Eesti Inkasso OÜ hagi Toomas Saar vastu võlgnevuse väljamõistmiseks 1758,52 eurot
Hagi hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Eesti Inkasso OÜ (reg.kood 12438291, e-post [email protected]), hageja esindaja Olesja Polehhina (Novira Corporate Services OÜ jurist, asukoht Pikk 11-2, Tallinn 10123, e-post [email protected]) Kostja: Toomas Saar (ik XXXXXXXXXXX, elukoht
XXXXXXXXXXXX)
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Eesti Inkasso OÜ hagi Toomas Saar vastu võlgnevuse väljamõistmiseks osaliselt.
2.Välja mõista Toomas Saarelt (nom. Saar) 29.01.2014 SNEL Grupp OÜ-ga sõlmitud laenulepingu nr XXXXXXXXXXX ja 26.07.2014 sõlmitud refinantseerimislepingu alusel tekkinud võlgnevus 963,61 eurot, sealhulgas põhinõue summas 807,05 eurot, intress summas 23,92 eurot ja viivis summas 132,64 eurot, Eesti Inkasso OÜ kasuks.
Väljamõistetud summa tasuda Eesti Inkasso OÜ arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXX, selgitusse tuleb märkida võlgniku nimi ja isikukood.
4.Otsus toimetada kätte menetlusosalistele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5.Jätta hageja menetluskulud 55% ulatuses kostja kanda ja 45% ulatuses hageja enda kanda.
6.Määrata Eesti Inkasso OÜ menetluskulude suuruseks 325 eurot.
7.Mõista Toomas Saarelt Eesti Inkasso OÜ kasuks välja menetluskulud summas 178,75 eurot (ükssada seitsekümmend kaheksa eurot ja 75 eurosenti).
8.Väljamõistetud summa tasuda Eesti Inkasso OÜ arvelduskontole nr
XXXXXXXXXXXX.
Edasikaebamise kord
Tsiviilasi nr 2-16-16422 Pool võib esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED (tlk 1-3, 63-66)
1.SNEL Grupp OÜ (laenuandja) ja Toomas Saar (kostja) sõlmisid 29.01.2014 laenulepingu, mille alusel anti kostjale laenu 1000 eurot ning kostja kohustus laenu tagastama osamaksetena hiljemalt 24.01.2015. 29.01.2014 laenuleping oli sõlmitud järgnevatel tingimustel: osamaksete arv 12, aastane intressimäär 72%, krediidi kulukuse määr 101,23%, viivise määr 0,20% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest. Laenulepingu järgselt tasus kostja kolm osamakset, millest ainult ühe tähtaegselt.
2.Kostja taotlusel refinantseeriti kostja täitmata rahalised kohustused summas 963.77 eurot, millest laenu põhisumma oli 811.27 eurot, intress 130.41 eurot, viivis 12.09 eurot, võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud 10 eurot. 26.07.2014 sõlmiti uus laenu tagastamise graafik, mille järgi kohustus kostja tasuma igakuiselt 55 eurot ning laenu tagastamise tähtaeg pikenes kahe aasta võrra. Kokkulepe oli sõlmitud järgnevatel tingimustel: osamaksete arv 29, aastane intressimäär 60%, krediidi kulukuse määr 62.79% ja viivise määr 0.17% iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest. Laenu refinantseerimise eest pidi kostja tasuma refinantseerimistasu summas 20 eurot. Pärast graafiku sõlmimist tasus kostja 22.08.2014 esimese osamakse summas 55 eurot, kuid ülejäänud osas jättis graafiku täitmata.
3.Laenuandja ütles 24.11.2014 laenulepingu üles ja loovutas 09.12.2014 laenulepingust tuleneva nõude Eesti Inkasso OÜ-le. Pärast lepingu ülesütlemist ja nõude loovutamist hagejale on kostja perioodil jaanuar 2015 - juuni 2015 tasunud 70 eurot, millest hageja on arvestanud 10 eurot sissenõudmiskulude katteks, 55 eurot 24.09.2014 osamakse katteks ja 3,16 eurot viivise katteks. Pärast mahaarvamisi jäi tasutud summast üle 1,84 eurot, mis arvestati osaliselt 24.10.2014 osamakse katteks. Perioodil juuli 2015 - august 2015 tasus kostja 60 eurot, millest 55 eurot on arvestatud 24.10.2014 osamakse katteks ja 6,84 eurot on arvestatud viivise katteks. Perioodil september 2015 - november 2015 tasus kostja 60 eurot, millest 55 eurot on arvestatud 23.11.2014 osamakse katteks ja 5 eurot on arvestatud viivise katteks.
4.Hageja on seisukohal, et laenu refinantseeriti seetõttu, et vähendada kostja maksekoormust – tasumisele kuuluvat osamakset vähendati enam kui kaks korda ehk 119 euro asemel pidi kostja tasuma 55 eurot, intressimäär langes 12% võrra, krediidi kulukuse määr langes 40% võrra, mistõttu oli refinantseerimine kostja, mitte hageja huvides.
5.Hageja ei nõustu kostja väitega, et viivisenõue on liiga suur ja kostjat kahjustav. Kostja ei ole pika aja jooksul teinud ühtegi makset võla tasumiseks. Juhul, kui kostja arvas, et 30 euro suurune osamakse on tema võimalustele vastav, siis pidanuks ta nimetatud summa ka tasuma ning selleks ei olnud vaja eraldi kokkulepet sõlmida.
6.Kostja pahatahtlik käitumine ei anna alust seadusjärgse viivisemäära kohaldamiseks. Viivis ei ole hageja kasum, vaid sellega korvab hageja enda kahju, kuna peaaegu kolm aastat tagasi väljalaenatud summa on kaotanud oma väärtuse, samuti ei ole teada, millal laen tagastatakse.
7.Eeltoodust tulenevalt palub hageja kostjalt välja mõista põhivõlg summas 879,26 eurot, intress summas 23,92 eurot ja viivis summas 855,34 eurot. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE (tlk 37-39, 58-59)
Tsiviilasi nr 2-16-16422
8.Kostja võtab hagi osaliselt õigeks, ta tunnistab põhivõlga summas 1000 eurot ja intresse summas 431.31 eurot (vastavalt lepingu nr. XXXXXXXXXX lisale 29.01.2014).
9.Kostja poolt on tasutud kokku 627.39 eurot (tlk 41). Vastavalt sellele on kostja nõus tasuma põhivõlga ja intresse kokku summas 803.71 eurot (1431.31– 627.39 eurot). Kostja ei nõustu tasuma kõrvalnõudeid (meeldetuletuse tasud, hageja poolt väidetavalt tehtud kulutused võlgnevuse tagasisaamiseks jm sarnased), jooksvaid viiviseid alates hagiavalduse esitamisest, hageja kohtukulusid, ega viiviseid hageja poolt nõutud summas 855.34 eurot. Viiviseid on kostja nõus tasuma seadusejärgses viivisemääras (intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas). Hageja poolt nõutud viiviseid ei ole kostja nõus tasuma seetõttu, et võlgnevus on tekkinud hageja tahtmatusest kompromissi leida, mitte kostja poolsest soovist võlga mitte tasuda. Kostja on korduvalt teinud hagejale ettepaneku, et tasub põhivõlgnevuse ja intressid igakuiste osamaksetega suuruses 30 eurot, kuid hageja on oma seisukohtades väga jäik ja pole sellega nõus olnud. Tasumist nimetatud viisil (igakuiste osamaksetega suuruses 30 eurot) pakub kostja seetõttu, et sel viisil on ta võimeline võlgnevuse tasuma.
10.Raskused laenu tagasimaksmisel tekkisid järgmistel asjaoludel. Kuna kostja soovis lõpetada keskkooli (Elva Keskkooli kaugõppeosakond), siis pühendus õppimisele ja täistööajaga tööl käia ei olnud enam võimalik. Tol ajal elas kostja koos isaga, kes samal ajal kaotas töö ja regulaarseid sissetulekuid enam polnud. Kostja teavitas oma olukorrast ka hagejat, aga hageja seda kuulda ei võtnud. Kuna kostja soovis võlgnevuse likvideerida ja lootis, et suudab maksta igakuiselt 55 eurot, siis oma kogenematusest jäi hagejaga nõusse. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt oli refinantseerimine igakuiste osamaksetega suuruses 55 eurot kostjale ülejõukäiv, hageja poolt pealesurutud ja sundolukorras tehtud.
11.Uuesti asus kostja tasuma osamakseid jaanuaris 2015. Hageja märgib õigesti, et osamaksed olid väiksemad kui refinantseerimislepingus fikseeritud (55 eurot), kuid kostja tasus vastavalt oma võimalustele, kuna soovis võlgnevuse likvideerida. Kostja usub, et võimaluse tekkides uuesti osamaksete tegemine näitab kostja tahtmist võlgnevus likvideerida, mitte sellest kõrvale hoiduda.
12.Vastuseks hageja väitele, et hageja on teostanud kostja maksevõime analüüsi ja tuvastanud, et kostja ei tee tehingut tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust ning taotletav laen on kostjale jõukohane, märgib kostja, et on sellega nõus algse laenulepingu puhul (Leping nr. XXXXXXXXXX), kuid ei ole sellega nõus refinantseerimislepingu puhul. Vastupidi, refinantseerimislepingule kirjutas kostja alla erakorralisest vajadusest, sundolukorras ning kogenematusest. Hageja nägi, et kostja ei suutnud laenu tasuda esialgse laenulepingu järgi, kostja maksevõime oli langenud, kuid vaatamata sellele surus hageja peale oma tingimused, hoolimata kostja hoiatustest, et võib 55 euro suuruste osamaksete maksmisega hätta jääda. Refinantseerimislepingu puhul hageja ei kontrollinud või ei soovinud kontrollida kostja maksevõimet ega teostanud või ei soovinud teostada analüüsi, kas kostja teeb antud tehingu lähtuvalt erakorralisest vajadusest, sundolukorras või kogenematusest.
13.Kostja on seisukohal, et viivisenõue hageja poolt nõutud summas (855.34 eurot) kahjustab kostjat ebamõistlikult, on põhjendamata ja ebaõiglane. Makseraskuste tekkimisel ja refinantseerimislepingu sõlmimisel ei arvestatud hageja kostja ettepanekutega, kuigi kostja korduvalt hoiatas hagejat, et tema poolt nõutavate tingimuste täitmisega ei pruugi kostja hakkama saada. Kostja arvates on ta kohustatud tasuma viivist seadusejärgses määras, so summas 63.53 eurot.
KOHTU SEISUKOHT
Tsiviilasi nr 2-16-16422
14.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
15.Poolte vahel puudub vaidlus järgnevates asjaoludes: •
SNEL Grupp OÜ ja kostja sõlmisid 29.01.2014 laenulepingu, mille alusel sai kostja 1000 eurot laenu ning kohustus laenu tagastama osamaksetena hiljemalt 24.01.2015 (tlk 5-9).
•
Poolte vahel sõlmiti 26.07.2014 laenu refinantseerimisleping, mille põhiosaks on 961,49 eurot ja intressiks 696,86 eurot, kokku 1658,35 eurot (tlk 16, 13).
•
SNEL Grupp OÜ ja kostja vaheline laenuleping on 29.01.2014 üles öeldud (tlk 17).
•
Kostja on tasunud hagejale kokku 627,39 eurot (607,39 eurot võlgnevuse eest ja 20 eurot refinantseerimise lepingu sõlmimise eest) (tlk 41).
16.Hageja on esitanud hagi põhivõlgnevuse summas 879,26 eurot, intressi summas 23,92 eurot ja viiviste 855,34 eurot saamiseks.
17.Hageja nõue on suunatud kostja poolt raha maksmise kohustuse täitmisele (VÕS § 108). Võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist tuleneb VÕS § 2 lg 1, § 8 lg 2 ja § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1. Kohustuse täitmise nõude esmane eeldus on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole nõuetekohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 5 kohaselt tsiviilõigused ja –kohustused tekivad tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest.
18.Kostja tunnistab 29.01.2014 laenulepingu järgset põhivõlga summas 1000 eurot ja intresse summas 431.31 eurot (vastavalt lepingu nr. XXXXXXXXXX lisale 29.01.2014 - tlk 1012). Kostja ei nõustu aga laenulepingust tuleneva viivise suuruse ja laenu refinantseerimislepingu tingimustega.
19.Kostja peamine vastuväide hageja nõuetele seisneb selles, et kostja hinnangul ei teostanud hageja refinantseerimislepingu sõlmimisel kostja maksevõime analüüsi ja ei tuvastanud, ega kostja ei tee tehingut tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust ning kas taotletav laen on kostjale jõukohane. Kostja on seisukohal, et refinantseerimislepingule kirjutas kostja alla erakorralisest vajadusest, sundolukorras ning kogenematusest. Kostja hinnangul hageja nägi, et kostja ei suutnud laenu tasuda esialgse laenulepingu järgi, kostja maksevõime oli langenud, kuid vaatamata sellele surus hageja peale oma tingimused, hoolimata kostja hoiatustest, et võib osamaksete suuruses 55 eurot maksmisega hätta jääda. Eeltoodust tulenevalt on kostja esitanud vastuväite, mille kohaselt on tegemist heade kommetega vastuolus oleva tehinguga.
20.TsÜS § 86 lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
21.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-186-13 märkinud, et TsÜS § 86 lg 2 kohaldamise eelduseks on esmalt laenusaaja sundolukord ja teiseks laenu ja sellelt makstava intressi vahekorra oluline ebaproportsionaalsus (p 16). Lepinguvabaduse põhimõtet järgides on laenuandjal võimalik tõendada, et lepingupooltele ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline ning heade kommetega ei ole vastuolus ka selline lepingus kokkulepitud tarbimislaenude kulukuse määr, mis on suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teises lauses nimetatud kulukuse määr
Tsiviilasi nr 2-16-16422 (p 17). Laenuvõtja jaoks ei ole kohustuste väärtuse vahe oluline eelkõige juhul, kui tal oleks võimalik saada laenu ka soodsamatel tingimustel (st madalama intressiga), kuid ta kasutas suurema intressiga kiirlaenuteenust põhjusel, et kiirlaenu kättesaadavus oli talle kiirem või mugavam ning laenuintressi suurusel ei olnud laenuotsuse tegemisel määravat tähtsust. See tähendab aga sisuliselt, et laenuvõtja tegi tehingu olukorras, kus ta ei olnud sunnitud tehingut tegema, vaid tal oli kasutada ka mõistlikke alternatiive, st laenuvõtja ei olnud tegelikult sundolukorras TsÜS § 86 lg 2 mõttes. Tehingu heade kommete vastasust tuleks eitada juhul, kui soorituste väärtuste vahe oli küll suur, kuid sundolukorda ei olnud, sest isik oleks sõlminud tehingu igal juhul, talle oli tehingu väärtus ükskõik. Tähtis ei ole, kas sundolukord võis tekkida (nt töö kaotamise tõttu) hiljem (laenu tagastamise ajal) (p 18). Asjaolu, kas laenuvõtja sai aru laenutingimustest ja nõustus nendega laenu saamise eeldusena, ei välista laenuintressi liigkasuvõtjalikkust, laenuvõtja sundolukorda ega ka laenuandja teadlikkuse eeldust sundolukorra kohta (p 19). Tehingu tühisuseks TsÜS § 86 lg 2 järgi peab lisaks soorituste väärtuste vahe tasakaalust väljas olekule olema üks tehingu pooltest selle teinud tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (sundolukord). Tühisusele tuginev pool peab nimetama ja tõendama vähemalt ühe sundolukorda iseloomustava asjaolu ning mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on tehingu tingimused, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (p 20). TsÜS § 86 lg-s 2 sätestatud sundolukorra oluline kriteerium on mh ka laenuvõtja majanduslik olukord laenuvõtmise hetkel. Majanduslik olukord aitab selgitada laenuvõtmise motiive. Kogenematust välistavaks asjaoluks ei saa lugeda ainuüksi omandatud haridust või krediidi võtmise eesmärki (p 21). Krediidilepingu tühisuse kohta käivate erisätete (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) olemasolu ei välista krediidilepingu tühisuse võimalust TsÜS § 86 lg 1 alusel (p 22). TsÜS § 86 lõiget 1 on võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Vähemalt eelduslikult võib olla sellise olukorraga tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Tarbimislaenude kuuekordne keskmine kulukuse määr on kaks korda suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teise lause eelduse järgne piirmäär (viimati, 2014. a jaanuaris oli tarbimislaenude keskmine kulukuse määr 36,13% aastas). Mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (vt Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 9) (p 23).
22.Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-49-11 otsuse p-s 8 selgitanud tõendamiskoormist järgmiselt: Tehingu tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 86 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi [tuleb] kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras. Tõendamiskohustus lasub üldjuhul TsMS § 230 lg 1 järgi poolel, kes tehingu tühisusele tugineb. Soorituste väärtuste vahe tõendamiseks tuleb poolel näidata võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahet, seega käibes tavapärast vastet tühistatava tehingu suhtes, mitte aga ühe poole subjektiivset huvi tehingu väärtuse vastu. Seega võib olla näiteks krediidilepingu soorituste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ülikõrge krediidi kulukuse määra tõttu.
23.Laenulepingu nr 20140129060 sõlmimise ajal (29.01.2014) oli Eesti Pangas avaldatud keskmiseks kulukuse määraks 36,13%. Antud laenulepingu krediidi kulukuse määraks oli lepingu kohaselt 101,23%, mis on vähem kui kolmekordne krediidi andmise ajal Eesti
Tsiviilasi nr 2-16-16422 Panga viimati avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr. Seega ei ole antud krediidileping kohtu hinnangul, ebamõistlikult suure intressimäära tõttu, heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Samuti ei ole seda ka 26.07.2014 sõlmitud laenu refinantseerimisleping, kuna nimetatud lepingu krediidi kulukuse määraks oli 62,79%, mis on oluliselt väiksem kui esmase laenulepingu puhul.
24.Järgnevalt hindab kohus seda, kas kostja tegi tehingu sundolukorras. Kostja on nõustunud, et hageja teostas 29.01.2014 sõlmitud laenulepingu jaoks kostja maksevõime analüüsi ja tuvastas, et kostja ei tee tehingut tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust ning taotletav laen on kostjale jõukohane. Samas ei nõustu kostja, et hageja oleks neid aspekte hinnanud 26.07.2014 sõlmitud laenu refinantseerimislepingu sõlmimisel. Kostja on seisukohal, et kuigi hagejale oli teada asjaolu, et kostja ei suutnud laenu tasuda esialgse laenulepingu järgi, kostja maksevõime oli langenud, surus ta vaatamata eeltoodule kostjale peale omapoolsed tingimused, hoolimata kostja hoiatustest, et võib osamaksete suuruses 55 eurot maksmisega hätta jääda.
25.Finantsinspektsiooni poolt avaldatud juhendi „Vastutustundliku laenamise nõuded“, kohaselt ei saa vastutustundliku laenamise nõude täitmisel krediidiasutuse tegevust kvalifitseerida konkreetses laenusuhtes vastutustundliku laenamise nõude rikkumisena, kui see puudutab asjaolusid, mis ei ole krediidiasutuse otsese kontrolli all ja millega kaasnevad riskid on laenuvõtmisele olemuslikud või mida krediidiasutus ei saanud ega pidanud ette nägema (nt. kliendi hilisema makseraskuse põhjustab majanduskeskkonna üldine halvenemine, kliendi töötasu kaotus/vähenemine, kliendi muude tulude vähenemine, tagatisvara turuväärtuse vähenemine, kliendi poolt hiljem võetud täiendavad finantskohustused, kliendi poolt tema tegeliku laenuhuvi ja finantsvõimekuse varjamine jmt).
26.Samuti on Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-169-13 märkinud, et üksnes eelmise laenulepingu refinantseerimisest ja maksetähtpäeva edasilükkamisest põhjusel, et laenusaaja ei ole suuteline laenu tasuma, ei saa järeldada, et refinantseerimisleping oleks sõlmitud laenusaaja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Võlgnetava laenu tasumise tähtaja edasilükkamist mõistliku intressi eest ei saa pidada tehingu tegemiseks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, samuti ei saa sellest järeldada, et poolte vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, mida nõuavad TsÜS § 86 lg 2 punktid 1 ja 2.
27.Asja materjalidest nähtub, et laenu refinantseerimislepingu kohaselt vähenes lepingu aastane intressimäär 12% (72%-60%), ka ei ole lepingutasu laenusummat arvestades ülemäärane (20 eurot). Seega isegi juhul kui hageja oli lepingu refinantseerimisel teadlik kostja väidetavast raskest majanduslikust olukorrast, ei saa tehingut pidada heade kommete vastaseks. Kohtus ei ole tuvastanud ka muid asjaolusid, millest nähtuks, et hageja eesmärk 2014. a laenulepingu sõlmimisel (sh koostoimes refinantseerimislepingu sõlmimisega) oli kostja arvel ebaõiglaselt rikastuda. Seega ei ole poolte vahel sõlmitud laenuleping ja laenu refinantseerimisleping heade kommetega vastuolus, st on kehtivad.
28.Järgnevalt analüüsib kohus hageja õigust nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud
Tsiviilasi nr 2-16-16422 kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
29.29.01.2014 sõlmitud laenulepingu kohaselt oli viivisemääraks 0,2% päevas ning 26.07.2014 sõlmitud laenu refinantseerimislepingu kohaselt oli viivisemääraks 0,17% päevas.
30.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-25-16 märkinud, et viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt, Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult.
31.Laenulepingu sõlmimise ajal (29.01.2014) oli VÕS § 94 lõike 1 kohaselt ja Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära alusel avaldatud intressimääraks 0,25%. Seega oli VÕS § 113 lg 1 kohaselt seaduslikuks viivisemääraks 8,25% aastas ehk 0,022% päevas. Sellest tulenevalt on laenulepingu viivisemäär seadusejärgsest viivisemäärast 9 korda suurem (0,2%/0,022%=9).
32.Laenulepingu refinantseerimise ajal (26.07.2014) oli VÕS § 94 lõike 1 kohaselt ja Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära alusel avaldatud intressimääraks 0,15%. Seega oli VÕS § 113 lg 1 kohaselt seaduslikuks viivisemääraks 8,15% aastas ehk 0,022% päevas. Sellest tulenevalt on laenulepingu refinantseerimise viivisemäär seadusejärgsest viivisemäärast 7,7 korda suurem (0,17%/0,022%=7,7).
33.Leppetrahvi ja viivise peamine eesmärk on lihtsustada raha maksmisega viivitamisest tekkinud kahju arvestamist ning hüvitamist. Seega väljendab viivisenõue eelkõige raha maksmisega viivitamisest võlausaldajale tekkinud kahju. Viivise teisene funktsioon on motiveerida võlgnikku oma kohustusi õigel ajal tasuma. Viivise eesmärgiks ei ole teenida võlausaldajale tulu võlgniku makseraskustelt. Seega on viivisenõue ebamõistlikult kõrge ning VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühine juhul, kui tüüptingimuse kasutajale raha maksmisega viivitamisest eeldatavalt tekkiv kahju on ebaproportsionaalselt väike, võrreldes viivisenõude suurusega, ning ka väiksem viivisemäär oleks piisav motiveerimaks mõistlikku võlgnikku võimalusel võlga tasuma.
34.Kohtu hinnangul ei ole hageja nõutud viivisemäär põhjendatud ka arvestades viivise teisest eesmärki, st võlgniku motiveerimist kohustust täitma. Nõutud leppetrahvi ja viivisemäär ületab enam kui seitse ja pool korda lepingu sõlmimise ajal VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusejärgset viivisemäära, st määra, mida seadusandja on pidanud piisavaks viivise eesmärkide saavutamiseks. Seega tagaks ka tunduvalt väiksem viivisemäär selle eesmärgi saavutamise.
35.Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et SNEL Grupp OÜ ja kostja vahel 29.01.2014 ja 26.07.2014 sõlmitud lepingute viivisemäärad vastavalt 0,2% ja 0,17% päevas on VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühised. Hagejal on seega õigus nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses määras. Hageja viivisenõue seadusjärgset viivisemäära ületavas osas ei ole õiguslikult põhjendatud.
36.Järgnevalt on kohus esitanud arvestuse 29.01.2014 sõlmitud laenulepingust tekkinud viiviste osas:
29.01.2014 laenuleping
Tsiviilasi nr 2-16-16422 viivis kuumakse põhiosa intress tasus summa viivituses 0,022% ettemaks 28.02.2014 119,28 59,28
Kuivõrd antud laenulepingu alusel kostja rohkem makseid ei teinud, tuleb kostja poolt tasutuks lugeda kolm esimest osamakset ja neljandast osamaksest loeb kohus kostja poolt tasutuks intressi 4,03 eurot VÕS § 415 lg 2 alusel. Seega jäi kostjal 29.01.2014 laenulepingu alusel tasumata põhiosa summas 811,27 eurot, intress 129,04 eurot ning viivis 26.07.2014 laenulepingu refinantseerimise hetkeks oli lähtuvalt järgnevast tabelist 1,36 eurot. viivitatud päevi viivis maksetähtaeg kuumakse põhiosa intress kuni 26.07.2014 0,022% 29.05.2014 119,28 70,6 48,68
38.Seega tasus kostja pärast laenu refinantseerimist vaid lepingutasu 20 eurot ja ühe osamakse summas 55 eurot. Laenulepingu ülesütlemisel muutusid hageja nõuded kostja vastu sissenõutavaks põhisummas 927,05 eurot, intressi nõudes summas 117,21 eurot ja viivise nõudes summas 0,30 eurot, kokku 1044,56 eurot.
39.Pärast laenulepingu ülesütlemist on kostja tasunud hagejale: 06.01.2015 10 eurot; 05.03.2015 10 eurot; 03.04.2015 10 eurot; 05.05.2015 10 eurot ja 30 eurot, kokku 70 eurot. 06.01.2015 tasutud 10 eurot on arvestatud (VÕS § 415 lg 2) võlgnevuse sissenõudmiskulude katteks. Järgnevate maksetega tasutud 60 eurot arvestab kohus 24.09.2014; 24.10.2014; 23.11.2014 osamaksete katteks kokku 47,79 euro ulatuses. Seega on kostja, seisuga 27.06.2015, tasunud lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud põhiosa ja täiendavalt 12,21 eurot pärast lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud põhiosast. Seega moodustab põhiosa jääk seisuga 27.06.2015 867,05 eurot (927,05-60).
Tsiviilasi nr 2-16-16422 Ajavahemikus 25.11.2014 kuni 27.06.2015 makse tasumiseni on sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 43,64 eurot (927,05*0,022%*214 päevaga). 26.09.2015 ja 05.11.2015 tasus kostja hagejale kummalgi korral 30 eurot, kokku 60 eurot. VÕS § 415 lg 2 kohaselt vähenes põhiosa 26.09.2015 summani 837,05 eurot ning perioodil 28.06.2015 kuni 26.09.2015 sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks oli 17,40 eurot (867,05*0,022%*91). Pärast 05.11.2015 osamakse tasumist vähenes põhinõue summani 807,05 eurot (837,0530). Vahemikul 27.09.2015 kuni 05.11.2015 sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks oli 7,20 eurot (837,05*0,022%*39). Viivise suurus alates 06.11.2015 kuni hagiavalduse esitamiseni (01.11.2016) on 64,10 eurot (807,05*0,022%*361).
40.Seega on hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud ja tasumata põhinõude suuruseks 807,05 eurot, intressi suuruseks 117,21 ja viivise suuruseks 132,64 eurot (64,10+7,20+17,40+43,64+0,3).
41.Hageja on palunud kostjalt välja mõista põhinõude summas 879,26 eurot, intressi summas 23,92 eurot ja viivise summas 855,34 eurot. Eelpoolmotiveeritust tulenevalt jätab kohus hageja nõude põhinõude summas 879,26 eurot väljamõistmiseks osaliselt rahuldamata, kuna kostja on oma kohustusi osaliselt täitnud (VÕS § 415 lg 2). Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude summas 807,05 eurot. Hageja on palunud kohtul kostjalt välja mõista intress summas 23,92 eurot. Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud, st maakohus ei saa rahuldada nõuet, mida hageja ei ole esitanud või nõuet suuremas ulatuses kui hageja on esitanud. Seega rahuldab kohus hageja nõude välja mõista kostjalt intress 23,92 euro ulatuses. Eelpoolmotiveeritust tulenevalt rahuldab kohus osaliselt viivisenõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 132,64 eurot (64,10+7,20+17,40+43,64+0,3). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
42.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 järgi näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.
43.TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus, rahuldades hagi osaliselt, so ~55% ulatuses nõudest, jätab menetluskulud 55% ulatuses kostja ja 45% ulatuses hageja kanda.
44.TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.
45.TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud (riigilõiv) ja kohtuvälised kulud (lepingulise esindaja kulud).
46.Hageja poolt tasutud riigilõiv 225 eurot on kohtukulu TsMS § 138 lg 2 järgi, vastates hagihinnale ja seega on hageja tasunud riigilõivu seaduses sätestatud määras.
47.Lepingulise esindaja kulud on kohtuväliseks kuluks TsMS § 144 p 1 mõttes ja need kulud peavad olema TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalikud. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja õigusabikulud 520 eurot.
Tsiviilasi nr 2-16-16422
48.Hageja on küll palunud välja mõista õigusabikulu summas 520 eurot, kuid arvestades nõude olemust, hagi hinda, hagiavalduse vormi ja asjaolu, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata, samuti asjaolu, et hageja poolt esitatud täiendused oleksid võinud ja pidanud sisalduma juba hagiavalduses, peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks õigusabikulu summas 100 eurot (TsMS § 175 lg 1).
49.Seega on hageja menetluskulude suuruseks 325 eurot (100+225).