Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere, Margo Klaar
Kohtuasi
HP hagi AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali vastu kindlustushüvitise ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
889,92 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
HP apellatsioonkaebus
Harju Maakohtu 17. veebruari 2017. a otsus
Hageja HP (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Asso Prii Kostja AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal (registrikood 12831829), lepinguline esindaja vandeadvokaat Alar Urm
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda HP apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
Edasikaebamise kord ja selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest alates. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti seisukohti ja vastuväiteid teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud 1(5)
tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja menetluse käik
1.HP (hageja) esitas 6. juulil 2016. a Harju Maakohtule AB “Lietuvos draudimas“ Eesti filiaali (kostja) vastu hagi, milles palub välja mõista kindlustushüvitis 824 eurot ja viivis põhinõudelt alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
2.Hagiavalduse kohaselt oli hageja ja kostja vahel sõlmitud reisikindlustusleping nr 500000000127768 kindlustusperioodiga 31. oktoober 2014. a – 30. oktoober 2015. a. Hageja broneeris reisi Maltale algusega 11. august 2015. a ja tasus selle eest 12. juunil 2015. a. 28. juulil 2015. a toimus plaaniline arsti vastuvõtt seoses hageja poolt 14. mail 2015. a läbielatud liiklusõnnetusega, kus ilmnes vajadus täiendava hageja jaoks ettenägematu operatsiooni järele. Operatsiooni kuupäevaks määrati esimese võimalusena 11. august 2015. a, s.o plaanitud reisi alguskuupäev, mistõttu ei saanud hageja reisile minna. Hageja esitas kahjuavalduse kostjale ning palus kindlustuslepingu alusel hüvitada reisi ärajäämisest tingitud kahju summas 824 eurot.
12.augustil 2015. a tegi kostja teatavaks keeldumisotsuse.
3.Hageja esitas 17. mail 2016. a avalduse Eesti Kindlustusseltside Liidu (EKSL) lepitusorganile, paludes lahendada vaidlus. Lepitusorgan tunnistas 14. juuni 2016. a otsusega lepituse edutuks, kuna vaatamata lepitaja ettepanekule keeldus kostja kindlustushüvitise väljamaksmisest.
4.Kindlustusjuhtumi toimumist tõendab 28. juuli 2015. a arsti vastuvõtu ambulatoorne epikriis, mille kohaselt määras raviarst hagejale operatsiooni 11. augustile 2015. a staatilise kruvi eemaldamiseks, samuti arstitõend, mille kohaselt ei saa hageja reisile minna. Hagejale ei olnud 11. augustil 2015. a teostatud operatsioon mingil viisil ettenähtav ega arvestatav kuni 28. juuli 2015. a vastuvõtu toimumiseni, sh puhkusereisi eest tasumisel 12. juunil 2015. a. Kuivõrd reisi ärajäämise põhjuseks on
11.augusti 2015. a operatsioon, mitte 14. mai 2015. a liiklusõnnetus, siis ei ole tegemist reisikindlustuse tingimuste 8.1.4 (b) olukorraga. Hageja ei pea eeldama, et talle minevikus teostatud meditsiinilised protseduurid tingivad vajaduse ettenägematuteks protseduurideks tulevikus. Hageja on end kindlustanud kostja juures ettenägematute protseduuride esinemise tõttu tekkiva kahju vastu. Hageja näol on tegemist eriteadmisteta isikuga, kellele ei pea olema aimatav ja ettenähtav, et liiklusõnnetuse tagajärjel saadud tervisekahjustus, mille osas on teostatud vajalikud meditsiinilised protseduurid, sh operatsioonid, vajab ligi kolm kuud pärast liiklusõnnetuse toimumist ja ravi, veel täiendavat operatsiooni. Ainuüksi 14. mail 2015. a liiklusõnnetuse tulemusel saadud vigastus ei oleks takistanud kolm kuud hiljem hagejal reisile minekut. Reisi ärajäämise tingis ootamatu ja ettenägematu vajadus täiendava operatsiooni järele.
5.Hageja hinnangul on käesolevas menetluses tegemist põhimõttelise küsimusega, kas igasugune varasem trauma või haigus on käsitletav kindlustusandjat hüvitamise kohustusest vabastava alusena, kui kindlustusjuhtumi toimumine on mingil viisil seotud varasema trauma või haigusega ning seda isegi juhul, kui kindlustusvõtja ei saanud ega pidanudki ette nägema sellise kindlustusjuhtumi toimumist. Maakohtu otsus
6.Harju Maakohus jättis 17. veebruari 2017. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
7.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel vaidlus selle üle, kas hagejal
11.augustil 2015. a toimunud operatsioon staatilise kruvi eemaldamiseks, on käsiteletav kindlustusriskina, mille vastu hageja kindlustatud oli. VÕS § 423 lg 2 2(5)
kohaselt on kindlustusrisk oht, mille vastu kindlustatakse. Kindlustustingimuste nr R100/2011 p 8.1.2 a) tulenevalt peab kindlustushüvitise saamiseks reisi ärajäämise põhjuseks olema vahetult enne reisi algust toimunud kindlustatud isiku ootamatu ja äge haigestumine.
8.Kohus selgitas, et kindlustusandja kohustuseks on tõendada, et tegemist on kindlustuskaitse alt välistatud sündmusega, mille puhul ta vabaneb täitmise kohustusest. Kohus tegi kostjale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et hageja jalga paigaldatud kruvide eemaldamise näol on tegu kindlustuskaitse alt välistatud sündmusega ehk et tegu ei ole ootamatu haigestumisega. Kostja esitas kohtule kahe eksperdi, kelleks on hageja raviarst dr TS ja ortopeed dr KK, arvamused tõendamaks, et tegemist ei olnud ootamatu haigestumisega, vaid plaanilise raviga. Maakohus leidis, et raviarsti arvamus tõendab, et tegemist ei olnud ootamatu haigestumisega ei 28. juulil 2015. a ega 11. augustil 2015. a. 28. juuli 2015. a visiidi eesmärk oligi määrata kindlaks, millal toimub kruvi eemaldamine. Sama kinnitab kostja hinnangul ka teise spetsialisti ortopeed dr KK arvamus. Kohus leidis, et kuivõrd mõlema spetsialisti arvamusest nähtuvalt ei olnud operatsiooni tegemine ilmtingimata vajalik just selle toimumise päeval 11. augustil 2015. a, mis langes kokku ka varasemalt broneeritud ja 12. juunil 2015. a tasutud reisi alguskuupäevaga, millest hageja oli teadlik 28. juulil 2015. a toimunud plaanilisel arsti vastuvõtul, kus operatsiooni aeg kokku lepiti, siis ei saanud kohtu hinnangul tegu olla kuidagi ootamatu haigestumisega vaid plaanilise operatsiooniga, mille toimumise kuupäeva osas, nagu nähtub hageja raviarsti arvamusest, oli hagejal võimalik kaasa rääkida ja seda ka hilisemale kuupäevale lükata. Mõlema eksperdi arvamusest nähtuvalt ei oleks operatsiooni edasi lükkamine ohustanud kuidagi hageja tervist. Hageja ei ole kohtule esitanud vastupidiseid tõendeid, et operatsiooni edasilükkamine oleks ohustanud hageja tervist.
9.Kohus leidis seega, et tõlgendades kindlustustingimuste nr R100/2011 p 8.1.2 a), mille kohaselt peab kindlustushüvitise saamiseks reisi ärajäämise põhjuseks olema vahetult enne reisi algust toimunud kindlustatud isiku ootamatu ja äge haigestumine, mõistliku isiku positsioonist lähtudes, ei saa pidada ootamatuks haigestumiseks operatsiooni, mille toimumise aja osas sai hageja ise kaasa rääkida. Lähtudes eelnevast asus kohus seisukohale, et reisi ärajäämise põhjuseks ei olnud ootamatu ja äge haigestumine kindlustingimuste 8.1.2. a) mõttes, seega tegu ei ole kindlustusjuhtumiga ning kostjal puudub kohustus hageja ärajäänud reisikulusid summas 824 eurot hagejale hüvitada.
10.Kohus nõustus ka kostja seisukohaga, et kui isegi 11. augusti 2015. a operatsiooni puhul oleks tegemist kindlustusjuhtumiga, siis vabaneks kostja kindlustuslepingu täitmise kohustusest VÕS § 445 lg 1 alusel. VÕS § 445 lg 1 sätestab, et kui kindlustusvõtja rikub käesoleva seaduse §-s 443 sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusjuhtum toimub pärast ühe kuu möödumist ajast, mil kindlustusandja oleks pidanud teate kätte saama, välja arvatud juhul, kui ta teadis ajal, mil ta oleks pidanud teate kätte saama, kindlustusriski võimalikkuse suurenemisest või pidi seda teadma. VÕS § 443 alusel kindlustusvõtja peab kindlustusriski võimalikkuse suurenemisest viivitamata kindlustusandjale teatama, välja arvatud juhul, kui kindlustusriski võimalikkuse suurenemise põhjustas üldiselt teadaolev asjaolu, mis ei mõjuta üksnes selle kindlustusvõtja kindlustusriski. Kohus oli seisukohal, et vahetult enne reisi planeerimist toimunud vigastus ja haiglaravi on muudatused, mis võivad mõjutada kindlustusriski suurenemist. Raske vigastus ja operatsioon ei ole üldiselt teadaolevad asjaolud, mis ei suurenda kindlustusriski, mille puhul ei peaks kindlustusandjat teavitama. Puudub vaidlus, et hageja broneeris reisi 3. juunil 2015. a, s.o samal päeval, mil hageja lahkus haiglast ning juba samal päeval hageja kukkus kodus ja ta hospitaliseeriti haiglasse uuesti kuni 10. juunini 2015. a. Seega pidi olema hagejale 3(5)
teada, et hagejal esinev vigastus võib suurendada kindlustusriski ja võib olla takistuseks reisile minemiseks. Kohus nõustus kostjaga, et hageja oleks pidanud kostjat teavitama pärast reisi broneerimist, et reistõrke risk on oluliselt suurenenud. Apellatsioonkaebus
11.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonikaebuse ning palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda.
12.Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus hagi rahuldamata jättes hinnanud ebaõigesti poolte väiteid ning esitatud tõendeid. Samuti on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, mis on viinud ebaõige lahendini.
13.Hageja on olnud seisukohal, et kuivõrd talle 28. juulil 2015. a määratud ning 11. augustil 2015. a teostatud operatsioon ei olnud talle reisi broneerimise hetkel teada ega mingil viisil ettenähtav, siis on tegemist kindlustusjuhtumiga ning kostjal on kohustus kindlustushüvitisena talle reisi maksumus hüvitada.
14.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuivõrd hagejal oli võimalik kaasa rääkida operatsiooni kuupäeva määramisel, siis ei ole tegemist ootamatu ja ettenägematu haigestumisega. Esiteks ei olnud hagejale mingil viisil teada, et operatsiooni on võimalik ja ohutu teostada ka hiljem – sellisest võimalusest ei olnud 28. juuli 2015. a visiidil raviarst dr S juttu ning operatsioon määrati esimesele vabale võimalusele. See, et hiljem on kostja esitanud tõendeid, et teoreetiliselt oleks olnud lubatav operatsiooni sooritada ka mõni nädal hiljem, ei oma tagantjärele enam mingit tähendust, kuna konkreetsel ajahetkel, s.o visiidil sai hagejale teatavaks vajadus sooritada operatsioon ning raviarst dr S soovitus oli lõigata esimesel võimalusel, milleks oli 11. augustil 2015. a. Kostja ei ole esitanud tõendeid ning dr S poolt kostjale antud vastusest ei nähtu, et hagejal oleks olnud valik sooritada operatsioon hiljem
15.Teiseks, on liiklusõnnetuse või muu trauma läbi kannatada isiku põhihuviks teha kõik endast olenev, et saavutada võimalikult kiiresti liiklusõnnetuse eelne tervislik seisund. Puudub igasugune mõistlik põhjus, miks hageja, olles saanud teada, et liiklusõnnetuse tagajärjel saadud jalavigastuse paranemisel on tekkinud komplikatsioonid, mis vajavad kirurgilist sekkumist, peaks otsustama sellegipoolest suunduda puhkusereisile ning lükkama operatsiooni edasi.
16.Kohtu seisukoht, et ootamatuks haigestumiseks ei saa pidada operatsiooni, mille toimumise aja osas sai hageja ise kaasa rääkida, ei ole loogiline ega põhjendatud. Hagejale on arusaamatu, kuidas välistab teoreetiline võimalus operatsiooni aega valida selle, et operatsioon oli hagejale ootamatu. Kindlustus peaks tagama ka kindlustusvõtjale mõistliku võimaluse otsustada, et ta ei suundu reisile, tuginedes talle teatavaks saanud asjaoludele ja vajadusele minna operatsioonile. On selge, et hageja ning raviarsti jaoks ettenägematu asjaolu – luumurru mitteparanemine – mis vajab kirurgilist sekkumist (operatsioon), on nii meditsiinilises mõttes kui ka tavainimese arusaama kohaselt käsitletav „ootamatu haigestumisena“.
17.Hagejale kindlustusriski võimalikkuse suurenemisest teatamata jätmise etteheite tegemine ei ole põhjendatud olukorras, kus hageja ei teadnud ega pidanudki teadma, et talle 2015. a mais tehtud operatsiooni järgselt võib tekkida vajadus mingite täiendavate operatsioonidele järele, s.o tuua kaasa kindlustusriski suurenemise. Menetluses ei ole esitatud ka ühtegi tõendit selle kohta, et hageja oleks pidanud nimetatud asjaoluga arvestama. Hageja juhib tähelepanu, et kostja sõlmis 1. novembril 2015. a hagejaga uue 365-päeva pikkuse perioodiga reisikindlustuslepingu, kuigi talle pidid 14. mail 2015. a toimunud liiklusõnnetuse asjaolud olema selged hiljemalt 12. augustil 2015. a. Järelikult ei pidanud kostja hagejaga toimunud liiklusõnnetuse tulemusel saadud vigastust selliseks asjaoluks, mis kindlustusriski võimalikkust suurendaks ning ta ei peaks võimalikuks hagejale kindlustuskatet pakkuda. Ringkonnakohtu seisukoht 4(5)
18.Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda.
19.Hageja esitas kohtusse raha maksmisele suunatud hagi ning nõudis kostjalt kindlustushüvitise maksmist. Kuna tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole, menetles maakohus hagi TsMS § 405 lg 1 järgi lihtmenetluses. Seetõttu on edasikaebeõigus maakohtu otsusele piiratud. TsMS § 637 lg 21 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi, või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
20.Vaidlusaluses asjas ei ole maakohus andnud TsMS § 442 lg-s 10 sätestatud luba otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses.
21.Ringkonnakohtu hinnangul ei esine TsMS § 637 lõikes 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Maakohus ei ole otsuse tegemisel kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõigust ega hinnanud selgelt ebaõigesti tõendeid. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul jõuda maakohtu otsuses märgitust teistsugustele järeldustele.
22.Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.