Kohtu nimetus
Harju Maakohus Kentmanni Kohtumaja
Tsiviilasja number
2-04-1823 (endine nr 2/24-10421/04)
Otsuse kuupäev
11.05.2006.a. Tallinn
Kohtunik
Ene Tsefels
Kohtuasi
AS (enne AS , reg kood XXX asuk XX) hagi AT (ikXXX eluk XXX) vastu võla nõudes 24.04.2006.a. Tallinnas
Asja läbivaatamise kuupäev ja koht Kohtustungil osalenud isikud
Hageja volitatud esindaja JA Kostja AT Kostja volitatud esindaja JB
Kohtuotsuse resolutsioon Hagi rahuldada osaliselt. Välja mõista kostjalt ATlt võlgnevus summas 65000 kr AS kasuks. Kohtukulud jätta poolte endi kanda. Edasikaebe kord Kohtuotsusele on ôigus esitada 30 päeva jooksul apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud XXXsõlmisid (17.11.1994.a ühines ES, 30.03.1995.a. S loovutas nõude AS-le XXX, milline ühines 04.09.1997.a. AS-ga ) ja NA laenulepingu nr 1a summas 26000 kr, intressiga 7% aastas, tagastamise tähtajaga 31.03.1996.a. XXXsõlmisid ETA Pank (E ) ja NA laenulepingu nr 101 summas 40000 kr intressiga 8 % aastas, tagastamise tähtajaga 06.04.1996.a. 05.04.1994.a. sõlmis ETAPank ja kostja käenduslepingu, mille kohaselt kostja vastutas panga ja N.A vahel sõlmitud laenulepingu summas 40000 kr täitmise eest. Pooled ei vaidle selle üle, et tehingute sõlmimise ajal NA ja AT olid abielus. NA suri XXX Pärandvara inventuur on koostatud XXX NA pärandvara kohta on ATle on koostatud pärimistunnistus XXX (t lk 51), mille kohaselt pärandvaraks on: 1⁄2 osa kinnistust XXXX väärtus inventuuri kohaselt 350000 kr; 1⁄2 korteriomandist XXX väärtus inventuuri kohaselt 350000 kr ; 1⁄2 osa sõidukist XXX väärtus inventuuri kohaselt 60000 kr; 1⁄2 rahalisest kohustusest AS ees suuruses 220000 kr; 1⁄2 rahalisest kohustusest AS ees suuruses 213435,97 kr; 1⁄2 rahalisest kohustusest AS ees suuruses 346521 kr Hageja nõue
08.12.2004.a. esitas hageja hagi NA ja AT vastu , milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 65 000 kr ja N A 35000 kr. 15.12.2004.a. kohus keeldus kohtumäärusega N A vastu esitatud hagi menetlusse võtmisest, kuivõrd NA oli surnud . Hagiavalduse kohaselt XXXsõlmisid Epank ja NA laenulepingu summas 26000 kr, intressiga 7% aastas, tagastamise tähtajaga 31.03.1996.a. Laenusaaja on tagastanud laenust 2000 kr, seisuga 22.11.2004.a. moodustab laenu jääk 24000 kr ja intressid perioodi 01.04.1996.a.-31.05.2004.a. eest 13440 kr. Nimetatud laen oli võetud korteri ostuks. Tuginedes PkS § 20 lg 2 vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud kohustuste eest abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Seega saab võlgnevust sisse nõuda ka kostja vara arvelt. Kostja on võla tasumise eest vastutav ka pärijana tuginedes PäS § 130 lg 1, lg 3 ja § 134 (alternatiivne nõue). XXXsõlmisid ETAPank ja NA laenulepingu nr 101 summas 40000 kr intressiga 8&% aastas, tagastamise tähtajaga 06.04.1996.a.Laen on tagastamata. Intressid perioodi 07.04.1996.a.06.04.2004.a. eest moodustavad 25600 kr. Kokku hageja nõue moodustab 65000 kr. 05.04.1994.a. sõlmis ETAPank ja kostja käenduslepingu, mille kohaselt kostja vastutas panga ja N. A a vahel sõlmitud laenulepingu summas 40000 kr, täitmise eest. Hageja on seisukohal, et kostja vastutab käendajana vastavalt lepingu p 4, milles pooled olid kokku leppinud, et käendusleping kehtib kuni laenu ja laenuprotsentide täieliku tagastamiseni. 31.12.2004.a. esitas hageja haginõude muudetult, mille kohaselt palus kostjalt A. T välja mõista võlgnevuse kokku summas 100000 kr hageja kasuks. Hageja palus hagi rahuldada, kohtukulud summas 6000 kr jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista, palus jätta hagi rahuldamata. Kostja on seisukohal, et laenulepingu nr 101 , mille alusel N. A sai laenu 40 000 kr tagastamise tähtaeg oli 06.04.1996.a. Tol ajal kehtinud p 2 järgi kostja käendajana ei vastuta, sest nõue on aegunud, tol ajal kehtinud lg 2 ei luba aegumistähtaega poolte kokkuleppel muuta. Laenust summas 26000 kr kostja ei olnud teadlik. Korterit ega muud ühisvara sel ajal ei soetatud. Kostja ei tea, millise eesmärgiga N. A laenu võttis. Laenu ei võetud perekonna huvides, seega viide PkS § 20 lg 2 ei ole asjakohane. Teatised laenu tagastamise kohta on saadetud aadressil, kus kostja ega NAei elanud juba 1998.aastast. N. A suri . Enne pärandi vastuvõtmist on läbi viidud inventuur. Inventuuri läbiviimise momendil 03.04.2003.a. tehti kindlaks pärandvara ja pärandaja rahaliste kohustuste väärtus. Kostja päris vara kokku 380 000 kr vääruses ja kohustusi kokku summas 389978,48. Seega pärandaja kohustused ületasid pärandvara väärtuse. Tuginedes PäS § 130 lg 3 on kostja seisukohal, et ta ei ole kohustatud tasuma pärandaja võlgasid oma vara arvelt. Pärandvara oli väiksem, kui pärandaja kohustused. Tuginedes asjaolule, et intressi esimese laenulepingu järgi on arvestatud kuni 16.01.1998.a. ja teise laenulepingu järgi 16.01.1996.a., väidab kostja, et laen on hoopiski kustutatud. Kostja palus kohtukulud , so kulud õigusabile summas 5000 kr , jätta hageja kanda. Kohtu põhjendused Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § - le 2 asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1 juulit 2002.a. kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seega kuuluvad kohaldamisele laenulepingute sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) vastavad sätted. TsMS (kehtib alates 01.01.2006.a.) § 232 lg 1 järgi kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta, lg 2 kohaselt ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. lg 1 kohaselt laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse raha, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa tagastama, lg 2 järgi laenuleping loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist.
Asjaolu, et NA ja KP E pank vahel oli lepinguline võlasuhe, on tõendamist leidnud laenulepinguga nr 1a, milline oli sõlmitud XXX summas 26000 kr, laenu tagastamise tähtajaga 31.03.1996.a. Lepingu p 2 kohaselt sai laenaja laenu korteri ostmiseks, p 3.1. kohaselt laenaja kohustus laenu kasutama sihtotstarbeliselt. PkS § 20 lg 1 kohaselt oma varalise kohustuse eest vastutab abikaasa oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel, lg 2 järgi perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Hageja, tuginedes osundatud lepingu p 2 ja 3.1. väidab, et laen on võetud perekonnahuvides. Kostja hageja väitega ei nõustunud ja väitis, et tema abikaasa poolt võetud laenust teadlik ei olnud. Kohus on seisukohal, et seda, kas kohustus on võetud perekonna huvides, on fakti küsimus ning selle kindlakstegemisel on oluline kohustuse võtmise tegelik eesmärk, s.t kas kohustus on ka faktiliselt perekonna huvides võetud. Tuginedes TsMS § 230 lg 1 lasub hagejal so võlausaldajal kohustus tõenda, et kohustus võeti perekonna huvides, ainuüksi laenulepingu p 4 märgitud laenu sihtotstarve ei tõenda kohustuse võtmist kogu perekonna huvides. Kuna PKS § 20 lg 2 mõtte järgi vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud kohustuse eest solidaarselt ka siis, kui üks abikaasa ei teadnud teise abikaasa poolt laenu võtmisest, peab abikaasade ühise vastutuse tekkimiseks olema kohustus faktiliselt ka perekonna huvides võetud. Seda asjaolu aga hageja tõendanud ei ole. Eelneva alusel asub kohus seisukohale, et asjaolu, nagu oleks laenulepinguga nr 1a XXX alusel võetud laen summas 26000 kr võetud kogu perekonna huvides, asja kohtuliku arutamise käigus piisavat tõendamist leidnud ei ole ja järelikult kostja hageja ees NA poolt võetud kohustuse eest PkS § 20 lg 2 alusel ei vastuta. Kohus leiab, et nimetatud kohus tuleb lugeda NA(pärandaja) oma kohustuseks (PkS § 20 lg 1). PäS § 130 lg 1 (redaktsioonis, milline kehtis 11.02.2002.a.) sätestas, et pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna, lg 3 järgi, kui pärandvarast ei piisa pärandaja kõigi võlgade tasumiseks ning ei ole tehtud pärandvara inventuuri, ega pärandvara eraldatud, on pärija kohustatud tasuma pärandaja võlad ka oma vara arvelt. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kostja NA, (surnud . 7 t lk 50) pärijana on viimase pärandvara vastu võtnud pärandvara inventuuriga (t lk 51-52) XXX, millest nähtuvalt pärandvarast ei piisanud pärandaja kõigi võlgade tasumiseks, leiab kohus, et pärandaja ei ole kohustatud oma lahusvara arvelt tasuma pärandaja laenulepingust nr 1a XXX tulevat kohustust, milline hageja nõude kohaselt moodustab 35 000 kr (põhilaen summas 26000 kr). Seega on õige kostja seisukoht selles, et ta ei ole kohustatud pärandaja võlga oma vara arvelt tasuma. Asjaolu, et NA ja ETAPank vahel oli võlasuhe, on tõendamist leidnud laenulepinguga nr 101 XXX summas 40 000 kr, laenu tagastamise tähtajaga 06.04.1996.a. Osundatud laen on tagatud kostja käendusega, millist asjaolu tõendab XXX sõlmitud käendusleping. Käenduslepingu p 4 kohaselt käendusleping kehtib kuni laenu ja laenuprotsentide täieliku tagastamiseni. TkS § 173 lg 1 sätestab, et kohustised tuleb täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele, § 174 keelab kohustise ühepoolse täitmata jätmise. Asjaolu, et NA on saadud laenust 2000 kr tasunud, on tõendamist leidnud 13.12.1996.a. sularaha sissemakse maksekorraldusega (t lk 85). Seda, et NA oleks oma laenulepingu p 3.2. tuleneva kohustuse laen ja laenuprotsendid tagastada hiljemalt 06.04.1996.a. täitnud, asja kohtuliku menetluse käigus tõendamist leidnud ei ole. TsK 206 lg 1 järgi käenduslepingu järgi kohustub käendaja teise kreeditori ees vastutama selle eest, et see teine isik täidab kohustise kas täielikult või osaliselt, § 207 lg 1 tuleneb, et kohustise mittetäitmise korral vastutavad võlgnik ja käendaja krediitori ees kui solidaarsed võlgnikud, kui käenduslepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. TsK § 211 p 1 sätestab, et käendus lõpeb käendusega tagatud kohustise lõppemisega ja p 2, et kui kreeditor kolme kuu jooksul, arvates kohustise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu; kui kohustise tähtpäeva ei ole määratud või on määratud nõude esitamise momendiga, siis teistsuguse kokkuleppe puudumise korral lõpeb käendaja vastutus ühe aasta möödumisega käenduslepingu sõlmimise päevast.
Käendaja on käenduslepingu p-s 4 kokku leppinud, et käendus kehtib kuni kõigi panga nõuete rahuldamiseni, seega on käenduslepingu p-ga 4 pooled välistanud TsK § 211 p-s 2 ettenähtud võimaluse, et käendus lõpeb juhul, kui kreeditor kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu. Selline lepinguline kokkulepe ei olnud TsK §-ga 211 keelatud. Eelnevat arvestades on ainetu kostja seisukoht hageja nõude aegumisele TsK § 211 p 2 järgi. Asja kohtuliku arutamise käigus on tõendamist leidnud, et vaatamata meeldetuletustele (t lk 17,18,19,20) NA ei ole osundatud laenulepingust tulenevat kohustust kogu ulatuses täitnud, seega ei ole hageja nõudeid rahuldatud. Kõik meeldetuletused ( 06.12.1996, 04.08.1997, 16.09.1997, 28.01.2004.a.) on saadetud aadressil XXX. Kostja vastuväide, et ta ei elanud sellel aadressil 1998.a. on ainetu, sest käendaja kohustus käenduslepingu p 3 kohaselt teatama pangale uue elukoha aadressi. TsK § 188 lg 1 järgi solidaarse kohustuse korral on kreeditoril õigus nõuda täitmist nii kõikidelt võlgnikelt ühiselt kui ka igaühelt neist eraldi võlga täies ulatuses kui ka osaliselt. Seega on hageja õigustatud nõudma kohustise täitmist XXX laenulepingu järgi kostjalt kui käendajalt kogu ulatuses. Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et hageja nõue 65000 kr ulatuses sh põhivõlg 38000 kr kostja kui käendaja vastu, on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostja vastuväide, et kuna kõnealuste laenulepingute alusel on intresside arvestamine lõpetatud, on järelikult võetud laenukohustus täidetud, on paljasõnaline ja kohus jätab selle vastuväite tähelepanuta. Menetluskulud Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kooskõlas kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS §-de 46 p 1, 60 lg 1 jätab kohus poolte kohtukulud poolte endi kanda, kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt. Osaliselt tühistatud Ene Tsefels Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.