Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv
Määruse tegemise aeg ja koht
28.03.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-111934
Kohtuasi
Comtrade OÜ hagi Stafit OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.01.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Comtrade OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind
1614.29 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant Comtrade OÜ (registrikood 12622132), seaduslik esindaja juhatuse liige MK Kostja/vastustaja Stafit OÜ (registrikood 10239446), lepinguline esindaja Anatoli Orlovski
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Keelduda menetlusse võtmast Comtrade OÜ apellatsioonkaebust Harju Maakohtu 30.01.2017 otsuse peale.
Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest. Riigikohtus võib hagimenetluses menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja kaebusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama
1(5)
kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud
1.07.07.2016 esitas hageja maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt välja võlgnevuse 1614.29 eurot, so põhivõlg 1161.36 eurot ja viivis 39 päeva eest summas 452.93 eurot. Kostja omandas poolte kokkuleppel hagejalt kaupa (tööriideid) edasimüümise eesmärgil. Hageja esitas kauba eest kostjale 09.12.2015 arve nr 97 kokku 1161.36 euro tasumiseks hiljemalt 23.12.2015. 06.01.2015 oli hageja koostanud kostjale arve nr 53 4061.88 euro tasumiseks kauba eest, mille kostja valis välja hageja pakutud toodetest. Tooted anti kohe kostja valdusesse. Maksmine pidi toimuma 60 päeva jooksul, et kostjal oleks piisavalt aega kaupa realiseerida. 04.05.2015 soovis hageja viia kauba kostja juurest ära, paludes eelnevalt aruannet kauba koguste üle erimeelsuste vältimiseks. 10.05.2016 saatis kostja hagejale aruande müüdud kauba koguste ja summadega. Kostja pidi hagejale tasuma 432 eurot, mille ka tasus. Hageja käis kostja juures kaubal järel, kuid kokkuleppel kostjaga jättis edasi müüki arvel nr 97 näidatud kaubad, mille valis välja kostja esindaja. Kostja juurde jäänud kauba eest koostas hageja hagi aluseks oleva arve. Poolte järgnevas kirjavahetuses asus kostja seisukohale, et ei ole enam huvitatud kauba eest tasumisest ega ole kaupa enda valdusesse soovinudki. Viivisenõude esitas hageja vähendatud suuruses (ainult 39 päeva eest).
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagi aluseks olevad asjaolud on ebaselged. Hageja on nõude alusena viidanud ka kokkuleppele, kuid ei ole täpsustanud, milline kokkulepe, millal ja millistel tingimustel sõlmiti. Hageja ei ole kirjeldanud hagi esitamisele eelnenud faktilisi asjaolusid. Hageja tegeleb tööriiete müügiga alates 1995.a. 2014.a novembri lõpus helistas hageja seaduslik esindaja MK kostja töötajale AT-le ja pakkus tutvumiseks talve tööriiete näidiseid. Hageja tõi näidised kostja kauplusesse. Pakkumisele osta kaup vastas kostja müügispetsialist eitavalt. Kostja ei olnud huvitatud kauba ostmisest ka siis, kui hageja pakkus tasumise tähtaja edasilükkamist 60 päevani. Hageja esindaja kohtus kostja seadusliku esindaja TT-ga, kes selgitas veelkord, et kostja ei ole huvitatud hageja pakutud kauba ostmisest. Detsembris 2014 tuli hageja esindaja kostja juurde ja teatas, et on nõus kostja tingimustega ning toimetas kauba kostja juurde ilma saateleheta. Kostja ei teadnud, kui palju kaupa toodi ega mis hinnaga tuleb müüa. 12.01.2015 saatis hageja e-postiga saatelehe ja arve. Arvesse nr 53 märgitud kauba osas ei olnud pooltel mingit kokkulepet. Kostja helistas kohe hageja esindajale ja küsis kauba kostjale toimetamise kohta – puudus kokkulepe kauba realiseerimiseks kostja poolt. Pärast seda helistas kostja müügispetsialist hageja esindajale ja teatas, et kaup on realiseerimisel. 30.03.2015 palus hageja seaduslik esindaja tasuda kostja müügispetsialistil 50% arvest nr 53. Kostja müügispetsialist tuletas veelkord meelde, et kaup on realiseerimisel ja kostja ei tasu midagi ning kui see hagejale ei sobi, võib ta kauba tagasi võtta. 04.05.2015 edastas kostja hagejale müügiaruande, mille kohaselt kostja müüs 2 talve tööjopet. Pärast tekkinud lahkarvamusi lubas hageja oma kaubale järgi tulla ja selle ära viia. Müügispetsialist on korduvalt hagejale helistanud ja palunud võimalikult kiiresti kaubale järele tulla. 04.05.2015 e-kirjas teatas hageja kauba äraviimise soovist. 08.12.2015 tuli hageja autoga kostja juurde, kuid kaupa ära ei viinud. 09.12.2015 sai kostja arve nr 97, kus on arvestatud kahte kostja müüdud talve tööjopet. Pooled ei
2(5)
sõlminud ostu-müügilepingut, vaid komisjonilepingu. Seda tõendab arvele märgitu, et kaup kuulub hagejale kuni arve lõpliku tasumiseni, ja hageja 04.05.2016 e-kiri tema tahte kohta kaup tagasi võtta. Viivisenõue on alusetu ja põhjendamatu, kuna selge ei ole, kas tegemist on seadus- või lepingujärgse määraga.
3.30.01.2017 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostjale välja menetluskulude hüvitise 945 eurot. Kohus viitas VÕS § 208 lõikele 1 ja § 692 lõikele 1 ning märkis, et viidatud sätetest ja poolte esile toodud asjaoludest ning tõenditest on selge, et poolte vahel ei olnud müügilepingut, vaid oli komisjonileping. Kuigi kostja vastuväidetest tulenevalt ei soovinud ta hagejalt mingit kaupa müügiks võtta, on kostja siiski möönnud, et müüs hagejalt saadud kaks tööjopet ning et pooled sõlmisid komisjonilepingu. VÕS-i üldsätteid arvestades puudub alus lugeda, et pooled saavutasid kokkuleppe, millest tulenevalt saaks lugeda poolte vahel sõlmituks suulise komisjonilepingu. Poolte esitatust ei nähtu, et nad oleks saavutanud kokkuleppe lepingu olulistes punktides, sh poolte kohustustes. Hageja esitatud tõendid ei tõenda asjaolusid, mille tõendamiseks ta need esitas. Arve nr 53 (t lk 32) tõendab hageja väitel varasema tehingu toimumist, seega on hageja ka ise seisukohal, et arve ei tõenda käesoleva nõude puhul muud kui vaid seda, et poolte vahel on varasemalt toimunud tehing. Arve koostas hageja kostjale selles märgitud 4061.88 euro tasumiseks, arves on kirjas kauba nimetused, kogused, hinnad ja summad ning et kaup kuulub hagejale kuni arve lõpliku tasumiseni. Arve ei tõenda varasema tehingu toimumist ega ka midagi muud peale selle, et hageja võis arve kostjale esitada. Kirjavahetus (t lk 25-29), mis hageja väitel tõendab, et kostja esitas hageja nõudel müügiaruande ja hageja väljendas soovi kaup ära tuua, koosneb 11.05.2016 kostja e-kirjast hagejale, hageja 02.05.2016 e-kirjast kostjale, kostja 09.12.2015 e-kirjast hagejale, hageja 09.12.2015 e-kirjast kostjale, kostja 10.05.2015 e-kirjast hagejale ja hageja 04.05.2015 e-kirjast kostjale. 11.05.2016 e-kirjas (vastus sama päeva hageja e-kirjale, milles hageja selgitab kostjale VÕS § 9 lõiget 1 ja § 11 lõiget 1, § 24 lõiget 1, nõuab kostjalt 1161.36 euro ja 200 euro suuruse viivise tasumist
13.maiks 2016) küsib kostja töötaja poolte vahel sõlmitud dokumenti kokkuleppe kohta kauba müümiseks ning väidet, et sellist dokumenti ei ole olemas. 02.05.2016 ekirjas küsib hageja kostjalt, kas nad on üksteisest väga valesti aru saanud, kui ta väidab, et kostja sooviks oli jätta arvel olevad asjad kostja juurde müüki ja et nii lepiti kokku, kui hageja asju ära viis. Kostja 09.12.2015 e-kirjas küsib kostja, miks hageja oma kaupa, mis oli kirjas arvel nr 97, ära ei viinud. Kiri on vastus hageja sama päeva e-kirjale, milles hageja märgib, et aasta saab läbi ja raamatupidamine on vaja korda saada ning et hageja tegi kostjale kreediti ja kostja juurde jäänud kaubale uue arve ning et kaup on olnud kostja juures juba aasta. Kostja 10.05.2015 e-kiri sisaldab 30.04.2015 müügiaruannet andmetega kahe kaubaartikli kohta. 04.05.2015 e-kirjas märgib hageja, et viiks kauba ära, aga enne sooviks müügiaruannet, et ei tekiks erimeelsusi kauba koguse üle. Sellele e-kirjale vastas kostja 10.05.2015. Kirjavahetusest ei saa tuletada nagu võlgneks kostja hagejale hagis nõutud summa. Pigem tõendab see, et hageja lubas kostja juurde jäetud kauba tagasi võtta (ära viia). Arve nr 97 (t lk 33) tõendab hageja arvates, et ta jättis osa kaupa kostja valdusesse. Arve iseenesest ei tõenda arves märgitud kauba kostja valdusesse jätmist, kuigi arvestades kostja vastust hagile, siis nii see oli. Arvest aga ei tulene kostjale selle tasumise kohustust juhul, kui pooltel puudus kokkulepe selle kohta, et kostja võtab hagejalt müüki arves märgitud kauba. Sellise kokkuleppe olemasolu on aga hageja poolt tõendamata. Kreeditarve nr 96 (t lk 34) tõendab hageja väitel, et ta jättis osa kaupa kostja valdusesse ning et ta oli valmis kõik asjad tagasi võtma. Arve ei tõenda hageja väidetut. Arvest iseenesest ei tulene hageja poolt osa kauba kostja valdusesse 3(5)
jätmine ega ka asjaolu, et hageja oli valmis kõik asjad tagasi võtma. Hageja tõlgendab arveid meelevaldselt. Hageja poolt GH-le (H) antud volikiri (t lk 36) tõendab vaid seda, et enne käesolevat menetlust esindas hagejat GH, kuid sellel ei ole asja lahendamise seisukohalt tähtsust, nagu ka GH 26.04.2016 nõudekirjal kostjale (t lk 36). Kohus viitas VÕS § 29 lõigetele 1 ja 3. Lepingu tõlgendamise eesmärgiks on lepingu sisu välja selgitamine. Praegusel juhul tuleks välja selgitada pooltevahelise komisjonilepingu sisu. Kohus viitas VÕS § 8 lõikele 1 märkides, et antud juhul puuduvad andmed, mis võimaldaksid lepingupoolte kohustusi ja muid olulisi tingimusi kindlaks teha. Poolte esitatust saab teha järelduse, et pooled ei ole kokku leppinud olulistes asjaoludes/tingimustes. Asjaolusid, milles kokku leppimist hageja väidab, kostja eitab ning poolte esitatu alusel ei saa kokkulepet tuvastada. Seega ei ole hageja tõendanud, et poolte vahel oleks olnud võlasuhe, mille kostja jättis täitmata ning kostjal puudub kohustus maksta hagejale arves nr 97 märgitud esemete eest 1161.36 eurot. Kuivõrd kostjal puudub kohustus maksta hagejale arves märgitud summat, puudub hagejal õigus ka viivise saamisele.
4.Menetluskulud jäid TsMS § 162 lõike 1 alusel hageja kanda. Kostja palus hagejalt välja mõista õigusabikulu 9h õigusabi eest (hagiga tutvumine ja vastuse koostamine 4h; kaja koostamine 1h; kaja täienduse koostamine 0,5h; määruskaebuse koostamine 2h; lõplike seisukohtade koostamine 1,5h) 670 eurot + käibemaks ja riigilõivu 275 eurot. Esindaja tunnitasu on 75 eurot. Riigilõivu maksis kostja kaja esitamisel 175 eurot, määruskaebuse esitamisel 50 eurot ja täitemenetluse peatamise taotluselt 50 eurot. Hageja seisukohta menetluskuludele ei esitanud. Kostja õigusabikulud olid kohtu arvates põhjendatud ja vajalikud esitatud ulatuses. Esindaja tehtud toimingud olid kõik vajalikud kostja esindamiseks menetluskulude nimekirjas märgitud ulatuses – kokku 9h, menetluskulude nimekirjast nähtuv tunnitasumäär ei ületa kohtupraktika kohast määra. Lisaks on kostja menetluskuluks kajalt, määruskaebuselt ja täitemenetluse peatamise taotluselt tasutud riigilõivud kokku 275 eurot, mille suurus on sätestatud riigilõivuseaduses (RLS). Kokku on kostja menetluskulud 945 eurot, mis tuleb hagejalt välja mõista. Kuivõrd kostja on käibemaksukohuslane, mõistis kohus menetluskulud välja käibemaksuta.
5.01.03.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada osaliselt või täielikult ja teha uus otsus või saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kaevatavas otsuses on kohus võtnud õigeks sisuliselt kõik kostja lõplikes seisukohtades esitatud väited, k.a sellised, mille hageja on tõenditega ümber lükanud asja lõplikuks lahendamiseks esitatud seisukohtades (müüdud kauba kogused; poolte kokkulepped). Kohus on olulistes punktides jätnud tähelepanuta hageja seisukohad, seega ei ole kohus järginud TsMS § 232 lõiget 1. Samuti on kohus lähtunud pooltevahelise tehingu tõlgendamisel otseselt kostja väidetest, võtmata arvesse hageja selgitusi ja seisukohti ostu-müügi tehingu oluliste tingimuste olemasolust (ostu-müügi tehingule vastavaid täidetud ja kirjavahetusega tõendatud tingimusi ilmneb kaasuses mitmeid, sh hinnaläbirääkimised ja maksetähtaeg; realisatsiooni/komisjonimüügi aluseks olevaid tingimusi esineb üksnes kostja paljasõnalistes väidetes). Seega on kohus ebaõigesti tuvastanud poolte võlasuhte olemuse. Määruse põhjendused
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja muude materjalidega, leiab, et kaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda.
4(5)
7.TsMS § 405 lõike 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Hageja esitas maakohtule hagi, milles nõudis kostjalt põhivõlgnevuse 1161.36 euro ja viivise 452.93 euro väljamõistmist. Kuna vaidlusaluses asjas on tegemist rahalise nõudega, mille hind ei ületa arvestatuna põhinõudelt 2000 eurot ega koos kõrvalnõuetega 4000 eurot, siis on tegemist TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjaga. Viidatud asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lõige 21).
8.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidlusaluses asjas maakohus otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või selgelt rikkunud menetlusõigust või selgelt ebaõigesti tõendeid hinnanud, seega ei kerki küsimust taoliste rikkumiste mõjust lahendile. Maakohus tuvastas kokkuvõtvalt asjakohaselt, et hageja ei suutnud tõendada poolte vahel ostu-müügilepingu sõlmimist, kuid nimelt sellise tehingu tõi hageja esile kostjale arvete esitamise alusena. Maakohus analüüsis seejuures kooskõlas TsMS § 232 lõikega 1 asjakohaselt kõiki esitatud tõendeid kogumis. Kas poolte vahel võis olla sõlmitud komisjonileping, ei ole käesolevas vaidluses tuvastamisele kuuluv õiguslik asjaolu, sest sel alusel hageja nõuet ei esitatud. Ainuüksi asjaolu, et apellant maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus.
9.Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lõike 1 alusel koosmõjus § 639 lõikega 1 kaebuse esitaja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad, kuna apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud kaebust vastustajale vastamiseks.
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.