Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks, Jaak Luik
Kohtuasi
Svea Finance AS hagi CHARLOT OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 4. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58450
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Svea Finance AS kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
27 894 eurot 87 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Svea Finance AS, esindaja vandeadvokaat Alo Pormeister Kostja CHARLOT OÜ, seaduslik esindaja juhatuse liige Kuno Pindmaa
Asja läbivaatamise kuupäev
3. oktoober 2016, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 4. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58450 osas, milles Tartu Ringkonnakohus jättis Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2015. a otsuse muutmata ja Svea Finance AS (õigusvastaselt tekitatud) kahju hüvitamise nõude rahuldamata, ning osas, milles ringkonnakohus jaotas menetluskulud ja määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 4. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58450 muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata Svea Finance AS müügilepingu täitmise nõude.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Tagastada Svea Finance AS kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Svea Finance AS (hageja) esitas 3. oktoobril 2014 Tartu Maakohtule hagi CHARLOT OÜ (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 22 860 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise
3199 eurot 21 senti ning alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Alternatiivse nõudena taotles hageja kostjalt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja ITMM OÜ-ga (kustutatud) 8. novembril 2012 nõude loovutamise lepingu, mille alusel loovutas ITMM OÜ hagejale enda nõuded kostja vastu 22 860 euro ulatuses, mis olid tekkinud kostjale nutitaskute/kaante müügist ja põhinesid esitatud arvetel (15. novembri 2012 arve nr 2012000909 suurusega 17 400 eurot maksetähtajaga 30. detsember 2012 ning 29. novembri 2012 arve nr 29112 suurusega 5460 eurot maksetähtajaga 14. jaanuar 2013). Enne ITMM OÜ finantseerimist küsis hageja vaidluste vältimiseks kostjalt kui nutitaskute/kaante ostjalt kinnitused selle kohta, et kaup on talle arvete alusel kätte toimetatud ning arvetele ei ole tehtud kreeditarveid ega ole ka vastastikku tasaarvestatavaid nõudeid. Kostja juhatuse liige on kinnituskirjadega kinnitanud arvete alusel kauba saamist ning hagejale tasumise kohustust. Hageja tegi ITMM OÜ-le väljamaksed kostjalt saadud kinnitustest lähtudes. Kostja arveid tähtaegselt ei tasunud, mistõttu võttis hageja kostjaga ühendust. Kostja lubas arved kohe maksta, kui saab SEB Pangast uuesti arvelduskrediiti (nimelt oli ta väidetavalt unustanud arvelduskrediidilepingu lõppemise ning pank ka sellest ei teavitanud). Korduvatele meeldetuletustele vaatamata kostja arveid ei tasutud. Hageja nõuab kostjalt ülalnimetatud tehingutest tulenevate rahaliste kohustuste täitmist. 11. veebruari 2013 hommikul saatis kostja juhatuse liige hagejale üllatuslikult ITMM OÜ kreeditarved ja väitis, et ei maksa hagejale midagi, kuna pole ITMM OÜ-lt nutitaskuid/kaasi üldse saanudki. Hageja on seisukohal, et pärast seda kui ITMM OÜ loovutas kostja vastu oleva nõude hagejale ei saanud ITMM OÜ ja kostja nõude loovutamisega seotud tehingute tingimusi muuta ja kostja kohustub täitma lepingust tuleneva kohustuse hagejale. Kostja peab oma rahalised kohustused hageja ees täitma (VÕS § 208 lg 1, § 170, § 76 lg-d 1 ja 3, § 101 lg 1 p 1 ja § 108). Alternatiivselt vastutab kostja hagejale tekkinud kahju eest (VÕS § 1045 lg 1 p 7 koostoimes KarS § 209 lg-tega 1-3).
3.Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele täies ulatuses vastu, leides, et esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja ei nõustunud kahju suuruse arvestusega. ITMM OÜ juhatuse liige I. Taukar selgitas kostjale, et kuna nutitaskute tootmine on kulukas ja tal tuleb tasuda tootjale ettemakse, peab ta kasutama faktooringut. Juhatuse liige palus kostjal anda hagejale kinnituse selle kohta, et kostja on nõus ITMM OÜ-ga kokkulepitud tehingu tegema. Kuivõrd juhatuse liige kinnitas, et kaup on valmis ja antakse kohe üle kostjale, siis nõustus kostja andma hagejale nõutud kinnituse. ITMM OÜ kostjale tooteid ei tarninud ning tühistas arved tehes esitatud arvetele kreeditarved. Kreeditarved olid koostatud kohe peale esialgsete arvete väljastamist ja need digiallkirjastas ITMM OÜ juhatuse liige. See näitab, et juhatuse liikmel ei olnud kavaski tooteid kostjale tarnida ning ta pettis ja tekitas olulist kahju nii hagejale kui ka kostjale. Kostja selgitas olukorda hagejale. ITMM OÜ juhatuse liige ei vaidlustanud hageja õigust raha tagasi saada ja soovis sõlmida maksegraafikut, kuid hageja keeldus, sest pooled ei jõudnud kokkuleppele graafiku pikkuses, samuti ei olnud ITMM OÜ juhatuse liikmel võimalik anda hagejale soovitud
tagatist. Hageja ja kostja on suhelnud, kuid mõistlike kokkulepeteni ei jõudnud. Hagejal puudub kostja suhtes tehingust tulenev nõudeõigus. Hageja väidab, et on ITMM OÜ-lt omandanud nõude kostja vastu, kuid tõenditest nähtub, et ITMM OÜ juhatuse liige digiallkirjastas kõnealuste arvete kreeditarved enne nende hagejale loovutamist. Seega ei olnud ITMM OÜ-l nõuet, mida hagejale loovutada, I. Taukar jättis üksnes mulje nõude loovutamisest. Isegi kui hageja oleks nõude omandanud, ei oleks kostjal kohustust arveid tasuda, sest ITMM OÜ ei ole nutitaskuid/kaasi kostjale üle andnud. Kostja ei ole hagejale kahju tekitanud. Kahjunõue põhineb väitel, et ITMM OÜ juhatuse liige ja kostja juhatuse liige tegid koostööd eesmärgiga petta hagejalt välja raha. Ühtegi tõendit oma väidete kinnituseks ei ole hageja esitanud ega saagi seda teha, kuna nimetatud väide ei vasta tõele. Kostja tegevus või tegevusetus ei olnud põhjuseks, miks hageja raha ei saanud. Hagejale põhjustas kahju I. Taukari tegutsemine ning tema vastu peaks hageja ka oma nõuded esitama.
4.Tartu Maakohus jättis 9. oktoobri 2015. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1865 eurot. Maakohus tühistas 6. oktoobri 2014. a hagi tagamise määruse TsMS § 386 lg 4 alusel, sest hagi jäi rahuldamata. Maakohus leidis, et kuna hageja ja kostja vahel ei ole lepingulisi suhteid, ei saa hagejal olla ka lepingust tulenevaid nõudeid kostja vastu. Maakohtu otsuse põhjendustes on välja toodud, et kuigi ITMM OÜ ei ole käesolevas tsiviilasjas pooleks, tuleb kohtul hageja ja kostja õigussuhetele hinnangu andmiseks käsitleda hageja ja ITMM OÜ vahelisi õigussuhteid. Maakohus viitas, et VÕS § 256 sätestab, et faktooringulepinguga kohustub üks isik (faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub: 1) tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või 2) andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muu hulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist, ja nõude sisse nõudma. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja ja ITMM OÜ sõlminud ehtsa faktooringulepingu (VÕS § 256), mille kohaselt on faktoor hageja, faktooringu klient on ITMM OÜ ja faktooringuvõlgnik on kostja. Ehtsal faktooringul on müügilepingu tunnused ja õiguslikult on ehtne faktooringuleping nõude loovutamine, mille sisuks on võlausaldaja vahetus. Nõude saab loovutada nõudeõigust omav isik ehk võlausaldaja (VÕS § 164 lg 2). Faktooringu klient ja kostja on sõlminud müügilepingu, mille kohaselt pidi faktooringu klient müüma kostjale nutitaskuid. Hageja kui faktoor saab nõuda kostjalt kui faktooringuvõlgnikult rahalise nõude täitmist juhul, kui faktooringu kliendi ja kostja vahel sõlmitud müügileping on täidetud. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et faktooringu klient oleks nutitaskud kostjale üle andnud. Hageja väidete kohaselt tuleneb tema nõudeõigus kostja vastu kahest nutitaskute müügiga seotud arvest, mille faktooringu klient vormistas kostjale tasumiseks (arve nr 2012000909 ja arve
nr 291112). Maakohus märkis, et on üldteada asjaolu, et kreeditarvega tühistatakse eelmine arve täielikult ja seda saab kasutada ka juhul, kui kaupa ei ole ostjale üle antud. Maakohus tuvastas, et faktooringu klient on
16.novembri 2012. a kreeditarvega nr 2012000909-1 tühistanud arve nr 2012000909 enne seda, kui kostja seaduslik esindaja kinnitas hageja saadetud kinnituskirja ja arve. Kohus leiab, et kostjale ei saa ette heita asjaolu, et faktooringu klient ei informeerinud hagejat koostatud kreeditarvest. Faktooringu klient tühistas arve nr 2012000909 kreeditarvega, seega ei saanud hageja faktooringu kliendilt kostja vastu nõuet omandada. Faktooringu klient on ka arve nr 291112 enne selle loovutamist tühistanud ning hageja ei ole omandanud kehtivat nõuet kostja vastu. Hageja ja kostja vahel ei tekita lepingulisi suhteid ka asjaolu, et kostja seaduslik esindaja on allkirjastanud hageja saadetud arved ja kinnituskirjad. Hageja saadetud kinnituskirjadest ei nähtu üheselt, millised õigused või kohustused kaasnevad arvete ja kinnituskirjade allkirjastamisega. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et pigem oli kostja ise samuti eksituses, kinnitas e-postiga laekunud konteineris olevad dokumendid faktooringu kliendi seadusliku esindaja I. Taukari palvel ja soovil kiirendada nutitaskute ostu finantseerimist, ning saades kreeditarved, sai aru, et müügitehing müüja ehk faktooringu kliendiga ei teostu. VÕS § 238 lg 1 kohaselt võivad pooled müügilepingus kokku leppida, et müüjal on asja tagasiostuõigus. Hageja ja faktooringu klient on 8. novembril 2011 sõlmitud nõuete loovutamise lepingu nr 12081 p-s 7 kokku leppinud hageja õiguses nõuda faktooringu kliendilt nõude tagasiostmist. Hageja on esitanud avalduse, et faktooringu klient nõude tagasi ostaks, ja faktooringu klient on selle kätte saanud, seega on hageja lepingust nr 12081 tulenevad nõuded faktooringu kliendile tagasi müünud ning hageja ei saa enam lepingust tulenevaid nõudeid käsutada. Maakohus jättis hageja alternatiivselt esitatud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude (VÕS § 1043) rahuldamata, leides, et hageja ei ole esile toonud sellist kostja tegu, mida saaks hinnata hagejale kahju õigusvastase põhjustamisena. Maakohus viitas, et ei anna hinnangut kriminaalmenetluses toimuvale. Hageja ei ole tõendanud väidet, mille kohaselt kostja juhatuse liige ja faktooringu kliendi juhatuse liige on omavahel sõbrad ja tuttavad. Kostja on ise olnud nutitaskute/kante müügilepinguga seotud arvete ja faktooringulepingu kinnituskirja allkirjastamisel eksituses. Kostjale saadetud kinnituskirjadest ei nähtu, millised õiguslikud tagajärjed kinnitamine kaasa toob. Kuivõrd maakohus ei tuvastanud kostja tegu, mis oleks kaasa toonud hagejale kahju õigusvastase tekitamise, ei hinnanud ta kahju, põhjuslikku seost ja teo õigusvastasust.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 4. aprilli 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja
maakohtu otsuse muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskuludena 675 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja ja faktooringu klient sõlminud ehtsa faktooringulepingu, mille sisuks on nõude loovutamine, kus uus võlausaldaja astub senise asemele (VÕS § 164 lg 2). Nõude loovutamise tagajärjel läksid faktooringu kliendi nõuded kostja vastu hagejale üle ning hageja astus uue võlausaldajana faktooringu kliendi asemele. Lähtudes eeltoodust, leidis ringkonnakohus, et hageja ja kostja vahel olid lepingulised suhted, ning ei nõustunud maakohtu vastupidise seisukohaga. Nõude loovutamine ei too kaasa muudatusi nõude sisus, võlgnik saab uue võlausaldaja vastu esitada samu vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu (VÕS § 171 lg 1). Kostja on välja toonud, et faktooringu klient ei täitnud müüjana enda müügilepingujärgset kohustust anda üle nutitaskud, seega ei ole kostjal tekkinud ostuhinna tasumise kohustust. Ringkonnakohus leidis, et kuna faktooringu klient on müüjana väljastanud kostjale kreeditarved samas summas, milles ta kostjale arved esitas ja mis ulatuses ta hagejale kui faktoorile nõuded loovutas, ei ole müüja andnud kostjale üle nutitaskuid. Kuna faktooringu klient on hagejale loovutatud nõuded kreeditarvega tühistanud, ei omandanud hageja arvete nr 2012000909 ja 291112 alusel mingeid rahalisi nõudeid kostja vastu. Ringkonnakohus leidis, et ekslik on hageja seisukoht, et kreeditarve ei vabasta ostjat kohustuse täitmisest. Faktooringu klient asus müüjana seisukohale, et tal ei ole arvetest tulenevat nõuet kostja vastu, mistõttu ei olnud tal võimalik selliseid nõudeid hagejale loovutada. Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et kostja allkirjastatud kinnituskirjad on käsitatavad deklaratiivsete võlatunnistustena, millest tulenevalt muutub tõendamiskoormis. Kostja peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja on seda tõendanud faktooringu kliendi kreeditarvetega. I. Stranbergi ütlused ja E. Puulmanni vande all antud seletused ei tõenda, et kostjal tekkis kohustus tasuda müügilepingust tulenev ostuhind. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu käsitlusega, mis puudutas nõuete tagasiostmist hageja ja faktooringu kliendi vahelises suhtes. Hageja ei ole nõudeid, mille faktooringu klient talle loovutas, tagasi müünud. Üksnes asjaolu, et hageja esitas faktooringu kliendile nõuete tagasiostmise avalduse, mille faktooringu klient kätte sai, ei tähenda, et hageja oleks nõuded faktooringu kliendile tagasi andnud, asja materjalidest ei nähtu teisiti. Ringkonnakohus ei nõustunud hageja väitega, et kostja ei saa allkirjastatud kinnituskirjade tõttu tugineda vastuväitele, et ta ei ole kaupa kätte saanud, sest see oleks hea usu põhimõttest tulenevalt lubamatu. Hea usu põhimõttele viidates ei ole võimalik nõuda isikult sellise kohustuse täitmist, mida tal tekkinud ei ole. Ringkonnakohus leidis, et hageja alternatiivse deliktilise kahju hüvitamise nõude rahuldamise üldised eeldused puuduvad. Hageja ei ole esitanud menetluse kestel selliseid asjaolusid, mis näitaksid, et kostja kinnituskirjade allkirjastamise tulemusena tekkis hagejale kahju. Rahaülekanded on hageja
teinud faktooringu kliendiga sõlmitud lepingu alusel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning teha asja alama astme kohtutele uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldada hagi, mõista kostjalt hageja kasuks välja 22 860 eurot, viivised 3199 eurot 21 senti, hagi esitamisest kohtuotsuseni viivised seaduses sätestatud määras kindla summana ning kohtuotsuse tegemisest kohase täitmiseni viivised VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kõikides kohtuastmetes kostja kanda, kostja menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust ja rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ning see on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kostjal ei lasu hageja ees rahalisi kohustusi ei arvete tasumiseks ega kahju hüvitamiseks. Olukorras, kus kostja juhatuse liige on hagejale enne faktooringu kliendi finantseerimist kinnitanud, et on arvetel toodud kauba kätte saanud, arvetele ei ole esitatud kreeditarveid ja et tal on arvete tasumise kohustus, ei saa kostja hiljem vabaneda arvete tasumise või kahju hüvitamise kohustusest pelgalt väitega, et ta tegelikult siiski arvetel märgitud kaupa ei saanud. Selline praktika halvab tsiviilkäibe. Võlgnik on teadlikult ja tahtlikult andnud vale kinnituse selle kohta, et tal on faktooringu kliendi ees kohustused, seetõttu peaks VÕS § 171 lg 1 alusel vastuväidete esitamine olema hea usu põhimõttest lähtuvalt lubamatu. Hea usu põhimõtte vastane saab olla kostja tuginemine võla puudumisele (Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15 p 15). Kostja alguses kinnitas ja hiljem eitas seniselt võlausaldajalt kauba saamist. Õigusi võib kuritarvitada ka vastuolulise käitumisega (Riigikohtu 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16). Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 186, sest senise võlausaldaja kreeditarve esitamine ei muuda faktooringu kliendi ja kostja vahel sõlmitud müügilepingut tagantjärele olematuks ega lõpeta lepingust tulenevaid rahalisi nõudeid (Riigikohtu 28. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-143-04; 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 30; vt ka VÕS-I komm, lk 680). Nii faktooringu klient senise võlausaldajana kui ka kostja kinnitasid enne seda, kui faktooringu klient hagejale nõuded loovutas, et senine võlausaldaja on kohustused kohaselt täitnud ja kauba üle andnud. Isegi kui käsitada kreeditarve väljastamist nõudest loobumisena, esitas kostja kreeditarved hagejale veebruaris 2013, seega pärast seda, kui faktooringu klient nõuded hagejale loovutas. Nõude tunnustamine (võlatunnistuse andmine) toob kaasa õiguslikud tagajärjed ja see on käsitatav tehinguna. Kinnituskirja andmisega on kostja vastuväidetest loobunud. Võlatunnistuse andmisega kaasnevatest tagajärgedest vabanemiseks peab võlatunnistus olema tühine või see tuleb tühistada (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-16, p 27), kostja ei ole võlatunnistust tühistanud. Isegi kui kostja seniselt võlausaldajalt kaupa ei saanud, ei vabane ta ostuhinna tasumise kohustusest, ka juhul, kui müüja oleks lepingut rikkunud. Kostja peab esitama nõuded faktooringu kliendi vastu.
Kohtud oleksid pidanud rahuldama hageja alternatiivse õigusvastase kahju hüvitamise nõude, sest kostja seaduslik esindaja kinnitas istungil, et teadis, et kinnituskirja allkirjastamine on aluseks, et hageja maksab faktooringu kliendile raha. Teo õigusvastasus tuleneb VÕS § 1045 lg 1 p-dest 7 ja 8, kaitsenormid on VÕS § 6, § 76 lg 2, TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2. Kahju on raha, mille hageja faktooringu kliendile välja maksis ning ei ole tagasi saanud. Kui kostja ei oleks hagejale ebaõigeid kinnitusi andnud, ei oleks hagejal kahju tekkinud. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ja üllatuslik, sest ringkonnakohus ütles esmalt, et loovutuspakkumuses märgitud faktooringu kliendi nõuded kostja vastu läksid hagejale üle, ning samas ütleb ringkonnakohus, et faktooringu kliendil ei ole nõuet kostja vastu, seetõttu ei olnud tal võimalik nõuet hagejale loovutada.
9.Vastuses kassatsioonkaebusele leiab kostja, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei pea kaebust põhjendatuks ja vaidleb sellele vastu. Ringkonnakohus ei leidnud, et faktooringu kliendi ja kostja vahelised lepingulised suhted on lõppenud, vaid leidis, et kreeditarvete väljastamisega on tõendatud, et faktooringu klient ei ole müüjana kostjale kaupa üle andnud, seetõttu on asjakohatud hageja viited Riigikohtu praktikale. Ringkonnakohus asus õigesti seisukohale, et kuna senine võlausaldaja kostjale kaupa üle ei andnud, ei ole hagejal uue võlausaldajana rahalisi nõudeid kostja vastu. Nõude loovutamine ei muuda lepingulist suhet, vaid see jääb kehtima samadel tingimustel mis enne. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja pidi kauba eest tasuma pärast kauba kättesaamist, kui kostja ei ole kaupa kätte saanud, ei pea ta tasuma ei faktooringu kliendile ega hagejale uue võlausaldajana ostuhinda. Kostja vastuväide ei tulene mitte kreeditarve esitamisest, vaid müüja kohustuse rikkumisest. Vastuväite saab kostja esitada nii enne kui ka pärast nõude loovutamist. Kostja võib esitada hagejale vastuväite, et ta kaupa kätte ei saanud, kinnituskiri (deklaratiivne võlatunnistus) ei tekita hageja ja kostja vahel eraldiseisvat õigussuhet, vaid kindlaks tuleb teha, kas võlg on olemas või mitte (Riigikohtu 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09, p 11). Kui põhikohustust ei ole, ei teki kohustusi ka deklaratiivsest võlatunnistusest, seetõttu ei tule ka deklaratiivset võlatunnistust eraldi tühistada. Hageja viide lahendile asjas nr 3-2-1-147-15 on väär, sest seal käsitletakse konstitutiivset võlatunnistust. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hea usu põhimõttele viidates ei ole võimalik nõuda isikult sellise kohustuse täitmist, mida tal tekkinud ei ole. Faktooringulepingu täitmata jätmise riski kannab hageja kui faktoor. Hageja ja faktooringu kliendi vahelises õigussuhtes piisas tagasiostukohustuse realiseerimiseks lepingu p 7.2 kohaselt sellest, kui hageja saadab teate faktooringu kliendile. VÕS § 1044 lg-st 2 tulenevalt ei saa hageja esitada lepinguväliseid nõudeid, vaid saab tugineda üksnes kostjaga sõlmitud müügilepingule. Kostja nõudis faktooringu kliendilt ehk müüjalt kohustuse täitmist, kuid kreeditarvete esitamisega sai kostjale selgeks, et müüja enda kohustust ei täida. Kahju on tekitanud faktooringu klient, sest just tema lõi enda käitumisega hagejale ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest, mistõttu hageja oli eksimuses ja sai varalist kahju.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega maakohus jättis hageja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamata, ning osas, milles ringkonnakohus jaotas menetluskulud ja määras menetluskulud kindlaks. Asi tuleb tühistatud osas saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja müügilepingu täitmise nõude. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
11.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt müügilepingu täitmisena ostuhinna tasumist või alternatiivselt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist ebaõige kinnituse andmise tõttu. Kolleegium käsitleb esmalt hageja ostuhinna tasumise nõuet (I) ja seejärel kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevat nõuet ja teeb menetluslikud otsustused (II). I
12.Kolleegium märgib esmalt, et maakohtu otsuse resolutsioon ei vasta TsMS § 442 lg 5 nõuetele. Maakohtu otsuse resolutsioonis on jäetud hagi rahuldamata, kuid selles pole eristatud hageja alternatiivseid nõudeid. Seda viga pole parandanud ka ringkonnakohus. Kui rahuldamata jäetakse alternatiivseid nõudeid sisaldav hagi, tuleb need nõuded kohtuotsuse resolutsioonis märkida. See tagab mh TsMS § 371 lg 1 p 4 järgimise edaspidi. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et hagejal ei ole kostja vastu müügilepingust tulenevat ostuhinna tasumise nõuet, sest müüja ei ole kostjale müügilepingujärgseid nutitaskuid üle andnud. Kolleegium arvestab kassatsiooninõude kontrollimisel TsMS § 688 lg 3 esimese lause ja lg 4 järgi faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud menetlusõiguse normi järgides alama astme kohtu otsusega. Hageja väitis kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ja üllatuslik, sest ringkonnakohtu otsuse kohaselt läksid faktooringu kliendi nõuded kostja vastu hagejale üle, kuid samas märkis ringkonnakohus, et faktooringu kliendil ei ole nõuet kostja vastu, mistõttu ei olnud tal võimalik nõuet hagejale loovutada. Kolleegium nõustub, et iseenesest on kassaatori etteheide õige, kuid see ei ole kohtuotsuse tühistamise alus, sest ringkonnakohus on otsuse punktides 9-12 üheselt asunud seisukohale, et faktooringu kliendil ei olnud loovutatavat ostuhinna tasumise nõuet, sest ta ei olnud kostjale kaupa üle andnud.
13.Hageja väidab kassatsioonkaebuses, et analoogia korras VÕS § 258 lg-ga 1 ei ole kostjal VÕS § 171 lg-st 1 tulenevat õigust tugineda sellele, et ta kaupa ei saanud, ja kostja peab esitama oma nõuded faktooringu kliendi, ITMM OÜ vastu. Kolleegium leiab, et viide VÕS § 258 lg-le 1 on asjakohatu. Ringkonnakohus tuvastas otsuse p-des 9-12, et mh kreeditarvetega on tõendatud, et müüja ei ole kostjale kokkulepitud kaupa (s.o nutitaskuid) tarninud. Seega nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et kostjal ei ole tekkinud ostuhinna tasumise kohustust ning sellele vastuväitele on kostjal võimalik VÕS § 171 lg 1 kohaselt tugineda ka faktoori kui uue võlausaldaja suhtes. Lisaks ei
nõua praeguses asjas faktooringuvõlgnik faktoorilt raha tagastamist. Kuna ringkonnakohus ei pidanud kreeditarvete esitamist nõudeõigusest loobumiseks, ei ole asjakohane hageja väide, et kreeditarved esitati pärast nõude loovutamist. Sõltumata nõude loovutamise ja kreeditarvete väljastamise ajast, ei ole kostjal ostuhinna tasumise kohustust, sest faktooringu klient ei ole nutitaskuid kostjale üle andnud. Hageja väitis samuti, et kinnituskirja andmisega on kostja vastuväidetest loobunud. Kolleegium leiab, et ka juhul kui kostja kinnituskirjad olid käsitatavad deklaratiivse võlatunnistusena, ei saa sellest vähemalt eelduslikult järeldada, et võlgnik oleks loobunud aluskohustuse puudumise vastuväitest. II
14.Alternatiivselt on hageja nõudnud kostjalt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 ning VÕS § 6, § 76 lg 2 ning TsÜS § 138 lg-te 1 ja 2 alusel. Hageja heidab kostjale ette kinnituskirja allkirjastamist, milles kostja kinnitas, et tal on müüjale arve tasumise kohustus, arvele ei ole väljastatud kreeditarvet ning ta on kauba kätte saanud. Hageja leiab, et see kostja tegu on õigusvastane, sest kostja ei olnud kaupa kätte saanud ning teadis, et tema kinnituse alusel teeb hageja väljamakse senisele müügilepingujärgsele müüjale ehk faktooringu kliendile. Hageja käsitluse kohaselt on kahju raha, mis ta faktooringulepingu alusel faktooringu kliendile välja maksis ning mida ta ei ole tagasi saanud. Hageja tõi välja, et tekkinud kahju on põhjuslikus seoses kostja teoga, sest kui kostja ei oleks ebaõigeid kinnitusi andnud, ei oleks hageja faktooringu kliendile raha üle kandnud. Maakohus märkis, et kuna ei ole tuvastatud kostja tegu, mis oleks kaasa toonud hagejale kahju õigusvastase tekitamise, ei hinda kohus ka kahju olemasolu hagejal, põhjuslikku seost ja teo õigusvastasust (maakohtu otsuse p 21). Sealjuures leidis maakohus, et hageja ei ole tõendanud väidet, mille kohaselt kostja juhatuse liige ja faktooringu kliendi juhatuse liige on omavahel sõbrad (maakohtu otsuse p 20.2). Ringkonnakohus märkis üldsõnaliselt, et deliktilise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks puuduvad üldised eeldused. Samuti märkis ringkonnakohus, et hageja ei ole esitanud asjaolusid, mis annaks aluse asuda seisukohale, et kostja teo (kinnituskirjade allkirjastamine) tulemusena tekkis tal kahju kolmandale isikule (faktooringu klient) ülekannete tegemisega.
15.Kolleegium on varem korduvalt väljendanud seisukohta, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-16, p 11; 16. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-16, p 14). Kostjale etteheidetav tegu on hageja väitel see, et kostja viis arvete ja kinnituskirja kinnitamisega hageja eksitusse, kinnitades, et ta on kauba kätte saanud, ja sellele tuginedes tegi hageja rahaülekanded faktooringu kliendile. Teo õigusvastasuse tuletab hageja kahest alusest: kostja on rikkunud seadusest tulenevat kohustust
või käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt (VÕS § 1045 lg 1 p-d 7 ja 8). Kolleegiumi arvates ei ole maakohus kostja teo õigusvastasust hinnanud, ringkonnakohus on üldsõnalise seisukoha võtnud üksnes põhjusliku seose kohta. Sellega on rikutud TsMS § 442 lg-t 8.
16.Hageja väitel on kostja tegu esmalt õigusvastane seadusest tuleneva kohustuse rikkumise tõttu VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust, siis peab ta sellise rikkumise tõendama (Riigikohtu 10. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-10, p 10; 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-16, p 11; 16. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-16, p 14). Hageja viitas kaitsenormidena, millest tulenevat kohustust on kostja rikkunud, hea usu põhimõttele (VÕS § 6, § 76 lg 2; TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2) ning leidis, et VÕS § 1045 lg 3 mõttes õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole, sest hea usu põhimõtte üks eesmärk on kaitsta hagejaga sarnaseid isikuid sarnase kahju eest. Kolleegium leiab, et hea usu põhimõtet sätestavad õigusnormid ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses kaitsenormid ja hageja on selles osas eksinud. Seega ei ole kolleegiumi hinnangul alust pidada kostjat kinnituskirja allkirjastamisega seadusest tulenevat kohustust VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes rikkunuks.
17.Teise alternatiivina väidab hageja, et kostja tegu on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi, sest kinnituskirjade allkirjastamisega on hageja tahtlikult heade kommete vastase käitumisega viinud hageja eksitusse, kinnitades, et ta on kauba kätte saanud, ning hageja on sellele tuginedes teinud rahaülekanded faktooringu kliendile. Kostja käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et heade kommete vastane on siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, ning lisanud, et VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamisel peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada (Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 17; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). Samas on kolleegium leidnud, et teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi piisab, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju (Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). Kolleegium märgib, et iseenesest ei ole välistatud, et kauba kättesaamise kinnitamist olukorras, kus isik ei ole tegelikkuses kaupa kätte saanud, võiks lugeda tahtlikult ebaõige informatsiooni andmise tõttu heade kommete vastaseks, kui isik möönis, et sellest võib tekkida kinnituse saajal kahju. Kuivõrd kohtud jätsid hindamata kostja tahtluse kinnituskirjade andmisel ja selle tagajärgede suhtes ja riigikohtul puudub pädevus faktiliste asjaolude tuvastamiseks (TsMS § 688 lg 5), siis tuleb ringkonnakohtu otsus kahju hävitamise nõude osas tähistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
18.Ringkonnakohtu hinnangu kohta, et põhjuslikku seost ei ole, märgib kolleegium järgmist. Ringkonnakohus leidis otsuse p-s 16, et kostja ei tekitanud iseenesest ainuüksi kinnituskirjade kinnitamisega hagejale õigusvastaselt kahju. Ringkonnakohus lisas, et hageja ei ole esitanud
menetluse kestel selliseid asjaolusid, mis annaks aluse asuda seisukohale, et kostja teo (kinnituskirjade allkirjastamine) tulemusena tegi ta kolmandale isikule (faktooringu klient) ülekandeid ja selle tõttu tekkis talle kahju. Ringkonnakohus märkis, et hageja tegi rahaülekandeid faktooringu kliendiga sõlmitud lepingu alusel. Kolleegium on varasemas praktikas märkinud, et põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet. Selle põhimõtte kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18; Riigikohtu 8. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-142-16, p 19). Käesolevas asjas tuleb seega anda hinnang sellele, kas hageja oleks rahaülekanded teinud ka siis, kui kostja ei oleks hageja saadetud kirjale vastuseks kinnituskirjas kinnitanud, et ta on kauba kätte saanud. Kui hagejale oleks kahju tekkinud ka juhul, kui kostja ei oleks kauba kättesaamist kinnitanud, siis ei ole kinnituskirjade allkirjastamine ja kahju tekkimine põhjuslikus seoses. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus analüüsima, kas hagejal on kostja vastu kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue, arvestades käesoleva otsuse p-des 15-18 toodut.
19.Ülalmärgitud põhjendustel tuleb kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
20.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause järgi tuleb kassatsioonikautsjon tagastada menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.