4.Mõista DF-lt Gerüst OÜ apellatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks välja 636 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.
2-15-18298
Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Gerüst OÜ (hageja) esitas 4. detsembril 2015 Harju Maakohtule INKO Expert OÜ (kostja I) ja DF (kostja II) vastu hagi, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõla 16 771 eurot 92 senti ja viivise 8228 eurot 8 senti, s.o kokku 25 000 eurot. Hagiavalduse ja hagi täpsustuste kohaselt paigaldas hageja 16. juulil 2013 Tallinnas Kotka tn 14 asuvale objektile (objekt) ehitustellingud kogumahus 584 m2. Kuna tellingute rendiperiood venis kavandatust pikemaks, sõlmis hageja kostjaga I 29. augustil 2013 kirjaliku kliendilepingu nr 023 (rendileping). Kostja I tellimuste alusel paigaldati objektile veel tellinguid, sh 31. augustil 2013 kogumahus 484 m2, 8. septembril 2013 kogumahus 257 m2 ning 28. septembril 2013 kogumahus 324 m2. Koos kliendilepinguga sõlmis hageja kostjaga II (kostja I juhatuse liige) käenduslepingu. Käenduslepingu p 1.1. kohaselt vastutab kostja II kõigi lepingust tulenevate täitmata kohustuste eest solidaarselt kostjaga I ning käendaja vastutuse maksimummääraks on käenduslepingu p 1.2 järgi 25 000 eurot. Kostja I ettepanekul esitas hageja kuni 2013. a novembri lõpuni arveid Kotka Kodu OÜ-le. Kuna viimane keeldus alates 1. detsembrist 2013 arveid maksmast, esitas hageja ajavahemiku 1. detsember 2013 kuni 15. jaanuari 2014 kohta arve kostjale I kui lepingus märgitud kohustatud isikule. Kostja I nimetatud arvet hagejale tähtaegselt ei tasunud. Samas ei tagastanud kostja I ka lepingu alusel saadud tellinguid ja neid kasutati objektil edasi.
1.detsembri 2013 kuni 27. aprilli 2014 kohta esitatud arveid ei ole kostja I hagejale tasunud. Kliendilepingule lisatud kokkuleppe järgi tuli tellingute eest tasuda 0,05 eurot m2 kohta päevas, millele lisandus käibemaks 20%. Kokku paigaldas hageja lepingu alusel objektile tellinguid 1649,5 m2 ning tellinguid katvad võrgud 1325,5 m2 ulatuses. Renditud tellingute ja võrgu eest tuli tasuda 95 eurot 73 senti päevas. Rendilepingu p-s 5.4. leppisid pooled kokku, et tähtaegselt täitmata kohustustelt on hagejal õigus nõuda viivist 0,5% kalendripäevas.
2-15-18298 Asjaolu, et kostja I palvel väljastas hageja kuni 2013. aasta novembrikuuni lepingu alusel arveid Kotka Kodu OÜ-le, ei tähenda, et viimane astus lepingusse kostja I asemel. Hageja ei ole andnud nõusolekut lepingust tulenevate kohustuste üleandmiseks kolmandale isikule. Hageja ei nõustu sellega, et 31. oktoobril 2013 Kotka Kodu OÜ-le esitatud Tööinspektsiooni ettekirjutis on mingilgi moel käsitatav asjaoluna, mille alusel vabanes kostja I hagejaga sõlmitud rendilepingus sätestatud kohustustest. Kostja I ei ole hagejale kunagi esitanud ühtegi avaldust, mida saaks käsitada lepingu peatamise või lõpetamise avaldusena, ega pretensioonina rendilepingu esemeks olevate tellingute puuduste kohta. Kuna poolte vahel puudus vaidlus selles, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud leping, ei ole õiguslikku tähendust sellel, kas ja millal on lepingu alusel arved (või võimalikud kordusarved) kostjale I väljastatud ja millal kostja I need kätte sai. Kostja I kohustus tuleneb lepingust, mitte selle alusel väljastatud arvetest. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et pooled oleksid rendilepingu lõpetanud. Hagejal oleks kostjate vastu nõue isegi siis, kui tellingute rendileping oleks lõpetatud
20.oktoobril 2013, sest kostjad ei ole hagejale rendilepingu esemeks olnud tellinguid tagastanud. Kostja II tugines oma lõplikus seisukohas täiesti uutele asjaoludele ja vastuväidetele, sh lepingu lõppemise asjaolud ja viivise kokkuleppe tühisus, mida kostjad ei ole enne asja sisulist arutamist esitanud ja mida kohus arvestada ei saa. Kostjate vastuväited
2.Kostja I seaduslik esindaja MM vaidles hagile vastu ja selgitas, et ta omandas kostja osaluse 100 euro eest. Talle maksti 100 eurot ja öeldi, et firma kirjutatakse tema nimele.
3.Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja II sõlmis kostja I nimel hagejaga kliendilepingu nr 023 ja kostja II käenduslepingu nr 290813/1. Kotka Kodu OÜ, kostja I ja hageja leppisid suuliselt kokku, et tellingute renditasu maksab Kotka Kodu OÜ. Kuni 2013. aasta novembrini esitas hageja tellingute renditasu arved Kotka Kodu OÜ-le. Tööinspektsiooni ettekirjutuse tõttu oli alates 31. oktoobrist 2013 tööde tegemine objektil lõpetatud, sest tellingutel puudusid otsapiirded ja platvormide vahelised piirded, mistõttu tekkis kukkumisoht. Hageja puudusi ei kõrvaldanud, millega jättis ise täitmata kliendilepinguga nr 023 võetud kohustused. Kostja I, hageja ja Kotka Kodu OÜ sõlmisid suulise kokkuleppe, et talveperioodiks tellinguid ei demonteerita ja hageja ei nõua talveperioodi eest tellingute eest tasu. Perioodil, mille eest hageja nõuab renditasu, ei saanud külmakraadide tõttu teha fassaaditöid ja hageja ei leidnud tellingutele muid soovijaid. Hagejale oli kasulik jätta tellingud talveperioodiks demonteerimata. Kevadel jätkas samal objektil samadel tellingutel fassaaditöid Garant Ehitus OÜ. Arved nr 15011473, nr 150314/6 ja nr 27041473 on koostatud 28. juulil 2014 Gerüst OÜ juhatuse liikme IB arvutis, mitte arvetel märgitud kuupäevadel.
2-15-18298 Kuna hageja ei soovinud demonteerida talveperioodiks tellinguid, ei saanud kostja I ja II kliendilepingu lõppedes hagejale tellinguid tagastada. Renditasu nõudes soovib hageja tekitada kostjatele kahju. Rendileping lõppes 31. oktoobril 2013 ja kuni selle ajani tasus hagejale tellingute renditasu Kotka Kodu OÜ. Hagejal ei ole kostja I vastu nõuet kliendilepingu nr 023 alusel. Seega ei ole hagejal nõuet ka kostja II vastu käenduslepingu nr 2900813/1 alusel. Kostja II lõplike seisukohtade kohaselt lõpetasid pooled lepingu 20. oktoobril 2013 suuliselt alates 1. detsembrist 2013 ja pärast seda polnud tellingud kostjale I enam vajalikud.
20.oktoobril 2013 arutasid pooled seda, kas on vaja asendada rendilepingu pool teise ettevõttega kui kostja I objektil tööd lõpetab. Hageja teadis, et kostja I lõpetab enne 2013– 2014 talveperioodi tellingutel tööd ja tellinguid ei ole kostjale I enam vaja. Hageja ei saa tugineda kliendilepingu nr 023 kehtivusele põhjusel, et kostja I ei ole kliendilepingut kirjalikult üles öelnud. Rendileping lõpetati suuliselt poolte kokkuleppel. Rendilepingust ei tulene, et pooled peavad lepingu lõpetama kirjalikult ka juhul, kui leping ei lõppe ülesütlemisega. Hageja ei saa tugineda arvetele, sest ta ei ole sellist teenust kostjale I osutanud. Kostjal I ei olnud rendilepingu lõpetamise seisuga rendimaksete võlga. Rendilepingu lõpetamisega lõppes ka käendus. Hageja ei ole esitanud viivise arvestust. Lepinguline viivisemäär 0,5% päevas on tüüptingimusena tühine. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 18. oktoobri 2016. a otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja põhivõla 16 771 eurot 92 senti ja viivise 8228 eurot 8 senti. Maakohus jättis menetluskulud kostjate kanda ja mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja 3108 eurot millele lisandub kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielnud pooled järgmiste asja lahendamiseks oluliste asjaolude üle: - hageja ja kostja I sõlmisid 29. augustil 2013 kirjaliku lepingu, mille alusel andis hageja 2013. aasta suvel kostja I kasutusse ehitustellingud ja neid katvad võrgud ning kostja I kohustus tellingute ja võrkude eest üleandmise ajahetkel kehtiva hinnakirja alusel tasuma; - hageja ja kostja II sõlmisid 29. augustil 2013 käenduslepingu, mille p 1.1 kohaselt kohustus kostja II vastutama hageja ees hageja ja kostja I vahel 29.08.2013 sõlmitud lepingust nr 023 tulenevate täitmata kohustuste eest maksimumsummas 25 000 eurot; - 29. augustil 2013 sõlmitud rendilepingu alusel paigaldati tellingud Tallinnas Kotka tn 14 asuvale objektile 2013. aasta suvel ning neid ei teisaldatud sealt enne 27. aprilli 2014. Hageja esitas dokumentaalsete tõenditena 15. jaanuari 2014 arve nr 150114/3 – 5054 eurot 54 senti ehitustellingute ja tellingutevõrgu rendi eest ajavahemikul 1. detsember 2013 kuni 15. jaanuar 2014; 15. märtsi 2014 arve nr 150314/6 – 6777 eurot 70 senti ehitustellingute ja tellingutevõrgu rendi eest ajavahemikul 16. jaanuar kuni 15. märts 2014 ning 27. aprilli 2014 arve nr 270414/3 – 4939 eurot 68 senti ehitustellingute ja tellingutevõrgu rendi eest
16.märtsist kuni 27. aprillini 2014. Kostja II esitas vastuväite, et renditasu nõue ajavahemiku 1. detsember 2013 kuni 27. aprill 2014 eest ei ole põhjendatud, kuna 20. oktoobril 2013 kolmepoolse suulise kokkuleppega oli kokku lepitud, et tellingute renditasu tasub hagejale kostja I asemel Kotka Kodu OÜ, mida
2-15-18298 viimane ka tegi seni kuni fassaaditööd lõpetati seoses talveperioodiga ja tööinspektsiooni ettekirjutusega. Hageja on hagiavalduses märkinud, et kostja I palvel väljastas hageja kuni 2013. aasta novembrini lepingu alusel arveid Kotka Kodu OÜ-le. Kostja II esitas kohtule
24.oktoobril 2013 sõlmitud kirjaliku kokkuleppe Kotka Kodu OÜ ja Trans Team OÜ vahel selle kohta, et hagejale kuuluvate tellingute eest tasuvad Kotka Kodu OÜ ja Trans Team OÜ. Seega oli pooltel kokkulepe vana võla tasumise kohta. Nimetatut tõendab ka IB vande all antud ütlus. Samuti andis kostja II ise vande all ütlusi selle kohta, et kohtumisel arutati kostja I võlga kuni detsembrikuuni. Isegi juhul, kui oli kokkulepe, et Kotka Kodu OÜ tasub kõik rendilepingu alusel esitatud arved, siis ei muuda see hageja ja kostjate vahelisi lepingulisi suhteid, kuna nimetatud kokkulepe ei ole sõlmitud lepingu osapoolte vahel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 290 lg 1 järgi koosmõjus VÕS §-ga 341 võis üürnik üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused üürileandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud nõusolekul kolmandale isikule üle anda. Kohtule ei ole esitatud tõendeid hageja nõusoleku andmise kohta. Üürilepingu üleandmine ei vabastaks kostjat II ühelgi juhul käenduslepingus tulenevate kohustuste täitmisest. Seega ei ole kostja I andnud hageja ja kostja I vahel sõlmitud rendilepingust tulenevaid kohustusi üle Kotka Kodu OÜ-le. Samuti on kostja II esitanud 9. juunil 2016 toimunud korraldaval istungil väite, et
20.oktoobril 2013 leppisid kostja I seaduslik esindaja kostja II ja hageja esindaja IB suuliselt kokku tellingute rendilepingu lõpetamises. Vastava kokkuleppe sõlmimise juures viibisid veel JJ (Trans Team OÜ), kostja I seadusliku esindajana kostja II, DM (Garant Ehitus OÜ), ML (Kotka Kodu OÜ) ja IB (Gerüst OÜ). Kohus kuulas nimetatud asjaolude osas vande all ära hageja seadusliku esindaja IB ja kostja II. Hageja seaduslik esindaja andis vande all ütlusi selle kohta, et toimunud kohtumisel kokkulepet rendilepingu lõpetamise kohta ei sõlmitud. Ta ei saa öelda, et see toimus oktoobris 2013 aga arvab, et kohtumine toimus enne 1. detsembrit. Kotka Kodu OÜ ja kostja I leppisid kokku, et Kotka Kodu OÜ tasub hagejale kostja I eest transpordi ja tellingute rendi vana võla. Edaspidi hakkab tasuma kostja I, sest nemad jätkasid seal tööd. Kliendilepingut ei ole keegi lõpetanud. Kostja II andis vande all ütlusi selle kohta, et hageja seaduslik esindaja seal tol hetkel ei olnud, võib-olla hiljem tuli objektile. Arutati seda, kes tasub võla kuni detsembrikuuni. Samuti arutati seda, et kostja I lõpetab kõik oma tööd 1. detsembril ja lahkub objektilt ning tellingud jäävad objektile. Lepiti kokku, et rendileping lõpetatakse kas enne 1. detsembrit või 1. detsembril ja Kotka Kodu OÜ-ga sõlmitakse uus rendileping. Hageja seaduslik esindaja ei viibinud rendilepingu lõpetamise läbirääkimiste juures. Lepingu lõpetamist arutati hageja esindaja Paveliga. Lepiti kokku, et rendileping lõpetatakse ning Kotka Kodu OÜ-ga sõlmitakse uus rendileping. Seega ei kinnitanud hageja juhatuse liige ega ka kostja II ise, et hageja seaduslik esindaja ja kostja I sõlmisid 20. oktoobril 2013 suulisi kokkuleppeid tellingute rendilepingu lõpetamise kohta. Samuti esitas kostja II vastuväite selle kohta, et kolmepoolse suulise kokkuleppega lepiti kokku, et talveperioodiks tellinguid ei demonteerita ja hageja ei nõua talveperioodi eest renditasu, kuna kevadel fassaaditööd jätkuvad. Kostja II andis vande all ütlusi selle kohta, et hageja esindaja Pavel ja kostja II leppisid kokku, et kostja I lõpetab sellel aastal tööd ja tellingud tuleb demonteerida. Seega ei saanud pooled sõlmida kokkulepet, et tellingud jäävad talveperioodiks objektile tasuta seisma. Kostja II vande all antud ütlused erinevad suures osas kohtule nii kirjalikult esitatud seisukohas väidetu kui 9. juunil 2016 toimunud korraldaval istungil väidetu osas.
2-15-18298 Seega ei ole kostja tõendanud, et hageja ja kostja I vahel sõlmitud leping oleks lõpetatud. VÕS § 13 lg 1 kohaselt lepingut võib muuta või lepingu võib lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seaduses ettenähtud muul alusel. Kohtule ei ole esitatud ühtegi avaldust, mida saaks käsitada lepingu peatamise või lõpetamise avaldusena. Kostja II ütlused lepingu lõpetamise kohta on vastuolulised. Kostja II avaldas 9. juunil 2016 kohtule, et leping lõpetati hageja seadusliku esindajaga sõlmitud suulise kokkuleppe alusel 20. oktoobril 2013. Kostja II vande all antud ütluste kohaselt lõpetati aga rendileping 20. oktoobril 2013 PJ-ga sõlmitud suulise kokkuleppega alates 1. detsembrist 2013. Kostja II menetluses esitatud vastuväidetest ei nähtu, et PJ oleks kostjale II teadaolevalt üldse osalenud 20. oktoobri 2013 koosolekul. Kostja II vande all antud ütlused erinevad suures osas varem kohtule esitatud väidetest ja on vastuolulised, mistõttu ei saa pidada neid usaldusväärseteks. Kostja II on esitanud kohtule ka vastuväite, et tööd lõpetati objektil alates 31. oktoobrist 2013 tööinspektsiooni ettekirjutise tõttu. Tööinspektsiooni ettekirjutus keelata alates 31. oktoobrist 2013 objektil tellingute kasutamine, ei vabasta kostjaid rendilepingus sätestatud kohustuste täitmisest. Kostja I ei ole hagejale esitanud ühtegi pretensiooni rendilepingu esemeks olevate tellingute puuduste kohta. Samuti ei saa hageja vastutada temalt renditud tellingute kasutamise eest. Kostjad ei ole tõendanud, et kostja I oleks soovinud rentida tööinspektsiooni ettekirjutise tõttu hagejalt puuduvaid detaile. Seega ei ole kostjad tõendanud oma vastuväidet, et tellingute rendileping lõppes alates 31. oktoobrist 2013. Kostja I ei ole hagejale tellinguid tagastanud. Rendilepingu p 8.5 kohaselt on kliendilepingu lõppemisel rentnik kohustatud kõik tema valduses olevad seadmed tagastama. Kostja II vastuväited on kogu menetluse vältel olnud vastuolulised ja segased. Samuti toob kostja II lõplikes seisukohtades välja uusi asjaolusid ja väiteid. Kostja II on esitanud vastuväite, et arved ei ole koostatud arvetel märgitud kuupäevadel. Võlasuhte tekkimise aluseks ei ole arve. Kostja I kohustus tasuda tellingute ees tuleneb poolte vahel sõlmitud lepingust. Kostja II esitas väite ka selle kohta, et hageja ei ole kostjale I esitanud arveid tasumiseks. Asjas on tõendatud, et kostjale I on arved saadetud äriregistris ja lepingus märgitud aadressile Viru väljak 2, Tallinnas. Asjaolu, et kostjad on teadlikud võlast, tõendab kostja II kohtule 25. augustil 2016 esitatud 28. juuli 2014 hageja kiri kostjale I, millest nähtub, et hageja teavitas kostjat I arvete nr 150114/3, nr 150314/6 ja nr 270414/3 tasumata jätmisest. Kostjad ei tõendanud, et nad on esitanud arvetele või hageja nõudele pretensioone ja/või vastuväiteid. Eluliselt ei ole usutav, et olukorras, kus kostja II luges rendilepingu lõppenuks, ei esitanud ta temale esitatud nõudekirjale ja arvetele ühtegi pretensiooni ega vastuväiteid. Seega jättis kostja I 29. augustil 2013 sõlmitud rendilepingust tulenevad kohustused täitmata ja kostja II jättis täitmata hageja ja kostja II vahel 29. augustil 2013 sõlmitud käenduslepingust tulenevad kohustused, mistõttu tuleb põhivõlg 16 771 eurot 92 senti kostjatelt solidaarselt välja mõista. Hageja esitas kostjate vastu ka sissenõutavaks muutunud viivise 8228 euro 8 sendi nõude arvete tasumata jätmise tõttu. Kostja II esitas alles lõplikes seisukohtades vastuväite selle kohta, et viivisemäär on ebamõistlikult suur ja tüüptingimus on tühine. Hageja ei kasutanud kostjaga I lepingu sõlmimisel tüüptingimusi VÕS § 35 tähenduses. 29. augustil 2013 sõlmitud leping oli eelnevalt läbiräägitud tingimustel sõlmitud leping, viivisemäär oli lepingu osaks ja kõik tema tingimused olid individuaalselt kokku lepitud. Pooled sõlmisid kliendilepingu
2-15-18298 majandustegevuses. Kuigi kokkulepitud viivisemäär 0,5% päevas on oluliselt kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see siiski selline, et seda saaks pidada seadusega vastuolus olevaks. Mõlemad pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Viivise arvestusele kostjad varem vastuväiteid ei esitanud. Hageja nõuab kostjatelt viivist 8228 eurot 8 senti, mis on umbes pool põhinõudest. Hagi esitamise seisuga oleks hagejal õigus nõuda lepingu järgi viivist arve nr 150114/3 alusel 17 109 eurot 62 senti, arve nr 150314/6 alusel 20 943 eurot 9 senti ning arve nr 270414/3 alusel 14 226 eurot 28 senti. Seega ületab viivis põhivõlga. Hageja on viivist vähendanud ja nõuab viivisena 8228 eurot 8 senti. Apellatsioonkaebus
4.Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus tuvastamata asja lahendamiseks vajalikud asjaolud, sh selle, et poolte leping lõppes hiljemalt 1. detsembrist 2013 poolte suulisel kokkuleppel või kostja I suulise ülesütlemisega. Maakohus teistsugust lepingu lõppemise aega või alust ei tuvastanud. Maakohtu järeldas vääralt, et kuna hageja saatis kostjale I arved äriregistris ja lepingus märgitud aadressile ja kostja I vastutab registrile ebaõigete andmete esitamise eest ning et kostja I oli võlast teadlik ka seetõttu, et kostja II kinnitas, et sai sellekohase e-kirja. Hageja esitas kohtumenetluses kolm arvet, mille ta saatis kostja II elektronposti aadressile 1. augustil 2014. Sellel ajal ei olnud kostja II seotud kostjaga I ja kostja II teadmist ei saa võrdsustada kostja I teadmisega. Kostja II esitas ka vastuväite, et kolm arvet koostati hageja arvutis
28.juulil 2014 ja saadeti kostjale II 1. augustil 2014. 1. augustil 2014 kostjale II saadetud meeldetuletuse sisust ja koondarvest ei nähtu, et enne 1. augustit 2014 oleks hageja nõudnud kostjalt I nimetatud kolme arve tasumist. Hageja esitatud kolmest arvest kahel puudub võlgnevuse arvestus, mis kinnitab, et arved on koostatud tagantjärele. Seega ei ole hageja tõendanud, et on kostjale I arved talveperioodi eest väljastanud ning kostja I on need arved kätte saanud ning maakohus asus ekslikult seisukohale, et arved muutusid sissenõutavaks vastavalt 26. jaanuaril, 26. märtsil ja 6. mail 2014. Kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja I ei ole oma kohustusi tähtaegselt täitnud, ei vastuta kostja II käendajana arvete tasumise eest. Kostja pole kunagi väitnud, et ta on tellingute rendimaksete tasumise kohustuse andnud ühepoolselt üle Kotka Kodu OÜ-le. Tegelikkusele ei vasta hageja seadusliku esindaja ütlused, et tellingute saatus talveperioodiks polnudki arutluse teema. Kostja I võis alati lõpetada tähtajatu rendilepingu ülesütlemisega ning ei olnud sealjuures kohustatud leidma uut rentnikku. Hageja ei tõendanud oma väidet, et kostja I kasutas talveperioodil hageja teenust ja et tellingud olid talvekõlbulikud. Maakohus jättis arvestamata, et tellingutel töötamine oli tööinspektsiooni 31. oktoobri 2013 ettekirjutusega keelatud, kuid hageja ei muutnud tellinguid talvekõlbulikuks. Samuti ei demonteerinud hageja tellinguid ega esitanud jooksvalt arveid. Sellega on tõendatud, et pooled lõpetasid rendilepingu ja hagejal ei olnud kavatsust teenida talveperioodil tellingutelt renditulu kostja I arvel. Kostja I võis igal ajal lepingu korraliselt üles öelda. Objekti nõupidamisel teatas kostja I hagejale korduvalt, et alates 1. detsembrist 2013 ei vaja kostoja I
2-15-18298 tellinguid ja kostja I sai hagejast aru, et hageja on nõus suulise etteteatamisega ja rendilepingu lõpetamisega suuliselt. 1. detsembri 2013. a seisuga ei olnud kostjal I rendimaksete võlga. Kostja II kinnitas kohtuistungil vande all, et tema kostja I seadusliku esindajana asus objektilt tellinguid maha võtma, kuid hageja esindaja palus jätta tellingud oma kohale. Tellingute demonteerimisele asumine on tegu, mis on käsitletav kostja I tahtavaldusena lõpetada rendileping. Kostjale I suunatud hageja tahteavaldus tellinguid mitte maha võtta ja hageja enda poolt tellingute maha võtmata jätmine on käsitatav hageja aktseptina lõpetada rendileping kostjaga, järelikult jäeti tellingud maha võtmata poolte kokkuleppel. Rendilepingu lõppemisel tellingute maha võtmata jätmise initsiatiiv sai tulla ainult hagejalt, sest rendilepingu järgi oli kostja I kohustatud pärast rendilepingu lõppemist tellingud maha võtma küll ise, aga tellingute mahavõtmise kulud pidid kandma Kotka Kodu OÜ ja Trans Team OÜ. Kostja I tahteavaldus lõpetada rendileping suuliselt muutus kehtivaks ja hagejale siduvaks hetkest, kui lepingu pooled leppisid suuliselt kokku, et seoses rendilepingu lõpetamisega kumbki pooltest tellinguid maha ei võta. Kostjal I ei olnud pärast rendilepingu lõppemist kohustust tasuda rendimakseid. Hageja ei tõendanud, et jätkas talveperioodil kostjale I teenuse osutamist. Asjaolu, et talveperioodil seisid tellingud objektil, seda ei tõenda. Kostjad ei ole solidaarvõlgnikud ja hageja tugineb hagis kostja II vastu ekslikult VÕS § 145 lõikele 1. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuse kohaselt ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust asjaolul, et arved ei jõudnud mingil põhjusel arvete koostamise päeval kostjani I. Poolte vahel sõlmitud lepingus ei ole renditasu maksmise kohustus seotud arvete tähtaegse esitamisega. Kostja II vastuväited, mis seonduvad lepingu lõpetamise kokkuleppe sõlmimisega, on vastuolulised ja tõendamata. Arusaamatuks jääb kostja selgitus, mille kohaselt oleks hageja pidanud aru saama kostja I käitumise põhjal, et kostja I soovib lepingut lõpetada.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi täielikult maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Maakohus on enamusele kostja II apellatsioonkaebuses esitatud vastuväidetele vastanud, mistõttu ei korda kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi ka selles osas. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium siiski järgmist.
7.Kostja II nõustub apellatsioonkaebuses sellega, et 29. augustil 2013 sõlmis kostja I hagejaga lepingu, mille alusel renditi ehitustellinguid ja neid katvaid võrke, ning samal päeval sõlmis kostja II hagejaga käenduslepingu, millega võttis endale kohustuse tagada eelnimetatud lepingust tulenevate kohustuste täitmine. Samuti ei vaidle kostja vastu asjaolule,
2-15-18298 et 2013. a suvel paigaldati objektile tellingud ja võrgud ning need jäid sinna vähemalt kuni
27.aprillini 2014. Kostja II arvates ei ole aga haginõue põhjendatud, sest leping lõppes hiljemalt 1. detsembril 2013 ning hageja esitatud arved puudutavad ajavahemikku alates
1.detsembrist 2013 kuni 27. aprillini 2014, mil poolte leping oli juba lõppenud. Seega väidab kostja II, et tal ei ole kohustust arveid tasuda, kuna leping oli arvete aluseks oleval ajavahemikul juba lõppenud. Iseenesest on õige kostja II väide, et tal oli õigus leping kokkuleppel lõpetada või ühepoolselt igal ajal üles öelda. Lepingu võib VÕS § 13 lg 1 järgi lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel, sh ühepoolse korralise ülesütlemisega VÕS § 195 tähenduses. Vallasasja tähtajatu üürilepingu võib kumbki lepingupool VÕS § 312 lg 3 järgi üldjuhul korraliselt üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kolm päeva. Vallasasja tähtajatu rendilepingu puhul on aga etteteatamistähtaeg VÕS § 353 lg 1 järgi vähemalt kuus kuud. Seejuures ei ole seaduses selliste lepingute ülesütlemisavaldusele sätestatud kohustuslikku vorminõuet, mistõttu võib vallasasja üüri- või rendilepingu öelda TsÜS § 68 lg 1 järgi üles mistahes viisil, sh otsese või kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg-te 2 ja 3 tähenduses. Sellest tulenevalt sai kostja II kostja I seadusliku esindajana lepingu kokkuleppel lõpetada või lepingu ühepoolselt üles öelda. Siiski juhib kolleegium tähelepanu sellele, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja II on küll väitnud, et leping lõppes hiljemalt 1. detsembril 2013, kuid ei ole lepingu lõppemise aluseks olevaid asjaolusid selgelt esile toonud ega tõendanud. Kuna lepingu lõpetamine toimub tahteavaldus(t)e tegemisega teisele lepingupoolele, siis tuli kostjal II oma vastuväite maksmapanekuks kohtus tõendada, et vastavad tahteavaldused on tehtud. Praeguses asjas on kostja II seda küll väitnud, kuid ühtegi kostja II väidet kinnitavat tõendit asja materjalide hulgas peale kostja II vande all antud seletuste ei ole. Seejuures on maakohus toonud välja, et kostja II väited ja vande all antud seletused on vastuolulised, mistõttu ei ole kostja II vande all antud seletused usaldusväärsed ja nendega ei saa arvestada. Seetõttu asus maakohus põhjendatult seisukohale, et kostja ei ole asjas tõendanud, et leping lõppes hiljemalt 1. detsembril 2013.
8.Õige ei ole ka kostja II arusaam, et ta ei pea arveid tasuma, kuna arveid ei toimetatud kostjale I, s.o põhivõlgnikule kätte ja seetõttu ei ole need muutunud sissenõutavaks. Maakohus juhtis õigesti tähelepanu sellele, et arvete kättesaamine ei ole nende sissenõutavaks muutumise tingimuseks. Kliendilepingu p 5.3 järgi tuli renditasu maksta arve alusel ning lepingu p 5.2 ja lepingu lisa nr 1 järgi oli maksetähtaeg 10 päeva arvates arve väljastamisest. Seega olid kostja I ja hageja leppinud kohustuse täitmise tähtaja VÕS § 82 lg 2 tähenduses kokku leppinud ja kostja I pidi sellest juhinduma. Samuti olid lepingupooled leppinud kokku, et arve saadetakse e-posti aadressile: [email protected]. Seega kandis arve kättesaamise riisikot kostja I.
9.Samuti ei ole põhjendatud kostja II väide, et ta ei pea arveid tasuma, kuna hageja ei ole tõendanud, et põhivõlgnik (kostja I) on jätnud need tasumata. Selline tõendamiskoormise jaotus ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud. Olukorras, kus võlausaldaja nõuab võlgnikult võla tasumist, saab võlgnik esitada vastuväite, et ta on nõude juba rahuldanud, ja peab oma vastuväidet ka TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama. Sellest tulenevalt peab ka kostja II kui käendaja, esitades hageja vastu põhivõlgniku ja hageja vahelisest õigussuhtest tulenevaid vastuväiteid, ise tõendama, et kostja I on võla tasunud. Seda ei ole aga kostja teinud.
2-15-18298 Põhjendatud ei ole ka kostja etteheide, et hageja ei ole tõendanud, et kostja I kasutas talveperioodil tellinguid ja tegi töid. Tellingute kasutamise eest tasu maksmise kohustust ei välista see, kui võlgnik tegelikult ei kasuta tema kasutusse antud tellinguid. Seetõttu ei ole asjas tähtsust asjaolul, kas kostja I tegelikult tellinguid talveperioodil kasutas või mitte.
10.Põhjendatud ei ole ka kostja II väide, et tema kui käendaja ei vastuta põhivõlgnikuga solidaarselt. Käenduslepingu p 1.1 järgi kohustus käendaja vastutama võlausaldaja ees ehitustellingute rendilepingust tulenevate kõigi nõuete täieliku täitmise eest, kui kohustuste täitmise tähtaeg on saabunud ja põhivõlgnik on jätnud need täitmata. Sellise kokkuleppega ei ole lepingupooled kolleegiumi hinnangul kokku leppinud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa oma nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada VÕS § 145 lg 1 tähenduses. Kokkuleppe sõnastus viitab sellele, et lepingupooled leppisid kokku, et kui nõue on muutunud sissenõutavaks ja põhivõlgnik ei ole nõuet rahuldanud, saab võlausaldaja nõuda käendajalt nõude rahuldamist solidaarselt põhivõlgnikuga.
11.Neil põhjendustel ei ole hageja apellatsioonkaebus põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud
12.Kuna kolleegium jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 järgi kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
13.Hageja esitatud menetluskulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 756 eurot. Hageja kinnitas, et on käibemaksukohustuslane. Hageja palus märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja lepingulisel esindajal kulus maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsimiseks ning kaebusele vastuse koostamiseks 3,8 tundi, kliendiga kohtumisele ning seisukohtade ja menetlusliku olukorra selgitamiseks 0,5 tundi ning ringkonnakohtu kohtuistungiks ettevalmistamiseks ja istungil osalemiseks 2 tundi. Kostja ei esitanud hageja menetluskulude kohta vastuväited.
14.Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja esindaja taotluses märgitud toimingutele kulunud aeg siiski kogu ulatuses põhjendatud. Maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsimise ning vastuse koostamise ajakulu 3,8 tundi, samuti kliendiga konsulteerimise ajakulu 0,5 tundi vastavad kolleegiumi hinnangul asja keerukusele ja mahule, kuid kohtuistungiks ettevalmistamise ja istungil osalemise ajakulu 2 tundi ei ole kogu ulatuses põhjendatud. Kohtuistung kestis 40 minutit. Arvestades asjaolu, et tegemist on teise astme kohtumenetlusega, samuti seda, et eelnevalt oli hageja esindaja põhjalikult apellatsioonkaebusega tutvunud ning sellele vastuse koostanud, ei saa pidada esindaja ajakulu kohtuistungiks ettevalmistumisel praeguses asjas põhjendatuks ulatuses, mis ületab 20 minutit. Seega on nimetatud kohtuistungiga seotud põhjendatud ajakulu kolleegiumi
2-15-18298 hinnangul kokku 1 tund. Sellest tulenevalt on vastustaja lepingulise apellatsiooniastme toimingud põhjendatud ja vajalikud kokku 5,3 tunni ulatuses.
esindaja
15.Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tasu ühe tunni eest 120 eurot, mis ei ületa tavapärast esindajatasu määra.
16.Seega on vastustaja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale 636 eurot (5,3 tundi * 120 eurot), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.