Võlaõigus › Muud

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnista. .a. sõlmitud võlakohustuses kinnitasid hageja ja kostja, et ettevõte kelle direktoriks oli HV-V ja firma , kelle direktoriks oli AK, vahel tekkisid lepingulised suhted ja hageja võtab lepingulistest suhetest tulenevad kohustused endale kui füüsilisele isikule täitmiseks. Kostja leiab, et ettevõtte ja firma suhted kuni võlakohustuse koostamise päevani ei ole võlatunnistuse läbivaatamisel enam olulised, kuna võlakohustus puudutab füüsliste isikute vahel tekkinud suhteid. Võlakohustuses on märgitud, et võlakohustus tühistab kõik pooltevahelised varasemad suulised ja kirjalikud kokkulepped. Hageja väide, et pooled kirjutasid võlakohustusele alla juriidiliste isikute esindajatena on väär. Võlakohustuse lõpus on märgitud poolte nimed, puudub viide juriidilistele isikutele. Võlakohustuse vormistamisel osalev AS on juriidilise isiku nimena märgitud. Kostja palub jätta hagi rahuldamata, kohtukulud jätta hageja kanda.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja vande all antud seletused, tunnistajate ütlused, uurinud ja hinnanud kõiki esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et hagi tuleb rahuldada. Asja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus selles, et ettevõte o, kelle direktoriks oli hageja, ja ettevõte kelle direktoriks oli kostja, vahel oli sõlmitud metallitoodangu hoiuleping, mille kohaselt hoidis ettevõte Kankord oma metallitoodangut ettevõtte hoiuplatsil . Kostja seletustega on tõendatud, et hoiuleping oli sõlmitud kirjalikult. Ka hoiulepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi § 421 lg 1 sätestas ettevõtete vahel, kuna hoiule antud vara väärtus oli suur, kohustuse sõlmida kirjalik leping. Asja materjalidest nähtub, et ettevõtete ja vahel tekkis ettevõtetevahelistest äritehingutest vaidlus, mille lahendamiseks pöördus kostja AS poole. AS tutvus ettevõtete vahelise äridokumentatsiooniga, pidas pooltega läbirääkimisi ning selle tulemusel allkirjastati .a. võlakohustus (tlk 8; tõlge tlk 9). Poolte vahel on vaidlus selles, kas .a. sõlmitud võlakohustuses leppisid pooled kokku juriidiliste isikute esindajatena hoiulepingust tuleneva kahju hüvitise suuruse ja selle tasumise või selles, et hageja füüsilise isikuna tasub kostjale kui füüsilisele isikule ettevõtete vahel sõlmitud hoiulepingust tuleneva kahju hüvitise. Poolte vande all antud seletustest nähtub, et hageja mõistis võlakohustuse sõlmimisel, et fikseeritakse ettevõtte võlgnevus ja

maksekohustus ettevõtte ees, kostja mõistis, et võla suuruse ja tasumises leppisid kokku pooled kui füüsilised isikud. Võlakohustuse sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 64 lg 1 kohaselt tehingu tõlgendamisel lähtutakse tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Kohus osutab, et poolte tahe tuleb välja selgitada lähtudes kõigist esitatud asjaoludest. Asja materjalidele lisatud võlakohustusest (tlk 8; tõlge lk 9) nähtub, et .a. eelnimetatud ettevõtete juhid, hageja ja kostja, fikseerisid võlakohustuses, et ettevõtte juures hoiul olnud metallitoodangu lõplikul kättesaamisel on ettevõttele kuuluva metallitoodangu puudujääk ligikaudu 400 tonni ulatuses. Seega on võlakohustuse alguses fikseeritud, et poolte poolt juhitud ettevõtete vahel sõlmitud hoiulepingu järgi ei ole hoiule antud vara täies ulatuses hoidja juures säilinud. Järgnevalt lepiti võlakohustuses kokku, et hageja poolt kostjale tasutav võlasumma, võttes arvesse kõiki kuni .a. teostatud pooltevahelisi tasaarvestusi moodustab 68 500 USD. Võlakohustusega lepiti kokku, et tavakorras on hagejal õigus tasuda võlasumma korraga või osade kaupa. Hageja tasub võla ülekandega kostja poolt näidatud pangakontole või annab selle sularahas kostjale üle. Kuna kohustise täitmise ja tingimuste kokku leppimisel kasutatakse poolte nimesid on kostja asunud seisukohale, et hageja võttis võlakohustuses märgitud ettevõtte kohustise ettevõtte ees endale kui füüsilisele isikule täitmiseks, kostjale kui füüsilisele isikule. Kostja vastuväidetest nähtub sisuliselt, et kostja on seisukohal, et ettevõte poolt on kostjale loovutatud nõue ettevõtte vastu, samas on ettevõte võla ülekandnud hagejale. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 216 lg 1 järgi on nõude loovutamine kreeditori poolt teisele isikule lubatud. Kui see ei ole vastuolus seaduse või lepinguga või kui nõue ei ole seotud kreeditori isiksusega. TsK § 217 lg 1 kohaselt teisele isikule nõude loovutanud kreeditor on kohustatud temale üle andma nõudeõigust tõendavad dokumendid. TsK § 220 lg 1 kohaselt võib võlgnik oma võla teisele isikule üle kanda ainult kreeditori nõusolekul. TsK § 221 järgi nõude loovutamine ja võla ülekandmine, mis põhinevad kirjalikult teostatud tehingul, peavad olema teostatud samuti kirjalikus vormis. Kuna vaidlus puudub selles, et võlgnevus tekkis kirjalikult vormistatud hoiulepingust, pidanuks ka nõude loovutamine ja võla ülekandmine toimuma kirjalikult. Asjas taoliste tahteavaldustega tehinguid esitatud ei ole ja hageja seletustest nähtub, et ta ei ole kunagi andnud tahteavaldust, et ta võtab endale kui füüsilisele isikule kohustuse tasuda ettevõtte võlgnevuse ettevõtte ees. Tunnistaja PR, kes oli ettevõtetevahelise vaidluse lahendajaks AS-i poolt, ütlustest nähtub, et vaidluse poolteks olid juriidilised isikud ja , kelle vahel oli sõlmitud metelliäriga seotud lepingud. Tunnistaja PR ütluste kohaselt ettevõtete vahelise vaidluse lahendamiseks, mis tulenes luhtunud metalliärist, võttis ettevõte endale rahalised kohustused ettevõtte ees. Tunnistaja PR ütluste kohaselt oli tema mõnel korral raha vastuvõtjaks-üleandjaks ettevõtete vahel. Tunnistaja SR, kes oli ettevõtetevahelise vaidluse lahendajaks AS-i poolt, ütluste kohaselt sõlmiti ja allkirjastati samuti võlakohustus ettevõtete ja vahel. Arvestades kõiki asjas esitatud tõendeid leiab kohus, et võlakohustus sõlmiti ettevõtete ja vahel ning seetõttu võttis ka võlakohustuses märgitud võlgnevuse tasumise kohustuse ettevõttele ettevõte .

Kohus leiab, et kuigi asja materjalidele lisatud tõenditest (tlk 91; tõlge tlk 92) nähtub, et PRon kostjale üle andnud 3- l korral ( .a., .a. ja .a.) hageja poolt kostjale üleandmiseks saadud summad, füüsiliste isikute, poolte, nimesid on kasutatud ka võlakohustuses ning ASiga on lepingu sõlminud kostja (tlk 118), ei kummuta need tõendid veenvalt eelpooltoodud tõendeid, et võlakohustus sõlmiti ettevõtete vahel. Kohus osutab ka asjaolule, et .a. sõlmitud võlakohustuses käsitletakse läbivalt ettevõtetevahelisi suhteid. See tuleneb võlakohustuse esimesest lõigust, mis käsitleb ettevõtetevahelisest hoiulepingust tulenevat hoiule antud vara mittesäilimist, teisest lõigust milles viidatakse pooltevahelistele tasaarvestustele (puudub vaidlus, et poolte kui füüsiliste isikute vahel mingeid tasaarvestusi tehtud ei ole), kuuendast lõigust, mis käsitleb tasu saamisega seonduvat (hageja ütlustest nähtub, et ettevõtete vahel oli metalliäri tehing seonduvalt ) ning võlakohustuse eelviimasest lõigust, milles on viide pooltevahelistele varasematele suulistele ja kirjalikele kokkulepetele (asjas puudub vaidlus, et poolte kui füüsiliste isikute vahel, mingeid kokkuleppeid varasemalt ei ole tehtud). Kohus leiab, et kostja väited, mille kohaselt on tunnistajate ütlused ebausaldusväärsed on paljasõnalised. Asja materjalidest nähtub, et AS-i , kui sõltumatu läbirääkija poole, poolte juhitud ettevõtete vahel tekkinud vaidluse lahendamiseks pöördus kostja. Asjaolu, et AS esindajad kui tunnistajad ei toetanud ütlustega kostja väiteid, ei ole tunnistajate ebausaldusväärsuse aluseks. Seega tuleb hagi rahuldada ja tuvastada, et .a. sõlmitud võlakohustusega ei võtnud endale võla tasumise kohustust kostjale hageja kui füüsiline isik. Kuna nimetatud asjaolu on tõendamist leidnud, siis puudub vajadus käsitleda hageja alternatiivset nõuet. Kostja seisukoha kohaselt on hagihinnaks 827 480 krooni (tlk 44), millega kohus nõustub. .a. määrusega on hageja vabastatud riigilõivu tasumisest riigituludesse summas 30 000 krooni. Hageja on tasunud riigilõivu .a. maksekorraldusega 9800 krooni ja .a. maksekorraldusega 200 krooni. Arvestades asjaolu, et hagi tuleb rahuldada tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tasutud riigilõiv 10 000 krooni ja riigituludesse tuleb kostjalt välja mõista 30 000 krooni. Hageja on oma esindajale tasunud osutatud õigusabi eest kviitung orderi nr ja järgi kokku 17 700 krooni. Arvestades asjas toimunud istungite arvu, esitatud kirjalikke seisukohti ja vaidluse keerukust ning juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku §-st 3 ja kehtinud TsMS §-st 61 lg 1 p 1 leiab kohus, et põhjendatud on kostjalt hageja kasuks välja mõista õigusabikulude katteks 10 000 krooni.

Krista Kirspuu Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.