Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid IDF Digital Estonia OÜ ja kostja 30.08.2012 laenulepingu, mille alusel andis laenuandja laenusaajale laenu summas 300 eurot, mille laenusaaja kohustus tagastama laenuandjale koos intressidega laenulepingu üldtingimustes toodud tingimustel. Kostja kohustust täitma ei asunud, vaid palus täiendavalt laenu 400 eurot, mis kanti kostjale üle 07.09.2012.a. Laenu põhiosa moodustas 720,34 eurot (algne laenusumma 300 eurot, tasumata intressid 10,34 eurot ja laenu muutmise teenustasu 10 eurot). Lepingu sõlmimise tasu moodustab 14,41 eurot. Kostja tagastas kohustusest üksnes 25 eurot, mis on arvestatud lepingu sõlmimise tasu 14,41 eurot ja tasumata intressi katteks. 08.10.2014 loovutati lepingust tulenevad nõuded hagejale. Tasumata põhiosa suuruseks on käesoleva aja seisuga 700 eurot. Vastavalt laenulepingu üldtingimuste p 8.1, juhul kui laenusaaja jätab tähtaegselt tasumata või tasub mittetäielikult lepingust tulenevad maksed, kohustub ta maksma laenuandjale viivist 0,5% päevas tagastamisele kuulunud laenult või tagastamata osalt. Hageja arvestab viiviseid alates laenu tagastamise tähtajast 06.09.2013 kuni hagiavalduse esitamise päevani 19.05.2016 kokku 3451 eurot, kuid vähendab viiviste nõuet 700 eurole. Neil asjaoludel palub hageja kostjalt välja mõista põhivõla 700 eurot ja viivised 700 eurot.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja leiab, et hageja on viivitanud hagi esitamisega; hagi puudutab laenulepinguid, mille ülesütlemisest on möödunud enam kui kolm aastat, ning hageja on asetanud sellega kostja raskesse olukorda seoses vajalike tõendite kogumise ja esitamise vajadusega. Laenulepingu ülesütlemisest on kostjat teavitatud juba 9.novembril 2012.a. Samuti oli kostja lepingu sõlmimise ajal alkoholivõõrutusravil ja tarvitas tugevatoimelisi rahusteid, mistõttu oli tegu hageja poolt vastutustundetu laenamisega. Kostja palub asja menetluse lõpetada seoses aegumisega. (tl 51-52) KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD, ESITATUD ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED,

TEHTUD JÄRELDUSED

VÕS § 164 lg 1,2 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja 3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ja kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud

isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 82 lg 2 sätestab, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 punktide 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Kostja on esitanud haginõudele vastuväite, et tema vastu esitatud nõuded on aegunud. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1,2 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Asja materjalidest nähtuvalt on vaidlusalune leping sõlmitud 07.09.2012.a. (tl 28-29), viimase tagasimakse tähtpäev oli 05.09.2013.a. Seega algas nõude aegumistähtaeg 06.09.2013; maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitas hageja kohtusse 23.03.2016 ja hagiavalduse 19.05.2016. Seega on hagi esitatud enne aegumistähtaja möödumist (kolme aastat sissenõutavaks muutumisest). Kostja poolt esitatud inkassomenetluse alustamise teatest (tl 53), võlateatisest (tl 74) ja kostja ning kirjavahetusest inkassoettevõttega (tl 75-77) ei nähtu, et laenuleping kostjaga oleks ennetähtaegselt üles öeldud, vaid lepingust tulenevate kostja jooksvate võlgnevuste nõue on antud 2012.a. menetlemiseks inkassofirmale Julianus Inkasso. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostjaga on 07.09.2012 sõlmitud laenuleping nr 498871, mille kohaselt andis MCB Finance Estonia OÜ kostjale laenu koos esialgse laenu refinantseerimisega kokku 700 eurot laenumaksete tasumise lõppkuupäevaga 05.09.2013, aastase intressimääraga 104,27% ja krediidi kulukuse määraga 186,87% (tl 28-29). MCB Finance Estonia OÜ on 08.10.2014 laenulepingust nr 498871 tuleneva nõude koos kõigi loovutamise hetkeks tekkinud ning tulevikus tekkida võivate kõrvalnõuetega, samuti kõigi tagatistega ning muude õigustega kostja vastu loovutanud hagejale (tl 31). Riigikohus on korduvalt leidnud, et kohus saab omal algatusel hinnata tehingu heade kommete vastasust (Riigikohtu 15.novembri 2000.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-00, 24. mai 2001.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01, 8.mai 2006.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, 25.02.2009.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08 jt). Kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta. TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Pooltevahelise lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lg 3 redaktsiooni järgi tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kohtu tuvastatud asjaolude järgi ületas vaidlusaluse laenulepingu pikendamise krediidi kulukuse määr 186,87 % krediidi andmise ajal Eesti Panga poolt 2012.a. septembris

avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra (25,27%) üle seitsme korra, mis annab eelduse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on 5.märtsi 2014.a. määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13 asunud seisukohale, et kolleegiumi arvates on TsÜS § 86 lg-t 1 võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Kolleegiumi arvates võib vähemalt eelduslikult olla sellise olukorraga tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Tarbimislaenude kuuekordne keskmine kulukuse määr on kaks korda suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teise lause eelduse järgne piirmäär. Mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (vt Riigikohtu 17. juuni 2011.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 9). Kohus leiab, et kuna vaidlusalusest krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses (laenu andmisel üle seitsme korra), tuleb selline tehing lugeda heade kommete vastaseks ka kostja sundolukorda hindamata. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja on saanud laenu 700 eurot ja tagasi maksnud 25 eurot. Kohus tuvastas, et tegemist oli pooltevahelise lepinguga, mis oli vastuolus heade kommetega ning seetõttu tühine. Seega ei ole põhjendatud hageja väide, mille kohaselt arvestati kostjalt laekunud summast 14,41 eurot laenu sõlmimise tasu ja 10,59 eurot perioodi 07.09.-10.10.2012 intresside katteks, sest TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 1028 lg 1, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kuna kostja on 700-st eurost tagastanud 25 eurot, tuleb kostjalt vastavalt alusetu rikastumise sätetele hageja kasuks välja mõista 675 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus ei nõustu hageja poolt hagiavalduses tooduga selles, et hageja on võtnud viivise määra arvestuse aluseks lepingulise viivise määra 0,5 % tagastamisele kuuluvast summast päevas. Pooltevahelise laenulepingu üldtingimuste punktist 8.1. nähtuvalt oli laenusaaja kohustatud

tasuma laenuandjale tähtaegselt tasumata maksetelt viivist 0,5 % iga tagastamisega viivitatud päeva eest. Kuna kohus leidis eespool, et vaidlusalune laenuleping on tühine TsÜS § 86 lg 1 alusel, siis asub selle tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon, s.o käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusejärgne määr. Viivised hageja poolt taotletud perioodi eest 06.09.2013-19.05.2016 moodustasid (põhivõlgnevuse suurus 675 x Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär 06.09.2013-31.12.2013 0,5%, 01.01.2014-30.06.2014 0,25%, 01.07.2014-31.12.2014 0,25% ja 01.01.2015-19.05.2016 0,05%, millele lisandub 8% :365 x viivitatud päevade arv) = 149,02 eurot. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivised 149,02 eurot. Hageja ei ole taotlenud viiviste väljamõistmist kuni kohtuotsuse tegemiseni või TsMS § 367 alusel edasiulatuvalt kuni põhinõude täitmiseni. Neil asjaoludel kuulub hagi rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista alusetult rikastumise sätete alusel 675 eurot ja viivised 149,02 eurot, s.o. kokku 824,02 eurot. Menetluskulud

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus, rahuldades hagi 59 % ulatuses, jätab võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega TCM Estonia OÜ menetluskuludest 59 % I. K. kanda ja I. K. menetluskuludest 41 % TCM Estonia OÜ kanda. TsMS § 174 lg 1,2 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja taotleb kostjalt menetluskuluna välja mõista riigilõiv 175 eurot ning õigusabikulud 270 eurot. Kostja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, samuti ei nähtu asja materjalidest tema poolt kantud menetluskulusid. TsMS §-dest 138 lg 1, 2; 139 lg 2; 144 p 7 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagiavalduse esitamisel hageja poolt vastavalt hagihinnale tasutud riigilõiv kokku 175 eurot. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades hagiavalduse sisu, asjaolu, et tsiviilasi ei olnud eriti keeruline ega mahukas, hagi lahendamisel osales hageja esindaja ühel kohtuistungil 55 minutit, hageja on kohtule esitanud peale hagi materjalide veel kirjaliku arvamuse kostja vastuse kohta ühel lehel, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks esindaja õigusabikuluks hageja esindaja tasu summas 200 eurot (80x2,5). Kuna hageja menetluskuludest tuleb kostjalt välja mõista 59 %, siis 59 %x 175+ 200= 221,25 eurot.

TsMS § 177 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel märgib kohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjalt väljamõistetavatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kusjuures kohtupraktika kohaselt ei tohi viivisenõue ületada menetluskulu nõude (221,25 eurot) suurust. allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.