel 6000 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele

Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata, kostja taotluse MM ülekuulamiseks rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu 31.03.2017 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates on vaidlustatud otsuses toodud maakohtu järeldused kooskõlas asjas esitatud materjalidega ning erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust tõendite ebaõiget hindamist, üllatusliku lahendi tegemist, menetlusosaliste ebavõrdset kohtlemist ega asjas esitatud tõenditega vastuoluliste järelduste tegemist maakohtule käesoleval juhul alust ette heita ei ole. Käesolevas asjas on pooltel vaidlus selles, kas kostja on tema poolt kahel korral allkirjastatud võlakirjaga (kd I tl 7, tõlge kd I tl 8) võtnud hagejalt laenu kokku summas 30 500 eurot järgmiselt: 10.03.2012 2000 eurot intressiga 3%; 14.03.2012 10 000 eurot intressiga 4%; 20.03.2012 10 000 eurot intressiga 2,5%; 26.03.2012 2500 eurot intressiga 4%; 15.11.2013 6000 eurot. Mittetasumisel igapäevane viivis 0,05%. Ringkonnakohus peab vajalikuks esmalt selgitada vaidlusaluse võlakirja olemust. Toimiku materjalid annavad alust järelduseks, et kostja poolt kahel korral allkirjastatud võlakiri on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena. Sellisena on võlakirja käsitanud ka hageja 14.10.2016 menetlusdokumendis ning kostja ei ole sellisele käsitlusele vastu vaielnud. Kostja ei ole hageja käsitluse juures nõustunud üksnes hageja hinnanguga, et kostjal ei ole võimalik esitada vastuväiteid lepingu rahatuse kohta. Deklaratiivse võlatunnistuse kohta on Riigikohus selgitanud, et sellise võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-21-21-06, p 15). Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse ümberpööramine, s.t võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga või see on lõppenud (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus võlakirjaga, hageja vande all antud ütlustega, tunnistajate V ja SF ütlustega ning NS 02.02.2017 kirjaga (kd I tl 99) õigesti lugenud tuvastatuks, et kostja laenas hagejalt võlakirjas märgitud kuupäevadel kokku 30 500 eurot. Kolleegium jagab eelnimetatud tõendite alusel kogumis tekkinud maakohtu veendumust hagi põhjendatuses ning leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust tõendite teistsuguseks hindamiseks ega võimalda asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatud tõendite pinnalt ei ole tuvastatav võlakirja näilikkus ega rahatus. Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust ei kinnita võlakirja näilikkust ega rahatust asjaolu, et võlakirjas ei ole märgitud laenu üleandmise kohta, laenu tagastamise aega ega laenu eesmärki. Kohtu poolt usaldusväärseks tunnistatud tõenditega on tõendamist leidnud, et kostjale laenu üleandmine toimus sularahas, hageja kodus ja et kostja laenas raha oma äriprojektide jaoks ja lubas raha hagejale tagastada siis, kui kostjale äriprojektidest raha laekub. Ka ei ole võlakirja näilikkus tuletatav sellele märgitud allkirjastamise kuupäevadest –

14.03.2012 ega 15.11.2012, millised on vastavalt 4 päeva enne kostja juubelit ja 7 päeva enne kostja abikaasa sünnipäeva. Kostja väiteid, et kostja allkirjastas võlakirja mõlemal korral alkoholijoobes, kuna alustas traditsiooniliselt varakult sünnipäevade tähistamisega, ei pea kohus usutavaks. Ringkonnakohus jagab eelnimetatud kostja väidete osas maakohtu seisukohta ja leiab, et tegemist on kostja positsiooni kindlustamise eesmärgil väljamõeldud asjaoludega. Kostja etteheiteid, mille kohaselt on hageja ütlused vastuolulised, kolleegium põhjendatuks ei pea. Hageja vande all antud ütlusi võlakirja koostamisest 2012 märtsi lõpus ei muuda vastuoluliseks võlakirjas märgitud laenu andmise kuupäevad. Asjaolu, et võlakiri vormistati alles 2012 märtsi lõpus, milliseks ajaks olid osad võlakirjas märgitud laenu andmise kuupäevad juba saabunud, ei muuda ebaõigeks hageja väiteid ega võlakirjas märgitut laenu andmise kuupäevade osas. Ka ei pea kolleegium tunnistaja VF ütlusi selle kohta, et ta oli kahel korral raha üleandmise juures, vastuoluliseks seetõttu, et ta ei suutnud kindlalt mäletada, kas ta viibis 2012 märtsis maal või merel. Hageja on vande all antud ütlustega kinnitanud, et tema mees oli 20. ja 26. märtsi raha üleandmise juures. VF ei ole vande all antud ütlustes märkinud, millal täpselt ta raha üleandmise juures viibis. VF on üksnes kinnitanud, et ta oli raha üleandmise juures kahel korral. Arvestades, et VF poolt vande all ütluste andmine toimus ca 5 aastat pärast raha üleandmise juures viibimist, on ka mõistetav, et tunnistaja ei mäletanud täpset aega, millal ta raha üleandmise juures või maal või merel viibis. Seega asjaolu, et tunnistaja ei mäletanud, kas ta viibis 2012 märtsis maal või merel, ei muuda vastuoluliseks tema ütlusi seoses kahel korral raha üleandmise juures viibimisest. Maakohus ei ole asja arutamisel kaldunud kõrvale poolte võrdse kohtlemise põhimõttest, mis kostja hinnangul seisneb selles, et kohus võttis 08.02.2017 kohtuistungil vastu hageja poolt esitatud NS 02.02.2017 kinnituskirja, kuid keeldus järgmisel, s.o 16.02.2017 kohtuistungil vastu võtmast kostja telefoniväljavõtet perioodist september 2016, millega kostja soovis ümber lükata 02.02.2017 kinnituskirjas väidetud kostja kõne toimumist hagejale septembris 2016. Ringkonnakohus leiab, et eelkirjeldatud viisil toimides ei ole kohus kohelnud pooli ebavõrdselt. 08.02.2017 kohtuistungil, millel kohus hageja tõendi vastu võttis, ei ole kostja taotlenud vastukaaluks hageja tõenditele omapoolsete tõendite esitamist, milleks tal oli võimalus. Lisaks selgitab kolleegium, et ka ei võimaldanuks kostja telefoniväljavõte kummutada NS kinnituskirjas väidetud kostja telefonikõne tegemist hagejale septembris 2016, kuivõrd kostja ei pruukinud vastavat kõnet teha just sellelt telefonilt, mille kohta ta tõendina väljavõtte esitada soovis. Eeltoodud kaalutlustel leiab ringkonnakohus, et pooltel on käesolevas menetluses olnud võrdsed võimalused tõendite esitamiseks ning kostja tõendi vastuvõtmine ei saanuks ka tingida hageja tõendis kinnitatu ümberlükkamist ega seega sellel rajaneva kohtu järelduse muutmist. Vaidlustatud otsuses toodud põhjendustel on maakohus õigesti leidnud, et võlakirja alusel kostjale 2012 märtsis laenatud raha summas 24 500 eurot tagastamise mõistlik aeg on 31.12.2013 ja seega muutus võlgnevus 24 500 eurot sissenõutavaks 01.01.2014 kell 00.00. Ringkonnakohus nõustub selles osas täielikult maakohtu põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu motiive korrata. Seega tuleb kostja esitatud aegumise vastuväide jätta rahuldamata ja aegumine kohaldamata. Eeltoodu alusel ei anna apellatsioonkaebuses toodud asjaolud alust kaevatava otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses palus kostja enda abikaasa MM tunnistajana ülekuulamist ehk uue tõendi kogumist apellatsioonimenetluses. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja vastavasisulist taotlust maakohtus esitanud. TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 lähtuvalt saab apellatsioonimenetluses esitada uusi tõendeid vaid erandlikel asjaoludel ning sel juhul tuleb nimetada ka tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. TsMS § 229 lg-te 1 ja 2 kohaselt on tõendiks ka tunnistaja ütlus. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja põhistanud, miks ta ei ole taotlenud enda abikaasa MM ülekuulamist maakohtus. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine tsiviilasja materjalidest nähtuvalt TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud aluseid tunnistaja ülekuulamiseks apellatsiooniastmes. Ülalmärgitut arvestades leiab kolleegium, et kostja taotlus tunnistaja ülekuulamiseks tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Kuivõrd ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, peab kolleegium õiglaseks jätta apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 lausel kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja esitas 27.09.2017 Tallinna Ringkonnakohtule kogu kohtumenetluses kantud kulude nimekirja kogusummas 2996,25 eurot, millest nähtuvalt seisneb hageja menetluskulu apellatsioonimenetluses lepingulise esindaja kulus summas 300 eurot (ilma käibemaksuta). Menetluskulude nimekirjale lisatud arvest nähtuvalt osutas hageja lepinguline esindaja hagejale apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 2 tunni ulatuses tunnitasuga 150 eurot (ilma käibemaksuta) ja osutatud õigusabi seisnes apellatsioonkaebuse materjalidega tutvumises ja vastuse koostamises. Hageja kinnitas, et kõik menetluskulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Samuti palus hageja lahendis märkida, et menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Ringkonnakohus, pidades silmas apellatsioonimenetluses esitatud dokumentide mahtu ja sisu, leiab, et hageja esindaja poolt apellatsioonimenetluses tehtud toimingud ning töötunni hind on hageja õiguste efektiivseks kaitseks TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalik ning kuulub kostjalt väljamõistmisele. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele apellatsioonimenetluse kulu 300 eurot (2h x 150). Vastavalt hageja taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.