Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

TsiviilasiOsaliselt jõustunudHarju Maakohus Kentmanni kohtumaja · 15.03.2017

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja
Kohtuasja number: 2-16-106259/16
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Muud kasutuslepingud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 15.03.2017
Staatus: Osaliselt jõustunud
Sõnade arv: 3788

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Kohtu nimetus

Harju Maakohus

Kohtunik

Liisi Vernik

Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

15.03.2017.a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja

Tsiviilasja number

2-16-106259

Tsiviilasi

AS Xxxxhagi XxxxOÜ vastu väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2 500 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja AS Xxxx(registrikood xxxx, asukoht xxxx) Hageja lepinguline esindaja Raivo Salumäe (e-post [email protected] )

vastu võlgnevuse

Kostja XxxxOÜ (registrikood xxxx, asukoht xxxx) Kostja seaduslik esindaja juhatuse liige Xxxx(e-post xxxx ) Viimase kohtuistungi aeg või viide asja lahendamisele kirjalikus menetluses

Viimane istung menetluses

01.12.2016,

edasi

kirjalikus

RESOLUTSIOON

1.Rahuldada AS-i Xxxxhagi XxxxOÜ vastu osaliselt.

2.Välja mõista XxxxOÜ-lt AS-i Xxxxkasuks 423,74 eurot (nelisada kakskümmend kolm eurot ja seitsekümmend neli senti), millest üürivõlgnevus on 261,34 eurot, kõrvalkulude võlgnevus on 78,40 eurot ja leppetrahv on 84 eurot.

3.Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu 1 (10)

Sarnased lahendid

Võlaõigus

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud AS Xxxx(hageja) esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XxxxOÜ (kostja) vastu võla väljamõistmiseks. Kohus tegi makseettepaneku, millele kostja esitas vastuväite. 02.05.2016 määrusega lõpetas kohtunikuabi maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 19.05.2016 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 17.12.2014 Tallinnas Xxxxkinnistu omanikuna ja üürileandjana kostjaga tähtajatu äriruumide üürilepingu hoone nr 3 esimesel korrusel asuvate ruumide üürimiseks, leppides sellega kokku kuuüüri suurusega 70 eurot (lisandub käibemaks) ja kommunaalkulude tasumise. Üürilepingu lisaks oleva 02.01.2015 üleandmis-vastuvõtmise aktiga kohustus üürnik tasuma elektroonilise valve valehäire ja turvafirma väljasõidu korral 35 eurot ja väljaspool tööaega 60 eurot ja tasuma enda või klientide sõidukite peatumise eest väljaspool üüritud parkimiskohti leppetrahvi 60 eurot iga korra eest. Tähitud kirjana saabunud 09.10.2015 üürilepingu erakorralise ülesütlemise avalduses soovis kostja lepingu lõpetamist viitega lepingust taganemisel olulise lepingurikkumise regulatsioonile VÕS § 116 lg 2 punktides 2-4, põhjendusega, et elektrikulu arvetel kajastamatuse tõttu (vaatamata 22.01.2015 üürileandja teavitamisele) ei saa eeldada lepingu jätkumist hea usu põhimõtte alusel. Kostja ei selgitanud, kuidas tema poolt avalduses märgitud asjaolud sellega seostuvad. Samas avaldub avaldusest, et arved siiski sisaldasid elektriarvet, mida kostja nimetas fiktiivseks. Hageja on seisukohal, et kostja 22.01.2015 kiri ei andnud alust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, pealegi lepingu taganemise aluste kohaldamisega. Hageja oli üürniku teate põhjal analoogiliste ruumide kulu alusel arvestanud tavalist elektrikulu ega osanud arvata suuremat kulu. Kostja oli sellega vaikivalt nõustunud arveid tasudes, mistõttu elektriarvestus ei saanud olla aluseks ootamatule üürilepingu ühepoolsele ülesütlemisele. Hageja ei pidanud kostja 09.10.2015 kirjas esitatud asjaolusid üürilepingu erakorralise ülesütlemise aluseks ja jätkas arvete-makseteatiste esitamist. Kostja jättis alates 2015. aasta oktoobrist oma üüri jm maksete kohustuse täitmata, kuigi hageja saatis arved igakuiselt lepingulises korras kostja e-posti aadressile. Detsembri ja jaanuari kuu üür ja teenuste tasud esitas hageja ette 03.11.2015 makseteatisega, kuivõrd tal oli õigus seda nõuda ka leppetrahvina. Üürilepingu (p 5.2) järgi on kostja kohustatud maksetega viivitamise korral tasuma hagejale viivist iga tasumisega viivitamise päeva eest 0,5% tasumata summast. Kuivõrd kostja oli 09.10.2015 kirjas avaldanud soovi lepingu lõpetamiseks, siis kohaldas hageja lepingu punkti

Tuginedes eeltoodust palus hageja kostjalt välja mõista põhinõude summas 2248,87 eurot, ning viivise summas 251,13 eurot. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kostja leiab, et esitatud avaldus üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks on põhjendatud nii sisuliselt, kui ka on täidetud seaduses nõutud vorminõuded. Hageja ja kostja vahel sõlmitud üürilepingu punktist 3.4 tuleneb, et elektriarvestust tehakse arvesti järgi. Üleandmis-vastuvõtmise aktile on märgitud arvesti number 071.01. Kostja leiab, et see tähendab üheselt mõistetavalt, et elektri arvestamine käib arvesti nr 071.01 järgi. Jaanuaris 2015 teavitas kostja hagejat kirjalikult asjaolust, et antud arvesti ei paistnud tegelikult antud üüriruumi elektrit arvestavat. Seepeale sai ta hagejalt suusõnalise lubaduse asi korda teha, saata elektrik. Kas hageja seda ka tegi, ei oska kostja kinnitada. Esimest korda teavitas hageja kostjat umbkaudsest elektriarvestamise meetodist alles 04.11.2015 esitatud nõudes, peale kostjapoolset üürilepingu ülesütlemist. Kostja kasvatas kanepitaimi madala voolutarbimisega (7-20w) LED ja kompaktfluoresentslampidega ja ühe 50w naatriumlambiga. Hageja on esitanud tagasiulatuvalt elektriarve, justkui kostja oleks kasvatanud taimi jaanuarist septembrini 24-tunnise ööpäevase valgustsükliga. Tegelikkuses pani kostja seemned idanema alles 2016. aasta juunis. Idanemise ajal seemned valgust ei vaja ning taime varajases elutsüklis vajavad vaid vähest valgust, alguses oli taimi valgustamas üks lamp. Konfiskeerimise hetkel jäi valgustuse voolutarbimiseks kindlasti alla 200w, mis teeb 12-tunnise valgustsükli puhul alla 72kWh ühe kuu kohta ning sedagi vaid konfiskeerimishetke arvestusega. Kostja leiab, et kuna hageja ei esitanud kostjale elektriarveid kokkulepitud arvestamispõhimõtte järgi, kuulub kostja poolt elektri eest makstu vahemikus jaanuar kuni september 2015 kostjale tagastamisele. Kostja leiab, et ei ole rikkunud lepingut ja kasutas ruumi sihtotstarbeliselt kooskõlas lepinguga. Kostja ei leia, et taimede kasvatamine mis tahes äriruumides viiks ruumi kasutamise vastuollu kasutamise sihtotstarbega. Et tegu oli keelatud kogustes psühhoaktiivset ainet sisaldavate taimedega, sai kostja ka selle eest kohtulikult karistada. Kostja leiab, et 30.09.2015 esitatud arve turvafirma patrulli tasude eest on seotud hageja poolse seaduserikkumisega, nõudes kostjalt raha andmete mitteavaldamise eest ning ei ole sellest tulenevalt seaduslik. Üürilepingu ülesütlemiseavalduses jättis kostja hagejale võimaluse teha tasaarveldus garantiirahade arvelt. Selle asemel esitas hageja pahauskselt kostjale ebamõistlikult suure arve, seejuures sisaldas nõue teadlikult esitatud valeinformatsiooni elektritarbimise kohta, lisaks oli hageja eiranud ülesütlemiseavalduse seaduslikkust ning sealt välja noppinud vaid endale meelepärased aspektid mida kehtestada. Kostja leiab, et hageja poolt 04.11.2015 esitatud nõudel ja viivistel puudub seaduslik alus ja seega tasumisele ei kuulu.

3.Käesoleval juhul on kostja 09.10.2015 esitanud hagejale avalduse üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks (tlk 26). Kostja viitab avalduses lepingurikkumise regulatsioonile VÕS § 116 lg 2 p 2-4 põhjendusega, et hageja on esitanud teadlikult fiktiivseid elektriarveid rikkudes sellega korduvalt üürilepingu punkti 3.4. Üürilepingu p 3.4 sätestab, et üüritasule lisanduvad kommunaalkulud (üldelekter, siganalisatsioon, valve, üldvesi, -koristus, -remont, prügivedu (ainult büroopaber), halduskulud, hoolduskulud (elektrisüsteemide, signalisatsiooni) 1,50 EUR-i/m2 kuus, millele lisandub käibemaks (20%). Kommunaalteenuste hinda korrigeeritakse prügiveoteenuse, vee, elektrienergia kallinemisel proportsionaalselt. Eraldi maksab üürnik elektri ja vee eest vastavalt arvesti näitudele. 20.10.2016 esitatud dokumendis on kostja märkinud, et hageja poolt esitatud elektriarvete näol oli tegemist hagejapoolse tahtliku korduva lepingu rikkumisega ning see andis aluse üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks VÕS § 116 lg 2 p 2-4 alusel (tlk 86). Kohus selgitab, et lepingu ülesütlemist sooviv lepingupool kannab kõikide lepingu ülesütlemise eelduste täitmise tõendamise riski. Lepingust vabaneda sooviv lepingupool peab suutma tõendada, et leping enam ei kehti, st seda, et on täidetud kõik lepingu ülesütlemise eeldused. Kohus on kostjale tõendamiskoormust ka 06.10.2016 toimunud eelistungil selgitanud (tlk 78 pöördel). Riigikohus on 09.11.2010.a kohtuotsuses tsiviilasjas nr. 3-2-1-84-10 leidnud, et Riigikohtu praktika järgi eeldab VÕS § 313 lg 1 rakendamine mõlema lepingupoole huvide kaalumist, mille käigus võrreldakse, kas lepingu lõppemist sooviva poole huvid on olulisemad ja saaksid lepingu jätkumise korral rohkem kahjustada kui teise lepingupoole huvid lepingu lõppemise korral (vt Riigikohtu 21. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-04, p 14). Kolleegium lisab, et viidatud sätte eesmärgiks on tagada üürilepingu jätkamise võimatusel selle õiglase lõpetamise võimalus. Samuti on kolleegium selgitanud, et VÕS § 313 lg 1 kohaldamine nõuab kohtult diskretsiooniotsuse tegemist, sest kohtul tuleb kaaluda, kas üürilepingu ülesütlemiseks oli olemas mõjuv põhjus, ning diskretsiooniotsuse sisu saavad kõrgema astme kohtud kontrollida piiratult, eelkõige selles osas, kas alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt Riigikohtu 29. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-14307, p 21). Selleks, et esineks VÕS § 313 lg 1 sätestatud üürilepingu ülesütlemise õiguslik alus, tuleb hinnata, kas kõiki asjaolusid arvesse võttes saab eeldada, et ülesütlemist sooviv lepingupool lepingu täitmist ei jätka. Selle hindamisel tuleb lähtuda ka mõlema lepingupoole huvidest. Reeglina peab kumbki lepingupool saama lähtuda sellest, et leping kehtib korralise lõppemiseni. Seega tuleb hinnata kahe lepingupoole huve ja võtta seisukoht, kas konkreetsed asjaolud on ülesütlemist sooviva lepingupoole jaoks sedavõrd olulised, et need kaaluvad üles teise lepingupoole huvi lepingu korralise lõppemise kehtivuse osas (vt selles osas ka Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Lk 238). Kohus leiab, et antud juhul ei ole kostja tõendanud ega teinud usutavaks, et tal esines eriline huvi üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kostja väited hageja korduvast lepingu rikkumisest on jäänud tõendamata. Samuti ei saa kohus hinnata hageja tegevust üksnes kostja poolt viidatud paragrahvide alusel. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli 5 (10)

4.Hageja on palunud kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 2 248,87 eurot ning viivise summas 251,13 eurot. 4.1 Hagiavalduse ning kohtuistungitel antud selgituse kohaselt koosneb hageja põhinõue üürinõudest (oktoober, november ja detsember 2015 ning jaanuar 2016), kommunaalkuludest (oktoober, november ja detsember 2015 ning jaanuar 2016), elektrikulust ning leppetrahvist ja AS-i G4S valvepatrulli väljasõdu kulust. Hageja on esitanud nõude (sealhulgas üüri- ja kommunaalkulude) tõendamiseks arve nr 01102015/1 summas 151,03 eurot (tlk 31), arve nr 02112015/1 summas 109,20 eurot (tlk 32) ning arve nr 03112015/26 1988,64 eurot (tlk 32). 4.2 VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning VÕS § 108 lg 1 järgi kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 271 järgi üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 296 lg 3 järgi peab üürnik üüri maksma ka aja eest, mil ta ei saanud asja kasutada temast oleneval põhjusel, eelkõige oma äraoleku tõttu, kuid ta võib üürist maha arvestada üürileandja poolt kokkuhoitu ja asja teistsuguse kasutamisega saadud kasu väärtuse. Seega tuleb üürnikul tasuda üüri kuni üürilepingu lõppemiseni, sh ka aja eest, mil ta üüripinda ei kasutanud. 4.3 Kohus leiab, et kostjal on kohustus tasuda hagejale poolte vahel sõlmitud üürilepingu järgi üüri perioodi oktoober 2015.a. kuni 09.01.2016.a eest, kuivõrd poolte vahel sõlmitud üürileping lõppes 09.01.2016.a. Nimetatud kohtu seisukohta toetab ka Riigikohtu 05.06.2016.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-15 p 18, milles on leitud, et VÕS § 296 lg 3 järgi ei vabasta üürnikku üüri maksmise kohustusest ka asjaolu, et üürnik on üüritud ruumidest lahkunud (vt ka Riigikohtu 18. mai 2009.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-09, p 14; 30. aprilli 2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 32). Poolte vahel sõlmitud äriruumide üürilepingust nähtub, et kostja poolt üüritava pinna suuruseks on 14 m2 ning ühe ruutmeetri hinnaks 5 eurot kuus (lepingu p. 3.3, tlk 20). Seega on põhjendatud hageja nõue kostja vastu üürivõlgnevuse summas 261,34 eurot ulatuses, mis on arvestatud perioodi oktoober 2015, november 2015.a.,

detsember 2015 ja jaanuar 2016 9 päeva eest (3 kuud ja 9 päeva x 70 eurot = 217,78 + 20 %). Kostja ei ole esitanud tõendeid ega vastuväiteid selle kohta, et üür nimetatud perioodi eest oleks tasutud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista üür summas 261,34 eurot. 4.4 VÕS § 292 lg 1 sätestab, et lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega. Üürilepingu p 3.4 kohaselt lisanduvad üüritasule kommunaalkulud 1,50 eurot/m2 kuus, millele lisandub käibemaks (tlk 20), s.o 21 eurot + käibemaks. Seega on põhjendatud hageja nõue kostja vastu kommunaalkulude võlgnevuses summas 78,40 eurot ulatuses, mis on arvestatud perioodi oktoober 2015, november 2015.a., detsember 2015 ja jaanuar 2016 9 päeva eest (3 kuud ja 9 päeva x 21 eurot = 65,33 + 20 %). Vastav summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. 4.5 Hagiavalduse ning lisatud arve nr 03112015/26 alusel nõuab hageja kostjalt ka leppetrahvi kanepi kasvatamise eest summas 70 eurot ning valvepatrulli väljasõidu eest 3,5 tunni ulatuses 122,50 eurot. Mõlemale summale lisandub viidatud arve kohaselt ka käibemaks. Üürilepingu p 5.4 sätestab, et üürniku poolt lepingu objekti kasutamisel vastuolus lepingus ettenähtud kasutusotstarbega või lepinguga (sh lepingu objekti osalisel või tervikuna allüürile andmisel või faktilisel kasutada andmisel kolmandatele isikutele) on üürnik esmakordselt selle fakti tuvastamisel kohustatud tasuma üürileandjale leppetrahvi 1 (ühe) kuu üürisumma ulatuses, teistkordsel rikkumise, samuti rikkumise mittelõpetamisel 10 (kümne) päeva jooksul, aga 3 (kolme) kuu üürisumma ulatuses. Lepingu p 2.5 sätestab, et üürnikul on õigus kasutada lepingu objekti äriruumide otstarbel. Üürnikul puudub ilma üürileandja eelneva kirjaliku ning taasesitatavas vormis esitatud nõusolekuta õigus muuta lepingu objekti sihtotstarvet või faktiliselt kasutada lepingu objekti teisel sihtotstarbel, kui lepingus sätestatud. VÕS § 272 lg 1 teise lause kohaselt on äriruum majandus- või kutsetegevuses kasutatav ruum. Kohus leiab, et kostja ei kasutanud äriruumi üürilepingus sätetatud otstarbel ega majandus- või kutsetegevuses, kui kasvatas äriruumis kanepit. Seega on kostja pooltevahelist lepingut rikkunud. Seega on leppetrahvi nõue summas 70 eurot, millele lisandub käibemaks (14 eurot) põhjendatud ja kohus rahuldab selles osas hagi. Järgnevalt analüüsib kohus valvepatrulli väljasõidu eest nõuet summas 122,50 eurot. 02.01.2015 üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt võtab üürnik endale kohustuse pärast ruumist lahkumist panna ruum valve alla. Turvafirma valehäire (mis pole tingitud sissemurdmisest ja tulekahjust) ja väljasõidu hüvitab üürnik: maksumus tööajal vahemikus 8:00-17:00 on 35 eurot, väljaspool tööaega ja pühadel 65 eurot, millele lisandub käibemaks.

Hageja ei ole tõendanud, et turvafirma väljasõit oli seotud valehäirega. Kohtule esitatud akti kohaselt soovis klient (Xxxx) mehitatud valvet, kuna tekkis probleem rentnikuga (tlk 150). Xxxx on hageja juhatuse liige. Seega nähtub aktist, et hageja ise põhjustas väljakutse objektile. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid ega esitanud kohtule tõendeid, millest nähtub, et kostja põhjustas turvafirma valehäire. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja nõude valvepatrulli väljasõidu eest 122,50 eurot ulatuses. 4.6 Hageja palub kostjalt välja mõista ka elektritarbimise kulu. Arve 01102015/ 1 kohaselt on elektritarbimise hind 21 eurot + 2,90 eurot + 9,09 eurot + 0,28 eurot + 19,01 eurot + 2,48 eurot + 1,10 eurot, s.o kokku 55,86 eurot, millele lisandub käibemaks. Arve nr 03112015/26 kohaselt nõuab hageja kostjalt elektri tarbimise eest 1332,59 eurot, millel lisandub käibemaks. Kohus on seisukohal, et hageja poolt lisatud tõendid - elektrikasutus Xxxx, hoones 3, esimesel korrusel asuvas ruumis (tlk 29), Xxxxelektritarbimise analüüs perioodil jaanuar-september 2015 (tlk 81), arved perioodil august 2014 kuni september 2015 (tlk 90-133), elektritarbimise analüüs jaanuar-september 2015 (tlk 152) - ei tõenda reaalset elektritarbimist kostja poolt. Lepingu p 3.4. kohaselt tasutakse elektri eest vastavalt arvesti näitudele. Hageja tõi välja, et kuivõrd arvesti järgselt seda kulu mõõta ei saa põhjusel, et see ei ole arvestinäiduga kajastatud, siis eelkõige tuleb see elektrikulu esile Xxxx kinnistu elektri üldkulus, millest on maha arvestatud teiste tarbijate kulud. Hageja ei ole usaldusväärselt tõendanud kostjapoolset elektri tarbimist ja hageja ei ole esitanud kohtule elektri arvestust vastavalt arvesti näitudele (nagu sätestab lepingu p 3.4.). Samuti leiab kohus, et hageja ei ole käesoleval juhul tõendanud, et ta on neid kulutusi hagiavalduses märgitud perioodil kandnud. Kohus leiab, et nimetatud kulude nõudmine kostjalt ei ole kooskõlas VÕS § 296 lg 3. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja nõude seoses elektritarbimise võlgnevusega. 4.7 Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivised summas 251,13 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Poolte vahel sõlmitud äriruumide üürilepingu punktist 5.2 nähtub, et lepingus sätestatud maksekohustusega viivitamise korral kohustub selles süüdi olev pool tasuma teisele poolele viivist 0,5% tasumata summast päevast iga tasumisega viivitatud päeva eest (tlk 21). Lepingu punkt 3.5 järgi tasutakse üür algava kuu eest ja kommunaalkulud kuu 5.kuupäevaks (tlk 20). Hageja on hagis märkinud järgmist. Võlgnevuse ja viivisearvestuse järgi oli 14.01.2016 seisuga (enne garantiisumma tasaarveldamist) kostja võlgnevus hagejale 2248,87 eurot ja kohustus tasuda viivist summas 790,08 eurot. Pärast tagatisraha tasaarvestamist viivisega oli kostja kohustus tasuda viivist 650,08 eurot. Põhivõlgnevuselt lisandus 15.01.2016 – 23.03.2016 täiendavalt viivist 775,86 eurot ja viivisesumma oli kokku 1425,94 eurot. 8 (10)