Aivar Alandi hagi Igor Makarevichi vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
Igor Makarevichi apellatsioonkaebuse hind 15 798,71 eurot Aivar Alandi apellatsioonkaebuse hind 8350,81 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 2. juuni 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Igor Makarevichi ja Aivar Alandi apellatsioonkaebused
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Igor Makarevich (ik: XXX), esindaja Yulia Cherniakova Apellant (hageja): Aivar Aland (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Alo Noormets
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 2. juuni 2016 otsus osaliselt, s.o Igor Makarevichilt Aivar Alandi kasuks väljamõistetud võlgnevuse suuruse, menetluskulude jaotuse ja menetluskulude väljamõistmise osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Igor Makarevichilt Aivar Alandi kasuks välja võlgnevus kokku 17 347,11 eurot (sh põhivõlgnevus 10 670 eurot, intress 2809,52 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 31.03.2017 seisuga 3867,59 eurot) ning viivis põhivõlgnevuselt 10 670 eurot alates 01.04.2017 kuni võlgnevuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kusjuures väljamõistetud viivise suurus ei tohi ületada põhivõlgnevust 10 670 eurot. Menetluskuludest tuleb jätta 55,3% Igor Makarevichi kanda ja 44,7% Aivar Alandi kanda.
4.1.Rahuldada Aivar Alandi hagi Igor Makarevichi vastu osaliselt ning mõista Igor Makarevichilt Aivar Alandi kasuks välja võlgnevus kokku 17 347,11 eurot (sh põhivõlgnevus 10 670 eurot, intress 2809,52 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 31.03.2017 seisuga 3867,59 eurot) ning viivis põhivõlgnevuselt 10 670 eurot alates 01.04.2017 kuni võlgnevuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kusjuures väljamõistetud viivise suurus ei tohi ületada põhivõlgnevust 10 670 eurot.
4.2.Jätta menetluskulud 55,3% ulatuses Igor Makarevichi kanda ja 44,7% Aivar Alandi kanda.
5.Aivar Alandi apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt, Igor Makarevichi apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
6.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus 55,3% ulatuses Igor Makarevichi kanda ja 44,7% Aivar Alandi kanda.
7.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras.
8.Jätta rahuldamata Aivar Alandi vastuväide Tartu Ringkonnakohtu tegevuse peale. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Aivar Aland (hageja) esitas 23.09.2015 maakohtule hagi Igor Makarevichi (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. 21.12.2015 esitatud lõplikus nõudes palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 10 670 eurot, intress 10 670 eurot ja viivis 10 670 eurot. Hagiavalduse kohaselt vormistasid pooled 17.10.2011 laenulepingu selle kohta, et hageja andis ajavahemikul 01.08.2011 kuni 14.10.2011 kostjale laenu 10 670 eurot. Laenu tagastamise tähtajas kokku ei lepitud. 15.08.2012 esitas hageja kostjale avalduse, millega ütles laenulepingu üles ning palus hiljemalt 16.10.2012 tasuda põhivõlg 10 670 eurot ja intress 16.10.2012 seisuga 2560,80 eurot. Hageja on nõudnud kostjalt laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist
03.03.2015 ja 11.05.2015. Laenulepingu p-s 4 kohustus kostja tasuma hagejale intressi 2% kuus tagastamata laenusummast. 21.12.2015 seisuga moodustab intressinõue 10 670 eurot. Laenulepingu p-s 6 kokku lepitud viivis 0,2% päevas tähtaegselt tasumata summast moodustas hagi esitamise seisuga 22 876,48 eurot. Hageja vähendas viivist 10 670 euroni.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, väites, et ei ole laenulepingus nimetatud summasid saanud. Kuna hageja ei ole laenusummasid kostjale andnud, on laenuleping tühine. Ei ole usutav, et hageja edastas kostjale korduvalt sularaha ilma seda tõendavate dokumentideta, eriti arvestades, et kostja oli hageja väitel alates 28.07.2011 hageja ees võlgnik. Laenuleping on heade kommete vastane ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg-te 2 ja 3 alusel tühine. Laenuleping on tehtud pahatahtlikult (laenusaaja sõltuvus) ning liigkasuvõtlikult, kuna intress 2% kuus (24% aastas) ja viivis 0,2% päevas (73% aastas) on liiga kõrged. Hageja soovib alusetult rikastuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027 mõttes. Lisaks võis kostja olla eksimuses laenulepingu detailide suhtes, kuna kostja eesti keeles ei räägi ega kirjuta.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 2. juuni 2016 otsusega hagi osaliselt ning mõistis Igor Makarevichilt välja Aivar Alandi kasuks võlgnevuse 15 798,71 eurot (sh põhivõlg 10 670 eurot, intress 2560,80 eurot ja viivis 2567,91 eurot). Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel 49% ulatuses kostja kanda ja 51% ulatuses hageja kanda ning mõistis kostjalt välja hageja kasuks menetluskulude katteks 1030,96 eurot. Kostjal tuleb tasuda menetluskuludelt viivist alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hageja laenulepingu p 1 järgi andnud kostjale laenu 01.08.2011. a 2977 eurot, 20.08.2011. a 2253 eurot, 20.09.2011. a 1940 eurot ja 14.10.2011. a 3500 eurot. Kostja on võlatunnistuse allkirjastanud käsikirjaliselt selles märgitud kuupäeval, s.o 17.10.2011. Kuna lepingus ei ole märgitud arveldusarve numbrit, luges kohus tõendatuks, et raha anti kostjale sularahas. Seega allkirjastades laenulepingu hilisema kuupäevaga, on kostja oma olemasolevaid kohustusi hageja ees kinnitanud ning tulenevalt VÕS §-st 30 loobunud võimalikest vastuväidetest võlale. Kostja ei ole tõendanud, et võlga ei ole või see on lõppenud. Esitatud materjalidest ei nähtu asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostjal oli 2011. a oktoobris võlatunnistust allkirjastades ebaõige ettekujutus tehingu sisust ja tehingu sõlmimise tegelikest asjaoludest. Võlatunnistuse p-s 1 märgitud kuupäevad ja nende järel summad numbrites ning numbrite (summade) järel tähis „eur“, mis on euro rahvusvaheline lühend, on üldtuntud tähistused, millest arusaamine ei sõltu keeletundmisest. Asjaolu, et kostja on võlatunnistuse p-de 1 ja 2 vahele vene keeles käsikirjaliselt kirjutanud „protsenti intressilt arvestatakse alates 20.09.2011“, näitab, et kostja sai aru punktis 4 märgitud intressist, mis ühtlasi viitab sellele, et kostjale oli täpselt teada, millele ta alla kirjutab. Samuti jäi kostjale üks eksemplar võlatunnistusest ning kostjal oli võimalus võlatunnistusega korduvalt tutvuda. Millisel otstarbel võlatunnistuses märgitud summasid kasutati, ei oma tähendust. Kuna kostja leiab, et leping on vastuolus heade kommetega, kontrollis kohus tehingu tühisust TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 alusel. Laenulepingu puhul ei ole vastastikusteks kohustusteks mitte laenu tagasi maksmise kohustus, vaid kohustus tasuda intressi laenatud raha kasutamise eest. Arvestades võlatunnistusest tulenevate vastastikuste kohustuste väärtust tehingu tegemisel ning seda, et laenult tuli tasuda intressi 2% kuus tagastamata summast ja aastane intressimäär 24% vastab igati turul pakutavate tarbimislaenude tavapärasele intressimäärale, ei ole vastastikuste kohustuste väärtus ebaproportsionaalselt tasakaalust väljas, mis tingiks tehingu tühisuse TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 alusel.
Kuna võlatunnistuses puudus võlgnevuse tasumise tähtaeg, edastas hageja kostjale 15.08.2011 avalduse lepingu ülesütlemiseks ja andis tähtaja laenu tagastamiseks hiljemalt 16.10.2012. Kostja avalduse kättesaamist vaidlustanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 10 670 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista intress alates 20.09.2011. a 50 kuu eest 10 670 eurot. Võlatunnistuse p 4 kohaselt on intress 2% kuus tagastamata laenusummast. Riigikohus on märkinud, et alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise, sh seadusest tuleneva viivise, või kahjuhüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest (3-2-1-141-12). Kuna hageja on teatanud kostjale lepingu ülesütlemisest 15.08.2012 ja andnud tähtaja kohustuse täitmiseks hiljemalt 16.10.2012, siis saab hageja nõuda intressi kuni 16.10.2012. Hageja arvestuse kohaselt on intress lepingu ülesütlemise seisuga 2560,80 eurot (10 670 eurot × 2% × 12 kuud). Kostja hageja intressiarvestusele vastuväiteid esitanud ei ole. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele intress 2560,80 eurot. Võlatunnistuse p 6 järgi on viivisemääraks 0,2% tasumata summalt kalendripäeva eest. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Kostja on avaldanud, et viivisemäär on liiga kõrge. Kohus, arvestades tehingu sõlmimise asjaolusid kogumis, võlgnevuse suurust, viivise arvestamise algust ja kokkulepitud viivise protsenti, s.o 73% aastas, leidis, et põhjendatud on kohaldada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära. Viivist tuleb arvestada alates 17.10.2012 kuni hagi esitamiseni, s.o 23.09.2015 (1072 päeva), mis on kokku 2567,91 eurot, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Igor Makarevich esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 2. juuni 2016 otsuse tühistamist ja asja menetluse lõpetamist või hagi läbivaatamata jätmist või asja saatmist tagasi esimese astme kohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kostja laenulepingus märgitud summasid nimetatud kuupäevadel saanud. Hageja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit raha hagejale edastamise kohta. 17.10.2011 laenuleping ise ei saa olla laenusaajale raha sularahas edastamise tõend. Laenulepingus ei ole kinnitust, et summad olid edastatud 17.10.2011. Kostja esitas 05.04.2016 ja 17.04.2016 kohtule TsMS § 278 alusel taotlused dokumentide, s.o laenulepingus märgitud summade laenulepingus nimetatud kuupäevadel saamise kohta kviitungite koopiate või muude võladokumentide väljanõudmiseks hagejalt. Samuti palus kostja nõuda hagejalt selgitusi maksete asjaolude (aeg, koht, olemus) kohta. Kohus ignoreeris kostja taotlusi, rikkudes TsMS § 239 lg 1; § 238 lg 4; § 281 lg 5 ja § 2 ning PS § 9 ja § 13 sätteid. Kohus ei andnud sellega kostjale võimalust tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230), jättes ühtlasi järgimata TsMS § 5; § 8 lg 3 ja § 235 sätteid. Kohus jättis kostja nimetatud asjaolud ilma põhjendusteta tähelepanuta, asudes erapoolikult hageja poolele. Kuna hageja ei ole täitnud kohustust anda kostjale üle laenusumma, siis laenuleping on tühine; 2) on hageja väited raha andmise asjaolude kohta ebausutavad. Lähtudes hageja väitest 10.11.2015 kohtuistungil kriminaalasjas nr 1-14-7233, ei läinud hageja asjad aastatel 2010– 2011 hästi (seda kinnitavad mh hageja firma OÜ Ropka Autopood 14.04.2013 e-seifi faktiraport ja kinnistusraamatust nähtuvad võlad AS SEB Pank ees). Tsiviilasjas nr 2-12-22825 nõudsid hageja ja Haldi Aland kostjalt ja Y. Cherniakovalt S. kinnistul elamise eest väidetavalt
maksmata rendimakseid. Ei ole usutav, et hageja laenas kostjale raha, kuigi 17.10.2011 laenulepingu allkirjastamise hetkel oli kostja hagejale alates 28.07.2011 võlgu 2100 eurot. Tsiviilasjas nr 2-14-61810 on tehtud tagaseljaotsus selle kohta, et OÜ Ropka Autopood ei maksnud 02.12.2011 Y. Cherniakovale 58 000 eurot sularahas. Samas hageja OÜ Ropka Autopood esindajana on korduvalt avaldanud vande all (nt 05.04.2013 kohtuistungil tsiviilasjas nr 2-12-22821 ja 10.11.2015 kohtuistungil kriminaalasjas nr 1-14-7233), et maksis 02.12.2011 Y. Cherniakovale 58 000 eurot sularahas; 3) on laenuleping vastuolus heade kommete ja avaliku korraga. Riigikohus on selgitanud, et tehingu tühisuseks TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 järgi peab lisaks soorituste väärtuste vahele olema üks tehingu pooltest selle teinud tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Tehingu kehtivusest huvitatud isik peab tõendama, et ta teise poole tehingu tegemise aluseks olnud sundolukorrast ei teadnud ega pidanudki teadma. Kostja avaldas kohtule, et kuna tema pere ei räägi ega kirjuta eesti keeles, neil ei ole olnud enne 19.01.2011 äri Eestis ja nad olid laenulepingu allkirjastamise päevaks alaliselt elanud Eestis alles 6 kuud, siis kostjal võis olla ebaõige ettekujutus tehingu tegelikest asjaoludest (TsÜS § 92 lg 1); 4) esitas kostja 01.05.2016 vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista kahju summas 491 630 eurot. Kohus keeldus 30.05.2016 määrusega vastuhagi antud tsiviilasjas menetlusse võtmast. Kohus ei saanud aru, et põhihagis tuvastamisele kuuluvatel asjaoludel on vastuhagi jaoks tähtsus ning põhihagi ja vastuhagi nõudeid on võimalik taasarvestada.
5.Aivar Aland esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 2. juuni 2016 otsuse tühistamist osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja intressinõude 248,72 euro ulatuses ja viivisenõude 8102,09 euro ulatuses, ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada hageja intressinõue kokku summas 2809,52 eurot ja viivisenõue kokku summas 10 670 eurot või saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsiooniastme menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) jääb arusaamatuks, millisele hageja arvestusele, mille kohaselt on intress lepingu ülesütlemise seisuga 2560,80 eurot, kohus viitab. Hageja ei ole sellist arvestust esitanud. Võttes arvesse, et vastavalt laenulepingule hakati intressi arvestama alates 20.09.2011 ja kohtu seisukoha järgi lõppes vastav õigus 16.10.2012, siis 2% suurune kuuintress (0,067% päevas 30päevase kalendrikuu puhul) teeb vastava ajavahemiku (393 päeva) intressi suuruseks 2809,52 eurot (393 × 0,067% × 10 670). Kohus on eksinud 248,72 euro ulatuses hageja kahjuks; 2) esitas hageja laenulepingu p 6 alusel kostja vastu viivisenõude summas 10 670 eurot. Hageja vähendas viivisenõuet kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega põhinõude suuruseni. Kostja ei esitanud viivisenõudele ühtegi sisulist vastuväidet ega taotlenud selle vähendamist. Riigikohus on selgitanud viivise vähendamise põhimõtteid lahendi nr 3-2-1-162-12 p-s 20, kuid maakohus ei ole nendest juhindunud; 3) jääb arusaamatuks, miks on kohus arvestanud viivist üksnes kuni hagi esitamiseni, mitte aga võlgnevuse tasumiseni (vastavalt laenulepingu p-le 6 ja VÕS § 113 lg-le 1). Isegi kui esinevad alused viivise vähendamiseks ja seadusjärgse viivisemäära kohaldamiseks, oleks kohus pidanud viivise välja mõistma alates 17.10.2012 kuni kohtuotsuse tegemiseni 02.06.2016 kindla summana ja edasi kohase täitmiseni.
6.Aivar Aland vaidleb Igor Makarevichi apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle läbi vaatamata või rahuldamata, maakohtu otsuse kostja apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas tühistamata ja menetluskulude kostja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse ebaõigesti menetlusse võtnud, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata. Kostja saatis parandatud apellatsioonkaebuse kohtule 16.09.2016, st rikkudes kohtu määratud apellatsioonkaebuse puuduste kõrvaldamise tähtaega, milleks oli 15.09.2016. Ühtegi mõjuvat põhjust, miks peaks võimaldama kostjal esitada apellatsioonkaebuse menetlustähtaega rikkudes, ei esine. Juhul kui ringkonnakohus jätab hageja taotluse kostja apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata, esitab hageja ringkonnakohtu tegevusele vastuväite TsMS § 333 tähenduses; 2) on kostja apellatsioonkaebus põhjendamatu. Kohus on tuvastanud, et pooled on 17.10.2011 allkirjastanud laenulepingu, mille kohaselt andis hageja enne laenulepingu sõlmimist kostjale sularahas laenu 10 670 eurot. Kohus leidis põhjendatult, et allkirjastades laenulepingu hilisema kuupäevaga, on kostja oma olemasolevaid kohustusi hageja ees kinnitanud ja tulenevalt VÕS §-st 30 seeläbi loobunud võimalikest vastuväidetest võlale. Kostja ei ole tõendanud, et võlga ei ole või see on lõppenud, samuti pole kostja eitanud lepingu sõlmimise fakti. Seejärel on kohus analüüsinud kostja erinevaid vastuväiteid ning tuvastanud, et alust tehingu tühistamiseks või tühisuse tuvastamiseks ei esine. Viimaks on kohus tuvastanud, et kuna võlatunnistuses puudus võlgnevuse tasumise tähtaeg, edastas hageja kostjale 15.08.2011 avalduse lepingu ülesütlemiseks ja andis tähtaja laenu tagastamiseks hiljemalt 16.10.2012. Kostja avalduse kättesaamist vaidlustanud ei ole.
7.Igor Makarevich vaidleb Aivar Alandi apellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osaliselt, s.o I. Makarevichilt A. Alandi kasuks väljamõistetud võlgnevuse suuruse, menetluskulude jaotuse ning I. Makarevichilt A. Alandi kasuks väljamõistetud menetluskulude osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab I. Makarevichilt A. Alandi kasuks välja võlgnevuse kokku 17 347,11 eurot (sh põhivõlgnevus 10 670 eurot, intress 2809,52 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 31.03.2017 seisuga 3867,59 eurot) ning viivis alates 01.04.2017 kuni võlgnevuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kusjuures väljamõistetud viivise suurus ei tohi ületada põhivõlgnevust 10 670 eurot). Ringkonnakohus jätab menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus 55,3% I. Makarevichi kanda ja 44,7% A. Alandi kanda. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. A. Alandi apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja I. Makarevichi apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
9.A. Alandi apellatsioonkaebus.
9.1.Põhjendatud on apellandi seisukoht, et intressi arvutamisel on maakohus teinud arvutusvea. Hagiavalduses on hageja tuginenud sellele, et laenulepingu kohaselt algab intressi arvestus 20.09.2011. Sellisel juhul on intressi suuruseks võlgnevuselt 10 670 eurot ajavahemiku 20.09.2011 kuni 16.10.2012 eest 2809,52 eurot ning maakohus on põhjendamatult mõistnud kostjalt hageja kasuks välja intressi 248,72 euro võrra vähem kui pooled selles kokku leppisid.
Intressi väljamõistmise osas tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja intress 2809,52 (mitte 2560,80) eurot.
9.2.Laenulepingus leppisid pooled kokku viivise määras 0,2% päevas (s.o 73% aastas) võlgnetavalt summalt. Maakohus vähendas kokkulepitud viivise protsenti kuni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrani. Põhjendatud ei ole apellandi seisukoht, et maakohus vähendas viivist ilma kostja vastava taotluseta (VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1). 17.04.2016 menetlusdokumendis (I kd, tl 74) on kostja märkinud, et laenulepingus nimetatud viivis 0,2% päevas või 73% aastas on liiga kõrge. Maakohus on nimetatud kostja seisukohta käsitlenud õigesti taotlusena viivise vähendamiseks ning õige ei ole apellandi väide, et viivise vähendamine on praegusel juhul toimunud kohtu initsiatiivil. Viivisenõude suurust mõjutavad rahalise kohustuse suurus, viivisemäära suurus ja võlgnevuse aja pikkus ning viivisenõude vähendamise seisukohalt on oluline just üleliia suur viivisemäär. Sellest tulenevalt on ringkonnakohtu arvates võimalik VÕS § 113 lg 8 alusel vähendada ka viivise arvutamise aluseks olevat protsenti. Apellant ei ole esitanud vastuväidet maakohtu põhjendusele vähendada kokkulepitud viivise protsenti. Viivise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus ning kui tasumisele kuuluv leppetrahv (viivis) on ebamõistlikult suur, võib seda VÕS § 162 lg 1 kohaselt vähendada mõistliku suuruseni. Maakohus on kokkulepitud viivise protsendi vähendamisel kaalunud piisavas ulatuses VÕS § 162 lg-s 1 sätestatud asjaolusid (vt kohtuotsuse lk 6) ega ole seejuures diskretsiooni piire ületanud. Seetõttu puudub ringkonnakohtul ka alus maakohtu diskretsiooniotsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et kokkulepitud viivisemäära protsendi (73% aastas) ebamõistlikule suurusele viitab ainuüksi see, et sellisest viivisemäära suurusest arvestatud viivise nõude suurus oli juba hagiavalduse esitamise aja seisuga 22 876,48 eurot ja ületas põhinõude suurust enam kui kaks korda. Asjaolu, et hageja nõudis viivist põhinõudega võrdses suuruses, ei tähenda seda, et maakohtul puudus alus viivise protsenti vähendada. Samas on õige apellandi see seisukoht, et maakohus on põhjendamatult arvestanud viivist ainult kuni hagi esitamiseni, s.o kuni 23.09.2015. Hagiavalduse kohaselt vähendas hageja viivise nõuet ning nõudis kostjalt viivise väljamõistmist põhinõude suuruses 10 670 eurot, kuid ei seostanud väljamõistetava viivise perioodi hagiavalduse esitamise ajaga. Seetõttu puudus maakohtul alus viivise protsendi vähendamisel arvestada viivist kuni hagiavalduse esitamiseni. Selles osas on apellatsioonkaebus põhjendatud. Arvestades eelnevat tuleb kostjalt välja mõista viivis võlgnevuselt 10 670 eurot alates 17.10.2012 kuni kohtuotsuse tegemiseni 31.03.2017 summas 3867,59 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee) ning alates 01.04.2017 kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostjalt väljamõistetav viivis ei tohi ületada kokku 10 670 eurot.
10.I. Makarevichi apellatsioonkaebus. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et poolte vahel 17.10.2011 allkirjastatud laenuleping on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena, kuna kostja tunnistas selles kohustust tagastada varasem võlgnevus. Deklaratiivse võlatunnistuse peamiseks tagajärjeks on võlgniku poolt võlale vastuväidete esitamisest loobumine, millega lihtsustatakse võlausaldaja nõude maksmapanekut. Seega on võlgniku jaoks välistatud sellised vastuväited, mida võlgnik võlatunnistuse andmisel teadis ja millega tal oli võimalik arvestada. Deklaratiivse võlatunnistuse teiseks tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutumine. Sellest tuleneb, et võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab hagi
rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud. Maakohus on hagi rahuldamisel eelmärgitud põhimõtetega arvestanud ning õigesti leidnud, et kostja ei ole tõendanud võla puudumist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Hageja nõue on tõendatud laenulepinguga (võlatunnistusega) ning sellest tulenevalt ei ole õige kostja väide, et ta ei ole raha saanud ja laenuleping on seepärast tühine. Kuivõrd kostja on tunnustanud laenulepingus märgitud võlgnevust, siis ei ole asjakohane apellatsioonkaebuses esitatud väide, et hageja oleks pidanud hagi rahuldamiseks esitama kohtule tõendid kostjale raha üleandmise kohta. Sellest tulenevalt on põhjendamatu kostja etteheide maakohtule, et maakohus jättis rahuldamata tema taotlused sellekohaste tõendite väljanõudmiseks hagejalt. Maakohus jättis kostja poolt 17.04.2016 esitatud tõendid kui asjakohatud õigesti tähelepanuta. Ringkonnakohus nõustub ka nende maakohtu põhjendustega, milles maakohus leidis, et laenuleping ei ole heade kommetega vastuolus ega seetõttu tühine ning kostja ei olnud laenulepingut sõlmides eksimuses. Maakohus on õigesti märkinud, et kostja eksimust välistab muu hulgas see, et kostja on omakäeliselt laenulepingut täiendanud ja kinnitanud, et ta on nõus tasuma intressi alates 20.09.2011. Kostja märgitud asjaolu, et maakohus otsustas põhjendamatult menetleda tema vastuhagi eraldi menetluses (tl 126), ei anna alust käesoleva otsuse tühistamiseks.
11.Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 10 670 eurot põhivõlgnevuse, 2809,52 eurot intressi ja 3867,59 eurot sissenõutavaks muutunud viivise katteks, s.o kokku 17 347,11 eurot.
12.Hageja nõude suurus oli 31 369,80 eurot, millest rahuldati 17 347,11 eurot, s.o 55,3%. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on jaotada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 teise alternatiivi alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Sellest tulenevalt jäävad menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus 44,7% hageja ja 55,3% kostja kanda. Riigikohus asus 20.04.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 seisukohale, et olukorras, kus ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit sel määral, et muuta tuleb ka menetluskulude jaotust, võib jätta menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Sel juhul toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ning muudab menetluskulude jaotust, siis määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus. Tartu Ringkonnakohtu 18.11.2016 määrusega vabastati I. Makarevich menetlusabi korras riigilõivu 700 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Kuna I. Makarevichi majanduslik seisund ei ole muutunud, vabastab ringkonnakohus I. Makarevichi riigilõivu 700 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.
13.TsMS § 652 lg 4 alusel jätab ringkonnakohus rahuldamata I. Makarevichi poolt 11.03.2017 esitatud taotluse A. Alandi, M. Madissoni ja S. Seire 2014. a juunis Lõuna prefektuuris toimunud ülekuulamise protokollid.
14.Ringkonnakohus leiab, et A. Alandi vastuväide ringkonnakohtu tegevusele I. Makarevichi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel tuleb jätta rahuldamata. Kostja esitas apellatsioonkaebuse tähtaegselt, kuid puudustega, ning ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse kahel korral käiguta (20.06.2016 ja 20.09.2016). Kuna apellatsioonkaebuse hind ja sellest sõltuv riigilõivu suurus selgus pärast puuduste esialgset kõrvaldamist, jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse teistkordselt käiguta.
Ringkonnakohus märgib, et kuigi pärast käiguta jätmist esitas kostja apellatsioonkaebuse, millest selgus apellatsioonkaebuse hind, 36 minutit pärast tähtaega, ei toonud see kaasa menetluse venimist. Ka juhul, kui apellatsioonkaebus oleks esitatud tähtaegselt, oleks ka sel juhul pidanud ringkonnakohus jätma selle käiguta, kuna tasumata oli riigilõiv.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.