Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

- TööK § 148 lg 3 nõuet, mille kohaselt ettevõtte juhtkond peab ohutute töötingimuste tagamiseks tarvitusele võtma abinõud; - TööK § 153 lg 1 ja TKS § 5 lg 2 nõudeid, mille kohaselt tööandja on kohustatud selgitama töötajale töötervishoiu eeskirju ning tema töö võimalikke ohtusid ja kahjulikke mõjusid; - TKS §-is 17 lg 5 sätestatud kohustust teostada töötajate töökaitsealast väljaõpet ja teadmiste kontrolli; - Vabariigi Valitsuse 20.10.1993 määruse 324 punktide 21, 23, 26, 27 nõudeid, mis nägid ette töötaja töökaitsealase täiendõppe, sissejuhatava juhendamise, esmase juhendamise ja täiendava juhendamise, mille raames tuli selgitada terviskahjulikke mõjureid töökohal ja kutsehaigestumise ohtusid. Punkti 31 kohaselt tuli töötaja töökaitsealane juhendamine registreerida päevikus ja vastaval kaardil, mida hoiti ettevõtte juhi juures; - TööK § 162 lg 1, TKS § 14 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 22.07.1992 määruse 214 „Tööde loetelu, kus nähakse ette töötajate eelnev ja perioodiline tervise kontrollimine“ nõudeid, et tööandja tagaks eelneva ja perioodilise arstliku kontrolli töötajatele, kes töötavad rasketel ja tervistkahjustavatel töödel. Määruse nr 214 punkti 4 lõik 11 määratles tervistkahjustava tööna naiste puhul rohkem kui 10 kg massiga raskuste regulaarse teisaldamise. Hageja töö lüpsjana ja farmitöölisena sisaldas regulaarset raskuste tõstmist üle 10 kg; - Vabariigi Valitsuse 19.10.1993 määruse 321 V ja VI osa nõudeid, mis nägid ette väljaõppe ning eelneva ja perioodilise arstliku kontrolli töötajatele, kes teisaldavad regulaarselt käsitsi vähemalt 3-kilogrammiseid raskusi. Määruse lisas toodud normid lubasid kolmerattaliste kärude puhul kuni 100 kg raskuste teisaldamist, kuid hageja pidi lükkama tunduvalt raskemaid kärusid; - NSVL tervishoiuministri 29.09.1989 käskkirja nr 555 lisa 1 punkti 5 a ja b nõudeid, mis nägid ette, et naistele, kes teisaldavad regulaarselt raskusi üle 10 kg või töötavad pikemalt sundasendis, tuleb tagada arstlik läbivaatus vähemalt 1 kord 2 aasta jooksul. Läbivaatusest pidid osa võtma 4 arsti: neuroloog, kirurg, terapeut ja günekoloog. Seda ei saanud asendada iga-aastane nakkushaiguste alane kontroll, sest läbivaatuse objekt ja koosseis oli täiesti erinev. Kui kostja õiguseelneja oleks taganud regulaarse arstliku läbivaatuse, siis oleks kutsehaiguse sümptomid avastatud varases staadiumis ja kahju tervisele olnuks väiksem või puudunud; - Eesti Vabariigi peasanitaararsti ja tööinspektsiooni 07.09.1992 käskkirjaga nr 1 kinnitatud „Töökeskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite mõõtmise organiseerimise ja töötingimuste tervisekahjulikkusest tingitud ravikindlustuse maksemäära reguleerimise juhendi“ punkti 8, mille kohaselt oli tööandja kohustatud pidama arvestust töökohal töökeskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite kohta ning säilitama need andmed 45 aastat.

MAAKOHTU LAHEND

Kuna hageja vaheldumisi teiste töödega pidi tõstma ja teisaldama eespool tuvastatud raskusi (udarapesuvee ämbrid, lüpsikannud koos piimaga, ämbrid koos piimaga, söödakärud, vastsündinud vasikad) ja puutus kokku ka muu füüsiliselt raske tööga (loomade asemete puhastamine, sööda ettelükkamine, poegimislaudas sööda ettetõstmine ja bokside puhastamine), esines hageja töös füüsiline koormus, mis on nimetatud Kutsehaiguste Kliiniku teatises I.P. kutsehaigust põhjustanud ohutegurina. Seega on hageja kutsehaigestumine toimunud ka töötamisel kostja õiguseelneja juures. Õige on kostja väide, et kutsehaiguse raportis on viiteid hageja tervise halvenemisele 1997. aastaks. Samas pole ekspert asunud kindlale seisukohale, et kutsehaigus oli hagejal enne selle diagnoosimist 1999 juba välja kujunenud. Kuna kutsehaigust ei olnud hagejal varem diagnoositud ja see tehti kindlaks alles 1999, ei saa asuda seisukohale, et kutsehaigus oli enne kostja õiguseelneja juures töötamist juba lõplikult välja kujunenud. Kostja õiguseelneja on rikkunud tööinspektsiooni 07.09.1992 käskkirjaga nr 1 kinnitatud „Töökeskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite mõõtmise organiseerimise ja töötingimuste tervisekahjulikkusest tingitud ravikindlustuse maksemäära reguleerimise juhendit“, kuna juhendile vastavat töökeskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite mõõdistamist ja nende üle arvestust ei toimunud ning ühtlasi ka TööK §-idest 147 lg 1 ja 148 lg 1 ning TKS §-ist 5 lg 2 p 1 tulenevaid nõudeid tagada tervislikud ja ohutud töötingimused. Töötamisel kostja õiguseelneja juures ei teavitatud hagejat kõigist tööga seonduvatest ohtudest, s. h töötervishoiust ja, et töö võib põhjustada kutsehaigust. Sellega on kostja õiguseelneja rikkunud TööK § 153 lg 1 ja TKS §-idest 5 lg 2 p 2; 17 lg 4 tulenevaid nõudeid. Kuna hageja pidi regulaarselt tõstma raskusi üle 10 kg, oli tema puhul kohustuslik perioodiline tervise kontrollimine. Hageja käis tervisekontrollis üksnes sanitaarraamatu alusel, mis hõlmas kontrolli naha- ja suguhaiguste arsti juures ning kopsuröntgeni tegemist. See ei olnud tervisekontroll Vabariigi Valitsuse 22.07.1992 määruse nr 214 ega Vabariigi Valitsuse 19.10.1993 määruse nr 321 mõttes. Seega on kostja õiguseelneja rikkunud nimetatud määrustes ja NSVL tervishoiuministri 29.09.1989 käskkirjas nr 555 ning ühtlasi ka TööK § 162 lg 1 ja TKS § 14 lg 2 sätestatud nõudeid töötaja tervise kontrollimiseks. Kostja õiguseelneja õigusvastane käitumine seisneb veel selles, et hageja pidi teisaldama naistele lubatust suuremaid raskusi. Vabariigi Valitsuse 19.10.1993 määrusega nr 321 kinnitatud „Raskuste käsitsi teisaldamise korra“ lisa 1 kohaselt oli naistel vahelduvalt lubatud käsitsi teisaldada kuni 15 kg ja kolmerattalise vankriga kuni 100 kg. Hageja pidi tõstma piimakannusid koos piimaga, mis võisid kaaluda ka üle 15 kg, tõstma vasikaid kaaluga 30-40 kg ning lükkama jõusöödakäru, mis kaalus koos söödaga 120 kg. Hageja väitel, mida kinnitas ka tunnistaja M. Semm, oli tööprotsess korraldatud selliselt, et väiksema söödakogusega liikuda ei saanud, sest sellisel juhul oleks tekkinud ajaline mahajäämus teistest. Ka tunnistaja J. Hinrikuse ütlustest tuleneb, et hageja pidi kogu ühele grupile vajamineva sööda korraga kärusse laskma. Seega oli Aarna suurfarmis loomadele jõusööda etteandmine korraldatud selliselt, et hageja pidi käruga vedama lubatud piirnorme ületavaid raskusi. Kostja õiguseelneja rikkus „Raskuste käsitsi teisaldamise korra“ III osa punkti 2 ja ühtlasi ka TKS § 5 lg 2 p 1 ning TööK §-ides 147 lg 1 ja 148 lg 1 sätestatud nõuet tagada tervislikud ja ohutud töötingimused. Põhjuslik seos hagejal tekkinud tervisekahjustuse ja kostja õigusvastase käitumise vahel esineb kahel juhul. Asjaolu tõttu, et hagejat ei suunatud tervisekontrollile, sai võimalikuks, et hageja tervis kostja juures töötamise ajal veelgi halvenes – kutsehaigus süvenes. Asjaolu tõttu, et hageja pidi teisaldama lubatust suuremaid raskusi, võimendus ülekoormus – seega ka süvenes kutsehaigus. Kuna kostja õiguseelneja kohtu poolt tuvastatud õigusvastase käitumisega ei taganud hagejale tervislikke ja ohutuid töötingimusi, on kostja süüdi hagejal kutsehaiguse põhjustamises. Kostja ei ole oma süü puudumist tõendanud. Kostja ei ole tõendanud, et tema

õiguseelneja tegi kõik vajaliku selleks, et tagada hagejale tervislikud ja ohutud töötingimused, vältimaks kutsehaiguse väljakujunemist. Töökeskkonna ohutegurite mõõtmata jätmine ei ole põhjuslikus seoses tervisekahjustusega. Nagu tunnistaja J. Hinrikuse ütlustest nähtub, olid kostja õiguseelnejale teada hageja töö iseloom ja see, milliseid raskusi lüpsjad pidid teisaldama. Vaatamata sellele ei korraldatud tööprotsessi ringi. Ka hageja teavitamata jätmine töötervishoiust ja tööga seonduvatest ohtudest ei ole põhjuslikus seoses tervisekahjustusega. Hageja oli juba enne kostja õiguseelneja juures töötamist staažikas lüpsja. Iga normaalse elukogemusega inimene saab aru, et pikaajaliselt mingit rasket tööd tehes mõjub see negatiivselt tervisele. Hageja on hüvise nõudes tuginenud Tartu Pensioniameti arvestustele, mis on kooskõlas Ajutise korra sätetega. Kostja ei ole vaidlustanud, et hüvise jaotamisel kostja ja riigi vahel võib lähtuda töötatud ajast. Lähtudes kostja õiguseelneja juures tervistkahjustanud tööl töötatud ajast, jääb kostja kanda hüvisest 24,9%.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Vastuväidete kohaselt: 1) on seisukoht, et kutsehaigusest tingitud kahju eest vastutavad kõik tööandjad proportsionaalselt ajaga, mil hageja nende juures töötas, juurdunud kohtupraktikas. Sama seisukohta rakendab Eesti riik pensioniametite poolt kahjuhüvitiste suuruse määramisel. Kostja ei vaidlustanud seda seisukohta maakohtus. Samuti ei ole kostja esitanud mingit teistsugust alust hüvitise suuruse jagamiseks kahju tekitanute vahel; 2) on maakohus õigesti tuvastanud, et põhjuslik seos kostja õigusvastase käitumise ja tekkinud kahju vahel tuleneb järgmistest tööohutuse nõuete rikkumisest kostja poolt: a) regulaarse tervisekontrolli puudumine; b) lubatust suuremate raskuste teisaldamine. Kutsehaiguse raportis ei ole tõepoolest märgitud töötervishoiu ja tööohutuse normide rikkumisi, kuid seda seletab asjaolu, et raport on koostatud tööandja poolt erapoolikult. Kohus on kostja õigusvastase käitumise õigesti tuvastanud teiste tõendite alusel. Kohus on õigesti tuvastanud, et lubatust suuremate raskuste teisaldamine tulenes tööprotsessi olemusest. Eriti silmatorkavalt tuli see esile Alfa-Laval lüpsisüsteemile üleminekul, kui grupid suurenesid kaks korda ning sellest tulenevalt kasvas kaks korda füüsilise töö raskus lehmade söötmisel, sealhulgas jõusööda ettekandmisel. Kohus on tuvastanud, et kostjale oli teada lubatust suuremate raskuste teisaldamine. Tööohutuse eeskirjade järgi oli kostja kohustatud selle keelustama, kuid ei teinud seda, ning see osutab asjaolule, et kostja oli huvitatud lubatust suuremate raskuste teisaldamisest tööprotsessis. Kohus on õigesti tuvastanud kostja süü.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

proportsionaalselt nende juures töötatud ajaga, kuid samas ei ole ta välja toonud konkreetset alust, millest lähtudes tuleks kahju hüvitamise kohustust jagada tööandjate vahel. Ainuüksi see, et kostja väitel töötingimused põllumajanduses on aja jooksul oluliselt muutunud ning töö 1970-1980-ndatel aastatel mõjutas töötajate tervist tunduvalt negatiivsemalt, kui töötamine kostjale kuuluvas Aarna suurfarmis tänapäeva nõuetele vastava Alfa-Laval süsteemiga, ei anna alust kahju hüvitise jagamiseks mingil teisel alusel, kui seda on teinud maakohus. Maakohus on tuvastanud, et ka pärast Alfa-Laval süsteemi rakendamist Aarna suurfarmis oli kostja tegevus õigusvastane (hageja pidi teisaldama lubatust suuremaid raskusi ning teda ei suunatud tööandja poolt tervisekontrollile) ning selle õigusvastase tegevuse ja tekkinud tervisekahju vahel on põhjuslik seos. Maakohus on õigesti leidnud, et kutsehaiguste raportis (tlk 26 – 27) kutsehaigust põhjustanud asjaolude märkimata jätmine ei tõenda ega välista seda, et kostja õiguseellase juures töötamine soodustas hagejal kutsehaiguse väljakujunemist ning apellatsioonkaebuses esitatud vastav väide ei anna alust asuda teisele seisukohale. Maakohus on hinnanud asjas olevaid tõendeid kogumis ning õigesti jõudnud järeldusele, et asjaoludeks, mis soodustasid hagejal kutsehaiguse väljakujunemist töötamise perioodil kostja juures, olid lubatust suuremate raskuste tõstmine ning tööandja poolt tervisekontrolli mittekindlustamine. Apellandi väite kohaselt oli hagejal Põlva POÜ-sse tööle asumise ajaks pikaajaline töökogemus lüpsjana ja tal olid ilmnenud terviserikked ning kuna ta jätkas liigsete raskuste teisaldamist, siis tuleb kostja vastutuse määramisel arvestada TsK § 462 lg 1 ja vähendada hüvitise suurust või keelduda üldse selle väljamõistmisest. Vastavalt TsK §-ile 462 lg 1 kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest tuleb hüvitise suurust vähendada või keelduda hüvitisest kahju eest. Seega peab selleks, et kohalduks TsK § 462 lg 1, olema tõendatud kannatanu enda raske ettevaatamatus. Antud juhul ei ole tõendatud hageja enda raske ettevaatamatus tal kutsehaiguse väljakujunemises. Nähtuvalt asja materjalidest, asus hageja tööle Põlva POÜ-sse 12.03.1993 ning töötas seal kuni 11.05.1999. Asjaolu, et ta viibis perearsti teatise kohaselt haiguslehel 31.10.1997 – 03.12.1997 diagnoosiga omarthrosis sin., epicondylitis bil., ei tõenda seda, et hageja pidi aru saama tal väljakujunevast kutsehaigusest ning sellest, et tööd jätkates ta ise aitab kaasa kutsehaiguse väljakujunemisele. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et perearst oleks selgitanud hagejale, et tegemist on väljakujuneva kutsehaigusega ning töö jätkamisega soodustab ta ise haiguse tekkimist. Ebaõige on apellandi väide, et kuna 1997. aastal pärast seda, kui hageja oli ravil füüsilisest ülekoormusest tingitud liigeshaiguse diagnoosiga, ei keelatud tal lüpsjana töötada, siis peeti töötingimusi tema tervisele ohututeks ning tööandja poolt tervisekontrolli korraldamine ei oleks välistanud hagejal kutsehaigusest tingitud töövõimetuse saabumist. Korrapäraste arstlike läbivaatuste eesmärgiks on vältida kutsehaigusi ning läbivaatuste läbiviimisel sellest eesmärgist ka lähtutakse, s. o isiku tervise kontrollimisel arvestatakse konkreetsel töökohal esinevaid kutsehaiguse riske. Perearsti poolt haiguse diagnoosimine ja ravi ei ole suunatud eesmärgile vältida kutsehaigusi, s. o perearst ravib, kuid ei kontrolli isiku tervist arvestades konkreetsel töökohal esinevaid kutsehaiguse riske. Samuti ei kontrolli perearst töötingimusi tööohutuse seisukohalt. Lähtudes eeltoodust, on ebaõige apellandi seisukoht, et tööandja poolt tervisekontrolli korraldamine ei oleks välistanud hagejal kutsehaigusest tingitud töövõimetuse saabumist ning, kuna perearst ei keelanud hagejal töötamist lüpsjana, siis olid töötingimused ohutud.

Õige on maakohtu seisukoht, et kostja õigusvastane tegevus seisnes muuhulgas selles, et hageja pidi teisaldama lubatust suuremaid raskusi ning apellatsioonkaebuses esitatud vastupidised väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Asjaolu, et kostja ei andnud eraldi korraldust kärud maksimaalselt täis laadida, ei vabasta teda vastutusest. Hageja seletuse ja tunnistajate M. Semmi ja J. Hinrikuse ütlustega on tõendatud, et lubatust suuremate raskuste teisaldamine tulenes vältimatult tööprotsessi olemusest. Samuti oli kostja teadlik sellest, et töötajad teisaldavad lubatust suuremaid raskusi, kui ta ei võtnud midagi selle vältimiseks ette. Vastavalt „Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse“ §-ile 3 enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Seega tuleb lähtuda menetluskulude jaotamisel kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §-ist 60 lg 1 ning vastavalt nimetatud paragrahvile jäävad apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja on esitanud taotluse õigusabikulu 1400 krooni väljamõistmiseks ning see tuleb rahuldada osaliselt. Vastavalt kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §-ile 61 lg 1 p 1 mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulutused tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni 5 % hagi rahuldatud osast hagejale. Hagi hinnaks on käesolevas asjas 24 692.60 krooni (10 034 + 42.60 + 14 616 = 24 692.60) ning 5 % sellest 1234,60 krooni. Maakohus on välja mõistnud õigusabikulu katteks 730 krooni, seega vastavalt seadusele saab kostjalt veel välja mõista hageja kasuks apellatsiooniastmes kantud õigusabikulu katteks 504.60 krooni.

Maili Lokk

Agu Timmi

Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.