Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
14 854,28 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
U.K. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
19. oktoober 2016,
Tartu Maakohtu 17. veebruari 2015 otsus
21. veebruar 2017 Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): U.K. (isikukood: XXXX), esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv Vastustaja (hageja): A.O. (isikukood: XXXX), esindaja advokaat Kristjan Nõges
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 17. veebruari 2015 otsus muutmata ja U.K. apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud U.K. kanda.
3.Välja mõista U.K.lt A.O. kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks kokku 1168 eurot. A.O.le hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda praeguse kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.O. (hageja) esitas 06.08.2012 maakohtule hagi U.K. (kostja) vastu võlgnevuse 200 000 krooni, s.o 12 782,32 euro, ja seadusjärgse viivise alates 14.08.2011 kuni põhinõude kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhivõlgnevuse summa, väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt andis kostja hagejale kirjaliku omakäelise võlakirja, milles kinnitas, et on hagejalt laenanud 22.06.2008. a 50 000 krooni ja 25.06.2008. a 150 000 krooni. Kostja kinnitas võlakirjas, et on raha hagejalt kätte saanud. Seega on kostja hagejalt laenanud kokku 12 782,32 eurot ning kinnitanud võlgnevuse olemasolu võlakirjas. 01.06.2011 edastas hageja kostjale avalduse tähtajatu laenulepingu korraliseks ülesütlemiseks kahekuulise etteteatamistähtajaga ja nõudis laenusumma tasumist. Kostja sai teate isiklikult kätte 13.06.2011. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 13.08.2011. Kostja ei ole laenu tagastanud. Kostja on võlatunnistusega võtnud endale iseseisva ja abstraktse võlakohustuse tasuda hagejale 200 000 krooni võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 mõistes, selle kehtivus ei sõltu tehingu aluseks olnud tehingu kehtivusest. Asja lahendamise seisukohalt ei ole tähendust, kas kostja viibis 22. ja 25.06.2008 Eestis. Võlakiri on antud pärast raha üleandmist. Kostja kirjutas kuupäevad võlakirja oma käega ning välistada ei saa tema eksimust või pahauskset väärkirjutust. Kostja välismaal viibimine ei ole ka tõendatud.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et võlanõue on alusetu. Hageja ei ole kostjale laenu andnud. Võlakiri on ilmselgelt fabritseeritud. Võlakirjas viidatud kuupäevadel ei viibinud kostja Eestis. Seda kinnitavad kostja konto väljavõtted. Kostja sai hagejalt OÜ-le Romb esitatud töövõtulepingu ülesütlemise avalduse. Kostja on OÜ Romb juhatuse liige. OÜ Romb tegi hageja elamus renoveerimistöid. Hageja on tasunud kostjaga seotud osaühingule ainult remonttööde eest. Kui tegemist on võlakirjaga, siis on see deklaratiivne. Raha üleandmine kostjale ei ole tõendatud. Kohtule esitatud võlakirja ei ole kostja koostanud ega allkirjastanud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 17. veebruari 2015 otsusega hagi ja mõistis U.K.lt A.O. kasuks välja võlgnevuse 12 782,32 eurot ning viivise 3648,81 eurot ja lisaks viivise protsendina põhinõudelt (12 782,32) alates 18. veebruarist 2015 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lgs 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt välja menetluskulud 1416 eurot.
Maakohtu otsuses esitatud põhjenduste kohaselt on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega ja võlgnik peab tõendama, et võlakirjas tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Maakohus leidis, et tõendamata on laenu ja raha üleandmise seos töövõtulepinguga. Kostja on hageja saadetud laenulepingu ülesütlemise avalduse kätte saanud. Hageja esitas tõendi, millest nähtub kostja kirjalik juhis raha ülekandmise kohta ning mis on kaudne tõend võlatunnistuse käekirja võrdlemiseks. Maakohus ei rahuldanud kostja taotlust teha võlakirja kohta käekirjaekspertiis, tuvastamaks, kas võlakiri on kostja kirjutatud. Kostja ütlused, et tema ei ole võlakirja kirjutanud, ei ole usaldusväärne tõend ja on vastuolus kostja eelmenetluses esitatud väidetega. Kostja väitis oma vastuses, et võlakiri on ilmselgelt fabritseeritud, aga ei esitanud väidet, et ta seda ei kirjutanud. Kostja ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis viitaks või tõendaks hageja huvi võlakirja fabritseerida. Tsiviilasjas ei ole tähtsust, millal hageja laenas ja millal kostja raha kätte sai. Samuti ei ole tähtsust, millal on võlatunnistus koostatud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.U.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Tartu Maakohtu 17. veebruari 2015 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) ei ole võlakiri kostja koostatud, võlakirjal puudub kostja allkiri. Kui isik, kelle nimel on võlakiri koostatud, eitab sellel koostamist ja võlakirjal olevat allkirja, siis on kohtul kohustus võlakirja õigsust kontrollida. Kostja mõtles fabritseerimise all hageja poolt võlakirja väljamõtlemist, koostamist ja esitamist kohtule; 2) esitas kostja kohtule taotluse määrata võlakirja osas kostja käekirja ekspertiis. Hageja vaidles taotlusele vastu, maakohus jättis taotluse põhjenduseta rahuldamata; 3) lasub võlakirja kehtivuse tõendamise koormus võla sissenõudjal. Hageja ei mäleta, millal talle võlakiri esitati. Hageja väidab, et võlakirja tõi talle kostja, kes seda eitab; 4) võttis maakohus aluseks ainult hageja ütlused, jättes tähelepanuta kostja ütlused. Maakohus ei ole välja selgitanud, kas ja millal konkreetselt laen üle anti ning millises summas; 5) samastab maakohus ekslikult deklaratiivse võlatunnistuse konstitutiivse (abstraktse) võlatunnistusega. Erinevalt konstitutiivsest võlatunnistusest on deklaratiivse võlakohustuse aluseks mingi võlasuhe. Kostja tõendas kohtuistungil, et 22. ja 25.06.2008 ei andnud hageja kostjale raha üle. Raha ei saanud kostjale üle anda, kuna kostja viibis nimetatud kuupäevadel välisriikides. Maakohus ei ole välja selgitanud, mil viisil andis hageja kostjale raha üle; 6) on hageja ütlused ja esitatud tõendid vastuolulised. Tähtajatu laenulepingu korralise ülesütlemise avalduses 01.06.2011 märgib hageja, et pooled sõlmisid 25.06.2008 laenulepingu, mille kohaselt hageja andis kostjale rahasumma kokku 200 000 krooni (22.06.2008. a 50 000 krooni ja 25.06.2008. a 150 000 krooni). Kostja vastuväite peale kinnitas hageja vande all, et kandis kostjale 21.06.2008 üle 80 000 krooni ja 25.06.2008 viis ülejäänud summa kostja tütrele Kadile. Tõendatud on, et kostja ei ole saanud hagejalt 22.06.2008. a 50 000 krooni ja 25.06.2008. a 150 000 krooni. Hageja ei saa tugineda oma võlanõudes võlakirjale, kuna on tunnistanud, et nimetatud päevadel ta raha kostjale üle andnud ei ole; 7) oli kostjale üllatav hageja väide kohtuistungil, et ta andis kostjale laenusumma 80 000 krooni üle 21.06.2008. Maakohus ei andnud kostjale võimalust esitada selle väite ümberlükkamiseks täiendavaid tõendeid. Samuti esitas hageja kohtuistungil üllatava väite, et 25.06.2008 andis ta laenusumma kostja tütre K.O. kätte. Kostja eitas raha saamist oma tütrelt K. ja ka C.O. eitas raha saamist.
5.A.O. vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning taotles selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) esitas kostja käekirjaekspertiisi taotluse pärast eelmenetluse lõppemist kohtuistungil, kui tsiviilasja menetlus oli kestnud 2,5 aastat. Maakohus põhjendas taotluse rahuldamata jätmist; 2) ei ole õige kostja väide, mille järgi ei ole kohus hinnanud võlatunnistust koos muude tõenditega. Maakohus võrdles võlatunnistust ja laenu üleandmise juhist ning asus seisukohale, et dokumendid on sarnased nii kirjastiililt kui käekirjalt. Samuti hindas maakohus hageja pangakonto väljavõtet ja hageja vande all antud ütluseid; 3) ei ole hageja oma esialgsetest väidetest taandunud, vaid on neid enne kohtuistungit ja kohtuistungil parandanud. Võlatunnistuse kohaselt toimus raha üleandmine mitmes osas. Hageja mäletas, et kostja oli raha väljavõtmise juures ning raha sai kostjale üle antud kohe pärast raha väljavõtmist, seetõttu märgib raha väljavõtmise kuupäev ka raha üleandmise kuupäeva. Hageja pangakonto väljavõtte järgi oli raha väljavõtmise kuupäevaks 21.06.2008; 4) ei ole võlatunnistus kuupäevade osas vastuoluline, vaid üksnes ebamäärane. Võlatunnistusest nähtub, et esimese laenuosa üleandmise kuupäeva tähistavat numbrit on parandatud – 22 on parandatud 21 või vastupidi. Igal juhul võib võlatunnistuse järgi lugeda esimese laenuosa üleandmise kuupäevaks nii 21. kui ka 22.06.2008. Vastuolu ei esine ka 25.06.2008 kuupäevaga. Hageja kinnitas kohtuistungil, et kandis kostjale 21.06.2008 laenusummana 80 000 krooni ning viis ülejäänud 70 000 krooni kostja tütre kätte sularahas nagu kostja oli soovinud. Hageja ütlused on kooskõlas hageja pangakonto väljavõttega. 25. juuniks 2008 oli kostjale üle antud täiendav laenusumma 150 000 krooni; 5) sõltumata raha üleandmise kuupäevadest on kostja võlatunnistuse väljastamisega selgesõnaliselt tunnistanud hageja ees lasuvat laenukohustust summas 200 000 krooni; 6) tuleb kostja taotlused ringkonnakohtus uute tõendite kogumiseks jätta rahuldamata, kuna samasisulised taotlused esitas kostja juba maakohtus, seejärel aga loobus neist.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 15. veebruari 2016 otsusega maakohtu otsuse muutmata, apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda ning mõistis kostjalt menetluskuludena välja 576 eurot.
7.Kostja palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Hageja palus jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
8.Riigikohtu tsiviilkolleegium rahuldas
14.septembri 2016 otsusega kostja kassatsioonkaebuse, tühistas menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu Tartu Ringkonnakohtu 15. veebruari 2016 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohtu otsuse kohaselt ei ole kohtud piisavalt eristanud vaidluse lahendamiseks vajalike asjaolude tõendamiskoormist ning dokumendi kui menetluses esitatud tõendi ehtsuse tõendamiskoormist. Iseenesest on kohtud õigesti leidnud, et deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Samas peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, st ka asjaolu, et võlgnik on andnud kehtiva võlatunnistuse. Kui hageja tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab hageja seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama. Kui isik väidab, et tema nimel on keegi teine
dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Sellisel juhul piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi. Seega tuleks kohtul üldjuhul käekirjaekspertiis määrata. Ekspertiisi määramisele peab üldjuhul hagimenetluses eelnema siiski poole või poolte vastav taotlus (TsMS § 293 lg 1). Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selgitama menetlusosalistele tõendamiskoormist ning andma TsMS § 652 nõudeid järgides võimaluse esitada uusi tõendeid ja taotlusi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
10.Vastavalt TsMS § 693 lg-le 2 Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohus tühistas 14.09.2016 otsusega Tartu Ringkonnakohtu 15.02.2016 samas asjas tehtud otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus asus seisukohale, et kui hageja tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab hageja seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama. Üldjuhul tuleks sellisel juhul kohtul määrata käekirjaekspertiis. Hageja taotluse alusel määras Tartu Ringkonnakohus 31.10.2016 määrusega viia asjas läbi käekirjaekspertiis ning küsis eksperdilt arvamust, kas võlatunnistusel olev tekst „Mina, U.K. laenasin A.O.lt 22.06.2008 a. 50 000.- (viiskümmend tuhat) EEK. 25.06.2008 a. 150 000.EEK. Raha kätte saanud.“ on kirjutatud ja allkirjastatud U.K. poolt. Ekspertide arvamuse kohaselt (vt 25.11.2016 ekspertiisiakt nr 16E-DK0125) on võlatunnistusel olev tekst „Mina, U.K. laenasid A.O.lt 22.06.2008 a. 50 000.- (viiskümmend tuhat) EEK. 25.06.2008 a. 150 000.- EEK. Raha kätte saanud. U.K.“ kirjutatud U.K. poolt. Allkirja U.K. nimelt on tõenäoliselt kirjutanud U.K..
11.Apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustest nähtuvalt seisneb kostja peamine vastuväide hageja nõudele selles, et võlatunnistus ei ole kehtiv, kuna ei ole kostja poolt kirjutatud. Ekspertide arvamusega (tl 182-189) on kostja nimetatud vastuväide ümber lükatud ning seetõttu ei ole põhjendatud apellandi väide, et hageja esitatud võlatunnistus on fabritseeritud. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et ekspertidele esitati võrdlusmaterjaliks 14 erinevat dokumenti ning ainuüksi sellest, et kahel hageja esitatud kaetud tööde aktil puudusid kuupäevad, ei saa järeldada, et ekspertide arvamus oleks ebausaldusväärne. Muu hulgas on eksperdid ekspertiisiakti kirjeldavas osas märkinud, et võrdlusmaterjal võimaldab ekspertiisi teostada. Samuti nähtub ekspertiisiaktile lisatud arvamuste skaalast „aste 3: tõenäoliselt on sama kirjutaja“ tähendab seda, et tõenäosus, et kirjutajaks on keegi teine isik, on väike. U.K. ei ole tuginenud sellele, et tema poolt kirjutatud võlatunnistusele oleks alla kirjutanud keegi kolmas isik.
12.Ringkonnakohus leiab, et kostja U.K. poolt 21.(22.)06.2008 a. ja 25.06.2008 a. kuupäevi sisaldav dokument (tl 5) on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena, kuna see põhineb pooltevahelisel suulisel laenulepingul. Ehkki maakohus on oma otsuse põhjenduste p-des 5 ja 13 jätnud ebaselgeks, kas kohus pidas võlatunnistust deklaratiivseks või konstitutiivseks (VÕS § 30), ei ole see kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemist.
Nii deklaratiivse kui abstraktse võlatunnistuse andmise tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-149-11 p 21; nr 3-2-1-21-06 p 15; nr 3-2-1-125-15 p 13). Kostja ei ole käesoleval juhul tõendanud ega ka põhistanud võla puudumist. Vastuseks apellandi väitele hageja esitatud tõendite vastuolulisuse kohta, märgib ringkonnakohus, et võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja täpselt esitama laenu andmise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjale. Asjaolu, et kostja viibis 22.06.2008 ja 25.06.2008 välisriigis, ei anna alust järelduseks, nagu ei oleks võlatunnistuses märgitud rahasummade üleandmist tegelikult toimunud ning, et võlasuhet tegelikult ei tekkinud. Kuna võlakirja on kostja omakäeliselt kirjutanud, siis saab kohus lähtuda sellest, et kostja sai ise otsustada ka selle üle, missugused kuupäevad ta võlakirjale märgib. Kostja väide, mille kohaselt ta teostas hageja poolt ülekantud rahasumma arvel sissemakse OÜ Romb kassasse, ei lükka ümber võlatunnistusest tulenevat eeldust, et kostja võlgneb hagejale võlatunnistuses märgitud rahasumma, s.o 200 000 EEK (12 782,32 eurot). Oluline on siinjuures märkida, et kostja poolt võlatunnistuses tunnistatud võlasumma kokku 200 000 EEK on vastavuses hageja vande all antud seletuse ja tema pangakonto väljavõttega (tl 51).
13.Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu otsuse ülejäänud põhjendustega haginõude rahuldamisel ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et võlatunnistusest nähtuvalt oli poolte vahel suuline laenuleping, mis on hageja poolse ülesütlemise tulemusena muutunud sissenõutavaks 13.08.2011. Maakohus on õigesti hagi rahuldanud.
14.Riigikohtu 14.09.2016 otsusest tulenevalt pidi ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel selgitama menetlusosalistele tõendamiskoormist ja andma menetlusosalistele võimaluse esitada uusi tõendeid ja taotlusi. Ringkonnakohus määras selleks kohtuistungi 19.10.2016 (tl 161) ja selgitas pooltele tõendamiskoormist. Kostja osales ringkonnakohtu istungil koos vandeadvokaadist esindajaga ning vaatamata sellele, et hageja taotles käekirjaekspertiisi läbiviimist, omapoolseid taotlusi uute tõendite esitamiseks ei esitanud. 06.02.2017 esitas kostja taotluse tunnistaja G.S. ülekuulamiseks ning taotluse kohaselt oskab tunnistaja selgitada, mille eest hageja kostjale raha andis. Ringkonnakohus jätab kostja taotluse tunnistaja G.S. ülekuulamiseks rahuldamata, kuna kostjal oli võimalus õigeaegselt, s.o 19.10.2016 istungil, esitada taotlus tunnistaja ülekuulamiseks.
15.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud apellandi (kostja) kanda. Maakohtu otsusega jäeti menetluskulud kostja kanda ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1416 eurot, sh riigilõiv 550 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulutas vastustaja (hageja) õigusabile seoses ringkonnakohtus apellatsioonkaebuse esmakordse läbivaatamisega kokku 8,5 tundi (apellatsioonkaebusele vastamine, istungiks ettevalmistamine ja osalemine ringkonnakohtu istungil) ning esindaja töötunni hinnaks oli 80 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebusele vastamine hõlmab ka maakohtu otsuse jm materjalidega kursus olekut, samuti apellatsioonkaebusega tutvumist. Sellest tulenevalt on ringkonnakohtu arvates piisav ja mõistlik ajakulu apellatsioonkaebusele vastamiseks 4 tundi. Ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamiseks on piisav ajakulu 1 tund ja ajakulu osalemiseks ringkonnakohtu istungil samuti 1 tund. Seega loeb ringkonnakohus vastustajale
apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi vajalikuks ja põhjendatuks ajakuluks 6 tundi. Koos käibemaksuga tuleb apellandil seega hüvitada vastustajale apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud summas 576 eurot (6x80+käibemaks 20%). Menetluskulude nimekirja kohaselt kulutas vastustaja (hageja) õigusabile seoses ringkonnakohtus apellatsioonkaebuse teistkordse läbivaatamisega 4 tundi (osalemine kahel kohtuistungil ja nendeks ettevalmistamine, võrdlusmaterjali kogumine ja kohtule esitamine, ekspertiisiaktiga tutvumine) ning esindaja töötunni hinnaks oli 100 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ja vajalik ajakulu õigusabile seoses apellatsioonkaebuse teistkordse läbivaatamisega on 2 tundi. Koos käibemaksuga tuleb apellandil hüvitada vastustajale õigusabikulud summas 240 eurot (2x100+käibemaks 20%). Seoses osavõtuga ringkonnakohtu istungitest 19.10.2016 ja 21.02.2017 on põhjendatud sõidukulud (kütusekulu arvestusega 8 l/100 km, kütuse hind 1,12 eurot/l ja 1,20 eurot/l) marsruudil Tallinn-Tartu-Tallinn (2x) kokku 70 eurot. Lisaks tuleb apellandilt vastustaja kasuks välja mõista vastustaja poolt tasutud ekspertiisikulu 282 eurot (tl 177). Kokku tuleb apellandilt vastustaja kasuks välja mõista apellatsiooniastmes kantud menetluskulude katteks 1168 eurot (õigusabikulud 576 + 240 eurot, ekspertiisikulu 282 eurot ja sõidukulu 70 eurot). Vastustaja (hageja) kasuks väljamõistetavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.