Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue ning menetluse käik 26.05.2014 esitas Fazisi Trading LLC (hageja) Harju Maakohtule hagi WWS TRADING OÜ (kostja) vastu raha tasumiseks (kd I tl 1-5), milles palus kostjalt välja mõista 11 828,26 USD (9672 USD lepingu alusel tasutu, 1612 USD leppetrahv, 3,71 USD intress alates 01.10.2013 kuni 28.10.2013 ja seadusjärgne viivis summalt 11 284 USD alates 29.10.2013 kuni hagi esitamiseni summas 540,55 USD), seadusjärgses määras viivise summalt 11 284 alates 27.05.2014 kuni põhinõude täitmiseni, 400 eurot kohtueelse sissenõudmiskulu ja seadusjärgses määras viivise summalt 400 eurot alates 27.05.2014 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kohus jättis hagi 04.10.2014 käiguta (kd I tl 65-69). 03.11.2014 esitas hageja hagiavalduse tervikteksti (kd I tl 74-82), milles palus mõista kostjalt välja lepingu alusel tasutu 9672 USD, leppetrahv 1612 USD või alternatiivselt intress summalt 9672 USD alates 01.10.2013 kuni 28.10.2013 summas 3,71 USD ja viivis seadusjärgses määras summalt 9672 USD alates 29.10.2013 kuni põhinõude täitmiseni. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista kohtueelse sissenõudmiskulu 400 eurot ja seadusjärgses määras viivise summalt 400 eurot alates 27.05.2014 kuni põhinõude täitmiseni ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 23.09.2013 lepingu nr 01/2013, mille kohaselt kohustus kostja müüma hagejale 26 000 kilogrammi külmutatud kanajalgu ostuhinnaga 1,20 USA dollarit kilogramm, kokku 32 240 USA dollarit. Lepingu punkti 4.1 kohaselt kohustus hageja tasuma ostuhinna kahes osas: 30% ettemaksuna ja 70% seitse päeva enne laeva saabumist Poti sadamasse. Hageja maksis kostjale 01.10.2013 9672 USA dollarit. Kostja pidi lepingu punkti 3.2 kohaselt kauba lähetama 12 tööpäeva jooksul alates ettemaksu saamisest, s.o 17.10.2013. Hageja saatis 18.10.2013 kostjale elektronkirja, milles palus teatada kauba tarneajast. Hageja saatis 24.10.2013 kostjale elektronkirja, milles palus teatada tarne eeldatav aeg või tarne viibimise põhjused. Hageja saatis 28.10.2013 kostjale elektronkirja, milles juhtis kostja tähelepanu sellele, et eelmistele elektronkirjadele ei ole vastatud ning nõudis ettemaksu tagastamist. Hageja tõendab elektronkirjade edastamist serveri logidega. Hageja loeb 28.10.2013 elektronkirja konkludentseks taganemisavalduseks. Hageja saatis 09.04.2014 kostjale pretensiooni, milles nõudis kohustuse täitmist. Hageja nõuab kostjalt tasutu tagastamist ning leppetrahvi või alternatiivselt intressi ja viivise tasumist. Pooled ei ole sõlminud vahekohtu kokkulepet. Vene Föderatsioonis tähistab termin „arbitraažikohus“ ärivaidlusi lahendavat riiklikku erikohut. Poolte tahe oli lahendada asi riiklikus vaidlusi lahendavas institutsioonis. Asjas ei kohaldu CISG, sest pooled on leppinud kokku Eesti õiguse kohaldamises (I kd, tl-d 75-81). Kohus võttis hagi 06.11.2014 määrusega menetlusse (kd I tl 153). Kostja esitas 19.11.2014 taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks (kd I tl 163-169), leides, et maakohus ei ole pädev asja lahendama, kuna pooled on sõlminud vahekohtu kokkuleppe.

15.12.2014 menetlusdokumendis taotles hageja TsMS § 449 lg 1 alusel vaheotsuse tegemist (kd I tl 172-177), milles palus tuvastada, et asi allub Harju Maakohtule. 15.03.2016 esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus tuvastada, et pooltevahelises lepingus ei ole pooled sõlminud kehtivat vahekohtu kokkulepet ja vahekohtu kokkulepe poolte vahel puudub (2-16-4215, tl 1-3). Hagi registreeriti kohtuasjana 2-16-4215. Kohus võttis hagi 29.03.2016 menetlusse. 29.03.2016 liitis kohus hagiavaldused tsiviilasjades nr 2-14-20355 ja 2-16-4215 ühte menetlusse. Liidetud hagisid menetletakse tsiviilasjas nr 214-20355. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta hagi läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et maakohus ei ole pädev asja lahendama ning hagi tuleb jätta läbi vaatamata, kuna pooled on lepingu p-s 8.2 sõlminud vahekohtu kokkuleppe. Hageja ei ole vahekohtu kokkuleppe kehtivust vaidlustanud. Pooled on lepingu peatüki 8 kohaselt sõlminud arbitraaži kokkuleppe. Vastavalt eesti õigekeelsussõnaraamatule on „arbitraaž“ juriidiline mõiste, mis tähendab vahekohut. Vastupidiselt hageja väidetele on pooled lähtunud mõiste „arbitraaž“ üldlevinud tähendusest, milleks on vahekohus ehk riiklikust kohtusüsteemist erinev ja alternatiivne vaidluste lahendamise viis. Lepingu peatüki 8 pealkirja ja punktide 8.2 ja 8.3 grammatilisel tõlgendamisel on ilmne, et pooled on sõlminud vahekohtu kokkuleppe. Pooled on kokku leppinud vahekohtumenetluse toimumise keeles, milleks on vene keel. Vahekohtumenetlus toimub poolte valitud keeles. Lepingu inglisekeelne tekst kinnitab samuti vahekohtu kokkuleppe sõlmimist. Hageja ja kostja ei ole Vene Föderatsiooni äriühingud, mistõttu on ainetu ja otsitud hageja väide, mille kohaselt on lepingu keelekasutus mõjutatud Vene Föderatsiooni õigusterminoloogiast. Maakohtu otsus 04.10.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi vahekohtu kokkuleppe puudumise tuvastamiseks ja tuvastas, et hageja ja kostja vahelises lepingus nr 01/2013 ei ole sõlmitud kehtivat vahekohtu kokkulepet ja poolte vahel puudub vahekohtu kokkulepe. Kohus rahuldas osaliselt hagi raha tasumiseks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 9707,46 USD-d. Kohus jättis rahuldamata hagi kostja vastu leppetrahvi 1576,54 USD tasumise nõudes. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 400 eurot ja viivise põhinõude (400 eurot) tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 27.05.2014 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jättis rahuldamata hagi kostja vastu alternatiivsetes nõuetes. Tsiviilasjas nr 2-16-4215 esitatud hagiavaldusega seonduvad menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja tsiviilasjas nr 2-1420355 esitatud hagiavaldusega seonduvad menetluskulud 18% ulatuses hageja ja 82% ulatuses kostja kanda. Kohus märkis, et määrab menetluskulud kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. TsMS § 423 lg 1 p 6 sätestab, et kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtu kokkuleppe kehtivust. Kostja on esitanud hagile vastuväite, mille kohaselt ei allu hagi maakohtule, sest pooled on sõlminud vahekohtu kokkuleppe (I kd, tl 165). Sellisele seisukohale on kostja jäänud kogu menetluse jooksul (I kd, tl 11, II kd, tl-d 55 pöördel, 173). Hageja on kohtul palunud tuvastada, et pooltevahelises lepingus ei ole pooled sõlminud kehtivat vahekohtu kokkulepet ja vahekohtu kokkulepe poolte vahel puudub (2-16-4215, tl-d 1-3).

Kohus oli seisukohal, et kohus peab andma enne hageja raha tasumise nõude läbivaatamist hinnangu sellele, kas poolte vahel on kehtiv vahekohtu kokkulepe. Kui poolte vahel on kehtiv vahekohtu kokkulepe, tuleb hagiavaldus hageja raha tasumise nõudes kostja vastu jätta läbi vaatamata. Kui poolte vahel vahekohtu kokkulepe puudub või see on tühine, vaatab kohus hageja raha tasumise nõude läbi ja teeb selle kohta otsuse. Pooled sõlmisid 23.09.2013 lepingu nr 01/2013 (leping, I kd, tl-d 12-18). Pooled ei vaidle lepingu sõlmimise asjaolu üle, mistõttu ei vaja lepingu sõlmimise asjaolu tõendamist. Lepingu punkti 8 pealkiri on „ARBITRAAŽ“. Lepingu punkt 8.2 sätestab: „Juhul, kui küsimust ei õnnestu lahendada läbirääkimiste teel, kuuluvad kõik Lepingust tulenevad, sealhulgas selle täitmist, rikkumist, lõpetamist või kehtetust puudutavad vaidlused, lahkarvamused või nõuded majanduskohtus vastavalt Eesti kehtivatele õigusaktidele.“ Lepingu punkt 8.3 lause 1 sätestab: „Arbitraaži keel on vene keel“ (I kd, tl 92). Lepingu ingliskeelses versioonis on lepingu punkti 8 pealkiri „ARBITRATION“, venekeelses versioonis vastavalt „АРБИТРАЖ“. Lepingu punkti 8.2 ingliskeelses versioonis kasutatakse terminit „Commercial Court“ ja venekeelses versioonis terminit „хозяйственный суд“. Hageja on seisukohal, et Vene Föderatsioonis tähistab termin „arbitraažikohus“ ärivaidlusi lahendavat riiklikku erikohut. Seejuures on hageja viidanud veebilehele http://arbitr.ru/. Poolte tahe ei olnud sõlmida vahekohtu kokkulepet. Poolte tahe oli lahendada asi riiklikus vaidlusi lahendavas institutsioonis (I kd, tl 76, 2-16-4215, tl 3). Kostja hageja käsitlusega ei nõustu ning on seisukohal, et pooled on sõlminud vahekohtu kokkuleppe. Kohus oli seisukohal, et negatiivseks asjaoluks on poolte tahte puudumine sõlmida leping vaidluse vahekohtule lahendada andmiseks. Poolte tahe sõlmida vahekohtu kokkulepe on positiivne asjaolu. Eeltoodust tulenevalt jaguneb tõendamiskoormis selliselt, et hageja peab põhistama vahekohtu kokkuleppe puudumise ning kostja peab tõendama asjaolud, millest nähtub poolte tahe sõlmida vahekohtu kokkulepe. Kohus oli seisukohal, et hageja avaldatu põhjal saab lugeda usutavaks väite, et pooled ei ole sõlminud vahekohtu kokkulepet ning on kasutanud lepingus termineid „АРБИТРАЖ“ ja „хозяйственный суд“ mõjutatuna Vene Föderatsiooni õigusterminoloogiast. Kohtu hinnangul mõjutab Vene Föderatsiooni õigusterminoloogia vene õiguskeelt, mistõttu lepingu ja poolte Vene Föderatsiooniga mitteseotus ei anna alust anda terminitele vene õiguskeeles levinud tähendustest erinevat tähendust. Kohus luges hageja väite põhistatuks. Lepingu tekstis termini „АРБИТРАЖ“ kasutamine ei anna alust eeldada poolte tahet sõlmida vahekohtu kokkulepe, sest „arbitraažikohus“ tähistab Vene Föderatsioonis ärivaidlusi lahendavat riiklikku erikohut ning terminiga „арбитраж“ tähistatakse nii vahekohtumenetlust kui ka menetlust Vene Föderatsiooni arbitraažikohtus. Nimetatud asjaolu ei vaja tõendamist, sest selle väite kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest (TsMS § 231 lg 1). Kostja ei ole kohtule avaldanud ega tõendanud asjaolusid, millest nähtub poolte tahe sõlmida vahekohtu kokkulepe. Kohtu hinnangul ei saa lepingu enda teksti põhjal sellise tahte olemasolu tuvastada. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus lugeda lepingu punkti 8.2 vahekohtu kokkuleppeks. Seetõttu ei saa kohus hageja avaldatu põhjal lugeda tõendatuks, et pooled soovisid allutada vaidluse lahendamise Eesti Vabariigi riiklikule kohtule, mis lahendab analoogselt Vene Föderatsiooni arbitraažikohtuga ärivaidlusi. Kohus oli seisukohal, et tõendada ei ole vaja asjaolu, et terminiga „арбитраж“ tähistatakse nii vahekohtumenetlust kui ka menetlust Vene Föderatsiooni nn „riiklikus arbitraažikohtus“.

Kohus tuvastas eeltoodu põhjal, et pooled ei ole sõlminud vahekohtu kokkulepet. Kohus rahuldas hageja vastava nõude. Kuivõrd kohus tuvastas, et poolte vahel puudub vahekohtu kokkulepe, ei esine TsMS § 423 lg 1 punktis 6 sätestatud hagiavalduse läbi vaatamata jätmise alust. Kostja asukoht on Tallinnas, mistõttu TsMS § 79 lg 1 kohaselt allub hagi Harju Maakohtule. Hageja põhjendab raha tasumise nõuet asjaoludega, mille kohaselt pooled sõlmisid müügilepingu, kostja kohustus lepingu alusel tarnima hagejale kauba, hageja kohustus lepingu alusel tasuma kostjale ostuhinna enne kauba tarnimist, hageja on ettemaksu 9672 USA dollarit vastavalt lepingule tasunud, kostja ei ole kaupa tarninud, hageja on 28.10.2013 saatnud kostjale elektronkirja, milles nõudis ettemaksu tagastamist ja hageja saatis kostjale pretensiooni, millega seoses tekkisid kulud 400 eurot. Kohus leidis, et hageja väide lepingu sõlmimise ja lepingus sisalduvate kokkulepete sisu kohta on tõendatud lepingudokumendiga (I kd, tl-d 89-144). Hageja väide ostuhinna ettemaksu tasumise kohta on tõendatud SWIFT makse teostamise kinnitusega (I kd, tl-d 117118). Lepingust taganemise avalduse saatmine ja kostjale kättetoimetamine on tõendatud hageja saadetud elektronkirjadega ja serverilogidega (I kd, tl-d 119-133). Võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulutused on tõendatud pretensiooni dokumendi (I kd, tl-d 134-135), õigusabiarve (I kd, tl-d 145) ja makse teostamise kinnitusega (I kd, tl-d 146-147). Kostja on hagiavaldusele vastu vaielnud. Vastuväiteid hagile on kostja põhjendanud väitega, et pooled on sõlminud vahekohtu kokkuleppe, mistõttu ei ole maakohus pädev asja arutama. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja faktiväidetele, millega hageja põhjendab oma raha tasumise nõuet. Seejuures ei ole kostja vastu vaielnud hageja väidete tõendatusele. Kohus oli seisukohal, et hageja avaldatud hagi aluseks olevad asjaolud tuleb lugeda hageja esitatud tõendite alusel tuvastatuks. Seejuures võttis kohus arvesse kostja vastuväidete puudumist raha tasumise nõude aluseks olevatele asjaoludele ja hageja esitatud tõenditele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 188 lg 1 sätestab, et lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kohus luges eelnevalt tõendatuks hageja 28.10.2013 elektronkirja saatmise kostjale ja selle kättesaamise kostja poolt. Kohtu hinnangul saab ettemaksu tagastamist lugeda tahteavalduseks, millega hageja on tehingust taganenud. Elektronkirja kohaselt ei loe hageja müügilepingut enda jaoks enam siduvaks, sest ta nõuab ostuhinna ettemaksu tagastamist. Kohtu hinnangul kinnitab lepingu lõppemist sellest taganemise tõttu ka asjaolu, et kostja ei ole lepingut täitnud, mistõttu võib eeldada, et ka kostja ei pea lepingut enda jaoks siduvaks. Kohus leidis, et lepingust on taganetud. VÕS § 188 lg 2 sätestab, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Kohus oli seisukohal, et lepingust taganemise tulemusel on hagejal õigus nõuda kostjalt tasutud ostuhinna ettemaksu 9672 USA dollarit tagastamist. Kohus rahuldas nimetatud osas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 9672 USA dollarit. Hageja nõuab kostjalt lepingu punkti 6.2 alusel leppetrahvi summas 1612 eurot tasumist. Lepingu punkt 6.2 sätestab: „6.2. Tarne hilinemisel maksab Müüja iga hilinenud päeva eest Saajale trahvi 0,01% tarnimata Kauba hinnast, seejuures ei saa maksimaalne trahvi suurus

ületada 5% Lepingu summast“ (I kd, tl 91). Kohus oli seisukohal, et hageja leppetrahvi nõue on poolte kokkulepet arvestades põhjendatud osaliselt. Hageja on avaldanud tarne tähtpäevaks 17.10.2013. Kohus oli seisukohal, et hageja leppetrahvi tasumise nõue on põhjendatud üksnes kuni lepingust taganemiseni, sest pärast lepingust taganemist on müüja vabastatud oma kohustusest tarnida kaup. Lepingust taganemise tähtpäevaks on hageja avaldanud 28.10.2013. Eeltoodust tulenevalt viivitas kostja 11 päeva. Vastavalt arvele oli kauba maksumus 32 240 USA dollarit. 0,01% 32 240-st on 3,224. 3,224 * 11 = 35,46. Eeltoodust tulenevalt on hagejal kostja vastu leppetrahvi 35,46 USA dollarit tasumise nõue. Kohus rahuldas hageja leppetrahvi nõude osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 35,46 USA dollarit. Kohus jättis rahuldamata leppetrahvi 1576,54 eurot tasumise nõude (1612-35,46=1576,54). TsMS § 442 lg 8 sätestab, et alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Kohus rahuldas hageja leppetrahvi tasumise nõude osaliselt. Seetõttu jättis kohus rahuldamata hageja alternatiivse nõude intressi ja viivise tasumiseks. Hagejal tekkisid sissenõudekulud 400 eurot. Hagejale ei oleks tekkinud kulusid, kui kostja oleks lepingut täitnud või tagastanud ettemaksu enne hageja pöördumist õigusabi saamiseks advokaadi poole. Kohus mõistis sissenõudekulu kostjalt hageja kasuks VÕS § 113 lg 5 ja 127 lg 1 alusel välja. Kohus rahuldas ühtlasi hageja nõude mõista 400 eurolt välja viivis protsendina seadusjärgses määras alates 27.05.2014. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hageja nõude tuvastada poolte vahel kehtiva vahekohtu kokkuleppe puudumine. Kohus jättis eeltoodut arvestades menetluskulud seoses tsiviilasjas nr 2-16-4215 esitatud tuvastusnõudega kostja kanda. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Euroopa Keskpanga päevakursi järgi võrdus hagi esitamise päeva seisuga 1 euro 1,3635 USA dollariga. Eeltoodust tulenevalt oli hageja USA dollarites esitatud nõude suuruseks alternatiivset nõuet arvestamata 8275,76 eurot ((9672+1612):1,3635=8275,76). Kokku oli hageja nõue seega 8675,76 eurot (8275,76+400=8675,76). Kohus rahuldas hageja nõude osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja rahasumma vääringus 7119,52 eurot ((9672+35,46):1,3635=7119,52). Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hageja raha tasumise nõude 82% ulatuses (7119,52 8675,76-st on 82%). Kohus jättis eeltoodut arvestades menetluskulud seoses tsiviilasjas nr 2-14-20355 esitatud raha tasumise nõudega 82% ulatuses kostja ning 18% ulatuses hageja kanda. Seoses kohtu määratud menetluskulude jaotusega peab kohus välja selgitama, millised kulud tekkisid pooltel seoses tuvastushagiga ning millised kulud seoses raha tasumise nõudes esitatud hagiga. Asjaolude täpsustamine kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise ajaks ei ole võimalik, mistõttu kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Apellatsioonkaebus 03.11.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 04.10.2016 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hageja 26.05.2014 hagi ja 15.03.2016 tuvastushagi kostja vastu läbi vaatamata või alternatiivselt jätta hagi ja tuvastushagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus palub kostja jätta hageja kanda.

Kostja leiab, et hageja 26.05.2014 hagiavaldus oleks tulnud jätta TsMS § 371 lg 1 p 8 alusel menetlusse võtmata või TsMS § 423 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata. Maakohus on võimaldanud hagejal esitada hilinenud vastuväiteid, liitnud esitatud hagid alusetult ühte menetlusse ning jõudnud ebaõigele järeldusele, et pooled ei ole sõlminud kehtivat vahekohtu kokkulepet. Hageja tuvastusnõue ja raha tasumise nõue on rahuldatud alusetult. Vaidlustatav kohtuotsus on vastuolus kehtivate materiaal- ja menetlusõiguslike normidega, kohaselt põhjendamata ega vasta TsMS § 436 lg 1 nõuetele. TsMS § 371 lg 1 p 8 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui pooled on sõlminud vahekohtu kokkuleppe, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtu kokkuleppe kehtivust. Seega tuleb kohtul enne hagiavalduse menetlusse võtmist kontrollida, kas pooled on sõlminud vahekohtu kokkuleppe ning kas hageja on vahekohtu kokkuleppe kehtivuse vaidlustanud. Vahekohtu kokkuleppe tühisuse tuvastamise nõue peab olema esitatud hagi esemes (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-14, p 13). TsMS § 371 lg 1 p 8 eeldab, et hageja vaidlustab vahekohtu kokkuleppe kehtivuse hagiavalduses või mõistlikul ajal pärast seda, kuid enne hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamist. Vastasel juhul oleks TsMS § 371 lg 1 p 8 hagi menetlusse võtmata jätmise alusena sisutu. Maakohus ei hinnanud pooltevahelise vahekohtu kokkuleppe kehtivust enne hagi menetlusse võtmist nagu seda nõuab TsMS § 371 lg 1 p 8. Hageja esitas vahekohtu kokkuleppe puudumise tuvastamise nõude ja taotluse hagide liitmiseks alles 15.03.2016 ehk ligikaudu kaks aastat pärast hagiavalduse esitamist. Kuivõrd hageja ei vaidlustanud vahekohtu kokkuleppe kehtivust ei hagiavalduses ega enne selle menetlusse võtmise otsustamist, oleks hageja 26.05.2014 hagiavaldus tulnud jätta menetlusse võtmata. Kuna hageja 26.05.2014 hagiavaldus võeti ekslikult menetlusse, oleks maakohus pidanud selle TsMS § 423 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata jätma. Maakohus ei oleks tohtinud hageja 15.03.2016 tuvastushagi menetleda ega hagisid liita. TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada tuvastushagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Riigikohtu senise praktika järgi peab tuvastushagi esitajal lisaks õiguslikule huvile olema ka mingisugune eesmärk, mida ta üritab hagiga saavutada (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-182-15, p 13). Hageja ei muutnud hagi ega vaidlustanud vahekohtu kokkulepet TsMS § 371 lg 1 p 8 mõttes tähtaegselt. Tuvastushagi ja taotlus hagide liitmiseks esitati eesmärgiga nimetatud menetluslik viga parandada. Seadusandja soov ei ole olnud sellist huvi kaitsta ega sellisele eesmärgile õiguskaitset anda. Hagejal ei olnud tuvastushagi esitamisel tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes. Hageja 15.03.2016 hagiavaldus oleks tulnud jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata või TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Pooled on sõlminud kehtiva vahekohtu kokkuleppe. Kostja ei nõustu maakohtu otsuse p-s 9 esitatud käsitlusega tõendamiskoormise sisust ja jagunemisest. Maakohus on tõendamiskoormise jagamisel lähtunud eeldusest, et pooltevaheline lepinguline kokkulepe ei kehti. Kokkulepete puhul tuleb eeldada, et need kehtivad kuni ei ole tõendatud vastupidine. Hageja väitel soovisid pooled sõlmida kokkuleppe, millega allutada kõik lepingust tulenevad vaidlused Harju Maakohtule. Sisuliselt peab hageja seega tõendama, et poolte tahe oli sõlmida kohtualluvuse kokkulepe, mitte vahekohtu kokkulepe. Tegemist ei ole negatiivse asjaoluga, mida hagejal ei ole objektiivselt võttes võimalik tõendada. Seetõttu ei piisa hageja tõendamiskohustuse täitmiseks asjaolude põhistamisest TsMS § 235 mõttes. Maakohus on ebaõigesti jaganud tõendamiskoormise poolte vahel.

Lisaks ei nõustu kostja maakohtu seisukohaga, justkui tuleks pooltevahelist lepingut tõlgendada lähtudes Vene Föderatsiooni õigusterminoloogiast. VÕS § 29 lg 4 näeb ette, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Sealjuures tuleb arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 4-6 märgitud asjaoludega. Majandus- ja kutsetegevuses peab lepingu objektiivsel tõlgendamisel arvestama eelkõige lepingupoolte ühist eesmärki, mida lepingu sõlmimisel saavutada sooviti (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-98.09, p 11). Maakohus on ise otsuse p-s 10 nentinud, et leping ja pooled ei ole Vene Föderatsiooniga seotud. Kostja kui Eestis registreeritud äriühing ning hageja kui Gruusias registreeritud äriühing sõlmisid lepingu äripartneritena ning piiriüleses suhtlemises ja lepingu koostamisel kasutati vene keelt, milles olid mõlemad pooled võimelised suhtlema ja üksteisest aru saama. Lepingu koostamine kolmanda riigi keeles ei tähenda, et lepingu sisu tuleks tõlgendada selle riigi õigusterminoloogiast lähtudes. Kuna kostja ja hageja ning nende omavaheline äritegevus ei ole kuidagi seotud Vene Föderatsiooniga ning leping koostati juriidilise hariduseta isikute poolt, on meelevaldne maakohtu järeldus, justkui oleks pooled kasutanud lepingu koostamisel vene õiguskeelt ja seeläbi ka Vene Föderatsiooni õigusterminoloogiat. Eeltoodust tulenevalt ei oma pooltevahelise lepingu tõlgendamisel tähendust, mida mõisted „arbitraažikohus“ ja „arbitraaž“ Vene Föderatsioonis ning selle õigusterminoloogias tähendavad. Siiski märgib kostja, et maakohtu arutluskäik on vastuoluline. Üheltpoolt on maakohus otsuse p-s 11 leidnud, et mõistega „arbitraaž“ tähistatakse ka Vene Föderatsioonis vahekohtumenetlust, kuid sellest hoolimata on jõudnud järelduseni, et poolte sooviks ei saanud olla vahekohtu kokkuleppe sõlmimine, sest „arbitraažikohus“ tähistab Vene Föderatsioonis ärivaidlusi lahendavat riiklikku erikohut. Kuivõrd pooled tegelevad piiriülese majandustegevusega ning on lepingu punkt 8.3 kohaselt soovinud, et lepingule kohalduks Eesti materiaalõigus, on selge, et pooled soovisid mõistega „arbitraaž“ tähistada vahekohut, millele allutada nendevahelised vaidlused. Lisaks nähtub hageja poolt tema lepingulisele esindajale M. Greinomanile 27.11.2013 väljastatud volikirjast, et volitus on antud hageja esindamiseks nii vahekohtus kui riiklikus kohtus. Sellisel vaheteol puuduks mõte, kui pooled ei oleks teadlikult sõlminud vahekohtu kokkulepet. Poolte tahe sõlmida vahekohtu kokkulepe on üheselt selge. Pooled on otsustanud lahendada omavahelised vaidlused vahekohtus, Eesti Vabariigi õiguse alusel ja pooltele ühiselt arusaadavas vene keeles. Kuivõrd pooled on sõlminud kehtiva vahekohtu kokkuleppe, on maakohus rahuldanud tuvastushagi alusetult. Hageja rahalise nõude rahuldamiseks puudub alus. Maakohus on otsuse p-s 13 leidnud, et kostja on hagiavaldusele vastu vaielnud, kuid ei ole vaielnud vastu hageja faktiväidetele ega nende tõendatusele. Säärane järeldus on loogikavastane ja ekslik. Kostja on menetluse jooksul korduvalt (sh 26.10.2015 menetlusdokumendis) teatanud, et ei tunnista tema vastu esitatud hagi ning vaidleb sellele kogu ulatuses vastu. Kostja on oma seisukohta põhjendanud ning jääb esitatud väidete juurde. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja ei ole pooltevahelisest lepingust kehtivalt taganenud, kuivõrd pärast 28.10.2013, mil hageja väidetavalt lepingust taganes, saatis hageja 09.04.2014 kostja lepingulisele esindajale pretensiooni, milles nõudis lepingujärgse kohustuse täitmist. Hageja ei ole avaldanud selget tahet pooltevahelisest lepingust taganeda. Lisaks ei ole hageja tõendanud ei nõuete sissenõutavaks muutumist, selle faktilisi aluseid ega väidetavate kõrvalnõuete suurust. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poolte faktiliste väidetega. Maakohus ei ole võtnud seisukohta kostja vastuväidete osas ega põhjendanud nende arvestamata jätmist. Maakohtu otsus on TsMS § 436 lg 1 kohaselt põhjendamata. Täiendavalt märgib kostja, et maakohus on sissenõudmiskulude väljamõistmisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Maakohus on VÕS § 113 lg 5 ja § 127 lg 1 alusel mõistnud kostjalt hageja kasuks välja viimasel väidetavalt tekkinud sissenõudmiskulud summas 400

eurot. Kuivõrd VÕS § 113 lg 5 on kohaldatav üksnes olukorras, kus võlgnikuks on tarbija ning kostja näol ei ole tegemist tarbijaga, ei ole sissenõudmiskulude väljamõistmine kostjalt VÕS § 113 lg 5 alusel võimalik. VÕS § 113 1 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et võlausaldajal on õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist suuremas summas kui 40 eurot üksnes juhul kui kahju hüvitamise nõue on olemas. See tähendab, et 40 eurot ületavas osas tuleb hageja sissenõudmiskulude hüvitamise nõue lahendada üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel. Sellise kahjunõude rahuldamine eeldab, et täidetud on kõik seadusest tulenevad eeldused kahjuhüvitise väljamõistmiseks. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju muu hulgas mõistlikud kulud, mis on kantud seoses kahju tekitamisega, sealhulgas kulutused, mis on tehtud hüvitise saamiseks ning kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Maakohus ei ole hinnanud hageja kahju hüvitamise nõude põhjendatust, sealhulgas seda, kas hagejale on võla sissenõudmisega tõepoolest 400 euro suurune kahju tekkinud ning kas väidetavate sissenõudmiskulude näol on tegemist mõistlike kuludega. Kostja hinnangul ei saa antud juhul pidada 400 euro suurust kulu pretensiooni koostamisele mõistlikuks. Kuivõrd maakohus ei ole kontrollinud kahju hüvitamise nõude eelduste täidetust, on hageja sissenõudmiskulude hüvitamise nõue rahuldatud alusetult. Täiendavalt märgib kostja, et maakohus ei ole tsiviilasjadega nr 2-16-4216 ja 2-14-20355 seotud menetluskulude kindlaksmääramisel võtnud arvesse ei kostja põhjendatud vastuväiteid ega asjaolu, et hageja on pahauskselt menetlust venitanud ja oma menetluslikke õigusi kuritarvitanud. Sellest tulenevalt on maakohtu otsuses märgitud menetluskulude jaotus kostja suhtes TsMS § 162 lg 4 mõttes ebaõiglane. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 04.10.2016 otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-i 2 alusel tuleb osaliselt tühistada kostjalt hageja kasuks väljamõistetud sissenõudmiskulu 400 euro ja nimetatud summalt viivise väljamõistmise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulu 165 eurot ja viivis nimetatud summalt seadusjärgses määras alates 27.05.2014 kuni nõude täitmiseni. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Apellatsioonkaebuses heidab kostja maakohtule ette hageja 26.05.2014 esitatud hagiavalduse ekslikku menetlusse võtmist. Kostja hinnangul tulnuks eelnimetatud hagiavaldus raha tasumise nõudes jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 8 alusel menetlusse võtmata põhjusel, et hageja ei vaidlustanud vahekohtu kokkuleppe kehtivust hagiavalduses ega ka mõistliku aja jooksul pärast hagi esitamist, kuid enne selle menetlusse võtmise otsustamist. Kuivõrd hagiavaldus on võetud ekslikult menetlusse, oleks kohus kostja arvates pidanud jätma hagi TsMS § 423 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata. Ringkonnakohus ei nõustu kostja käsitlusega hagiavalduse ekslikust menetlusse võtmisest. Põhjendamatu on kostja seisukoht, justkui pidanuks hageja 26.05.2014 hagiavalduses või enne hagi menetlusse võtmise otsustamist esitama kohtule ka nõude vahekohtu kokkuleppe puudumise tuvastamiseks. Selliseks seisukohaks ei anna alust ka kaebuses viidatud Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-150-14 (p 13). Viidatud lahendi punktis 13 avaldatust tuleneb, et vahekohtu kokkuleppe tühisuse tuvastamise nõue peab olema esitatud hagi esemes ning tühisusele tuginemine hagi põhjendustes ei asenda nõude esitamist hagi esemes. Käesolevas asjas

26.05.2014 esitatud hagiavalduses ei ole hageja osundanud pooltevahelisele vahekohtu kokkuleppele ega selle tühisusele. Ka vastuseks kohtu nõudele esitatud 03.11.2014 hagiavalduse terviktekstis ei ole hageja taotlenud kehtiva vahekohtukokkuleppe puudumise tuvastamist, vaid on üksnes avaldanud, et pooled soovisid asja lahendamist riiklikus kohtus ning asja ei saa lahendada vahekohtus. Vahekohtukokkuleppe puudumise on hageja esmakordselt palunud tuvastada enda 11.12.2015 menetlusdokumendi punktis 13.5, mille osas on kohus 15.02.2016 määruses (kd II tl 101) selgitanud vajadust esitada vastav nõue eraldi hagiga, mida hageja on 15.03.2016 tuvastushagi esitamisega ka teinud. Maakohus on 04.10.2014 määrusest (hagiavavalduse käiguta jätmine ja puuduste kõrvaldamiseks) nähtuvalt hagiavalduse menetlusse võtmisel kontrollinud hagi menetlemise eeldusi ja vahekohtu kokkuleppe sõlmimist ning leidnud, et hagi allub Harju Maakohtule. Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et olukorras, kus hageja oli seisukohal, et asi allub Harju Maakohtule ning ka kostja ei olnud vastuseks hageja 09.04.2014 pretensioonile, milles hageja viitas võlgnevuse sissenõudmisele Harju Maakohtus, esitanud vastuväidet, puudus hagejal kohustus rahalise kohustuse täitmiseks esitatud hagis esitada ennetavalt ka nõue vahekohtu kokkulepe puudumise tuvastamiseks. Seega ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul 26.05.2014 hagiavalduse menetlusse võtmisel menetlusnorme rikkunud ning puudub alus hagi läbi vaatamata jätmiseks selle väidetava eksliku menetlusse võtmise tõttu. Pidades lisaks eelöeldule silmas, et hageja 15.03.2016 tuvastushagi lahendamisest sõltub hageja rahalise nõude läbivaatamine, on alusetu ka kaebuse väide, et hagejal puudub 15.03.2016 tuvastushagi esitamisel tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes. Alust hageja esitatud rahalise nõude läbivaatamata jätmiseks ei anna ka kaebuse väited kehtiva vahekohtu kokkuleppe sõlmimisest, kuivõrd ringkonnakohus kostja vastavat seisukohta ei jaga. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et poolte vahel 23.09.2013 sõlmitud lepingu nr 01/2013 punkti 8.2 ei saa lugeda vahekohtu kokkuleppeks. TsMS § 717 lg-st 2 tuleneb vahekohtu kokkuleppe selguse nõue, mis on üheks oluliseks kriteeriumiks vahekohtu kokkuleppe kehtivuse hindamisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa poolte vahel sõlmitud lepingu p-s 8.2 kokkulepitu põhjal tuvastada poolte selget tahet sõlmida vahekohtu kokkulepe. Üksnes asjaolust, et vene keeles koostatud lepingu p-i 8 pealkirjas on kasutatud terminit „АРБИТРАЖ“ ning selle eesti- ja inglisekeelses tõlkes vastavalt „ARBITRAAŽ“ ja „ARBITRATION“, ei saa järeldada poolte tahet sõlmida leping vaidluse vahekohtule lahendada andmiseks. Arvestades, et pooled äripartneritena kasutasid suhtluses ja lepingu koostamisel vene keelt, millest mõlemad olid kaebuse kohaselt võimelised aru saama, on ringkonnakohtu hinnangul maakohus õigesti lugenud usutavaks hageja väite, et lepingus on kasutatud ka termineid mõjutatuna Vene Föderatsiooni õigusterminoloogiast. Kaebuse väide, et pooled ja nende omavaheline äritegevus ei ole kuidagi seotud Vene Föderatsiooniga, ei anna alust eeldada, et pooled soovisid vaatamata ühiselt arusaadavale vene keelele, kui lepingu koostamise keelele, omistada terminitele vene õiguskeeles levinud tähendusest erineva tähenduse ja lähtuda lepingu sisu tõlgendamisel hoopis lepingule kohaldatava õiguse riigi keeles ehk antud juhul eesti keeles kasutatavast õigusterminoloogiast ja õiguskeelest, mida mõistab üksnes kostja Eestis registreeritud äriühinguna. Ringkonnakohus nõustub vahekohtu kokkuleppe puudumise tuvastamise osas täielikult maakohtu põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt vajalikuks maakohtu sellekohaseid motiive korrata. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et maakohus on vahekohtu kokkuleppe puudumise tuvastamisel ebaõigesti jaganud tõendamiskoormise poolte vahel. Kuivõrd kostja tugineb menetluses väitele, et pooled on sõlminud kehtiva vahekohtu kokkuleppe, peab kostja TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendama neid asjaolusid, millest nähtub poolte tahe sõlmida vahekohtu kokkulepe ning hageja omakorda vahekohtu kokkuleppe puudumise. Kostja ei ole ei maakohtu menetluses ega ka apellatsioonimenetluses tõendanud neid asjaolusid, millest

nähtub poolte selge tahe sõlmida vahekohtu kokkulepe. Kuivõrd poolte ühine tahe sõlmida vahekohtu kokkulepe peaks nähtuma kokkuleppe enda sõnastusest, ei oma vahekohtu kokkuleppe kehtivuse tuvastamisel tähtsust kaebuses väidetu, et hageja on enda lepingulisele esindajale andnud volituse esindamiseks nii vahekohtus kui ka riiklikus kohtus. Eeltoodud põhjendustel leiab kolleegium, et maakohus on põhjendatult rahuldanud hagi vahekohtu kokkuleppe puudumise tuvastamiseks. Järgnevalt annab ringkonnakohus hinnangu kaebuse väidetele, mis puudutavad hageja raha tasumise nõuet. Apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles kostja leiab et maakohtu otsus on TsMS § 436 lg 1 kohaselt põhjendamata, kuivõrd kohus on jätnud võtmata seisukoha kostja vastuväidete osas hageja rahalisele nõudele. Selline maakohtupoolne eksimus on tingitud kohtu ekslikust järeldusest, et kostja ei ole vastu vaielnud hageja faktiväidetele, millega hageja põhjendab oma raha tasumise nõuet, ega hageja väidete tõendatusele. Ringkonnakohus saab maakohtu poolse põhjendamiskohustuse rikkumise kõrvaldada ja võtta ise seisukoha kostja vastuväidetele raha tasumise osas, arvestades seejuures, et nimetatud rikkumine ei väära kolleegiumi hinnangul maakohtu järelduste õigsust. Vastavalt kaebuses märgitule nähtub kostja 26.10.2015 menetlusdokumendist (kd II tl 46-50), et kostja on esitanud ka sisulised vastuväited hageja raha tasumise nõudele ja selle tõendatusele. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole pooltevahelisest lepingust taganenud, kuivõrd pärast 28.10.2013, mil hageja väidetavalt lepingust taganes, saatis hageja 09.04.2014 kostja lepingulisele esindajale pretensiooni, milles nõudis lepingujärgse kohustuse täitmist. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt kostja esindajale saadetud 09.04.2014 pretensioon (kd I tl 134-135) ei võimalda kuidagi seada kahtluse alla maakohtu tuvastatut, et hageja 28.10.2013 elektronkirja, milles hageja nõuab ostuhinna ettemaksu tagastamist, saab lugeda tahteavalduseks, millega hageja on lepingust taganenud. 09.04.2014 pretensioonis on hageja ka selgesõnaliselt märkinud, et tegi 28.10.2013 elektronkirjaga konkludentse taganemisavalduse ja et loeb lepingu lõpetatuks. Lepingust taganemise tulemusel on hageja samas pretensioonis nõudnud ka tasutud ostuhinna ettemaksu tagastamist, leppetrahvi või viivise tasumist ja sissenõudekulu hüvitamist. Hageja ostuhinna ettemaksu tagastamise nõude ja leppetrahvi nõude tõendatuse osas jagab ringkonnakohus maakohtu seisukohti ning leiab, et maakohus on selles osas otsust piisavalt põhjendanud. Kuivõrd maakohus rahuldas hageja esimese alternatiivse nõude, ei pidanud maakohus otsuses ka käsitlema kostja vastuväiteid hageja teise alternatiivse nõude tõendatuse osas. Sissenõudmiskulude summas 400 eurot väljamõistmise osas on maakohus põhjendatult leidnud, et hagejale ei oleks kulusid tekkinud, kui kostja oleks lepingut täitnud või tagastanud ettemaksu enne hageja pöördumist õigusabi saamiseks advokaadi poole. Küll aga nõustub ringkonnakohus sissenõudmiskulude osas kaebuse väitega, et kohus ei ole hinnanud, kas väidetavate sissenõudmiskulude näol on tegemist ka mõistlike kuludega. Kohtule esitatud õigusabiarvest (kd I tl 145) nähtuvalt on hageja kuluks seoses kohtueelse võla sissenõudmisega 400 eurot (2h x 200 eurot/h). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ajakulu 2 tundi 09.04.2014 pretensiooni koostamiseks arvestades selle sisu ja mahtu, pidada põhjendatuks. Samuti ei ole käesolev vaidlus sedavõrd keerukas, et pidada põhjendatuks tunnitasu suurust 200 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus peab hageja vandeadvokaadist lepingulise esindaja põhjendatud ajakuluks pretensiooni koostamisele 1 tund tunnitasuga 165 eurot (ilma käibemaksuta). Toodust tulenevalt peab ringkonnakohus vajalikuks vähendada kostjalt väljamõistetava sissenõudmiskulu suurust 235 euro võrra. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele sissenõudmiskulu summas 165 eurot ja viivis nimetatud summalt seadusjärgses määras alates 27.05.2014.

Menetluskulude jaotuse osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Arvestades raha tasumise hagi ja tuvastushagi rahuldamise ulatust on maakohus õigesti jaotanud menetluskulud ning vastavat jaotust ei saa kostja suhtes pidada TsMS § 162 lg 4 mõttes ebaõiglaseks. Menetluskulud Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse valdavas osas rahuldamata, jätab kohus apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Maakohtu otsuse osalisele tühistamisele vaatamata ei pea kolleegium käesoleval juhul vajalikuks muuta maakohtu otsuses määratud menetluskulude jaotust, kuivõrd vaidlustatud otsusest nähtuvalt ei ole maakohus menetluskulude jaotuse määramisel hagi rahuldamise ulatust arvestades võtnud arvesse sissenõudmiskulude nõude rahuldamist. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS § 177 lg 2 korras peale kohtuotsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.