Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-11-06 Otsuse kuupäev Tartu, 29. märts 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik Kohtuasi Aktsiaseltsi K hagi P.S ja A.M vastu 700 000 krooni saamiseks, omandiõiguse tunnustamiseks ja asjade väljanõudmiseks ning kahju hüvitamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1019/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Aktsiaseltsi K kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende Kassaator Aktsiaselts K (registrikood xxxxxxxx) ning vastustajad esindajad Riigikohtus P.S (isikukood xxxxxxxxxxx) ja A.M (isikukood xxxxxxxxxxx). Kassaatori esindaja kassatsioonimenetluses on vandeadvokaat Risto Käbi. Asja läbivaatamise kuupäev 27. veebruar 2006. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2005. a otsus osas, millega tühistati maakohtu otsus kostjatelt P.S ja A.M kummaltki hageja kasuks 122 000 krooni väljamõistmiseks, ning kohtukulude väljamõistmise osas.
2.Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
4.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Tõnis Tamme 6. oktoobril 2005. a Aktsiaseltsi K kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon, 2 440 (kaks tuhat nelisada nelikümmend) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Aktsiaselts (AS) K esitas Pärnu Maakohtule hagiavalduse P.S ja A.M vastu, milles palus kostjatelt välja mõista alusetult omandatud viilhalli-töökoja (edaspidi viilhalli) väärtuse 700 000 krooni. Samuti palus hageja tunnustada tema omandiõigust viilhallis asuvatele vallasasjadele ning mõista need asjad kostjatelt välja. Kaotsiläinud vallasasjade eest palus hageja kostjatelt välja mõista 209 650 kroonise hüvituse. Hagiavalduse kohaselt tagastati Xxxxxx Xxxx xx xx asuv maatükk Pärnu Linnavalitsuse 1. veebruari 1999. a korraldusega nr 334 1/2 mõttelises osas P. S ja korraldusega nr 355 1/2 mõttelises osas A. M.
22.juulil 1999. a kanti kostjad kinnistu omanikena kinnistusraamatusse. 20. juunil 2002. a müüs A. M oma osa kinnistust P. S. Kinnistul asub viilhall, mille hageja on kehtiva ehitusloata 1993.-1994. a püstitanud ning mis on muutunud maatüki oluliseks osaks ja läinud üle kostja P. S omandisse. Kostjatele on 16. aprillil 2002. a väljastatud selle ehitise kasutusluba. 2. mail 2002. a võttis kostja P. S ukseluku vahetamise teel üle viilhalli valduse ja tema valdusse läks ka 292 202 krooni väärtuses viilhalli ladustatud hageja vallasasju. Hageja tugines oma nõudes asjaõigusseaduse (AÕS) § 139 lg-le 1 ja tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lg-tele 1 ja 3.
2.Kostja P. S hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on ta alates 18. maist 2000. a korduvalt nõudnud, et hageja kõrvaldaks tema maatükil asuva ehitusmaterjali, tootmisjäätmed ja muu prahi. Hagejat ei ole takistatud asju äraviimast. Nimetatud asjaolude tõttu ei ole AÕS § 139 lg 1 kohaldatav.
Asjaõigusseaduse § 139 lg 3 järgi ei ole materjali omanikul õigust nõuda hüvitust materjali eest, kui maatüki omanik on esitanud nõude materjali eemaldamiseks. Kostja vaidles vastu ka kahju hüvitamise nõudele ja viilhalli väärtusele. Kostja ei tea, kus asuvad hageja nimestikus loetletud vallasasjad praegusel ajal ja kas need üldse on kunagi olemas olnud.
3.Pärnu Maakohtu 17. märtsi 2003. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kostjalt P. S mõisteti hageja kasuks välja viilhalli väärtus 244 000 krooni. Muus osas jäi hagi rahuldamata ja poolte kohtukulud jäeti nende endi kanda. Maakohus märkis otsuses, et 6. novembri 2002. a istungil loobus hageja nõudest kostja A. M vastu. Otsuse põhjenduste kohaselt asub vaidlusalune ehitis kostja kinnisasjal. Kostja on avaldanud, et ta soovib ehitist seadustada. 16. aprillil 2002. a anti ehitisele kasutusluba, mille alusel on kostjal lubatud viilhalli kasutada tootmis- ja laohoonena. Seega soovib kostja ehitise endale jätta ja on arvestanud hagejale hüvituse maksmisega. Kohtu määratud eksperdi arvamuse kohaselt on ehitise väärtuseks ilma maa maksumuseta 244 000 krooni. Kadunud vallasasjade eest 209 650-kroonise hüvituse nõue tuleb jätta rahuldamata. Kogutud tõendeid analüüsides leidis kohus, et väidetavalt kadunud vallasasjade olemasolu ja kaotsimineku asjaolud pole tõendatud. Hageja ei tõendanud, et tal üldse oli põhivara või et see oleks asunud vaidlusalusel kinnistul.
4.Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse nii hageja kui ka kostja.
5.Tallinna Ringkonnakohtu 23. septembri 2003. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega hagi osaliselt rahuldati, samuti kohtukulude osas. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi 700 000 krooni saamiseks täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et asjas ei ole tõendatud, et kostjal puudus õiguslik alus Xxxxxx Xxxx xx xx asuva maatüki omandamiseks või et see oleks hiljem ära langenud. Seega ei ole alusetu rikastumise õigussuhet TsK § 477 lg-te 1 ja 3 mõttes tekkinud ning hagi rahuldamiseks puudub alus. P. S ja A. M said kumbki kinnistu 1/2 mõttelise osa omanikuks omandireformi käigus. A. M müüs talle kuuluva osa kinnistust kostjale. Seega omandas kostja P. S koos maatükiga ka vaidlusaluse viilhalli. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, et hageja nõue kaotsiläinud asjade eest 209 650kroonise hüvituse saamiseks ja kuue vallasasja väljanõudmiseks tuleb jätta rahuldamata.
6.Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse hageja, kes palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks.
7.Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. jaanuari 2004. a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus osas, millega jäeti AS-i K hagi P S vastu 700 000 krooni saamiseks täies ulatuses rahuldamata, samuti osas, millega apellatsioonikohus jättis muutmata maakohtu otsuse P. S vallasasjade väljanõudmise kohta, ja kohtukulusid käsitlevas osas. Tühistatud osas saadeti asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kadunud vallasasjade eest 209 650 krooni suuruse hüvituse nõude kohta tehtud otsuse jättis Riigikohtu tsiviilkolleegium muutmata. Riigikohtu otsuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus hageja nõudes viilhalli eest 700 000 krooni saamiseks ekslikult TsK § 477. Asjas ei vaielda selle üle, et hageja püstitas Xxxxxx Xxxx xx xx
asuvale maatükile viilhalli ilma õigusliku aluseta, mistõttu maareformi käigus viilhallialuse maa võrdsetes mõttelistes osades tagastamisel kostjale P. S ja A. M said viimased koos maaga ka viilhalli kui maatüki olulise osa omanikeks. Suhteid, mis tekivad maareformi käigus seoses õigusliku aluseta püstitatud ehitistega, mis asuvad teisele isikule tagastatud maal, reguleerib AÕSRS § 14. Selle paragrahvi 1. lõike kohaselt omandasidki maa tagastamise käigus vaidlusaluse viilhalli kostja ja A. M. Viilhallialuse maa tagastamise ajal kehtinud AÕSRS § 14 lg 2 redaktsiooni järgi tuli maa omaniku ja viilhalli ehitaja vahelistele suhetele kohaldada AÕS §-de 138 ja 139 sätteid, mis andsid õigusliku aluseta rajatud ehitise varasemale omanikule õiguse rajatis ära vedada või kui see ei ole võimalik, nõuda väärtuse hüvitamist. Käesolevas asjas ei ole kostja 1/2 mõttelist osa kinnistust omandanud omandireformi aluste seaduse alusel õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega, vaid ta ostis selle A. M. Kuna AÕSRS § 14 lg-st 2 (1. juulini 2003. a kehtinud redaktsioonis) tulenevad õigusliku aluseta rajatud ehitise rajaja õigused ei ole käsitatavad asjaõigustena, mis kehtiksid maa igakordse omaniku suhtes, siis ei saa AÕS § 138 ja 139 kohaldada hageja nõude osas, mis puudutab kostja poolt A. M kinnistu 1/2 mõttelise osa ostmist. Selles osas on ringkonnakohus õigesti jätnud nõude TsK §-st 477 lähtudes rahuldamata, kuna kostja ei omandanud 1/2 mõttelist osa kinnistust mitte aluseta, vaid 20. juuni 2002. a ostu-müügilepingu alusel. Vara alusetust omandamisest võib hagejal olla nõue A. M vastu, kui viimane vastutas hageja ees AÕS §-de 138 ja 139 alusel enne kinnistu mõttelise osa võõrandamist kostjale. Kadunud vallasasjade eest 209 650-kroonise hüvituse nõude käsitlemisel pole kohus tõendite ja nende hindamise kohta käivaid protsessiõiguse norme rikkunud. Samas rikkus ringkonnakohus protsessiõiguse norme, kui jättis tähelepanuta hageja nõude tunnustada tema omandiõigust kostja valduses säilinud vallasasjadele ja mõista need kostja valdusest välja. Asjas ei ole ühemõtteliselt arusaadav, miks tuleb kohtu arvates jätta rahuldamata kostja valduses säilinud vallasasjadele omandiõiguse tunnustamise ja nende kostja valdusest väljamõistmise nõue.
8.Tallinna Ringkonnakohtu 18. mai 2004. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega mõisteti P. Slt välja viilhalli väärtus 244 000 krooni ning jäeti rahuldamata hagi 6 vallasasja väljanõudmiseks. Tühistatud osas saatis apellatsioonikohus asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus leidis, et maakohus rikkus asja läbivaatamisel oluliselt protsessiõiguse norme, kui ei kaasanud menetlusse hagiavalduses nimetatud kostjat A. M ega pidanud teda protsessiosaliseks. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks nõudest A. M vastu loobunud või et kohus oleks muul põhjusel menetluse tema suhtes lõpetanud.
9.Pärnu Maakohtu 15. märtsi 2005. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kummaltki kostjalt hageja kasuks välja 122 000 krooni. Maakohus lõpetas menetluse hageja nõudes kostjate vastu pumbale DE 50 0360513, piikvasarale ja trellile omandiõiguse tunnustamiseks ja nende asjade kostjate ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Hageja nõude P. S vastu pumba SF 1250, trellkruvikeeraja ja segumasina eest 52 137 krooni väljamõistmiseks jättis maakohus rahuldamata. Maakohtu otsuse kohaselt tuleb asjas kohaldada AÕS § 138 ja 139. Asjaõigusseaduse § 138 lg 3 sätestab, et kui maatükile on ehitatud maatüki omaniku nõusolekuta, on omanikul õigus nõuda
materjali eemaldamist ehitaja kulul. Asjaõigusseaduse § 139 lg 1 kohaselt, kui materjali maatükist ei eraldata, on materjali omanikul õigus nõuda maatüki omanikult kasutatud materjali hüvitamist, arvestades maatüki ja ehitise kasutamise tingimusi. 18. mai 2000. a hagejale saadetud teatises nõudis P. S kinnistult materjali eemaldamist. Hageja materjali ei eemaldanud ning esitas Pärnu Maakohtule hagi kostja vastu hoonestusõiguse seadmiseks. Jõustunud kohtuotsusega on jäetud see hagi rahuldamata. Nõude kinnistult jäätmete koristamiseks esitas P. S hagejale ka 2002. a mais või juunis. Hageja taotles nõude täitmiseks pikendust 7. juulini 2002. a. Selleks ajaks oli kostjatele välja antud vaidlusaluse hoone kasutusluba. Seega ei olnud enam võimalik materjali maatükist eemaldada ja hagejal on õigus nõuda mõlemalt kostjalt AÕS § 139 lg 1 alusel materjali hüvitamist. Viidatud säte ei kehtesta, et materjali omanikul ei ole õigust hüvitust nõuda, kui maaomanik on esitanud AÕS § 139 lg 3 kohaselt nõude materjali eemaldamiseks. Nõue kostja A. M vastu tuleneb TsK §-st 448, sest tema müüs 20. juunil 2002. a 1/2 mõttelist osa kinnistust koos viilhalliga P. Sle. Kostja ei ole esitanud asjaolusid ega tõendeid hageja pahausksuse kohta, mis annaks alust AÕS § 139 lg 3 kohaldamiseks. Hageja alustas ehitamist pärast Pärnu Linnavalitsuse 25. oktoobri 1991. a määruse väljaandmist, mille alusel anti vaidlusalune maa hagejale tähtajata kasutamiseks. Asjaõigusseaduse § 139 mõtte järgi ei saa mõisteid "ebaseaduslik ehitamine" ja "pahausksus" samastada. Kostjatelt tuleb hageja kasuks välja mõista 244 000 krooni, s.o kohtu määratud ekspertiisis esitatud eksperdiarvamuses toodud viilhalli maksumus koos vundamendi, põranda ja kommunikatsioonidega. Hagi menetlemise ajal sai hageja kätte pumba DE 50 0360513, piikvasara ja trelli ning loobus nende vallasasjade omandiõiguse tunnustamise ja kostja valdusest väljanõudmise nõudest. Kostjad menetluse lõpetamise taotlusele vastu ei vaielnud ja kohus võttis selles osas hagist loobumise vastu. Hageja nõue pumba SF 1250, trellkruvikeeraja ja segumasina eest hüvituse saamiseks summas 52 137 krooni tuleb jätta rahuldamata. Tõendatud on, et P. S ei ole takistanud hagejat asju tema kinnistult ära viimast, vaid on seda korduvalt nõudnud ja andnud selleks mõistliku aja. Kostjal ei olnud kohustust hageja vara aastate jooksul hoida. Hageja oli oma asjade suhtes hooletu ega ole tõendanud kostja süüd kõnealuste vallasasjade kadumises.
10.Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus hagi rahuldas, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
11.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. septembril 2005. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega hagi osaliselt rahuldati ja mõisteti kostjatelt P. S ja A. M kummaltki hageja kasuks välja 122 000 krooni, samuti kohtukulu osas. Muus osas jäeti otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleneb AÕS §-de 138 ja 139 koosmõjust, et maatüki omanikul on õigus valida, kas nõuda ehitajalt materjali eemaldamist maatükilt või jätta ehitis maatükile. Kui maatüki omanik nõuab materjali eemaldamist, siis ei ole ehitajal õigust sellest keelduda ja nõuda materjali eest hüvitust. Kui maatüki omanik materjali eelmaldamist ei nõua, on materjali omanikul õigus nõuda maatüki omanikult temale jäänud materjali hüvitamist vastavalt AÕS §-le 139. Seega kohaldub AÕS § 139 juhul, kui maatüki omanik soovib rajatise säilimist oma maal ja keeldub seda
välja andmast. Kuivõrd asjas esiletoodud asjaoludest sellist järeldust ei tulene, ei anna AÕS § 139 lg 1 hagejale alust nõuda P. S materjali eest hüvitust. Kostjad ei soovinud viilhalli säilimist oma maal ning P. S nõudis hagejalt selle äravedamist. Hageja ei ole vaatamata maaomaniku korduvatele nõudmistele seda teinud. Sellistel asjaoludel ei ole tal õigust nõuda viilhalli eest hüvitust. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et kostja on teda takistanud viilhalli maatükist eemaldamast ning ära vedamast. Viilhallile kasutusloa andmine ei takista selle maatükilt eemaldamist: tegemist on avalik-õiguslike nõuete täitmisega, millel ei ole tähtsust pooltevaheliste tsiviilõiguslike suhete seisukohalt. Kostja kinnitas ka apellatsioonikohtu istungil, et ta on endiselt huvitatud, et hageja viilhalli ära viiks. Kuivõrd AÕS § 139 asjas ei kohaldu, ei ole vaidluse lahendamisel oluline, kas hageja oli selle paragrahvi lg 3 mõttes pahauskne ehitaja. Samuti ei tule hagi rahuldada kostja A. M suhtes, sest eeltoodud põhjendustel ei tekkinud ka temal enne kinnistu mõttelise osa müüki P. Sle kohustust hüvitada hagejale viilhalli maksumust.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
12.Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta muutmata Pärnu Maakohtu otsus. Ringkonnakohus tõlgendas vääralt AÕS § 138 ja 139, kui leidis, et ehitise äravedamine on varasema omaniku kohustus, mille täitmata jätmisel kaotab ta õiguse saada hüvitust. Viidatud sätete kohaselt on õigusliku aluseta rajatud ehitise varasemal omanikul õigus rajatis ära vedada või kui see ei ole võimalik, nõuda väärtuse hüvitamist. Vaidlusalune ehitis on lammutamata ning on seadustatud ja teenib P. S üüritulu. Seega tuleb ehitajale hüvitada AÕS § 139 lg 1 järgi materjali väärtus. Asjaõigusseaduse § 139 lg-st 3 tuleneb, et ehitise maatükile jäämisel kaotab materjali omanik õiguse nõuda hüvitust vaid juhul, kui on tuvastatud ehitaja pahausksus. Ringkonnakohtu otsuses ei ole tuvastatud hageja pahausksust. Ringkonnakohus rikkus samuti enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 365 sätestatud põhimõtet, mille järgi on Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
13.Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja P. S sellele vastu ja pidas ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. Kostja A. M kassatsioonkaebusele ei vastanud.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
15.Ringkonnakohus asus kuni 1. juulini 2003. a kehtinud AÕS § 138 lg 3 ja 139 lg 1 tõlgendamisel seisukohale, et kuivõrd hageja ei ole kostja maal asuvat viilhalli materjali vaatamata maatüki omaniku korduvatele nõudmistele ära vedanud, siis sellistel asjaoludel ei ole tal õigust nõuda selle eest hüvitust. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu. Asjaõigusseaduse § 139 lg 1 sätestab, et kui materjali maatükist ei eraldata (AÕS § 138), on materjali omanikul õigus nõuda maatüki omanikult kasutatud materjali hüvitamist, arvestades maatüki ja ehitise kasutamise tingimusi. Eeltoodud sättest ei tulene, et kui maatüki omanik on nõudnud materjali äravedamist ja materjali omanik seda ei tee, siis kaotab materjali omanik igal juhul õiguse saada materjali eest hüvitust. Seaduse mõtte kohaselt ei
ole välistatud materjali eest hüvituse saamine juhul, kui materjali pole võimalik ära vedada asjaolude tõttu, mis ei sõltu materjali omanikust. Eeltoodud järeldus on kooskõlas ka sama paragrahvi lg-ga 3, mis sätestab, et kui materjali omanik, kes ehitas võõrale maale, on pahauskne, on tal õigus nõuda hüvitust, mis ei ületa ehitamise kulusid. Seda õigust ei ole, kui maatüki omanik on esitanud nõude materjali eemaldamiseks (AÕS § 138 lg 3). Seega eristab seadus heauskset ja pahauskset ehitajat ning võimalus, et materjali omanik kaotab õiguse hüvitusele, on kehtestatud vaid pahausksele ehitajale, kellelt nõuti AÕS § 138 lg 3 alusel materjali eemaldamist. Võõral maal asuvate ja õigusliku aluseta rajatud ehitiste õiguslikku olukorda on kolleegium analüüsinud ka 23. mai 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-67-02 (RT III 2002, 17, 198). Kolleegium jääb viidatud lahendis avaldatud seisukoha juurde, et ehitise varasemal omanikul on AÕS §-de 138 ja 139 alusel õigus ehitis ära vedada või kui see ei ole võimalik, nõuda väärtuse hüvitamist.
16.Hagiavalduse kohaselt on hageja viidanud vaidlusaluse viilhalli äravedamise võimatusele, märkides, et praeguseks ajaks on ehitis seadustatud. Kohtud on asjaolule, et kostjatele on väljastatud
16.aprillil 2002. a ehitise kasutusluba, andnud erineva hinnangu. Maakohus leidis, et kuivõrd materjali eemaldamise korduva nõude esitamise ajaks 2002. a mais-juunis oli maaomanik ehitise seadustanud ja ehitist on lubatud kasutada tootmis- ja laohoonena, siis tuleb kostjatelt mõista hageja kasuks välja hüvitus. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldusega, mille kohaselt viilhallile kasutusloa andmine takistab selle maatükilt eemaldamist. Ringkonnakohtu põhjendustel on tegemist avalik-õiguslike nõuete täitmisega, millel ei ole tähtsust pooltevaheliste tsiviilõiguslike suhete seisukohalt. Kolleegium ei jaga apellatsioonikohtu eeltoodud arusaama.
17.Kohtud on tuvastanud, et kostja P. S on nõudnud oma maatükilt vaidlusaluse viilhalli eemaldamist
18.mail 2000. a ning uuesti 2002. a mais-juunis. Hageja taotles ehitise lammutamiseks pikendust kuni 7. juulini 2002. a, kuid juba 16. aprillil 2002. a oli kostjatele välja antud ehitise kasutusluba. Kolleegium leiab, et viilhalli äravedamise nõude aspektist pidi apellatsioonikohus analüüsima ka viilhalli lammutamise nõude esitamise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse sätteid. Praegusel ajal reguleerib kõnealuseid küsimusi alates 1. jaanuarist 2003. a kehtiv ehitusseadus. Nii kehtinud planeerimis- ja ehitusseadus kui ka ehitusseadus käsitavad ehitise lammutamist ehitamisena (vastavalt § 39 ja § 2). Ehitamine on aga viidatud seaduste tähenduses ehitusluba nõudvaks tegevuseks. Nii täpsustab ehitusseaduse § 22 lg 1 p 4, et ehitusluba on kohaliku omavalitsuse nõusolek muu hulgas selleks, et lammutada ehitusloale märgitud ehitis või selle osa. Seega ei tähenda ehitise lammutamine mitte ainult lammutamistoimingute tegemist, vaid hõlmab ka nende toimingute dokumentaalset ja tehnilist vormistamist, samuti juriidilist tähendust omavate toimingute tegemist. Varem kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse § 53 lg 1 sätestas, et kohalik omavalitsus annab ehitusloa ehituse alustamiseks kinnisasja omanikule või isikule, kelle kasuks on seatud võõral maal ehitise omamist võimaldav asjaõigus (täpsustusega sama sätte lg 6 järgi, et lihtsa ja väikese ehitise lammutamiseks võis kohalik omavalitus anda nõusoleku ilma ehitusprojekti ja ehitusloata). Sama järeldus tuleneb ehitusseaduse § 23 lg-st 4, mille kohaselt väljastatakse ehitusluba ehitise lammutamiseks ehitise omanikule. Põhimõte, et ehitise lammutamine on ehitustegevus,
milleks tuleb omanikul (hoonestajal) taotleda ehitusluba, on kajastatud ka Pärnu Linnavolikogu ehitust reguleerivates õigusaktides (alates 1. juunist 2002. a kehtiva Pärnu linna planeerimis- ja ehitusmääruse p 53 (Pärnu Linnavolikogu 16. mai 2002. a määrus nr 14); alates 1. juulist 2003. a kehtiva Pärnu linna ehitusmääruse § 2 p 22, § 21 lg 2 (Pärnu Linnavolikogu 19. juuni 2003. a määrus nr 27)). Ehitise kasutusloa mõiste on sätestatud varasemalt kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse § 58 lg-s 1, mille kohaselt on ehitise kasutusluba luba, mille kohalik omavalitsus annab ehitusloa alusel projekti kohaselt valminud ehitisele. Sama sätte lg-s 4 märgitakse, et ehitist võib hakata kasutama pärast kasutusloa saamist kohalikult omavalitsuselt. Kehtiva ehitusseaduse § 32 lg-s 1 mõistetakse kasutusluba samatähenduslikuna. Selle sätte kohaselt on kasutusluba kohaliku omavalitsuse nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada vastavalt kavandatud kasutamise otstarbele. Seega tõendab ehitise omanikele 16. aprillil 2002. a välja antud kasutusluba, et vaidlusalune omavoliliselt ehitatud viilhall on seadustatud planeerimis- ja ehitusseaduse § 70 lg 3 alusel ja seda on lubatud kasutada tootmis- ning laohoonena.
18.Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodud seadusesätete alusel hinnata, kas hagejal oli ja on võimalik vaidlusalust ehitist ära vedada või on see võimatu. Juhul, kui hagejal pole võimalik viilhalli ära vedada, tuleb ringkonnakohtul asjaõigusseaduse viidatud sätete alusel otsustada hageja nõude (viilhalli eest hüvituse saamine) rahuldamise üle. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.