Svea Finance AS hagi Charlot OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
27 897 eurot 87 senti
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Svea Finance AS apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
21. veebruar 2017
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Svea Finance AS (registrikood 11200943), esindaja vandeadvokaat Alo Pormeister; Vastustaja (kostja): Charlot OÜ (registrikood 10081927), esindaja Aare Hõbe.
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2015. a otsus osaliselt, s.o maakohtu menetluses väljamõistetud menetluskulude suuruse osas, muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Jätta menetluskulud maa-, ringkonna- ja Riigikohtus Svea Finance AS-i kanda.
5.Rahuldada Charlot OÜ avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks maa-, ringkonna- ja Riigikohtus osaliselt. Mõista Svea Finance AS-ilt Charlot OÜ kasuks välja menetluskulud 2 575 (kaks tuhat viissada
seitsekümmend viis) eurot (ilma käibemaksuta), s.o 1 350 eurot õigusabikulu maakohtus, 925 eurot õigusabikulu ringkonnakohtus ja 300 eurot Riigikohtus. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Svea Finance (hageja) esitas 3. oktoobril 2014 Tartu Maakohtule hagi CHARLOT OÜ (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 22 860 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 3199 eurot 21 senti ning alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Alternatiivse nõudena taotles hageja kostjalt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja ITMM OÜ-ga (kustutatud) 8. novembril 2012 nõude loovutamise lepingu, mille alusel loovutas ITMM OÜ hagejale enda nõuded kostja vastu 22 860 euro ulatuses, mis olid tekkinud kostjale nutitaskute/kaante müügist ja põhinesid esitatud arvetel (15. novembri 2012 arve nr 2012000909 suurusega 17 400 eurot maksetähtajaga 30. detsember 2012 ning 29. novembri 2012 arve nr 29112 suurusega 5460 eurot maksetähtajaga 14. jaanuar 2013). Enne ITMM OÜ finantseerimist küsis hageja vaidluste vältimiseks kostjalt kui nutitaskute/kaante ostjalt kinnitused selle kohta, et kaup on talle arvete alusel kätte toimetatud ning arvetele ei ole tehtud kreeditarveid ega ole ka vastastikku tasaarvestatavaid nõudeid. Kostja juhatuse liige on kinnituskirjadega kinnitanud arvete alusel kauba saamist ning hagejale tasumise kohustust. Hageja tegi ITMM OÜ-le väljamaksed kostjalt saadud kinnitustest lähtudes. Kostja arveid tähtaegselt ei tasunud, mistõttu võttis hageja kostjaga ühendust. Kostja lubas arved kohe maksta, kui saab SEB Pangast uuesti arvelduskrediiti. Korduvatele meeldetuletustele vaatamata kostja arveid ei tasunud. 11. veebruari 2013 hommikul saatis kostja juhatuse liige hagejale üllatuslikult ITMM OÜ kreeditarved ja väitis, et ei maksa hagejale midagi, kuna pole ITMM OÜ-lt nutitaskuid/kaasi üldse saanudki. Hageja on seisukohal, et pärast seda kui ITMM OÜ loovutas kostja vastu oleva nõude hagejale ei saanud ITMM OÜ ja kostja nõude loovutamisega seotud tehingute tingimusi muuta ja kostja kohustub täitma lepingust tuleneva kohustuse hagejale. Kostja peab oma rahalised kohustused
hageja ees täitma võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1, § 170, § 76 lg-d 1 ja 3, § 101 lg 1 p 1 ja § 108). Alternatiivselt vastutab kostja hagejale tekkinud kahju eest (VÕS § 1045 lg 1 p 7 koostoimes KarS § 209 lg-tega 1–3).
2.Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele täies ulatuses vastu, leides, et esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja ei nõustunud kahju suuruse arvestusega. ITMM OÜ juhatuse liige I. Taukar selgitas kostjale, et kuna nutitaskute tootmine on kulukas ja tal tuleb tasuda tootjale ettemakse, peab ta kasutama faktooringut. Juhatuse liige palus kostjal anda hagejale kinnituse selle kohta, et kostja on nõus ITMM OÜ-ga kokkulepitud tehingu tegema. Kuivõrd juhatuse liige kinnitas, et kaup on valmis ja antakse kohe üle kostjale, siis nõustus kostja andma hagejale nõutud kinnituse. ITMM OÜ kostjale tooteid ei tarninud ning tühistas arved tehes esitatud arvetele kreeditarved. Kreeditarved olid koostatud kohe peale esialgsete arvete väljastamist ja need digiallkirjastas ITMM OÜ juhatuse liige. See näitab, et juhatuse liikmel ei olnud kavaski tooteid kostjale tarnida ning ta pettis ja tekitas olulist kahju nii hagejale kui ka kostjale. Kostja selgitas olukorda hagejale. ITMM OÜ juhatuse liige ei vaidlustanud hageja õigust raha tagasi saada ja soovis sõlmida maksegraafikut, kuid hageja keeldus, sest pooled ei jõudnud kokkuleppele graafiku pikkuses, samuti ei olnud ITMM OÜ juhatuse liikmel võimalik anda hagejale soovitud tagatist. Hagejal puudub kostja suhtes tehingust tulenev nõudeõigus. Hageja väidab, et on ITMM OÜ-lt omandanud nõude kostja vastu, kuid tõenditest nähtub, et ITMM OÜ juhatuse liige digiallkirjastas kõnealuste arvete kreeditarved enne nende hagejale loovutamist. Seega ei olnud ITMM OÜ-l nõuet, mida hagejale loovutada, I. Taukar jättis üksnes mulje nõude loovutamisest. Isegi kui hageja oleks nõude omandanud, ei oleks kostjal kohustust arveid tasuda, sest ITMM OÜ ei ole nutitaskuid/kaasi kostjale üle andnud. Kostja ei ole hagejale kahju tekitanud. Kahjunõue põhineb väitel, et ITMM OÜ juhatuse liige ja kostja juhatuse liige tegid koostööd eesmärgiga petta hagejalt välja raha. Ühtegi tõendit oma väidete kinnituseks ei ole hageja esitanud ega saagi seda teha, kuna nimetatud väide ei vasta tõele. Kostja tegevus või tegevusetus ei olnud põhjuseks, miks hageja raha ei saanud. Hagejale põhjustas kahju I. Taukari tegutsemine ning tema vastu peaks hageja ka oma nõuded esitama.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 9. oktoobri 2015. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1865 eurot. Maakohus tühistas 6. oktoobri 2014. a hagi tagamise määruse TsMS § 386 lg 4 alusel, sest hagi jäi rahuldamata. Maakohus leidis, et kuna hageja ja kostja vahel ei ole lepingulisi suhteid, ei saa hagejal olla ka lepingust tulenevaid nõudeid kostja vastu. Maakohtu otsuse põhjenduste järgi tuleb kohtul hageja ja kostja õigussuhetele hinnangu andmiseks käsitleda hageja ja ITMM OÜ vahelisi õigussuhteid, kuigi ITMM OÜ ei ole käesolevas tsiviilasjas pooleks. Hageja ja ITMM OÜ on sõlminud ehtsa faktooringulepingu (VÕS § 256), mille kohaselt on faktoor hageja, faktooringu klient on ITMM OÜ ja faktooringuvõlgnik on kostja. Ehtsal faktooringul on müügilepingu tunnused ja õiguslikult on ehtne faktooringuleping nõude loovutamine, mille sisuks on võlausaldaja vahetus. Nõude saab loovutada nõudeõigust omav isik ehk võlausaldaja (VÕS § 164 lg 2). Faktooringu klient ja kostja on sõlminud müügilepingu, mille kohaselt pidi faktooringu klient müüma kostjale nutitaskuid. Hageja kui faktoor saab nõuda kostjalt kui faktooringu võlgnikult rahalise nõude
täitmist juhul, kui faktooringu kliendi ja kostja vahel sõlmitud müügileping on täidetud. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et faktooringu klient oleks nutitaskud kostjale üle andnud. Maakohus märkis, et on üldteada asjaolu, et kreeditarvega tühistatakse eelmine arve täielikult ja seda saab kasutada ka juhul, kui kaupa ei ole ostjale üle antud. Maakohus tuvastas, et faktooringu klient oli 16. novembri 2012 kreeditarvega nr 2012000909-1 tühistanud arve nr 2012000909 enne seda, kui kostja seaduslik esindaja kinnitas hageja saadetud kinnituskirja ja arve. Kohus leidis, et kostjale ei saa ette heita asjaolu, et faktooringu klient ei informeerinud hagejat koostatud kreeditarvest. Faktooringu klient tühistas arve nr 2012000909 kreeditarvega, seega ei saanud hageja faktooringu kliendilt kostja vastu nõuet omandada. Faktooringu klient oli ka arve nr 291112 enne selle loovutamist tühistanud ning hageja ei ole omandanud kehtivat nõuet kostja vastu. Hageja ja kostja vahel ei tekita lepingulisi suhteid ka asjaolu, et kostja seaduslik esindaja on allkirjastanud hageja saadetud arved ja kinnituskirjad. Hageja saadetud kinnituskirjadest ei nähtu üheselt, millised õigused või kohustused kaasnevad arvete ja kinnituskirjade allkirjastamisega. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et pigem oli kostja ise samuti eksituses, kinnitas e-postiga laekunud konteineris olevad dokumendid faktooringu kliendi seadusliku esindaja I. Taukari palvel ja soovil kiirendada nutitaskute ostu finantseerimist, ning saades kreeditarved, sai aru, et müügitehing müüja ehk faktooringu kliendiga ei teostu. VÕS § 238 lg 1 kohaselt võivad pooled müügilepingus kokku leppida, et müüjal on asja tagasiostuõigus. Hageja ja faktooringu klient on 8. novembril 2011 sõlmitud nõuete loovutamise lepingu nr 12081 p-s 7 kokku leppinud hageja õiguses nõuda faktooringu kliendilt nõude tagasiostmist. Hageja on esitanud avalduse, et faktooringu klient nõude tagasi ostaks, ja faktooringu klient on selle kätte saanud, seega on hageja lepingust nr 12081 tulenevad nõuded faktooringu kliendile tagasi müünud ning hageja ei saa enam lepingust tulenevaid nõudeid käsutada. Maakohus jättis hageja alternatiivselt esitatud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude (VÕS § 1043) rahuldamata, leides, et hageja ei ole esile toonud sellist kostja tegu, mida saaks hinnata hagejale kahju õigusvastase põhjustamisena. Maakohus viitas, et ei anna hinnangut kriminaalmenetluses toimuvale. Hageja ei ole tõendanud väidet, mille kohaselt kostja juhatuse liige ja faktooringu kliendi juhatuse liige on omavahel sõbrad ja tuttavad. Kostja on ise olnud nutitaskute/kaante müügilepinguga seotud arvete ja faktooringulepingu kinnituskirja allkirjastamisel eksituses. Kostjale saadetud kinnituskirjadest ei nähtu, millised õiguslikud tagajärjed kinnitamine kaasa toob. Kuivõrd maakohus ei tuvastanud kostja tegu, mis oleks kaasa toonud hagejale kahju õigusvastase tekitamise, ei hinnanud ta kahju, põhjuslikku seost ja teo õigusvastasust.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
6.Ringkonnakohus jättis 4. aprilli 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja ja faktooringu klient sõlminud ehtsa faktooringulepingu, mille sisuks on nõude loovutamine, kus uus võlausaldaja astub senise asemele (VÕS § 164 lg 2). Nõude loovutamise tagajärjel läksid faktooringu kliendi nõuded kostja vastu hagejale üle ning hageja astus uue võlausaldajana faktooringu kliendi asemele. Lähtudes eeltoodust, leidis ringkonnakohus, et hageja ja kostja vahel olid lepingulised suhted, ning ei nõustunud maakohtu vastupidise seisukohaga. Nõude loovutamine ei too kaasa muudatusi nõude sisus, võlgnik saab uue võlausaldaja vastu esitada samu vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu (VÕS § 171 lg 1). Kostja on välja toonud, et faktooringu klient ei täitnud müüjana enda müügilepingujärgset kohustust anda üle nutitaskud, seega ei ole kostjal tekkinud ostuhinna tasumise kohustust. Ringkonnakohus leidis, et kuna faktooringu klient on müüjana väljastanud kostjale kreeditarved samas summas, milles ta kostjale arved esitas ja mis ulatuses ta hagejale kui faktoorile nõuded loovutas, ei ole müüja andnud kostjale üle nutitaskuid. Kuna faktooringu klient on hagejale loovutatud nõuded kreeditarvega tühistanud, ei omandanud hageja arvete nr 2012000909 ja 291112 alusel mingeid rahalisi nõudeid kostja vastu. Ringkonnakohus leidis, et ekslik on hageja seisukoht, et kreeditarve ei vabasta ostjat kohustuse täitmisest. Faktooringu klient asus müüjana seisukohale, et tal ei ole arvetest tulenevat nõuet kostja vastu, mistõttu ei olnud tal võimalik selliseid nõudeid hagejale loovutada. Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et kostja allkirjastatud kinnituskirjad on käsitatavad deklaratiivsete võlatunnistustena, millest tulenevalt muutub tõendamiskoormis. Kostja peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja on seda tõendanud faktooringu kliendi kreeditarvetega. I. Stranbergi ütlused ja E. Puulmanni vande all antud seletused ei tõenda, et kostjal tekkis kohustus tasuda müügilepingust tulenev ostuhind. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu käsitlusega, mis puudutas nõuete tagasiostmist hageja ja faktooringu kliendi vahelises suhtes. Hageja ei ole nõudeid, mille faktooringu klient talle loovutas, tagasi müünud. Üksnes asjaolu, et hageja esitas faktooringu kliendile nõuete tagasiostmise avalduse, mille faktooringu klient kätte sai, ei tähenda, et hageja oleks nõuded faktooringu kliendile tagasi andnud, asja materjalidest ei nähtu teisiti. Ringkonnakohus ei nõustunud hageja väitega, et kostja ei saa allkirjastatud kinnituskirjade tõttu tugineda vastuväitele, et ta ei ole kaupa kätte saanud, sest see oleks hea usu põhimõttest tulenevalt lubamatu. Hea usu põhimõttele viidates ei ole võimalik nõuda isikult sellise kohustuse täitmist, mida tal tekkinud ei ole. Ringkonnakohus leidis, et hageja alternatiivse deliktilise kahju hüvitamise nõude rahuldamise üldised eeldused puuduvad. Hageja ei ole esitanud menetluse kestel selliseid asjaolusid, mis näitaksid, et kostja kinnituskirjade allkirjastamise tulemusena tekkis hagejale kahju. Rahaülekanded on hageja teinud faktooringu kliendiga sõlmitud lepingu alusel.
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning teha asja alama astme kohtutele uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldada hagi, mõista kostjalt hageja kasuks välja 22 860 eurot, viivised 3199 eurot 21 senti, hagi esitamisest kohtuotsuseni viivised seaduses sätestatud määras kindla summana ning kohtuotsuse tegemisest kohase täitmiseni viivised VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.
9.Riigikohus rahuldas 2. novembri 2016 otsusega hageja kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas ringkonnakohtu 4. aprilli 2016 otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis hageja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamata, ning osas, milles ringkonnakohus jaotas
menetluskulud ja määras menetluskulud kindlaks. Riigikohus jättis ringkonnakohtu otsuse muutmata osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja müügilepingu täitmise nõude. Riigikohtu otsuse kohaselt ei vasta maakohtu otsuse resolutsioon TsMS § 442 lg 5 nõuetele. Maakohtu otsuse resolutsioonis on jäetud hagi rahuldamata, kuid selles pole eristatud hageja alternatiivseid nõudeid. Seda viga pole parandanud ka ringkonnakohus. Kui rahuldamata jäetakse alternatiivseid nõudeid sisaldav hagi, tuleb need nõuded kohtuotsuse resolutsioonis märkida. See tagab mh TsMS § 371 lg 1 p 4 järgimise edaspidi. Hagejal ei ole kostja vastu müügilepingust tulenevat ostuhinna tasumise nõuet, sest müüja ei ole kostjale müügilepingujärgseid nutitaskuid üle andnud. Ringkonnakohus tuvastas otsuse pdes 9–12, et mh kreeditarvetega on tõendatud, et müüja ei ole kostjale kokkulepitud kaupa (s.o nutitaskuid) tarninud. Seega nõustus Riigikohus ringkonnakohtuga, et kostjal ei ole tekkinud ostuhinna tasumise kohustust ning sellele vastuväitele on kostjal võimalik VÕS § 171 lg 1 kohaselt tugineda ka faktoori kui uue võlausaldaja suhtes. Hageja alternatiivne nõue on õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 ning VÕS § 6, § 76 lg 2 ning TsÜS § 138 lg-te 1 ja 2 alusel. Teo õigusvastasuse tuletab hageja kahest alusest: kostja on rikkunud seadusest tulenevat kohustust või käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt (VÕS § 1045 lg 1 p-d 7 ja 8). Riigikohtu arvates ei ole maakohus kostja teo õigusvastasust hinnanud ning ringkonnakohus võttis üldsõnalise seisukoha üksnes põhjusliku seose kohta. Sellega on rikutud TsMS § 442 lgt 8. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust, siis peab ta sellise rikkumise tõendama (Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-16, p 11; 16. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-16, p 14). Riigikohus leidis, et hea usu põhimõtet sätestavad õigusnormid ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses kaitsenormid ja hageja on selles osas eksinud. Seega ei ole alust pidada kostjat kinnituskirja allkirjastamisega seadusest tulenevat kohustust VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes rikkunuks. Teise alternatiivina väitis hageja, et kostja tegu on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi, sest kinnituskirjade allkirjastamisega on hageja tahtlikult heade kommete vastase käitumisega viinud hageja eksitusse, kinnitades, et ta on kauba kätte saanud, ning hageja on sellele tuginedes teinud rahaülekanded faktooringu kliendile. Kostja käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Heade kommete vastane on tegu siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine. Riigikohus märkis, et iseenesest ei ole välistatud, et kauba kättesaamise kinnitamist olukorras, kus isik ei ole tegelikkuses kaupa kätte saanud, võiks lugeda tahtlikult ebaõige informatsiooni andmise tõttu heade kommete vastaseks, kui isik möönis, et sellest võib tekkida kinnituse saajal kahju. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus analüüsima, kas hagejal on kostja vastu kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue. Seega tuleb anda hinnang sellele, kas kinnituskirjade allkirjastamisega on kostja tahtlikult heade kommete vastase käitumisega viinud hageja eksitusse, kinnitades, et ta on kauba kätte saanud. Samuti tuleb anda hinnang sellele, kas hageja oleks rahaülekanded teinud ka siis, kui kostja ei oleks hageja saadetud kirjale vastuseks kinnituskirjas kinnitanud, et ta on kauba kätte saanud. Kui hagejale oleks kahju tekkinud ka juhul, kui kostja ei oleks kauba kättesaamist kinnitanud, siis ei ole kinnituskirjade allkirjastamine ja kahju tekkimine põhjuslikus seoses.
MENETLUSOSALISTE
RINGKONNAKOHTUS
SEISUKOHAD
ASJA
UUEL
LÄBIVAATAMISEL
10.Hageja 29. novembri 2016 menetlusdokumendi kohaselt vastutab kostja hageja ees kahju õigusvastase tekitamise eest võlaõigusseaduse kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi. Hageja leidis, et kostja on menetluses korduvalt kinnitanud, et andis hagejale teadlikult ebaõige kinnituse ning teadis või vähemalt möönis, et kinnituse andmine on seotud hageja poolt raha maksmisega ITMM’ile. Hageja on seisukohal, et poolte vahel ei saa enam vaidlust olla selles, et kostja andis hagejale teadlikult ja tahtlikult ebaõige kinnituse kauba kättesaamise kohta. Lisaks sellele jättis kostja hagejale mulje, et ta on arvetel toodud kauba kätte saanud veel mitu kuud pärast kinnituskirjade allkirjastamist. Taoline kostja käitumine on tahtlik heade kommete vastane käitumine VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes ja seega õigusvastane. Kostja teadis, et kostjapoolne kauba kättesaamise kinnitus on hageja poolt ITMM OÜ-le tehtava väljamakse aluseks. Hageja leidis, et kostja pidi ette nägema, et juhul, kui ITMM OÜ poolt kostjale kaupa üle ei anta, siis tekib hagejale kahju (mis seisnes rahas, mille hageja ITMM OÜ-le välja maksis), kuivõrd kostjal ei ole sellisel juhul hageja ees arvete tasumise kohustust. Kostja käitumine on põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Juhul, kui kostja ei oleks arve tasumise kohustust, kreeditarve puudumist ega arvetel toodud kauba kättesaamist hagejale kinnitanud, ei oleks hageja arveid finantseerinud ning sel juhul ei oleks hagejale ka kahju tekkinud. Hageja finantseerib üksnes arveid, millel toodud kaup on ostjale üle antud või teenus osutatud. Hageja kontrollib alati üle, kas tehingu esemeks olev kaup on ka tegelikkuses üle antud ja/või teenus osutatud, kuivõrd hageja on finantseerimisasutusena rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) tähenduses kohustatud subjekt, kellel lasub RahaPTS-st tulenevalt (samuti tulenevalt Svea Finance AS sisestest rahapesu protseduurireeglitest) hoolsusmeetmete kohaldamise kohustus.
11.Kostja leidis asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus, et ta ei ole rikkunud seadusest tulenevat kohustust VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi. Samuti on kostja seisukohal, et kinnituskirjade andmine ei ole õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi ning ta ei ole tahtlikult käitunud heade kommete vastaselt, tal puudub tahtlus hagejale kahju tekitamiseks ja puudub süü. Kostjal ei olnud eesmärki ega soovi hagejat kahjustada ning vastupidist ei ole hageja tõendanud. Kostjapoolne vastavate kinnituskirjade allkirjastamine on otsene ITMM OÜ juhatuse liikme Indrek Taukari poolne pettusliku käitumise tagajärg. Kostjale ei olnud sel hetkel teada, et ITMM OÜ juhatuse liikme poolt olid tegelikkuses juba allkirjastatud kreeditarved ning, et ITMM OÜ ei kavatsegi kaupa kostjale üle anda. Kinnituskirjade kohaselt tuli kostjal ka peale nõude loovutamist jätkuvalt esitada kõik märkused, kaebused ja reklamatsioonid, mis puudutavad müügilepingut, müüjale. Seega nii kostja kui hageja pidid üheselt aru saama, et vaatamata nõude loovutamisele ja kinnituskirjade allkirjastamisele võib vastava müügilepingu alusel kauba eest eelduslikult tehtav makse jääda ostja (so kostja) poolt tegemata, juhul kui müüja poolt rikutakse müügilepingut, sh jäetakse nt kaup ostjale üle andmata või kui üle antud kaup on puudustega. Kostja sai sel põhjusel lähtuda eeldusest, et vaatamata müüja palvel allkirjastatud kinnituskirjadele on kostjal õigus jätta kauba ostuhind tasumata, juhul kui müüja poolt kostjale kaupa tegelikkuses üle ei anta – kinnituskirjade alusel pidi samast eeldusest lähtuma ka hageja. Kostja eeldas, et kreeditarvete esitamisega oli kostja ja ITMM OÜ vaheline müügisuhe lõppenud ning kõik hageja ja ITMM OÜ vahelisest lepingust tulenevad kohustused täidab selle lepingu pool, so ITMM OÜ.
Kostja leiab, et kostja teo ja hageja kahju vahel puudub põhjuslik seos. Hageja tegi müüjale (ITMM OÜ-le) rahaülekanded müüja ja hageja vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel, mille kohaselt oli hagejal kohustus teostada rahalised väljamaksed müüjale vaatamata sellele, kas kostja kinnitas arvel kauba kättesaamist või mitte. Nõude loovutamise lepingu p 2.2.5. kohaselt kahe pangapäeva jooksul alates nõude loovutamisest kannab Svea (hageja) nõude eest makstava ostuhinna Müüja poolt teatatud pangakontole ja väljastab Ostjale (kostjale) arve. Seega oleks hagejale kahju tekkinud ka juhul, kui kostja ei oleks kauba kättesaamist kinnitanud. Nõude loovutamise lepingust nähtuvalt on lepingust tulenevad hageja nõuded müüja vastu tagatud Indrek Taukari käendusega. Kostja on seisukohal, et hageja nõue kostja vastu saab põhineda vaid ITMM OÜ ja kostja vahelisel müügilepingul, mistõttu on hageja nõue kostja vastu deliktilisel alusel välistatud VÕS § 1044 lg 2 alusel. Hagejal ei saa olla nõudeid kostja vastu ka põhjusel, et kõik müügilepingust tulenevad müüja võimalikud nõuded kostja vastu on hageja poolt 2. aprillil 2013 tagasi loovutatud müüjale. Kostjal ei ole vastuväiteid hageja osalisele hagist loobumisele, mille kohta palub kostja teha vastava määruse, millega võtta hageja osaline hagist loobumine vastu, lõpetada selles osas asja menetlus ja jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja hinnangul ei saa kahjuna käsitleda müüja arvetes toodud käibemaksu summat, so kokku 3810 eurot (2900+910). Käibemaks ei ole kulu, kaupade müüki ei ole toimunud ja tehingu kohta on esitatud kreeditarved, mistõttu müüja saab enda poolt makstud käibemaksu tagasi. Kostja leidis, et VÕS § 140 lg 1 ja § 139 lg 1 alusel tuleb kahju hüvitise summat vähendada nullini. Hagejal oleks olnud võimalik oma kahju täies ulatuses vältida, juhul kui hageja oleks nõudnud oma kliendilt (müüjalt) enne vastava finantseeringu andmist asjakohaseid tagatisi, mille arvelt oleks saanud vajadusel rahuldada kõik nõude loovutamise lepingust tulenevad nõuded müüja vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
12.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2015 otsus tuleb tühistada diskretsiooniõiguse ületamise tõttu väljamõistetud menetluskulude suuruse osas. Hageja kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas asja esimesele astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hageja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks maakohtus osaliselt ning määrab hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks maakohtus 1 350 eurot.
13.29. novembri 2016 menetlusdokumendi kohaselt vähendas hageja oma nõuet ning nõuab kostjalt kahju hüvitamist summas 20 950 eurot 5 senti. Lisaks sellele nõuab hageja hagi esitamiseks sissenõutavaks muutunud viivist summas 3032 eurot 47 senti ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks mittemuutunud viiviseid alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja alates kohtuotsuse tegemisest VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhinõudest päevas kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
Riigikohus leidis 2. novembri 2016 otsuses, et kohtud ei ole otsuse resolutsioonis eristanud hageja nõudeid. Kui rahuldamata jäetakse alternatiivseid nõudeid sisaldav hagi, tuleb need nõuded kohtuotsuse resolutsioonis märkida. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja ei ole hagiavalduses esitanud nõuet nii, nagu seda on hageja teinud asja uuel menetlusel ringkonnakohtus 29. novembri 2016 esitatud menetlusdokumendis. Hagiavalduses (I kd, tl 14) palus hageja kostjalt välja mõista põhinõude summas 22 860 eurot. Hageja tugines hagiavalduses küll alternatiivselt nii lepingulisele nõudele kui kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale nõudele, kuid hagis ei ole eristatud nõuet selle suuruse järgi, hageja on esitanud kostja vastu ühe varalise nõude. Hagiavalduses puudub ka selge eristus nõude õigusliku aluse suhtes viisil, mis võimaldab alternatiivsete nõuete suhtes seisukoha võtmist kohtuotsuse resolutsioonis.
29.novembri 2016 menetlusdokumendis on hageja ringkonnakohtule esitanud deliktilise kahju hüvitamise nõude hageja ja ITMM OÜ vahelise faktooringulepingu täitmisest tulenevalt sarnaselt hagiavalduse p-le 1.5., seega lepingulise kahju hüvitamise nõude lepingupooleks mitteoleva kolmanda isiku vastu kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevalt. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja ringkonnakohtus asja uuel menetlemisel esitatud nõue on hagis esitatud nõude täpsustus ning tegemist ei ole osalise nõudest loobumisega.
14.Riigikohus jättis muutmata eelnevalt asjas tehtud ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus leidis, et hagejal ei ole kostja vastu müügilepingust tulenevat ostuhinna tasumise nõuet. Sõltumata nõude loovutamise ja kreeditarvete väljastamise ajast, ei ole kostjal ostuhinna tasumise kohustust, sest faktooringu klient ei ole nutitaskuid kostjale üle andnud.
15.Alternatiivselt on hageja nõudnud kostjalt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 alusel. Riigikohus leidis hageja deliktiõiguslikku nõuet hinnates, et hea usu põhimõtet sätestavad õigusnormid ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses kaitsenormid ning puudub alus pidada kostjat kinnituskirja allkirjastamisega seadusest tulenevat kohustust VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes rikkunuks.
16.Ringkonnakohus on seisukohal, et hagejal ei ole nõuet kostja vastu ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-16, p 11; 16. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-16, p 14). Hageja väitel on kostjale etteheidetav tegu see, et kostja viis arvete ja kinnituskirja kinnitamisega hageja eksitusse, kinnitades, et ta on kauba kätte saanud, ja sellele tuginedes tegi hageja rahaülekanded faktooringu kliendile. VÕS § 1045 lg 8 p 1 järgi on kahju tekitamine õigusvastane siis, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Teo õigusvastasuse tõendamise koormus lasub kannatanul ning ta peab tõendama kahju tekitaja tahtluse. Seega VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamisel peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada (Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 17; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). Tahtlus ning heade kommete vastasus tuleb tuvastada eraldi. Riigikohtu hinnangul piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju (Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). Seega tuli hagejal tõendada vähemalt kaudse tahtluse
olemasolu ning teo heade kommete vastasust. VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgse teo õigusvastasuse hindamisel on aluseks kahju tekitaja tegevuse eesmärk ning kahju põhjustanud teo õigusvastasuse hindamisel tuleb lähtuda kahju kannatanud isikust. Seega tuleb praegusel juhul järgmisena hinnata, milline oli kinnituskirja andmise eesmärk ning kas see pidi kaitsma hagejat talle tekkinud lepingulise kahju eest. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud otsese tahtluse olemasolu kostja käitumises. Hageja ei ole menetluses toonud välja ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et kostja, kinnitades kauba kättesaamist ITMM OÜ poolt, oleks tegutsenud mitte oma vajadustest lähtudes, vaid kostja eesmärgiks oli hagejat kahjustada. Hageja ei ole ka tõendanud, et kostja oleks kasutanud endale kasulikku õigust hageja arvel otsese kasu või mingisuguse muu eelise saamiseks.
17.Hageja ei ole tõendanud ka kaudset tahtlust. Hageja väitel on kostja tahtlus tõendatud sellega, et kostja möönis kinnituskirjade allkirjastamisega kahju tekkimise võimalust hagejale. Hageja leiab, et kostja teadis, et kostjapoolne kinnituse andmine on hageja poolt ITMM OÜ-le väljamaksete tegemise aluseks ning kostja teadis, et lepingujärgse tasu maksmise kohustus tekib alles kauba saamise järel. Hageja väitel pidi kostja ette nägema, et juhul, kui kaupa üle ei anta, siis tekib hagejale kahju, mis seisnes rahas, mille hageja ITMM OÜ-le välja maksis (II kd, tl 92 jj). Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja seisukoht ei ole põhjendatud ning hageja poolt eelnevalt koostatud kinnituskirja allkirjastamisega ei ole tõendatud kostja kaudne tahtlus hagejat kahjustada. Kostja seadusliku esindaja ütluste kohaselt (I kd, tl 136 jj) allkirjastas kostja esindaja kinnituskirja teades, et kaup on valmis ja kohe saabumas. Müüja esindaja teavitas eelnevalt kostjat, et raha kiirema kättesaamise jaoks kasutab ta „faktooringu instrumenti“, et pank maksab raha kiiremini välja, kui kostja oleks lepingute järgi maksnud. Kostja ütluste järgi teatas ühel oktoobrikuu päeval müüja, et on valmis tooted üle andma. Kõnele järgnes e-kiri (kostja esindaja ütluste kohaselt ei mäletanud ta kas e-mail tuli müüjalt või hagejalt), milles oli digitaalselt allkirjastatud konteiner. Konteineris oli arve ja kinnituskiri. Müüja palus kinnituskirja kiiresti kinnitada, kuna kaup on kohe-kohe teel. Kostja esindaja kinnitas konteineris olevad dokumendid. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus ostja usub müüjapoolsesse müügilepingu täitmisse, ei ole põhjendatud asuda seisukohale, et kostja käitus vahetult pärast müüjalt selge lubaduse saamist kauba tarnimise kohta müüja faktooringulepingu partnerile kinnitust andes teadmisega, et viimasele võib kinnitusega tekkida kahju. Kostja väitel kontrollis ta müüja krediidiinfot, vaatas müüja tootmisüksust. Seega puudus ostjal alus arvata, et müüja ei käitu heas usus. Kostjal olid sõlmitud kokkulepped müüjalt saadava kauba edasitarnimise kohta. Hageja ei ole menetluses esitanud vastuväiteid sellele, et ka kostja on kannatanud kahju müüja tegevuse tulemusena. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks kinnituskirja allkirjastamisega saanud mingisugustki eelist või kasu.
18.Ringkonnakohus on seisukohal, et seda, et kostja tegevuses kinnituskirjade allkirjastamisel ei olnud ka kaudset tahtlust hagejale kahju tekitada, tõendab ka kinnituskirja tekst. Hageja poolt kostjale allkirjastamiseks esitatud kinnituskirja kohaselt tuleb arvega seotud märkused, kaebused ja reklamatsioonid, mis puudutavad lepingulist suhet, esitada müüjale. Ostjal (kostjal) on õigus loobuda makse tegemisest finantseerijale (hagejale) juhul, kui ostjal on õigus tasaarveldusele või on ta esitanud vastuhagi või muu rahalise nõude müüja vastu. Seega tuleneb ka kinnituskirja tekstist, et juhul, kui müüja ei täida oma kohustusi kostja ees nõuetekohaselt, on kostjal õigus loobuda maksete tegemisest hagejale. Kinnituskirjast ei tulene isegi kaudselt selle allkirjastamisega kaasnev võimalik kahju hagejale, mistõttu ei saa asuda
seisukohale, et kostja oleks möönnud hagejale kahju tekkimist. Asjaolu, et kostja allkirjastas kaks kinnituskirja (16. novembril 2012 ja 4. detsembril 2012), ei muuda kostja käitumist tahtlikuks hageja huvide kahjustamiseks. Kostja ütluste kohaselt kinnitas ITMM OÜ esindaja talle telefoni teel, et kaup on kohe tulemas (kaup jäi kuhugile kinni). Ringkonnakohus leiab, et kaks nädalat ei ole majandustegevuses ajavahemik, mille kestel oleks kostja pidanud kahtlema müüja soovis müügilepingujärgseid kohustusi täita. Hageja ei ole menetluses tõendanud, et müüja kreeditarve oleks kostjani jõudnud enne kostja poolt kinnituskirja allkirjastamist. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole menetluses tõendanud, et kostja tekitas talle kahju heade kommete vastase tahtliku käitumisega, mistõttu ei kontrolli ringkonnakohus kinnituskirja allkirjastamist kui võimalikku heade kommete vastast tegu ega põhjuslikku seost hagejale tekkinud kahju ja kostja kinnituskirja allkirjastamise vahel.
19.Ringkonnakohus on lisaks seisukohal, et hageja kahju ei kuulu praegusel juhul hüvitamisele deliktiõiguslike sätete alusel. Hageja esitas nõude kostja vastu lepingulisel alusel kui temale VÕS § 170 järgi loovutatud nõude omanik. Nimetatud ostuhinna tasumise nõude omanikuks oli müüja. Riigikohus jättis ringkonnakohtu otsuse muutmata osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja müügilepingu täitmise nõude. Kuigi VÕS § 1045 lg 1 p 8 eesmärgiks on kaitsta kannatanut ka üksnes puhtmajandusliku kahju eest, on hageja kahju VÕS § 1044 lg 2 järgi kahju, mille ärahoidmine oli faktooringulepingu eesmärgiks. Hageja enda kahju tuleneb faktooringulepingust müüja ja hageja vahel, tegemist on tüüpilise faktooringulepingu rikkumisest tuleneva lepingulise riski realiseerumisega VÕS § 256 p 1 järgi. VÕS § 1044 lg 2 järgi ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist õigusvastase kahju õigusvastase tekitamise alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega ei saa nimetatud kahju nõuda kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevate sätete alusel hageja otseselt lepingupartnerilt ITMM OÜ-lt. Kui hagejal oleks aga deliktiõiguslik nõudeõigus kostja vastu, tähendaks see sisuliselt, et kostja oleks soovinud ITMM OÜ-ga sõlmitud müügilepingu täitmisega seotud kohustuste eest võtta vastutust ka võimalike kolmandate isikute deliktiõiguslike nõuete eest. Nimetatu viiks aga praegusel juhul deliktiõigusliku vastutuse laiendamise lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest isikule, kes ei ole faktooringulepingu pooleks ega ole seda kunagi soovinud olla. Isegi juhul, kui kostja tahteavaldus aitas kaasa lepingulise riski realiseerumisele, on tegemist nõudega, mis tuleneb faktooringulepingust. Ei ole põhjendatud asetada lepingulise kahju realiseerimise riski kolmandale isikule.
20.Ringkonnakohus muudab menetluskulude kindlaks määratud rahalist suurust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu poolt määratud menetluskulude rahaline suurus põhjendatud ning maakohus on diskretsioonipiire ületanud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt ka Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4310, p 19). Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja õigusabikulu maakohtus kokku 20,5 tundi summas 1 845 eurot ilma käibemaksuta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja menetluskulud maakohtus, tsiviilasja keerukust ja mahukust arvestades (sh 2 kohtuistungit) mõistlikud ning põhjendatud, kuna põhjendatud ei ole hagejalt kostja kasuks välja mõista kohtuistungil osalemiseks kulunud sõitmise ajakulu.
Ringkonnakohus peab vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks maakohtu menetluses 15 tunni ulatuses, s.h hagiavaldusele vastuse koostamine, täiendavate vastuste koostamine, kohtuistungiteks ettevalmistumine ning istungitel osalemine. Maakohtus toimus kaks kohtuistungit, s.o 9. veebruar 2015 algusega kell 13.00 ja lõpuga 13.46 ja 26. augustil 2015 algusega kell 13.00 ja lõpuga 15.27. Kostja on menetluskulude nimekirjas märkinud esimeseks istungiks ettevalmistamise ajaks ja kohtuistungil osalemise ajaks kokku 4 tundi. Ringkonnakohus sellise ajakuluga ei nõustu. 9. veebruari 2015 istungiprotokollist (I kd, tl 114115) nähtub, et istung kestis 46 minutit. Kuna eelnevalt oli kostja esindaja menetluskulude nimekirja kohaselt kulutanud hagile vastamiseks ning täiendavate seisukohtade esitamiseks juba 6 tundi, siis on põhjendatud ajakulu istungiks ette valmistamiseks ja istungil osalemiseks 2 tundi. Ringkonnakohus ei nõustu ka kostja 26. augusti 2015 kohtuistungi ettevalmistamiseks kulunud ajaga 2,5 tundi ega ka kostja esindamisega istungil koos sõidu ajakuluga 6 tundi. 26. augusti 2015 kohtuistungi protokolli (I kd, tl 134-140) kohaselt algas kohtuistung kell 13.00 ja lõppes 15.27, s.o istungi kestvuseks 2 tundi 27 minutit. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ajakulu 26. augusti 2015 istungi ettevalmistamiseks ja istungil osalemiseks on 4 tundi. Arvestades esindajal kulunud aega menetlusdokumentide analüüsimisele ja vastuste koostamisele oli esindaja tsiviilvaidluse asjaoludega kursis ega pidanud kulutama palju aega kohtuistungite ettevalmistamiseks.
21.Riigikohus on 3. juuni 2013 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13 p 17 märkinud, et TsMS §-d 174 ja 175 ei sätesta, millist liiki esindajakulud teiselt menetlusosaliselt välja mõistetakse. Menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus. Eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu (advokaaditasu AdvS § 60 tähenduses). Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu. Kuna menetlusosalise õigus valida esindajat ei ole TsMS §-de 217 ja 218 järgi piiratud, võib lepingulise esindaja otsene sõidukulu olla vajalik ja põhjendatud eelkõige juhul, kui tema tegutsemiskoht ei ole tsiviilasja menetleva kohtu tööpiirkonnas või kohtumaja teeninduspiirkonnas. Sõidukuluna on seejuures käsitatav nt bussipileti või autokütuse maksumus. Kolleegiumi arvates ei võimalda TsMS §-d 174 ja 175 ega § 144 p 1 mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. Kuivõrd TsMS § 144 p 2 järgi ei ole menetluskuluks menetlusosalise sõidu ajakulu, ei ole seda ka esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu. Ringkonnakohus peab kostja esindaja tunnitasu maakohtus 90 eurot ilma käibemaksuta, põhjendatuks ning rahuldab kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse osaliselt, s.o 1 350 (15×90) euro ulatuses, ilma käibemaksuta.
22.Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas, seega tuleb kõik menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Riigikohus jättis menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise ringkonnakohtu otsustada. Riigikohus rahuldas hageja kassatsioonkaebuse osaliselt ning ringkonnakohus ei muuda Tartu Maakohtu
9.oktoobri 2015 lahendi lõppjäreldust. Ringkonnakohus peab vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks ringkonnakohtu ja Riigikohtu menetluses 13 tunni ulatuses, s.h vastuste koostamine, kohtuistungiteks ettevalmistumine ning istungil osalemine, s.o 1 225 eurot ilma käibemaksuta. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja õigusabikulu Riigikohtus 375 eurot, s.o 3,45 tundi summas 375 eurot ilma käibemaksuta. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja õigusabikulu ringkonnakohtus apellatsioonkaebuse analüüs, vastuse koostamine 540 eurot (6 tundi), 15. märtsi 2016 istungiks ettevalmistamine 225 eurot (2,5 tundi), 15. märtsi 2016 istungil osalemine 180 eurot (2 tundi), hageja seisukohtadega tutvumine ja vastuse
koostamine 400 eurot (4 tundi), ettevalmistus 20. veebruari 2017 kohtuistungiks ja istungil osalemine 700 eurot (7 tundi), s.o kokku 21,5 tundi summas 2 045 eurot ilma käibemaksuta. Kostja esindaja on osutanud Riigikohtus ja ringkonnakohtus õigusabi kokku 24,95 tunni ulatuses, sellest 10,5 tundi tunnitasuga 90 eurot ilma käibemaksuta ja 14,45 tundi tunnitasuga 100 eurot ilma käibemaksuta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja menetluskulud ringkonnakohtus, tsiviilasja keerukust ja mahukust arvestades mõistlikud ega põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud ja vajalik ajakulu kostja esindamisel maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel 7,5 tundi summas 675 eurot ilma käibemaksuta. Ringkonnakohtu 15. märtsi 2016 istung kestis 30 minutit (II kd, tl 11-12), mitte 2 tundi nagu märkis kostja. Ringkonnakohtu
20.veebruari 2017 kohtuistung kestis 45 minutit. Kostja on arvestanud kohtuistungi ettevalmistamiseks ja istungil osalemiseks 7 tundi. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades asjaolu, et kostjat esindas kogu menetluse vältel sama esindaja, kes pidi tsiviilvaidluse asjaoludega kursis olema, siis ei saanud esindajal kuluda palju aega menetlusdokumentide analüüsimisele ja vastuste koostamisele ega kohtuistungite ettevalmistamisele. Põhjendatud ei ole hagejalt kostja kasuks välja mõista tasu istungile sõitmiseks kulunud aja eest (vt p 21). Põhjendatud ajakulu Riigikohtus on 3 tundi ja ringkonnakohtus 2,5 tundi (s.h istungiks ettevalmistamine ja osalemine 1,5 tundi ja 1 tund menetlusdokumentide koostamiseks). Ringkonnakohus peab kostja esindaja tunnitasu 90 eurot ilma käibemaksuta 7,5 tunni ulatuses ringkonnakohtu menetluses põhjendatuks, kokku 675 eurot ilma käibemaksuta. Põhjendatud on ka ringkonnakohtus ja Riigikohtus esindaja tunnitasu 100 eurot ilma käibemaksuta 5,5 tunni ulatuses, kokku 550 eurot ilma käibemaksuta. Ringkonnakohus rahuldab kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse osaliselt, s.o 1225 (675+550) euro ulatuses, ilma käibemaksuta.
23.Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse menetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludelt 2 575 (1350+1225) eurot (ilma käibemaksuta) kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.