Otsuse tegemise aeg ja koht 13.03.2017, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number
2-16-18930
Tsiviilasi
PPC Delta OÜ hagi XXXX vastu võlgnevuse ja viivise nõudes
Hagihind
1996,51 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: PPC Delta OÜ (registrikood 12741463, asukoht Jõe 3, 10151 Tallinn) Hageja lepinguline esindaja: Triin XXXX (PlusPlus Inkasso OÜ, asukoht Jõe 3, 10151 Tallinn, e-post: [email protected]) Kostja: XXXX (isikukood XXXX, registreeritud elukoht XXXX, e-post: XXXX)
Menetluse liik
Lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista kostjalt XXXX hageja PPC Delta OÜ kasuks välja põhinõue 1651,81 (üks tuhat kuussada viiskümmend üks eurot ja kaheksakümmend üks senti) eurot.
3.Jätta hagi rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivise 212,56 euro nõudes.
4.Mõista kostjalt XXXX hageja PPC Delta OÜ kasuks välja alates 13.03.2017 kuni põhinõude (1651,81 eurot) täitmiseni viivis protsendina põhinõudelt (1651,81 eurot) võlaõigusseaduse §-s 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte enam, kui 1651,81 euro ulatuses.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 5.1 Jätta menetluskulud 89% ulatuses kostja ja 11% ulatuses hageja kanda. 5.2 Välja mõista kostjalt XXXX hageja PPC Delta OÜ kasuks menetluskuludena 360,45 (kolmsada kuuskümmend eurot ja nelikümmend viis senti) eurot. 5.3 Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (360,45 eurot) tuleb XXXX’il tasuda PPC Delta OÜ-le käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord
2-16-18930 Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.PPC Delta OÜ (hageja) esitas 16.12.2016 hagi XXXX (kostja) vastu võlgnevuse ja viivise nõudes. Hageja esitas 04.01.2017 täpsustatud hagiavalduse, mille palub välja mõista kostjalt XXXX hageja PPC Delta OÜ kasuks võlgnevuse 1651,81 eurot, viivised 212,56 eurot, lisanduva viivise seadusejärgses määras hagi esitamisele järgnevast päevast tasumata võlgnevuse jäägilt ja jätta menetluskulud kostja kanda.
2.PlusPlus Capital AS ja XXXX sõlmisid 25.02.2015 võla tasumise kokkulepe nr XXXX, millega kostja kohustus tasuma võlgnevuse maksegraafiku alusel. Vastavalt võla tasumise kokkulepe punktile 1.2 tunnistas võlgnik võlgnevust hageja ees summas 2116,53 eurot. Pooled sõlmisid kokkulepe võlgnevuse tasumiseks vastavalt kokkulepe punktile 2.1 summas 2116,53 eurot. Kokkulepe kohaselt tuli võlgnevus tasuda võrdsetes osades ja kuumaksega 500 eurot kuus, esimese osamaksega 520 eurot ja viimase osamaksega 214,16 eurot. Kostja ei täitnud võla tasumise kokkuleppes toodud tingimusi ja ei tasunud hagejale vastavalt võla tasumise kokkuleppele. Vastavalt kokkuleppe punktile 3.1, kui võlgnik ei täida maksegraafikut, muutub kokkulepe punktis 1.2 nimetatud summa tasumata osa koheselt sissenõutavaks ehk siis 1 651,81 eurot. Vastavalt Vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingutele võimaldas Swedbank kostjale krediiti summas 1310,19 eurot, intressiga 16% aastas ning 511,29 eurot, intressiga 18 % aastas. Kostja rikkus sõlmitud vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepinguid ning Swedbank AS teavitas võlgnikku krediitkaardi kasutamise lepingute erakorralisest ülesütlemisest, juhul, kui kostja jooksvat võlgnevust ei tasu. Võlgnevuse jääk koos põhiosa võlgnevusega oli 01.12.2014 seisuga 1707,34 eurot, millele lisandus intresside võlgnevus 28,60 eurot ning viivised.
3.PlusPlus Capital AS pöördus kostja poole võlgnevuse tasumise nõudega ning kuna kostja ei suutnud võlgnevust korraga tasuda, siis sõlmisid PlusPlus Capital AS ja Kostja 25.02.2015 võla tasumise kokkulepe ja vahekohtu kokkulepe, mille kohaselt kohustus võlgnik tasuma 2116,53 eurot kuue kuulise maksegraafiku alusel, millele lisandus 20% intressi aastas. Kostja on teinud 30.04.2015 ühe tasumise summas 500 eurot, millest kaeti põhiosa summas 464,72 eurot, 20 eurot lepingutasu ja 15,28 eurot viivised. Seega põhisumma jääk on 2116,53-464,72=1651,81 eurot. Hagiavalduses märgitud põhisumma ei sisalda intressi ega viivist. Kuna kostja pika perioodi jooksul võlgnevust ei tasunud, arvestas hageja nõude sissenõutavaks muutunuks alates 15.04.2015
2-16-18930 tähtaja saabumisega.
4.PlusPlus Capital AS esindaja on pöördunud korduvalt kostja poole lepingust tuleneva nõude tasumiseks, kuid võlgnik ei ole kohustist täitnud ja nõuet rahuldanud. Kuna kostjale saadetud võlateatised jäid vastuseta ning võlgnik kohustust täitma ei asunud, siis loovutas PlusPlus Capital AS nõude hagejale kohtumenetluse alustamiseks. Nõuete loovutamisest teavitas PlusPlus Capital AS kostjat kirjalikult. Kuna kostja ei reageerinud talle edastatud loovutusteatistele ja ei tasunud võlgnevust, oli hagejal ainuke võimalus võlgnevuse sissenõudmiseks pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Vastavalt kokkulepe punktile 3.2 kokkuleppe rikkumisel kohustus võlgnik tasuma hagejale viivist 0,2% päevas kokkuleppe punktis 1.2 nimetatud nõude tasumata põhiosalt. Arvestades kujunenud kohtupraktikat ei esita hageja viiviste nõuet kokkulepe punktis 3.2 alusel, vaid võtab viivisnõudel aluseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise määra. Hageja on arvestanud viiviseid alates võlgnevuse sissenõutavaks muutumisele järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni ning nõuab ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist 0,0218 % põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni - (1651,81 eurot x 0,0218% = 0,348 eurot x 365= 127,19 eurot).
5.Hageja poolt kostja vahel sõlmitud võla tasumise kokkulepe näol oli tegemist poolte vahelise võlaõigussuhtega VÕS § 30 mõttes. Kostja rikkus lepingut, jättes tasumata maksegraafikujärgsed maksed. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. Hageja peab kompromissi sõlmimist antud tsiviilasjas võimalikuks ja ootab kostjapoolseid ettepanekuid kompromissi sõlmimiseks.
6.27.02.2017 esitas hageja kohtule seisukoha kostja vastuse osas. Hageja kostja vastusega ei nõustunud ja esitas oma seisukohad. Kostja märgib vastuses hagile, et tal puuduvad võlgnevused Swedbank AS-i ees, mida Swedbank AS oleks saanud kellelegi loovutada. Samuti väidab kostja, et ei ole sõlminud mingeid kokkuleppeid rahaliste kohustuste täitmiseks. Hageja esitas Swedbank AS-i väljastatud tõendi, millest nähtub, et Swedbank AS on PlusPlus Capital AS-ile loovutanud krediitkaardilepingutest nr XXXX (XXXX ) ja XXXX (XXXX) tulenevad nõuded. Seega on uueks võlausaldajaks kostja suhtes PlusPlus Capital AS, kes loovutas hagejale nõude kostja vastu. Kostja väidab, et tema ei ole võla tasumise kokkulepet allkirjastanud. Samuti väidab kostja, et kuna talle väljastatud dokumentidel on tema allkiri teistsugune, kui võla tasumise kokkuleppel, siis on see piisav tõendamaks, et võla tasumise kokkuleppel ei ole tema allkiri. Hageja selle väitega ei nõustunud. Hageja esitas seisukoha, et selle asjaolu, kas võla tasumise kokkuleppel on kostja allkiri või mitte, saab kindlaks teha käekirjaekspertiis.
7.Kostja on teinud võla tasumise kokkuleppe maksegraafikujärgse tasumise summas 500 eurot. Hageja selgitas, et kostjale helistati seoses maksegraafiku mittetäitmisega, kostjale selgitati, et kaks makset on tegemata ning et viiviste arvestamine on alanud. Kostjale anti talle tähtaeg aprilli jooksul ära maksta ja 30.04 laekus võla tasumise kokkuleppes märgitud rekvisiitidele 500 eurot. Hageja leidis, et see ei ole ka eluliselt usutav, et kostja maksab 500 eurot, kuigi enda teada ei ole kellelegi võlgu. Kostja väidab veel, et ta ei ole saanud ühtegi tõendit selle kohta, et PlusPlus Capital AS oleks kunagi Swedbank AS-ilt nõuet tema suhtes omandanud. Hageja selgitas, et nõude loovutamise teatised on saadetud kostja postiaadressile. Juhul, kui kostja ei ole neid posti teel kätte saanud, siis on kostja nõuete loovutamisest teada saanud käesolevas kohtumenetluses koos hagiavaldusega esitatud lisadest. Hageja selgitas, et pöördus kostja vastu vahekohtusse, kuid võttis hagi vahekohtumenetlusest tagasi, sest kostja vaidlustas vahekohtu kokkuleppe kehtivuse. Vahekohtumenetlus on lõppenud ning hageja on pöördunud kohtualluvuse sätete kohaselt Harju Maakohtusse. Seetõttu jääb hageja esitatud hagiavalduse juurde ning palub selle rahuldada täies ulatuses.
8.07.03.2017 esitas hageja arvamuse, milles on seisukohal, et kui kostja väidab, et 25.02.2015
2-16-18930 lepingul ja maksegraafikul olev allkiri ei ole tema oma, siis tulenevalt TsMS § 230 lg 1 peab ta ise oma väiteid tõendama. Kohtunõudest tuleb välja, et kostja väite tõendamiskoormis lasub hagejal. Hageja sellise kohtu seisukohaga ei nõustunud ning kordas oma varasemalt väljendatud seisukohta, et kui kostja seab kahtluse alla oma allkirja ehtsuse, siis on tal seda võimalik tõendada allkirjaekspertiisi tellimisega. Hageja juhtis tähelepanu, et kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit tõendamaks oma väiteid ning kostja väited ei ole tõend. Võla tasumise kokkuleppe allkirjastamine toimus kostja elukohas aadressil XXXX. Hageja saab tõendada, et kostja andis allkirja lepingule ja maksegraafikule tunnistaja XXXX ütlustega. XXXX käis XXXX eest kostjalt allkirja võtmas. Allkirjastamine toimus XXXX maja ees, kostja ilmus välja kui XXXX helistas tema numbrile ja allkirjastas võla tasumise kokkuleppe. Hageja märkis, et see ei ole ka eluliselt usutav, et kostja telefonile vastas kolmas isik, kes kostjana esinedes andis dokumendile allkirja ning seejärel on kostja ise oma pangakontolt teinud 25.02.2015 võla tasumise kokkuleppe maksegraafikujärgse tasumise summas 500 eurot.
9.Hageja esitas seisukoha, et see ei ole ka eluliselt usutav, et kostja teab maksta võla tasumise kokkuleppe rekvisiitidele ja maksegraafikujärgse summa, kuigi enda teada ei ole võla tasumise kokkuleppele alla kirjutanud. Hageja selgitas, et nõude loovutamise lepingut ei ole võimalik esitada, sest leping sisaldab konfidentsiaalseid andmeid tuhandete isikute kohta ning nõude loovutamise leping Swedbank AS-ga on kaitstud pangasaladusega ning hageja ei saa seda lepingut esitada. Hageja on juba kohtule edastanud Swedbank AS-i kinnituse nõude loovutamise kohta kostja suhtes, mis tõendab, et Swedbank AS-il oli nõue kostja suhtes, millise nõude on pank loovutanud PlusPlus Capital AS-ile. Lisaks pidas hageja vajalikuks märkida, et VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Hageja on esitanud kohtule Swedbank AS poolt väljastatud teatise nõude loovutamise kohta. Seetõttu oli hageja seisukohal, et nõude loovutamine on tõendatud ka esialgse võlausaldaja poolt väljastatud loovutusteatisega.
10.Hagejale oli äärmiselt üllatav, et kostja avaldab imestust Swedbank AS-i poolt edastatud kinnituse suhtes nõude loovutamise kohta. Hageja märkis, et nimetatud 01.03.2016 kuupäeva kandva kinnituse nõude loovutamise kohta on Swedbank AS koostanud kostja nõudmise peale. Nimelt pöördus kostja Swedbank AS-i poole nõude loovutamise kohta info saamiseks ning nagu ka kinnituse sisust välja tuleb, on see vastusena adresseeritud kostja nimele. Kuna käesolevas kohtumenetluses pöördus ka hageja Swedbank AS-i poole sama dokumendi saamiseks, siis selguse huvides ei hakanud Swedbank AS uut kinnitust koostama, vaid edastas hagejale selle sama nõude loovutamise kinnituse, mille on pank juba kostjale kostja nõudmisel väljastanud. Seega oli hagejale äärmiselt üllatav, et kostja avaldab imestust dokumendi üle, mis on koostatud ja talle väljastatud tema enda pöördumise peale ning millise sisuga on kostja juba tuttav.
KOSTJA VASTUVÄITED
11.Kostja esitas 09.02.2017 vastuse hagiavaldusele, milles hagi ei tunnista ja vaidleb hagiavaldusele täies ulatuses vastu. Kostja taotleb jätta hagiavaldus kogu ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja enda kanda.
12.Kostja ei tunnistanud hagi kogu selle ulatuses. Kostjale teadaolevalt puudus tal mistahes võlgnevus Swedbank AS-i ees, mida viimane oleks saanud kellelegi loovutada. Kui kostja sai oma mobiiltelefonile aprillis 2015 nõude 500 euro tasumiseks, siis arvas ta, et äkki tõepoolest on ta midagi võlgu jäänud ning tasus nõutud summa samas teates märgitud rekvisiitidele. Kui aga juulis 2015 kostjaga uuesti PlusPlus Capital AS poolt ühendust võeti ja sooviti sõlmida temaga maksegraafik, millele oli lisatud vahekohtule allumise kokkuleppe projekt, tekkis tal summa
2-16-18930 suurust nähes kahtlus. Kostja käis mitmel korral Swedbank AS-i kontorist uurimas, et kas tal võis olla varem mingi võlgnevus Swedbank AS-i ees, kuid sai sellele küsimusele igakordselt eitava vastuse. Lõpuks lasi kostja väljastada tõendi võlgnevuste puudumise kohta, s.o Swedbank AS-i tõend selle kohta, et seisuga 22.07.2015 puuduvad kostjal mistahes võlgnevused Swedbank AS-i ees.
13.PlusPlus Capital AS ise ega ka PPC Delta OÜ ei ole esitanud kostjale ühtegi tõendit selle kohta, et PlusPlus Capital AS oleks kunagi Swedbank AS-ilt mingisugust nõuet kostja vastu omandanud. Samuti ei ole vaatamata kostja nõudmisele esitatud talle tõendit kostja võimaliku võlgnevuse suuruse kohta Swedbank AS-i ees. Samuti ei ole esialgne võlausaldaja Swedbank AS kostjat kordagi teavitanud ei võla olemasolust ega selle loovutamisest kellelegi kolmandale isikule. Kostja ei lugenud PlusPlus Capital AS-i poolt talle saadetud teatist väidetava võlgnevuse loovutamise kohta PPC Delta OÜ-le tõendiks võlgnevuse olemasolu kohta, seda enam, et PlusPlus Capital AS ja PPC Delta OÜ puhul on tegemist firmadega, millede puhul ilmnevad lähikondsuse tunnused. Kostja esitas PlusPlus Capital AS-ile nõude kostja poolt ekslikult tasutud 500 euro suuruse summa tagastamiseks, kuid seda raha ei ole talle senini tagastatud, mida kostja loeb alusetuks rikastumiseks.
14.17.07.2015 saatis PlusPlus Capital AS-i esindaja XXXX kostjale esmakordselt ettepaneku vahekohtu menetlusega nõustumise kohta. Sellele ettepanekule oli lisatud 17.07.2015 kuupäeva kandev maksegraafik. Võrreldes 17.07.2015 saadetud lepingu projekti ja maksegraafikut ning käesolevale nõudele lisatud dokumente, ilmneb selge erinevus, mis toetab kostja väidet selle kohta, et 25.02.2015 ei saanudki kostja ja PlusPlus Capital AS-i vahel olla ühtegi lepingut veel sõlmitud, kuna veel 17.07.2015 käisid poolte vahel alles vaidlused võla olemasolu ja lepingu sõlmimise üle. Tegelikkuses jäigi see leping sõlmimata ja kostja poolt allkirjastamata. Kostja juhtis tähelepanu ka sellele, et juba ainuüksi visuaalsel võrdlusel on võimalik tuvastada, et hageja poolt nõude alusena esitatud 25.02.2015 lepingul ja maksegraafikul olev allkiri erineb oluliselt kostja tegelikust allkirjast. Kostja lisas näidisena oma kahe dokumendi koopiad, mis on talle erinevate ametiasutuste poolt väljastatud erinevatel aegadel. Kostja ei tunnistanud hageja poolt nõude alusena esitatud 25.02.2015 lepingul ja maksegraafikul olevat allkirja enda omaks ning väidab, et need dokumendid ei ole tema poolt allkirjastatud. Sellest tulenevalt oli kostja arvamusel, et hagejat ei saa lugeda võlausaldajaks, kellel oleks kehtiv nõudeõigus kostja vastu.
15.28.07.2015 esitas PlusPlus Capital AS avalduse elektroonilisele vahekohtule, millele kostja vaidles 08.10.2015 vastu, kuna ta ei ole sõlminud hagejaga kokkulepet vahekohtu menetlusega nõustumise kohta. 25.05.2016 on vahekohtu kohtuniku vandeadvokaat Ott Saame poolt rahuldatud hagi tagasivõtmise taotlus.
16.28.02.2017 esitas kostja seisukoha hageja 27.02.2017 menetlusdokumendile. Kostja, olles tutvunud hageja poolt esitatud Swedbank AS töötaja poolt 01.03.2016 digitaalselt allkirjastatud nõude loovutamise teatega, oli seisukohal, et antud tõend süvendab veelgi rohkem kostja kahtlusi hageja nõudeõiguse olemasolu kohta. Kostja arvates ei ole loogiline, et väidetavalt oli Swedbank AS ja PlusPlus Capital AS vahel 30.01.2015 sõlmitud kostja vastu oleva nõude loovutamise leping, kuid alles 1 aasta ja 2 kuud hiljem ehk siis 01.03.2016 vormistas Swedbank AS töötaja esmakordselt seadusest tulenevatele nõuetele vastava nõude loovutamise lepingu. Sellist märkimisväärset ajalist erinevust ei ole hageja millegagi põhjendanud. Siinjuures väärib märkimist, et antud teatise puhul ei ole tegemist nõude loovutamise lepinguga enesega, mis peaks olema hageja nõude aluseks. Kostjale jääb mulje, et hageja väldib tahtlikult Swedbank AS-iga sõlmitud esmase loovutuslepingu esitamist, millel võib olla antud asjas otsustav tähtsus.
17.Samuti oli kostja arvates oluline märkida, et Swedbank AS ise ei ole seda teadet mitte kunagi mitte ühelgi mulle teadaoleval viisil kostjale edastanud. Kostjale sai taolise dokumendi olemasolu
2-16-18930 teatavaks alles kohtumenetluses, pärast kostjapoolse vastuväite esitamist. Kostja ei ole seda saanud ei e-posti teel ega tähitud kirjaga. Juba aastaid puudub kostjal eraisikuna leping Swedbank AS-iga ja tal pole ka internetipanka selles pangas, mis välistab pangateatiste saatmise talle pangakonto kaudu. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Samas oleks hagejal olnud juba vahekohtusse pöördudes võimalik esitada nii Swedbank AS-iga sõlmitud loovutusleping kui ka eelpool nimetatud nõude loovutamise leping.
18.Kostja esitas seisukoha, et tulenevalt VÕS §-st 170 omab võlgnikule taolise nõude loovutamise teatise esitamine olulist tähtsust, kuna sellest alates loetakse nõudeõigus uuele võlausaldajale üleläinuks. Seega puudus hagejal enne 01.03.2016 üldse õigus kostja vastu mistahes nõuet esitada. Teiseks on kostja arvates hagi ebaselge. Kostjale esitatud summad on erinevates dokumentides erinevad. Samuti puudub selgus selles, et juhul, kui Swedbank AS siiski omas kostja vastu mingeid rahalisi nõudeid, siis kas need nõuded olid üldse seisuga 30.01.2015 veel kehtivad. Kostja jäi oma 09.02.2017 väljendatud vastuväidete juurde, ka nende juurde, mis puudutavad asjaolu, et kostja poolt ei ole sõlmitud mistahes kokkulepet.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
19.Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning võtnud arvesse poolte esitatud seisukohti, jõudis järeldusele, et hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
20.Kohus selgitab, et TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
21.Asja materjalidest nähtuvalt ei ole pooltel vaidlust selles, et kostja on nõuete loovutamisest teada saanud käesolevas kohtumenetluses, s.o Swedbank AS-i nõude loovutamisest PlusPlus Capital AS-ile (tl 46) ning PlusPlus Capital AS nõude loovutamisest hagejale PPC Delta OÜ (tl 6).
22.Pooltel vahel on vaidlus kostja suhtes nõuete loovutamine kehtivuse osas ning selles, kas pooled on sõlminud 25.02.2015 võla tasumise kokkuleppe ja vahekohtu kokkuleppe nr XXXX (tl 4-5). Samuti on poolte vahel vaidlus selles osas, kas hagejal on nõue kostja vastu tulenevalt 25.02.2015 võla tasumise kokkuleppest ja vahekohtu kokkuleppest nr XXXX ja/või Swedbank AS-i poolt loovutatud nõuetest krediitkaardilepingute nr XXXX (XXXX) ja XXXX (XXXX) alusel.
23.Hageja selgitas, et PlusPlus Capital AS pöördus kostja poole võlgnevuse tasumise nõudega
2-16-18930 ning kuna kostja ei suutnud võlgnevust korraga tasuda, siis sõlmisid PlusPlus Capital AS ja kostja 25.02.2015 võla tasumise kokkulepe ja vahekohtu kokkulepe, mille kohaselt kohustus võlgnik tasuma 2116,53 eurot kuue kuulise maksegraafiku alusel, millele lisandus 20% intressi aastas. Kostja leidis, et ainuüksi visuaalsel võrdlusel on võimalik tuvastada, et hageja poolt nõude alusena esitatud 25.02.2015 lepingul ja maksegraafikul olev allkiri erineb oluliselt kostja tegelikust allkirjast. Kostja lisas näidisena oma kahe dokumendi koopiad, mis on talle erinevate ametiasutuste poolt väljastatud erinevatel aegadel (tl 35). Kostja ei tunnistanud hageja poolt nõude alusena esitatud 25.02.2015 lepingul ja maksegraafikul olevat allkirja enda omaks ning väitis, et need dokumendid ei ole tema poolt allkirjastatud. Hageja selle väitega ei nõustunud ja esitas seisukoha, et selle, kas võla tasumise kokkuleppel on kostja allkiri või mitte, saab kindlaks teha käekirjaekspertiis, mis on hageja arvates aga kostja tõendamiskoormuseks.
24.Kohus märgib, et tulenevalt Riigikohtu 23.09.2015 lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15 p-st 9 peab TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Riigikohus selgitas, et olukorras, kus kostja on vaidlustanud oma allkirja ehtsuse, peab hageja selle kostja väite ümber lükkama. Käesolevas asjas on kohus 06.03.2017 kirjas (tl 54) hagejale nimetatut selgitanud: „olukorras, kus kostja on vaidlustanud oma allkirja ehtsuse, peab hageja selle kostja väite ümber lükkama“. Hageja oma 07.03.2017 menetlusdokumendis aga kohtu seisukohaga ei nõustunud ja leidis, et kui kostja seab kahtluse alla oma allkirja ehtsuse, siis on tal seda võimalik tõendada allkirjaekspertiisi tellimisega. Seega kohus selgitas hagejale tõendamiskoormist, kuid hageja ei ole tõendamiskoormist täitnud. Hageja ei ole taotlenud käekirjaekspertiisi määramist ega muul viisil kostja väiteid allkirja ehtsuse osas ümber lükanud ning on sellega loobunud tõendist, mis võiks ümber lükata kostja vastuväite, et tema allkiri on võltsitud. TsMS § 238 lg 5 teise lause kohaselt tõendi võib selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus 25.02.2015 võla tasumise kokkuleppe ja vahekohtu kokkuleppe nr XXXX (tl 4-5) asja lahendamisel arvestamata, sest hageja ei ole tõendanud, et nimetatud tõendil on kostja allkiri.
25.Kostja leidis, et 25.02.2015 ei saanudki kostja ja PlusPlus Capital AS-i vahel olla ühtegi lepingut veel sõlmitud, kuna veel 17.07.2015 käisid poolte vahel alles vaidlused võla olemasolu ja lepingu sõlmimise üle. Kui kostja sai oma mobiiltelefonile aprillis 2015 nõude 500 euro tasumiseks, siis arvas ta, et äkki on ta midagi võlgu jäänud ning tasus nõutud summa samas teates märgitud rekvisiitidele. Kui aga juulis 2015 kostjaga uuesti PlusPlus Capital AS poolt ühendust võeti ja sooviti sõlmida temaga maksegraafik, millele oli lisatud vahekohtule allumise kokkuleppe projekt, tekkis tal summa suurust nähes kahtlus. Kostja käis enda väitel mitmel korral Swedbank AS-i kontorist uurimas, et kas tal võis olla varem mingi võlgnevus Swedbank AS-i ees, kuid sai sellele küsimusele igakordselt eitava vastuse ja lõpuks ka tõendi võlgnevuse puudumise kohta (tl 36). Hageja selgitas, et kostjale helistati seoses maksegraafiku mittetäitmisega ja kostjale selgitati, et kaks makset on tegemata ning et viiviste arvestamine on alanud. Kostjale anti talle tähtaeg aprilli jooksul ära maksta ja 30.04 laekus võla tasumise kokkuleppes märgitud rekvisiitidele 500 eurot. Hageja oli arvamusel, et eluliselt usutav ei ole, et kostja maksab hagejale 500 eurot, kuigi enda teada ei ole kellelegi võlgu.
26.Kohus leiab, et kostja poolt esitatud Swedbank AS-i tõend selle kohta, et kostja XXXX ei oma seisuga 22.07.2015 kell 15:30 Swedbank AS-i ees kohustusi ega võlgnevusi (tl 36), ei oma käesolevas asjas tähtsust, kuna Swedbank AS on oma nõude kostja XXXX suhtes loovutanud juba 30.01.2015 (tl 46). Kuna Swedbank AS oli oma nõude kostja vastu pool aastat varem loovutanud, siis ei saanudki tal olla 22.07.2015 seisuga nõuet kostja vastu. Kohus märgib ka seda, et kostja vastuväited nõude ja lepingu sõlmimise osas on vastuolulised. Nimelt on kostja väitnud, et poolte vahel toimusid 17.07.2015 vaidlused võla olemasolu ja lepingu sõlmimise osas, teisalt aga hoopis seda, et tal puudub võlgnevus Swedbank AS ees, mida oleks saanud kellelgi loovutada. Kohus leiab, et kostjal puudunuks põhjus pidada läbirääkimisi võla olemasolu üle, kui ta kellelegi võlgu
2-16-18930 ei olnud. Kohtule jääb arusaamatuks kostja selgitus, et kuna ta sai mobiiltelefonile sõnumi 500 euro tasumiseks, siis arvas ta, et on võlgu ja tasus ka nimetatud summa teates märgitud rekvisiitidele. Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et kostja eraisikuna ei ole sadadesse ja tuhandetesse eurodesse ulatuva nõude puhul kindel, kas tal on kellelegi mingi võlgnevus ja et kostja tasus 500 eurot üksnes seetõttu, et „äkki olen ma tõepoolest midagi võlgu jäänud“ (vt tl 32).
27.VÕS § 164 lg 1 esimese lause kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele (VÕS § 164 lg 2). VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. VÕS § 172 kohaselt võlgnik võib keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud.
28.Kostja arvates ei ole loogiline, et väidetavalt oli Swedbank AS ja PlusPlus Capital AS vahel 30.01.2015 sõlmitud kostja vastu oleva nõude loovutamise leping, kuid alles 01.03.2016 vormistas Swedbank AS seadusest tulenevatele nõuetele vastava teate loovutamise kohta. Hageja selgitas, et nõude loovutamise lepingut ei ole võimalik esitada, sest leping sisaldab konfidentsiaalseid andmeid tuhandete isikute kohta ning nõude loovutamise leping Swedbank AS-ga on kaitstud pangasaladusega ning hageja ei saa seda lepingut esitada. Hageja märkis, et 01.03.2016 kuupäeva kandva kinnituse nõude loovutamise kohta on Swedbank AS koostanud kostja nõudmise peale ja seega on hagejale äärmiselt üllatav, et kostja avaldab imestust dokumendi üle, mis on koostatud ja talle väljastatud tema enda pöördumise peale ning millise sisuga on kostja juba tuttav. Kohus leiab, et Swedbank AS-i nõude loovutamise teatis PlusPlus Capital AS-ile (tl 46) ning PlusPlus Capital AS nõude loovutamise teatis PPC Delta OÜ-le (tl 6) tõendavad, et hagejal PPC Delta OÜ oli õigus nõuda Swedbank AS nõude loovutamise teatisest tulenevalt kostjalt järgmisi nõudeid: krediitkaardilepingu nr XXXX (XXXX) alusel põhiosa 1197,59 eurot, intress 1,10 eurot ja viivis seisuga 13.01.2015 35,11 eurot ning krediitkaardilepingu nr XXXX (XXXX) alusel põhiosa 509,75 eurot, intressi 27,75 eurot ja viivist 13,01.2015 seisuga 4,51 eurot. Kostjale on tema vastu suunatud nõuded saanud teatavaks hiljemalt kohtumenetluses. Kohtul pole mingit alust kahelda Swedbank AS poolt avaldatud andmete (kostja võla) õigsuses ning nõude loovutamise teatis on adresseeritud kostjale (tl 46).
29.Vastavalt VÕS § 8 lg 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning võlgnevust tähtajaks tasunud, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Nimelt sätestab VÕS § 100, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega on võlausaldajal (ehk antud juhul tulenevalt nõude loovutamise teatistest hagejal) õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist.
30.Kohus leiab, et hageja poolt nõutav põhinõue on tõendatud Swedbank AS-i 01.03.2016 nõude loovutamise teatisega ning kostjalt kuulub põhinõudena väljamõistmisele hageja poolt taotletud summa 1651,81 eurot. Kohus jätab aga hagi rahuldamata viivise 212,56 euro nõudes, sest kohus on tõendina jätnud arvestamata 25.02.2015 võla tasumise kokkuleppe ja vahekohtu kokkuleppe nr XXXX, mille alusel hageja viivise nõude esitas. Hageja ei ole ka tõendanud, et kostjale on teated
2-16-18930 nõude loovutamise kohta kätte toimetatud varasemalt kui käesolevas kohtumenetluses.
31.Hageja palus lisaks hageja hinnangul sissenõutavaks muutunud viivisele kostjalt välja mõista põhinõudelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast, s.o 16.12.2016, tasumata võlgnevuse jäägilt. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Arvestades, et kostja sai kohtu hinnangul nõude loovutamisest teada kohtumenetluses, siis rahuldab kohus hageja edasiulatuva viivise nõude osaliselt ning mõistab kostjalt välja viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlasummalt 1651,81 eurot alates käesoleva otsuse tegemise päevast kuni põhivõla tasumiseni. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, st võlausaldaja peab tõendama suurema kahju olemasolu (vt ka Riigikohtu 26.10.2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12). Hageja ei ole vastavat kahju tõendanud, seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuse ulatuses, st mitte üle põhivõla summa.
32.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ligikaudu 89% ulatuses, peab kohus juhindudes TsMS § 163 lg-st 1 põhjendatuks jätta menetluskulud 11% ulatuses hageja ja 89% ulatuses kostja kanda.
33.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja menetluskulude nimekirja (tl 27) kohaselt koosnevad hageja menetluskulud riigilõivust 225 eurot (vt tl 8) ja õigusabikuludest 288 eurot (vt tl 7). TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 225 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et antud vaidlust ja selles teostatud hageja esindaja vajalikke toiminguid arvestades ei ületa hageja esindaja mõistlik ajakulu 3 h. Samuti leiab kohus, et esindaja mõistlikuks tunnitasuks käesolevas vaidluses on koos käibemaksuga 60 eurot. Kohus on seega seisukohal, et hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik kulu on 180 eurot (3 x 60). Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskulu (225+180) 405 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 360,45 eurot (s.o 405-st eurost 89%) ning menetluskuludelt (360,45 eurot) viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Kuna käesolevas asjas jääb hageja poolt taotletud menetluskuludest rahuldamata summa alla 200 euro, ei saa hageja menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.