Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusvõtja vastu

Avant (registreerimisnumbriga XXX). Liiklusõnnetuse toimumise hetkel omas sõiduk BMW 316 (registreerimisnumbriga XXX) kehtivat kindlustuslepingut nr J269809803 hageja juures, kuid sõidukil puudus kehtiv kohustuslik liikluskindlustuse poliis. Kindlustusleping nr J269809803 oli vastavalt Infokaitsesüsteemide OÜ poolt esitatud kirjalikule taotlusele muudetud alates 28.08.2012.a maksevabaks. Sõiduki BMW 316 registreerimistunnistuse kohaselt oli sõiduki omanik A U. 23.09.2013.a sõlmitud müügilepingu kohaselt oli A U müünud sõiduki BMW 316 A M. 21.11.2013.a sõlmitud müügilepingu kohaselt on vaidlusalune sõiduk A M poolt kostjale edasi müüdud. Seega 29.11.2013.a toimunud liiklusõnnetuse ajal oli vaidlusaluse sõiduki omanik kostja. Kuivõrd kostja tsiviilvastutus seoses liikluskahju tekitamisega oli liiklusõnnetuse toimumise ajal kindlustatud hageja juures, mida tõendab kindlustusleping nr J269809803, hüvitas hageja vastavalt liikluskindlustuse seaduse (edaspidi LKindlS) § 44 lg 1 sõiduki Audi A6, Avant (registreerimisnumbriga XXX) liikluskahjus saadud vigastuste taastusremondi summas 4 844.00 eurot, juhtumi põhjendatud käsitluskulu oli 130.00 eurot. Hageja on seisukohal, et kuivõrd kostjale kuulunud ja kostja poolt juhitud sõiduk osales lepingu maksevabal perioodil liikluses ja põhjustas liikluskahju, on hagejal tekkinud tulenevalt LKindlS § 19 lg 9 õigus tagasi nõuda tema poolt hüvitatud kahjustatud sõiduki taastusremondi kulud ja juhtumi käsitluskulud. 08.06.2014.a esitas hageja kostjale kirjaliku nõude hageja poolt hüvitatud kahju tagasi saamiseks. 08.03.2015.a ja 30.09.2016.a esitas hageja kostjale korduvad tagasinõuded hageja poolt hüvitatud kahju tagasi saamiseks. Kostja ei ole hagejale kahju hüvitanud. Hageja palub seega eelnevast tulenevalt kostjalt välja mõista kokku 4 974.00 eurot (s.o taastusremondi kulutused summas 4 844.00 eurot ning juhtumi põhjendatud käsitluskulu 130.00 eurot). Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kohtule 15.02.2017.a esitatud kostja vastusest nähtub, et hagi on põhjendamatu ning nõue on aegunud, kuivõrd liiklusõnnetuse toimumise päevast on möödunud enam kui 3 aastat. Hageja on hagis muuhulgas tuginenud ka kehtetu seadusele. Kostja ei olnud liiklusõnnetuse toimumise päeval vaidlusaluse sõiduki omanik, vaid juhtis A U kuuluvat sõidukit. Kostja ei olnud teadlik ka, et vaidlusalusel sõidukil puudub kehtiv kohustuslik liikluskindlustuse poliis. 22.03.2017.a kohtuistungil teatas kostja, et ta ei ole hageja poolt kantud taastusremondi kulutustega nõus. Kostja hinnangul on nimetatud kulutused liiga suured. Kostja ei ole hageja poolt edastatud tagasinõudeid kätte saanud. Kostja sai vaidlusaluse sõiduki omanikuks alles kahe kuu pärast liiklusõnnetuse toimumisest, s.o pärast sõiduki liiklusregistris enda nimele registreerimist. Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ja hinnanud neid kogumis, on seisukohal, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise

asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus on seisukohal, et kuivõrd kostja on esitanud taotluse aegumise kohaldamiseks, tuleb esmalt lahendada aegumise küsimus. Kostja on seisukohal, et hageja nõue on aegunud, kuivõrd liiklusõnnetuse toimumise päevast on möödunud enam kui 3 aastat. Hageja on seisukohal, et nõue ei ole aegunud. Kohus leiab, et hageja nõue ei ole aegunud. Kohus selgitab, et võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 475 lg 1 tulenev aegumistähtaeg on erinormiks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) aegumistähtaegu reguleerivatele sätetele. VÕS § 475 lg 1 kohaselt on kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg kolm aastat. Aegumistähtaeg hakkab kulgema kalendriaasta, mil nõue muutub sissenõutavaks, lõpust. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja hüvitas kannatanule kahju 31.01.2014.a (tlk 26). Aegumistähtaeg hakkas seega kulgema 31.12.2014.a kell 24:00 ja lõpeb 31.12.2017.a kell 24:00. Toimiku materjalidest nähtub, et maksekäsu kiirmenetluse avaldus on esitatud kohtule 29.11.2016.a ning hagiavaldus 30.01.2017.a, seega tähtaegselt, kuna aegumistähtaeg ei ole veel saabunud. Kohus märgib ka, et TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub hagi esitamisega. Hageja nõue ei ole seega kohtu hinnangul aegunud, hagi on esitatud tähtaegselt. Toimiku materjalidest nähtub, et poolte vahel puudub vaidlus, et 29.11.2013.a kell 19:20 toimus Ida-Virumaal Vaivara vallas Vaivara külas liiklusõnnetus, milles kostja poolt juhitud sõiduk BMW 316 (registreerimisnumbriga XXX) kaotas juhitavuse ja sõitis otsa A K poolt juhitud sõidukile Audi A6, Avant (registreerimisnumbriga XXX). Poolte vahel ei ole ka vaidlust, et liiklusõnnetuse toimumise hetkel omas sõiduk BMW 316 kehtivat kindlustuslepingut nr J269809803 hageja juures, kuid sõiduk osales liikluses lepingu maksevabal perioodil, s.o puudus kehtiv kohustuslik liikluskindlustuse poliis. Käesoleval ajal on poolte vahel vaidlus selles, kes oli 29.11.2013.a kell 19:20 toimunud liiklusõnnetuse ajal liikluskahju põhjustanud sõiduki omanikuks ehk kindlustusvõtjaks ning kas hagejal on tagasinõude õigus kostja vastu. Kohus juhindub asja lahendamisel liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud liikluskindlustuse seadusest. LKindlS § 2 kohaselt on liikluskindlustus suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus ning käesoleva seaduse §-s 27 nimetatud juhtudel õnnetusjuhtumite kindlustus. LkindlS § 5 lg 1 esimese lause kohaselt kindlustusvõtja on sõiduki omanik. Vaidlust ei ole ka selles, et vaidlusaluse sõiduki registreerimistunnistuse kohaselt oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel sõiduki omanik A U ning et 23.09.2013.a sõlmitud müügilepingu kohaselt oli A U müünud sõiduki BMW 316 A M ning et 21.11.2013.a sõlmitud müügilepingu kohaselt on vaidlusalune sõiduk A M poolt kostjale edasi müüdud. Hageja väitel oli liiklusõnnetuse toimumise hetkeks 21.11.2013.a müügilepingu alusel sõiduki omandiõigus kostjale üle läinud. Kostja hinnangul sai ta vaidlusaluse sõiduki omanikuks alles kahe kuu pärast liiklusõnnetuse toimumisest, s.o pärast sõiduki liiklusregistris enda nimele registreerimist. Kohus aga kostja seisukohaga ei nõustu. Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt piisab omandi tekkimiseks juhul, kui vallasasi on juba omandaja valduses, võõrandaja ja omandaja kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Antud juhul nähtub 23.09.2013.a müügilepingu p-st 5, et võõrandaja A U ja omandaja A M on kokku leppinud, et omandiõigus vaidlusalusele sõidukile läheb müüjalt ostjale üle vahetult pärast müügilepingu allkirjastamist (tlk 22). Ka 21.11.2013.a müügilepingu p-st 5 nähtub samuti, et võõrandaja A M ja omandaja D S, s.o kostja, on kokku leppinud, et omandiõigus vaidlusalusele sõidukile läheb müüjalt ostjale üle vahetult pärast müügilepingu allkirjastamist (tlk 22). Seega oli

vaidlusaluse sõiduki omandiõiguse üleminekuks vajalik lepingu allkirjastamine. Toimiku materjalidest nähtub ka, et kostja on 21.11.2013.a müügilepingu allkirjastanud ning seega omandiõigus sõidukile BMW 316 (registreerimisnumbriga XXX) on kostjale samal päeval, s.o 21.11.2013.a, üle läinud (tlk 22). Ka asjaolu, et kostja käis liiklusregistris sõidukit enda nimele ümber vormistamas alles kahe kuu pärast ei oma käesoleval juhul kohtu hinnangul tähtsust. Kohus on seisukohal, et liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile ning tegemist on vaid informatiivse andmekoguga. See seisukoht on korduvalt kinnitust leidnud ka Riigikohtu praktikas (Riigikohtu 01.06.2010.a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-50-10, p 8.1; 02.04.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-12, p 9). Kanne auto- või liiklusregistris ei ole ühegi õigusakti järgi sõiduki omandi ülemineku eelduseks. Seega on kohtu hinnangul antud juhul tõendatud, et liiklusõnnetuse toimumise hetkel, s.o 29.11.2013.a, oli sõiduki BMW 316 (registreerimisnumbriga XXX) omanikuks ja valdajaks ehk kindlustusvõtjaks kostja. Poolte vahel on vaidlus ka, kas hagejal on tagasinõude õigus kostja vastu. LKindlS § 7 lg 1 alusel kindlustusandjal on kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju. Vastavalt LKindlS § 48 lg 2 p 6 kindlustusandjal on õigus esitada tagasinõue kindlustusvõtja vastu, kui kindlustusjuhtumi toimumise hetkeks oli kindlustusmakse tasumata perioodi eest, millal toimus kindlustusjuhtum, samuti käesoleva seaduse § 19 lõikes 9 sätestatud juhul. LKindlS § 48 lg 3 kohaselt käesolevas paragrahvis sätestatud tagasinõudega nõutakse sisse ka juhtumi käsitluse põhjendatud kulu. LKindlS § 19 lg 9 kohaselt kui sõiduk osaleb liikluses lepingu maksevabal perioodil ja põhjustab liikluskahju, siis on kindlustusandjal õigus kindlustusvõtjalt sisse nõuda maksevaba perioodi eest kuuekordne kindlustusmakse või tagasi nõuda kahju hüvitamise kulud ja juhtumi käsitluskulud. Hageja nõue tugineb LKindlS § 48 lg 2 p-s 6 ja LKindlS § 48 lg 3 sätestatud tagasinõudeõigusele. Pooled ei vaidle selle üle, et sõiduk BMW 316 (registreerimisnumbriga XXX) omas kehtivat kindlustuslepingut nr J269809803 hageja juures ning et sõiduk osales liikluses lepingu maksevabal perioodil, s.o sõidukil puudus kehtiv kohustuslik liikluskindlustuse poliis. Ka kostja väited, et müüja ei teavitanud teda sõiduki valduse üleandmisel, et sõidukil puudub kohustuslik liikluskindlustus poliis, on kohtu hinnangul alusetud. Kostjal, kui sõiduki ostjal, oli olemas võimalus ja ka kohustus ise kindlustuspoliisi olemasolu müüjalt küsida või kontrollida selle olemasolu Eesti Liikluskindlustuse Fondi kodulehelt www.lkf.ee. Kohus rõhutab, et kostja ei oleks tohtinud kehtiva liikluskindlustuse poliisita sõidukit kasutada. Kohus on eelnevast tulenevalt seisukohal, et hagejal on vastavalt LKindlS § 48 lg 2 p-le 6 ja § 48 lgle 3 tagasinõudeõigus kostja vastu hageja poolt kannatanule hüvitatud kahju ulatuses koos põhjendatud käsitluskuludega. Kostjal oli kindlustusjuhtumi toimumise hetkel kindlustusmakse tasumata ning see rikkumine ei ole kohtu hinnangul vabandatav. Hageja on hüvitanud kannatanule taastusremondi kulude maksumuse summas 4 844.00 eurot ning kandnud käsitluskulu 130.00 eurot (tlk 26). 22.03.2017.a kohtuistungil on kostja kohtule teatanud, et remondikulud on liiga suured. Kohtu hinnangul on nimetatud kostja väited otsitud ja tõendamata. Hageja on kohtule esitanud remondikulude arved ja liikluskahju hüvitamise otsuse (tlk 24-25), samuti ka kannatada saanud sõidukite fotod (tlk 27-28). Kohtul nimetatud tõendite osas kahtlus puudub. Toimiku materjalidest nähtub ka, et hageja on esitanud kostjale 08.06.2014.a kirjaliku nõude hageja poolt hüvitatud kahju tagasi saamiseks. 08.03.2015.a ja 30.09.2016.a esitas hageja kostjale korduvad tagasinõuded hageja poolt hüvitatud kahju tagasi saamiseks (tlk 23-24). Ka kostja väited justkui ta ei ole tagasinõudeid hagejalt saanud, on kohtu hinnangul põhjendamatud ja otsitud. Kohtule esitatud 30.11.2013.a sõidukindlustuse kahjuavaldusest nähtub, et kostja on ise oma elukoha aadressiks märkinud XXX ja e-posti aadressiks XXX (tlk 18-19). Kuivõrd tagasinõuded olid hageja poolt kostjale edastatud sõidukindlustuse kahjuavalduses kostja poolt märgitud aadressidele, on kostja väited tagasinõuete mittesaamise kohta alusetud. Kohus märgib ka, et kostjal oli taastusremondi kuludega ning käsitluskuluga mittenõustumise korral õigus esitada hagejale vastuväiteid (tlk 23-24). Kostja ei ole remondikulude ega käsituluskulu suuruse osas hagejale vastuväiteid esitanud. Eelnevast tulenevalt

on kohus seisukohal, et hageja tagasinõue koos käsitluskuludega kokku summas 4 974.00 eurot on põhjendatud ja tõendatud. Kohus rahuldab hagi. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud kokku summas 426.70 eurot (s.o asjas tasutud riigilõiv 400.00 eurot ja sõidukulud, mis on kantud seoses menetlusega 26.70 eurot). Kohtukuluks on TsMS § 138 lg 2 tulenevalt muuhulgas riigilõiv. Hageja tasus maksekäsu kiiremenetluse avalduse esitamisel riigilõivu 149.22 eurot ja hagiavalduse esitamisel täiendavalt 250.78 eurot, kokku 400.00 eurot. Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) lisa 1 kohaselt kuulus tsiviilasjalt hinnaga 4 974.00 eurot tasumisele riigilõiv 400.00 eurot. Hageja on tasunud riigilõivu seadusega kooskõlas. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 400.00 eurot. TsMS § 144 p 2 kohaselt on kohtuvälised kulud muuhulgas ka menetlusosaliste sõidukulud, mis on kantud seoses menetlusega. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtub, et hagejal on seoses käesolevas tsiviilasjas Viru Maakohtu Narva kohtumajas toimunud 22.03.2017.a kohtuistungiga tekkinud sõidukulud Tallinn – Narva – Tallinn, kokku summas 26.70 eurot. Menetluskulude nimekirjale on lisatud 22.03.2017.a bussipilet suunal Tallinn-Narva, summas 13.00 eurot ja AS-i Eesti Liinirongid 22.03.2017.a rongipilet suunal Narva-Tallinn, summas 13.70 eurot. Kohus on seisukohal, et hageja sõidukulud on olnud põhjendatud ja vajalikud ning kantud seoses käesoleva menetlusega. Kohus leiab, et hageja sõidukulud summas 26.70 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud menetluskulud kokku summas 426.70 eurot (s.o asjas tasutud riigilõiv 400.00 eurot ning sõidukulud summas 26.70 eurot). Nimetatud summa tuleb kostjalt vastavalt menetluskulude jaotusele hageja kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.