Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

olevast rahast vastukostjale. Pangalaen tuleks jätta võrdsetes osades poolte kanda ja nõuda vastuhagejalt välja vastukostja kasuks tasutud summadest pool ja määrata, et edasine tuleks pooltel maksta võrdsetes osades tagasi. Sõiduauto Opel Omega tuli maha müüa kiiresti 500 € eest, seetõttu on kostja poolt nõutav hüvitis liiga suur. Lisaks olid kulud autole üle 3000 €, kuna selle ostuks võttis Xxxx tarbijakrediiti 1500 € ja tagasimakse summad, kulud autole ületavad 3000 €. Auto võib jätta ka kostjale. Kostja vastuväited hagile, vastuhagi Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hagis nimetatud laen ei ole võetud pere huvides, lisaks leidis, et nõue on aegunud. Hagejal olid enne võlad, mille kustutamiseks ta AS Swedbank vaidlusaluse laenu võttis. Pooltel ei olnud ühisvara, mida jagada ja abielu lahutades ühisvara ei jaganud. Isegi kui võetud laen on solidaarkohustus, siis on hageja tehtud maksed enne 14.08.12, mille hüvitamist ta kostjalt soovib, aegunud. Lisaks ei ole hagejal ei ole võimalik nõuda tagasi seda osa laenust, mis on maksutud tagasi pangale abielu ajal (RK 3-2-1-164-14 p 23 ). Aegumise vastuväitest kostja loobus (I kd lk 117). Kostja esitas ühisvara jagamise vastuhagi 16.08.16 (I kd lk 184), mida täpsustas 11.04.2016 (II kd lk 3, ) ja lõplikult 24.10.2016 ( kd lk 111). Vastuhagi kohaselt soetasid pooled ühisvara, mis on jagamata, välja arvatud As-ga Swedbank lepingu nr xxxx järgne pangalaen, mis jäi Xxxx kanda. Sellises tingimuses, et kostja ei esita elatishagi, pooled kokku ei leppinud (lk 31, II kd). Poolte ühisvaraks, mida soovis Xxxx esialgu jagada, on sõiduauto Opel Omega reg.m. xxxx, sularaha poolte kontodel ja laenukohustus lepingu nr xxxxjärgi ja lisaks Xxxxosa väärtus. Oma 24.10.2016 täpsustatud vastuhagis märkis Xxxx, et ta on pärast abielu lahutamist tasunud pangalaenu makseid lahusvara arvelt seisuga 02.09.2016 kokku 2478,78 €, mida tuleb arvestada. Ta ei tuginenud enam sellele, et tuleks jagada pangakontodel olevat ja Xxxxosa ja oma täpsustatud nõudes ta nende jagamist ei soovinud. 02.03.2017 menetlusdokumendis täpsustas tulenevalt kohtu nõudest, et ta on tasunud lahusvara arvelt vaidlusalust laenu perioodil 18.08.2015-02.09.16 3523,01 € (II kd 164). Xxxxpalub 24.10.2016 avalduses 1) tuvastada, et AS-ga Swedbank laenulepingust xxxxtulenevad kohustused on jagatud abikaasade kokkuleppel ja kõik kohustused on jäetud Xxxxkanda ning alternatiivselt kui kohus leiab, et laenulepingust tulenev kohustus, mille jääk oli 16.09.13 seisuga 38920,99 €, on poolte jagamata ühisvara, siis jagada märgitud laenukohustus abielu lõppemise päeva seisuga võrdselt poolte vahel, arvestades tema poolt pärast abielu lahutust tasutud osa. 2) jätta A. Sädele sõiduauto Opel Omega vinkood XXXX reg.mxxxx ja mõista Xxxx vastukostjale välja pool turuväärtusest ehk 675 €. Menetluskulud palub jätta vastaspoole kanda. Kohtu põhjendused

Poolte abielu registreeriti 23.09.2005 (II kd lk 15) ja lahutati 16.09.2013 (I kd lk 144). 11.12.2006 sündis pooltel tütar Xxxx. Seega sõlmisid pooled abielu 01.01.1995 kehtima hakanud Perekonnaseaduse alusel. Poolte abielu on aga lahutatud 01.07.2010 kehtima hakanud perekonnaseaduse alusel. Enne 01.07.2010 kehtinud PKS § PKS § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Kohtule esitatud laenulepingust nr xxxx nähtub, et see on sõlmitud 04.07.2007 Xxxx ja AS Swedbank vahel. Kuna oma vastuhagis on Xxxx sisuliselt leidnud, et ühisvaraks olev pangalaen on abielu lahutades poolte kokkuleppel jagatud ja juhul kui kohus leiab, et see pole jagatud ja et see tuleks siis jagada, leiab kohus, et sisuliselt on ta möönnud, et tegemist on pere huvides võetud laenuga. Eeltoodu alusel leiab kohus, et sisuliselt pole vaidluse all asjaolu, et hageja ja AS-ga Swedbank laenulepinguga xxxx 04.07.07 võetud laen (laenuleping I kd lk 35) kui kohustus on poolte ühisvara, kuna on võetud perekonna huvides. Nimetatud kaalutlustel ei pea kohus andma hinnangut poolte poolt enne vastuhagi esitamist esitatud väidetele, kas hagejal olid enne abielu võlad, kelle kontole laenuraha on kantud, mis eesmärgil on seda kasutatud. Nimetatud põhjustel ei ole vaja anda sisulist hinnangut ARK tõendile 03.06.2015 (I kd lk 109) sõiduki Wolkswagen Passat kohta (reg. m xxxx), mis esitati seetõttu, et vaidlus käis selle üle, kas laen võeti pere huvides või ei ja kas selle eest osteti nimetatud auto. Pooled ei vaielnud selle üle, et poolte abielu ajal soetasid nad sõiduauto Opel Omega vinkood XXXX reg.m xxxx. Sõiduk oli algselt 16.04.2012 registreeritud Xxxx nimele, mis nähtub ARK tõendist nr 21.09.2016 nr 28-7/16-00687/240 (I kd lk 82). Seega on auto omandatud 01.07.2010 kehtima hakanud perekonnaseaduse ajal. Alates 01.07.2010 kehtima hakanud PKS § 25 sätestab, et varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Seega on laenulepingust tulenevate kohustuste ja sõiduauto Opel Omega näol tegemist poolte ühisvaraga. PKS § 35 p 2 alusel lõpeb varaühisus abielu lahutamisega. Poolte abielu lõppes lahutusega 16.09.2013, millega lõppes poolte varaühisus. PKS § 210 lg 1 sätestatud üldreegli kohaselt laieneb käesolev seadus kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks. Seega tuleb alates 01.07.2010 jagada ühisvara kehtiva PKS § 37 alusel. PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse varaühisuse lõppedes ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kaasomandi jagamise viisid on sätestatud asjaõigusseaduse § 77 lg-s 2. Kohus saab jagada ühisvara ainult viisil, mida on taotletud hagis või vastuhagis. Nagu kaasomandi lõpetamisel tuleb ka ühisomandi lõpetamisel arvestada ühisomanike huve võimalikult suures ulatuses ja ühisomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab ühisomanikke kõige vähem. AÕS § 70 lg 1, 4, 6 kohaselt on ühine omand kahele või enamale isikule üheaegselt kuuluv omand. Ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. Ühisomandile kohaldatakse kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 71 lg 1 kohaselt on kaasomanike osad ühises asjas on võrdsed, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud

teisiti. AÕS § 77 lg 2 sätestab, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele Laenulepingust tulenevad kohustused Vaidlus on poolte vahel selles, kas abielu lahutamisel leppisid pooled kokku laenukohustuste jagamises. Hageja leiab, et pooltel oli kokkulepe, et laenulepingust tulenev kohustus jääb hageja kanda tingimusel, et kostja ei esita lapse ülalpidamiseks hagi. Kostja leiab, et kokkuleppe oli vaid selles, et laen jääb Xxxx kanda, kuid sellist lisatingimust, et kostja ei esita lapse ülalpidamiseks elatise hagi, kokku ei lepitud. Hageja seletustest vande all nähtub, et kokkulepe laenukohutuse jätmiseks talle oli seotud tingimusega, et kostja elatise hagi ei esita, sest pooled leppisid kokku nii, et ta nad ei esita teineteisele pärast lahkuminekut ühtegi finantsilist nõuet. Haegja seletuste kohaselt on finantsiline nõue ka lapsele nõutav elatisehagi ja et kui pool elatisest nõutav raha maha võtta, oleks laenulepingust tulenev tasakaal olemas. Lisaks seletas ta, et kui elatise hagi esitati, siis lepiti kokku, et ta lõpetab laenu maksmise. Kostja pole tõendanud seda, et kokkuleppe esemeks oli vaid ühisvarasse kuuluva kohustuse jätmine hageja kanda. TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. 01.07.2010 kehtiva PKS § 97 p 1 järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps ja § 96 lg 1 alusel on ülalpidamist kohustatud andma täisealine esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Seega on hageja kui poolte ühise alaealise lapse isal kohustatus anda ülalpidamist oma alaealisele lapsele ja seega on tema alaealisel lapsel õigus saada temalt ülalpidamist. Nii on alaealise lapse ülalpidamisest tulenev õigussuhe vanema ja lapse vahel, mitte kahe vanema vahel. Teisisõnu ei saa selle kokkuleppe, mille kohaselt pidi hageja kanda jääma tema väidete kohaselt pärast abielu lahutamist laenukohustus ja kostja kohustus mitte nõuda lapsele elatist, poolteks olla hageja ja kostja. Kuna hageja vande all antavate seletuste kohaselt leppisid hageja ja kostja kokku selles, et hageja kanda jääb laenukohustus ja kostja lapsele elatist ei nõua, siis leiab kohus, et sellises tingimuses, mille kohaselt kostja lapsele elatist ei nõua, ei saanud PKS § 96 ja § 97 p 1 mõtte kohaselt hageja ja kostja kokku leppida. Kohtu arvates ei vasta selline tingimus PKS § 96 ja § 97 p 1 sätestatule ja on seadusega vastuolus ja tühine TsÜS § 87, kuivõrd sellise kokkuleppe tulemusel oleks välistatud kostjal lapse seadusliku esindajana lapse seaduslike õiguste, huvide teostamine lapsele ülalpidamise saamiseks hagejalt. TsÜS § 85 järgi ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa kogu tehingu tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud tühise osata. Hageja seletustest vande all nähtub, et kokkulepe oligi just nii sõlmitud, et hageja kannab laenukohustust ja kostja lapsele elatist ei nõua ehk kohtu hinnangul tähendab see seda, kokkulepe pole jagatav ja moodustab terviku nii, et hageja poleks ilma selle tingimuseta kokkulepet sõlminud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et pooltevaheline

kokkuleppe selles, et hageja kannab pärast abielu lahutamist üksi ühisvarasse kuuluva laenukohustuse tingimusel, et kostja ei nõue lapsele ülalpidamist, on tervikuna tühine TsÜS § 87 järgi, kuna tehingut poleks sõlmitud ilma sellise tingimuseta (TsÜS § 85 mõttes). Seega ei ole sellel õiguslikke tagajärgi ning seega ei ole ka ühisvaraks olev ja ülalviidatud laenukohustus AS Swedbank ees poolte kokkuleppel jagatud. Nimetatud põhjendustel leiab kohus, et AS-ga Swedbank laenulepingust xxxx tulenev ja ühisvarasse kuuluv laenukohustus on pärast abielu lahutamist 16.09.2013 seisuga jagamata. Hageja poolt kohtule esitatud AS Swedbank õiendiga on hageja tõendanud, et abielu lahutamise aja seisuga 16.09.2013 oli eelviidatud laenulepingust tulenev kohustuse ulatus 38920,99 €. Seega oli poolte ühine kohustus abielu lõppedes 38920,99 € (II kd lk 55). PKS § 33 lg 1 p 1 alusel vastutab abikaasa kolmanda isiku ees oma lahusvaraga ja ühisvaraga täies ulatuses nende kohustuste eest, mille kumbki abikaasa on võtnud perekonna vajaduste rahuldamiseks käesoleva seaduse § 18 kohaselt või ühisvara valitsemisest tulenevalt. Hageja väitis, et ta on täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi panga ees kokku 20893,12 €, mis nähtub ka tema poolt kohtule esitatud pangakonto väljavõttest (I kd lk 16-24, sama 85-91,9296), Märgitu on õige, küll aga ei oma vaidluses tähtust see, kui suures ulatuses täitis ta laenulepingust tulenevaid kohustusi panga ees poolte abielu ajal. Nimelt olid pooled abielus kuni 16.09.2013 ja kuna tegemist on poolte ühise kohustusega, nagu kohus ülalpool tuvastas, siis kuni 30.06.2010 kehtinud PKS § 20 lg 2 ja 01.07.2010 kehtima hakanud PKS § 33 lg 1 p 1 järgi pidigi hageja perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest vastutama ühisvaraga. Viidatu tähendab seda, et abielu ajal täidetud kohustused on täidetud poolte ühisvara arvelt, mis sest, et see on tasutud hageja kontol olevates rahadest, mis on samuti ühisvara, ja mis sest et kostja ei töötanud. Eeltoodu alusel ei võta kohus arvesse hageja poolt panga ees täidetud kohustusi, mida hageja täitis poolte abielu ajal. Hageja on tõendanud kohtule esitatud pangakonto väljavõtetega, et pärast abielu lahutamist perioodil 16.09.2013-09.07.2015 on ta tasunud lahusvara arvelt ülalmärgitud laenulepingu alusel laenulepingutest tulenevaid kohustusi kokku summas 4024,39 € (II kd lk 85-96, 173-175, ka I kd 16-24) PKS § 33 lg 1 p 1 järgi. Sellele kostja sisuliselt ei vaielnud ka vastu. Kostja /vastuhageja poolt esitatud pangakonto väljavõttega on tõendatud, et kostja/vastuhageja on tasunud pärast abielu lahutamist oma lahusvara arvelt vaidlusaluse laenulepingu järgi perioodil 18.08.201502.09.16 laenukohustusi kokku 3523,01 € (II kd lk 116, 161,164). Eeltoodu alusel leiab kohus, et asjas on tõendatud eelviidatud pangakonto väljavõtetega, et pärast abielu lahutamist on poolte ühine kohustus panga ees ühisvara jagamise aja seisuga käesolevaks hetkeks vastavalt 38920,99 – (4024,39+3523,01) = 31355,59 €. Märgitud kohustus kuulub PKS § 37 lg 1, 3 alusel jagamisele. Ühisvara jagamisel lähtub kohus poolte poolt taotletust. Hageja soovis kompensatsiooni tema poolt tasutud ühisvara kohustuse täitmise eest, kuna leidis, et see jäi tema kanda vastavalt kokkuleppele. Kostja palus tuvastada, et poolte kokkuleppel jäi kohustus hageja kanda ja alternatiivselt jagada see võrdselt poolte vahel

Kohus tuvastas, et kohustuse jagamise kokkuleppel ei olnud õiguslikke tagajärgi (vt otsus eelpool). Hageja on esile toonud, et kostja kinnistule on seatud hüpoteek sama laenu tagamiseks panga kasuks. Märgitu on laenulepingu p 3.16 ja kinnistu registriosa nr 9771501 väljavõttega (II kd 160 ). Seega leiab kohus, et mõistlik ning kooskõlas PKS § 37 lg 3, § 77 lg 2 tuleb jagada kohustus 31355,59 € poolte vahel võrdsetes osades ja lõpetada ühisomand märgitud kohustusele hageja ja kostja omavahelistes suhetes nii, et hageja kanda jääb 15677,79 € ja kostja kanda jääb samuti 15677,79 €. Kuivõrd pooled on oma lahusvara arvelt tasunud ühisest kohustusest, mis neil oli abielu lõppedes, vastavalt kokku 7565,4 € (4024,39+3523,01) ja kuna tegemist oli poolte ühise kohustusega, siis tuli mõlemal poolel kanda võrdselt kohustusi ehk et kumbki pool pidanuks tasuma vastavalt 3782,7 € (7565,4/2). Kostja on kandnud oma lahusvara arvelt 3523,01 € ehk võrreldes hagejaga € 259,69 € võrra vähem (3782,7-3523,01). Kuna kohus jagas kohutuse poolte vahel võrdselt ja hageja on kandnud oma lahusvara arvelt 259,69 € võrra suuremas osas kohustusest, siis tuleb kostjalt/ vastuhagejalt välja mõista hagejale hüvitis 259,69 €. Sõiduauto Opel Omega reg, m. xxxx Vaidlus puudus ja selles, et poole soetasid abielu ajal sõiduauto Opel Omega vinkood XXXX reg.m xxxx. Kohtule esitatud ARK tõendist nr 21.09.2016 nr xxxx nähtuvalt oli poolte ühisvarasse kuuluv Opel Omega vinkood XXXX reg.märk xxxx seisuga 16.09.2013.a hageja nimel. Seega oli sõiduk poolte ühisvara koosseisus abielu lõppemise ajal. Seda, et sõiduk ühisvarasse märgitud ajal ei kuulunud, pole hageja tõendanud, seega on alusetud hageja väited, et seda autot ühisvaras pole. TsÜS § 65 järgi on eseme väärtus tema kohalik keskmine harilik väärtus, kui tehinguga ei ole määratud teisiti. Eseme harilik väärtus on tema keskmine kohalik müügihind.. Kostja on tõendanud kohtule esitatud Auto24.ee väljavõttega, et sarnase sõiduki, nagu poolte ühisvarasse abielu lahutamise ajal kuulus, turiväärtus on 1490 €, soodushind 1150 € 24.10.16 (II kd lk 113-115). Hageja on esitanud kohtule tarbijakrediidilepingu 2012 mille järgi on võetud laenu 1500 € ja mida ta on tagasi maksnud.. Hageja väitis, et laen võeti sõiduki ostmiseks ja auto osteti 1250 € eest. Käesoleval juhul tuleb ühisvara väärtus määrata kindlaks võimalikult jagamise aja seisuga ja see on tõendatud kostja esitatud Auto24.ee väljavõttega, et sõiduki väärtus on 1150 €, arvestades pakkumise soodushinda. Kohtu hinnangul ei ole veenev, et sõiduki, mis soetati 1250 € eest 2012.a, kohalik keskmine müügihind oleks 2016.a kui kuulatus on avaldatud, 1490 €, ja seega on usutav, et tema kohalik müügihind on TsÜS § 65 järgi vastavalt kuulutusele 1150 €. Eeltoodu alusel leiab kohus, et ühisvarasse kuuluva jagatava sõiduki turuväärtus on 1150 €. Mis puudutab hageja väiteid, kui palju võttis hageja pangast tarbijakrediidilaenu ja kui palju tuleb tal lepingu alusel tarbijakrediiti tagasi koos intressidega maksta, siis need ei oma ühisvarasse kuuluva sõiduki turuväärtuse määramisel TsÜS § 65 järgi tähtsust. Nimetatud põhjustel ei anna kohus hinnangut tarbijakrediidilepingule ja vastavale hageja pangakonto väljavõttele ja maksedokumendile (II lk 97-105, ka II kd lk 121-127). Mis puudutab hageja väiteid, et ta võõrandas sõiduki pärast abielu lahutamist kiiresti ca 500 € eest, siis leiab kohus, tehingu väärtus,

mille tingis selle ootamatu tegemise vajadus ja kiirus, ei peegelda TsÜS § 65 järgi antud sõiduki keskmist kohalikku müügihinda ehk mis on 1150 € ja mis on asjas tõendatud kostja poolt esitatud Auto24.ee väljavõttega. Kostja on soovinud sõiduki jätmist hagejale, Xxxxei esitanud omalt poolt hagi asja jagamiseks teist viisi. Eeltoodu alusel tuleb AÕS § 77 lg 2 järgi lõpetada poolte ühisomand sõidukile Opel Omega vinkood XXXX reg.m xxxx ja jätta sõiduki omand hagejale ning kooskõlas AÕS § 77 lg 2 tuleb hagejalt kostjale välja mõista hüvitis vastavalt pooles ulatuses ehk 575 €. Eeltoodu alusel kuulus hageja nõue osalisele rahuldamisele ja kostja vastuhagi osalisele rahuldamisele. TsMS § 445 lg 1 II lause sätestab, et kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Kuna hagejale tuleb kostjalt välja mõista 259,69 € ja hagejalt kostjale 575 €, siis tasaarvestab kohus TsMS § 445 lg 1 II lause alusel poolte vastastikused nõuded ja seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 315,31 € (575-259,69). Kohus andma hinnangut Xxxxregistri väljavõttele, majandusaasta aruandele 2014.a. aasta kohta ja krediidiinfo väljavõttele Xxxxkohtu, mis olid esitatud kostja poolt seoses esialgse sooviga jagada ka Xxxxosa, kuna selle jagamist tegelikult ei soovitud (I 189-204). ka ei anna kohus hinnangu poolte konto jäägi kohta esitatud pangatõenditele, kuna raha jagamist ei soovitud (II lk 19, 40-54, lk 55 1. ja 2. lõik,60-62, 73-74) Menetluskulude jaotamine Kuna tegemist on ühisvara jagamise hagi ja vastuhagiga, siis on mõlema asja hind 3500 €. TsMS § 164 lg 1 alusel jätab kohus poolte menetluskulud nende endi kanda (RK nr 3-2-1-183-13). Eeltoodu alusel ei anna kohus hinnangut poolte menetluskulude rahalisele suurusele. Kohus on hagejale/vastukostjale andnud 09.09.2015.a määrusega menetlusabi, vabastades ta 650 euro ulatuses riigilõivu tasumisest hagihinnalt summas 14 920,38 eurot. Menetluse kestel on käesolev tsiviilasi kvalifitseeritud ühisvara jagamise nõudena, mis TsMS § 132 lg 4 p 5 alusel on mittevaraline nõue, millelt kuulub TsMS § 132 lg 11, RLS § 59 lg 4 alusel tasumisele riigilõiv summas 300 eurot. Kohus leiab, et seega on korrektne menetlusabi suurus 300 eurot. Kohtutoimiku materjalidest nähtub, et 04.11.2015.a määrusega on kohus lõpetanud menetluse hageja hagis kostja vastu 4473,82 euro nõudes seoses hageja poolt hagist selles osas loobumisega ning on vabastanud Xxxxriigilõivu tasumisest summas 195 eurot ja jätnud selles osas lõivu riigi kanda. Kuivõrd kohtu hinnangul ei ole hageja/vastukostja majanduslik seisund menetlusabi andmisest arvates käesoleva hetkeni muutunud ning käesolevas tsiviilasjas on menetluskulud jäänud poolte endi kanda, vabastab kohus TsMS § 180 lg 1 p 1 alusel hageja riigilõivu tasumise kohustusest summas 105 eurot (300 – 195 eurot) ja jätab lõivu selles osas riigi kanda.

(digitaalne allkiri) Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.