lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/2-04-2076/6

Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 03.05.2006

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number
2-04-2076/6
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Võlaõigus › Muud kasutuslepingud
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
03.05.2006
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2335
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
TsMS § 60Toimiku taastamineVÕS § 422Kohustuslik kindlustus ja sundkindlustusVÕS § 452 lg 2Kindlustusandja vabanemine täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuste rikkumise korralTsMS § 231 lg 4Tõendamisest vabastamise alusedTsMS § 657 lg 1Ringkonnakohtu õigused apellatsioonkaebuse lahendamiselTsÜS § 75 lg 1Tahteavalduse tõlgendamineVÕS § 29Lepingu tõlgendamineVÕS § 35 lg 3Tüüptingimuse mõiste

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasja number

2-04-2076

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. mai 2006. a, Tallinn

Kohtukoosseis

Ülle Jänes, Reet Allikvere, Ande Tänav

Tsiviilasi

AS R hagi AS I vastu 280 500 krooni saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 20.12.2005 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS I apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

13.04.2006, avalik kohtuistung

Istungil osalenud isikud

Apellandi esindaja A. H., vastustaja esindaja A.-M. I., kolmanda isiku AS-i H esindaja K. N.

RESOLUTSIOON

Tallinna Linnakohtu 20.12.2005 otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1.AS R esitas 02.04.2004 Tallinna Linnakohtule hagi AS I vastu kindlustushüvitise 280 500 krooni saamiseks, mille palus välja mõista AS-i H kasuks. Hagi kohaselt sõlmisid pooled 07.05.2002 sõidukikindlustuse lepingu hageja kasutuses ning AS-i H omandis oleva sõiduki Saab 9-3 SE kindlustamiseks kindlustusperioodiga 07.05.2002 kuni 06.05.2003. Kindlustusandja väljastas kindlustuspoliisi nr 16557958. Lepingu lahutamatuteks osadeks on sõidukikindlustuse avaldus, kindlustuslepingute sõlmimise üldtingimused ÜU991 ja sõidukikindlustuse üldtingimused TS 20011. Kindlustatud ja soodustatud isikuks märgiti lepingusse sõiduki omanik AS H. Pooled leppisid eritingimusena kokku, et sõiduki registreerimisdokumente, võtmeid (sh immobilaiseri võtmeid) ning signalisatsiooni distantsjuhtimispulte ei tohi jätta sõidukisse. Selle nõude rikkumisel on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitist vähendada või kindlustushüvitise maksmisest keelduda. Omavastutuseks leppisid pooled kokku varguse korral 15%, kuid mitte vähem kui 3000 krooni.

Sarnased lahendid

Võlaõigus
  • 28.07.20262-26-109999/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 28.07.20262-26-15831/4Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 27.07.20262-26-113310/3Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 23.07.20262-26-114920/3Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 21.07.20262-25-114638/14Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja
  • 20.07.20262-25-16087/7Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
VÕS § 37Tüüptingimused lepingu osana
VÕS § 38Tüüptingimus ja eraldi kokkulepe
VÕS § 42 lg 2Tüüptingimuse tühisus
VÕS § 80Leping kolmanda isiku kasuks
2.01.02.2003 murti sisse sõidukit kasutanud hageja töötaja Andrus Väärtnõu elukohta Sõpruse pst 208-15 ning varastati sõiduki võtmed ja registreerimistunnistus. Seejärel varastati majaesiselt platsilt sõiduk. Juhtunu kohta alustati 01.02.2003 kriminaalmenetlust. 02.04.2003 teatas kostja, et keeldub sõiduki varguse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamast. Keeldumist põhjendas kostja sellega, et korterisse sissemurdmise ja sõiduki võtmete murdvarguse fakt ei leidnud kinnitust. Kostja tugines üldtingimuste TS 20011 p-dele 4.1.4 ja 10.2.2.
3.Hageja arvates keeldus kostja alusetult kindlustushüvitise maksmisest. Üldtingimuste TS 20011 p 4.1.4 seitsmendas lauses ja poliisil leppisid pooled kokku, et kindlustusjuhtumiks on sõiduki vargus. Sõiduki varguse faktis vaidlus puudub. Kokkulepitud eritingimus on vastuolus üldtingimuste TS 20011 p-ga 10. Hageja arvates on kostjal õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest ainult juhul kui tuvastatakse sõiduki registreerimisdokumentide, võtmete ning signalisatsiooni distantsjuhtimispultide jätmine sõidukisse. Antud juhul varastati sõiduki võtmed korterist. Ei ole õige, et muukimis- või lõhkumisjälgede puudumisel ei oleks varguse riski vastu kaitset. See tingimus ei vasta võlaõigusseaduse (VÕS) § 452 lg 2 p 2. Hageja täitis üldtingimuste TS 20011 p 8.1.3 kohustust, hoides võtmeid korteris, mis ei tee nende vargust lihtsaks. Tõendatud pole, et korteri uksed oleksid olnud lukustamata.
4.Hageja hindas sõiduki väärtuseks 300 000 krooni, millest arvas maha omavastutuse osa 15%, s.o 45 000 krooni. Kostjal tekkis kindlustushüvitise maksmise kohustus 09.04.2003. Seisuga 22.11.2004 on kostja olnud viivituses 84 nädalat. Tasumisele kuuluv viivis on 25 500 krooni (255 000 x 0,2% x 84, viivise ülempiir 10% maksmisele kuuluvast summas). Vastavalt kasutusrendilepingule ja VÕS § 80 lg-le 1 ja § 425 lg-le 1 on kindlustushüvitise saajaks AS H. Kostja vastuväited
5.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Poliisil märgitud eritingimus on kõigile kindlustusvõtjatele ühine ja see täiendab üldtingimustes toodud hüvitamisest keeldumise aluseid. Tõendamist ei leidnud korterisse sissemurdmine. Kuna sõiduki võtmed varastati, ei tekkinud kostjal hüvitamise kohustust. Võtmete varguse risk ei kuulu kindlustusriski koosseisu. Eritingimus on täiendav sanktsioon üldtingimuste TS 20011 p-s 8.1.3 toodud kohustuste rikkumise puhuks ja see ei välista keeldumise teiste aluste rakendamist. Eritingimusega on tegu juhul, kui selles on eraldi kokku lepitud. Antud juhul on tegu tavalise klausliga. Tõendatud pole, et kindlustusvõtja oleks järginud elementaarset hoolsuskohustust ja lukustanud korteri ukse ja akna. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
6.Tallinna Linnakohus rahuldas hagi. Kohtuotsuse kohaselt kuuluvad antud vaidluses võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 järgi kohaldamisele võlaõigusseaduse sätted, kuna pooled sõlmisid sõidukikindlustuse lepingu enne 01.07.2002, kuid vaidlusalune juhtum leidis aset 01.02.2003. Kohtule esitatud sõidukikindlustuse avaldusest (t.l 12) ja poliisist (t.l 11) nähtub, et hageja soovil kindlustati sõiduk varguse vastu. Selle üle pooltel vaidlus puudub. Vargus üldtingimuste TS 20011 p 4.1.4 tähenduses on sõiduki hõivamine selle omastamise eesmärgil. Juhtumi kohta alustatud kriminaalasja nr 03231700567 materjalist nähtub, et esialgne hinnang teole on vargus, milles kohtul puudub alus kahelda. See vastab ka üldtingimustes TS 20011 kokkulepitud varguse mõistele ja seega kindlustusriskile.

Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kindlustusrisk, milles pooled kokku leppisid, on saabunud. Vaidlus on selles, kas kostjal on õigus hüvitise maksmisest keelduda.

7.Pooltel tuleb oma kohustuste täitmisel juhinduda lisaks sõidukikindlustuse avaldusele kindlustuslepingute sõlmimise üldtingimustest ÜU991 ja sõidukikindlustuse üldtingimustest TS 20011. Üldtingimuste ÜU991 p 1.2 järgi rakendatakse lepingute sõlmimisel kindlustusliikide üldtingimusi, kindlustusliikide lisatingimusi, eritingimusi, s.o täiendavaid kokkuleppeid, mis erinevad üld- või lisatingimustest, ning p 1.3 kohaselt, kui tingimustes esinevad vastuolud ja/või erinevused, siis loetakse ülimuslikeks eritingimusi (p 1.2.3), seejärel kindlustusliigi lisatingimusi (p 1.2.2), kindlustusliigi üldtingimusi (p 1.2.1) ning siis käesolevaid üldtingimusi. Vaidlust pole selles, et üldtingimuste ÜU991 ja TS 20011 puhul on tegemist kostja poolt kasutatavate tüüptingimustega. Kohtule esitatud sõidukikindlustuse avaldusele märgitud eritingimuse kohaselt ei tohi sõiduki registreerimisdokumente, võtmeid (sh immobilaiseri võtmeid) ning signalisatsiooni distantsjuhtimispulte jätta sõidukisse. Selle nõude rikkumisel on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitist vähendada või selle maksmisest keelduda. Sama on sätestatud poliisil. Kostja selgituste kohaselt ei ole tegemist eritingimusega, vaid see on kõigil kostjale esitatavatel sõidukikindlustuse avaldustel ja kostja poolt väljastatavatel poliisidel (t.l 10). Kohtule esitatud üldtingimustes TS 20011 ei ole sellist tingimust sätestatud ega märgitud, et selle tingimuse rikkumise korral on alus kindlustushüvitist vähendada või selle maksmisest keelduda.
8.Üldtingimuste TS 20011 p 10.2.2 kohaselt on kindlustusandjal varguse korral õigus keelduda hüvitise maksmisest, kui kindlustusvõtja ei esita sõiduki registreerimisdokumente, võtmeid (sh immobilaiseri võtmeid) ning signalisatsiooni distantsjuhtimispulte, sh juhul kui võtmed või signalisatsiooni distantsjuhtimispuldid olid varastatud või kaotatud, v.a kui kriminaalmenetluses leiab tuvastamist, et need hõivati röövimise või murdvarguse teel, millest viimaseks ei loeta juhtumit, kui need varastatakse riietuseseme taskust, sh lukustatud, kinninööbitud vm viisil suletud taskust. Murdvarguse all mõistetakse p 4.1.4 kohaselt kindlustusobjektiks oleva vara vargust selle asukohta pääsemist takistanud tõkke või lukustuse kõrvaldamisega lõhkumise või lahtimuukimise teel. Lahtimuukimisena mõistetakse lukustuse õigusvastast avamist või selle kõrvaldamist muukraua vms vahendi abil selliselt, et muukimine on tuvastatav. Lahtimuukimiseks ei loeta lukustuse avamist luku originaalvõtme või selle jäljendiga. Hinnates üldtingimuste TS 20011 p-des 4.1.4 ja 10.2 sätestatud murdvarguse ja muukimise mõisteid ning võrreldes neid samade üldtingimuste p-s 10.2 sätestatud kindlustusandja vastutuse vabastamise alustega, leidis kohus, et nimetatud mõisted on läbivalt ühesed ja kindlustusandjal on p-dest 4.1.4 ja 10.2 tulenevalt suurem võimalus keelduda hüvitise maksmisest kui kokkulepitud risk saabub, st sõiduk on varastatud eelnevalt varastatud võtmetega, kuid samas ei esine viimatinimetatud punktides sätestatud võtmete murdvarguse jälgi. Seega on tõenäosus, et kindlustusandja sellisel juhul kindlustushüvitist ei maksa või vähendab seda, suhteliselt suur. Sõidukikindlustuse avalduses ja poliisil märgitud eritingimus on kindlustusandjale väiksem võimalus keelduda hüvitise maksmisest võrreldes üldtingimustes TS 20011 sätestatuga ning juhinduda tuleb eritingimusest. Antud juhul ei kohaldu kostja poolt viidatud murdvarguse ja muukimisega seonduvad üldtingimuste sätted ja kostja vastutus tuleneb saabunud riski (varguse) realiseerumisest. Kohtu arvates ei ole veenev kostja selgitus, mille kohaselt sõidukikindlustuse avaldusel ja poliisil märgitud tingimuses ei ole eraldi läbi räägitud ja tegu on täiendava üldtingimusega. Kohus nõustus, et üldtingimus võib sisalduda lepingus või VÕS § 35 lg 3 kohaselt lepingu lisas ja määrav ei ole selle nimetus, kuid kui ta kajastub üheselt sõidukikindlustuse avalduses ja poliisil, aga olemuselt muudab poolte vastutuse määra või vastutusest vabastamise aluseid võrreldes üldtingimustega, on tegu VÕS § 38 ja

üldtingimuste ÜU991 p-de 1.2.3 ja 1.3 mõttes eritingimusega. Seetõttu ei pea kohus andma hinnangut kriminaalmenetluses läbiviidud trassoloogia ekspertiisi tulemuste kohta ega poolte väidetele. Tunnistajate A. V. ja E. U. ütlustega leidis tõendamist, et sõiduk oli lukustatud ning sellesse ei jäetud võtmeid ja pulte. Pooltel ei olnud vaidlust hüvitise ja viivise suuruse ning arvestuse üle. Kuna kokkulepitud kindlustusrisk on saabunud, lasub kostjal VÕS § 422 lg-st 1, § 423 lg-test 1 ja 2 ning § 425 lg-st 1 tulenev kohustus maksta kindlustushüvitis 255 000 krooni välja soodustatud isikule AS-ile H. Viivisenõue on põhjendatud ja tõendatud üldtingimuste TS 20011 p-de 8.4.3 ja 8.4.4 kohaselt ning kostjalt tuleb välja mõista viivis 25 500 krooni AS H kasuks. Apellatsioonkaebuse põhjendused

9.Kostja palub apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning mõista hagejalt välja kohtukulud - apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv.
10.Kaebuse kohaselt hindas kohus ebaõigesti kindlustuslepingut, andes sellele sisu, mis ei vasta selles väljendatud poolte tahtele. Apellant nõustub kohtu järeldusega, et sõiduki vargusel võtmete varguse läbi, kui puuduvad murdvarguse jäljed, on kindlustusandja tahe pigem mitte maksta või vähendada kindlustushüvitist. Samas asus kohus väärale seisukohale, et poliisil toodud eritingimuse tõttu ei kuulu asjas kohaldamisele üldtingimuste TS 20011 p-d 4.1.4 ja
10.2.2.Eritingimus seda ei sätesta. Poliisil olev eritingimus ei ole sõnastatud vormis ja viisil, mis välistaks kõikide muude üldtingimustes toodud kahju hüvitamisest keeldumise aluste rakendumise antud lepingus. Eritingimus ei muuda poolte vastutuse määra olemust. Selles pole märgitud, et kindlustuslepingu teised sätted kohaldamisele ei kuulu või et kindlustushüvitise vähendamise või keeldumise õigus on kindlustusandjal ainult eritingimuses kirjeldatud juhul, s.o sõiduki võtmete ja dokumentide sõidukisse jätmisel. Kohtu vastav järeldus on vastuolus otsuses üldtingimuste p-de 4.1.4 ja 10.2.2 alusel tuvastatud kindlustusandja üheselt arusaadava tahtega sõidukikindlustuses, sellele antud õigusliku hinnangu ja TsÜS § 75 lg 1 ja VÕS § 29 lg-tega 1-6. Hageja esindajad ei kinnitanud kindlustuslepingu sõlmimisel erikokkulepet ega teisi hageja poolt kindlustuslepingule omistatud õiguslikke tagajärgi. Vaidlusalune tingimus täiendab üldtingimusi, mitte ei tühista neid. Kohus tuvastas õigesti kostja tüüptingimuse sisu, kuid ei põhjendanud, miks nn eritingimusega pidanuks kostja tüüptingimuste rakendamist oluliselt kitsendama, välistades kindlustuslepingu rakendusalast valdava osa vargusjuhtumeid.
11.Kohus ei arvestanud, et VÕS § 42 lg 2 järgi tuleb kindlustuslepingu tõlgendamisel arvestada hinna ja saadu suhet. Kindlustustingimused on otseselt seotud hinna ja väärtuse suhtega, seega kohtu tõlgenduse järgi peaks kõnesolevas lepingus ka kindlustusmakse olema poliisil märgitust oluliselt suurem. Kostja tahteks ei olnud kitsendada eritingimusega oma õigusi kindlustushüvitist vähendada või selle maksmisest keelduda. Seetõttu on kohtuotsus vastuolus VÕS § 29 lg-ga 2. Tegemist polnud eraldi kokkulepitud tingimusega ja VÕS § 38 kohaldamiseks puudub alus. Kohus ei hinnanud kostja väiteid ja tõendeid, mis käsitlesid sõiduki kasutaja poolt sõiduki võtmete hoidmist. Kohus rikkus kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 231 lg 4 sellega, et ei hinnanud kriminaalmenetluses kogutud tõendeid ning jättis põhjendamatult vastamata nendele tõenditele rajatud kostja põhjendustele. Kriminaalmenetluses ei tuvastatud ukseluku lahtimuukimist ega uksevõtmest koopia tegemist. Apellandi arvates viitab see sellele, et korteri uks ei olnud lukustatud või korteris ei toimunud vargust. Korteri ukse lukustamata jätmine on üldtingimuste TS 20011 p-s 8.1.3 sätestatud hoolsuskohustuse oluline rikkumine. Hageja oli hooletu ja see tõi kaasa sõiduki varguse, mistõttu keeldus kostja õigustatult hüvitise maksmisest. Kindlustuse eesmärgiks on

muuhulgas kahju ennetamine ja kindlustusvõtja peab tegema kõik mõistlikult võimaliku, mis on vajalik sõiduki varguse vältimiseks. Vastused apellatsioonkaebusele

12.Hageja peab oma vastuses apellatsioonkaebust põhjendamatuks ning palub jätta selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Kohus tõlgendas õigesti kindlustuslepingut ega rikkunud menetlusõiguse norme, samuti kohaldas kohus õigesti materiaalõiguse norme.
13.Kolmas isik peab linnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta kaebuse rahuldamata, nõustudes täielikult hageja vastuses märgitud seisukohtadega. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
14.Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaevatava kohtuotsuse tühistamiseks. Küll nõustub kolleegium kaebuse väidetega selle kohta, et linnakohtu hinnang poliisil märgitud eritingimusele on ilmses vastuolus poolte tahtega. See aga ei muuda kaevatava otsuse lõppjäreldust ebaõigeks, mistõttu jätab kolleegium otsuse kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 muutmata.
15.Linnakohus märkis õigesti, et võrreldes üldtingimuste TS 20011 p-des 4.1.4 ja 10.2.2 sätestatud murdvarguse ja lahtimuukimise mõisteid kindlustusandja vastutusest vabastamise alustega võib järeldada, et kindlustusandjal on suur võimalus keelduda kokkulepitud riski saabumisel hüvitise maksmisest, kui sõiduk on varastatud eelnevalt varastastatud võtmega, kuid ei esine murdvarguse jälgi. Kuigi kolleegium nõustub apellandiga, et poliisil oleva eritingimuse sõnastusest ei ole võimalik teha ühest järeldust muude üldtingimustes märgitud kahju hüvitamisest keeldumise aluste välistamise kohta, ei pea ta antud juhul võimalikuks eelnimetatud üldtingimuste sätete alusel kostjat kahju hüvitamise kohustusest vabastada.
16.Käesoleval juhul on tuvastatud, et sõiduk varastati ja sõiduk oli varguse vastu kindlustatud. Seega tuleb kindlustusriskiks antud asjas lugeda muu hulgas auto vargus, mille toimumisel tuleb kindlustushüvitis põhimõtteliselt välja maksta. VÕS § 452 kohaselt vabaneb kindlustusandja kindlustushüvitise maksmise kohustusest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole ennast konkreetse riski vastu kindlustanud § 423 lg 2 tähenduses või ta on rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust, millel on mõju kindlustusjuhtumi toimumisele VÕS § 452 lg 2 p 2 tähenduses. Viimati mainitust kõrvalekalduvatele kokkulepetele kindlustuslepingutes ei tohi kindlustusandja tugineda. Üldtingimuste TS 20011 p-des 4.1.4 ja 10.2.2 kokkulepitu tähendab sisuliselt seda, et kindlustusvõtjale on pandud kohustus tõendada varguse toimumise korral murdvarguse (sissemurdmise) jälgi ning nende puudumisel kindlustusandja kahju ei hüvita. Seega - kuigi on toimunud vargus, mille vastu on sõiduk kindlustatud, ei oleks ikkagi tagatud kindlustuskaitse varguse vastu, kuna puuduvad murdvarguse jäljed. Selline tingimus ei vasta kolleegiumi arvates VÕS § 452 lg 2 p 2 nõuetele, sest murdvargusele viitavate jälgede olemasolu ei mõjuta kindlustusjuhtumi toimumist selle punkti tähenduses. Kindlustusjuhtumi toimumisele saavad mõjuda muud tegurid, eelkõige kindlustusvõtja käitumine enne kindlustusjuhtumi saabumist. Pealegi, kindlustusvõtja korteris öisel ajal toimunud vargus eeldas korterit kaitsnud tõkke eemaldamist.
17.01.02.2003 murti sisse sõidukit kasutanud hageja töötaja Andrus Väärtnõu elukohta Sõpruse pst 208-15 ning varastati sõiduki võtmed ja registreerimistunnistus, misjärel varastati majaesiselt platsilt sõiduk. Juhtunu kohta alustati 01.02.2003 kriminaalmenetlust. Kohtule

esitatud tõenditest ei ole võimalik järeldada, et kindlustusvõtja jättis tegemata oma vara kaitseks mõistlikult eeldatava. Asjas ei leidnud tõendamist, et autot kasutanud isik oleks hoidnud auto võtmeid hooletult või esinenud tema tegevuses muud asjaolud, mis võimaldaksid järeldada mõjutusi kindlustusjuhtumi toimumisele. Seega tuleb hinnata kostja keeldumist põhjusel, et sõiduki võtmete murdvarguse fakt ei leidnud kinnitust, alusetuks. Kostja käitumine ei olnud kooskõlas hea usu põhimõttega: kindlustusvõtja on täitnud kõik muud kindlustuslepingust tulenevad kohustused, kuid ei suuda näidata murdvarguse jälgi. Ka peab kolleegium vajalikuks mõiste ”...tõkke või lukustuse kõrvaldamine lõhkumise või lahtimuukimise teel...” täpsustusega, et ”muukimine on tuvastatav”, tõlgendamisel analüüsida VÕS § 37 lg-t 3, mille kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimusi, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingu mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. VÕS §-st 39 tulenevalt ei saaks juba üksnes seetõttu üldtingimuste kõnealuseid punkte vaidlusaluses osas kohaldada.

18.Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, siis kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 kohaselt jäävad apellandi kohtukulud tema enda kanda.

Ü.Jänes

R.Allikvere

A.Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 20.07.20262-26-8294/15Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 20.07.20262-26-113859/3Viru Maakohus Rakvere kohtumaja