Eesti Vabariigi (Rahandusministeeriumi kaudu) hagi Türi linna vastu võlgnevuse summas 1 487 482, 59 krooni väljamõistmiseks Järva Maakohtu 06.05.2005 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Tühistada Järva Maakohtu 06.05.2005 otsus osas, millega jäeti nõue rahuldamata seoses tasaarvestusega ning kohtukulude jaotamise osas. Tühistatud osas hagi osaliselt rahuldada. Mõista Türi linnalt välja Eesti Vabariigi (Rahandusministeeriumi kaudu) kasuks 750 102 (seitsesada viiskümmend tuhat ükssada kaks) krooni ning kohtukulud 68 744 (kuuskümmend kaheksa tuhat seitsesada nelikümmend neli) krooni. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetluse käik
1.Rahandusministeeriumi esitas Eesti Vabariigi nimel 29.05.2003 Järva Maakohtule hagi, milles palus Türi vallalt välja mõista võlgnevuse 588 210, 57 krooni. 30.05.2003 esitas hageja Järva Maakohtule hagi Türi linna vastu võlgnevuse 1 487 482, 59 krooni saamiseks. Järva Maakohus liitis 08.10.2003 määrusega eelnimetatud tsiviilasjad ühte menetlusse. 14.07.2004 määrusega kinnitas maakohus Eesti Vabariigi ja Türi valla vahel sõlmitud kokkuleppe ja lõpetas tsiviilasja menetluse Türi valla vastu esitatud nõude osas. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
Türi linna vastu esitatud hagis palus Eesti Vabariik välja mõista võlgnevuse 1 487 482, 59 krooni, millest 622 759 krooni moodustas põhivõlg, 718 906, 07 krooni intress ja
145 817, 52 krooni viivis. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Eesti Vabariik ja Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank 02.10.1992 laenulepingu (taastuslaen), millega viimane andis Eesti Vabariigile laenu kogusummas 30 000 000 USA dollarit. Laen oli mõeldud Eesti majandusreformi läbiviimisele kaasaaitamiseks. Taastuslaenu arvelt imporditi hädavajalikke kaupu, peamiselt vedelkütust (masuuti) elanikkonna soojaga varustamiseks.
3.22.01.1993 sõlmisid Eesti Vabariik (Vabariigi Valitsuse kaudu) ja Türi Linnavalitsus lepingu, millega riik müüs Türi linnale küttemasuuti 1 838 000 krooni väärtuses. Lepingujärgseks intressiks on 11% aastas tasumisele kuuluvast summast ja viivis 0,5% päevas kogu viibinud summa eest. Kostja kohustus tasuma saadud küttemasuudi eest kahes osas - 50% hiljemalt 01.05.1993 ja 50% hiljemalt 01.06.1993. 13.09.1993 teatas Järva Maavalitsus, et tegelikult sai Türi linn küttemasuuti 1 838 000 krooni asemel 622 759 krooni väärtuses. Hageja võttis esitatud andmed edasiste arvestuste aluseks ja tegi kostjale korduvalt ettepanekuid võlgnevuse tasumiseks. Samuti vähendas hageja viivist (0,5% päevas) 2-le %-le aastas. Kostja ei täitnud oma lepingujärgseid kohustusi.
4.Kohaliku elanikkonna soojusenergiaga varustamine kuulus kohaliku omavalitsuse pädevusse. Riik toetas elanikkonna soojusenergiaga varustamist nii läbi eelarveliste eraldiste kui ka välislaenudest saadud summade edasilaenamise kaudu. Kostja ei ole arvestanud riigipoolse toetusena kohalikele omavalitsustele riigieelarvest eraldatud summasid. Kostja väidetav nõue riigi vastu ei ole tasaarvestatav poolte vahel 22.01.1993 sõlmitud lepingust tuleneva nõudega, kuna tegu on olemuslikult erinevate nõuetega, mille tasaarvestamine ei ole antud vaidluse kontekstis võimalik. Intresside arvutamise õigus ei lõppenud 01.06.1993. Kuna hagejale kuuluv raha on senini kostja kasutuses, on hagejal õigus selle eest tasu saada. Seadus ei tee kitsendusi intressi suuruse osas, selles lepitakse igakordselt kokku. Ühestki õigusaktist ei tulene, et edasilaenamise korral peaks edasilaenamise lepingus kokkulepitav intress olema võrreldav algse laenulepingu intressiga. Laenulepingu liigkasuvõtlikuks ja kehtetuks lugemiseks ei piisa sellest, et tehing on tehtud ebasoodsatel tingimustel. Viivise vähendamine ei ole põhjendatud. Hageja ei pea tõendama kahju olemasolu, vaid kostja peab viivise vähendamiseks tõendama, et nõutav viivis on väiksem hageja kahjudest. Hageja on lepingus kokkulepitud viivisemäära kostja kasuks juba vähendanud. Kostja vastuväited
5.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus selle jätta rahuldamata. Kostjal ei jätkunud laenu tagasimaksmiseks vahendeid, kuna 1992/1993. a kütteperioodil maksis ta Türi linna elanikele soojusenergia kompensatsioone linna eelarvelistest vahenditest, kuid selle hüvitas riik osaliselt. Kostja ettepanekule võla tasaarvestamiseks teatas hageja, et selles osas võetakse vastu otsus kooskõlastatult Energiaametiga ja sellest teavitatakse kostjat. Hageja pöördus selle küsimuse juurde tagasi alles 27.10.1998 kirjas nr 40-2836, mille kohaselt ei ole kostja seisukohti hageja Laenukomitee istungitel ei arvestatud ega teavitatud sellest kostjat.
6.Elamu- ja kommunaalmajanduse korraldamine kuulus kuni 1993. a oktoobrini riigi kohustuste hulka ning riigi poolt selleks rahaliste vahendite eraldamine esmatasandi kohalikele omavalitsustele lühiajaliste kõrgeintressiliste laenudena oli seadusevastane. Kuna vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal kehtinud kohaliku omavalitsuse aluste seadus (KOS) ei sätestanud esmatasandi kohaliku omavalitsuse ülesannetena korraldada elamu- ja kommunaalmajandust, pidanuks riik rahalised vahendid küttemasuudi ostuks eraldama Türi linna eelarvesse vastavalt KOS § 15 lg-le 4 või sõlmima lepingu soojaettevõttega. Kohalikule omavalitsusele riikliku kohustuse täitmiseks ettenähtud rahasumma eraldamine laenulepingu alusel on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 154.
7.Hagejal puudub nõue kostja vastu. Kooskõlas Vabariigi Valitsuse 06.10.1992 määrusega nr 286, maksis kostja elanikele soojusenergia kompenseerimiseks 695 900 krooni, millest riik hüvitas 128 022 krooni. Vabariigi Valitsuse 30.11.1992 määruse nr 328 alusel kompenseeris kostja 727 690 krooni, millest riik hüvitas 296 183 krooni. Kuna Vabariigi Valitsus lõpetas ühepoolselt eelnimetatud määruste täitmise, puudus kostjal sellest hetkest alates võimalus lepingut täita. Eesti Vabariigi võlg kostja ees on kokku 999 385 krooni. Kostja tasaarvestas 23.04.1993 kirjaga Vabariigi Valitsusele ning 12.05.1993 kirjaga PõhjaEesti Pangale ja Järva Maavalitsusele oma võla riigi ees. Tasaarvestuse õiguslikud eeldused tsiviilkoodeksi (TsK) § 234 lg 1 mõttes on täidetud. Vastavalt TsK § 232 lg 4 ei ole kostja kohustatud tasuma lepingust tulenevat intressi, kuna hageja ei ole käesoleva ajani oma võlga tasunud. Ka leiab kostja, et 01.05.1993 tasumisele kuulunud põhivõla ja intressinõue on aegunud. Pooled on lepingus kokku leppinud, et intressi tasutakse ainult kaks korda lepingus kokkulepitud kuupäevadel. Intressi tasumises pärast 01.06.1993 pooled kokku leppinud ei ole. Hageja ei tõendanud kostjale kütte üleandmise aega, mistõttu ei ole võimalik kontrollida hagis märgitud intressi arvutamise õigsust. Lepingus märgitud intress on liigkasuvõtlik, vastuolus heade kommetega ning seetõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 1 alusel tühine. Juhul kui kohus leiab, et intressinõue on põhjendatud, taotleb kostja viivise vähendamist, kuna see on ebamõistlikult suur. Hageja ei ole kahju olemasolu tõendanud. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
8.Järva Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus jättis hageja nõude 01.05.1993 tasumisele kuulunud põhivõla ja sellega seotud kõrvalnõuete (intress, viivis) väljamõistmiseks rahuldamata aegumise tõttu. Nõude 01.06.1993 tasumisele kuulunud summa osas jättis kohus rahuldamata põhjusel, et kostja on selle oma nõudega tasaarvestanud.
9.Kohus leidis, et poolte vahel 22.01.1993 sõlmitud leping on seaduslik. Lepingu sõlmimisel tekkisid poolte vahel tsiviilõiguslikud lepingulised suhted ning pooled kohustusid endale lepinguga võetud kohustusi täitma. Vaidlust ei ole selles, et kostja pidi tasuma hageja eriarvele Eesti Sotsiaalpangas ostusummast 50% koos intressidega 01.05.1993 ning ülejäänud 50% koos intressidega 01.06.1993 ning et kostja seda kohustust ei täitnud. TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et ta sai küttemasuuti 1 838 000 krooni asemel 622 759 krooni väärtuses. Kostja ei ole 22.01.1993 lepingu täitmiseks teostanud ühtegi makset.
10.Maakohus asus seisukohale, et elamu- ja kommunaalmajanduse korraldamine, s.h elanikkonna varustamine soojusenergiaga, oli esmatasandi kohaliku omavalitsuse pädevuses ka enne 17.10.1993, kuigi KOS § 7 lg 2 seda sõnaselgelt ei sätestanud. Kuid kohus pidas asjas tõendatuks, et kostjal oli normatiivsetest dokumentidest lähtuv nõue hageja vastu, sest ta on kompenseerinud elanikkonnale soojusenergia kasutamisega seotud kulud, mida riik hüvitanud ei ole. Kohus leidis, et TsK § 234 sätestatud tasaarvestamise tingimused on täidetud. TsK § 234 kohaselt lõpeb kohustis samaliigilise vastunõude tasaarvestamisega, mille tähtaeg saabus või mille tähtaeg on määramata, või on määratud nõude esitamise momendiga ning tasaarvestamiseks on küllaldane ühe poole avaldus.
11.Kohus, hinnates kostja 23.04.1993 kirja Vabariigi Valitsusele ja 12.05.1993 kirja Põhja-Eesti Pangale ja Järva Maavalitusele kogumis tema 18.08.1999 ja 03.03.2000 kirjadega hagejale (t.lk 51-52, 151-152, 158, 159), leidis, et kostja ei tasaarvestanud oma 22.01.1993 lepingust tulenevat kohustust hageja ees ei 23.04.1993 ega 12.05.1993, kuna kostja ei lugenud oma kohustust märgitud kirjade saatmisega lõppenuks. Poolte kirjavahetusest nähtuvalt pidas
kostja veel 2000. a märtsis oma lepingust tulenevat kohustust mittetäidetuks ja tegi hagejale ettepanekuid võlgnevuse tasumiseks (t.lk 159). Tõendatud ei ole, et kostja oleks kohustuse tasaarvestanud ka ajavahemikus 12.05.1993 kuni kohtumenetluse alguseni. Kohtumenetluse ajal esitas kostja 06.08.2004 sõnaselge tasaarvestamise vastuväite, leides, hagejal ei ole enam kostja vastu rahalist nõuet. Sellele seisukohale jäi kostja kuni kohtumenetluse lõpuni (t.lk 144-152). Kohus leidis, et tegemist on hageja nõude tasaarvestusele suunatud avaldusega, millise kostja esitas kohtumenetluses kohtule. Hageja sai selle kätte 26.08.2004 (t.lk 153, 154).
12.Vabariigi Valitsuse 06.10.1992 määrusega nr 286 ja Vabariigi Valitsuse 30.11.1992 määrusega nr 328 oli pandud Eesti Vabariigile kohustus eraldada riigieelarvest rahalisi vahendeid nn soojakompensatsioonideks. Selle kohustuse ulatust ei ole piiratud ega muul moel piiritletud, mistõttu tuleb lugeda määrustest tuleneva rahalise kohustuse ulatus võrdseks soojakompensatsioonide tegeliku rahalise suurusega. Vaidlust ei ole selles, et kostja maksis 1992/1993. a kütteperioodil oma eelarvelistest vahenditest nimetatud määruste täitmiseks kompensatsioone nii elanikkonnale kui soojatootjatele vastavalt 695 900 krooni ja 727 690 krooni, millest kostja ka asjaga seotud isikuid informeeris (t.lk 51-52, 151-152, 158, 159). Kostja väitel hüvitas riik makstud kompensatsioonidest vastavalt 128 022 krooni ja 296 183 krooni. Hageja väitel on ta määrustest tulenevad kohustused kostja ees täitnud. Kohus leidis, et kuigi tõendid kinnitavad, et riigieelarvest eraldati rahalisi vahendeid toetusteks ka Järva maakonna eelarvesse, ei ole tõendatud, et hageja hüvitas kogu kostja makstud kompensatsioonidest. Kohus tuvastas, et hagejal on eelnimetatud määruste alusel kostjale maksmata vastavalt 567 878 krooni ja 431 507 krooni. Kuigi poolte vastastikused nõuded tulenevad eriliigilistest õiguslikest alustest, on tegevuseks raha maksmine, mistõttu on tegu samaliigiliste nõuetega. Hageja nõude täitmise tähtaeg on saabunud, kuna kostja pidi oma lepingulised kohustused täitma vastavalt 01.05.1993 ja 01.06.1993. Eelmärgitud määrustes täitmise tähtaega määratud ei ole.
13.01.06.1993 nõude osas ei esine TsK § 235 sätestatud asjaolusid, mille kohaselt tasaarvestamine ei ole lubatud. Pooled ei ole oma vastastikuste nõuete suhtes taotlenud ka aegumise kohaldamist. Vaidlust ei ole selles, et kostja sai küttemasuuti 622 759 krooni väärtuses, millest pool on 311 379, 50 krooni. Kohus ei nõustunud kostjaga, et ta pidi intressi maksma vaid kahel korral, s.o 01.05.1993 ja 01.06.1993 ning et intress on ülemäära suur. Intress on tasu raha kasutamise eest. Raha, mida hageja oli kostjalt õigustatud saama 01.06.1993, on kostja kasutuses ka pärast nimetatud kuupäeva pea 10 aasta vältel. Seega on hageja õigustatud selle aja eest intressi saama. Intressi suuruses on pooled kokku leppinud. Hageja selgitusel on intressi arvestuslikuks perioodiks üks kalendrikuu. Kostja pidi 01.06.1993 maksma hagejale intressi möödunud kalendrikuu eest. Kostja peab maksma 0,916% (11% : 12) intressi põhinõudelt (311 379, 50 krooni), s.o 2852,23 krooni kuus ka iga järgneva täiskuu eest alates 01.06.1993 kuni 28.05.2003 (kokku 118 täis kuud). Kokku on tasumisele kuuluvaks intressiks 339 415,37 krooni (2852,23 + (118 x 2852,23).
14.Hageja vähendas viivist 0,5% päevas 2% aastas ja nõuab kostjalt viivist kuni 28.05.2003. Kostja viivitas põhivõla 311 379, 50 krooni ja intressi 339 415, 37 krooni tasumisega 3648 päeva. Kostja peab iga viivitatud päeva eest tasuma viivist 0,005% (2 : 12). Tasumisele kuuluvaks viiviseks on seega 118 704, 98 krooni. Arvestades asjaolu, et hageja vähendas viivisemäära kostja kasuks ning viivituses oleku aega ja viivitatud kohustuse ulatust, ei ole kostja taotlus viivise vähendamiseks põhjendatud. Seega moodustab hageja nõue kostja vastu 769 499, 85 krooni, millest 311 379, 50 krooni on põhivõlg, 339 415, 37 krooni intress ja 118 704, 98 krooni viivis. Eelnimetatud määrustest tulenev kostja nõue hageja vastu
moodustab 999 385 krooni. Poolte nõuete tasaarvestus tuleb lugeda tehtuks 26.08.2004, s.o ajast, mil hageja sai kätte kostja poolt hageja nõude tasaarvestamisele suunatud avalduse. Poolte nõuete tasaarvestamisega 26.08.2004 lõppes kostja lepingust tulenev raha maksmise kohustus, mistõttu jätab kohus hagi tasaarvestatud summa sissenõudmiseks rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused
15.Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti hageja nõue osaliselt rahuldamata ja mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus summas 783 219, 62 krooni ning esimeses astmes tasutud kohtukulud ja apellatsioonimenetluse kulud.
16.Apellant nõustub kohtuga, et põhisumma võlg on 311 379, 50 krooni, kuid intressi osas ei ole arvestus õige. Hageja arvestas intressi tegelikult möödunud päevade arvu järgi, s.o 3679 päeva eest, mis teeb 350 033, 81 krooni ja viivist seoses 01.07.2002 kehtima hakanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-ga 6 alates 01.07.2002 vaid põhisumma võlgnevuselt. Sellest tulenevalt moodustab viivisevõlg 121 806, 32 krooni. 28.05.2003 seisuga oli kostja võlgnevuseks 783 219, 62 krooni. Apellant vaidleb vastu tasaarvestusele. Kostja on segi ajanud elanikkonnale ja soojatootjale soojusenergia hinna kompenseerimise. Vabariigi Valitsuse 30.11.1992 määrus nr 328 täpsustas vaid soojatootjatele soojusenergia hinna kompenseerimist, mistõttu ei ole õige kostja väide, et tal jäi viimatinimetatud määruse alusel saamata elanikele väljamakstud kompensatsioon. Nimetatud määruse alusel ei pidanud hageja elanikkonnale soojusenergia hinda kompenseerima, mistõttu on selgusetu, kus kohast on vastavad arvestused saadud.
17.Kostja nõude tuvastamisel asus kohus sisuliselt analüüsima kõnesolevatest määrustest tulenevate kohustuste olemasolu ja täitmist hageja poolt ehk lahendama avalik-õiguslikust suhtest tekkinud vaidlust, mis kuulub halduskohtu pädevusse. Seega ületas kohus talle seadusega antud pädevuse piire. Sellele asjaolule viitas hageja kohtumenetluse käigus korduvalt, selgitades, et avalik-õigusliku kohustuse täitmisele sundimiseks on ettenähtud teistsugused vahendid. Seega ei ole tuvastatud mõlema poole nõude olemasolu, kuna hageja nõue tugineb tsiviilõiguslikule suhetele, kostja nõue aga avalik-õiguslikule suhtele, mille olemasolu pole tsiviilkohus pädev tuvastama. Hageja märgib, et viidatud määrustes sätestatud kohustuste täitmiseks nähti vahendid ette 1993. a riigieelarve seaduses, mille kohaselt eraldati Järva maakonnale toetusteks 17 254 000 krooni, millest soojusenergia kompensatsiooniks määrati arvestuslikult 3 330 000 krooni. Isegi juhul, kui kostja ei saanud Järva maakonnalt, kes jaotas selle summa kohalike omavalitsuste vahel, piisavalt eraldisi, oleks tal tulnud kasutada vastavaid õiguskaitsevahendeid kohustuse täitmisele sundimiseks. Käesoleval juhul ei ole vaidlust nõuete samaliigilise õigusliku aluse, vaid erinevate õigussuhete üle. Samaliigiliste nõuetega ei saa olla tegu juhul, kui ühe nõude alus on võlaõiguslik tehing, teise alus avalik-õiguslik kohustus. Sellistest õigussuhetest tulenevaid nõudeid ei muuda samaliigilisteks nende rahaline iseloom.
18.Ka ei ole kostja seadusele vastavat nõuete tasaarvestamise avaldust hagejale kunagi esitanud. Kohus, järeldades, et kostja sõnaselge tasaarvestuse avaldus tulenes kostja 06.08.2004 vastusest, rikkus TsMS § 229 lg 1, asudes analüüsima kostja poolt mitteesitatud seisukohti ja otsustades tema tahet arvestamata avalduse tegemise üle. Kostja sõnaselget tasaarvestuse avaldust 06.08.2004 vastusest ei leia, seda ei esitatud ka kohtuistungitel. Kostja esindaja ei tuginenud ühelegi kuupäevale, millal tehtud avaldust võiks tasaarvestuse ühepoolse avaldusena käsitada. Viidetest 23.04.1993 ja 12.05.1993 kirjadele ta loobus, sest hageja nõue ei olnud sel ajal sissenõutavaks muutunud. Kuna TsK § 234 ei näinud ette alternatiivsete avalduste esitamise võimalust, asus kostja seisukohale, et avalduste esitamise tähtpäevadeks
on 01.05.1993 ja 01.06.1993. Neil päevadel aga tasaarvestamise avaldusi ei esitatud. Apellant märgib, et juhul kui osapool käitub tulevikus viisil, mis annab alust arvata, et kohustused ei ole lõppenud, ei saa rääkida nõuete tasaarvestamisest. Peale 1993. a saadetud kirju tegi kostja hagejale korduvalt ettepanekuid kokkuleppe sõlmimiseks (näiteks 03.03.2000 kiri nr 2-2/68) ja seda kuni kohtuvaidlusteni. Seega puudus kostjal tahe nõude tasaarvestamiseks. Kuigi kohtu pädevuses ei olnud hinnangu andmine avalik-õigusliku kohustuse täitmise tähtajale, on hageja arvamusel, et avalik-õigusliku kohustuse täitmise tähtaeg sai kõnealuste määruste puhul olla 1993. a eelarveaasta. Järelikult olukorras, kus vastavaid eraldisi kohalikule omavalitsusele maavalitsuse poolt ei jaotatud, pidi õiguste rikkumine teatavaks saama koheselt pärast selle toimepanemist. Sellest hetkest hakkas kulgema nõude aegumise tähtaeg. Kui kohus leiab, et tasaarvestamise avaldus tehti kohtumenetluse käigus, on nõue aegunud üldise aegumistähtaja kontekstis. Kohatu on kohtu järeldus, et hageja ei ole taotlenud aegumise kohaldamist. Kuna tasaarvestamise kuupäeva 06.08.2004 mainiti esmakordselt kohtuotsuses, on tegemist asjaoluga, mis ei olnud hagejale teada ja mille suhtes ei saanud ta varem seisukohta võtta. Vastus apellatsioonkaebusele
19.Kostja palub jätta kaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja intressiarvestus ei tulene 22.01.1993 lepingust. Kaebuses ei ole põhjendatud, mille alusel on intressi arvutatud 360-päevase aasta baasil. Viivise arvestamist ei ole võimalik kontrollida, kuna kaebuses ei ole arvutamise käiku esitatud. Hageja vastuväited kostja nõude osas ei ole põhjendatud. Hageja ei vaidlustanud kostja nõuet maakohtus, vaid väitis, et selles ulatuses on kostja riigilt kompensatsioone saanud. Kostja tõendas, et riik hüvitas kompensatsioonid osaliselt ja jäi linnale võlgu. Apellatsioonimenetluses uute ja sisuliste vastuväidete esitamine ei ole kooskõlas protsessinormidega. Aastatel 1993-2003 toimunud kirjavahetuses on kostja korduvalt viidanud oma nõudele riigi vastu, riik ei esitanud selle aja jooksul nõudele ühtegi vastuväidet. Kohus ei lahendanud avalik-õiguslikust suhtest tulenevat vaidlust. Õige ei ole apellandi seisukoht, et tsiviilõiguslikust ja avalik-õiguslikust suhtest tulenevaid nõudeid ei saa tasaarvestada. Seadus ei kehtesta piiranguid poolte nõuete tasaarvestamiseks. Nõuete õiguslik seos pole nõutav. Õige ei ole apellandi väide, et kostja pole teinud talle seadusega kooskõlas olevat tasaarvestuse avaldust. Apellandi seisukoht, et nõuet ei saanud tasaarvestada, kuna selle tähtaeg oli möödunud, on vastuolus 01.09.1994-01.07.2002 kehtinud TsÜS §-ga 122. Kaebus on vastuoluline, kuna apellant leiab, et tsiviilõiguse sätted ei ole kohaldatavad kostja nõudele riigi vastu, samas peab ta seda aga võimalikuks. Kaebuse seisukohad kostja nõude aegumisest ei tulene seadusest. Kostja ei pea oma nõude lahendamiseks pöörduma halduskohtu poole. Ringkonnakohtu seisukoht
20.Kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati, s.o osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue 01.06.1993 tasumisele kuulunud võla osas (50% võlast koos intressi ja viivisega kogusummas 783 219, 62 krooni). Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et Järva Maakohtu otsus tuleb kaevatavas osas materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ning vastav nõue osaliselt rahuldada. Ühtlasi tuleb ümber jaotada ka kohtukulud.
21.Maakohus on hageja nõude olemasolu tuvastanud põhimõtteliselt õigesti, kuid leidnud ebaõigesti, et seda rahuldada ei ole võimalik, sest nõude aluseks olev kostja kohustus on tasaarvestusega lõppenud (kostja on hageja nõude oma nõudega tasaarvestanud). Maakohtul ei olnud alust teha esitatud tõenditest järeldust, et kostjal oli õigusaktidest tulenev nõue
hageja vastu: riik jättis kostjale hüvitamata viimase poolt elanikkonnale soojusenergia kompenseerimiseks makstud summad. Kuigi maakohus märkis, et kostja peetud kirjavahetusest (23.04.1993-03.03.2000) ei saanud järeldada tasaarvestuse tegemist, sest kostja pidas veel märtsis 2000 oma lepingulisi kohustusi mittetäidetuks, luges ta hageja nõude tasaarvestatuks kostja poolt kohtumenetluse käigus 06.08.2004 esitatud sellekohase vastuväitega (mille hageja sai kätte 26.08.2004). Kolleegium eeltoodud käsitusega ei nõustu. Asjas ei ole tuvastatud riigi võlgnevust, mida oleks saanud laenulepingust tuleneva võlaga tasaarvestada. Riigieelarveliste vahendite jaotamisel ei teki võlaõiguslikke suhteid ega kohustusi, mida saaks laenulepingust tuleneva kohustusega tasaarvestada. Seetõttu ei nõustu kolleegium kohtu seisukohaga, et TsK §-st 234 tulenevad tasaarvestamise tingimused olid täidetud ning hageja nõue kostja nõudega tasaarvestatud. Õige ei ole kostja seisukoht, et soojahinna riikliku doteerimise lõpetamisega tekkis tal nõue riigi vastu, mida võis laenulepingust tulenenud hageja nõudega tasaarvestada. Vabariigi Valitsuse 06.10.1992 määrusega nr 286 reguleeriti riigieelarveliste rahaliste vahendite eraldamist, millest ei tulenenud riigile maakohtu poolt tuvastatud kohustust. Kolleegium nõustub apellandi väidetega, et kohtul ei olnud alust hinnata nimetatud määrusest tulenevate kohustuste olemasolu ja täitmist, sest avalik-õiguslike kohustuste täimata jätmine ei tekitaks poolte vahel võlasuhet ega võimaldaks rääkida poolte vastastikustest samaliigilistest nõuetest ning neid tasaarvestada. Ka ei ole tõendatud, et laenu tagastamine oleks seatud sõltuvusse riigilt kompensatsioonide maksmiseks saadavast rahast.
22.Hagiavalduses esitas hageja nõude põhivõla osas summas 622 759 krooni, millest kohus arvestas 01.06.1993 tasumisele kuulunud summaks 311 379, 50 krooni, s.o 50% võlasummast. Kuid intressi ja viivise osas ei ole kohtuotsuse põhjendustes märgitud arvestus õige. Maakohus tuvastas 22.01.1993 lepingust tuleneva (01.06.1993 tasumisele kuulunud) hageja nõude lõplikuks suuruseks 769 499, 85 krooni, mis koosnes lisaks põhivõlale intressist summas 339 415, 37 krooni ja 118 704, 98 kroonisest viivisest (311 379, 50 + 339 415, 37 + 118 704, 98). Hagiavaldusele lisatud arvestuse kohaselt arvutas hageja intressi alates 22.01.1993, lepingu punkti 2 kohaselt tuli intressi 11% aastas tasuda kütuse kättesaamise kuule järgneva kuu esimesest kuupäevast. Maakohtu otsuse kohaselt oli kostja kohustatud maksma intressi 119 kuu eest. Nimetatud seisukoht ei ole kooskõlas pooltevahelise lepinguga ega muude tõenditega (poolte vahel ei olnud vaidlust selle üle, et
01.maiks 1993. a oli kütus kätte saadud). Apellatsioonkaebusele lisatud arvestuse kohaselt soovib hageja saada intressi alates 01.05.1993, seega ajavahemiku 01.05.1993 - 28.05.2003 eest, s.o 10 aasta ja 28 päeva eest. Ringkonnakohtu arvestuse kohaselt on intressi suuruseks selle perioodi eest kokku 345 095, 50 krooni (10 x 34 251,75 + 2578).
23.Lepingus kokkulepitud viivist on hageja vähendanud ning soovib saada 2% tasumata summalt aastas, alates 01.07.2002 tasumata põhivõlalt. Kohtuotsuses sisalduv vastav arvestus ei ole õige. Kolleegium ei nõustu ka apellatsioonkaebuse sellekohaste väidetega aga arvestusega. Kostja ei viivitanud põhivõla ja intressi kogusumma tasumisega teatud arv päevi (otsuse kohaselt 3648 päeva), sest intressi võlgnevus kogunes (suurenes) viivitatud aja jooksul arvestusega 11% (s.o 34 251,75 krooni) aastas. Kuna viivise maksmise kohustus tekkis kostjal alates 01.06.1993, siis oli 1. juuniks 1994. a kostjal tasumata põhivõlg koos intressiga kokku 348 485, 81 krooni (311 379,50 + 34 251,75 + 2854,31), millelt viivis 2% aastas on 6969, 72 krooni; 1. juuniks 1995. a oli tasumata 379 883 krooni (311 379,50 + 2 x 34 251,75), millelt viivis 2% aastas on 7597, 66 krooni; 1. juuniks 1996 oli tasumata 414 134, 75 krooni (311 379,50 + 3 x 34 251,75), millelt viivis moodustab 8282, 68 krooni. Sama arvestusliku põhimõtte kohaselt moodustab viivis järgmiste aastate eest vastavalt 8967, 73 krooni (summalt 448 386,50 krooni); 9652, 77 krooni (summalt 482 638,25
krooni); 10 337, 80 krooni (summalt 516 890 krooni); 11 022, 83 krooni (summalt 551 141,75 krooni); 11 707, 87 krooni (summalt 585 393,50 krooni); 12 392, 91 krooni (summalt 619 645, 25 krooni). Seega on viivise arvestuslikuks suuruseks 01.06.2002 seisuga 86 931, 97 krooni, millele lisandub ühe kuu viivis 1037, 50 krooni (summalt 622 499,56 krooni), seega on viivise suuruseks 01.07.2002 seisuga 87 969, 47 krooni. Ajavahemiku 01.07.2002-28.05.2003 eest on viivis 5658, 55 krooni (2% aastas põhivõlalt 311 379,50 kroonilt). Seega on hagejal õigus saada viivist kokku 93 628, 02 krooni. Kooskõlas eeltoodud arvutustega mõistab ringkonnakohus kostjalt välja 750 102 krooni (311 379,50 + 345 095,50 + 93 628,02).
24.Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse ning ühtlasi hagi osaliselt, peab kostja hüvitama vastavalt ka hageja kohtukulud. Kohtukulude jaotamisel tuleb lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 ning kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-test 1 ja 8, mille kohaselt jäävad kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse, hagi osalisel rahuldamisel mõistetakse kohtukulud välja võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega; hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Hageja tasus hagiavalduselt (1 487 482, 59 krooniselt nõudelt) riigilõivu 61 000 krooni, millest 30 744 krooni peab kostja talle hüvitama (hageja nõue rahuldatakse summas 750 102 krooni, s.o 50,4 % ulatuses). Apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 38 000 krooni tuleb vastustajalt tervikuna välja mõista. Seega peab kostja hüvitama hageja kohtukulu - kahes kohtuastmes tasutud riigilõivu - summas 68 744 krooni. Ülejäänud poolte kantud kohtukulud jätab kohus kummagi poole enda kanda
Ü.Jänes
R.Allikvere
A.Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.