1.Aarne Ollo (hageja) esitas 6. augustil 2012 Tartu Maakohtule hagi Udo Kelgu (kostja) vastu võlgnevuse 200 000 krooni, s.o 12 782 eurot 32 senti ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt andis kostja hagejale kirjaliku omakäelise võlakirja (võlakiri), milles kinnitas, et ta on hagejalt laenanud 22. juunil 2008. a 50 000 krooni ja 25. juunil 2008. a 150 000 krooni. Võlakirjas kinnitas kostja, et on raha hagejalt kätte saanud. Seega on kostja hagejalt laenanud kokku 12 782 eurot 32 senti ja kinnitanud võlgnevuse olemasolu võlakirjas. Hageja ütles laenulepingu üles. Kostja ei ole laenu tagastanud. Kostja on võlatunnistusega võtnud endale iseseisva ja abstraktse
võlakohustuse tasuda hagejale 200 000 krooni võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 mõistes, selle kehtivus ei sõltu tehingu aluseks olnud tehingu kehtivusest. Asja lahendamise seisukohalt ei ole tähendust, kas kostja viibis 22. juunil ja 25. juunil 2008 Eestis. Võlakiri on antud pärast raha üleandmist. Kostja kirjutas kuupäevad võlakirja oma käega ning välistada ei saa tema eksimust või pahauskset väärkirjutust. Kostja välismaal viibimine ei ole ka tõendatud.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et võlanõue on alusetu. Hageja ei ole kunagi kostjale laenu andnud. Võlakiri on ilmselgelt fabritseeritud. Võlakirjas viidatud kuupäevadel ei viibinud kostja Eestis. Seda kinnitavad kostja konto väljavõtted. Kostja sai hageja poolt OÜ-le Romb esitatud töövõtulepingu ülesütlemise avalduse. Kostja on OÜ Romb juhatuse liige. OÜ Romb tegi hageja elamus renoveerimistöid. Hageja on tasunud kostjaga seotud osaühingule ainult remonttööde eest. Kui tegemist on võlakirjaga, siis on see deklaratiivne. Raha üleandmine kostjale ei ole tõendatud. Kohtule esitatud deklaratiivset võlakirja ei ole kostja koostanud ega allkirjastanud.
3.Tartu Maakohus rahuldas 17. veebruari 2015. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 12 782 eurot 32 senti ja viivise. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt välja menetluskulud 1416 eurot. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega ja võlgnik peab tõendama, et võlakirjas tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Maakohus leidis, et tõendamata on laenu ja raha üleandmise seos töövõtulepinguga. Kostja on hageja saadetud laenulepingu ülesütlemise avalduse kätte saanud. Hageja esitas tõendi, millest nähtub kostja kirjalik juhis raha ülekandmise kohta ja mis on kaudne tõend võlatunnistuse käekirja võrdlemiseks. Maakohus ei rahuldanud kostja taotlust teha võlakirja kohta käekirjaekspertiis, tuvastamaks, kas võlakiri on kostja kirjutatud. Kostja ütlused, et tema ei ole võlakirja kirjutanud, ei ole usaldusväärne tõend ja on vastuolus kostja eelmenetluses esitatud väidetega. Kostja väitis oma vastuses, et võlakiri on ilmselgelt fabritseeritud, aga ei esitanud väidet, et ta seda ei kirjutanud. Kostja ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis viitaks või tõendaks hageja huvi võlakirja fabritseerida. Tsiviilasjas ei ole tähtsust, millal hageja laenas ja millal kostja raha kätte sai. Samuti ei ole tähtsust, millal on võlatunnistus koostatud. Võlatunnistusega võttis kostja iseseisva ja abstraktse võlakohustuse VÕS § 30 lg 1 mõistes.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 15. veebruari 2016. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda ning mõistis kostjalt menetluskuludena välja 576 eurot.
Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on vaidlusalune dokument käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena. Võla puudumise tõendamiskoormis lasub kostjal. Kui kostja soovis tugineda võlakirja võltsitusele (s.o asjaolule, et võlakirjal ei ole kostja allkiri), tuli seda asjaolu tõendada kostjal. Kohtul ei olnud kohustust võlakirja õigsust kontrollida ainuüksi seetõttu, et kostja eitas võlakirja koostamist ja selle allkirjastamist. Kostja ei esitanud maakohtu menetluses konkreetset ekspertiisitaotlust. Kostja märkis menetlusdokumendis võimalikku vajadust taotleda käekirjaekspertiisi. Istungil esitas kostja esindaja taotluse üksnes tingimuslikuna. Tsiviilasja menetlus oli kestnud juba kaks ja pool aastat ning kostjal tulnuks oma taotlus esitada varem. Kostja ei esitanud vastuväidet kohtu tegevuse kohta ega taotlenud ekspertiisi ka ringkonnakohtus. Kuni kostja ei ole tõendanud, et ta võlakirja ei kirjutanud ja/või võlakirjal ei ole tema allkiri, tuleb kohtul juhinduda sellest, et võlakiri on ehtne. Võlausaldajal ei tule täiendavalt tõendada, et võlakiri on kehtiv, millal on see koostatud, millal, mil viisil ja kui suur laen on täpselt üle antud jne. Asjaolu, et kostja viibis välisriigis, ei anna alust lugeda tõendatuks, nagu ei oleks võlatunnistuses märgitud raha tegelikult üle antud ning võlasuhet tekkinud. Hageja on põhistanud, et raha anti üle osaliselt kolmandate isikute vahendusel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt asus kohus ekslikule seisukohale, et tegemist on kostja omakäelise võlakirjaga. Selle kohta ei ole usutavaid tõendeid. Kostja ei tunnistanud võlakirja algusest peale. Võlakiri ei ole kostja koostatud ja võlakirjal puudub tema allkiri. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et võlgnik peab tõendama asjaolu, et ta ei ole võlakirja koostanud. Kui võlausaldaja tugineb võlakirjale, siis vaidluse korral peab ta tõendama, et võlakiri on kehtiv ja selle on allkirjastanud võlgnik. Hageja ei ole tõendanud, et võlakirja oleks andnud ja isiklikult allkirjastanud kostja. Kostja püüdis kohtus ka dokumentaalselt tõendada, et ta ei ole võlakirja kirjutanud, esitades kohtule taotluse määrata võlakirja kohta käekirjaekspertiis. Kohus jättis põhjenduseta ekspertiisitaotluse rahuldamata. Kohus oleks pidanud võlakirja olemasolu hindama koos kõigi teiste tõenditega. Kohus on ekslikult märkinud, et asjas ei ole tähtsust, millal hageja laenas ja millal kostja raha kätte sai või võlatunnistuse koostamise aeg. Deklaratiivse võlakohustuse aluseks on mingi võlasuhe. Hageja ei ole vaidlustanud kostja viibimist välismaal vaidlusalustel kuupäevadel. Kohus ei ole välja selgitanud, kuidas on raha laenulepingu alusel sellisel juhul üle antud. Hageja ütlused ja tõendid raha üleandmise kohta on vastuolulised. Hageja väidete järgi kostja võlakirjas märgitud ajal raha ei saanud. Kostja on piisavalt tõendanud, et võlga ei ole. Kohtud on rikkunud selgitamiskohustust. Kohtud ei ole pooltele selgitanud tõendamist vajavaid asjaolusid. Samuti on kohtud jätnud tähelepanuta kostja tõendatud asjaolud. Kostja selgitas vande all, et ei ole võlakirja kirjutanud.
7.Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
9.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal on kehtiv võlakiri, milles kostja tunnistab oma võlga. Eelkõige on vaidluse all, kes peab tõendama, et võlakiri ja sellel olev allkiri on ehtsad. Kolleegium leiab, et kohtud on asja lahendamisel jaganud valesti tõendamiskoormise. Kuivõrd tõendamiskoormise ebaõige jaotus võis kaasa tuua eksliku lahendi, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
10.Maakohus leidis, et võlgnik peab deklaratiivse võlatunnistuse korral tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Hageja ei pea tõendama laenu andmist ega seda, et võlatunnistust ei ole kirjutanud kostja (maakohtu otsuse p 4). Kostja ei ole usaldusväärselt tõendanud, et võlakiri ei ole tema koostatud ja milline võlasuhe tal hagejaga oli (maakohtu otsuse p 11). Ringkonnakohus leidis samuti, et kui kostja soovis tugineda võlakirja võltsitusele, tuli seda tõendada kostjal (ringkonnakohtu otsuse p 12). Kohtud ei ole piisavalt eristanud vaidluse lahendamiseks vajalike asjaolude tõendamiskoormist ning dokumendi kui menetluses esitatud tõendi ehtsuse tõendamiskoormist. Iseenesest on kohtud õigesti leidnud, et deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (vt nt Riigikohtu 6. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-15, p 13). Samas tsiviilkohtumenetluses kehtiva põhimõtte järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1), st ka asjaolu, et võlgnik on andnud kehtiva võlatunnistuse. Kui hageja tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab hageja seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama (Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 25). Kui isik väidab, et tema nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Sellisel juhul piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks TsMS § 277 lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole). Seega tuleks kohtul üldjuhul käekirjaekspertiis ka määrata (Riigikohtu 23. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15, p 10). Kolleegium rõhutab, et ekspertiisi määramisele peab üldjuhul hagimenetluses eelnema siiski poole või poolte vastav taotlus (vt TsMS § 293 lg 1). Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selgitama menetlusosalistele tõendamiskoormist ja andma TsMS § 652 nõudeid järgides võimaluse esitada uusi tõendeid ja taotlusi.
11.Kuigi eelnevast tulenevalt pidi võlatunnistuse ehtsust tõendama hageja, mitte kostja, juhib kolleegium tähelepanu, et maakohtu põhjendused ekspertiisist keeldumisel olid mitmeti asjakohatud. Maakohus heitis kostjale käekirjaekspertiisi taotluse lahendamisel ette, et kostja ei ole varem väitnud, et võlakiri ei ole tema kirjutatud. Kohus pidas kostja väidet ebausaldusväärseks, kuna kaheaastase
kohtumenetluse jooksul ei olnud kostja seni väitnud, et ta võlakirja ei kirjutanud (tl 55). Esiteks avaldas kostja oma esimeses vastuses seisukohta, et võlakiri on ilmselgelt fabritseeritud (tl 19). Arvestades kostja vastust, jääb kolleegiumile arusaamatuks maakohtu seisukoht, et kostja ei ole menetluse jooksul väitnud, et ta võlakirja ei kirjutanud. Teiseks nähtub tsiviilasja toimikust, et maakohtu viidatud kaheaastase kohtumenetluse ajast aasta ja kolm kuud ei tehtud menetluses sisuliselt ühtegi toimingut ja seda just maakohtust tulenevatel asjaoludel (vt tl-d 27-29, 33). Sellises olukorras on kohatu heita menetlusosalisele ette taotluse esitamata jätmist.
12.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
13.Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Kolleegium märgib, et kostja on kassatsioonkaebuse esitamisel määranud valesti tsiviilasja hinna. Maa- ja ringkonnakohus määrasid õigesti hagi hinnaks 14 854 eurot 28 senti. TsMS § 137 lg 1 kohaselt on kassatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Seega on ka kassatsioonkaebuse hinnaks 14 854 eurot 28 senti. Kostja tasus kautsjonit 15 eurot 76 senti nõutust enam. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kogu tasutud kautsjon aga igal juhul tagastada. Villu Kõve, Jaak Luik, Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.